Rubriik
Valdkond
Aasta
Lühikroonika
Eesti Kirjandusmuuseumi videoloengud (https://www.kirmus.ee/et/tegevus/videoloengud) mais:
6. mail Piret Voolaid „Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe” ja Eva Toulouze „Drinking the Udmurt way”; 12. mail Mall Hiiemäe „Maitule tegemise kombest ning pärimuslikust tuletegemisest erinevatel rahvakalendri tähtpäevadel”; 13. mail Aado Lintrop „Mansi mütoloogiast”; 15. mail Taive Särg „Labajalg – labane või kõrge?”; 22. mail Janika Oras „Looduses laulmisest”.
28. mail selgus 2020. aasta Eesti folkloristika aastapreemia saaja: Piret Voolaid. Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuhi Piret Voolaiu peamised uurimisteemad on vanasõnad, mõistatused, rahvahuumor, digitaalne folkloor ja spordipärimus. 2019. aastal ilmunud teadustöödes käsitles ta sõimuväljendeid, värvisümboolikat mõistatustes ning mõistatuste ja uskumuste seoseid.
28. mail välja kuulutatud…
6. mail Piret Voolaid „Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe” ja Eva Toulouze „Drinking the Udmurt way”; 12. mail Mall Hiiemäe „Maitule tegemise kombest ning pärimuslikust tuletegemisest erinevatel rahvakalendri tähtpäevadel”; 13. mail Aado Lintrop „Mansi mütoloogiast”; 15. mail Taive Särg „Labajalg – labane või kõrge?”; 22. mail Janika Oras „Looduses laulmisest”.
28. mail selgus 2020. aasta Eesti folkloristika aastapreemia saaja: Piret Voolaid. Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuhi Piret Voolaiu peamised uurimisteemad on vanasõnad, mõistatused, rahvahuumor, digitaalne folkloor ja spordipärimus. 2019. aastal ilmunud teadustöödes käsitles ta sõimuväljendeid, värvisümboolikat mõistatustes ning mõistatuste ja uskumuste seoseid.
28. mail välja kuulutatud…
Kaitstud doktoritööd
11. mail kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Marju Taukar Zoomi keskkonnas doktoritöö „Algupäraste ja tõlgitud eestikeelsete tekstide sarnasused ja erinevused”. Juhendajad olid Arvi Tavast ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ), oponendid Heete Sahkai (EKI) ja Terje Loogus (TÜ).
Marju Taukari uurimismaterjaliks olid eestikeelsed ilukirjanduslikud tekstid. Enne tekstide analüüsimist uuris autor, kuidas inimesed üldse tõlgitud tekste tajuvad ning kuidas muudab tõlgitud teksti toimetamine. Peamiseks uurimismaterjaliks oli doktoritöös 13 miljoni sõnaline tõlgitud tekstide alamkorpusest ja algupäraste tekstide alamkorpusest koosnev keelekorpus. Tõlgitud tekstide korpus on koostatud Marju Taukari doktoritöö tarbeks. Algupärased tekstid on uurimistöös sellised, mis on kirjutatud kohe eesti keeles, ilma võõrkeelse lähtetekstita. Eesti…
Marju Taukari uurimismaterjaliks olid eestikeelsed ilukirjanduslikud tekstid. Enne tekstide analüüsimist uuris autor, kuidas inimesed üldse tõlgitud tekste tajuvad ning kuidas muudab tõlgitud teksti toimetamine. Peamiseks uurimismaterjaliks oli doktoritöös 13 miljoni sõnaline tõlgitud tekstide alamkorpusest ja algupäraste tekstide alamkorpusest koosnev keelekorpus. Tõlgitud tekstide korpus on koostatud Marju Taukari doktoritöö tarbeks. Algupärased tekstid on uurimistöös sellised, mis on kirjutatud kohe eesti keeles, ilma võõrkeelse lähtetekstita. Eesti…
Millest räägivad klahvivajutused
Augustis 2019 kaitses Olga Gaitšenja Tallinna Ülikoolis doktoriväitekirja eesti keeles kirjutavate vene emakeelega inimeste kirjutamisprotsessi kohta. Teema on mitmes mõttes Eesti keeleteaduses uus ning väitekiri püüab täita korraga mitut tühikut. Ühelt poolt ei ole meil eestikeelset kirjutamisprotsessi kuigi palju psühholingvistiliselt uuritud, ei võõr- ega emakeelsete kirjutajate seas, teiselt poolt napib uurimusi ka eesti keele kasutusest teise keelena eri kontekstides. Kuidas sünnib eri keeleoskusega üliõpilaste (eestikeelne) tekst, millises järjekorras seda kirjutatakse, mida ja kuidas parandatakse, kui palju miski selles protsessis aega võtab – kõigile neile ja paljudele muudele küsimustele otsitakse uurimuses vastuseid klahvivajutuste salvestuse meetodi ning ScriptLogi programmi abil, millega on…
Lühidalt
Aado Lintrop. Minagi olin Jaakobiteel. Palveränduri märkmed. Tartu: Ilmamaa, 2020. 188 lk.
Kui ametialastes CV-des või teatmeteostes kajastub Aado Lintrop folkloristi ja luuletajana, siis tema raamatute lühitutvustusis võib üha kohata ka määratlust rännumees või maailmarändur. Alates kolmandast luulekogust „Annapurna” (2010) ongi tema looming tugevasti seotud rändamisega, aga sama hästi (soome-ugri) usundite alase teadustööga. Niisugune põiming iseloomustab ka Pamplonast Santiago de Compostelasse suunduva (palve)ränduri märkmekogu: kuulsal camino’l kuupikkuse kulgemise päeviku sekka on lisatud erisuguseid esseistlikke mõlgutusi, soome-ugri muistendeid, luuletusi, lapsepõlve kaevumisi ja vanade kirjade põhjal ema sõjaaegse elumosaiigi mõistatamist, samuti ühe varasema ettekande taasesitus jne. Tagatipuks ühendub palvetee Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri…
Kui ametialastes CV-des või teatmeteostes kajastub Aado Lintrop folkloristi ja luuletajana, siis tema raamatute lühitutvustusis võib üha kohata ka määratlust rännumees või maailmarändur. Alates kolmandast luulekogust „Annapurna” (2010) ongi tema looming tugevasti seotud rändamisega, aga sama hästi (soome-ugri) usundite alase teadustööga. Niisugune põiming iseloomustab ka Pamplonast Santiago de Compostelasse suunduva (palve)ränduri märkmekogu: kuulsal camino’l kuupikkuse kulgemise päeviku sekka on lisatud erisuguseid esseistlikke mõlgutusi, soome-ugri muistendeid, luuletusi, lapsepõlve kaevumisi ja vanade kirjade põhjal ema sõjaaegse elumosaiigi mõistatamist, samuti ühe varasema ettekande taasesitus jne. Tagatipuks ühendub palvetee Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri…
Eesti rahva ja Eesti Üliõpilaste Seltsi auvõlg Jannseni ees jäi lunastamata
Ajaloolasest ekspeaministri ja poliitiku Mart Laari haare on imekspandav, kui vaadata tema mitmekesistel teemadel autoriraamatute riiuli täienemist kahe- või kolmekaupa aastas. Raamatut Johann Voldemar Jannsenist esitledes tunnistas muuhulgas ärkamisaja uurijana tuntud Laar („Äratajate” (2005) ning Jakob Hurda raamatu autor (1995)), et sai alles raamatut kirjutades teada palju fakte, millest polnud enne kuulnud. Kõige hämmastavam olevat Jannseni tohutu haare: „Ükstaspuha, mida ma Eesti ajaloos puudutan või enda ümber näeme Eestis, kas või laulupidu, siis me näeme igal pool absoluutselt Johann Voldemar Jannseni jälgi. See on kõige suurem tunnustus, mis olla saab,” selgitas Laar telekommentaaris.(1)
Raamatust see tunnustus välja ei paista. Tegemist on…
Raamatust see tunnustus välja ei paista. Tegemist on…
Läänemeresoome päritolu nimed Kuramaa perekonnanimede sõnaraamatus
Kaheköiteline sõnaraamat sisaldab kolme Läti ajaloolis-etnograafilise piirkonna – Kurzeme (Kuramaa), Zemgale ja Sēlija (Seelimaa) – perekonnanimesid ning on järg 2017. aastal ilmunud Latgale perekonnanimeraamatule.(1) Need alad moodustasid kunagise Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi (1561–1795), mistõttu uurimuses on need koondatud Kuramaa ühisnimetaja alla. Sõnaraamatu on koostanud rahvastikuteadlane Ilmārs Mežs, keeleteadlased Anna Stafecka ja Renāte Siliņa-Piņķe ning geograaf Otīlija Kovaļevska. Ulatuslikud teoreetilised sissejuhatavad tekstid on nimetatute ja ajaloolase Muntis Aunsi sulest. Mežs kirjutab Kuramaa perekonnanimede levikust, Auns perekonnanimede panemisest Kuramaal, Kovaļevska Kuramaa perekonnanimede ajaloost, Stafecka ja Siliņa-Piņķe aga analüüsivad Kuramaa perekonnanimede keelelist külge.
Sõnaraamatu aluseks on Läti Vabariigi 1935. aasta rahvaloenduse andmestikust kogutud teave rohkem…
Sõnaraamatu aluseks on Läti Vabariigi 1935. aasta rahvaloenduse andmestikust kogutud teave rohkem…
Linnuhingega mehe mälestused
Jaan Kaplinski kahel viimati ilmunud raamatul on erinevustele vaatamata üks ja sama lähtepunkt. Kuigi võrukeelne „Latsepõlve suve” on pigem mälestusteraamat ja „Piirpääsukese Euroopa” võiks liigituda rännuraamatuks, algavad mõlemad kodust ja lapsepõlvest, sõjaaegsest ja -järgsest Tartust ja Võrumaalt. Mälestustevihus sinna pidama jäädaksegi, pidepunktideks võru keel ja autori fotoalbumeist pärit loomuldasa veidi kolletunud või siis nostalgiliseks koloreeritud vanad pildid, reisiraamatus aga kandutakse linnulennul üle Euroopa ja üle selle tavapäraselt mõistetud geopoliitiliste piiridegi.
Mälestusi ja reisikirjanduslikku esseistikat on Kaplinski sulest ka varem pudenenud. Autobiograafilisest ainesest kirjutamise võimalikkuse või pigem võimatuse üle on Kaplinski arutlenud 1990. aastal ilmunud proosakogus „Kust tuli öö”, põhjalikumalt avanud oma…
Mälestusi ja reisikirjanduslikku esseistikat on Kaplinski sulest ka varem pudenenud. Autobiograafilisest ainesest kirjutamise võimalikkuse või pigem võimatuse üle on Kaplinski arutlenud 1990. aastal ilmunud proosakogus „Kust tuli öö”, põhjalikumalt avanud oma…
Me kõik oleme hiidlased!
Eesti populaarse telekommentaatori Valdo Pandi kohta räägitakse, et kui tema käest küsitud, mis on eestlaste suurim saavutus või võit, vastas ta: „Eestlaste kõige imetlusväärsem võit on see, et nad on ikka veel olemas.”(1) Arvustatavate raamatute kohta võiks Panti parafraseerides ütelda: selle kirjandusloo kõige suurem saavutus on, et ta on olemas. Saavutus oleks ainuüksi seegi, kui ühe 989-ruutkilomeetrilise saare kohta kirjutada üle 1700 lehekülje. Aga teha seda nendesamade ruutkilomeetrite k i r j a n d u s e kohta pole mitte ainult enneolematu, vaid juba ebamaine.
Kuidas see võis juhtuda? Autor möönab ise ühes intervjuus, et ta kavatsus oli kokku panna „umbes paarisajaleheküljeline leksikon” ja esialgne pealkiri oli mitmuses, „Hiiumaa kirjanduse…
Kuidas see võis juhtuda? Autor möönab ise ühes intervjuus, et ta kavatsus oli kokku panna „umbes paarisajaleheküljeline leksikon” ja esialgne pealkiri oli mitmuses, „Hiiumaa kirjanduse…
Ühest väärtuslikust raamatust
Kui võtta kätte regilaulude väljaandeseeria „Vana Kannel” järjekordne mahukas köide, siis tuleb kõigepealt imetleda eesti rahva loovat elujõudu. Köide sisaldab ju ainult ühe kihelkonna – Laiuse – regilaule, aga kihelkondi oli meil üle saja. Kõigist pole nii palju vanu rahvalaule kirja pandud, mõnest kihelkonnast aga hoopis rohkem. „Vana Kannelt” on seni ilmunud ainult 13 köidet, mida on väga vähe, eriti kui arvestada, et meie naabrid soomlased ja lätlased on oma vanad rahvalaulud juba ammu tervenisti trükis välja andnud. Alates Jakob Hurda kokku pandud kahest esimesest köitest, mis ilmusid aastal 1886, kuni 2019. aastal valminud viimatise köiteni on kulunud enam kui…
Otsusta vaba inimese tunde järgi
2004. aastal vestluses Maris Johannesega ütleb Ene Mihkelson: „See on vist pigem hea märk, kui eri vanuses inimesed leiavad midagi tekstidest, mis on ammu kättesaadavad, ja leiavad midagi muud, tõlgendavad kuidagi teisiti” (lk 121). Mihkelsoni looming on mitme Tartu ja Tallinna Ülikoolis valmiva või hiljuti ilmunud doktoritöö või artikli uurimisobjekt1 (sellesse ritta üritan ka ise panustada), mis näitab selle jätkuvat olulisust eesti kirjanduspildis. Eri põlvkondade ühishuvil väärt kirjanduse vastu võiks olla potentsiaali luua ühiskonnas laiapõhjalist dialoogi, mis ulatuks ka väljapoole akadeemilisi ruume. Alustangi väikese spekulatsiooniga selle „oma põlvkonna” huvi kohta, mille loodetavasti selle liikmed andestavad. Mulle tundub, et mitu minu…
Dimensionaalne tekstimudel
Interneti võidukäiguga on kasvanud elektrooniliste tekstide hulk, mis ühest küljest on muutnud info kättesaadavamaks, kuid teisalt on tekitanud nõudluse tarkvaralahenduste järele, mis oleksid suutelised automaatselt eraldama tekstikogudes peituvat vajalikku infot. Lihtsaim info eraldamise viis on tekstide klassifitseerimine, mis aga lihtsusest hoolimata kätkeb mitmesuguseid probleeme. Varem loodud tekstikorpustesse valiti tekstid esindamaks eelnevalt kindlaksmääratud tekstiliigilist (žanrilist) jaotust, st tekstide tüüp või liik oli juba korpuse loomise käigus märgendatud. Praegused kolmanda põlvkonna tekstikorpused kogutakse aga automaatselt veebist ning nende jaoks puudub üldlevinud taksonoomia. Isegi kui luua mõni oletatavasti sobilik taksonoomia (nt artiklid, blogi-, foorumitekstid jmt), siis peale andmemahu kasvu on suurenenud ka tekstide…
Sõnatähenduste normimisest eesti keelekorralduses verbi vabandama näitel
1980. aastal leidis vabariiklik õigekeelsuskomisjon (VÕK), et eesti keele sagedasti esinevate üldkeelesõnade tähendusi ja kasutust ei ole vajalik ega võimalik ette kirjutada, sest leksikaalne tähendus on kõige kiiremini muutuv element keeles ja selle nihkeid ei ole suuteline fikseerima ka kõige operatiivsem õigekeelsusorgan (Viks 1985: 72). Sellegipoolest on alates „Eesti keele sõnaraamatust ÕS 1999” osa sõnade tähendusi ebasoovitatavaks märgitud. Esialgu rangemalt sõnastuses „ei tähenda”, seejärel alates ÕS 2006-st leebemalt sõnastuses „ei soovita tähendus(t)es”, sest eesti keelekorralduses on tegelikult alates 1980. aastatest mindud soovituslikumat teed (Erelt 2002: 256). Täpsemalt on ÕS 1999-s 160,1 ÕS 2006-s 178, ÕS 2013-s 107 ja ÕS 2018-s 130 mõne ebasoovitatava…
Enesepositsioneerimine Oina veski möldri Märt Siipseni päevaraamatus
„Päevased juhtumised”
seie raamatuse ülesse akkatud tähendama
3 Septembrist 1896.
Olen juba 51 aasta sees
siis veel akkan päeva
raamatud kirjutama
vatt sul õppetud mees.
(EKM EKLA, f 169, m 133: 5, l 3)
Tarvastu kihelkonnas Nahkla veski möldri peres sündinud, kuid 1883. aastal Rõuge kihelkonda Oina veski möldriks läinud Märt Siipseni (1846–1916) kirjutisi on Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis üksteist mapitäit (EKM EKLA, f 169, m 129–139). Säilikud – peamiselt kladed, mis sisaldavad luulet, mõtisklusi, jutustusi, ajaleheartiklite visandeid, majapidamise praktilise poolega seotud ülestähendusi, aga ka kirjad, ajaleheväljalõiked jms – pärinevad aastatest 1872–1916 (Kikas 2015, Kikas ilmumas). Tegu on vägagi unikaalse kogumiga – ühe lihtsa kolmeklassilise külakooliharidusega möldri…
seie raamatuse ülesse akkatud tähendama
3 Septembrist 1896.
Olen juba 51 aasta sees
siis veel akkan päeva
raamatud kirjutama
vatt sul õppetud mees.
(EKM EKLA, f 169, m 133: 5, l 3)
Tarvastu kihelkonnas Nahkla veski möldri peres sündinud, kuid 1883. aastal Rõuge kihelkonda Oina veski möldriks läinud Märt Siipseni (1846–1916) kirjutisi on Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis üksteist mapitäit (EKM EKLA, f 169, m 129–139). Säilikud – peamiselt kladed, mis sisaldavad luulet, mõtisklusi, jutustusi, ajaleheartiklite visandeid, majapidamise praktilise poolega seotud ülestähendusi, aga ka kirjad, ajaleheväljalõiked jms – pärinevad aastatest 1872–1916 (Kikas 2015, Kikas ilmumas). Tegu on vägagi unikaalse kogumiga – ühe lihtsa kolmeklassilise külakooliharidusega möldri…
Kadunud linna otsimas
Maastike tõlgendamine kihiliste ning palimpsestlikena on geograafias kontseptuaalse lähenemisena kinnistunud (Crang 1998: 22) ning ka humanitaarse suunaga linnauuringutele on inspiratsiooni pakkunud kas reaalsete (nt Huyssen 2003) või kirjanduslike linnamaastike (nt Plesske 2014) palimpsestlik loomus. On osutatud, et palimpsest on „tänapäevase linnaproosa põhimetafoor” (Plesske 2014: 304). Artiklis kasutatakse palimpsesti mõistet, vaatlemaks kirjanduslikke kujutusi linnast, mis on sõjas tugevasti kannatada saanud ning mille taastamine toimub kadunud linna loonud sõjaeelse ideoloogilise keskkonna eitamise tingimustes. Artiklis võrreldakse Bernard Kangro romaani „Tartu” (1962) lõpuosa ja Jaan Kaplinski teose „Seesama jõgi” (2007) Tartu-kujutusi ehk Teise maailmasõja purustustest taastuva ning nõukogude võimu tingimustes ümber kujuneva palimpsestliku linnaruumi…
Sünnituskohaga ei mangita!
„Aeg soosib lühivorme,” ütles kalamburist Keiti Vilms kogumiku „Poeetiliselt korrektne” (Juur jt 2019) Tartu esitlusel 2019. aasta aprillis, ning tema üldistaval väitel on tõepõhi all. Vilmsi ning teiste tuntud kalambuuriautorite kõrval tegutseb veebis ka rahvapäraseid sõnamänguhuviliste kogukondi. Käesolevas artiklis keskendun Facebooki grupile KalambuuR, mis on sõnamängukogukondadest suurim ja ilmselt tuntuim. Esmalt annan ülevaate grupist endast, avades selle liikmete käitumismustreid, postituste sisu ning ülesehitust jt iseloomulikke jooni 2018. aasta märtsikuu tegevuse põhjal. Seejärel vaatlen lähemalt ühe konkreetse uudise vastuvõttu grupis, analüüsides Russell Franki (2011) ja Giselinde Kuipersi (2002) uudisfolkloori käsitluste toel KalambuuRi liikmete reaktsioone nn Igor Mangi ahistamisskandaalile 2018. aasta maikuus.1…
Kaitstud doktoritööd
26. augustil kaitses Sven Karja Tartu Ülikoolis väitekirja „Eesti teatrite repertuaar 1986–2006” filosoofiadoktori kraadi saamiseks teatriteaduse erialal. Juhendaja oli prof Anneli Saro (TÜ), oponendid dots Mikko-Olavi Seppälä (Helsingi ülikool) ja dots Luule Epner (TLÜ).
Doktoritöös uuriti, millistel alustel formeerus nimetatud aastatel Eesti teatrite repertuaar, millistest lavastustest see koosnes ja milline oli selle dünaamika. Uurimuse üldistused ja järeldused on tehtud 2511 lavastust koondava andmebaasi alusel, kuhu on võetud kõik sel perioodil Eesti kutselistes teatrites esietendunud uuslavastused. Doktoritöö keskse meetodina on kasutatud repertuaariuurimust, paigutades lavastuste statistilised näitajad laiemasse teatriloolisse ning ühiskondlikku konteksti. Eesti teatri kahekümne ühe aasta repertuaari on vaadeldud erinevate dominantide kaudu:…
Doktoritöös uuriti, millistel alustel formeerus nimetatud aastatel Eesti teatrite repertuaar, millistest lavastustest see koosnes ja milline oli selle dünaamika. Uurimuse üldistused ja järeldused on tehtud 2511 lavastust koondava andmebaasi alusel, kuhu on võetud kõik sel perioodil Eesti kutselistes teatrites esietendunud uuslavastused. Doktoritöö keskse meetodina on kasutatud repertuaariuurimust, paigutades lavastuste statistilised näitajad laiemasse teatriloolisse ning ühiskondlikku konteksti. Eesti teatri kahekümne ühe aasta repertuaari on vaadeldud erinevate dominantide kaudu:…
Lühikroonika
10. juulil toimus Viinistul rannakeele nädala (6.–12. juuli) raames pohiranna päev. Ettekandega Kuusalu rannikumurraku pohiranna jagunemisest, selle vanapärase murraku eripärast, ühisjoontest kirjakeelega ja suhetest soome keelega esines Mari-Liis Kalvik (EKI). Pohirannat harjutati töötoas selle murraku tundjate Ene Velströmi, Riina Laanetu ja Milvi Manitski juhendamisel. Jaak Prozes (Fenno-Ugria Asutus) kõneles teemal „Läänemeresoomlased meie sees ja meie ümber”. 11. juulil toimus pohiranna päev Leesi rahvamajas. Juminda poolsaare keelejuhtidelt (Anna Esken, Aino Palmroos, Salme Hirrend, Juuli Paalberg) kogutud ja avaldatud tekste käsitles Piret Norvik, Meeli Lehis rääkis Kiiu-Aabla jutustajast ja tantsude õpetajast Katarina Krönströmist, Melika Kindel Tapurla rahvalaulikust ja keelejuhist Mai Kravtsovist ning…
Ruumi tajumisest, selle keelelis-kultuurilisest kodeerimisest ja representatsiooni poeetikast Desmond Hogani novellis „Viimane kord”
Artikkel on ajendatud soovist uurida ruumi kogemist ja selle representatsiooni üldisemalt, käsitledes seda siiski ühe kunstilise teksti raames. Valisin uurimise objektiks iiri autori Desmond Hogani (snd 1950) novelli „Viimane kord” („The Last Time”).1 Tekst valmistas Tõlkijate Liidu 2017. aastal korraldatud tõlkevõistlusel osalejatele minajutustaja ruumitaju ja representeerimise poeetika iseärasuste tõttu suuri raskusi, kusjuures eriliseks takistuseks adekvaatse tõlke saamisel kujunesid ruumitaju kultuurilise kodeerimisega seotud probleemid.
Käsitlen Hogani tegelase individuaalset ja sotsiokultuurilist ruumirepresentatsiooni põhiliselt Maurice Merleau-Ponty (2019 [1945]) fenomenoloogilise ruumitaju, Henri Lefebvre’i sotsiaalse ruumirepresentatsiooni (1991 [1974]) ja Umberto Eco kultuuriliste erikodeeringute (1979, 2008 [1975]) raames. Artikli eesmärk on Hogani novelli põhjal uurida, kuivõrd…
Käsitlen Hogani tegelase individuaalset ja sotsiokultuurilist ruumirepresentatsiooni põhiliselt Maurice Merleau-Ponty (2019 [1945]) fenomenoloogilise ruumitaju, Henri Lefebvre’i sotsiaalse ruumirepresentatsiooni (1991 [1974]) ja Umberto Eco kultuuriliste erikodeeringute (1979, 2008 [1975]) raames. Artikli eesmärk on Hogani novelli põhjal uurida, kuivõrd…
Kuidas keel ruumi loob?
See pole luule
see on maastik
mis ei lakka ilmumast
Cristina Chain, „Tahes-tahtmata”
(Lõunatuuled 2018: 49)
Sissejuhatus. Keele ruumilised dimensioonid
Kuidas on keel seotud ruumiga ja ruum keelega? Milline on keele ja ruumi vahekord? Üks võimalus on arvata, et keele mõisted on empiiriliselt eksisteerivate ruuminähtustega vastavusseoses. Kuid selline vastavusteooria ei selgita olukordi, kus teatud paigale, ruumile või maastikule omistatakse keele abil tähendusi (nt pühapaik, avalik ruum, looduskaitseala, kodumaa), nii et keeleline aktiivsus põhjustab muudatusi inimeste suhtumises ja käitumises ning viib selle kaudu ka ruumide endi teisenemiseni. Siingi on keele ja füüsikaliste ruuminähtuste vahel teatav vastavussuhe, kuid keel on aktiivsemas rollis kui lihtsalt reaalsuse peegeldaja – keelel…
see on maastik
mis ei lakka ilmumast
Cristina Chain, „Tahes-tahtmata”
(Lõunatuuled 2018: 49)
Sissejuhatus. Keele ruumilised dimensioonid
Kuidas on keel seotud ruumiga ja ruum keelega? Milline on keele ja ruumi vahekord? Üks võimalus on arvata, et keele mõisted on empiiriliselt eksisteerivate ruuminähtustega vastavusseoses. Kuid selline vastavusteooria ei selgita olukordi, kus teatud paigale, ruumile või maastikule omistatakse keele abil tähendusi (nt pühapaik, avalik ruum, looduskaitseala, kodumaa), nii et keeleline aktiivsus põhjustab muudatusi inimeste suhtumises ja käitumises ning viib selle kaudu ka ruumide endi teisenemiseni. Siingi on keele ja füüsikaliste ruuminähtuste vahel teatav vastavussuhe, kuid keel on aktiivsemas rollis kui lihtsalt reaalsuse peegeldaja – keelel…
Eesti keele väliskohakäänete kasutus poolspontaanses kõnes automaatse transkriptsiooni põhjal
1. Sissejuhatus: korpuslingvistika
Kasutuspõhise keeleteaduse seisukohast on keelesüsteemi kirjeldamisel kandvaks jõuks keelekasutus (Diessel 2017). Kasutuspõhine keeleteadus on välja arenenud 1980.–1990. aastatest pärit funktsionaalse ja kognitiivse keeleteaduse uurimistöödest, mille rõhuasetus oli pragmaatilistel ja kontseptuaalsetel teguritel. Praeguseks on see-eest kasutuspõhises keeleteaduses keskne esinemissagedus ja selle mõju keelesüsteemile (nt Arnon, Snider 2010; Bybee, Hopper 2001; Bybee 2006, 2007, 2010; Divjak 2019; Hay 2001). Sageduse mõju ilmneb keeles igal tasandil (Bod jt 2003: 10). Tsiteerides Martin Haspelmathi (2006: 45): „[—] sagedus/harvaesinevus tekstis (st peamiselt igapäevakõnes) on peamine nähtus, mis seletab paljusid teisi keelelisi nähtusi [—].” Siinne artikkel vaatlebki sagedust igapäevakõnes raadiosaadete näitel. Eesmärk on automaatse…
Kasutuspõhise keeleteaduse seisukohast on keelesüsteemi kirjeldamisel kandvaks jõuks keelekasutus (Diessel 2017). Kasutuspõhine keeleteadus on välja arenenud 1980.–1990. aastatest pärit funktsionaalse ja kognitiivse keeleteaduse uurimistöödest, mille rõhuasetus oli pragmaatilistel ja kontseptuaalsetel teguritel. Praeguseks on see-eest kasutuspõhises keeleteaduses keskne esinemissagedus ja selle mõju keelesüsteemile (nt Arnon, Snider 2010; Bybee, Hopper 2001; Bybee 2006, 2007, 2010; Divjak 2019; Hay 2001). Sageduse mõju ilmneb keeles igal tasandil (Bod jt 2003: 10). Tsiteerides Martin Haspelmathi (2006: 45): „[—] sagedus/harvaesinevus tekstis (st peamiselt igapäevakõnes) on peamine nähtus, mis seletab paljusid teisi keelelisi nähtusi [—].” Siinne artikkel vaatlebki sagedust igapäevakõnes raadiosaadete näitel. Eesmärk on automaatse…
Kelle ees ja mille taga?
Ruumisuhteid väljendavaid sõnu on maailma keeltes alates 1980. aastatest suhteliselt palju uuritud (vt Pütz, Dirven 1996; Bloom jt 1996; Levinson 2003; Levinson, Wilkins 2006). Ruumisuhete sõnad on pälvinud tähelepanu peamiselt kolmel põhjusel: 1) ruum on inimese tajus esmane; 2) ruum on universaalne, kultuurist sõltumatu; 3) kahest esimesest tingitud keeltevaheline sarnasus ja samal ajal hästi uuritav ruumiväljendite varieeruvus. Alates kognitiivse lingvistika esiletõusust 1970. aastatel on ruumikeele uurimine olnud mitme eri keeleteaduse suuna jaoks oluline: 1) kognitiivkeeleteaduslik semantika on intensiivselt uurinud kaassõnade tähendusi, mis sageli viitavad esmajoones ruumisuhetele (nt Herskovits 1987; Brugman 1988; Vandeloise 1991; Boers 1996, kui nimetada vaid ajaliselt esimesi töid); 2) tüpoloogid…
Õpiruumi keeleline konstrueerimine üliõpilaste arusaamades
Eelmisel aastal õpetasime Tallinna Ülikoolis kursust, mis toetas mitteformaalset õppimist.1 Eksamiks otsisime lahendust, mis teadmiste kontrolli asemel süvendaks ja kinnistaks õpitut, soodustaks dialoogi ja avalikku arutelu, muudaks õppimise ruumi ehk õpiruumi tähendust. Planeerisime Teadlaste foorumis2 õppekohtumise, juhindudes ETV saate „Suud puhtaks” formaadist, mis on 1960. aastatest tuntud nn foorumteatri väljendus (vt kirjeldust allpool). Kursuse tagasisidest selgus, et õppijad kogesid eksamit siiski formaalõppena, põhjuseks ruumi füüsiline asukoht – paiknemine ülikoolis. Eksam oleks õppijate arvates olnud mitteformaalne, juhul kui see oleks toimunud teisel pool ülikooli välisust. Ukse metafoor kõigi õppijate keelekasutuses viitas piirile, mille ületamine (st ukse avamine) võinuks õppimise tähendust muuta;…
Kas õpi- või õpperuum?
Sellega, kuidas mõistame õppimise tähendust, mõtestame inimeseks olemist ning kujundame ühiskonnas inimestevahelisi ja institutsionaalseid suhteid, mõjutades nii kõiki ühiskonna liikmeid. Õpikäsitus ongi arusaam sellest, mis eesmärkidel ja kuidas õpitakse ja millistes suhetes on selles protsessis osalejad, ning selle arusaama rakendamine praktikas (HTM 2017). Õpikäsitused on ajas muutuvad ühiskondlikud kokkulepped, mis on seotud inimeste uskumuste, tavade ja suhetega, ning väljenduvad nii oskuskeeles kui ka tavakasutuses. Keelekasutus on valik, mis lähtub teksti looja vaatepunktist; tekstid luuakse kultuurilises ja majanduspoliitilises kontekstis, loomulikustatakse ehk muudetakse iseenesestmõistetavaks igapäevases kasutuses (Kasik 2008). Kuna õpikäsitused muutuvad, on oluline mõista, kuidas õppimisega seotud sõnu kasutatakse. Oleme mõistnud, et…
Liiklemine keeles ja ruumis
Artikkel vaatleb, kuidas keeles liiklemisest mõeldakse ja kirjutatakse, keskendudes sõna liiklema enese tähendusseostele, ennekõike selle reguleerivatele ja kohustavatele konnotatsioonidele. Näitan, et liiklema ja sellest tuletatud sõnad liiklus ja liikleja ei ole pelgalt ruumilise tegevuse tähistajad. Need väljendavad mõtlemisviisi, mille järgi „liiklus on erinevate liiklejatüüpide koostoime tulemus” (intervjuu, 16. XI 20161), ja arusaama, et jalakäijatel „on ka kindlasti olulised kohustused liiklejatena” (intervjuu, 16. XI 2016) ning nende reeglite eiramine paneb „ohtu teised liiklejad ka” (intervjuu, 30. VIII 2016), nagu väljendasid liiklusregulatsioonidega tegelevad ametnikud. Kuigi liiklema, liiklus ja liikleja on eelkõige oskuskeele terminid, on need levinud tavakasutuseski. Näiteks tekstianalüüsi vahendi Sketch Engine…
Avaliku ruumi mõiste areng ja tähendusväljad
Eesti ühiskond pöörab üha enam tähelepanu meie igapäevasele elukeskkonnale. Ka ühiskonna demokraatlikud protsessid, mis liiguvad kord avatuse ja sidususe, siis jälle sulgumise ja eraldatuse poole, on toonud eesti keelde uusi sõnaühendeid. Üks nendest on avalik ruum. Ruumi mõiste kasutamine ja sidumine omadussõnaga avalik ei ole ainult keelefilosoofiline küsimus, vaid katse jõuda ühisele arusaamale meid ümbritsevast ruumist ja selle kasutusest. Seejuures tuleb arvestada mõiste mitmetähenduslikkust: ruum esineb nii argi- kui ka teaduskeeles abstraktse, keskkonna- ja ühiskonnateadusliku mõistena. Eesti keeles ei ole termin avalik ruum veel juurdunud. Näiteks ei esine see Eesti Keele Instituudi (EKI) mitmekeelses terminibaasis (Esterm). Niisamuti ei leia seda…
Maastik kui inimoluruum eesti keeles
1. Teoreetiline raamistik ja eesmärk
Kui käsitleme ruumi keeles, on võimalus uurida maastikke ja maastikusõnavara. Ümbritsevad ju maastikud meid kõikjal, sest nii nagu igal inimesel on keha, on igasugune inimtegevus seotud keskkonnaga, milles see tegevus toimub (Burenhult, Levinson 2008). Stephen C. Levinson ja David P. Wilkins tõdevad, et keeled erinevad olenevalt sellest, millises keskkonnas või ümbruses neid räägitakse, seega on maastik ja keel ning kultuur omavahel tugevalt seotud (Levinson, Wilkins 2006: 19–22). Keele abil mõtestatakse maastikku, aga samuti on maastik käsitletav tekstina (Spirn 1998; Duncan, Duncan 1988). Kasutatav sõnavara erineb keeleti ja grupiti. Näiteks võib eristada teadlaste „maastikku” ja kohalike „maastikku”:…
Kui käsitleme ruumi keeles, on võimalus uurida maastikke ja maastikusõnavara. Ümbritsevad ju maastikud meid kõikjal, sest nii nagu igal inimesel on keha, on igasugune inimtegevus seotud keskkonnaga, milles see tegevus toimub (Burenhult, Levinson 2008). Stephen C. Levinson ja David P. Wilkins tõdevad, et keeled erinevad olenevalt sellest, millises keskkonnas või ümbruses neid räägitakse, seega on maastik ja keel ning kultuur omavahel tugevalt seotud (Levinson, Wilkins 2006: 19–22). Keele abil mõtestatakse maastikku, aga samuti on maastik käsitletav tekstina (Spirn 1998; Duncan, Duncan 1988). Kasutatav sõnavara erineb keeleti ja grupiti. Näiteks võib eristada teadlaste „maastikku” ja kohalike „maastikku”:…
Keel ruumis ja ruum keeles
Selle interdistsiplinaarse teemanumbri keskmes on ruumi mõiste ja ruumi keeleline väljendamine. Kui ühelt poolt on keel ruumist kõnelemise vahend, siis teisalt on see ise maailm, mis sisaldab arusaamu erinevatest ruumilistest aspektidest, mida muutes saab painutada ka mõtlemisviise. Ruumist kõneldakse oskus- ja argikeeles, erinevaid ruume kujutatakse kirjanduses ja ajakirjanduses, aga samal ajal kannab keel ise ruumilisi suhteid, mis maailmatunnetust struktureerivad. Kahtlemata on nn ruumiline pööre humanitaarteaduses aidanud kaasa ruumist mitmekesiselt mõtlemisele eri distsipliinides, lastes ruumi näha tähenduslikuna ja sotsiaalselt (seega ka keeleliselt) konstrueerituna, mitte lihtsalt raami või taustana (vt nt Kurg 2006). Samal ajal on kultuuriline pööre rõhutanud keele tähtsust ruumilistes…
Kaitstud doktoritööd
9. juunil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Colm James Doyle väitekirja „Policy and Place: the Language Policies of Transnational Estonian Families in Tallinn” („Poliitika ja koht: Tallinnas elavate rahvusvaheliste eesti perekondade keelepoliitika”). Doktoritöö juhendaja oli professor Anna Verschik (TLÜ), oponendid professor Meilutė Ramonienė (Vilniuse ülikool) ja dotsent Lyn Wright (Memphise ülikool). Kaitsmine toimus Zoomi vahendusel.
Colm James Doyle uuris 19 Tallinnas elava kaks- ja mitmekeelse perekonna keelepoliitikat. Autor keskendus noorukitele ja noortele täiskasvanutele ning nende perede kogemusele, kus isa on välismaalane. Doyle selgitas, et perekonna keelepoliitikat võib mõista pereliikmete keeleideoloogia ja veendumuste, nende keelekasutuse ning keeleoskuse haldamise kombinatsioonina.
Doyle’i väitekirjast selgus,…
Colm James Doyle uuris 19 Tallinnas elava kaks- ja mitmekeelse perekonna keelepoliitikat. Autor keskendus noorukitele ja noortele täiskasvanutele ning nende perede kogemusele, kus isa on välismaalane. Doyle selgitas, et perekonna keelepoliitikat võib mõista pereliikmete keeleideoloogia ja veendumuste, nende keelekasutuse ning keeleoskuse haldamise kombinatsioonina.
Doyle’i väitekirjast selgus,…
Lühikroonika
10. juunil peeti Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse taudiveebinar „Armastus koolera ajal”. Veebis peetud seminari teemaplokke juhtisid Elle-Mari Talivee ja Ene-Reet Soovik. Esinesid Ene-Reet Soovik („Kuidas kirjutada taudi? Susan Sontag ja teised”), Andrus Org („„Maailm lihtsalt on nüüd selline”. Pandeemianarratiiv Mari Järve romaanis „Esimene aasta””), Neeme Näripä („Haigus Aischylose „Oresteias””), Janika Kronberg („Arvo Mäe „Katk ja koolera””), Triinu Tamm („Patrick Deville᾽i „Katk ja koolera””), Elle-Mari Talivee („Koolera ja Londoni kaart. Haiguste kaardistamisest kirjandusteostes (Steven Johnson, „The Ghost Map”)”), Jaan Undusk („Verine kõhutõbi Tartus aastal 1846 („Faehlmanni raport”)”), Eva Rein („Tuberkuloos kui võimalus ja võimatus Kevin Pattersoni romaanis „Consumption””) ja Kadri Tüür…
Aruanded
Herder on Empathy and Sympathy. Einfühlung und Sympathie im Denken Herders. (Brill‘s Studies in Intellectual History 311.) Toimetajad Eva Piirimäe, Liina Lukas, Johannes Schmidt. Brill: Leiden, 2020. 334 lk.
Keele ja Kirjanduse 2016. aasta esimeses numbris oli juttu Tartus 2015. aasta 24.–26. septembrini toimunud rahvusvahelisest Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mille eestikeelne pealkiri oli „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Sündis idee koostada samateemaline interdistsiplinaarne kogumik, millesse paluti kaastöid peale sümpoosionil osalenud Herderi asjatundjate ka mitmelt teiselt teema tippuurijalt. Inglise- ja saksakeelseid artikleid sisaldav raamat ilmus 2020. aasta maikuus.
Teoses on valgusvihus Johann Gottfried von Herderi kasutatud mõisted sümpaatia ja…
Keele ja Kirjanduse 2016. aasta esimeses numbris oli juttu Tartus 2015. aasta 24.–26. septembrini toimunud rahvusvahelisest Balti kirjakultuuri sümpoosionist, mille eestikeelne pealkiri oli „Kontinent Herder: empaatia, sümpaatia ja antipaatia poeetikas ja poliitikas”. Sündis idee koostada samateemaline interdistsiplinaarne kogumik, millesse paluti kaastöid peale sümpoosionil osalenud Herderi asjatundjate ka mitmelt teiselt teema tippuurijalt. Inglise- ja saksakeelseid artikleid sisaldav raamat ilmus 2020. aasta maikuus.
Teoses on valgusvihus Johann Gottfried von Herderi kasutatud mõisted sümpaatia ja…