„Päevased juhtumised”
seie raamatuse ülesse akkatud tähendama
3 Septembrist 1896.
Olen juba 51 aasta sees
siis veel akkan päeva
raamatud kirjutama
vatt sul õppetud mees.
(EKM EKLA, f 169, m 133: 5, l 3)
Tarvastu kihelkonnas Nahkla veski möldri peres sündinud, kuid 1883. aastal Rõuge kihelkonda Oina veski möldriks läinud Märt Siipseni (1846–1916) kirjutisi on Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis üksteist mapitäit (EKM EKLA, f 169, m 129–139). Säilikud – peamiselt kladed, mis sisaldavad luulet, mõtisklusi, jutustusi, ajaleheartiklite visandeid, majapidamise praktilise poolega seotud ülestähendusi, aga ka kirjad, ajaleheväljalõiked jms – pärinevad aastatest 1872–1916 (Kikas 2015, Kikas ilmumas). Tegu on vägagi unikaalse kogumiga – ühe lihtsa kolme­klassilise külakooliharidusega möldri…

Maastike tõlgendamine kihiliste ning palimpsestlikena on geograafias kontseptuaalse lähenemisena kinnistunud (Crang 1998: 22) ning ka humanitaarse suunaga linnauuringutele on inspiratsiooni pakkunud kas reaalsete (nt Huyssen 2003) või kirjanduslike linnamaastike (nt Plesske 2014) palimpsestlik loomus. On osutatud, et palimpsest on „tänapäevase linnaproosa põhimetafoor” (Plesske 2014: 304). Artiklis kasutatakse palimpsesti mõistet, vaatlemaks kirjanduslikke kujutusi linnast, mis on sõjas tugevasti kannatada saanud ning mille taastamine toimub kadunud linna loonud sõjaeelse ideoloogilise keskkonna eitamise tingimustes. Artiklis võrreldakse Bernard Kangro romaani „Tartu” (1962) lõpuosa ja Jaan Kaplinski teose „Seesama jõgi” (2007) Tartu-kujutusi ehk Teise maailmasõja purustustest taastuva ning nõukogude võimu tingimustes ümber kujuneva palimpsestliku linnaruumi…

„Aeg soosib lühivorme,” ütles kalamburist Keiti Vilms kogumiku „Poeetiliselt korrektne” (Juur jt 2019) Tartu esitlusel 2019. aasta aprillis, ning tema üldistaval väitel on tõepõhi all. Vilmsi ning teiste tuntud kalambuuriautorite kõrval tegutseb veebis ka rahvapäraseid sõnamänguhuviliste kogukondi. Käesolevas artiklis keskendun Facebooki grupile KalambuuR, mis on sõnamängukogukondadest suurim ja ilmselt tuntuim. Esmalt annan ülevaate grupist endast, avades selle liikmete käitumismustreid, postituste sisu ning ülesehitust jt iseloomulikke jooni 2018. aasta märtsikuu tegevuse põhjal. Seejärel vaatlen lähemalt ühe konkreetse uudise vastuvõttu grupis, analüüsides Russell Franki (2011) ja Giselinde Kuipersi (2002) uudisfolkloori käsitluste toel KalambuuRi liikmete reaktsioone nn Igor Mangi ahistamisskandaalile 2018. aasta maikuus.1…

Artikkel on ajendatud soovist uurida ruumi kogemist ja selle representatsiooni üldisemalt, käsitledes seda siiski ühe kunstilise teksti raames. Valisin uurimise objektiks iiri autori Desmond Hogani (snd 1950) novelli „Viimane kord” („The Last Time”).1 Tekst valmistas Tõlkijate Liidu 2017. aastal korraldatud tõlkevõistlusel osalejatele minajutustaja ruumitaju ja representeerimise poeetika iseärasuste tõttu suuri raskusi, kusjuures eriliseks takistuseks adekvaatse tõlke saamisel kujunesid ruumitaju kultuurilise kodeerimisega seotud probleemid.
Käsitlen Hogani tegelase individuaalset ja sotsiokultuurilist ruumirepresentatsiooni põhiliselt Maurice Merleau-Ponty (2019 [1945]) fenomenoloogilise ruumitaju, Henri Lefebvre’i sotsiaalse ruumirepresentatsiooni (1991 [1974]) ja Umberto Eco kultuuriliste erikodeeringute (1979, 2008 [1975]) raames. Artikli eesmärk on Hogani novelli põhjal uurida, kuivõrd…

See pole luule
see on maastik
mis ei lakka ilmumast
Cristina Chain, „Tahes-tahtmata”
(Lõunatuuled 2018: 49)
 
 
Sissejuhatus. Keele ruumilised dimensioonid
Kuidas on keel seotud ruumiga ja ruum keelega? Milline on keele ja ruumi vahekord? Üks võimalus on arvata, et keele mõisted on empiiriliselt eksisteerivate ruumi­nähtustega vastavusseoses. Kuid selline vastavusteooria ei selgita olukordi, kus teatud paigale, ruumile või maastikule omistatakse keele abil tähendusi (nt pühapaik, avalik ruum, looduskaitseala, kodumaa), nii et keeleline aktiivsus põhjustab muudatusi inimeste suhtumises ja käitumises ning viib selle kaudu ka ruumide endi teisenemiseni. Siingi on keele ja füüsikaliste ruuminähtuste vahel teatav vastavussuhe, kuid keel on aktiivsemas rollis kui lihtsalt reaalsuse peegeldaja – keelel…

1. Sissejuhatus: korpuslingvistika
Kasutuspõhise keeleteaduse seisukohast on keelesüsteemi kirjeldamisel kandvaks jõuks keelekasutus (Diessel 2017). Kasutuspõhine keeleteadus on välja arenenud 1980.–1990. aastatest pärit funktsionaalse ja kognitiivse keele­teaduse uurimis­töödest, mille rõhuasetus oli pragmaatilistel ja kontseptuaalsetel teguritel. Praeguseks on see-eest kasutuspõhises keeleteaduses keskne esinemissagedus ja selle mõju keele­süsteemile (nt Arnon, Snider 2010; Bybee, Hopper 2001; Bybee 2006, 2007, 2010; Divjak 2019; Hay 2001). Sageduse mõju ilmneb keeles igal tasandil (Bod jt 2003: 10). Tsiteerides Martin Haspelmathi (2006: 45): „[—] sagedus/harvaesinevus tekstis (st peamiselt igapäevakõnes) on peamine nähtus, mis seletab paljusid teisi keelelisi nähtusi [—].” Siinne artikkel vaatlebki sagedust igapäevakõnes raadio­saadete näitel. Eesmärk on automaatse…

Ruumisuhteid väljendavaid sõnu on maailma keeltes alates 1980. aastatest suhteliselt palju uuritud (vt Pütz, Dirven 1996; Bloom jt 1996; Levinson 2003; Levinson, Wilkins 2006). Ruumisuhete sõnad on pälvinud tähelepanu peamiselt kolmel põhjusel: 1) ruum on inimese tajus esmane; 2) ruum on universaalne, kultuurist sõltumatu; 3) kahest esimesest tingitud keeltevaheline sarnasus ja samal ajal hästi uuritav ruumiväljendite varieeruvus. Alates kognitiivse lingvistika esiletõusust 1970. aastatel on ruumikeele uurimine olnud mitme eri keeleteaduse suuna jaoks oluline: 1) kognitiivkeele­teaduslik semantika on intensiivselt uurinud kaassõnade tähendusi, mis sageli viitavad esmajoones ruumisuhetele (nt Herskovits 1987; Brugman 1988; Vandeloise 1991; Boers 1996, kui nimetada vaid ajaliselt esimesi töid); 2) tüpoloogid…

Eelmisel aastal õpetasime Tallinna Ülikoolis kursust, mis toetas mitteformaalset õppimist.1 Eksamiks otsisime lahendust, mis teadmiste kontrolli asemel süvendaks ja kinnistaks õpitut, soodustaks dialoogi ja avalikku arutelu, muudaks õppimise ruumi ehk õpiruumi tähendust. Planeerisime Teadlaste foorumis2 õppekohtumise, juhindudes ETV saate „Suud puhtaks” formaadist, mis on 1960. aastatest tuntud nn foorumteatri väljendus (vt kirjeldust allpool). Kursuse tagasisidest selgus, et õppijad kogesid eksamit siiski formaalõppena, põhjuseks ruumi füüsiline asukoht – paiknemine üli­koolis. Eksam oleks õppijate arvates olnud mitteformaalne, juhul kui see oleks toimunud teisel pool ülikooli välisust. Ukse metafoor kõigi õppijate keele­kasutuses viitas piirile, mille ületamine (st ukse avamine) võinuks õppimise tähendust muuta;…

Sellega, kuidas mõistame õppimise tähendust, mõtestame inimeseks olemist ning kujundame ühiskonnas inimestevahelisi ja institutsionaalseid suhteid, mõjutades nii kõiki ühiskonna liikmeid. Õpikäsitus ongi arusaam sellest, mis eesmärkidel ja kuidas õpitakse ja millistes suhetes on selles protsessis osalejad, ning selle arusaama rakendamine praktikas (HTM 2017). Õpikäsitused on ajas muutuvad ühiskondlikud kokkulepped, mis on seotud inimeste uskumuste, tavade ja suhetega, ning väljenduvad nii oskuskeeles kui ka tavakasutuses. Keelekasutus on valik, mis lähtub teksti looja vaatepunktist; tekstid luuakse kultuurilises ja majanduspoliitilises kontekstis, loomulikustatakse ehk muudetakse ise­enesestmõistetavaks igapäevases kasutuses (Kasik 2008). Kuna õpikäsitused muutuvad, on oluline mõista, kuidas õppimisega seotud sõnu kasutatakse. Oleme mõistnud, et…

Artikkel vaatleb, kuidas keeles liiklemisest mõeldakse ja kirjutatakse, keskendudes sõna liiklema enese tähendusseostele, ennekõike selle reguleerivatele ja kohustavatele konnotatsioonidele. Näitan, et liiklema ja sellest tuletatud sõnad liiklus ja liikleja ei ole pelgalt ruumilise tegevuse tähistajad. Need väljendavad mõtlemisviisi, mille järgi „liiklus on erinevate liiklejatüüpide koostoime tulemus” (intervjuu, 16. XI 20161), ja arusaama, et jalakäijatel „on ka kindlasti olulised kohustused liiklejatena” (intervjuu, 16. XI 2016) ning nende reeglite eiramine paneb „ohtu teised liiklejad ka” (intervjuu, 30. VIII 2016), nagu väljendasid liiklusregulatsioonidega tegelevad ametnikud. Kuigi liiklema, liiklus ja liikleja on eelkõige oskuskeele terminid, on need levinud tavakasutuseski. Näiteks teksti­analüüsi vahendi Sketch Engine…

Eesti ühiskond pöörab üha enam tähelepanu meie igapäevasele elukeskkonnale. Ka ühiskonna demokraatlikud protsessid, mis liiguvad kord avatuse ja sidususe, siis jälle sulgumise ja eraldatuse poole, on toonud eesti keelde uusi sõnaühendeid. Üks nendest on avalik ruum. Ruumi mõiste kasutamine ja sidumine omadus­sõnaga avalik ei ole ainult keelefilosoofiline küsimus, vaid katse jõuda ühisele arusaamale meid ümbritsevast ruumist ja selle kasutusest. Seejuures tuleb arvestada mõiste mitme­tähenduslikkust: ruum esineb nii argi- kui ka teaduskeeles abstraktse, keskkonna- ja ühiskonnateadusliku mõistena. Eesti keeles ei ole termin avalik ruum veel juurdunud. Näiteks ei esine see Eesti Keele Instituudi (EKI) mitmekeelses terminibaasis (Esterm). Niisamuti ei leia seda…

1. Teoreetiline raamistik ja eesmärk
Kui käsitleme ruumi keeles, on võimalus uurida maastikke ja maastiku­sõnavara. Ümbritsevad ju maastikud meid kõikjal, sest nii nagu igal inimesel on keha, on igasugune inimtegevus seotud keskkonnaga, milles see tegevus toimub (Burenhult, ­Levinson 2008). Stephen C. Levinson ja David P. Wilkins tõdevad, et keeled erinevad olenevalt sellest, millises keskkonnas või ümbruses neid räägitakse, seega on maastik ja keel ning kultuur omavahel tugevalt seotud (Levinson, Wilkins 2006: 19–22). Keele abil mõtestatakse maastikku, aga samuti on maastik käsitletav tekstina (Spirn 1998; Duncan, Duncan 1988). Kasutatav sõnavara erineb keeleti ja grupiti. Näiteks võib eristada teadlaste „maastikku” ja kohalike „maastikku”:…

Selle interdistsiplinaarse teemanumbri keskmes on ruumi mõiste ja ruumi keeleline väljendamine. Kui ühelt poolt on keel ruumist kõnelemise vahend, siis teisalt on see ise maailm, mis sisaldab arusaamu erinevatest ruumilistest aspektidest, mida muutes saab painutada ka mõtlemisviise. Ruumist kõneldakse oskus- ja argikeeles, erinevaid ruume kujutatakse kirjanduses ja ajakirjanduses, aga samal ajal kannab keel ise ruumilisi suhteid, mis maailmatunnetust struktureerivad. Kahtlemata on nn ruumiline pööre humanitaarteaduses aidanud kaasa ruumist mitmekesiselt mõtlemisele eri distsipliinides, lastes ruumi näha tähenduslikuna ja sotsiaalselt (seega ka keeleliselt) konstrueerituna, mitte lihtsalt raami või taustana (vt nt Kurg 2006). Samal ajal on kultuuriline pööre rõhutanud keele tähtsust ruumilistes…

Artikli eesmärk on tutvustada kahest matusetrükisest lähtuvalt tulevase Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professori ja juhuluuletaja Reiner Brockmanni (1609–1647) vanemaid ja pere suhtlusringkonda, täpsustada tulevase gümnaasiumiprofessori eluloo mõnda seika enne tema isa surma 1626. aasta suvel ning taasavaldada ja tuua teaduskäibesse luuletus, mille Brockmann kirjutas isa surma puhul.1
Omaaegse tava kohaselt võidi perekonnas kasutada põlvest põlve samu eesnimesid. Nii kannavadki mitmed käesolevas kirjutises esinevad isad ja pojad sama nime. Selguse huvides kasutan nende eristamiseks epiteete isa ja poeg: poeg Reiner Brockmann on Eesti kultuuriloos tuntud juhuluuletaja, isa Reiner Brockmann tema isa.
Brockmanni vanemate matuste puhul ilmunud trükised
See, et poeg Brockmann kirjutas oma isa…

Siinses artiklis on vaatluse all tööliskirjandus ning selle mõiste määratlemisega seotud probleemid. Kas on võimalik üheselt defineerida tööliskirjanduse ja -kirjaniku mõistet ning millel see põhineks? Artiklis antakse põgus ülevaade senistest uurimustest ja eri perioodide peamistest teoreetilistest seisukohtadest nii Eestis kui ka mujal. Samuti on lühidalt vaadeldud varasema eesti tööliskirjanduse omapärasid, seda peamiselt XX sajandi alguse teoste ning albumites „Edasi” (1905–1914/1915) ja „Mõtted” (1909, 1911) ilmunud tekstide põhjal.
Tööliskirjanduse uurimine on tänapäeva kirjandusteaduses esindatud tagasihoidlikult. Uuemate uurimuste nappus võib olla tingitud sellest, et eelmise sajandi tööliskirjanduse teoste kandvad teemad ei ole enam aktuaalsed. Tihti on töölis­kirjanduse käsitlused pinnapealsed või põhinevad juba aegunud…

Märksa veenvamalt kui paljudes muudes proosatekstides selgineb
Mihkelsoni romaaniloomingu taustal tõsiasi, et sisu ja keeleline elluviidus
 on üksnes nimetamises lahutatavad ning et põhimisel tasandil langeb
sisu sattumuslikkus ühte keelelise elluviiduse paratamatusega.
(Tomberg 2011: 115)
Ene Mihkelsoni romaanide peategelased püüavad välja selgitada, mis minevikus juhtus. Neid vaevab seetõttu skeptitsismiäng, sest minevik ei anna ennast niisama kätte – see on mässitud tõrkuvate teabeallikate vastuolulisse võrku. Peategelasel ja lugejal temaga koos ei õnnestu kuidagi luua objektiivset minevikupilti, mis näitaks, kuidas asjad tegelikult olid. Artiklis selgitan, kuidas Mihkelsoni romaanide „Ahasveeruse uni” (2001) ja „Katkuhaud” (2007) narratiivne strateegia ja lausepoeetika kasvatavad lugejas seda kimbatust, aga seeläbi näitavad ka väljapääsu. Mihkelsoni…