Filoloogiadoktor (Tartu, 1970, kinnitatud Moskvas 1971) Harald-Heino Peep (1931–1998) oli Tartu ülikooli eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri juhataja aastail 1966–1980, väliskirjanduse kateedri juhataja aastail 1980–1992 ja kirjandusteooria professor ülikooli filosoofiateaduskonnas alates 1992. aastast kuni oma ootamatu surmani Jyväskyläs. Neile küllalt vähestele, kes pääsesid teda lähemalt tundma, kuulus tema dialektilisus sõna antiigiaegses tähenduses igapäisesse kogemusse.
Harald Peebu dialektilisus avaldus ennekõike õppetöös, sest selles oli ta vabam kui artiklites, mida kammitsesid lugejaskonna ebamäärasus, toimetajate preskriptsioon ja paraku ka tellimused mitmeteks seisukohavõttudeks ning arutluskäikudeks. Ta enese ettevalmistus dialektilise vaatlusviisi omandamisel teaduses sündis pea­­miselt väljaspool filoloogilist kultuuri, nimelt retoorikas ja elokventsis kreeka­katoliku kiriku liturgiliste…

Liikumisverbid on verbiklass, mis on pälvinud keeleteadlaste suure tähelepanu mitmel põhjusel: liikumisverbide ja nende konstruktsioonide analüüsimine võimaldab uurida keele toimimismehhanisme, sh keele ja meele seoseid, ning võrrelda omavahel keeli ja keelterühmi (vt nt Slobin 1996; Talmy 2000; Goschler, Stefanowitsch 2013). Liikumisverbide tähendust on seega palju uuritud, ent uurimislugu ilmestab teatav ühetaolisus. Enamasti keskendutakse uurimustes sellele, kas liikumisverb on viisi- või suunaverb (Slobin 2004; Papafragou jt 2008; Ibarretxe-Antuñano 2009; Rappaport Hovav, Levin 2010), jättes suurema tähelepanuta liikumisverbide tähendus­joonte rikkalikkuse (vt siiski nt Cardini 2008; Slobin jt 2014).
Artiklis analüüsin samuti liikumisverbide semantikat, ent keskendun horisontaalse ja vertikaalse suuna tähendusele. Et liikumisverbide tähendust…

Ülevaade on väljajätteline žanr: millestki paratamatult v a a d a t a k s e  ü l e. Kas üle vaadata tasub pigem sellest, millest auditooriumienamus niikuinii ei räägi, ei huvitu? Või võib julgemalt üle vaadata just neist asjust, millest on palju räägitud, ning keskenduda küsimusele, kas midagi olulist on metakriitilisest diskussioonist välja jäänud? Olen kaldunud viimase lähenemise poole. Sellest johtuvalt võivad mu rõhuasetused mõjuda üldistusjõuetuseni tavatult, ent ka pakkuda uutmoodi mudeldamisviisi.
Käesoleva kriitikaülevaate jaoks on vaatluse alla võetud umbes 300 kirjandus­arvustust, mis ilmusid aastatel 2019–2020 peamiselt Sihtasutuse Kultuurileht välja­annetes (Sirp, Keel ja Kirjandus, Värske Rõhk, Vikerkaar, Looming, Akadeemia, Müürileht). See…

Kuigi folklooris käsitletakse seksi ja pornograafiaga seotud teemasid, pole olnud sellest kombeks kõnelda ega vastavaid allikaid publitseerida või uurida. Nii on osa pärimusest kogujate ja uurijate fookusest välja jäänud näiteks liigse vulgaarsuse ja vägivaldsuse pärast (Kalkun, Sarv 2014; Kalkun 2016). Kuna folkloristika sündis rahvuslikust ideoloogiast kantud distsipliinina, siis on folkloorist püütud otsida pigem kaunist ja ülevat, mis toetaks ideed rahva kõrgest moraalist.
Järgnevas uurime folkloorseid allikaid ja kohtute materjale kõrvutades,1 mil moel astuvad need dialoogi ning heidavad valgust maapiirkondades toimunud hooramisele. Mõlemad allikaliigid on oma eripäradega ja vastavalt konventsioonidele kodeeritud; allikad on katkendlikud, napid ja erandlikud, kuid kõnelevad kohati sarnaseist…

Artiklis keskendutakse teatrikunsti kaheplaanilisusele ja sellest sündivale ambi­valentsuse poeetikale. Artikkel on jagatud kolme ossa. Esimeses osas tutvustatakse teatrikunsti kaheplaanilise toimimise erinevaid käsitlusi, teises kaheplaanilisusest tekkivat ambivalentsuse poeetikat ning kolmandas osas toodud näited Teatri NO99 lavastustest demonstreerivad erinevaid ambivalentsuse allikaid.
Kuigi nimetatud fenomenide selgitamiseks kasutatakse artiklis peamiselt kirjandus- ja teatriteoreetilisi materjale, on ambivalentsuse poeetika rakendatav ka teistele kaunitele kunstidele (muusikale kui pigem mitterepresentatsioonilisele kunstiliigile siiski kõige vähem). Kuna empiirilised näited pärinevad teatrist, mis on rollimängu kaudu seotud mängude laia skaalaga, siis tõuseb üksikjuhtumite tagant esile kogu inimeste mängulise ja kultuurilise tegevuse ambivalentsus.
 
Mängu ja kunsti kaheplaanilisus
Mänguteooriates ja etendusuuringutes on kauneid kunste käsitletud mängude…

Kõlaluule kui muusika ja kirjanduse piirimail asuva nähtuse käsitlemiseks puuduvad väljakujunenud meetodid, kuid mõnel juhul on seda võimalik analüüsida teatavat tüüpi muusikana (Perloff 2009; Lehrdal 2001). Muusikaga seob kõlaluulet eelkõige teksti1 ja esituse iseloomulik suhe: esimene ei ole kõlaluules reeglina kunstilises mõttes autonoomne ja eneseküllane, vaid pigem juhis esitajale, kes sellest alles kunstilise terviku vormib (see on ka põhjus, miks kõlaluule sõnalisi osi iseseisvate, st kunstiliste tekstidena tavaliselt ei kirjastata). Kuna tekst kunstilise sõnumi tähenduses tekib kõlaluules alles esituse kaudu, siis tähendab see ühtlasi, et kõlaluules on tekst peale verbaalse osa ka selle interpretatsioon. Sellisena ei anna see end kõlaluules…

Mõne aasta eest märkis lürikoloog Dieter Burdorf, et isegi kui luuletus kätkeb selgeid autobiograafilisi komponente, on empiiriline autor ja verbaalselt moodustatud mina sootuks erinevad. Ta väidab, et luule autobiograafiline lugemine on küll võimalik, aga see muudab luuletuse pigem dokumendiks kui ilukirjanduslikuks teoseks. (Burdorf 2017: 23) Selline provokatiivsevõitu seisukoht võib tuua kaasa – igati õigustatult – mitmesuguseid küsitavusi. Esmalt jääb häguseks, mida peetakse silmas luule autobiograafilise lugemise all. Ilmselt on tegemist võrdlemisi intuitiivse ja lihtsustatud määratlusega olukorrale, kui luuletuses esinevaid elemente samastatakse empiirilise autori kaudu referentidega, misläbi nõrgeneb luuletuse autonoomsus. Teisalt käsitleb Burdorf kaht kategooriat – autobiograafilist lugemist ja luulet –,…

Olla nööpauk. Olla nööpauk mõne pintsaku
hõlmas. Olla nööpauk ja hoida endas nööpi
ja sellega tervet pintsakut ja samal ajal
vaadata oma nööbi läbi maailma ja inimesi ja
teisi nööpauke.
Toomas Liiv
Motiiv
Kuigi klassikaline novell on kirjandustest ja kirjastustest taandumas, on selle žanri nimetus endiselt prestiižne ja termini määratlus, vastupidi, laieneb. Mida kõike novellideks viimati on peetud: olupilte, lühemaid või pikemaid jutustusi, proosa­lüürika kallet või lühemat teadvusevoolu, (oma)eluloolisi ülevaateid, novellette, laaste, följetone. . . . Kõike seda, mis mahub avara määratluse lühilugu (ingl short story) alla. Mis on häda vanadel terminitel, nagu jutustus, novellett, laast, miniatuur, proosalüürika, lühiromaan, et neid juba aruharva tarvitatakse? Kas tuntakse vajadust ühildada oma…

Kui küsite: Mis ma tahtsin? Eesti kirjavara jõudu mööda kasvatada!
Jaan Bergmann
Jaan Bergmanni (1856–1916) varaseim teadaolev käsikirjaline luulekogu pärineb aastast 1875, kui luuletaja oli vaevalt saanud kaheksateistkümneseks. Juba selles esimeses käsikirjas avaldub tema ilukirjandusliku loomingu intellektuaalne mõõde: siht avardada eestikeelse luule võimalusi ja piire, tuues sinna lääne vanemaid traditsioone ning liites neid eesti rahvaliku luulega. Bergmanni kirjanduslikult viljakaim periood algas 1877. aastal, kui ta asus õppima Tartu ülikooli usuteaduskonda. Nagu Bergmann ise on täheldanud: „Tartus tuli õitseaeg” (1986 [1910]: 689). Lühikese aja jooksul kirjutas ta näitemänge, proosat, luuletusi, tõlkis saksa, vene ja antiikautorite luulet, lõi esimese emakeelse poeetika, kogus rahvaluulet…

Poeetika mõistet mureluule pole piibliluule1 kohta veel kasutatud. Sellel on mõtet, kui tunnistada pika ajalooga žanriloolist probleemi: žanride piirid ei jookse mitte mööda piibliheebrea luule suuri korpusi, nagu psalmi-, prohveti- või tarkuskirjandus, vaid risti ja põiki läbi nende. Üks piibliraamat ei esinda kunagi ühte või mitut ainult sellele raamatule omast žanri, vaid sellesse on laenatud ja segatud paljusid. Võib rääkida väiksematest genuiinselt psalmilikest, prohvetlikest ja tarkuslikest žanridest, nagu kaebelaul, tänulaul, kiituslaul, õnnetusekuulutus, manitsus, vanasõna ja õpetuskõne, aga tuleb tunnistada ka, et nendest on alguse saanud mahukamad vanaheebrea tekstid ja kogumikud, mis on praegusel kujul peadpööritavad žanrisegud. Neid on sajandite jooksul…

Juba antiikajal kirjutati romaane ja romaanilaadseid teoseid. Nn vanakreeka romaanid paigutatakse enamasti ajavahemikku I sajandist eKr kuni IV sajandini pKr. ­Sellest perioodist pärinevad viis enam-vähem täielikult säilinud romaani, lisaks fragmente mitmest osaliselt säilinud romaanist (Morgan 1994: 5–8). Eeskuju on nad saanud paljudest teistest žanridest: ajalookirjandusest, draamast, eepostest jne, ent üheks mõjutajaks on kindlasti olnud ka tolleaegne retoorikaõpetus (Hägg 1983: 109), retoorika käsiraamatud ja retoorikaharjutused (kr προγυμνάσματα).
Käesolev kirjatükk heidab pilgu retooriliste väljendusvahendite, täpsemalt kordustega seotud lausefiguuride kasutamisele kreeka romaanides ja käsitleb nende edasiandmise võimalusi eestikeelses tõlkes, kui võtta eesmärgiks säilitada võimalikult suur osa lähtekeele figuratiivsusest. Näiteks on valitud kaks väga…

Poeetika ja retoorika seisavad tänapäeval teineteisest üsna kaugel. Poeetika tõlgendus puhta, iseenda pärast tehtava luulekunstina (vt Till 2003a: 442; Unt 2003a: 9) välistab praktilise kasu ja asetab ta kirjandusteaduse, filosoofilise distsipliinina aga esteetika või tunnetusteoreetiliste uurimuste valda. Seevastu retoorika rakenduslikkus toob kaasa hajutatuse lingvistika (diskursuseanalüüs), riigiteaduste (poliitilise diskursuse analüüs), teoloogia (eksegees, homileetika) või muude distsipliinide vahel ja pisendamise iseseisva teoreetilise uurimisvaldkonnana, eeskätt tänapäeva Eestis.1
Poeetikat ja retoorikat sõnaloome kunstide/teadustena seob aga ühine sünd vana­kreeka filosoofide töödes. Kunstiteoorias on kinnistunud ilu ja kunsti ning kirjanduse ja kujutava kunsti dualismide käsitlemine, ent pidagem meeles ka luule–proosa dualismi sõnakunsti teoorias, mis käsitleb poeetikat ja…

Lukianose elu ja looming
Bütsantsiaegne antiiktraditsiooni vahendav „Suda” entsüklopeedia iseloomustab „Vokaalide kohtu” autorit, II saj pKr elanud Lukianost Samosatast, järgmiselt:
Lukianos Samosatast, teda hüüti blasfeemiks ja teotajaks. Või pigem võiks teda nimetada jumalatuks, sest tema dialoogides esitatakse naeruväärsena jumaliku kohta kõneldut. Ta elas keiser Traianuse ajal ja hiljem. Esmalt oli ta Süürias Antiookias advokaat, kukkus aga sel alal läbi ning pühendus kõnede kirjutamisele ja neid on ta kirjutanud lõputult. Legendi järgi tapsid ta koerad, kui ta tõe peale marru läks.1 „Peregrinose eluloos” ründab Lukianos, täielik lurjus, ju kristlust ja rüvetab Kristust ennast.2 Selle maru eest kandis ta omal ajal piisavat karistust, tulevikus…

(1) Arhont Phaleroni Aristarchose1 aegu, algava pyanopsioni2 seitsmendal päeval esitas Sigma seitsme vokaali eesistumisel Tau vastu süüdistuse vägivallas ja aset leidnud röövimises: ta ütleb, et on eemaldatud kõikjalt, kus esineb kahekordne Tau.
(2) Nii kaua, oo kohtunikud vokaalid, kuni kannatasin väikest ebaõiglust tolle Tau poolt, kes kuritarvitas minu omandit ja tuli, kuhu polnud vaja, ei esitanud ma kahjukaebust. Samuti lasin osa kuuldut kõrvust mööda mõõdukuse tõttu, mida ma teatavasti järgin nii Teie kui ka teiste tähtede suhtes. Seejärel jõudis ta aga välja nii suure ahnuse ja seadusetuseni, et vaikisin sellest sageli juba rahulolematult.3 Ent juba surub ta veel enam peale! Selle…

2012. aastal tõestas Jennifer Anne Doudna California ülikoolist koos oma prantsuse ametikaaslase Emmanuelle Charpentier’ga, et bakterite immuunsüsteemi CRISPR „kääride” ehk Cas9 süsteemi abil saab laboris muuta DNA-d palju täpsemalt ja universaalsemalt kui seni. Meisterdati uus skalpell – võimalus ümber lõigata DNA-d peaaegu mis tahes viisil. See avastus avab hiilgava perspektiivi alates viirustevastasest võitlusest ja haiguste ennetamisest kuni tõhusa vähiravi ja personaalmeditsiinini. Eelmisel aastal omistati kahele targale naisele selle eest Nobeli keemiaauhind.
CRISPR, mida oli kirjeldatud juba varem, on lühend keerukast mõistest Clustered Regularly Interspaced Short Palindromic Repeats ehk korrapäraste vahedega lühikeste palindroomsete korduste kobarad. CRISPR-i järjestus on omamoodi geneetiline raamatukogu, mäluasutus, mis…

Isiklikkus ei ole minu meelest patt seni, kuni loomuõigus ehk sakslaste Naturrecht, ladina ius naturae, koos ühiskondliku moraali ja normatiivse eetikaga ei hakka seda ahistama, lubades nende asemel igasuguseid alatusi (siinkirjutaja, olles ise küll mitmendat põlve ateist, lähtub neis asjus kalvinistlikust vaatekohast, vt Elonheimo 2006; Steele jt 2004; Zachman 2012). Niisiis ei arva ma end patustavat, kui kirjutan professor Jüri Talveti elutööst nõnda, nagu see minu filoloogilist mõtlemist ja erialaseid huve on puudutanud. Need puudutused ei ole kitsalt mälestuslikud, mille kirjutamine oleks facilius natans. See, mida Jüri Talvet on teinud, on püsivam kui üksikud mälestuskillud. Oma uurimistöös ja vaimsetes käsitlustes…

Epistolaarne kirjandus, mis olemuselt on pihtimuslik ja mõtisklev, pakub võimaluse jälgida teadlaste, kirjanike, erinevate kirjutajate mõtteid, arvamusi ja suhtumisi sel ajahetkel, kui kiri on koostatud. Õnnelikematel juhtudel on säilinud ka vastuskirjad, moodustunud terviklik või osaline kirjavahetus, dialoog, mis avab üksikasjaliselt kirjade autorite mõttemaailma detaile ja loominguseiku hilisematele lugejatele.
Kuidas suutsid kaks eesti suurt keeleteadlast Julius Mägiste (1900–1978) ja Andrus Saareste (1892–1964) oma erialast tööd jätkata pagulastena Rootsis, sellest saame tänuväärselt üksikasjalikku teavet nende aastatel 1944 kuni 1964 peetud regulaarsest kirjavahetusest, mida säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis. Olen neid kirju kasutanud siis (artiklis „Eesti vana kirjakeel Julius Mägiste uurimisalana Lundis”, Kingisepp 2000),…

2020. aasta läheb maailma ajalukku koroonaviiruse SARS-CoV-2 (COVID-19) pandeemia aastana. 2019. aasta detsembris Hiinas Wuhani linnas alguse saanud viiruse­puhang jõudis Eestisse 26. veebruaril 2020, kui ametlikult tuvastati esimene nakatunu. 12. märtsist 17. maini samal aastal kestis Eestis valitsuse kehtestatud eriolukord, mil kasutati viiruse leviku tõkestamiseks erimeetmeid: keelatud olid avalikud kogunemised, sh kultuurisündmused, konverentsid ja spordivõistlused, (õppe)­töö toimus koduõppe- ja kaugtöövormis, riigipiiridel kehtis sanitaarkontroll, suletud olid kaubanduskeskused, muuseumid jms, kehtis nn 2 + 2 reegel, mis tähendas, et avalikes kohtades võis liikuda kahe inimese kaupa või perekonniti ning teiste inimestega tuli hoida kahemeetrist vahemaad. Samuti sai oluliseks hügieeninõuete (eriti kätepesu või…