Rubriik
Valdkond
Aasta
Lugemis- ja uurimisrõõm
Nagu ikka alustasin raamatu lugemist tagantpoolt: kas nimeregister ja ilmumisandmed on olemas? Jah, seda nad loomulikult on, register isegi peaaegu 11 lehekülge pikk, mis ütleb nii mõndagi autori hea lugemuse ja kasutatud allikate kohta. Ilmumisandmetest selgub, et kogumiku kahekümnest artiklist enamik on varem ilmunud Loomingus, Vikerkaares, kogumikes „Uurimusi 1920.–1930. aastate eesti kirjandusest” ja „Uurimusi 1940. aastate eesti kirjandusest” ning Keeles ja Kirjanduses. See tähendab, et kõik on mu raamatukogus olemas, osaliselt loetudki. Ka ülejäänuga, mis pärineb eri väljaannetest (Ajalooline Ajakiri, Sirp, Methis, Estonian Art, kogumik „Noor-Eesti 100” ja üks Teater. Muusika. Kino lisa), võiksin suuremas osas juba tuttav olla. Aga…
Lintropi mäluteekond soome-ugri maades
Filmimehe ja folkloristi Aado Lintropi raamat koosneb sissejuhatavast vaatest asjaoludele, mis temast rännumehe tegid, millele järgneb pikk rida soome-ugri rahvaste juurde tehtud reiside kirjeldusi, alates Lennart Mere „Linnutee tuulte” (1977) filmi meeskonnas osalemisest (lk 16–58) ja ühest eraldi sõidust manside juurde (lk 59–70). Edasised reisid on omakorda jaotatud suurematesse plokkidesse: „Kaheksakümnendad Eesti Rahva Muuseumis” (lk 71–198) ja „Uus aeg, uued retked” (lk 199–333). Raamat lõpeb paarileheküljelise lõppsõnaga.
Vahetust tunnistamisest
1990-ndate keskpaigas kirjutas tollane Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadusdirektor Heiki Pärdi, et välitööde päevikud on uurija kogemuse vahetud ja tahtmatud tunnistajad, erinevalt muudest objektiivsusele pretendeerivatest muuseumisse kogutavatest etnograafilistest andmetest.1 Praegu tundub see väide…
Vahetust tunnistamisest
1990-ndate keskpaigas kirjutas tollane Eesti Rahva Muuseumi (ERM) teadusdirektor Heiki Pärdi, et välitööde päevikud on uurija kogemuse vahetud ja tahtmatud tunnistajad, erinevalt muudest objektiivsusele pretendeerivatest muuseumisse kogutavatest etnograafilistest andmetest.1 Praegu tundub see väide…
Veidemanni mission impossible
Kild killu haaval on kirjanik ja kirjandusteadlane, kõige rohkem aga kirjanduse armastaja Rein Veidemann püstitanud monumendi eesti kirjandusele. Pole ime, et tal ses osas püsi piisab, on ta ju aastakümnete jooksul ja ka „Järjehoidja” tagakaanel sidunud eesti keele ja kirjanduse kestmise otse rahvuse kestmisega – ja hetkil, mil ta on kriitiline keele ja kirjanduse mõningate ilmingute suhtes või laiemalt kultuuri koha suhtes ühiskonnas, võib sellest paljugi järeldada ka Eesti riigi tervise kohta.
Killud on peamiselt artiklid ajakirjandusest, ka kogumikest, mõne raamatu peatüki aluseks on ettekanne juubeli- või mälestuskonverentsil. Kahjuks jääb selgusetuks, kust kirjutised pärinevad – selle kohta ei leidu märkeid tekstide…
Killud on peamiselt artiklid ajakirjandusest, ka kogumikest, mõne raamatu peatüki aluseks on ettekanne juubeli- või mälestuskonverentsil. Kahjuks jääb selgusetuks, kust kirjutised pärinevad – selle kohta ei leidu märkeid tekstide…
Mälestused imelistest inimestest
Mõnd inimest oled justkui tundnud kogu aeg ja ei ole ka. Kirjanike puhul on see kindlasti nii. Mäletan täpselt, kuidas kohtusin Viivi Luigega, keda seni olin tundnud vaid tema kirjutatud sõna ja ta teoste retseptsiooni kaudu.
Sain Luigega tuttavaks 18. oktoobril 2014 Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis, kus tähistati konverentsiga Ene Mihkelsoni 70. sünnipäeva. Tundsin kuklas kellegi pilku. Pöördudes selgus, et see keegi on Viivi Luik. Ei ole liialdus öelda, et seal valges saalis sai sõna lihaks, eriti kohane on see võrdlus autori puhul, kes seda ise sageli kasutab. Kuidas võinuks Viivi Luik teada, missugust mõju on mulle avaldanud tema looming? Aga…
Sain Luigega tuttavaks 18. oktoobril 2014 Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis, kus tähistati konverentsiga Ene Mihkelsoni 70. sünnipäeva. Tundsin kuklas kellegi pilku. Pöördudes selgus, et see keegi on Viivi Luik. Ei ole liialdus öelda, et seal valges saalis sai sõna lihaks, eriti kohane on see võrdlus autori puhul, kes seda ise sageli kasutab. Kuidas võinuks Viivi Luik teada, missugust mõju on mulle avaldanud tema looming? Aga…
Sireenide kaudu sähvatusteni
„Sireenide ja sähvatuste” luule on kirjutatud eri oludes, varaseim luuletus on 2014. aastast, kuid kõiki tekste ühendab teravalt isiklik vastukaja sündmustele maailmas ning Eestis või seos nendega. See ei ole luule, mis peidaks end roosade unelmatepilvede taha või looks täiesti uue seninägemata maailma, vaid pigem on see igapäevane kõige siiramas mõistes. Selles tulevad esile Igor Kotjuhi kui luuletaja ja inimese aktiivne eluhoiak, hingelised valud, vapustused, ärevused, aga ka mängulised leiud, mis on alati seotud ümberringi toimuvaga. Kogumikku võiks isegi käsitleda omataolise luulepäevikuna, sest paljude luuletuste kõrval on autori kommentaar, kus ta kirjeldab, mis toimus ühel või teisel kuupäeval, missugusest sündmusest…
Võimalused näha teistsuguseid maailmu
Kirjanik ning Tartu Ülikooli mõtteloo ja Läänemere regiooni intellektuaalse ajaloo kaasprofessor Meelis Friedenthal tähistab juubelit 24. oktoobril. Vestlesime sel puhul ülikooli raamatukogus huvitavatest ja murrangulistest aegadest akadeemilises elus, õpetlaste vabariigist, ladina keelest, alkeemia ajaloo ning ilu- ja ulmekirjanduse kasulikkusest.
Foto: Toomas Dettenborn
Astusid ülikooli tormilistel 1990. aastatel, kui usuteaduskond oli äsja taasasutatud. Mis seda valikut ajendas?
Sellele küsimusele olen iga kord erinevalt vastanud, sest päris selge see ei olegi, ilmselt suunas mind eri põhjenduste kombinatsioon. Teoloogia tundus radikaalne – miski, mida enne ei olnud, midagi täiesti uut. Oli ka otsapidi institutsionaalseid põhjendusi: mul oli kunagi mõte astuda klassikalisse filoloogiasse, aga seal oli vastuvõtt…
Foto: Toomas Dettenborn
Astusid ülikooli tormilistel 1990. aastatel, kui usuteaduskond oli äsja taasasutatud. Mis seda valikut ajendas?
Sellele küsimusele olen iga kord erinevalt vastanud, sest päris selge see ei olegi, ilmselt suunas mind eri põhjenduste kombinatsioon. Teoloogia tundus radikaalne – miski, mida enne ei olnud, midagi täiesti uut. Oli ka otsapidi institutsionaalseid põhjendusi: mul oli kunagi mõte astuda klassikalisse filoloogiasse, aga seal oli vastuvõtt…
Naised, tehke mütsid kirjud ja prannidega
Ajalehe Ristirahwa Pühhapäwa Leht 1877. aasta 6. novembri numbri ühest kuulutusest võib lugeda: „Naesterahwa mantli krae, mustast tradidamist, wildse prannidega on pühhapäwa öhtul ärrakaddunud. Leidjat pallutakse Makri uulitsasse Altmühli majasse Nr. 269 kätte tua, kus temma waew ärratassutakse.”
Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?
Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi koostatud mahuka „Oekonomische Encyklopäedie” IX köide selgitab, et Drap des Dames on „must, õrn ja pehme villane kalev, mida naine kannab tavaliselt leinaajal” (Krünitz 1785: 491). Seda, et sõna vildne…
Tänapäeva inimeses tekitab see lühike tekst palju küsimusi. Mis on tradidam? Mis on vildne? Mis on prannid?
Esimesele küsimusele vastab Wiedemanni sõnaraamat, et traadidam on ’Damentuch, drap-de-dames’ (Wiedemann 1893: 1194), ning Johann Georg Krünitzi koostatud mahuka „Oekonomische Encyklopäedie” IX köide selgitab, et Drap des Dames on „must, õrn ja pehme villane kalev, mida naine kannab tavaliselt leinaajal” (Krünitz 1785: 491). Seda, et sõna vildne…
Eesti keele otseste eriküsilausete sõnajärje aspekte
1. Sissejuhatus
Eesti keeles on finiitverb teatud tüüpi lausetes teisel kohal, olenemata sellest, millise lauseliikmega lause algab, st eesti keel on nn V2-keel (vt nt Lindström 2017: 551–555). Tavaliselt algab lause subjektiga (1a), kuid võib alata ka mis tahes muu lauseliikmega (1b–1e).
(1a) Nad ronisid raudteerinnatise alt läbi. (Lindström 2017: 550)
(1b) Maasikamoosi keetis ema neli purki. (Lindström 2017: 551)
(1c) Täna on taevas erakordselt selge. (Lindström 2017: 551)
(1d) Õnneks oli Adu ise telefoni juures. (Lindström 2017: 553)
(1e) Nagu ma ütlesin, teeb valitsus korrektiivi. (Eesti ühendkorpus 2021)
(1a)
Nad ronisid raudteerinnatise alt läbi. (Lindström 2017: 550)
(1b)
Maasikamoosi keetis ema neli purki. (Lindström 2017: 551)
(1c)
Täna on taevas erakordselt…
Eesti keeles on finiitverb teatud tüüpi lausetes teisel kohal, olenemata sellest, millise lauseliikmega lause algab, st eesti keel on nn V2-keel (vt nt Lindström 2017: 551–555). Tavaliselt algab lause subjektiga (1a), kuid võib alata ka mis tahes muu lauseliikmega (1b–1e).
(1a) Nad ronisid raudteerinnatise alt läbi. (Lindström 2017: 550)
(1b) Maasikamoosi keetis ema neli purki. (Lindström 2017: 551)
(1c) Täna on taevas erakordselt selge. (Lindström 2017: 551)
(1d) Õnneks oli Adu ise telefoni juures. (Lindström 2017: 553)
(1e) Nagu ma ütlesin, teeb valitsus korrektiivi. (Eesti ühendkorpus 2021)
(1a)
Nad ronisid raudteerinnatise alt läbi. (Lindström 2017: 550)
(1b)
Maasikamoosi keetis ema neli purki. (Lindström 2017: 551)
(1c)
Täna on taevas erakordselt…
Häälikuinstrumentatsioon Artur Alliksaare luules
Sõnakunst oli Artur Alliksaarele eksistentsiaalne küsimus. 6. veebruaril 1954. aastal kirjutas ta Eino Lainvoole:
Mõeldav on, et tuleb brutaalse jõukultuse epohh, mil luule kuulutatakse luksuseks, rüütellikkus tõveks, hinge peenus surmapatuks ja mil tundevabadus pahena seotakse pilkesambale. Sellele vaatamata või õigemini selle tõttu peab julgema olla tark ja hoidma vahedana vaimu relva. Tark, suutmata vältida hävitavat kataklüsmi, ehib oma hävingu sügava teadlikkuse rahuoreooliga. (EKM EKLA, f 316, m 1:6, lk 6)
Alliksaare arhiivimaterjalidest selgub, et ta pööras kõlakujunditele tähelepanu mitte ainult luuleteostes, vaid kirjadeski, seades fraase algriimi või koguni pöördudes sõprade poole meetrilis-riimilises luulevormis: „On möödunud juba nii mõnigi päev, / kuid, vastust Sult saanud…
Mõeldav on, et tuleb brutaalse jõukultuse epohh, mil luule kuulutatakse luksuseks, rüütellikkus tõveks, hinge peenus surmapatuks ja mil tundevabadus pahena seotakse pilkesambale. Sellele vaatamata või õigemini selle tõttu peab julgema olla tark ja hoidma vahedana vaimu relva. Tark, suutmata vältida hävitavat kataklüsmi, ehib oma hävingu sügava teadlikkuse rahuoreooliga. (EKM EKLA, f 316, m 1:6, lk 6)
Alliksaare arhiivimaterjalidest selgub, et ta pööras kõlakujunditele tähelepanu mitte ainult luuleteostes, vaid kirjadeski, seades fraase algriimi või koguni pöördudes sõprade poole meetrilis-riimilises luulevormis: „On möödunud juba nii mõnigi päev, / kuid, vastust Sult saanud…
Venelased versus venelased kaasaegses venekeelses eesti kirjanduses
2014. aastal märkis Mikko Lagerspetz (2014: 471): „Eesti venekeelse elanikkonna seisund sõltub jätkuvalt problemaatilistest suhetest idanaabriga.” Praegu, seoses sõjaga Ukrainas ja Vene Föderatsiooni agressiivse poliitikaga, on see probleem varasemast veelgi teravam. Eesti sisepoliitika kujundamisel muutub järjest aktuaalsemaks eestivenelaste identiteedi küsimus ja nende sidemed Venemaa elanikega. Enamikus Eesti teadusuuringutes keskendutakse küsimusele, missuguseid teabeallikaid peab venekeelne elanikkond kõige usaldusväärsemaks (Vihalemm jt 2019; Jõesaar 2022). Eesti venekeelsete elanike identiteedi küsimust võiks aga vaadata teise nurga alt: selgitada välja, kui palju nad samastavad end Venemaa venelastega. Venemaa venelaste kui Teiste probleemi Eesti venelaste jaoks on käsitletud teadusajakirjades (Fein 2005; Cheskin 2015) ning see on…
Mõeldes rahust rongisõidu ajal ehk kui Leida Kibuvits ja Virginia Woolf oleksid kohtunud
Siinses artiklis kutsun lugejat kasutama oma kujutlusvõimet. Mõelge, et on juuni õhtu 1930. aastate lõpul ja et te näete rongi või võib-olla olete ise rongis, mis sõidab Tallinnast Tartusse, ja ühes vagunis istuvad kaks naist. Üks neist on Virginia Woolf (1882–1941), XX sajandi üks kuulsamaid modernistlikke kirjanikke, ja teine Leida Kibuvits (1907–1976), praeguseks pigem unustatud eesti kirjanik samuti XX sajandist, kes oli omal ajal tuntud ja tunnustatud. Kaks naist tõstavad pilgu oma raamatutelt ja märkavad teineteist, nad alustavad vestlust ja avastavad, et nad mõlemad kirjutavad romaane ja et nende raamatud sisaldavad sarnaseid ideid. Kibuvitsa käes on tema romaan „Rahusõit” (1933)…
Meeleheide ja morbiidne vitaalsus Djuna Barnesi „Öömetsas” ja Reed Morni „Andekas parasiidis”
Djuna Barnes (1892–1982) kuulutas ennast XX sajandi „kõige kuulsamaks tundmatuks” (Glavey 2009: 749) ning kirjanduslugu on ingliskeelses kultuuriruumis aastakümneid selle enesemääranguga nõustunud, vaadeldes teda heal juhul olulise marginaalse kirjanikuna (ingl major minor writer).1 Tänu peamiselt feministlike kirjandusteadlaste tegevusele viimase paarikümne aasta jooksul on lisandunud ridamisi põnevaid uurimusi (Warren 2008; Caselli 2009; Taylor 2012 jne), mis avavad Barnesi loomingu mitmetahulisust. Sellest hoolimata pole Barnes saavutanud sellist kanoonilist staatust nagu Virginia Woolf või Gertrude Stein. Selle artikli teine peategelane, Reed Morn (1898–1978), on olnud Eesti kirjandusmaastikul võrreldavas rollis. Cornelius Hasselblatt (2016: 424) nimetab Reed Morni tähtsaks modernse ühiskonna probleemide käsitlejaks, eriti just…
Marta Sillaotsa mitmepositsiooniline elu XX sajandi alguskümnendeil
Marta Sillaotsa (snd Reichenbach, 1887–1969) ilukirjanduslik ja kirjanduskriitiline tegevus oli märkimisväärselt mitmekülgne ja viljakas. Teda tuntakse tänapäeval peamiselt produktiivse tõlkijana, kelle vahendatuna on võimalik eesti keeles lugeda maailmaklassikat, ning Trips-Traps-Trulli lugude autorina. Sillaots kui kriitik on laiemale avalikkusele vähem teada, samuti on suuresti unustusehõlma vajunud tema täiskasvanutele mõeldud ilukirjanduslik looming. Sillaotsa näitel saab heita pilgu ühe naise kirjandusliku mitmekülgsuse kujunemisele XX sajandi alguskümnenditel, lisada trükiallikatele arhiivipõhise vaatenurga ning arutleda, kas on mõistlik jagada professionaalse tegevuse eri tahke näiteks kirjaniku-, kriitiku- ja tõlkijatööks või käsitleda neid tervikliku mitmepositsioonilisuse ehk n-ö mitmikelu (ingl multipositionality – Meylaerts 2013) seisukohast.
Uurides Sillaotsa tõlkijategevust, selgus,…
Uurides Sillaotsa tõlkijategevust, selgus,…
Dekadentlik kirjutus kui feministlik praktika
XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kirjanduses kinnitas teiste esteetiliste väljenduslaadide (sh realismi ja naturalismi) hulgas kanda lagunemise, allakäigu- ja lõpumeeleolusid kujutav ning sellise meelsuse ületamise võimalusi vaagiv dekadents (vt Desmarais, Weir 2022). Selle viljelemine hõlmas muu hulgas rõhumist erisugu ambivalentsustele (nt traditsiooniliselt inetuks peetu võimalikule ilule) ning konventsionaalsete moraalinormide õõnestamist, sageli ka ohtrate intertekstuaalsete allusioonidega pikitud teadlikult keeruka stiili harrastamist (Lyytikäinen jt 2020a: 5–7). Nende ja mitmete teiste võtetega soovisid dekadentsist huvitunud autorid tollal kinnistunud väljenduslikke harjumusi jõuliselt uuendada ning suunata lugejaid mõtisklema oma tõlgendusviiside ja nende ideoloogiliste taustaeelduste üle (Constable jt 1999: 2–11). Samal ajal on dekadentsi…
Naine kirjutab lindudest
Raamat lindude elust.
Lähemal ajal ilmub Tartus „Looduse” kirjastusel huvitav,
paljude piltidega ilustatud raamat lindude elust Vaika saartel.
See on ainuke sellelaadiline töö eesti keeles.
Raamatu autoriks on keegi saarlanna,
kes pikemat aega uurinud lindude elu.
Sellise anonüümse teate avaldas Saare maakonna ajaleht Meie Maa oma kolmandal leheküljel teiste maakonnauudiste seas 5. mail 1932. aastal (Raamat lindude elust 1932)1. Et tegemist on eestikeelse looduskirjanduse algust tähistava teosega, oskasid toonased lehetegijad hämmastaval kombel selgesti esile tuua. Teisalt on teates ära toodud autori sugu ja päritolu, mitte aga tema nime. 1930. aastad olid Eesti naisprosaistide jaoks tõusuaeg, isegi sedavõrd provintslikus piirkonnas kui Saaremaa. 1934. aastal Kuressaares Julius…
Lähemal ajal ilmub Tartus „Looduse” kirjastusel huvitav,
paljude piltidega ilustatud raamat lindude elust Vaika saartel.
See on ainuke sellelaadiline töö eesti keeles.
Raamatu autoriks on keegi saarlanna,
kes pikemat aega uurinud lindude elu.
Sellise anonüümse teate avaldas Saare maakonna ajaleht Meie Maa oma kolmandal leheküljel teiste maakonnauudiste seas 5. mail 1932. aastal (Raamat lindude elust 1932)1. Et tegemist on eestikeelse looduskirjanduse algust tähistava teosega, oskasid toonased lehetegijad hämmastaval kombel selgesti esile tuua. Teisalt on teates ära toodud autori sugu ja päritolu, mitte aga tema nime. 1930. aastad olid Eesti naisprosaistide jaoks tõusuaeg, isegi sedavõrd provintslikus piirkonnas kui Saaremaa. 1934. aastal Kuressaares Julius…
Elu nagu algebra
Eesti kirjandusloos tuntakse Alide Ertelit1 kui üht vähestest XX sajandi algusaastatel tegutsenud naiskirjanikest. Erteli aktiivsem loominguline tegevus jäi 1900.–1910. aastatesse. Ta oli ajakirjandusväljaannete kaastöötaja, avaldas eraldi raamatutena proosat ja draamat ning perioodikas luulet. Peale selle töötas Ertel õpetajana: ta on pidanud kodukooli sünnitalus, olnud kodukooliõpetaja mitmes Venemaa kubermangus, tegelenud laste harimisega Arula-Rebaste algkoolis (1914–1916), Pärnus (1921–1925) ja Kärdlas (1925–1927). Aktiivse ühiskonnategelasena lõi Ertel kaasa revolutsioonisündmustes ning võttis sõna rahvahariduse ja põllumajandusega seotud küsimustes. Ertel on tegelenud põllumajandusega (1916–1918 Keeni Kriisal, 1930-ndatel isatalus Soomel) ja aiandusega (1930-ndate teisel poolel Elvas). Ise pidas ta kõige südamelähedasemaks valdkonnaks kirjandust ning just kirjandusliku tegevuse…
„Kui ilusasti on Jumal mind loonud, et ma tohin eestlane olla.”
Eesti lastekirjanduse arenguloos oli sõdadevaheline periood esimene suurem tõusulaine nii ilmunud algupärandite arvu, vilka kirjastamistegevuse kui ka žanrilise mitmekesistumise poolest (Krusten 1995: 97; Mattheus 2012: 108). Lastekirjandust hakati nägema kirjanduse täisväärtusliku osana, regulaarselt ilmusid lastekirjanduse arvustused ja aastaülevaated (Krusten 1984: 432; Mattheus 2012: 36) ning tõusid esile lastekirjandusele spetsialiseerunud autorid (Krusten 1984: 446).
Esimese iseseisvusaja lastekirjandus on leidnud käsitlemist ülevaatelistes tekstides, näiteks Reet Krustenilt (1984) „Eesti kirjanduse ajaloo” teemapeatükis 1920.–1930. aastate laste- ja noorsookirjandusest, monograafias „Eesti lastekirjandus” (Krusten 1995), samuti Ave Mattheuse (2012) doktoritöös eesti lastekirjanduse geneesist. XX sajandi lastekirjandust kasvatusteadusliku mõtte arenguga rööbiti on vaadelnud Mare Müürsepp (2005). On ilmunud…
Esimese iseseisvusaja lastekirjandus on leidnud käsitlemist ülevaatelistes tekstides, näiteks Reet Krustenilt (1984) „Eesti kirjanduse ajaloo” teemapeatükis 1920.–1930. aastate laste- ja noorsookirjandusest, monograafias „Eesti lastekirjandus” (Krusten 1995), samuti Ave Mattheuse (2012) doktoritöös eesti lastekirjanduse geneesist. XX sajandi lastekirjandust kasvatusteadusliku mõtte arenguga rööbiti on vaadelnud Mare Müürsepp (2005). On ilmunud…
Moodne daam 1910. aastate naiskirjanduses
Artikli huviorbiidis on seltskondlikult aktiivne moodne naine kui negatiivne tegelane Marta Sillaotsa ja Alide Erteli 1910. aastate proosaloomingus ning selle tegelase suhe nn uue naise ja naisemantsipatsiooniga. Uue naise (New Woman) mõiste pärineb inglise keeleruumist ja seostub naise positsiooni muutumisega XIX sajandi lõpus – XX sajandi alguses: suurema ühiskondliku aktiivsuse ja lisanduvate õigustega, mis tõi kaasa ka teistsuguse välimuse ja uued käitumismaneerid. Kuigi on selge, et uus naine vastandub mingil moel „vanale”, traditsioonilisele naisekuvandile, võib see vastandumine võtta erinevaid vorme ega pruugi olla järjepidev. Näiteks võidi uut naist konstrueerida nii sootuseni seksuaalse puhtuse kui ka vabaarmastuse ideaalide kaudu; nii sotsialistlike…
Naisproosakirjanikud kultuuriloos ja tänapäeva eesti kultuuriteadvuses
Ameerika kunstiteadlane Linda Nochlin on 1971. aastal kirjutatud essees „Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?” käsitlenud küsimust, miks kunstiajalugu keskendub meesautorite teostele ja miks naiskunstnikud pole samavõrra nähtaval. Ta rõhutab, et kunsti tegemist määravad sotsiaalne kontekst (nt naiste võimalus haridust saada) ja spetsiifilised (kunsti)institutsioonid. Ent Nochlin tõdeb ka seda, et naiskunstnike töid ei ole hinnatud alati samaväärselt meeskunstnike töödega näiteks põhjusel, et naiskunstnike teemad ei sobinud valitsevate kunstiarusaamadega. (Nochlin 2000: 16–22)
Kui kohandada Nochlini arutlust eesti kirjanduse uurimisele, siis võib küsida, millised institutsioonid ja avalikud struktuurid on kujundanud ja kujundavad teadmisi naiskirjanikest (eelkõige naisprosaistidest) ja nende loomingu rolli kirjandusajaloos ning laiemalt kultuuriteadvuses.…
Kui kohandada Nochlini arutlust eesti kirjanduse uurimisele, siis võib küsida, millised institutsioonid ja avalikud struktuurid on kujundanud ja kujundavad teadmisi naiskirjanikest (eelkõige naisprosaistidest) ja nende loomingu rolli kirjandusajaloos ning laiemalt kultuuriteadvuses.…
Naised ja proosa
Käesolev teemanumber on pühendatud XX sajandi alguskümnendite tuntud ja vähem tuntud naissoost eesti proosakirjanikele. See sündis vajadusest kirjutada naised tagasi kirjandusajalukku ja kultuurimällu. Enamik artikleid on alguse saanud 2022. aasta oktoobris Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis peetud konverentsilt „Kas sa Reed Morni oled lugenud?”, ent idee tegeleda unustatud naiskirjanikega sündis palju varem. Eret Talviste taust inglise modernismiuuringutes, kus on alates 1970-ndatest tehtud palju (taas)avastustööd, et kaanonitesse kaasata mitmeid naiskirjanikke, nt Jean Rhys, Djuna Barnes, Katherine Mansfield jpt, pani teda küsima, kus on eesti naiste sulest ilmunud proosa, kui mõelda XX sajandi algusele. Sellest küsimusest ajendatuna hakkas koos käima lugemisgrupp, kus 2021/2022. akadeemilisel…
Lühikroonika
7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühisettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaalmeediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja…
Kaalukas teos, igas mõttes. Uus uralistika käsiraamat
Uurali keelte käsiraamatut „The Oxford Guide to the Uralic Languages” (OGUL) on koostatud pikka aega, kuid ootamine on olnud seda väärt. Esmalt aga tehnilised pisiasjad: raamatu mõõtmed on 27,9 × 22,5 cm, paksus 6,2 cm, see kaalub 2,9 kg ja koosneb 1184 leheküljest. Tegemist on seega tõepoolest nii suure raamatuga, et see vajab lauda, seda ei saa käes hoides mugavalt lugeda. Raamat koosneb sissejuhatusest (53 lk) ja kolmest põhiosast: esimene sisaldab sissejuhatavaid peatükke ajaloolistel ja tänapäevastel teemadel, teine keelekirjeldusi (need moodustavadki raamatu põhiosa) ja kolmas peatükke eri keeleteemadel, nagu „Astmevaheldus”, „Kääne”, „Informatsioonistruktuur” jne. Teos sarnaneb ulatuse poolest ehk kõige rohkem Denis…
Ormussoni-nostalgiat
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses võtavad asjad kaunilt kaua aega. Ei tea, kas see on programmiline taotlus, aga positiivse tõlgenduse korral võiks selles näha vaimuväärtuste üleajalisuse või koguni ajavälisuse manifestatsiooni. Mäletan, oli eluperiood, kui ma isegi ei mõelnud veel pensionile minekust, seevastu veetsin pealtkuulajana kaks huvitavat päeva Käsmu loomemajas toimunud „Felix Ormussoni” (1915) ainelisel seminaril, ööbides väikeses Võsu hotellis, mitte väga kaugel paigast, kus Tammsaare omal ajal suvitas. Nüüd loen 2022. aastal ilmunud kogumiku „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”” eessõnast mäluturgutuseks, et seminar toimus 13.–14. novembril 2009, sellel oli 12 esinejat (sic!), kellest kuus on jõudnud kogumikku, kolm…
Folkloristi vabadus taotleda avaramat mõistmist
24. juulil tähistab juubelit folklorist, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor Merili Metsvahi. Vestlesime sel puhul Tartus rahvaluule õppetooli raamatukogus von Bocki majas (Ülikooli 16) rahvajuttudest seoses naiste positsiooniga vanemas eesti kultuuris, inimese ja looma, kultuuri ja looduse hägusatest piiridest, moderniseerumisprotsessist ning folkloristi vabadusest.
Merili Metsvahi. Foto: Johanna Roos
Miks otsustasid hakata rahvaluule uurijaks?
Alguses, 1992. aastal tulin ma ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust ning 1994. aastal spetsialiseerusin ungari keelele. Juba 1995. aastal läksin Ungarisse vahetusüliõpilaseks Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli. Seal saime käia peale keeleainete ka teistel loengukursustel ja hakkasin millegipärast – ei teagi mis impulsi ajel – käima Imola…
Merili Metsvahi. Foto: Johanna Roos
Miks otsustasid hakata rahvaluule uurijaks?
Alguses, 1992. aastal tulin ma ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust ning 1994. aastal spetsialiseerusin ungari keelele. Juba 1995. aastal läksin Ungarisse vahetusüliõpilaseks Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli. Seal saime käia peale keeleainete ka teistel loengukursustel ja hakkasin millegipärast – ei teagi mis impulsi ajel – käima Imola…
„Tülitan teid oma Siberi keelega”
Artiklis käsitleme 1960.–1970. aastail ENSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnale1 kaastööd teinud, Siberi Krasnojarski krai Ülem-Bulanka külast pärit Rosalie Ottessoni (eluaastad 1899–1979) saadetiste üht osa – mängude kirjapanekuid oma sünnikülast ja naabruses asuvast Ülem-Suetukist.
Ottessoni mängude ja mängusituatsioonide kirjeldustele läheneme rahvaliku kirjalikkuse (ingl vernacular literacy) mõiste kaudu, jälgides, missuguseid valikuid ta oma kogutu kirjapanijana tegi. Kuna folklooritekstid arhiivis ei kajasta elavat suulist esitust, vajavad need „tõlkimist” arhiivile sobivasse vormingusse. Ottessonil tuli rahvaluule üleskirjutamiseks välja töötada nii keeleliste vahendite kasutamise kui ka (suulise) külakultuuri rahvaluulekogumise konteksti asetamise viis. Ottessoni rahvaluule üleskirjutuste põhjal teeme ülevaate tema kogutud mängupärimusest. Tema…
Ottessoni mängude ja mängusituatsioonide kirjeldustele läheneme rahvaliku kirjalikkuse (ingl vernacular literacy) mõiste kaudu, jälgides, missuguseid valikuid ta oma kogutu kirjapanijana tegi. Kuna folklooritekstid arhiivis ei kajasta elavat suulist esitust, vajavad need „tõlkimist” arhiivile sobivasse vormingusse. Ottessonil tuli rahvaluule üleskirjutamiseks välja töötada nii keeleliste vahendite kasutamise kui ka (suulise) külakultuuri rahvaluulekogumise konteksti asetamise viis. Ottessoni rahvaluule üleskirjutuste põhjal teeme ülevaate tema kogutud mängupärimusest. Tema…
Atlandi ookeani varjatud allhoovused
2023. aasta kevadel Eesti Kirjanike Liidu liikmete seas puhkenud ja kolleegide ringist kiiresti väljunud arutelu Juhan Smuuli bareljeefi sobivusest Tallinna kesklinna kirjanike maja seinale tõi lisaks Smuuli kirjandusliku loomingu väärtusele – mille suhtes kellelgi suuri kahtlusi ei paistnud olevat – kõne alla keerukad teemad kollaboratsionismist, ideoloogia- ja võimutruudusest ning pimedusest kommunistliku režiimi kuritegude suhtes või suisa neis osalemisest. Järgneva artikli seisukohast kerkib küsimus: kas ei oleks hoopis õigem end sellisest abjektsest autorist distantseerida ja tema looming tähelepanuta jätta?
Kirjanduse eripära arhiiviallikatega võrreldes seisneb selles, et see annab võimaluse heita pilk kõiksuguseid tegusid ajendavasse sisekõnesse. Ilukirjandusliku teksti keskmes on üksikisik oma…
Kirjanduse eripära arhiiviallikatega võrreldes seisneb selles, et see annab võimaluse heita pilk kõiksuguseid tegusid ajendavasse sisekõnesse. Ilukirjandusliku teksti keskmes on üksikisik oma…
Kujundlik mõtlemine 2020.–2022. aasta keelekriisis
1. Keeledebatt kui kriisi väljendus
Aastad 2020–2022 jäävad kindlasti meenutama koroonapandeemiat – aega, mil riigid ja inimesed õppisid end üksteisest isoleerima ning üha tähtsamaks sai interneti roll suhtluskanalina. (Sotsiaal)meediastunud infokeskkonnas hargnesid ennekuulmatud polariseerumised,1 millest ei jäänud puutumata ka keelevaldkond. Alates 2020. aasta sügisest võis igaüks oma kodus arvutiekraani taga kaasa elada intensiivsele debatile eesti keele ja selle sõnaraamatutes kirjeldamise vs. ettekirjutamise üle. Keeleteadlased ja -praktikud (nt keeletoimetajad, tõlkijad, ajakirjanikud) arutlesid avalikus meedias kirglikult keeleliste vabaduste, keelenormide, keelekorralduse ning Eesti Keele Instituudi (EKI) sõnastikureformi teemadel. 2022. aasta sügisel sai olukorda kirjeldada juba keelekriisina.2
Tundub, et tegu ei olnud ülepaisutatud hinnanguga, sest kriisi iseloomustab olukorra…
Aastad 2020–2022 jäävad kindlasti meenutama koroonapandeemiat – aega, mil riigid ja inimesed õppisid end üksteisest isoleerima ning üha tähtsamaks sai interneti roll suhtluskanalina. (Sotsiaal)meediastunud infokeskkonnas hargnesid ennekuulmatud polariseerumised,1 millest ei jäänud puutumata ka keelevaldkond. Alates 2020. aasta sügisest võis igaüks oma kodus arvutiekraani taga kaasa elada intensiivsele debatile eesti keele ja selle sõnaraamatutes kirjeldamise vs. ettekirjutamise üle. Keeleteadlased ja -praktikud (nt keeletoimetajad, tõlkijad, ajakirjanikud) arutlesid avalikus meedias kirglikult keeleliste vabaduste, keelenormide, keelekorralduse ning Eesti Keele Instituudi (EKI) sõnastikureformi teemadel. 2022. aasta sügisel sai olukorda kirjeldada juba keelekriisina.2
Tundub, et tegu ei olnud ülepaisutatud hinnanguga, sest kriisi iseloomustab olukorra…
Lühikroonika
4.–6. mail toimus Tallinnas konverents „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus”. Peaesinejad olid Jaan Undusk (UTKK, „Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest”), Kerri Kotta (EMTA, „Kõhklused, häired ja jõuetus: dekadents ja selle ületamine Tobiase, Elleri ja Tubina instrumentaalsetes suurvormides”) ja Daniele Monticelli (TLÜ, „Tõlkides „dekadentsi”? Gabriele D’Annunzio Eesti kultuuris (1906–1915)”). Konverents tõi kokku poolsada kunsti, muusika kirjanduse uurijat, kes analüüsisid dekadentsi muutlikke ja kohati vastuolulisi tähendusi eri kunstiliikides ja ajajärkudel. Kolmepäevasel konverentsil esinesid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli teadlased – need kolm institutsiooni olid ka korraldajad. Eesti kirjandusteadlastest, semiootikutest ja folkloristidest esinesid Katiliina Gielen ja Maria-Kristiina…
Kirjandus ja keel kuuluvad Eesti kultuuripärandi keskmesse
Kui Eestis inimeste käest küsida, mis on nende meelest kultuuripärand, siis tõenäoliselt nimetatakse vastuses kirjandust, kunsti, keelt või arhitektuuri. See selgub Kultuuriministeeriumi tellimisel konsultatsiooniettevõtete Ernst & Young Baltic ja Norstat Eesti tehtud ja 16. mail Eesti Rahva Muuseumis esitletud uuringust, mis mõõdab teadlikkust kultuuripärandist.1 Uuringu üks eesmärk oli aidata luua pärandibaromeeter ehk töövahend, millega ministeerium saaks edaspidi seirata inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle muutusi, et mõista vaimse ja ainelise kultuuripärandi rolli Eesti elanike igapäevaelus. Kõige otsesemalt aitab see mõõta, kas valitsuse poliitika kultuuripärandi vallas töötab: kas eelarvesse kirjutatud ja seejärel kasutatud raha annab loodetud tulemusi, kas saaks midagi teisiti või…
Lühidalt
Hendrik Adamson. Kirjade kuningas. Koostanud Hando Runnel, toimetanud Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 255 lk.
Hando Runneli elutöö üks osa on olnud seni varjule jäänud luuletajate pärandi publitseerimine ehk töö autoritega, keda Tuglas omal ajal ei mõistnud või mõistis omamoodi (toimetades, ümber kirjutades, kärpides). Ilmamaa kirjastusel ilmunud Marie Heibergi ja Jaan Oksa teosed on sellise tegevuse ilmekad näited, mõneti ka Ernst Enno luule. Runneli üks pikaaegsemaid kiindumusi on aga Hendrik Adamson (1891–1946). Runneli abil on Mulgimaa laulikult ilmunud mahukas luulekogumik „Om maid maailman tuhandit. Kogutud luuletused” (2008), käsikirjade hulgast välja nopitud järelpõiming „Elu sõnad” (2020), samuti kaks proosakogumikku: „Kuldsel elukoidikul”…
Hando Runneli elutöö üks osa on olnud seni varjule jäänud luuletajate pärandi publitseerimine ehk töö autoritega, keda Tuglas omal ajal ei mõistnud või mõistis omamoodi (toimetades, ümber kirjutades, kärpides). Ilmamaa kirjastusel ilmunud Marie Heibergi ja Jaan Oksa teosed on sellise tegevuse ilmekad näited, mõneti ka Ernst Enno luule. Runneli üks pikaaegsemaid kiindumusi on aga Hendrik Adamson (1891–1946). Runneli abil on Mulgimaa laulikult ilmunud mahukas luulekogumik „Om maid maailman tuhandit. Kogutud luuletused” (2008), käsikirjade hulgast välja nopitud järelpõiming „Elu sõnad” (2020), samuti kaks proosakogumikku: „Kuldsel elukoidikul”…