Rubriik
Valdkond
Aasta
Marta Sillaotsa mitmepositsiooniline elu XX sajandi alguskümnendeil
Marta Sillaotsa (snd Reichenbach, 1887–1969) ilukirjanduslik ja kirjanduskriitiline tegevus oli märkimisväärselt mitmekülgne ja viljakas. Teda tuntakse tänapäeval peamiselt produktiivse tõlkijana, kelle vahendatuna on võimalik eesti keeles lugeda maailmaklassikat, ning Trips-Traps-Trulli lugude autorina. Sillaots kui kriitik on laiemale avalikkusele vähem teada, samuti on suuresti unustusehõlma vajunud tema täiskasvanutele mõeldud ilukirjanduslik looming. Sillaotsa näitel saab heita pilgu ühe naise kirjandusliku mitmekülgsuse kujunemisele XX sajandi alguskümnenditel, lisada trükiallikatele arhiivipõhise vaatenurga ning arutleda, kas on mõistlik jagada professionaalse tegevuse eri tahke näiteks kirjaniku-, kriitiku- ja tõlkijatööks või käsitleda neid tervikliku mitmepositsioonilisuse ehk n-ö mitmikelu (ingl multipositionality – Meylaerts 2013) seisukohast.
Uurides Sillaotsa tõlkijategevust, selgus,…
Uurides Sillaotsa tõlkijategevust, selgus,…
Dekadentlik kirjutus kui feministlik praktika
XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kirjanduses kinnitas teiste esteetiliste väljenduslaadide (sh realismi ja naturalismi) hulgas kanda lagunemise, allakäigu- ja lõpumeeleolusid kujutav ning sellise meelsuse ületamise võimalusi vaagiv dekadents (vt Desmarais, Weir 2022). Selle viljelemine hõlmas muu hulgas rõhumist erisugu ambivalentsustele (nt traditsiooniliselt inetuks peetu võimalikule ilule) ning konventsionaalsete moraalinormide õõnestamist, sageli ka ohtrate intertekstuaalsete allusioonidega pikitud teadlikult keeruka stiili harrastamist (Lyytikäinen jt 2020a: 5–7). Nende ja mitmete teiste võtetega soovisid dekadentsist huvitunud autorid tollal kinnistunud väljenduslikke harjumusi jõuliselt uuendada ning suunata lugejaid mõtisklema oma tõlgendusviiside ja nende ideoloogiliste taustaeelduste üle (Constable jt 1999: 2–11). Samal ajal on dekadentsi…
Naine kirjutab lindudest
Raamat lindude elust.
Lähemal ajal ilmub Tartus „Looduse” kirjastusel huvitav,
paljude piltidega ilustatud raamat lindude elust Vaika saartel.
See on ainuke sellelaadiline töö eesti keeles.
Raamatu autoriks on keegi saarlanna,
kes pikemat aega uurinud lindude elu.
Sellise anonüümse teate avaldas Saare maakonna ajaleht Meie Maa oma kolmandal leheküljel teiste maakonnauudiste seas 5. mail 1932. aastal (Raamat lindude elust 1932)1. Et tegemist on eestikeelse looduskirjanduse algust tähistava teosega, oskasid toonased lehetegijad hämmastaval kombel selgesti esile tuua. Teisalt on teates ära toodud autori sugu ja päritolu, mitte aga tema nime. 1930. aastad olid Eesti naisprosaistide jaoks tõusuaeg, isegi sedavõrd provintslikus piirkonnas kui Saaremaa. 1934. aastal Kuressaares Julius…
Lähemal ajal ilmub Tartus „Looduse” kirjastusel huvitav,
paljude piltidega ilustatud raamat lindude elust Vaika saartel.
See on ainuke sellelaadiline töö eesti keeles.
Raamatu autoriks on keegi saarlanna,
kes pikemat aega uurinud lindude elu.
Sellise anonüümse teate avaldas Saare maakonna ajaleht Meie Maa oma kolmandal leheküljel teiste maakonnauudiste seas 5. mail 1932. aastal (Raamat lindude elust 1932)1. Et tegemist on eestikeelse looduskirjanduse algust tähistava teosega, oskasid toonased lehetegijad hämmastaval kombel selgesti esile tuua. Teisalt on teates ära toodud autori sugu ja päritolu, mitte aga tema nime. 1930. aastad olid Eesti naisprosaistide jaoks tõusuaeg, isegi sedavõrd provintslikus piirkonnas kui Saaremaa. 1934. aastal Kuressaares Julius…
Elu nagu algebra
Eesti kirjandusloos tuntakse Alide Ertelit1 kui üht vähestest XX sajandi algusaastatel tegutsenud naiskirjanikest. Erteli aktiivsem loominguline tegevus jäi 1900.–1910. aastatesse. Ta oli ajakirjandusväljaannete kaastöötaja, avaldas eraldi raamatutena proosat ja draamat ning perioodikas luulet. Peale selle töötas Ertel õpetajana: ta on pidanud kodukooli sünnitalus, olnud kodukooliõpetaja mitmes Venemaa kubermangus, tegelenud laste harimisega Arula-Rebaste algkoolis (1914–1916), Pärnus (1921–1925) ja Kärdlas (1925–1927). Aktiivse ühiskonnategelasena lõi Ertel kaasa revolutsioonisündmustes ning võttis sõna rahvahariduse ja põllumajandusega seotud küsimustes. Ertel on tegelenud põllumajandusega (1916–1918 Keeni Kriisal, 1930-ndatel isatalus Soomel) ja aiandusega (1930-ndate teisel poolel Elvas). Ise pidas ta kõige südamelähedasemaks valdkonnaks kirjandust ning just kirjandusliku tegevuse…
„Kui ilusasti on Jumal mind loonud, et ma tohin eestlane olla.”
Eesti lastekirjanduse arenguloos oli sõdadevaheline periood esimene suurem tõusulaine nii ilmunud algupärandite arvu, vilka kirjastamistegevuse kui ka žanrilise mitmekesistumise poolest (Krusten 1995: 97; Mattheus 2012: 108). Lastekirjandust hakati nägema kirjanduse täisväärtusliku osana, regulaarselt ilmusid lastekirjanduse arvustused ja aastaülevaated (Krusten 1984: 432; Mattheus 2012: 36) ning tõusid esile lastekirjandusele spetsialiseerunud autorid (Krusten 1984: 446).
Esimese iseseisvusaja lastekirjandus on leidnud käsitlemist ülevaatelistes tekstides, näiteks Reet Krustenilt (1984) „Eesti kirjanduse ajaloo” teemapeatükis 1920.–1930. aastate laste- ja noorsookirjandusest, monograafias „Eesti lastekirjandus” (Krusten 1995), samuti Ave Mattheuse (2012) doktoritöös eesti lastekirjanduse geneesist. XX sajandi lastekirjandust kasvatusteadusliku mõtte arenguga rööbiti on vaadelnud Mare Müürsepp (2005). On ilmunud…
Esimese iseseisvusaja lastekirjandus on leidnud käsitlemist ülevaatelistes tekstides, näiteks Reet Krustenilt (1984) „Eesti kirjanduse ajaloo” teemapeatükis 1920.–1930. aastate laste- ja noorsookirjandusest, monograafias „Eesti lastekirjandus” (Krusten 1995), samuti Ave Mattheuse (2012) doktoritöös eesti lastekirjanduse geneesist. XX sajandi lastekirjandust kasvatusteadusliku mõtte arenguga rööbiti on vaadelnud Mare Müürsepp (2005). On ilmunud…
Moodne daam 1910. aastate naiskirjanduses
Artikli huviorbiidis on seltskondlikult aktiivne moodne naine kui negatiivne tegelane Marta Sillaotsa ja Alide Erteli 1910. aastate proosaloomingus ning selle tegelase suhe nn uue naise ja naisemantsipatsiooniga. Uue naise (New Woman) mõiste pärineb inglise keeleruumist ja seostub naise positsiooni muutumisega XIX sajandi lõpus – XX sajandi alguses: suurema ühiskondliku aktiivsuse ja lisanduvate õigustega, mis tõi kaasa ka teistsuguse välimuse ja uued käitumismaneerid. Kuigi on selge, et uus naine vastandub mingil moel „vanale”, traditsioonilisele naisekuvandile, võib see vastandumine võtta erinevaid vorme ega pruugi olla järjepidev. Näiteks võidi uut naist konstrueerida nii sootuseni seksuaalse puhtuse kui ka vabaarmastuse ideaalide kaudu; nii sotsialistlike…
Naisproosakirjanikud kultuuriloos ja tänapäeva eesti kultuuriteadvuses
Ameerika kunstiteadlane Linda Nochlin on 1971. aastal kirjutatud essees „Miks pole olnud suuri naiskunstnikke?” käsitlenud küsimust, miks kunstiajalugu keskendub meesautorite teostele ja miks naiskunstnikud pole samavõrra nähtaval. Ta rõhutab, et kunsti tegemist määravad sotsiaalne kontekst (nt naiste võimalus haridust saada) ja spetsiifilised (kunsti)institutsioonid. Ent Nochlin tõdeb ka seda, et naiskunstnike töid ei ole hinnatud alati samaväärselt meeskunstnike töödega näiteks põhjusel, et naiskunstnike teemad ei sobinud valitsevate kunstiarusaamadega. (Nochlin 2000: 16–22)
Kui kohandada Nochlini arutlust eesti kirjanduse uurimisele, siis võib küsida, millised institutsioonid ja avalikud struktuurid on kujundanud ja kujundavad teadmisi naiskirjanikest (eelkõige naisprosaistidest) ja nende loomingu rolli kirjandusajaloos ning laiemalt kultuuriteadvuses.…
Kui kohandada Nochlini arutlust eesti kirjanduse uurimisele, siis võib küsida, millised institutsioonid ja avalikud struktuurid on kujundanud ja kujundavad teadmisi naiskirjanikest (eelkõige naisprosaistidest) ja nende loomingu rolli kirjandusajaloos ning laiemalt kultuuriteadvuses.…
Naised ja proosa
Käesolev teemanumber on pühendatud XX sajandi alguskümnendite tuntud ja vähem tuntud naissoost eesti proosakirjanikele. See sündis vajadusest kirjutada naised tagasi kirjandusajalukku ja kultuurimällu. Enamik artikleid on alguse saanud 2022. aasta oktoobris Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis peetud konverentsilt „Kas sa Reed Morni oled lugenud?”, ent idee tegeleda unustatud naiskirjanikega sündis palju varem. Eret Talviste taust inglise modernismiuuringutes, kus on alates 1970-ndatest tehtud palju (taas)avastustööd, et kaanonitesse kaasata mitmeid naiskirjanikke, nt Jean Rhys, Djuna Barnes, Katherine Mansfield jpt, pani teda küsima, kus on eesti naiste sulest ilmunud proosa, kui mõelda XX sajandi algusele. Sellest küsimusest ajendatuna hakkas koos käima lugemisgrupp, kus 2021/2022. akadeemilisel…
Lühikroonika
7.–10. juunini peeti Brnos Masaryki ülikoolis rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriühingu (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 16. kongress.Ühendavaks teemaks oli elu ebakindlates oludes. Eestist osalesid Liisi Laineste (juhtis digitaalseid eluavaldusi uurivat plokki), Anastasiya Fiadotava (kõneles poliitilistest meemidest Eestis aastal 2022), Anastasiya Astapova ja Maili Pilt (ühisettekanne vandenõuteooriate paljastamise sotsiaalmeediagrupist), Katre Kikas (ettekanne modernsest ebakindlusest ning XIX sajandi lõpu rahvaluulekogujate moraalsetest dilemmadest), Ave Goršič (andis ülevaate folklooriarhiivist muutuste tuules saja aasta jooksul), Mari Sarv (kõneles rahvaluulearhiivi toetuseks organiseeritud laulupeost 2020), Liina Saarlo (digitaalarhiivi üksikkasutajatest ja kogukondadest), Risto Järv ja Astrid Tuisk (Ukraina meemide kogumiskeskkonnas toimuvast), Mare Kõiva (puudega seotud uskumustest ja…
Kaalukas teos, igas mõttes. Uus uralistika käsiraamat
Uurali keelte käsiraamatut „The Oxford Guide to the Uralic Languages” (OGUL) on koostatud pikka aega, kuid ootamine on olnud seda väärt. Esmalt aga tehnilised pisiasjad: raamatu mõõtmed on 27,9 × 22,5 cm, paksus 6,2 cm, see kaalub 2,9 kg ja koosneb 1184 leheküljest. Tegemist on seega tõepoolest nii suure raamatuga, et see vajab lauda, seda ei saa käes hoides mugavalt lugeda. Raamat koosneb sissejuhatusest (53 lk) ja kolmest põhiosast: esimene sisaldab sissejuhatavaid peatükke ajaloolistel ja tänapäevastel teemadel, teine keelekirjeldusi (need moodustavadki raamatu põhiosa) ja kolmas peatükke eri keeleteemadel, nagu „Astmevaheldus”, „Kääne”, „Informatsioonistruktuur” jne. Teos sarnaneb ulatuse poolest ehk kõige rohkem Denis…
Ormussoni-nostalgiat
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses võtavad asjad kaunilt kaua aega. Ei tea, kas see on programmiline taotlus, aga positiivse tõlgenduse korral võiks selles näha vaimuväärtuste üleajalisuse või koguni ajavälisuse manifestatsiooni. Mäletan, oli eluperiood, kui ma isegi ei mõelnud veel pensionile minekust, seevastu veetsin pealtkuulajana kaks huvitavat päeva Käsmu loomemajas toimunud „Felix Ormussoni” (1915) ainelisel seminaril, ööbides väikeses Võsu hotellis, mitte väga kaugel paigast, kus Tammsaare omal ajal suvitas. Nüüd loen 2022. aastal ilmunud kogumiku „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson”” eessõnast mäluturgutuseks, et seminar toimus 13.–14. novembril 2009, sellel oli 12 esinejat (sic!), kellest kuus on jõudnud kogumikku, kolm…
Folkloristi vabadus taotleda avaramat mõistmist
24. juulil tähistab juubelit folklorist, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor Merili Metsvahi. Vestlesime sel puhul Tartus rahvaluule õppetooli raamatukogus von Bocki majas (Ülikooli 16) rahvajuttudest seoses naiste positsiooniga vanemas eesti kultuuris, inimese ja looma, kultuuri ja looduse hägusatest piiridest, moderniseerumisprotsessist ning folkloristi vabadusest.
Merili Metsvahi. Foto: Johanna Roos
Miks otsustasid hakata rahvaluule uurijaks?
Alguses, 1992. aastal tulin ma ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust ning 1994. aastal spetsialiseerusin ungari keelele. Juba 1995. aastal läksin Ungarisse vahetusüliõpilaseks Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli. Seal saime käia peale keeleainete ka teistel loengukursustel ja hakkasin millegipärast – ei teagi mis impulsi ajel – käima Imola…
Merili Metsvahi. Foto: Johanna Roos
Miks otsustasid hakata rahvaluule uurijaks?
Alguses, 1992. aastal tulin ma ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust ning 1994. aastal spetsialiseerusin ungari keelele. Juba 1995. aastal läksin Ungarisse vahetusüliõpilaseks Budapesti Eötvös Lorándi ülikooli. Seal saime käia peale keeleainete ka teistel loengukursustel ja hakkasin millegipärast – ei teagi mis impulsi ajel – käima Imola…
„Tülitan teid oma Siberi keelega”
Artiklis käsitleme 1960.–1970. aastail ENSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnale1 kaastööd teinud, Siberi Krasnojarski krai Ülem-Bulanka külast pärit Rosalie Ottessoni (eluaastad 1899–1979) saadetiste üht osa – mängude kirjapanekuid oma sünnikülast ja naabruses asuvast Ülem-Suetukist.
Ottessoni mängude ja mängusituatsioonide kirjeldustele läheneme rahvaliku kirjalikkuse (ingl vernacular literacy) mõiste kaudu, jälgides, missuguseid valikuid ta oma kogutu kirjapanijana tegi. Kuna folklooritekstid arhiivis ei kajasta elavat suulist esitust, vajavad need „tõlkimist” arhiivile sobivasse vormingusse. Ottessonil tuli rahvaluule üleskirjutamiseks välja töötada nii keeleliste vahendite kasutamise kui ka (suulise) külakultuuri rahvaluulekogumise konteksti asetamise viis. Ottessoni rahvaluule üleskirjutuste põhjal teeme ülevaate tema kogutud mängupärimusest. Tema…
Ottessoni mängude ja mängusituatsioonide kirjeldustele läheneme rahvaliku kirjalikkuse (ingl vernacular literacy) mõiste kaudu, jälgides, missuguseid valikuid ta oma kogutu kirjapanijana tegi. Kuna folklooritekstid arhiivis ei kajasta elavat suulist esitust, vajavad need „tõlkimist” arhiivile sobivasse vormingusse. Ottessonil tuli rahvaluule üleskirjutamiseks välja töötada nii keeleliste vahendite kasutamise kui ka (suulise) külakultuuri rahvaluulekogumise konteksti asetamise viis. Ottessoni rahvaluule üleskirjutuste põhjal teeme ülevaate tema kogutud mängupärimusest. Tema…
Atlandi ookeani varjatud allhoovused
2023. aasta kevadel Eesti Kirjanike Liidu liikmete seas puhkenud ja kolleegide ringist kiiresti väljunud arutelu Juhan Smuuli bareljeefi sobivusest Tallinna kesklinna kirjanike maja seinale tõi lisaks Smuuli kirjandusliku loomingu väärtusele – mille suhtes kellelgi suuri kahtlusi ei paistnud olevat – kõne alla keerukad teemad kollaboratsionismist, ideoloogia- ja võimutruudusest ning pimedusest kommunistliku režiimi kuritegude suhtes või suisa neis osalemisest. Järgneva artikli seisukohast kerkib küsimus: kas ei oleks hoopis õigem end sellisest abjektsest autorist distantseerida ja tema looming tähelepanuta jätta?
Kirjanduse eripära arhiiviallikatega võrreldes seisneb selles, et see annab võimaluse heita pilk kõiksuguseid tegusid ajendavasse sisekõnesse. Ilukirjandusliku teksti keskmes on üksikisik oma…
Kirjanduse eripära arhiiviallikatega võrreldes seisneb selles, et see annab võimaluse heita pilk kõiksuguseid tegusid ajendavasse sisekõnesse. Ilukirjandusliku teksti keskmes on üksikisik oma…
Kujundlik mõtlemine 2020.–2022. aasta keelekriisis
1. Keeledebatt kui kriisi väljendus
Aastad 2020–2022 jäävad kindlasti meenutama koroonapandeemiat – aega, mil riigid ja inimesed õppisid end üksteisest isoleerima ning üha tähtsamaks sai interneti roll suhtluskanalina. (Sotsiaal)meediastunud infokeskkonnas hargnesid ennekuulmatud polariseerumised,1 millest ei jäänud puutumata ka keelevaldkond. Alates 2020. aasta sügisest võis igaüks oma kodus arvutiekraani taga kaasa elada intensiivsele debatile eesti keele ja selle sõnaraamatutes kirjeldamise vs. ettekirjutamise üle. Keeleteadlased ja -praktikud (nt keeletoimetajad, tõlkijad, ajakirjanikud) arutlesid avalikus meedias kirglikult keeleliste vabaduste, keelenormide, keelekorralduse ning Eesti Keele Instituudi (EKI) sõnastikureformi teemadel. 2022. aasta sügisel sai olukorda kirjeldada juba keelekriisina.2
Tundub, et tegu ei olnud ülepaisutatud hinnanguga, sest kriisi iseloomustab olukorra…
Aastad 2020–2022 jäävad kindlasti meenutama koroonapandeemiat – aega, mil riigid ja inimesed õppisid end üksteisest isoleerima ning üha tähtsamaks sai interneti roll suhtluskanalina. (Sotsiaal)meediastunud infokeskkonnas hargnesid ennekuulmatud polariseerumised,1 millest ei jäänud puutumata ka keelevaldkond. Alates 2020. aasta sügisest võis igaüks oma kodus arvutiekraani taga kaasa elada intensiivsele debatile eesti keele ja selle sõnaraamatutes kirjeldamise vs. ettekirjutamise üle. Keeleteadlased ja -praktikud (nt keeletoimetajad, tõlkijad, ajakirjanikud) arutlesid avalikus meedias kirglikult keeleliste vabaduste, keelenormide, keelekorralduse ning Eesti Keele Instituudi (EKI) sõnastikureformi teemadel. 2022. aasta sügisel sai olukorda kirjeldada juba keelekriisina.2
Tundub, et tegu ei olnud ülepaisutatud hinnanguga, sest kriisi iseloomustab olukorra…
Lühikroonika
4.–6. mail toimus Tallinnas konverents „Dekadents eesti kultuuris: tõlge ja tõlgendus”. Peaesinejad olid Jaan Undusk (UTKK, „Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest”), Kerri Kotta (EMTA, „Kõhklused, häired ja jõuetus: dekadents ja selle ületamine Tobiase, Elleri ja Tubina instrumentaalsetes suurvormides”) ja Daniele Monticelli (TLÜ, „Tõlkides „dekadentsi”? Gabriele D’Annunzio Eesti kultuuris (1906–1915)”). Konverents tõi kokku poolsada kunsti, muusika kirjanduse uurijat, kes analüüsisid dekadentsi muutlikke ja kohati vastuolulisi tähendusi eri kunstiliikides ja ajajärkudel. Kolmepäevasel konverentsil esinesid Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Eesti Kunstiakadeemia ja Tallinna Ülikooli teadlased – need kolm institutsiooni olid ka korraldajad. Eesti kirjandusteadlastest, semiootikutest ja folkloristidest esinesid Katiliina Gielen ja Maria-Kristiina…
Kirjandus ja keel kuuluvad Eesti kultuuripärandi keskmesse
Kui Eestis inimeste käest küsida, mis on nende meelest kultuuripärand, siis tõenäoliselt nimetatakse vastuses kirjandust, kunsti, keelt või arhitektuuri. See selgub Kultuuriministeeriumi tellimisel konsultatsiooniettevõtete Ernst & Young Baltic ja Norstat Eesti tehtud ja 16. mail Eesti Rahva Muuseumis esitletud uuringust, mis mõõdab teadlikkust kultuuripärandist.1 Uuringu üks eesmärk oli aidata luua pärandibaromeeter ehk töövahend, millega ministeerium saaks edaspidi seirata inimeste teadlikkust kultuuripärandist ja selle muutusi, et mõista vaimse ja ainelise kultuuripärandi rolli Eesti elanike igapäevaelus. Kõige otsesemalt aitab see mõõta, kas valitsuse poliitika kultuuripärandi vallas töötab: kas eelarvesse kirjutatud ja seejärel kasutatud raha annab loodetud tulemusi, kas saaks midagi teisiti või…
Lühidalt
Hendrik Adamson. Kirjade kuningas. Koostanud Hando Runnel, toimetanud Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 255 lk.
Hando Runneli elutöö üks osa on olnud seni varjule jäänud luuletajate pärandi publitseerimine ehk töö autoritega, keda Tuglas omal ajal ei mõistnud või mõistis omamoodi (toimetades, ümber kirjutades, kärpides). Ilmamaa kirjastusel ilmunud Marie Heibergi ja Jaan Oksa teosed on sellise tegevuse ilmekad näited, mõneti ka Ernst Enno luule. Runneli üks pikaaegsemaid kiindumusi on aga Hendrik Adamson (1891–1946). Runneli abil on Mulgimaa laulikult ilmunud mahukas luulekogumik „Om maid maailman tuhandit. Kogutud luuletused” (2008), käsikirjade hulgast välja nopitud järelpõiming „Elu sõnad” (2020), samuti kaks proosakogumikku: „Kuldsel elukoidikul”…
Hando Runneli elutöö üks osa on olnud seni varjule jäänud luuletajate pärandi publitseerimine ehk töö autoritega, keda Tuglas omal ajal ei mõistnud või mõistis omamoodi (toimetades, ümber kirjutades, kärpides). Ilmamaa kirjastusel ilmunud Marie Heibergi ja Jaan Oksa teosed on sellise tegevuse ilmekad näited, mõneti ka Ernst Enno luule. Runneli üks pikaaegsemaid kiindumusi on aga Hendrik Adamson (1891–1946). Runneli abil on Mulgimaa laulikult ilmunud mahukas luulekogumik „Om maid maailman tuhandit. Kogutud luuletused” (2008), käsikirjade hulgast välja nopitud järelpõiming „Elu sõnad” (2020), samuti kaks proosakogumikku: „Kuldsel elukoidikul”…
Uurimus laste keelest ja kasvukeskkonnast
Andra Küti väitekiri täiendab oluliselt teadmisi eesti keele omandamise kohta. Ühelt poolt on ta vaadelnud seda, millises keskkonnas lapsed elavad ja millised keelega seotud tegevused neid ümbritsevad, teiselt poolt aga ka laste keelt ennast mitmest uudsest aspektist.
Väitekirja viies artiklis, millest kaks on kirjutatud kahasse juhendaja Reili Argusega, uuritakse üsna erinevat tüüpi materjali: intervjuusid („Ema haridus ja pere elukoht eesti keelt emakeelena omandava lapse kasvukeskkonna mõjutajana”), lapse ja vanema suhtluse salvestusi („Eesti keelt emakeelena omandavate kuueaastaste laste sõnavara seosed emade sõnavaraga”, „Direktiivsed kõneaktid eelkooliealistele lastele suunatud kõnes, nende seotus lapsevanema haridustasemega ja mõju lapse sõnavarale”) ja lapse pildinarratiivide salvestusi („MAIN-testi kasutamine…
Väitekirja viies artiklis, millest kaks on kirjutatud kahasse juhendaja Reili Argusega, uuritakse üsna erinevat tüüpi materjali: intervjuusid („Ema haridus ja pere elukoht eesti keelt emakeelena omandava lapse kasvukeskkonna mõjutajana”), lapse ja vanema suhtluse salvestusi („Eesti keelt emakeelena omandavate kuueaastaste laste sõnavara seosed emade sõnavaraga”, „Direktiivsed kõneaktid eelkooliealistele lastele suunatud kõnes, nende seotus lapsevanema haridustasemega ja mõju lapse sõnavarale”) ja lapse pildinarratiivide salvestusi („MAIN-testi kasutamine…
Identiteet, ajalugu ja mälutöö ajaloolisel Ingerimaal
Ajaloolise Ingerimaa ja selle rahvarühmade – eelkõige ingerisoomlaste, vadjalaste ja isurite – uurimise edendamiseks 2015. aastal asutatud Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi (EAIS) ning Eesti Rahvusraamatukogu (RaRa) koostöös valminud toimetised on ambitsioonikas ja oluline verstapost eestikeelses Ingrica’s. Ingerimaa põliselanikud on vadjalased ja isurid, kes võtsid omaks õigeusu; luteri kirikusse kuulunud ingerisoomlaste ehk ingerlaste esivanemad asusid toona Rootsi riigi alla kuulunud aladele XVII sajandil Soome Savo maakonnast ja Karjala kannase Äyräpää kihelkonnast. Kui kitsamalt ingerlastele mõelda, siis alates 1990. aastatest on ilmunud üksjagu artikleid, mõni monograafia1 ja mälestusteraamat2, ingerisoome seltsid on aktiivselt oma ajalugu ja tegemisi dokumenteerinud,3 kuid Ingerimaale pühendatud teaduslike käsitluste…
Dateeritud usund
Saatesõnas seisab, et Tõnno Jonuksi 2009. aastal kaitstud doktoriväitekirjal põhinev raamat on mõeldud laiemale lugejaskonnale. Seepärast tundub ehk veidi liiga teaduslik raamatu 74 lehekülje pikkune teoreetiline osa (ligi viiendik kogu raamatust). Tõsi, see annab päris hea ülevaate eesti muinasusundi uurimise ajaloost, allikatest, nende kriitikast ja uurimismeetoditest, ent on tavalugejale pisut tüütu.
Sellest osast võib leida ka rohkesti kriitilisi seisukohti Eesti usundi eelnevast uurimisest. Toon näiteid selle kohta, mis autori arvates pole põhjendatud või õigustatud: kõigi näiliselt mittekristlike usundite seostamine ühtse muinasusundiga (lk 12), terminoloogia ebaoluliseks pidamine (lk 14), käibiva rahvakultuuri otsene sidumine muinasusundiga ning religiooni ajatu fenomenina käsitamine (lk 26),…
Sellest osast võib leida ka rohkesti kriitilisi seisukohti Eesti usundi eelnevast uurimisest. Toon näiteid selle kohta, mis autori arvates pole põhjendatud või õigustatud: kõigi näiliselt mittekristlike usundite seostamine ühtse muinasusundiga (lk 12), terminoloogia ebaoluliseks pidamine (lk 14), käibiva rahvakultuuri otsene sidumine muinasusundiga ning religiooni ajatu fenomenina käsitamine (lk 26),…
Ei saa lühidalt mitte piisavalt kirjeldada
Balthasar Russowi kroonika (esmaväljaanne 1578, täiendatud versioon 1584) uus tõlge Jüri Kivimäe sulest on magus kingitus kõigile aja-, kultuuri-, tõlke- ja keeleloo huvilistele. Nagu iga täiesti teemakaugegi lugeja Kivimäe sissejuhatusest teada saab, on XVI sajandi sündmused, mida Russowi unikaalses käsitluses kirjeldatakse, otsustavalt määranud kogu Eesti ajaloo kulgu ja nende esitusviis on mõjutanud kogu meie ajaloonarratiivi. Rääkimata sellest, et praegu, Venemaa uue agressioonisõja kontekstis anno 2023, osutub nelja ja poole sajandi taguse Liivimaa sõja ajal toimunu uskumatult aktuaalseks. Kultuuriloo huvilistele pakub raamat eksklusiivset materjali eeskätt Tallinna linna, aga ka muu Vana-Liivimaa eluolu ning erinevate etniliste ja sotsiaalsete rühmade argipäeva ja pidutsemisviiside…
Pilk vastuolulisele Wimbergile Buratino-põlvkonnast
Tõepoolest, just praegu ilmub Keeles ja Kirjanduses arvustus autorilt, kelle jaoks on Wimberg lapsepõlve tüvitekstide autor. Aastal 2002 olin kolmeaastane, vaevu hakanud tähelepanuväärseid sündmusi meelde jätma, kui televusseris1 hakkas jälle tegutsema Buratino. Arvustuse kirjutamisel jõudsin mitme endavanuse sõbraga vesteldes arusaamani, et Buratino laulud tulevad meie mälukurdude vahelt senimaani pidevalt esile: olgu siis olukorras, kus „istun ainult laua taga, ees on arvutiekraan”, või iga järjekordse lemmikbändi kogumikuga, mida kuulan tahes-tahtmata alati „juba läinud reedest saati”. Mäletan, kuidas gümnaasiumis avastas üks armas klassikaaslane, et Buratino-Wimberg on kirjutanud ka äärmiselt sisendusjõulise ja väljapeetud luulekogu pealkirjaga „Eesti köökk” (2010). Ka fraasid „Oi, see kohv…
Küsimisi eesti keelest ja keeltest
20. juunil saab Tartu Ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor, akadeemik Karl Pajusalu 60-aastaseks, 24. juulil aga Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor Liina Lindström 50-aastaseks. Keele ja Kirjanduse palvel esitasid nad teineteisele mõned küsimused uurimisteemade valiku ja muude erialaste kirgede kohta – kolleege ühendab huvi kohalike väikekeelte vastu.
Karl Pajusalu. Foto: Lauri Kulpsoo
Liina Lindström. Foto: Lauri Kulpsoo
Liina Lindström: Karl, sa oled oma südameasjaks võtnud väikesed läänemeresoome keeled ja keelevariandid. Miks?
Karl Pajusalu: Võiksin ju hakata rääkima üldist juttu kultuuririkkuse hoidmisetähtsusest ja missioonist, aga otsekohesem vastus oleks, et haruldaste keelte ja keelendite juurde olen jõudnud imetlusest. Mäletan, kuidas keskkooli ajal, see oli…
Karl Pajusalu. Foto: Lauri Kulpsoo
Liina Lindström. Foto: Lauri Kulpsoo
Liina Lindström: Karl, sa oled oma südameasjaks võtnud väikesed läänemeresoome keeled ja keelevariandid. Miks?
Karl Pajusalu: Võiksin ju hakata rääkima üldist juttu kultuuririkkuse hoidmisetähtsusest ja missioonist, aga otsekohesem vastus oleks, et haruldaste keelte ja keelendite juurde olen jõudnud imetlusest. Mäletan, kuidas keskkooli ajal, see oli…
(raie)lank peegeldab aega ja selle lugu
Praegusaja jõhkrad raielangid tekitavad kahetisi mõtteid ja tundeid. Loodusesõber muretseb vaesestuva elukeskkonna, majandusmees töökohtade ja majanduskasvu pärast. Sõjanduseksperdi vaatenurk on ootamatum, tema näeb pahupidi pööratud, auklikus ja risuses raielangis looduslikku miinivälja, mis takistab vastase liikumist. Jne.
Metsanduse oskussõnana tähistab (raie)lank raiumiseks määratud, looduses (ajalooliselt langipostide ja sihtidega) piiritletud (kuid alles kasvavat) metsaosa, üldkeeles aga esmajoones ikka raiesmikku, s.o ala, kust mets juba lageraiena maha võetud. Lisaks on lank oskussõnana kasutusel mäenduses (’ettevalmistavate kaeveõõntega piiratud kaevandusvälja osa’) ja ehituses (’ühe töölüli esi müüritöödel’) (EKSS).
Sõnal lank puudub seni usutav päritoluseletus. Alljärgnevalt püüan probleemi selgendada.
Varem on lanki tähistanud raismik
Sõna raielank ehk lank : langi…
Metsanduse oskussõnana tähistab (raie)lank raiumiseks määratud, looduses (ajalooliselt langipostide ja sihtidega) piiritletud (kuid alles kasvavat) metsaosa, üldkeeles aga esmajoones ikka raiesmikku, s.o ala, kust mets juba lageraiena maha võetud. Lisaks on lank oskussõnana kasutusel mäenduses (’ettevalmistavate kaeveõõntega piiratud kaevandusvälja osa’) ja ehituses (’ühe töölüli esi müüritöödel’) (EKSS).
Sõnal lank puudub seni usutav päritoluseletus. Alljärgnevalt püüan probleemi selgendada.
Varem on lanki tähistanud raismik
Sõna raielank ehk lank : langi…
Märkusi talunimede vanusest Audru näitel
Eesti külade võrk oli välja kujunenud XIII sajandiks. See arvamus põhineb suuresti Taani hindamisraamatu nimekirjadel peamiselt Harju- ja Virumaa kohta. Eesti linna- ja külanimede kohta ilmus 2016. aastal senist uurimisseisu kokku võttev „Eesti kohanimeraamat” (EKNR; veebiversioon 2018). Järge ootab talunimede ülevaade. Külanimed ja talunimed võivad olla omavahel seotud.
Eesti Keele Instituudis asuv Emakeele Seltsi kohanimekartoteek, mis nüüdseks on ka internetis kättesaadav, on kogutud ajavahemikus 1920–2000. Kuna 1944–1991 oli nõukogude aeg, mil kaardid olid salastatud, siis on see kohanimevara enamasti pelgalt keeleline ja kirja pandud suulise küsitlemise põhjal. Artiklis püüan selles kartoteegis olevat kokku viia allikais leiduvaga. Märgin ära ka nime esinemise…
Eesti Keele Instituudis asuv Emakeele Seltsi kohanimekartoteek, mis nüüdseks on ka internetis kättesaadav, on kogutud ajavahemikus 1920–2000. Kuna 1944–1991 oli nõukogude aeg, mil kaardid olid salastatud, siis on see kohanimevara enamasti pelgalt keeleline ja kirja pandud suulise küsitlemise põhjal. Artiklis püüan selles kartoteegis olevat kokku viia allikais leiduvaga. Märgin ära ka nime esinemise…
Need teised laulikud
Regilaulude kogumisel ja uurimisel on tähelepanu keskmes laulikud, kes kehastavad aktiivselt laulukultuuri. Laulutraditsioon ei sisalda pelgalt teadmisi sõnadest ja viisidest ning oskustest neid õiges olukorras kasutada, vaid ka kommunikatsiooni kuulajate, kaasalauljate ning kogukonnaga. Laulikud on asjatundjad, kel on lisaks teadmistele ja oskustele ka vajadus ning tahe neid esinedes publikuga jagada ning samuti oma oskusi järgmistele põlvedele edasi anda. Laulikud hoiavad traditsiooni fookuses, tuletades selle tähtsust pideva kordamisega meelde. Kuid teisalt on nad traditsiooni avangard, kes viib sisse uuendusi, sõltudes seejuures kogukonna muutumisest.
Laulutraditsiooni kannavad aga ka teistsuguse loomusega inimesed, kes teavad küll palju laule ja tunnevad nende kasutamise konteksti, kuid…
Laulutraditsiooni kannavad aga ka teistsuguse loomusega inimesed, kes teavad küll palju laule ja tunnevad nende kasutamise konteksti, kuid…
Tõrked Eesti venekeelse kirjanduse omaks tunnistamisel 1918–1940
Kuhu paigutub Eestis kirjutatud venekeelne kirjandus, olgu luule või proosa – on see eesti või vene kirjandus? See on ajalooliste juurtega küsimus: niisuguseid tekste avaldati juba vast loodud Eesti Vabariigis. Sarnaselt küsib Cornelius Hasselblatt (2008: 29): „[—] Eesti kirjandusteadust käsitledes tuleb konstateerida, et üheks ülesandeks on oma uurimisobjekti määratlemine. Mida me käsitleme E/eesti kirjandusena?” XXI sajandi üksmeelne arusaam liigub selle poole, et Eestis loodud venekeelne sõnakunst on eesti kirjanduse osa. See kehtib tänapäeva autorite kohta: nad esindavad Eestit välismaal (vt Selgusid kirjanikud. . . . 2018), nende teosed ilmuvad nii eesti- kui ka võõrkeelsetes eesti kirjanduse antoloogiates (nt Eesti novell 2022; Meelestik 2022),…
Kaitstud doktoritööd
6. märtsil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Merilin Aruvee doktoritöö „Tekstikeskne aine- ja keeleõpetus: teoreetiline raamistik ja praktilised soovitused”. Juhendajad olid TLÜ emeriitprofessor Krista Kerge ja TLÜ dotsent Helin Puksand, oponendid TÜ kaasprofessor Kristiina Praakli ja TLÜ dotsent Anne Uusen.
Keelt õpetatakse koolis mitmel tasandil: tekstide kaudu vahendatakse aineteadmisi, suhtlust harjutatakse erinevate tekstitoimingutega, eesti keele tundides tegeldakse süvitsi sõna ja lause tasandiga ning arendatakse kirjutamisoskust. Eesti keele tunnid peaksid tagama ka sügavama keeleteadlikkuse. Keeleteadlikkus on eesti keele ainekavade üks eesmärke, sellega seotud suhtluspädevus aga õppekavade üldsihte. Seni pole täpselt teada, kuidas suhtluspädevust aineõpetuses õpetatakse või kuidas jaotuvad selles eri ainete rollid.…
Keelt õpetatakse koolis mitmel tasandil: tekstide kaudu vahendatakse aineteadmisi, suhtlust harjutatakse erinevate tekstitoimingutega, eesti keele tundides tegeldakse süvitsi sõna ja lause tasandiga ning arendatakse kirjutamisoskust. Eesti keele tunnid peaksid tagama ka sügavama keeleteadlikkuse. Keeleteadlikkus on eesti keele ainekavade üks eesmärke, sellega seotud suhtluspädevus aga õppekavade üldsihte. Seni pole täpselt teada, kuidas suhtluspädevust aineõpetuses õpetatakse või kuidas jaotuvad selles eri ainete rollid.…
Lühikroonika
5. aprillil toimus Tallinnas Hõimuklubi õhtu „Liivi pärandi tagasitoomine”. Läti Ülikooli Liivi instituudi juhataja, keeleteadlane Valts Ernštreits kõneles Läti põlisrahva ja meie hõimurahva – liivlaste – tänapäevast, liivi identiteedi, keele ja kultuuri hoidmisest ning arendamisest, samuti liivi pärandi nähtavaks tegemisest Lätis.
10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.
11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist…
10. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril esines ingliskeelse ettekandega Inna Lisnjak. Ta kõneles Ukraina rahvapillidest ja pillimängupraktikatest. Esineja keskendus iidsetele pillidele kobzale ja banduurale ning XV–XVIII sajandist pärinevatele eepilistele teostele, mida ukraina kasakad kandsid ette nende rahvapillide saatel.
11. aprillil esitleti Eesti Keele Instituudis raamatut „See kuningas sest auvust, põrgukonn ja armutaim. Eesti keelemõte 1632–1732”. Väljaanne koondab ühtede kaante vahele eesti kirjakeele tekkimist…