Tarbetu või tähendusrikas lt-tuletis?

Artiklis¹ võrdleme määrsõnade koheselt ja kohe kasutust, et mõista nende tänapäevaks välja kujunenud kasutusmustreid. Eesti keelekorralduses on pikka aega lt-tuletist koheselt toodud näitena tarbetust liiasusest: määrsõnast kohe on moodustatud omadussõna kohene, millest on tuletatud määrsõna koheselt. Tarbetuks on seda tuletist peetud seepärast, et lühem ja traditsioonilisem samast sõnaliigist sõna kohe väljendavat sama tähendust, ning seega polevat tuletist vaja (nt Mäearu 2000; EKK 2020: 440). 2025. aasta õigekeelsussõnaraamat (ÕS 2025) sisaldab küll keelekorralduse värskemat seisukohta, mille järgi sõnu koheselt ja kohe peetakse tähenduses ’selsamal hetkel’ võrdseteks sünonüümideks, ent lt-tuletiste taunimisel on pikk traditsioon, mis on ühiskonnas visa kaduma. Artiklis soovime välja selgitada, millal koheselt eesti keeles levima hakkas, milline on selle kasutusala võrreldes määrsõnaga kohe ning miks koheselt kasutus on vaatamata keelekorralduse pingutustele kasvanud, mitte kahanenud.

Preskriptiivsele lähenemisele on omane, et liiast elementi peetakse ülearuseks ja seepärast tarbetuks, samas kui keeleteaduslikud uurimused on näidanud, et liiasus ei tähenda tingimata, et keeleüksusel puudub funktsioon (Lehmann 2005: 120–121). lt-tuletus on produktiivne tuletustüüp, mispärast ei kehti kasutuses alati piirang, et ühe tähenduse jaoks pole vaja kaht samast sõnaliigist sõna (Kasik 2015: 47). Enamgi veel, kuna tuletusliide võib rõhutada tüve tähendust seda leksikaalselt muutmata (vt Prillop, Habicht 2022: 42), ei pruugi tuletise ja tüvisõna tähendus olla identne.

Varem on lt-tuletisi uuritud pragmaatiliste markerite kujunemise ja funktsiooni aspektist (Küngas 2014) ning võrdlevalt on analüüsitud lt- ja sti-liite produktiivsust tänapäeva eesti keeles (Pilvik 2026a). Enamasti on lt-tuletisi seni siiski käsitletud keelekorralduses ja -hooldes, tehes seda preskriptiivsest vaatenurgast. Siin artiklis keskendume sõna koheselt näitel ühe lt-tuletise ja selle alussõna morfosüntaktilise kasutuskonteksti ja tähenduse võrdlemisele. Toetume kasutuspõhisele keeleteooriale, kus eeldatakse, et keel kujuneb kasutusmustritest kõnelejate keelelise käitumise tulemusena (Desagulier, Monneret 2023: 31).

Uurime korpuslingvistiliste meetoditega, mis põhjusel võidakse eelistada tuletist koheselt lühema kohe asemel, kui omadussõna vahendusel tuletatud lt-määrsõna tähendus „ei tohiks” alussõna tähendusest erineda. Võiks oletada, et koheselt rõhutab kiireloomulisust ja ajalist vahetust enam kui kohe, mille ajatähendus võib olla ähmane (nt ’õige pea’). Lühida kohe asemel kasutatakse eesti keeles ka viivitamatust väljendavaid liitsõnu otsekohe ja kohemaid, mida pole (negatiivselt) liiaseks peetud. Kui seni on lt-tuletisi taunitud põhiliselt sõnatasandil, siis selles uurimuses analüüsime ka sõnade morfosüntaktilisi kontekste, keskendudes eelkõige joontele, mis seostuvad viivitamatuse tüüpiliste korrelaatide – kohustuslikkuse, võimalikkuse ja vajalikkuse – väljendamisega.

Lisaks on lt-tuletisi peetud omaseks kantseliitlikule keelekasutusele ja neutraalsesse keelde sobimatuks (nt EKG 1995: 600). Seepärast uurime, kas koheselt ja kohe esinevad eri žanrides ja erineva keerukusega tekstides. Püstitame hüpoteesi, et koheselt kasutus seostub tõepoolest formaalse suhtluse ning keerukamate tekstidega rohkem kui kohe kasutus. Sellest ei saa aga järeldada, et pikem vorm on tingimata tarbetu, vaid pigem seda, et formaalsesse ja komplekssesse teksti peetakse lt-tuletist stiililiselt sobivamaks kui selle samuti viivitamatust väljendavaid sünonüüme otsekohe või kohemaid.

Keelekorraldus lt-tuletistest

Alates 1960. aasta ÕS-ist on koheselt esitatud looksulgudes ehk sõnana, mida ei ole soovitatav kasutada, ja selle asemel on suunatud kasutama sõna kohe (ÕS 1960: 11; nii on see ÕS 2018-ni (k.a)). Kui Nõukogude ajal nenditi, et „lt-tuletisi eelistavad kõik kaasaegsed autorid” (Villup 1969: 95), siis taasiseseisvumise järel nimetati lt-liidet kirjakeeles juba kõige sagedasemaks määrsõnaliiteks (EKG 1995: 599). Teisalt on EKG-s kirjutatud: „Harilikult ei liitu -lt ne-adjektiivile, mis on juba ise adverbist tuletatud” – kuigi selliseid tuletisi on omajagu, näiteks edasiselt, vastupidiselt, umbkaudselt (vt Mäearu 2000) –, ning sõna koheselt on saanud külge negatiivse sildi: „Tuletis koheselt on paberlikku stiili” (EKG 1995: 600).

Keelekorraldusallikates on kordunud seisukoht, et ne-omadussõnadest moodustatud lt-tuletised „on tarbetud ja mõjuvad eriti paberlikuna” (Mäearu 2000: 117) ning et „-lt [on] kujunenud moeliiteks, mida kasutatakse ka seal, kus teda sugugi tarvis pole. Sellega markeeritakse tarbetult [—] tüvimäärsõnu (koheselt pro kohe).” (EKK 2020: 372; sama EKK 1997: 418–419) Samuti on korduvalt märgitud: „aja-, viisi- ja hulgamääruse vormistamisel asendatakse nende traditsiooniline esinemiskuju (liiteta määrsõna [—]), mis enamasti on vormilt lihtsam, täiesti ilmaasjata lt-liitelise määrsõnaga” (Erelt 2019: 63; sarnane lause Mäearu 2000: 117; EKK 1997: 418–419; EKK 2020: 440). „Ametniku soovitussõnastikus” (AMSS 2013) suunatakse sõna koheselt asemel kasutama sõnu kohe, otsekohe ja viivitamata ning põhjenduseks on samuti: „Ületuletus – lt-liide ei anna sõnale midagi juurde. lt-tuletis teeb sõnastuse sageli kantseliitlikuks.” Ka Eesti Keele Instituudi (EKI) keelenõuandmebaasis² on sõna koheselt kohta registreeritud üle 30 kirje alates 1996. aastast ning vastustes on toodud samad põhjendused: kohe on korrektne ja koheselt viga, põhjuseks ületuletus ja kantseliitlikkus.

Seisukohtade kattuvus ei ole imekspandav, sest lt-tuletisi on keelekorralduses käsitlenud ühed ja samad autorid, toetudes suuresti samadele allikatele ja näidetele (sh koheselt → kohe, otsekohe). Preskriptiivsetele allikatele on omane, et toetutakse väiksele ja kitsale tekstivalimile, mistõttu on väidete tõestuseks toodud vähe ja juhuslikke näiteid (Lüdeling jt 2022: 9). Eesti keelekorralduses võetud seisukohtades on teisigi kattuvusi,³ sealhulgas on ühest allikast teise esitatud samu näiteid (Risberg 2024: 53–57).

Kokkuvõttes on selliseid lt-tuletisi nagu koheselt eesti keelekorralduses varem käsitletud nii, nagu on preskriptiivsetes käsitlustes tavaks: „Sama asja eri väljendusvõimaluste varieerumist kas eitatakse või kui eitamine pole võimalik, keelatakse teatud variandid” (Szmrecsanyi, Bloemen 2023: 80). Keelekorralduse uuemat seisukohta sisaldab ÕS 2025, kus need sõnad esitatakse tähenduses ’selsamal hetkel’ sünonüümidena. EKI teatmikus (peatükis „Liiasus”) on öeldud: „Liiasuse range tõrjumise asemel tasub seda võtta kui keelele omast vahendit.”

Keeleteadus liiasusest

Preskriptiivsetes käsitlustes peetakse liiasust tavaliselt keele negatiivseks omaduseks, muu hulgas soovitatakse vältida pleonasme ja kordusi, mis koormavat nii kirjalikku kui ka suulist keelt. Preskriptiivsetes, aga ka mõningates deskriptiivsetes käsitlustes on selge ja täpse väljenduse jaoks peetud vajalikuks keelelist ökonoomsust. (Wit, Gillette 1999: 1–2) Ent liiasus on keele oluline omadus (Bazzanella 2011: 251; Wit, Gillette 1999: 16): seda on vaja, sest liiasus tagab arusaadavuse isegi keerulistes suhtlusolukordades (Lehmann 2005: 120; Gibson jt 2019: 399). Suhtluse edukas kulgemine ei olene keele pinnapealsetest omadustest ning lihtsalt ökonoomsuse taotlemise asemel tuleb mõista, et ökonoomne ja liiane toimivad keeles käsikäes (Wit, Gillette 1999: 1, 16).

Liiasust saab käsitleda millegi väljendamiseks vajaliku keelelise vahendina. Näiteks võib lt-tuletus olla produktiivne tuletustüüp seepärast, et sel on oma funktsioon. Liiasust defineerides ongi sageli aetud segamini selle olemus ja funktsioon (Wit, Gillette 1999: 3), nagu ka eelnimetatud eesti keelekorraldusallikates, mille järgi on vastav tähendus keeles juba olemas, mistõttu on liiane lt-tuletis tarbetu ja funktsioonitu ning selliste sõnade nagu koheselt kasutamine põhjendamatu.

Teisest vaatenurgast lähenedes on liiasust defineeritud kui asjakohase informatsiooni kordamist (Bazzanella 2011: 245). Liiasust on kahte sorti. Esiteks on olemas grammatiline liiasus, mis on keelesisene, süstemaatiline ja kohustuslik, näiteks inglise (s)he speaks’ta räägib’, kus s-lõpp on ainsuse kolmandas pöördes kohustuslik, ent tähenduslikus mõttes liiane element – vrd I speak ’ma räägin’. Teiseks on kontekstuaalne liiasus, mis on vabatahtlik, st see ei ole grammatilises mõttes kohustuslik, vaid sõltub kõneleja või kirjutaja hinnangust kuulaja või lugeja taustateadmistele (Wit, Gillette 1999: 4). Tahtliku või alateadliku liiasuse kasutamine olenebki väga palju just kontekstist (Bazzanella 2011: 246). Kontekstuaalset liiasust võidakse kasutada kindla retoorilise efekti saavutamiseks. Liiasusena näiv element ei pruugi olla ülearune: see võib tähendust rõhutada või intensiivistada, mitte lihtsalt korrata (Wit, Gillette 1999: 2, 9, 12, 15).

Keelelistel valikuvõimalustel on mitmesuguseid eeliseid. Valikuid tehes saab näiteks optimeerida sõnumi infotihedust ja rütmi. Kuigi varieerumist on keelekorralduses püütud muu hulgas lihtsuse eesmärgil vähendada, pole tõendeid, et keele varieerumine kõnelejatele raskusi valmistaks. (Szmrecsanyi, Bloemen 2023: 74, 82) Lisaks mõjutab inimese kognitiivseid protsesse esinemissagedus: mida sagedamini silpe, sõnu või muid keeleüksusi kasutatakse, seda tuttavamad need on (Fenk-Oczlon 2001: 432).

Ehkki sõna koheselt on pikalt peetud tarbetuks, ei ole selle kasutus ökonoomsema kohe kõrval kuhugi kadunud. Vaatame järgmiseks, mis põhjustel see nii võib olla.

Sõna koheselt kasutus XX sajandil

Mõistmaks keelekorralduses seatud kasutuspiirangu tausta, uurisime määrsõna koheselt kasutust XX sajandil, mil see levima hakkas. Analüüsisime DIGAR-i Eesti artiklite (DEA) põhjal sõna esinemist eri kümnenditel (1900–1999), võttes rohkemate andmetega kümnenditest (alates 1940-ndatest) 300 lausega juhuvalimid. Katsetasime ka ühe suure keelemudeli, Claude 3.5 Haiku (Anthropic 2024)⁴ võimekust analüüsida sõna koheselt kohta kõiki DIGAR-is aastatel 1940–1999 esinevaid lauseid,⁵ saamaks teada, kas käsu, kohustuslikkuse või direktiivsuse väljendamisega seotud lausete osakaal kattub käsitsi analüüsituga. Parema tulemuse saamiseks kustutasime mudeli jaoks algandmetest laused, milles esines lahku kirjutatud otse koheselt,⁶ ning lasime mudelil leida laused, kus oli tekstituvastuse viga ja pidi konteksti järgi olema hoopis sõna kohaselt.

Esimene lause, milles sõna koheselt meie valimis esines („[—] agenti, kes kinnitamise asjandusi tunneb, otsitakse koheselt ametisse astumiseks”), pärines juba 1906. aastast. Sajandi alguse vasted olid aga enamasti valetuvastused: lahku kirjutatud otsekoheselt („See on otse koheselt öeldud, mõõtmata [—]”, 1913; „wallanõukogude esimehed, kes kas kaudselt ehk otse koheselt wäejooksikuile abiks on [—]”, 1919) või (millegi) kohaselt („Nagu nuumloomade toitu määratakse tema tõu koheselt ja vastavalt tema keha raskusele [—]”, 1920).

Alates 1936. aastast hakkas ajamäärsõna koheselt kasutus sagenema. Sealjuures esines nii kirjeldava sisuga lauseid, nagu „Kohale kutsutud tuletõrje likvideeris tuleohu koheselt” (1939), kui ka käsu, kohustuslikkuse või direktiivsusega seotud lauseid, nagu „Asja üldtähtsuse pärast võetagu küsimuse korraldamine koheselt käsile” (1937). Seepärast vaatasime ka seda, kui palju kasutati sõna koheselt käsu, kohustuslikkuse või direktiivsusega seotud lausetes („Valdade täitevkomiteed ja parteiorganisatsioonid peavad koheselt alustama võitlust kartuli varumisplaani täitmise eest”, 1947; „Sellepärast kõrvaldagem koheselt kõik otsesed viljapeksu takistavad tegurid”, 1953) ning muul moel seoses kohustuslikkuse või direktiivsusega („Oleks vaja, et piimaühistud selle küsimuse võtaksid koheselt lahendamisele”, 1948; „[—] ei luba üksnes rahuldustunnet maitsta, vaid kohustab meid koheselt asuma praktilisi ülesandeid lahendama”, 1961) (vt tabeleid 1a ja 1b; vt ka Metslang 2023: 558, 561, 645).

Tabel 1a. Sõna koheselt kasutus XX sajandil kümnendite kaupa juhuvalimeid käsitsi analüüsides. Arv tulbas „Vasteid” sisaldab ka lahku kirjutatud sõna otse koheselt ja valesti tuvastatud sõna kohaselt, sest DIGAR-i otsing ei võimalda neid kõrvale jätta.

Tabel 1b. Sõna koheselt kasutus XX sajandil kümnendite kaupa kõiki DIGAR-i lauseid suure keelemudeliga analüüsides. Tulbast „Vasteid” on kõrvale jäetud otse koheselt.

Tabelitest 1a ja 1b on näha, et sõna koheselt kasutus kasvas 1940. ja eriti 1950. aastatel plahvatuslikult,⁷ aga koos ÕS 1960-s tehtud keelekorraldusliku ettekirjutusega vähenes selle esinemine 1960-ndatel märkimisväärselt, ehkki ära see ei kadunud. DIGAR-i andmed⁸ näitavad sõna levikut üksnes ajakirjanduses, mille keelt toimetati Nõukogude ajal tugevasti, järgides üsnagi rangeid õigekeelsussõnaraamatuid (VÕS 1953, ÕS 1960, ÕS 1976).

Tabelites 1a ja 1b on välja toodud, kui suur osa sõna koheselt kasutusjuhtudest esines koos konkreetse käsu või muul moel kohustuslikkuse või direktiivsusega. Andmete põhjal võib oletada, et sõna koheselt lisati ÕS 1960-s looksulgude vahele just seepärast, et see seostus 1940.–1950. aastatel tugevasti muu hulgas ajakirjanduse veergudel levitatud käskluste ja suunistega, samuti tollele ajale omaste kantseliitlikult keerukate sõnastustega.

Kohustuslikkusega seotud kontekstid, mida oli eriti palju Nõukogude perioodi algul, 1940–1950-ndatel, hakkasid 1960–1970-ndatel vähenema ja sõna koheselt hakati rohkem kasutama kirjeldavates lausetes. 1990. aastateks oli käskude, kohustuslikkuse või direktiivsusega seotud lauseid juba vähem kui pool (suure keelemudeli järgi umbes kuuendik) kasutusjuhtudest, vähemalt ajakirjanduse veergudel.⁹ Kontrollisime keelemudeli tulemustest juhuvalimina 10% (12 744 reast 1274) ja selle põhjal võib öelda, et kuigi mudel suutis suurel määral välja selgitada nii lause kohustuslikkust kui ka seda, kas sõna oli koheselt või valesti tuvastatud kohaselt, tegi see näiteks kehva tekstituvastuse tõttu algmaterjalis ka vigu. Mudel lahendas mõlemad ülesanded õigesti 95,3% juhtudest, 4,7% juhtudest tegi see vea emmas-kummas või mõlemas ülesandes. Protsendid tabelite 1a ja 1b tulbas „Käsk, kohustuslikkus, direktiivsus” näitavad küll sarnast trendi, ent on silmnähtavalt erinevad, eriti alates 1960-ndatest. Tõenäoliselt jääb tõde kuhugi nende protsentide vahepeale, ehkki mudeli väljundit kontrollides oli tõepoolest näha palju just kirjeldavaid lauseid (65,4%, vrd kohustuslikkust väljendavaid 34,6%).

Vaatleme järgmiseks, mida näitavad andmed tänapäeva keelekasutuse kohta eri žanrides.

Sõnade koheselt ja kohe kasutus XXI sajandil

Sõnade koheselt ja kohe kasutust tänapäeva keeles uurisime eesti keele ühendkorpuse (ÜK 2023) põhjal Sketch Engine’i abil (vt Kilgarriff jt 2014). Sõna koheselt esines ligi 128 000 korda ning kohe ligi 1 760 000 korda, aga tuleb arvestada, et sõna kohe kasutatakse peale ajalise tähenduse ka ruumilises tähenduses ’millegi või kellegi vahetus läheduses, vahetult’ ja rõhutava sõnana ’päris, lausa, otse’ (ÜS 2026).

Sõna koheselt kohta võtsime Sketch Engine’ist 500 lausega juhuvalimi ning kohe kohta enamate tähenduste tõttu natuke suurema, 700 lausega juhuvalimi (neist ajalises tähenduses 78,3%, rõhutava sõnana 14,1%, ruumilises tähenduses 3,4%; analüüsiks kõlbmatuid lauseid 4,2%). Et juhuvalimid pärineksid nii toimetamata kui ka toimetatud tekstidest, võtsime näited kolmest žanrist: blogid, foorumid ja perioodika.¹⁰ Toimetatud žanrid, nagu akadeemilised tekstid ning ilukirjandus, jäid valimist välja, sest koheselt ei esinenud neis piisavalt sagedasti kas autori valikust tulenevalt või tekstist väljatoimetamise tõttu. Uurimusest jätsime kõrvale ka muud ajalist vahetust väljendavad adverbid, nagu otsekohe (u 35 000 vastet) ning kohemaid (4754 vastet), mis on stiililt rohkem markeeritud. Näiteks on 46% otsekohe kasutusjuhtudest ja 26,4% kohemaid kasutusjuhtudest ÜK-s pärit ilukirjandusest (suhteline žanrisagedus¹¹ vastavalt 751,5 ja 429,4), samal ajal kui koheselt ja kohe kasutusjuhud on sagedasimad perioodikas, blogides ja foorumites ning esinevad ilukirjanduses vastavalt vaid 0,15%-l ja 7,34%-l juhtudest (suhtelised žanrisagedused 2,5 ja 118,4).

Uurisime sõnavaliku seoseid mitmesuguste teksti ja lausekonteksti parameetritega, näiteks žanri, modaalsuse, lausestruktuuri ja kontekstuaalse komplekssuse teguritega, kasutades keelevarieerumise uurimisel levinud meetodeid, nagu hii-ruut-test kategooriliste tunnuste vaheliste seoste hindamiseks ning t-test arvuliste tunnuste keskväärtuste võrdlemiseks kahes rühmas. Kõikide tunnuste koosmõjusid hindasime tingimusliku otsustuspuu ja logistilise regressiooni mudeli abil. (Nende meetodite kasutamise kohta vt nt Pilvik 2026b.)

Esmalt kodeerisime koheselt ja kohe kasutuskontekstides kategoorilised tunnused, mis on esitatud tabelis 2. Nagu võis näha tabelitest 1a ja 1b, jääb vormi koheselt leviku kasv 1940.–1950. aastatesse ning on seostatav autoritaarse riigikorra ettekirjutava ja käskiva tooniga ning kantseliitliku sõnastusega. Seetõttu esindab osa andmestikus kodeeritud tunnustest direktiivsuse ehk kõnelejast väljapoole suunatud kohustuslikkuse, vajalikkuse, normide ja ootuste väljendamisega seotud jooni. Näiteks võivad direktiivsusega enam seostuda modaalsete finiitverbide kasutus, kohustuslikkuse või vajalikkuse väljendamine modaaladverbidega või isikuvormid, mis aitavad väljendada kollektiivseid norme kõnelejat distantseerides, näiteks mitmuse 2. isik (teie), üldisikulised vormid või umbisikuline tegumood (vt nt Lindström 2010). Teine hulk tunnuseid (žanr, formaalsus) iseloomustab tekstitüüpe ja tekstide situatiivseid jooni. Kolmanda tunnuste rühmaga kontrollime, kuidas on vormivalik seotud üldist morfosüntaktilist konteksti iseloomustavate tunnustega, nagu kõneliik, sõnavormi asukoht, finiitverbi aeg ja põhiverbi finiitsus, mis omakorda võivad samuti kaudselt seostuda direktiivsuse või teksti situatiivsete joontega.

Sõnavaliku seos kodeeritud tunnustega

Tunnuste seotust kohe ja koheselt kasutusega hindasime hii-ruut-testiga; seoste statistilist olulisust näitab tabelis tulp „p-väärtus” (sulgudes on tärniga esitatud hii-ruut-testi põhjal olulised seosed pärast esialgsete p-väärtuste korrigeerimist Holmi-Bonferroni meetodiga, et arvestada katseviisilise veaga, mis võib tekkida mitme hüpoteesi järjestikusel testimisel), seose tugevus on tulbas „Craméri V”. Kokku jäi pärast kodeerimisel ebamääraseks osutunud kasutusjuhtude väljajätmist valimisse alles 1036 vaatlust, neist 547 kohe ja 489 koheselt kasutusjuhtu. Verbi kategooriaid puudutavate testide tegemisel on välja jäetud verbita vaatlused (tabelis 2 kursiivis).

Tabelist 2 nähtub, et kodeeritud tunnustest on statistiliselt oluline seos koheselt ja kohe valikuga pärast p-väärtuste korrigeerimist ainult teksti formaalsusel ja tegevussubjekti isiku kategooriatel. Seoseid on lisaks tabelis 2 esitatud koheselt osakaaludele illustreeritud joonisel 1.

Tabel 2. Sõnade koheselt ja kohe ÜK 2023 kasutuskontekstides kodeeritud tunnused.

Joonise 1 ülemiselt paneelilt on näha, et mida formaalsem on tekst, seda domineerivam on vorm koheselt (nt „Eelnõu registreeritakse koheselt ja esitatakse läbivaatamiseks linnavolikogu esimehele”); alumine paneel aga ilmestab vormi koheselt leviku direktiivset, norme, kohustusi ja ootusi peegeldavat ning ühtlasi kõnelejat distantseerivat tausta: vormi kasutatakse märgatavalt enam umbisikulises tegumoes (nt „Hääled loetakse ning tulemus avalikustatakse koheselt”), mitmuse 2. isikuga, üldisikulise 2. isikuga ja mitmuse 3. isikuga. Seevastu kõnelejat kaasavate referentide (1. isik) ja väiksema suhtlusdistantsiga referentidega (ainsuse 2. isik) on koheselt kasutus oluliselt harvem (nt „Läksin hiljem perearstile, asi oli tõsine ning sain koheselt abi ja ravi”, „Helista oma kohtutäiturile ja saad koheselt kõik vastused oma küsimustele”).

Joonis 1. Vormide koheselt ja kohe jaotumine vastavalt kahe statistiliselt olulise tunnuse tasemetele.

Sõnavaliku seos konteksti komplekssuse mõõdikutega

Selleks et hinnata, kuivõrd on koheselt ja kohe valik seotud sõna ümbritseva konteksti komplekssusega, kasutasime sama valimi jaoks üheksat teksti keerukuse uurimisel sagedasti rakendatud mõõdikut (tabel 3). Kuna korpusvalimi moodustamiseks kasutatud Sketch Engine’i keskkond võimaldab konkordantside allalaadimisel hõlmata vaid piiratud suurusega konteksti (ligikaudu 100 tähemärki märksõnast vasakule ja paremale), on mõõdikud arvutatud suhteliselt kitsa kontekstiakna põhjal ega pruugi täpselt peegeldada teksti üldist komplekssust. Tabelis 3 näitab seose statistilise olulisuse tulp, et tunnus on sõnavalikuga oluliselt seotud, kui p-väärtus on väiksem kui 0,05, sulgudes on taas kord tärniga märgitud need seosed, mis jäävad oluliseks ka pärast p-väärtuste korrigeerimist Holmi-Bonferroni meetodiga. Seose tugevust näitab Coheni d statistik, mille absoluutväärtused jäävad siinses andmestikus nulli ja ühe vahele (mida suurem absoluutväärtus, seda tugevam seos). Arvu ees olev märk väljendab seda, kummas võrreldavas rühmas on suurem keskmine väärtus: negatiivse märgi korral on suurem keskmine tähestikulises järjekorras tagapool olevas rühmas (koheselt), positiivse märgi korral eespool olevas rühmas (kohe).

Tabel 3. Vormide koheselt ja kohe kontekstide keerukuse hindamiseks kasutatud mõõdikud ÜK 2023 konkordantside põhjal (k = aritmeetiline keskmine, sd = standardhälve, m = mediaan).

Esitatud mõõdikud aitavad (kaudselt) hinnata teksti komplekssuse eri aspekte, nagu morfoloogiline komplekssus (sõnade pikkus, silpide ja sõnade suhtarv), semantiline komplekssus (sõnade konkreetsus) või sõnavaraline komplekssus (korduvate sõnavormide ja lemmade osakaal). T-testide põhjal on pärast p-väärtuste korrigeerimist kõik komplekssuse mõõdikud peale korduvate sõnavormide osakaalu ja korduvate lemmade osakaalu koheselt ja kohe valikuga statistiliselt oluliselt seotud: koheselt kasutuskontekstid on keskmiselt oluliselt komplekssemad kui kohe omad. Neis on pikemad laused, pikemad sõnavormid, rohkem silpe sõna kohta, rohkem nimisõnu ja konkreetseid sõnu. Mõõdikud on omavahel ootuspäraselt üpris tugevalt korreleerunud (vt joonist 2): näiteks mida pikem on sõna, seda suurem on selles silpide arv; mida pikemad on sõnad keskmiselt, seda suurem on pikkade sõnade osakaal kontekstis jne. Jooniselt 2 näeme ka, et kontekstisõnade keskmine konkreetsus on kõige tugevamalt seotud nimisõnade osakaaluga kontekstis.

Joonis 2. Komplekssuse mõõdikute vahelised korrelatsioonid. Statistiliselt ebaolulised korrelatsioonid on märgitud X-iga.

Sõnavalikuga seotud tegurid mitmetunnuselises analüüsis

Kõikide kodeeritud tunnuste mõju samaaegseks hindamiseks kasutasime tingimuslikke otsustuspuid (Hothorn, Zeileis 2015) ning logistilist regressiooni (nt Winter 2019: 198–217). Kuna suur osa komplekssuse mõõdikutest on omavahel tugevas korrelatsioonis, nagu nägime jooniselt 2, taandasime puumudelite tegemiseks üksikud mõõdikud peakomponentanalüüsi meetodiga (nt Greenacre jt 2022) üldisemateks, mittekorreleeruvateks komplekssust iseloomustavateks teguriteks (nn peakomponentideks), normaliseerides esmalt eri skaaladel olevad komplekssuse näitajad. Mudelisse võtsime üksikute mõõdikute asemel esimesed kaks peakomponenti (PK1, PK2), mis kirjeldavad mõõdikute kaudu väljendatavast komplekssusest vastavalt 47,2% ja 16,5% (kokku 63,7%). Esimesse peakomponenti (PK1) panustavad enim keskmine sõnapikkus, pikkade sõnade osakaal, silpide ja sõnade suhtarv, nimisõnade osakaal ning nimi- ja tegusõnade suhtarv, teise peakomponenti (PK2) põhiliselt korduvate sõnade ning korduvate lemmade osakaal. Otsustuspuu mudel on graafiliselt esitatud joonisel 3, kus komplekssust esindab PK1.

Joonis 3. Olulisemad sõnavalikuga seotud tegurid tingimusliku otsustuspuu mudelis.

Puumudelist näeme, et ümbritseva konteksti komplekssus (eeskätt 1. peakomponenti enim panustavad kontekstisõnade pikkus ja silbiline-morfoloogiline keerukus) on olulisim tegur, mis sõnade koheselt ja kohe valikut seletada aitab: mida komplekssem on kontekst, seda enam võib oodata seal vormi koheselt kasutust. Sõltumata konteksti keerukusest mängib olulist rolli ka formaalsus: koheselt kasutus seostub enam formaalsete kui informaalsete kontekstidega; neutraalsete kontekstide sõnavalik sarnaneb vähem komplekssetes tekstides formaalsete, komplekssetes tekstides aga informaalsete kontekstide omaga. Kuna formaalseid kontekste oli andmestikus kokku siiski vähe, võib analüüsi põhjal öelda pigem seda, et koheselt kasutus seostub nõrgemalt informaalsete kontekstidega ning et neutraalsetes tekstides võib rolli mängida ka žanr.

Otsustuspuu mudeli tõlgendusi kinnitab logistilise regressiooni mudel (joonis 4), mille põhjal on pärast p-väärtuste korrigeerimist samuti olulised konteksti komplekssus ja formaalsus: konteksti komplekssuse kasvades tõuseb ka koheselt kasutamise tõenäosus; formaalsetes tekstides on see tõenäosus alati kõige suurem, informaalsetes kõige väiksem. Mudeli järgi on koheselt veidi sagedasem foorumites ja kõige harvem perioodikas, ent žanridevahelised erinevused on väikesed ja statistiliselt ebaolulised.

Joonis 4. Sõnavalikuga seotud tegurid logistilise regressiooni mudelis.

Järeldused ja kokkuvõte

Artiklis analüüsisime võrdlevalt määrsõnade koheselt ja kohe kasutust, sest sõna koheselt on alates ÕS 1960-st keelekorralduses taunitud. Seda on tehtud konteksti arvestamata, sõnatasandil, pidades lt-tuletist liiaseks vormiks ja seetõttu tarbetuks võrreldes lühema samast sõnaliigist ja sama tähendusega sõnaga kohe (nt EKK 2020). Väidame, et keelekorralduslikke otsuseid ei saa teha sõnapõhiselt, liiati on vormiliselt liiaseid kohe sünonüüme teisigi, näiteks otsekohe ja kohemaid. Keelekorralduses on nüüdseks küll seisukohta ajakohastatud (vt ÕS 2025) ja sõna koheselt peetakse tähenduses ’selsamal hetkel’ sõna kohe sünonüümiks ilma soovituseta seda vältida. Meie uurimus näitab, et kohe ja koheselt on pigem osalised sünonüümid, sest nende kasutus on küll sarnane, ent need pole igas kontekstis teineteisega asendatavad.

Sõna koheselt taunimisel on ajalooline taust. Seda sõna hakati plahvatuslikult kasutama 1940.–1950. aastatel, mil see esines tihti Nõukogude okupatsioonile omaselt käske, kohustuslikkust või direktiivsust väljendavates tekstides, kus see rõhutas tegevuse vajalikkust ning kiireloomulisust. Tõenäoliselt oli just see põhjuseks, miks sõna sai negatiivse maigu ning miks seda eesti keelekorralduses taunima asuti. Andmete analüüs näitas, et ÕS 1960-sse lisatud suunis vältida sõna koheselt kasutamist tõi kaasa selle märgatava vähenemise ajakirjanduses, tõenäoliselt seetõttu, et keeletoimetajad järgisid tollal ÕS-i rangeid ettekirjutusi. Sellest hoolimata ei kadunud sõna koheselt kasutusest ning tänapäevaks on seda laialdaselt näha eri tüüpi tekstides alates foorumikommentaaridest ja blogipostitustest kuni ajakirjanduse ja ametlike juhenditeni välja – seega ei saa seda pidada omaseks üksnes ametlikumat laadi tekstidele. Enam ei ole kohustuslikkus või direktiivsus nii tugevalt sõna koheselt kasutamisega seotud kui tollal, vähemalt ei osutanud tänapäeva keelt sisaldavast korpusest kogutud keeleandmed olulistele seostele vormi koheselt ja direktiivsuse markerite kasutuse vahel. Sõna koheselt kasutus on seega laienenud paljudesse kontekstidesse. Teisalt oli nõrk seos kõnelejat distantseerivate isikuvormide ja koheselt eelistamise vahel tänapäeva keelekasutuses siiski olemas, mis tähendab, et seda tarvitatakse pigem lausetes, kus isik on üldistatud või distantseeritud. See on omane eriti formaalsetele tekstidele või sellistele tekstidele, milles distantseeriva viisakuse vahendite kasutamine on ootuspärane, näiteks seetõttu, et kõneleja või kirjutaja ei tunne oma adressaati. (Lindström 2010)

Leidsime siiski sõna koheselt seose formaalsemate ja keerukamate tekstidega ka tänapäeva korpuse andmetes: sõna koheselt kasutatakse sagedamini komplekssemates lausetes, millest võib järeldada, et keelekasutaja peab seda stiililiselt sellisesse konteksti sobivamaks. Sellest aga ei järeldu, et neutraalsetesse või informaalsetesse tekstidesse see kunagi ei sobi – koheselt tundub kirjutajale formaalsetes tekstides ilmselt stiililiselt kohasem kui teised lühidast sõnast kohe ajaliselt rõhutatumad sõnad kohemaid ja otsekohe, mida on kasutatud ilukirjanduses jm mitteformaalsetes registrites. Lühema kohe tähendus võib kontekstis mõnikord jääda ebamääraseks, tähenduse ’selsamal hetkel’ kõrval kasutatakse seda ka tähenduses ’õige pea’, samal ajal kui koheselt markeerib selgemini tähendust ’vahetult selsamal hetkel, nüüd’.

Vorm koheselt võib mõnes kontekstis olla ajamääruse asemel hoopis viisimäärus ehk vastata küsimusele, kuidasmidagi tehakse: nüüd ja kiiresti (Kasik 2015: 384 on sõna koheselt samuti viisimäärsõnade all maininud). Viisimäärusena väljendab koheselt kiireloomulist tegutsemist, mida lühem kohe alati piisavalt selgelt ei väljenda (nt „Pind on vaba ja võimaldab koheselt sissekolimist”, „Politsei reageeris koheselt ja asus suurte jõududega selgitama juhtunu asjaolusid”). Järeldus haakub näiteks uurimusega inglise määrsõnast immediately ’viivitamata, vahetult, otsekohe’, mida on kirjeldatud mitte ainult ajalise markerina, vaid ka sündmuse dünaamilisele kulgemisele osutavana (Koev 2025).

Sõna koheselt kasutust on eriti taunitud seal, kus seda „vaja ei ole”, st kus ei väljendata kiireloomulist tegutsemist (nt „Mitte küll koheselt, aga tasapisi hakkasid lisanduma võõra kultuuri iseärasused”). Kirjaliku teksti puhul ei ole alati võimalik tõlgendada ega autorilt küsida, kui kiiret kohesust ta on tahtnud väljendada, nii ei ole sõna koheselt sõnapõhine asendamine lühema sõnaga kohe igal pool põhjendatud. Daniel Altshuler (2014) on leidnud, et näiliselt lähedase tähendusega ajalised määrsõnad (nt inglise that same day ’selsamal päeval’, currently ’praegu, käesoleval hetkel’) võivadki erineda selle poolest, kui täpselt need märgivad sündmuse ajalist paiknemist diskursuses. Artiklis jätsime tahtlikult analüüsimata selle, mida koheselt igas kontekstis õigupoolest tähendab: kuivõrd on vormiga püütud edasi anda viivitamatust ning kuivõrd saaks vormi asendada lühema ja ajalise tähenduse poolest ebamäärasema vormiga kohe. Korpusandmete põhjal oleks selline määratlus meelevaldne, eriti sedavõrd lähedaste tähendusvarjundite puhul, küll aga oleks võimalik seda uurida katseliste meetoditega. Edaspidi tuleks uurida sõna koheselt kasutust ka mõnes suulise keele korpuses. Võime oletada, et suuliselt saab lühemat kohe rõhutada ja seega pole keelekasutajal seda vaja samamoodi markeerida nagu kirjalikult sõnaga koheselt.

Niisiis, lt-tuletis koheselt ontõepoolest rohkem markeeritud kui kohe, aga selline liiasus võib kanda vajalikku tähenduslikku täpsust. Ühtlasi võib küsida, kas eesti terminoloogias on liiasus selle nähtuse kohta üldse sobilik termin, kui see sõna mõjub negatiivselt, samal ajal kui keelekasutajal on liiasust vaja näiteks paremaks mõistmiseks või tähenduse intensiivistamiseks (Wit, Gillette 1999).

Tulles lõpetuseks tagasi artikli pealkirja juurde: sõnade koheselt ja kohe kasutuse võrdlus näitas, et lt-tuletis ei ole niisama tarbetu, vaid on paljuski funktsioonilt põhjendatud ja tähendusrikas. Koheselt rõhutab tegevuse toimumise kiireloomulisust ja on pigem viisi- kui ajamäärus, see on keelekasutajate jaoks selge funktsiooniga ning kinnistunud formaalsemasse registrisse ja levinud sealt laiemasse kasutusse.

Artikli valmimist on toetanud teadusprojekt EKKD-TA2 „Eesti keele morfosüntaktiline varieerumine”. Täname ka Peeter Tinitsat DIGAR-i Eesti artiklite juhuvalimite tabelite eest, Eesti Rahvusraamatukogu ja Laura Nemvaltsi sõna koheselt kõigi kasutusandmete eest DIGAR-i Eesti artiklites perioodil 1940–1999 ning Silver Vapperit nende suure keelemudeliga analüüsimise eest.

Lydia Risberg (snd 1988), PhD, Eesti Keele Instituudi teadur (Vanemuise 21, 51003 Tartu), Tartu Ülikooli eesti keele teadur, lydia.risberg@eki.ee

Maarja-Liisa Pilvik (snd 1989), PhD, Tartu Ülikooli eesti keele teadur (Jakobi 2, 51005 Tartu), maarja-liisa.pilvik@ut.ee

Liina Lindström (snd 1973), PhD, Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professor (Jakobi 2, 51005 Tartu), liina.lindstrom@ut.ee

1 Artikkel tugineb Eesti Rakenduslingvistika Ühingu kevadkonverentsil peetud ettekandele „Ajamäärsõnadel „koheselt” ja „kohe” pole mingit vahet! Kas tõesti?” (24. IV 2025). Vt https://www.youtube.com/watch?v=9Hs-NDFlN8E

2 EKI keelenõuandmebaas on elektrooniline tööandmebaas, mis sisaldab (31. VIII 2026 seisuga) üle 198 000 telefoni või meili teel laekunud keelenõuandepäringu alates aastast 1991.

3 Nagu pole keelekorralduse nägemuses olnud vaja pikemat ja „keerulisemalt” moodustatud sõna, kui lühem on juba olemas (kohe, mitte koheselt), nii pole olnud vaja ka uut võõrsõna, kui eesti keeles on juba sõna olemas (nt katse või proov, mitte test, vt Paet, Risberg 2021), samuti pole juurde olnud vaja uut sõnakuju (nt ekläär, mitte ekleer, vt Jürviste, Paet 2023).

4 Mudeli valisime hinna ja tulemuste kvaliteedi alusel. 2025. aasta augustis, kui katse tegime, oli see oma seeria uusim mudel.

5 Mudel nägi andmetes vaid kümnendit ja märksõna seda ümbritseva lause kontekstis.

6 Kuna eemaldasime need automatiseeritud meetodil, mitte käsitsi rida rea haaval, ning kasutasime selles analüüsietapis Eesti Rahvusraamatukogult saadud andmestikku, mis erineb DIGAR-is avalikult kättesaadavatest andmetest mõningal määral (nt on kordused kustutatud), on vastete hulk tabelites 1a ja 1b erinev.

7 Tabelites ei ole andmeid selle kohta, kui palju sõnu DEA andmebaas igast kümnendist sisaldab, mistõttu saab absoluutsageduste põhjal teha vaid üsna üldisi järeldusi. Siiski kinnitab vormi koheselt hüppelist kasutussageduse tõusu neil kümnenditel ka Eesti Rahvusraamatukogu digilabori veebirakendus
(https://digilab.shinyapps.io/dea_ngrams/), mis loendab sõnavorme või -mitmikke suhtarvuna 1000 sõna kohta.

8 DIGAR-i valimis oli lauseid küll ka väliseesti ajalehtedest, mis ei esinda Eesti NSV keelepruuki, ent sõna kasutust illustreerivad need siiski.

9 1993. aastast pärineb huvitav näide vaidlusest sõna koheselt tähenduse üle: „Kaks kuud tagasi kirjutati Rasmanni sõnul lepingusse, et esimene sissemakse, 20% hotelli hinnast, tuleb Laigol tasuda koheselt. Sõnaga „koheselt” sätestatud tähtaeg on aga tänaseks kujunenud vaieldavaks lepingu punktiks. Erastamisagentuur leiab Rasmanni ütlust mööda, et sõna „koheselt” ei saa tähendada kahte või enamat kuud. Seetõttu määrati raha maksekorralduse esitamise viimaseks tähtajaks tänane päev, vastasel korral asub Erastamisagentuur lepingut lihtsalt tühistama.” (Äripäev 17. IX 1993)

10 Eesti keele ühendkorpuses on tekstile žanri määranud enamasti automaatne klassifitseerija, mis on treenitud käsitsi märgendatud URL-ide põhjal (vt Koppel, Kallas 2022: 213–214).

11 Suhteline žanrisagedus (ingl relative text type frequency) on Sketch Engine’i keskkonnas kasutatud mõõdik, mis aitab hinnata päringuga leitud järjendite iseloomulikkust mingile tekstitüübile või žanrile, jagades järjendi esinemissageduse tekstitüübis läbi järjendi kõikide esinemiskordade arvuga ning jagades saadud tulemuse omakorda läbi tekstitüübi või žanri osakaaluga kogu korpuses. Tulemuste hõlpsamaks esitamiseks korrutatakse mõõdik enamasti läbi 100-ga.
(Vt ka https://www.sketchengine.eu/glossary/relative-text-type-frequency/)

12 Konteksti sõnade automaatseks silbitamiseks on kasutatud Pythoni EstNLTK (versioon 1.6, Laur jt 2020) teegis sisalduvat Vabamorfi silbitajat.

13 Konteksti keskmise konkreetsushinnangu arvutamisel kasutati Mariann Proosi ja Mari Aigro (2024) hindamiskatse käigus kogutud hinnanguid ligi 36 000 eestikeelsele sõnale. Hinnangute andmestik on kättesaadav OSF-i andmehoidlast (vt https://osf.io/y4bn5/).