sääm käsi – see parem

Adjektiiv sääm : sääma ’parem, parempoolne’ on Saaremaa sõna, mida „Eesti keele seletav sõnaraamat” (EKSS) tutvustab Saaremaalt pärit autorite töödest laenatud ekstserptidega: aga, vaata, see teine silm, see sääm, ei võta õiget taevakurssi välja (A. Hint), aga kui Tema Heldus arvaks heaks heita pilku säämat kätt, siis näeks ta seal igirohelisi romantilisi puukesi (J. Peegel). Sõna laiemat kasutamist on omal ajal soovitanud Johannes Aavik (1921: 109): sääm : sääma, säem : säema ’parem (käsi, pool)’; tema enda loodud variandile säem on lisatud märgend pt, s.o poeetiline, luulekeeles esinev või sellele kohane.

Murdekogudes on see sõna esindatud variantidega sääm(as) : `sääma, `sääme : `sääme, näiteks sääm käsi, jalg (või muu parempoolne kehaosa), `säämet ~ `säämad kätt Jäm, säämas käsi jähi `aigeks, `sääma `kää kinnas Ans, kui `sääme kää püu_besa kiheleb, siis saab tere, `koosta [lusikat] o ̜ ead ikka `sääma `kääga, sääm käsi oo tükkis tugevem kut vasak käsi Khk, sääma jala kalavintskil oo kurgu pεεlt katti Kaa, vassak kildab [hulgub], sääm sildab [? seob] (öeldakse inimese kohta, kelle silmad vaatavad kõõrdi) Krj, löi `siama `kääga Vll (EMSUKA MS). Tammeougu Mari kirjutab Sörvemaa Pärimuse Seltsi kodulehel: „Abielustaatust näitab siinkandis tanu või säämal õlal kantav mütsitutt” (SPS 2020).

Sõna sääm esmamaining pärineb Saaremaa estofiilist kirjamehelt Johann Wilhelm Ludwig von Lucelt (1818: 138): sämale ’paremale (poole) / rechts’, kellelt see on jõudnud Wiedemanni sõnaraamatusse (Wiedemann 1869: 1125) sellises vormistuses: sääm : sääma (O) ’parem pool / rechte Seite’, säämale ’paremale (poole) / nach rechts hin’, sääm-käsi, sääma-käsi ’parem käsi / rechte Hand’.

Julius Mägiste ütleb, et sääm on etümoloogiliselt ebaselge juhtum (EEW 9: 2995). Aastakümneid varem, püstitades ja arendades sõnaalgulise s- : h- algläänemeresoome astmevahelduse hüpoteesi, sidus soome keeleteadlane Heikki Ojansuu (1909: 54) sõnad eeSa sääm ja sm häävi ’hea, suurepärane’. See soome sõna on aga selge laen samatähenduslikust rootsi murdesõnast häv (vt SSA 1: 213 sub häävi¹, samas viited asjaomasele kirjandusele).

Oletan, et sääm on verbaalnoomen (või m-liiteline tuletis) verbi seadma murdelisest häälikuvariandist sääma < säädma : sääda. Verbi seadma tähendusväli on ulatuslik: ’(paika) panema, asetama; parandama, sobivasse korda panema, korda looma, korrastama, korraldama, korraldust tegema, toime panema, ettevalmistusi tegema; häälestama (muusikariista); määrama (kedagi ametisse); asutama, rajama’ (EKSS; Sõnaveeb; Wiedemann 1869: 1127). Kõnealuse verbivariandi lõunaeestilise kuju noteerib Wiedemanni sõnaraamat (1973 [1893]: 1019): säämä (d pt) = säädmä. Hilisema murdekogumise käigus on seda registreeritud sporaadiliselt, näiteks Jõhvist (sääma) ja Nõost (säemä) (EMSUKA MS).

Sõna sääm ja selle tuletiste semantiline areng on võinud kulgeda nii: ’paika panemine, korraldamine, määramine vms’ Þ ’paikapanev, korraldav, määrav vms’ Þ ’parem(poolne)’. Enamik inimesi on teatavasti paremakäelised. Paremat kui tugevamat ja aktiivsemat ehk asju korraldavat ja paika panevat kätt seostatakse meie keeleruumis positiivsete ja õigete tegudega. Seda silmas pidades on sõna sääm etümoloogiline seos verbiga säädma arusaadav ja semantiliselt hästi motiveeritud. Parema käe sünonüümid hea käsi, hüva käsi, hüvak (käsi), leivapalukese käsi on samuti kantud positiivsest semantikast (EKMS 2: 292 Käsi; 3: 63 Parem; SYS sub parem²). Ja lõpuks – pole sugugi halb olla kellelegi parem käsi.

Sõna sääm edasituletistega `sääme ja säämas analoogilised tuletised on esindatud näiteks verbaalnoomeni võim : võima (mrd) ~ võimu ’jõud, suutlikkus, valitsus’ (Ü võima ’saama, tohtima, suutma’) tuletuspesas. Sellesse kuuluvad võime : `võime ’oskus, andekus, suutlikkus’, võimas : võimsa [käänamine us- : sa-lõpuliste noomenite eeskujul] (EEW 12: 3939–3941 sub võima).

Verbitüvest sead-, sääd- lähtub samuti arvukalt tuletisi (vt EEW 9: 2721–2723 sub seadma). Siinse käsitluse raames väärivad tähelepanu näiteks sääd, pl säud ’seadus’ Krj Jaa, säus ’õige, seaduspärane, korras’: asjad on säus Jäm, säu pεεl ’korras’, säus ’seadusekohane, korras’ Kaa, `säädne : `säädsa ~ `säätsa ’hea, kohane, sobiv’ Jõe Han ja säätsas ’korralik (inimene)’ Jäm (EMSUKA MS).

Tegusõnal seadma ~ säädma, mis on tuletis soome-ugri nimisõnatüvest sää ’(köie, nööri, lõnga) keere, heie’, on vaste kõigis läänemeresoome keeltes (EEW 9: 2721–2723; SKES 4: 1182–1183 sub säätää¹, 1177–1178 sub sää^2–3; SSA 3: 246 sub säätää, 244 sub sää²). sää-tüveliste tuletiste semantilist seost (köie vms) keeret märkiva nimisõnaga sää on veenvalt selgitanud soome sõnavara ajalugu uurinud Ruben Nirvi (1964: 71–76). Tema käsitlus keskendub sm säällinen ’korralik, viisakas, kõlblik; asjalik, asjakohane, mõistlik; sobiv, paras, kohane, mõõdukas, vastuvõetav’ (> eeR sääline ’korralik’, vt EEW 9: 2994) semantilise välja kujunemisele ja arengule, kuid heidab valgust kogu sää-pere semantilistele seostele. Nirvi oletab, et säällinen on vana omadussõnaline tehnikatermin, millega väljendati keerutamisel saadud köie, lõnga vms keede (keerete) korralikku, õnnestunud sidusust.

Kokkuvõttes kuulub Saaremaa sääm koos edasituletistega väga arvukasse läänemeresoome sõnaperre, mille keskne, ühendav tähendusliin väljendab sobivust, kohasust, korralikkust.

LÜHENDID

Anseküla; (d) = Tartu ja Võru murre, ka lõunaeesti kirjakeel [lühend Wiedemanni sõnaraamatus]; eeR = eesti rannikumurre; eeSa = eesti Saaremaa murre; Hanila; Jaani; Jõelähtme; Jämaja; Kaarma; Khk = Kihelkonna; Krj = Karja; mrd = murdekeel, -sõna; (O) = Saaremaa [lühend Wiedemanni sõnaraamatus]; pl = pluural, mitmus; pt = luulekeelne sõna; sm = soome keel; Vll = Valjala.

Lembit Vaba (snd 1945), PhD, Läti Teaduste Akadeemia välisliige, phorest45@gmail.com