Regilaul kui varieeruv süsteem

Varieeruvus on folkloorse suhtluse ja loome põhitunnus: iga kord, kui omandatud teadmisi, kombeid või väljendusi edasi antakse, uuesti kasutatakse, jääb midagi samaks ja midagi muutub. Juri Lotman (2006 [1970]) käsitleb varieeruvust – piiramatu loovuse asemel – folkloorile iseloomuliku esteetilise eelistusena. Ta nimetab seda samasuse esteetikaks, kus loovus on rangelt raamistatud traditsiooni ette antud struktuuride, mudelite, reeglitega: ilusaks peetakse seda, mis kordab või reinterpreteerib varem öeldut, loomingulisus peitub nüanssides ja detailides. Walter J. Ong (1982) näeb varieeruvust pigem praktilise eelistusena – vahendina, mis aitab suulise mäletamise tingimustes säilitada olulist teavet. Tegemist pole pelgalt esteetilise valikuga: suulise kultuuri aegadel täitis folkloor olulist rolli teadmiste talletaja ja edasiandjana. Iseäranis laulud, kus teadmised ja kogemused on põimitud poeetilisse vormi, viiside ja esituse tervikusse, toetavad nende pikaajalist säilimist. Mõlemad lähenemised käsitavad varieeruvust kui folkloori sisemist korraldusprintsiipi, olgu selle funktsioon siis esteetiline või mnemooniline. Sellises käsituses ei ole folkloor pelgalt üksikute tekstide kogum, vaid isereguleeruv ja pidevalt kohanev püsivate ja varieeruvate elementide süsteem. Varieeruvus annab folkloorile unikaalse võime mõtestada ja tõlgendada uusi kogemusi traditsiooniliste teadmiste pinnalt ning kohanduda muutustega taustsüsteemides (vt Sarv 2008).

Lauri Honko (2000) rõhutab, et varieeruvus on nimelt suulisele kultuurile iseloomulik tunnus, kuivõrd kirjalikus kultuuris on autorsus ja individuaalsus omandanud suurema tähtsuse. Kirjakultuuris, ja ka tänapäevasemas meediakultuuris, on toimimisprintsiibid teistsugused: tekste ja esitusi kopeeritakse ja paljundatakse, need saavad levida täpselt samal kujul korduvalt ja laialdaselt. Autor on teose esitusest lahutatud, on muutunud oluliseks kujuteldava isikuna, ilma et lugejad teda isiklikult peaks tundma või temaga kokku puutuma. Modernses kirjakultuuris esineb küll ka samasus, kuid see määratleb palju laiema raamistuse, väljendudes näiteks ajastuomases stiilis, teemavalikus, žanrides. Uutes teostes on varasemate teoste sõnasõnalised kordused üldiselt välistatud ja oleksid kirjakultuuri kontekstis käsitletavad plagiaadina.

Kui vennad Grimmid tõid folkloori teadusliku uurimise keskmesse muinasjutud (Holbek 1998: 221), siis Eestis ja Soomes pöördus teaduslik huvi juba varakult regivärsiliste laulude poole (Porthan 1983 [1766–1778]; Neus 1850). Lisaks integreeriti XIX sajandil nii Eestis kui ka Soomes rahvaluule, aga eriti regilaulud, rahvusliku enesekuvandi loomesse, mis tõi kaasa nende suuremahulise kogumise. Soomes XIX sajandi lõpul kujunenud geograafilis-ajaloolise meetodi uurimiseesmärgid nõudsid, et võimalikult täpselt dokumenteeritaks kõik tekstivariandid, sealhulgas vaid väikeste erinevustega variandid koos andmetega teksti päritolu, esitaja ja kogumisaja kohta (nt Krohn 1926). Geograafilis-ajaloolise koolkonna põhiküsimused – milline on süžee, motiivi või vormeli algkuju ja -kodu – ei ole tänapäeva folkloristikas enam nii olulised, kuid teadusparadigmas juurdunud kogumispõhimõtete ja regilaulule modernses kultuuris omistatud tähenduse koosmõjul kujunes erakordselt mahukas teaduslik ainekogu ühe folkloorinähtuse kohta. See on suurepärane aines folkloorse varieeruvuse ja folkloorse loomemeetodi olemuse uurimiseks.

Ühtsete põhimõtete alusel kogutud ja süstematiseeritud regilaulutekstidest suur osa on praeguseks digiteeritud ja andmebaasina korrastatud (Harvilahti 2013; Sarv, Oras 2020). 2020. aastal ühendati ja ühtlustati Soome Akadeemia rahastatud projekti FILTER raames Eestis ja Soomes sõltumatult loodud andmebaasid (Kallio jt 2023; Janicki jt 2024a). Kiirelt arenenud arvutitehnoloogia on pakkunud järjest uusi meetodeid ja suuremat võimekust mahukate teksti- ja andmemassiivide analüüsiks. Koondandmebaasi loomine avas mitmekesised võimalused läänemeresoome regilaulupärandi tervikkogu arvutuslikuks analüüsimiseks. Selline korpus võimaldab kirjeldada varieeruvust ja pakub ainulaadse empiirilise aluse suulise kultuuri kui varieeruva süsteemi sisemiste toimemehhanismide uurimiseks ja modelleerimiseks.

Artikli eesmärk on anda lühike ülevaade sellest, mis suundades on liikunud regilaulutekstide varieeruvuse arvutuslikud uuringud viimase viie aasta jooksul, mil selle teemaga on tegelenud mitu uurimisprojekti,¹ ning näidata, kuidas need aitavad paremini mõista suulise kultuuri olemust.

Varieeruvuse käsitlused folkloristikas

Varieeruvus on looduses universaalne nähtus, mis hõlmab ka inimkäitumist ja eneseväljendust ning avaldub kõigis folkloori aspektides. Michel de Certeau (2005 [1980]) väidab, et kultuurilise edasiandmise peamine omadus on selle muutuv olemus: kõik, mida edasi antakse, on pidevas teisenemises. Folkloristikas on varieeruvust peetud teadusvaldkonna kujunemisest alates folkloori olemuslikuks tunnuseks, Isidor Levin on nimetanud folkloristikat isegi „varieeruvuse teaduseks” (Beyer, Chesnutt 1997). Vaatamata sellele – või just selle olemuslikkuse tõttu – pole rahvaluuleteadus varieeruvust kui nähtust otseselt ülemäära palju käsitlenud (Pöysä 2000). Folkloristikas defineeritakse varieeruvust tavaliselt kui omandatud teadmiste, väljenduste, kommete või tavade pidevat loovat muutmist traditsiooni piiride raames; varieeruvuse mõiste kattub osaliselt improvisatsiooni ja suulise loome mõistetega (Reichl 2007; Harvilahti 1992; Sykäri 2014). Varieeruvus toimib folkloori põhikategooriate, stabiilsuse ja uuenduslikkuse, kogukondlikkuse ja individuaalsuse, teadmiste omandamise ja nende rakendamise või esitamise, teadmise ja loovuse ühisväljal ning seda kujundavad tihti ka välised tegurid, nagu keskkond, elatusalad või keel.

Geograafilis-ajalooline folkloristika koolkond, mille rajasid XIX sajandi lõpus soome folkloristid Julius ja Kaarle Krohn, nägi uurimise peamise eesmärgina folklooris käibivate süžeede ja motiivide algkujude ja rännuteede rekonstrueerimist (Krohn 1926). Selleks töötasid Krohnid välja meetodi, mis põhines variantide koostisosade võrdlemisel (Dorson 1963; Wolf-Knuts 2000; Frog 2013). Meetod, mis sarnanes põhimõtteliselt võrdlev-ajaloolise keeleteadusega (ja teiste evolutsiooniteooriatega, vt Hafstein 2001; Bennett 2005), pälvis akadeemilistes ringkondades tunnustuse ning toetas folkloristika kujunemist iseseisvaks teadusdistsipliiniks (Briggs 2008). Geograafilis-ajalooline meetod on olnud rahvusvaheliselt kõige laialdasemas kasutuses rahvajuttude uurimisel (nt Aarne 1910; Anderson 1923), kuid seda rakendati ka läänemeresoome regilaulu uurimises (Krohn 1927; Tampere 1932; Päss 1933; Normann 1932; Kuusi 1949).

Meetodi põhialustena võeti kasutusele tüübi ja variandi mõisted, esialgu folklooriteadmise ajaloolise arengu ja geograafilise leviku jälgimiseks. Variante käsitleti eelkõige kui algteksti mutatsioone, mis tekkisid puuduliku mälu ja edasiandmise tulemusel. Hiljem on tüübi ja variandi mõiste rakendamine osutunud kasulikuks ka suurte ainekogude korrastamisel ja ülevaate loomisel nii arhiivides (Pöysä 2000) kui ka uurimistöös (nt Uther 2004).

Üks tõsisemaid katseid teoreetiliselt mõtestada folkloorse varieeruvuse kui nähtuse olemust ja toimimist on Walter Andersoni sõnastatud folkloori enesekontrolli seadus eesmärgiga selgitada, miks rahvajutusüžeed ei kujune kuidas tahes, vaid levivad üle pikkade vahemaade üksnes väikeste muutustega. Ta selgitas rahvajuttude ebatavalist stabiilsust sellega, et lugu tavaliselt kuuldakse mitu korda ja eri isikutelt (Anderson 1923). Oma seisukohti arendas ta hiljem edasi eksperimentaalsete rahvajutu leviku katsete toel (Anderson 1951, 1956; põhjalikumalt Seljamaa 2005; Hafstein 2001).

Geograafilis-ajaloolise koolkonna kõrval kerkis folkloristikas esile strukturalistlik lähenemine (vt Bogatyrev, Jakobson 1972 [1929]), mille peamine eesmärk oli saada ülevaade folkloori või selle nähtuste ülesehituse tunnustest, käsitledes varieeruvust eelkõige selles kontekstis (vt nt Propp 1928, 1998 [1928]; regivärsi uurimisel Steinitz 1934; Anderson 1935; Sadeniemi 1951; Leino 1974; Metslang 1978; Sarv 2000).

Nii geograafilis-ajalooline meetod kui ka hilisem strukturalistlik lähenemine on tuginenud paljuski suurte andmekogude analüüsile ja statistilistele meetoditele. Pikaajalise kogumistöö tulemusel loodud folklooriarhiivid pakuvad rikkalikku ainest varieeruvuse kui nähtuse uurimiseks. Arvo Krikmann (1997) on näidanud eesti vanasõnade ja teiste folkloori lühivormide arhiiviainese põhjal, et samuti kui keele sõnakasutuses (ja hulgas loodusnähtustes) avaldub Zipfi seadus ka folkloorikogude koostise struktuuris ning tõenäoliselt ka folkloori elavas kasutuses: on väga vähe väga palju kordi esinevaid vanasõnu ja on väga palju vanasõnu, mida on kirjutatud üles vaid üks kord. Krikmann tõlgendab seda avastust folkloorile iseloomuliku sagedusjaotusena, mille üks äärmus esindab püsiteadmiste edasiandmist, korduvat ülekinnitamist, žanri tuuma ning teine esindab vaba loomingulisust ja kohanevust žanri äärealadel vastavalt muutuvatele oludele ja osalejatele. Tüpoloogiliste sagedusjaotuste vaatlused annavad niisiis olulist infot stabiilsuse ja loomingulisuse vahekorra kohta folklooris ning aitavad selgitada, kuidas ja miks kujunevad folkloorses suhtluses tüübid ning mis on nende funktsioon elavas kasutuses. Suurte arhiivikogude koostise ja jaotuse analüüs toob esile nähtuste populaarsuse dünaamika ja heidab ühtlasi valgust ka varieerumise protsessile endale (Hiiemäe, Krikmann 1992).

Milman Parry (1930) ja Albert Lordi (1960) vormeliteooria, mis oli esialgu välja töötatud serbia eepiliste laulude põhjal, käsitles varieeruvust suulise loomemeetodi loomuliku tulemina (vt ka Foley 1985; Ong 1982). Vormeliteooria seisukohtade järgi ei õpita laule pähe, vaid igal esitusel luuakse vormellikest ehituskividest uus tervik (nii nagu kõnelemisel genereeritakse uusi lauseid, mitte ei kasutata päheõpitud sõnajärjendeid). Sarnane lähenemine kerkis 1960. aastatel esile ka eesti regilaulu-uurimises: vormellikke (stereotüüpseid) elemente käsitleti kui kompositsiooni üksusi, uuriti nende rolli laulutüüpide ja -motiivide varieerimisel ning nende kasutust lauludes sõltuvalt laululiigist, funktsioonist ja laulutüübist (Kolk 1962; Tedre 1964). Lauri Harvilahti (1992) ja Liina Saarlo (2005) on uurinud regilaulude vormellikkust, kombineerides arvutuslikke meetodeid kvalitatiivse analüüsiga.

Eesti Rahvaluule Arhiivi juures kujunes juba 1930. aastatel etnoloogiline koolkond, mis deklareeris, et lisaks tekstidele (ja muusikalise folkloori meloodiatele) on esitustavad ja -kontekst samavõrd olulised folkloori tunnused, millele tuleb kogumis- ja uurimistöös tingimata tähelepanu pöörata (Loorits 1932; Hiiemäe 2003; Jaago 2019: 704–706, 2025). Herbert Tampere tõi need põhimõtted ka regilaulu-uurimisse, analüüsides laulmise konteksti ja funktsioonide mõju teksti, viisi, esituse tunnuste varieeruvusele (Tampere 1935, 1956–1965; samasuunaliste arengute kohta etnomusikoloogias vt Särg 2022). Huvi laulikute individuaalse loovuse vastu hoogustus Eestis pärast Teist maailmasõda nõukogude folkloristide, nt Juri Sokolovi ja Anna Astahhova uurimuste eeskujul (Kolk 1959, 1962, 1980).

1970. aastateks nihkuski rahvusvahelise folkloristika uurimiskeskmesse esituskontekst, suhtlus, loominguline eneseväljendus ning varieeruvust käsitleti eelkõige kui vahendit, mis võimaldas folkloorse suhtluse käigus omandatud teadmisi erinevatele olukordadele sobivaks kohandada ning samal ajal võimaldas esitajal väljendada oma loomingulisust (Bauman 1984; Hymes 1981; Tedlock 1983; Foley 1992, 1995; Kaivola-Bregenhøj 2000). Huvi arhiivikogude vastu vähenes, kuna need ei sisaldanud enamasti piisavalt ainest sedalaadi uurimuste jaoks. Esituse ja konteksti aspektidele ei pööratud suurte folkloorikogude loomise ajal eriti tähelepanu ega peetud oluliseks neid jäädvustada (Heide 2018).

Oma teaduslikus lähenemises suuresti vormeliteooriale tuginev ameerika folklorist John Miles Foley (1992, 1995) tõi folkloristikasse registri mõiste, mis seob konkreetsele traditsioonile iseloomulikud sisuelemendid nende kasutuskontekstidega ja rõhutab nende tähenduslikkust kasutajate jaoks. Tuginedes registri, intertekstuaalsuse ja vormellikkuse mõistetele, on regilaulu-uurijad käsitlenud regilaulu situatiivset ja kontekstuaalset varieeruvust ning lauljate loomingulisi individuaalseid valikuid (Timonen 2004; Tarkka 2005; Kalkun 2008; Oras 2017), samuti poeetiliste tekstide, meloodiate, laulmistavade ja esitusolukordade vahelisi seoseid (Kallio 2013, 2015, 2017a). Mitmekesiselt on käsitletud suulise väljenduse olemuslikult varieeruva väljendusviisi ja modernse, autorikontseptsioonist lähtuva loomingulisuse omavahelisi suhteid ning nende dünaamikat eri aegadel tänapäevani (Hämäläinen 2017; Kallio 2017b; Sykäri 2014; Haapoja 2017; Kuutma 1998; Kuutma, Kästik 2014; Kõmmus 2019). Regilaulule omase poeetilise ja muusikalise väljendusviisi varieeruvuse eri aspekte on viimastel aastakümnetel käsitletud laialdaselt nii Eestis kui ka Soomes (Frog 2011, 2014; Saarinen 2018; Saarlo 2000; Sarv 2015; Oras 2010, 2019; Laitinen 2004; Pärtlas 2013; Särg 1996, 2004).

Digiajastul on ainese kättesaadavuse paranemise ja arvutuslike meetodite laiema kasutuselevõtuga avanenud uusi võimalusi varieeruvuse käsitlemiseks ja tõlgendamiseks. Regilaulu-uurimise arvutianalüüsi varasematest suundadest ja saavutustest on oluline mainida Ingrid Rüütli ja Koit Haugase loodud klasteranalüüsil põhinevat eesti regiviiside klassifitseerimise meetodit (Rüütel 1981, 1987; Rüütel, Haugas 1990). Lauri Harvilahti (1992) rakendas arvutianalüüsi isuri ja Liina Saarlo (2005) eesti regilaulude vormelstruktuuri uurimiseks. Arvo Krikmanni (2015) algriimiuurimus avastas vokaalide läheduspüüdluse selle toimimise süstemaatikas. Olen ise oma varasemates uurimustes rakendanud arvutuslikku analüüsi kõige põhjalikumalt regilaulu värsimõõdu ja teiste poeetikatunnuste varieeruvuse uurimisel (Sarv 2000, 2008, 2015, 2019). Kristiina Rossi (2015) regilaulude ja kirikulaulude käsitlus võrdleb korpuspõhiselt eri laulužanride keelekasutust. Arvutuslike meetodite ja rakenduste arenguga, eriti loomuliku keele töötluse, tekstikaeve ja geoinfoanalüüsi valdkondades, ning folklooriainese digitaalse kättesaadavuse suurenemisega on digitaalne folkloristika viimasel kümnendil jõudsalt arenenud (nt Abello jt 2012).

Arvutuslikud meetodid ja uued võimalused

Arvutuslik uurimistöö võimaldab algoritmide abil läbi töötada suuri andmekogusid, analüüsida eri tunnuste varieeruvust ning selgitada folkloori toimimist juhtivaid seaduspärasid. Selle eelduseks on andmekogude olemasolu ja kasutatavus. Eestis ja Soomes möödunud sajandi lõpus paralleelselt algatatud regilaulude andmebaasid (SKVR, ERAB) loodi sarnaseid põhimõtteid järgides (Sarv, Oras 2020). 2020. aastal käivitunud projekti FILTER (2020–2024) käigus toodi need andmebaasid kokku, ühtlustati, korrastati metaandmed ning laulude tekstid, värsid ja sõnad ühisesse SQL-andmebaasi (FILTER andmebaas). Lisaks on võimalik tekste uurida nii päringurakenduse Octavo UI, sirvimisrakenduse Runoregi kui ka nendega seotud visualisatsioonide veebilehe Filter visualizations kaudu. Need on avanud senisest paindlikumad ja mitmekesisemad võimalused andmete analüüsiks ja sirvimiseks nii teadlastele kui ka avalikkusele.

Regilaulutekstide arvutusliku analüüsi teeb keerukaks arhailine ja varieeruv keel. Näiteks on karjala laulude olulisima tegelaskuju Väinämöise nimest üle kolmesaja versiooni (sh eri käändelised vormid, Kallio jt 2022). Standardkeelte tööriistad ei suuda regilaulu murdelisi ja arhailisi sõnavorme õigesti tõlgendada. Varieeruv keel ja folkloorile iseloomulik varieerimisvabadus teevad keerukaks eri piirkondade, ka eri laulikute lauludes sarnaste, kuid mitte täielikult kattuvate sõnade, vormelite, motiivide ja laulude kokkuviimise. Üsna projekti FILTER alguses jõuti selle küsimuse lahendamisel olulise läbimurdeni. Koostöös projekti teiste liikmetega töötas arvutiteadlane Maciej Janicki välja sarnasusarvutuste meetodi, mis võimaldas klasterdada sarnased värsid nii, et klastrid vastasid enam-vähem folkloristlikule värsitüübi kujutlusele (Janicki jt 2023). Värsiklastritele tuginedes oli võimalik eri viisidel mõõta ka laulude sarnasust: Janicki (2022, 2023) töötas välja ka meetodi laulude sarnaste värsijärgnevuste tuvastamiseks. Need sarnasusarvutused on juurutatud nii SQL-andmebaasis kui ka Runoree keskkonnas, kus nad võimaldavad kasutajal hõlpsasti uurida värsside ja laulude variante, neid omavahel kõrvutada, kaardil või tüübikoostise graafikutel kuvada. Hästi korrastatud andmebaas, sarnasusarvutuste metodoloogia, veebikeskkonnad ja uurimist toetavad rahastusprojektid ning tekstianalüüsi meetodite üldine areng on märgatavalt elavdanud läänemeresoome regilaulude arvutuslikke uuringuid ning täiendanud teadmisi regilaulude ainekogu koostisest ja selle kujunemist mõjutanud asjaoludest, piirkondlikest eripäradest ja neid tinginud ajaloolistest suhtlusmustritest, regilaulu varieeruvuse seaduspäradest ja suulise loomemeetodi olemusest.

Materjali kallutatus ja uurija vastutus

Regilaulud on suuresti kogutud elava suulise traditsiooni taandumisfaasis. Traditsiooni elujõud on piirkonniti erinenud ning see ebaühtlus kajastub ka arhiiviaineses. Kirjapanekud ja salvestused on omakorda valik tegelikust folkloorikäibest, olles mõjutatud kogujate eelistustest, kogumis- ja arhiiviloome poliitikatest, käibivatest teadusparadigmadest, ajastuomastest ideoloogiatest ja moraalsetest hoiakutest. Mis tahes folkloorikogud esindavad tegelikku traditsiooni paratamatult fragmentaarselt ja valikuliselt (nt Bauman, Briggs 2003; Anttonen 2005; Titon 2003; Kalkun 2015). Samavõrd kriitiline (ja ka enesekriitiline) tuleb olla regilaulukogude põhjal varem avaldatud ainetutvustuste, allikapublikatsioonide ja teaduslike analüüside suhtes. Oma doktoritöös (Sarv 2008) eesti regilaulu värsimõõdu varieeruvust analüüsides nägin, kuivõrd erinevad on andmeanalüüsi tulemused nii teadus- kui ka koolikirjanduses üldiselt käibivast väitest, et eesti regilaulus kehtivad kalevalamõõdu kvantiteedireeglid. Kindlasti on läbi aegade valikuline olnud regilaulude mitmekesine taaskasutus kultuuriprotsessides (nt Haapoja 2017; Väina 2024). Materjali kallutatuse teadvustamine suurendab analüüsi tõlgenduslikku läbipaistvust.

Suuremahulise ainese arvutuslik kaardistamine on vajalik selleks, et oleks võimalik teadustöös, analüüsimeetodite valikul ja interpreteerimisel adekvaatse(ma)lt arvesse võtta ainese ajalise ja geograafilise jaotumise ebaühtlust. Nii aitab lihtne visuaalne ülevaade eri laulužanride jaotusest läänemeresoome laulualal (joonis 1) tõlgendada muu hulgas analüüsil ilmnevaid erisusi, näiteks seda, miks on Lääne-Soome lauludes märkimisväärselt palju juttu koduloomadest. Lisaks puhtstatistilisele ülevaatele on ülioluline tunda ebaühtlase andmestiku tagamaid: traditsiooni, kogumistöö, arhiivikorralduse konteksti. Karjalast on pulmalaule kogutud vähe seepärast, et kogujatele tundusid pikad eepilised laulud väärtuslikumad ja huvitavamad ning pulmalaulud jäid nende tähelepanu alt kõrvale; samuti ei suurene hällilaulude osakaal eesti arhiiviaineses läbi aja sellepärast, et nende populaarsus oleks hüppeliselt suurenenud, vaid sellepärast, et neid oli võimalik salvestada siis, kui muud laulud olid juba käibelt kadunud, kuid vajadus hällilaulude järele säilis. Metaandmepõhine kaardistamine on andnud ülevaate laulikute soo ja vanuse kohta käivast andmestikust ning nende tunnuste varieeruvusest eesti regilaulukogudes (Saarlo jt 2025).

J o o n i s 1. Eri laululiikidesse kuuluvate tekstide osakaalu varieeruvus piirkonniti (Kallio jt 2024: 206–207). Tumedam toon tähistab liiki kuuluvate tekstide suuremat osakaalu.

Sarnasusarvutustel põhinev laulutekstide võrdlemise metoodika on osutunud ootamatult tõhusaks vahendiks kirjakultuuri mõjude tuvastamisel. Folkloorile iseloomuliku varieeruvuse vähesus võib viidata sellele, et laul on maha kirjutatud mõnest trükiallikast või teisest käsikirjast. Sarnasusarvutused aitavad paremini eristada suulise ja kirjaliku traditsiooni rolli arhiivikogude formeerumisel (vt siinses numbris Saarlo 2025).

Folkloorse varieeruvuse uurimine hõlmab tihti ainekogumite võrdlemist, ent see on keeruline, kui materjali olemuslikud tunnused – nt maht, kogumisaeg, žanriline koostis või kirjakultuuri mõju – erinevad kardinaalselt. Arvutuslike meetodite rakendamisel regilaulude suure tekstikogumi analüüsimiseks ongi kõige keerukam küsimus, kuidas võtta arvesse mitmemõõtmelist ebaühtlust ainestikus (tulenevalt piirkondade erinevast kogumistihedusest, kogujate eelistustest, žanride ja laulutüüpide erinevast populaarsusest ja ka laulikute repertuaaride erinevusest) ja samal ajal mitmemõõtmelist varieeruvust (keel, poeetika, sisu jne). Sisuelementide või keelenähtuste (nt sõnade või laulutüüpide) esinemuse võrdlemisel on tihti abiks tulemuste normaliseerimine kogumistiheduse järgi, kuid samas peab meeles pidama, et see jätab tähelepanuta muud parameetrid, näiteks tüpoloogilise jaotuse anomaaliad (kui suure osa valimist moodustavad mardilaulu algusvärsid, siis osutuvad küüned ja varbad kõige tähtsamateks kehaosadeks). Kuigi arvutuslike meetoditega on võimalik läbi töötada suuri ainehulki, nõuab protsessi ja tulemuste testimine ning valideerimine hoolikat tähelepanu. Ka arvutuslikud meetodid võivad anda kallutatud tulemusi ja kriitiline hindamine on siinjuures seda olulisem, et analüüsiprotsess võib väljastpoolt vaatlejale hämaraks või arusaamatuks jääda. Näiteks osutus eelkirjeldatud värsisarnasuste meetodi esialgse versiooni hindamisel, et sarnase algriimi malliga värsid (nt kuku, kuku, käukene ja kostõt kulla kurgukõnõ) klasterduvad mõnikord kokku, isegi kui nad ei kuulu samasse värsitüüpi. Pärast seda avastust testisime ka algoritmiversioone, kus häälikukorduste tähtsus oli väiksem. Needki on nüüd andmebaasis ja veebikeskkondades kasutatavad.²

Regilaulukogude ebaühtlust ja kallutatust ei ole põhjust käsitleda ainese puudusena. Folkloorikogud on formeerunud traditsiooni ja kogumisloo sümbioosis ning kogude koostis peegeldab selle protsessi eripärasid. Kogumis-, arhiivikorraldus- ja tõlgenduslugu on kui kultuuriline filter, mis on kujundanud meie arusaama regilaulust ja tänapäevane regilaulude kasutamine loomeprotsessides omakorda põhineb nende valikute tulemusel (vt siinses numbris Särg, Oras 2025). Arvutuslike meetodite abiga saab selle protsessi komponente paremini nähtavale tuua ja teadvustada ning uurimismetoodika kujundamisel ja tulemuste tõlgendamisel arvesse võtta.

Varieeruvuse kihiline olemus

Regilaulu tunnuste varieeruvuse geograafiline kaardistamine (Sarv, Järv 2023) on nähtavale toonud folkloorse varieeruvuse kihilise olemuse. Värsimõõdu tunnustel, sõnakasutusel ja tüpoloogilisel jaotusel on igal oma varieeruvusmustrid: analüüside põhjal ilmnesid geograafiliselt sidusad piirkonnad kõigis kolmes vaatluses, ehkki iga kord erineval kujul. Eri tunnuste piirkonnajaotused ei kattu täielikult ei omavahel ega ka murdejaotusega või varem välja pakutud kultuuripiirkondadega (vt ülevaadet Krikmann 1997). Kui lõuna- ja põhjaeesti regilaulutraditsioon eristuvad omavahel nii keeleliselt kui ka tüübikasutuselt võrdlemisi selgesti, siis värsimõõdu analüüsil torkas silma Mulgi ala laulude kokkukuuluvus idapoolse Põhja-Eestiga (joonis 2a) ning märkimisväärne meetriline konservatiivsus, mille põhjuseid tuleks tõenäoliselt otsida keele prosoodilise süsteemi kujunemisloost (Lehiste 2000: 38; Lotman 1998: 1853, 1858–1859; Sarv 2008: 63–90). Kihelkondlike lauluvaramute sagedaste sõnavormide jaotuste võrdlustulemuste kaardistamine (stilomeetriline analüüs, joonis 2b) loob omaette poeetilise geograafia, mille kujunemisel mängivad oma rolli laulude keeleline kuju, laulutüüpide ja žanride populaarsus ning refräänide kasutus. Näiteks on Järvamaa laulude sagedasemate sõnade hulgas kiike, mis viitab kiigelaulude olulisusele piirkonnatraditsioonis, Lääne-Eesti lauludes on sagedasemate sõnade hulgas langud, mis viitab pulmalaulude rohkusele, ning saarte piirkonna lauludes tere ja aitimal, mis viitab laulude kasutusele suhtlusolukordades (Sarv 2019).

J o o n i s 2. a) Regilaulualad värsimõõdu tunnuste järgi (Sarv 2019: 108); b) Regilaulualad kihelkondlike lauluvaramute sagedasemate sõnavormide jaotuste sarnasuse järgi (Sarv, Järv 2023: 246).

Selline kihistunud pilt osutab, et traditsiooni eri tasandid – vorm, keel, sisu, esitus – võivad areneda ja varieeruda erineva loogika järgi, luues omaette piirkondliku mustri, mille kattuvused ja lahknevused keeleliste ning poeetiliste tunnustega moodustavad traditsiooni mitmekihilise terviku. Traditsiooni varieeruvus võib olla motiveeritud sisemisest arengust, seotud kombestikust ja ajaloolistest suhtlusmustritest, aga traditsiooni arenguteid mõjutavad ka välised tunnused, nagu keel, loodusolud, elatusalad ja poliitilised sündmused.

Üksikute tegurite mõju tuvastamine analüüsitulemustes ei ole lihtne ülesanne, eriti olukorras, kus keeleline varieeruvus on suur. Rahvaluule tekstianalüüsil tuleb alati arvestada tekstiloome taustal olevat keelelist varieeruvust, mis mõjutab tekstide sõnalist koostist, mõnikord ka luule struktuursete elementide kujunemist. Koos Risto Järvega tehtud uurimuses (Sarv, Järv 2023) püüdsime ühtlasema keelekasutusega seto ala piires muinasjuttude stilomeetrilise analüüsi tulemusi kontekstualiseerida, et selgitada, millised tegurid sõnakasutuse mustreid mõjutavad. Võrdlus näitas, et ootuspäraselt on igal esitajal oma isikupärane stiil ja keelekasutus, aga teinekord võivad kaasa mõjuda hoopis koguja-kirjapanija isikupärane stiil, vormellikud elemendid konkreetsetes jututüüpides, täpsemad murdelised eripärad, tekstide pikkus ja nende kirjapanemise või salvestamise aeg. Need tulemused toovad esile mõningaid varieeruvuse põhjusi, mis on relevantsed ka regilaulu analüüsil.

Folkloorikorpused kätkevad korraga paljusid mõjutasandeid, mille eristamine eeldab nii tähelepanu arvutuslike meetoditega saadud tulemuste tõlgendusel kui ka kontekstitundlikkust. Arvutuslik analüüs võib tuua nähtavale varjatud mustrid, kuid tulemuste tõlgendamine peab arvestama traditsiooni eripärasid, ainest kujundanud esituskonteksti, kogumislugu, arhiivi struktuuri ja kasutatava meetodi üksikasju.

Ajaloolised suhtlusmustrid, žanrilised ja piirkondlikud eripärad

Regilaulu varieeruvuse analüüs kirjeldab muutlikkust, kuid avab ühtlasi võimaluse rekonstrueerida ajaloolisi suhtlusmustreid ja traditsiooni kujunemise teid, kui neid tõlgendada koos teiste teadusvaldkondade andmetega. Kuigi puuduvad järjepidevad andmed vaimse kultuuri varasematest perioodidest, on ajaloolised kontekstid, etnilised kontaktid, keelelised ning ühiskonna muutused jms kindlasti jätnud oma jälje regilaulude stiili, keeleliste vormide, viiside ja muude tunnuste kujunemisse.

Teadlased on üldiselt üksmeelel, et regilaulu poeetiline süsteem kujunes välja hilisläänemeresoome keelefaasis, omandades igale kultuurile omased erijooned rahvaste eristumise protsessi käigus ja järel (Frog 2019). Ainsad tõsisemad katsed regilaulutraditsiooni ajaloolisi kihistusi avada on teinud Matti Kuusi (1963), tuginedes regilaulude sisule, stiililistele tunnustele ja levikule, ning Ingrid Rüütel (1998), toetudes viisistruktuuride variatiivsusele, levikule ja žanriseostele. Tänapäeva keeleteaduslikud, arheoloogilised ja arheogeneetilised uuringud (nt Saag jt 2019; Kallio 2014; Lang 2018) on oluliselt muutnud arusaama läänemeresoomlaste kujunemisest ja kontaktidest, mistõttu ka varasemaid poeetika- ja stiilikihistuse käsitlusi tuleb uute teadmiste valgusel üle vaadata. Arvutuslik varieeruvusanalüüs aitab kontakte ja mõjusid nähtavale tuua. Näiteks võiks värsimõõdu kaardi põhjal (joonis 2a) oletada, et saarte ja rannarootsi kihelkondade sarnasus peegeldab kokkupuuteid rannarootsi keelega ja selle prosoodilise süsteemi mõju kohalikele murretele, mis on mõjutanud regilaulu värsimõõdu tunnuseid. Sõnavormide kasutuse sarnasuse põhjal loodud kaardil (joonis 2b) tuleb märkimisväärsena esile Kodavere kokkukuulumine kirderanniku kihelkondadega, mis võiks viidata ühisosale vadja keele või kultuuriga.

Suurem osa regilauluteavet on kogutud nii lühikese aja vältel, et selle diakrooniline analüüs ei too esile olulisi muutusi traditsioonis, aga kui projitseerida nähtuste esinemus levikukaardile, saab piirkondliku varieeruvuse tagamaid eri teadusvaldkondadest ja allikatest pärineva kontekstiteabega kiht-kihilt lahti harutada. Transdistsiplinaarsed uuringud võimaldavad tõlgendada regilaulutraditsiooni piirkondlikke erisusi ja varieerumismustreid teiste teadusalade teadmiste valgusel, mis siinse piirkonna looduskeskkonna, rahvastiku ja keelte kujunemislugu käsitlevad.³

Traditsiooni (nagu ka keele) sarnasused ja erisused peegeldavad mineviku suhtlusvälju, kontakte rahvaste või hõimurühmade vahel, aga ka mikrotasanditel: üks suhtlusringkond omandab sarnased keele- ja kultuuritunnused, rühmade kontaktid ja segunemised jätavad oma jälje. Varieeruvusanalüüs toob esile ajaloolised suhtlusmustrid, seosed ja sarnasused piirkondade vahel nii koguainese kui ka üksikute nähtuste või elementide lõikes. Nii võimaldab laulikute värsirepertuaaride võrdlus (kasutades eelkirjeldatud värsiklastreid) visuaalselt näidata (joonis 3), et kihelkond toimis regilaulude käibimise ajal olulise, jagatud traditsiooniga suhtlusüksusena ja kihelkonnapiirid on laulikute võrdlusvõrgustikus enamasti selgelt nähtavad.

Terve läänemeresoome korpuse stilomeetriline analüüs ja võtmesõnade vaatlus (Väina (ilmumas)) on aidanud paremini mõista keelekasutuses ilmnevaid piire ja üleminekuid ning žanrilisi iseärasusi: kui näiteks karjala ja soome regilaulud (jutustavad ja lüürilised laulud) on süstemaatiliselt erinevad, siis regivärsiline loitsupärimus ilmutab silmatorkavat sarnasust.

J o o n i s 3. Läänemaa laulikute võrgustik nende värsirepertuaari sarnasuse alusel. Laulikut esindav sõõr on seda suurem, mida rohkemate teiste laulikutega tema repertuaaris sarnaseid värsse on. Laulikute paigutus graafikul lähtub nende värsirepertuaari sarnasusest. Samasse kihelkonda kuuluvad laulikud on kuvatud sama varjundiga ning nad moodustavad võrdlemisi selgelt eristuvaid gruppe. Mõned mitmes kihelkonnas elanud laulikud on omandanud kahe kihelkonna värsirepertuaari. Graafiku äärealadel on väiksema lauluvaraga Hiiumaa kihelkondade laulikud ning mõni väiksema või eripärase repertuaariga laulik.

Regilaulude vanapärane keel on mitmete tunnuste poolest (nt sõnade prosoodiline struktuur, morfoloogilised vormid, parallelismipõhine mõisteloome, lauseehitus) kõnekeelest süstemaatiliselt erinev (Peegel 2006 [1954]). Kuigi regilaulukeel moodustab omalaadse poeetilise registri ja seda ei saa käsitleda vana kõnekeele ekvivalendina, on see siiski poeetilise struktuuri toel konserveerinud kihistusi, mis peegeldavad varasemat keelekasutust ja sõnaseoseid, mida tänapäeva keelest enam ei leia, ning on põnev uurimisallikas. FILTER andmebaas koos juurde kuuluvate analüüsikeskkondadega on hõlbustanud ja hoogustanud regilaulu keele korpuspõhist analüüsi. Helina Harend (2024) võrdleb tuumpere liikmeid tähistavate sugulusnimetuste kasutust ja esinemust murdekeeles ja regilauludes. Samale uurimusele tugines pereliikmete nimetuste kasutuse võrdlus regilauludes ja muinasjuttudes, mis tõi nimelt esile regilaulude vanapärasema keelekasutuse tunnusjooned (Harend jt 2025). Regilaulu väljenduslaadis rohkelt esinevat deminutiivikasutust on oma artiklis korpuspõhiselt analüüsinud Kaarel Veskis (2025), tuues esile ka deminutiivide olulised funktsioonid pöördumisvärssides. Korpus on ärgitanud kõrvutama regilaulutekste kirjakeele valentsisõnastikuga ning hindama eri laululiikide tekstide positiivsust ja negatiivsust. Samuti oleme algust teinud regilaulude emotsioonisõnavara kaardistamisega, mille mustrid osutavad sellele, kuidas poeetilises regilaulukeeles on olnud struktureeritud tunded ja väärtushinnangud.

Värsside sarnasusarvutus on olnud küll tõhusaks abiks, kuid probleemiks on jäänud siiski sõnatasandi päringud: sama sõna kõikide variantide ja esinemiskujude leidmiseks tuleb võimalikke variante vähemalt aimata, veelgi keerulisem on grammatilisi vorme või muud sellist päringu abil leida. Seda võimaldaks kogu suure tekstikorpuse läbiv keeleline analüüs, mis pole seni tundunud tehniliselt teostatav. Pärast suurte keelemudelite areenile ilmumist tekkis mõte katsetada nende kasutust ukraina ja eesti laulude temaatilise struktuuri võrdlemisel (Petrovych jt 2025). Kuivõrd suured keelemudelid on treenitud eelkõige standardkeelsetel tekstidel, ei olnud meie ootused väga suured, kuid Veskise keelemudeli abil loodud tõlked osutusid siiski hämmastavalt adekvaatseks ning see on suunanud süsteemselt katsetama eri mudelite ja viipade tõhusust eesmärgiga analüüsida ning tõlkida kogu regilaulukorpus. Suurte keelemudelite põhised tõlke- ja tekstianalüüsisüsteemid loovad võimaluse paremini võrrelda regilaulutekstide sisuaspekte, vaatamata ainese mitmekeelsusele ja murdelisusele, aga avavad ka uusi perspektiive paralleelide uurimiseks näiteks naaberrahvaste poeetiliste traditsioonidega ning ülepea regilaulutraditsiooni tutvustamiseks inimestele, kes regilaulu keerukat keelt ei mõista.

Suulise loomemeetodi ja teadmiste edasikandmise viisid

Vormeliteooria tundub pakkuvat sobiva raamistiku paljude eri poeetiliste kultuuride olemuse kirjeldamiseks ning on aidanud mõista suulise poeetika toimimist, korduvate ja muutuvate üksuste koostoimet. Kuigi teooria on intuitiivselt veenev, on selle arvutuslik tõestamine keeruline, kuna puudub selge kriteerium eristamaks konstruktsioonide sagedat esinemist ja vormellikkust.

Projektist FILTER välja kasvanud töörühma üks eesmärk on olnud modelleerida arvutuslikult regilaulu varieeruvussüsteemi: on püütud arvutuslikult tuvastada eri mahuga korduvaid üksusi ja selgitada, millisel tasandil kordus ja varieerumine toimivad. Oluline samm korduvusmustrite uurimisel oli Janicki ja teiste uurimus (2024b) vormellike/stereotüüpsete ja tüübikindlate värsside arvutuslikuks tuvastamiseks, tuginedes sarnasusarvutuste värsi- ja lauluklastritele ning suhtelise entroopia mõõdikule. Kuna vormellikkuse määratluse hulka kuulub esinemine eri kontekstides, siis käsitlesime stereotüüpsete värsside arvutusliku vastena suure suhtelise entroopiaga ehk võimalikult paljudes eri lauluklastrites esinevaid värsiklastreid (nt umma majja maŕakene või ütlen uuest ümber jälle) ja tüübikindlate värsside ekvivalendina minimaalse suhtelise entroopiaga värsiklastreid (nt rindasõlesta sõmera). Lisaks üksikvärssidele leiti ka sageli koos esinevad suure entroopiaga värsipaarid ehk kaherealised vormelid (nt peremees, peremeheke / perenaine, naisukene või tulli üles hummogul / varra inne valgõt). Tulemused kinnitavad, et vormellikkus on kvantitatiivselt jälgitav nähtus ning suurtest andmehulkadest esile kerkivate mustrite tuvastamine aitab paremini mõista suulisele poeesiale tunnuslikuks peetava vormelliku loomemeetodi toimimist.

Teine probleemistik, mida töörühm on mitmel moel püüdnud lahendada, on laulude andmepõhine klassifitseerimine ehk arvutusliku tüpoloogia loomine ja tekstide jagamine sisulisteks koostisosadeks ehk motiivideks. Laulude sarnasusarvutusega saame küll kokku tuua sarnased terviktekstid, kuid laulust väiksemate korduvate üksuste (motiivide) arvutuslik tuvastamine on olnud väljakutse, kuna ka nende värsikoostis on olemuselt varieeruv. Andmepõhise tüpoloogia ja motiivide tuvastamiseks töötasime välja meetodikomplekti, kus paigutasime värsiklastrid nende külgnemissageduse põhjal võrgustikku, milles ilmnesid püsivalt üksteise naabruses paiknevate värsside jadad ja võrgustiku modulaarsed alaosad ehk motiivid. Seda lähenemist rakendades oli võimalik tuvastada olulisemad motiivid suures eesti-isuri-vadja-karjala laulutüübis „Harja otsimine”/„Suka mereen” ning vaadelda nende varieeruvust (Sarv jt 2024). Sama meetodi rakendamine on andnud ilmekaid tulemusi andmebaasist veega seotud motiivide eritlemisel (Kallio 2024) ning ühe ukraina laulutüübi analüüsil (Petrovych jt 2024). Seda lähenemist rakendades koostatud žanrigraafikud on võimaldanud ka visuaalselt demonstreerida piirkonnatraditsioonide ja žanride erinevust. Külgnevusarvutus võimaldab jälgida lisaks üksikutele vormelitele ka sisuliste motiivide seoseid ja levikut, sõnakasutuse mustreid ning žanrikoostise varieeruvusmustreid.

Kirjeldatud uurimused ja meetodid aitavad modelleerida suulise loomemeetodi toimemehhanisme ning selgitada, kuidas korduvuse ja varieeruvuse koosmõju tagab poeetilistesse struktuuridesse kätketud info edasikandumise ja paindliku kohanemise. Jõuame sedakaudu lähemale suulise kultuuri koodi mõistmisele, toimimise mudelile.

Kokkuvõte

Varieeruvus on traditsiooni toimimise alusmehhanism: suulise kultuuri info edasiandmise võime rajaneb muutuse ja püsivuse koostoimel selleks sobivalt raamistatud kontekstis. Folkloori varieerumine on ühtaegu individuaalne, kogukondlik ja kultuuriline, seda mõjutavad mitmeti ka folkloorivälised tegurid, nagu keel, keskkond, elatusalad ja elukorraldus.

Varieeruvust võib uurida kui elavat folkloori loome- ja esitusprotsessi või siis mahukate ainekogumite tunnuseid analüüsides. Varieeruvuse uurimine kätkeb nähtuste eri aspektide varieeruvusmustrite kirjeldamist, põhjuste väljaselgitamist ning infoedastuse mehhanismide modelleerimist. See on mitmekihiline võrdlusülesanne, milles tuleb arvesse võtta folkloorse loome ja suhtluse eri tahke: sisu, poeetilisi vormeleid, värsimõõtu, keelekasutust, meloodiaid, esitusviise, funktsioone ning suhtluse eesmärke ja vorme.

Regilaulud on mitmes mõttes unikaalne aines varieeruvuse uurimiseks. Regilaulu võib pidada üheks kõige põhjalikumalt dokumenteeritud suulise poeesia traditsiooniks maailmas: kogumistööd tehti selle kõrgajal teaduslikest põhimõtetest lähtuvalt ning aine maht on võimendunud rahvuslust loovate emotsioonide toel. Jäädvustused katavad võrdlemisi tihedalt läänemeresoome tuumala mitmes keeles ja eri etnilise, religioosse, elukorraldusliku taustaga kogukondi. Regilaulutraditsioon on unikaalne ka oma multifunktsionaalsuse poolest, kuna sarnast poeetilist vormi kasutatakse eri žanrides. Kõrgeks kultuuriväärtuseks hinnatud regilaulukogud on olnud uurijate tähelepanu all kogu folkloristika ajaloo vältel ning arhiividesse kogutud regilauludega on töötatud süsteemselt, et need oleks teadlastele kättesaadavad ja kasutatavad – tänapäeval digitaalselt.

Eestis ja Soomes eraldi loodud andmebaaside ühendamine 2020. aastal, arvutuslike tekstianalüüsi meetodite areng ning uurimist motiveerivad ja võimaldavad rahastusprojektid on viimasel viiel aastal kaasa toonud märkimisväärse edasimineku regilaulude varieeruvuse uurimisel mitmes suunas. Viimaste aastate uurimistöö tulemusel on meil praeguseks paremad teadmised selle mahuka ainekogu koostisest ning arvulisest, tüpoloogilisest, žanrilisest ja piirkondlikust ebaühtlusest ning seda tinginud mõjuritest. Projekti FILTER sarnasusarvutuste meetodikomplekti loomine on toonud läbimurde, võimaldades mitmes plaanis neutraliseerida tekstide keelelisest varieeruvusest tuleneva keerukuse nende võrdlemisel. Uurimistöö on esile toonud varieeruvuse kihilise olemuse: iga element või poeetiline tunnus võib järgida eri varieerumismustreid, iga tekst kannab endas nii kollektiivseid kui ka individuaalseid jälgi ning on seotud konkreetse kommunikatiivse ja kultuurilise olukorraga. Regilauludest võib saada täiendavaid teadmisi läänemeresoome keelte ja kultuuride kujunemis- ja arenguloo kohta. Varieerumismustrite kontekstualiseerimine ja kõrvutamine teiste siinse piirkonna ja rahvastiku ajaloolist kujunemist käsitlevate teadusalade uurimistulemustega aitab selgitada analüüsil ilmnenud eripärade põhjusi ja tagamaid. Tõsisem töö selles vallas seisab veel ees.

Vaatamata varasemale teaduslikule huvile on regilaulu kui nähtuse kujunemislugu jäänud hämaraks: puuduvad kirjalikud dokumendid, mis seda valgustaks. On esitatud küll teooriaid regilaulu kujunemisloo kohta, kuid otsustavat selgust selles osas pole ning varasemad teooriad vajavad kriitilist hindamist uute läänemeresoome rahvaste kujunemist käsitlevate teadustulemuste valguses. Regilaulu varieeruvuse kihtide ja mustrite seoste mõtestatud analüüs toetab tänapäevase, teadus- ja andmepõhise regilaulu kujunemisloo käsitluse loomist.

Regilaulu varieeruvuse arvutuslik analüüs on aidanud välja tuua üldisemaid suhtlusmustreid ning etniliste ja hõimukontaktide vastasmõjusid. Hoogu on kogumas korpuspõhine regilaulu arhailise keele uurimine, mis võimaldab saada täiendavaid teadmisi varasemast keelekasutusest, sõnatähenduste ja grammatiliste vormide arengust jms. Keelemudelite rakendamine regilaulutekstide analüüsil on avanud potentsiaali eri keeltes ja murretes regilaulutekstide sisu võrdlemiseks, aga ka regilaulukorpuse rahvusvaheliselt mõistetavaks tegemiseks ning regilaulu võrdlemiseks teiste poeetiliste kultuuridega.

Regilaulu varieeruvate ja püsivate üksuste tuvastamine ja analüüs on aluseks suulise kultuuri koodi modelleerimisele. Uurimistöö kaugem eesmärk on mõista suulise kultuuri toimemehhanisme: kuidas poeetilised struktuurid, aga ka hääl, esitusviis, rituaalsed või argised esituskontekstid toetavad teabe ja selle relevantsuse säilimist läbi aegade. Varieeruvuse uurimine aitab mõista inimliku loovuse, mälu ja traditsiooni dünaamikat mitte ainult regilaulude, vaid kogu kultuurilise suhtluse tasandil.

Mari Väina (snd 1972), PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi juhtivteadur (Vanemuise 42, 51003 Tartu), mari@haldjas.folklore.ee