Sõnastikust konstruktikoniks?

1. Kapist välja

Kui aastal 2011 sai konstruktsioone käsitleva väitekirja pealkirjaks olla „Teine grammatika” (Sahkai 2011), mis viitas selle lähenemise alternatiivsele iseloomule, siis aastal 2024 ei ole konstruktsioonipõhine keelekäsitus enam midagi uut ega erakordset. See on iseseisvunud mitmesuguseid keelenähtusi käsitlevaks kirjeldusraamistikuks (vt nt Goldberg 2003; Booij 2010; Gras, Elvira-García 2021); sel alal toimub juba 20 aastat eraldi konverentside seeria,¹ välja antakse spetsialiseeritud ajakirju² ning ilmunud on põhjalik käsiraamat (Hoffmann, Trousdale 2013). Konstruktsioonipõhise lähenemise põhiteese on, et keel ei jagune eraldi grammatikaks ja leksikoniks, vaid koosneb tervenisti erineva komplekssuse ja abstraktsusega konstruktsioonidest, mis on – kõige lihtsamalt öeldes – tähenduse ja vormi paarid, kus nendevahelisel seosel on kanda roll terviku tähenduses. Näiteks saab lugeja käesoleva artikli pealkirjast „Sõnastikust konstruktikoniks” mingil määral aru isegi siis, kui ta ei tea, mida tähendab sõna konstruktikon. Ta mõistab, et tegu on sõnastiku muutumisega millekski muuks, sest nii tõlgendama suunab muutumistähendusega resultatiivkonstruktsioon {[NF_elat] [NF_transl]}.³ Teisi näiteid samast konstruktsioonist: tütarlapsest naiseks, ajalehepoisist miljonäriks, pätist ettevõtjaks.

Konstruktsioonilise lähenemisviisi eeliseid tutvustades rõhutatakse esiteks selle psühholoogilist realistlikkust, kuivõrd tuginemine konstruktsioonidele on osutunud empiiriliselt tõendatuks nii esimese (nt Tomasello 2006; Diessel 2013) kui ka teise keele omandamist käsitlevates uurimustes (Ellis 2013), tõendeid on saadud ka psühho- ja neurolingvistika alalt (Bencini 2013; Pulvermüller jt 2013). Teiseks eeliseks on sobitumine kasutuspõhise lingvistika üldisse trendi, mis teoreetilise keelevõime ja uurija konstrueeritud lausungite grammatilise vastuvõetavuse asemel uurib tegelikult aset leidnud keelekasutusjuhtumeid ehk keeletarvitust, mis on dokumenteeritud korpustena (nt Langacker 1987; Bybee 2010, 2013). Keelekasutusmustrite hindamisel peetakse oluliseks näitajaks nende kasutussagedust (nt Diessel 2019; Perek 2015). Grammatikat tervikuna ei käsitleta mitte abstraktse ja reeglipärase süsteemina iseeneses, vaid kasutusmustritest võrsuva dünaamilise ja vajadustega kohaneva süsteemina (Schmid 2020: 2).

Konstruktsioonipõhisel lähenemisel on Eestiski arvestatav ajalugu (nt Penjam, Pajusalu 2006; Sahkai 2006) ning seda on korduvalt populariseeritud (Penjam 2009; Sahkai 2012). Käsitlusviis on valitud mitme doktoritöö teoreetiliseks raamistikuks (nt Penjam 2008; Sahkai 2011; Kitsnik 2018; Pilvik 2021) ja juba aastal 2008 on Heete Sahkai öelnud välja algselt Charles Fillmore’i (2006) sõnastatud mõtte, et konstruktsioonidel võiks olla koht ka leksikograafias. Selle idee kohaselt võiks ja peaks konstruktsioone esitama sõnaraamatus sarnaselt leksikaalsete üksustega, seega täiendades traditsioonilist sõnaraamatut „konstruktikoniga” – mooduliga, milles on võimalik kirjeldada produktiivsete konstruktsioonide vormi, tähendust ja kombinatoorseid omadusi (Sahkai 2008). Vajadus sellise lähenemise järele võrsub ühest küljest sellest, et keelt grammatikaks ja leksikoniks jagav traditsiooniline vaade jättis hulga poolskemaatilisi ja/või erandlikke kasutusmustreid keelekirjeldusest üldse välja. Teisest küljest valmistavad just sellised juhtumid peavalu keeleõppijatele ning nende kirjeldamine tundub hädavajalik (Lyngfelt jt 2018: 52).

Fillmore’i ideest on juba saanud alguse konstruktikonide koostamine mitmete keelte jaoks (vt lähemalt ptk 3), kuid eesti keelekirjeldusest on seni konstruktsioone ja leksikograafiat siduv andmekogu puudunud. Nüüdseks on Eesti Keele Instituudis käivitunud teadusprojekt,⁴ mille raames uuritakse sellise andmekogu loomise võimalusi. Seejuures on võetud suund siduda konstruktsioonide esitus andme­baasis olemasoleva leksikaalse ja keele omandamise tasemete infoga, et toetada keele­õppijat ja õppematerjalide koostajaid (pedagoogilise suunitlusega konstruktsioonigrammatika kohta vt nt Boas 2022).

Siinse artikli eesmärk on kirjeldada raamistikku, kuhu eesti keele konstruktikoni loomise idee paigutub. Esmalt tutvustame konstruktsioonigrammatilise keele­käsituse mõningaid põhimõisteid ning seejärel anname ülevaate uudsest tegevusalast – konstruktikograafiast – ehk uurime järele, kuhu ollakse teiste keelte konstruktikonide loomisega jõutud, ning teeme kokkuvõtte, millised on olnud seniste konstruktikograafiliste algatuste suurimad väljakutsed. Artikli lõpuosas arutleme põgusalt võimaluste üle luua eesti keele jaoks konstruktikonilaadset ressurssi.

2. Käändegrammatikast konstruktikograafiani

Konstruktsioonigrammatika või laiemalt konstruktsioonipõhine keelekäsitus ühendab teoreetilisi suundi, mis lähtuvad eeldusest, et keeleline vorm ja tähendus on omavahel lahutamatult seotud (Langacker 1987; Fillmore jt 1988; Goldberg 1995, 2006; Kay, Fillmore 1999; Croft 2001; Östman, Fried 2004; Penjam, Pajusalu 2006; Penjam 2008; Sahkai 2011). Ühtset vormi ja tähenduse kooslust nimetataksegi konstruktsiooniks. See mõiste viitab komplekssele, kuid terviklikule keelelise teadmise üksusele, milles kindel vorm ühendub mingil kindlal viisil kindla tähendusega. Konstruktsioone tuleb eristada konstruktidest ehk kasutusjuhtudest: konstruktsioonid on Paul Kay ja Charles Fillmore’i (1999: 2) järgi abstraktsioonid, „grammatika tükid”, konstruktid aga konstruktsioonide realisatsioonid tegelikus diskursuses.

Konstruktsiooniteooria algne eesmärk oli tõsta keeleteaduse huviorbiiti (generatiivse grammatika vaatenurgast) perifeersed keelenähtused ning vaadelda keelt laiemalt kui reeglitest ja sõnadest koosnevat süsteemi. See teooria on välja kasvanud Fillmore’i (1968) käändegrammatikast, millest ta arendas edasi freimisemantika (Fillmore 1982). Freimiteooria järgi on keeleüksuse mõistmiseks vaja analüüsida selle taustsituatsiooni (taustfreimi) ning situatsioonist osa võtvaid situatsioonirolle. Süntaktilisele seaduspärale – William Crofti ja Alan Cruse’i (2004: 257) järgi ka kõige üldisemale või abstraktsemale konstruktsioonile – vastab mingi semantiline tõlgendus. Seetõttu saab konstruktsioone mõista sümboolsete üksustena, mida konstruktsioonigrammatika kõige laiema käsitluse, radikaalse konstruktsiooniteooria (Croft 2001: 362) põhjal esineb kõigil keele tasanditel,⁵ olgu selleks morfeem, sõna, fraas, lause või diskursus.

Konstruktsiooniteoorias ei oletata keelelise teadmise selgesti eristuvat jagunemist sõnavaraks ja grammatikareegliteks, vaid keelt nähakse ühe erineva üldisusastmega sümboolsete üksuste võrgustikuna (Sahkai 2008: 181). Konstruktsioonigrammatika uurimisobjektiks on konstruktsioonid kui konventsionaalsed tähenduse ja vormi ühendused ning konstruktsioonigrammatika kognitiivse suuna (Lakoff 1987; Goldberg 1995; Croft, Cruse 2004) järgi sisaldab konstruktsiooni struktuur järgmisi ­keelelisi tasandeid:

Joonis 1. Konstruktsiooni sümboolne struktuur (Croft, Cruse 2004: 258 joonise 10.1 põhjal).

Nii võib arutleda, et resultatiivkonstruktsiooni {[NF_elat] [NF_transl]} iseloomustab finiitverbi puudumine ning konstruktsiooni realisatsioonide kalduvus esineda diskursuses omaette üksusena, näiteks pealkirjana (nagu siinses artiklis) või pildi­allkirjana. Semantilises plaanis sisaldub konstruktsioonis idee edenemisest ühest seisundist teise ning pragmaatilises tõlgenduses on translatiiviga märgitud lõppseisund üldjuhul uudsem või hinnatum kui elatiivse käändega tähistatud algseisund. Konstruktsioon on produktiivne, mida näitab selle sõltumatu ilmumine eri temaatikaga pealkirjades, nt aianduskäsiraamat „Naadimetsast paradiisiks” (Palusalu 2023), teadusartikkel „Sõnastikukogust keeleportaaliks” (Langemets jt 2021) ja eelinkubat­siooniprogramm „Teadusest äriks!”,⁶ kuid sellel põhineb ka kinnistunud väljendeid, nagu ajalehepoisist miljonäriks.

Kõnealune konstruktsioon on ilmselgelt tähenduse (ja vormi) poolest sarnane teiste alg- ja lõppseisundit sisaldavate väljendusviisidega, näiteks nendega, milles esinevad muutumisverbid nagu kasvama, saama, muutuma jne. Nende puhul on elatiivne ja translatiivne nimisõnafraas verbi argumendid ja konstruktsioon ise seega olemuselt pigem lausemall {[NF][V][NF_elat][NF_transl]}, mille kasutusnäited on: torm kasvas madalrõhkkonnast orkaaniks; ta muundus konnast printsiks; kuidas allhankijast tootjaks saada? Kummati osutub, et muutumistähendust saab edasi anda ka siis, kui verb ise välja jätta, kuivõrd alussituatsioon ja selle osalised on olemas keelekasutajate jagatud teadmistes (freimi ehk üldistatud olukorrana, kus keegi/miski [muutub] (kellest/millest) kelleks/milleks // (millisest) milliseks).⁷

Konstruktsioonid võivad olla väga erineva keerukus- ja abstraktsusastmega tähenduse ja vormi kombinatsioonid – nii erandlikud kui ka regulaarsed keelenähtused (Fillmore jt 1988; Goldberg 2013). Esimeste hulka kuuluvad idioomid, mis esindavad fraasistruktuurireeglitest komplekssemate süntaktiliste struktuuride ning semantiliste ja pragmaatiliste tõlgendusprintsiipide seoseid (Fillmore jt 1988) – näiteks verest välja lööma. Teise rühma alla lähevad produktiivsed lausekonstruktsioonid (Goldberg 1995; Goldberg, Jackendoff 2004), nagu näiteks resultatiivkonstruktsioonid. Grammatika ja leksikoni vahelist kontiinumit ilmestavad järgmised kolm erineva abstraktsusastmega konstruktsiooni, kus fraasielemendid (NF, KF jne) on käsitletavad keelekasutuses konkreetsete lekseemidega täidetavate lünkadena ja leksikaalsed fragmendid kohustuslike kinniselementidena:⁸

1. täisskemaatiline ehk täielikult lünkadest koosnev abstraktne konstruktsioon, näiteks põhjustatud liikumise argumentstruktuuri konstruktsioon {[NF][V][NF][XF_kuhu]}⁹, mille kasutamist illustreerib lekseemidega täidetud lause Uku viib raamatu riiuli peale;

2. poolskemaatiline ehk osaliselt lünkadega skemaatiline konstruktsioon, mis esindab segatüüpi, näiteks idiomaatiline väljend {[tee viib] [NF_kuhu]}, mis sisaldab nii kinniselemente kui ka lünka(sid) ning väljendab fiktiivset liikumist (Tee viib ränduri mäkke/metsa);

3. leksikaalselt küllastatud konstruktsioon ehk konkreetne lünkadeta konstruktsioon, näiteks väljend {[kõik teed viivad Rooma]}, mis sobitatakse konteksti üldjuhul just sellisel kujul või mis allub piiratud määral modifikatsioonidele.

Erineva abstraktsus- ehk skemaatilisusastmega konstruktsioonid võivad olla omavahel pärilusseostes ning moodustada taksonoomilise võrgustiku (Fillmore jt 1988; Jurafsky 1992; Goldberg 1995, 2006; Croft, Cruse 2004). Pärilusseose all mõistetakse suhet, kus konstruktsiooni alatüüp „pärib” ehk võtab omaks üldisema konstruktsiooni omadused (Lakoff 1987; Goldberg 1995: 67–100) – kui kasutada sugulusmetafoore, on „lapsel” (ingl child) spetsiifilisemad omadused kui „vanemal” (parent). Ülal esitatud kolm konstruktsiooninäidet esindavad kõik sihtkohta markeerivat põhjustatud liikumise konstruktsiooni, mille vahel valitsev pärilushierarhia on kujutatud joonisel 2.

Joonis 2. Pärilushierarhia põhjustatud liikumise konstruktsiooni näitel.

Kui klassikalise konstruktsioonigrammatika (Lakoff 1987: 492) järgi võtab laps¹⁰ täielikult vanema omadused üle, siis kognitiivse konstruktsioonigrammatika Adele Goldbergi juhitud harus on oletus, et laps pärib vaikimisi vanema omadused, kuid võib vanemast mingis suhtes ka eristuda (Goldberg 1995: 73). Goldbergi (1995: 75, 81) teoorias võivad konstruktsioonid olla võrgustikus üksteisega seotud nelja tüüpi pärilusseoste kaudu: polüseemiaseos, allosa seos (kus üks konstruktsioon on teise osa), metafoorse laienduse seos ja pretsedendiseos (kus üks konstruktsioon on teise erijuhtum; vt ka Penjam 2008: 21). Et allosa seost esindaval konstruktsioonil võib olla rohkem kui üks seos eri vanema või isegi vanavanemaga, võib rääkida hulgipärilusseosest (ingl multiple inheritance, vt Croft, Cruse 2004: 321; Lyngfelt 2018: 7–8).

Konstruktsioonide võrgustik ehk ühe keele konstruktsioonide kogum moodustab konstruktikoni (ingl ConstructiCon, nt Goldberg 2003). Benjamin Lyngfelt (2018: 1) rõhutab, et konstruktikoni mõistel on kaks tõlgendust: see on ühelt poolt teoreetiline ettekujutus keelest kui konstruktsioonide võrgustikust (vt nt Diessel 2019), teisalt aga konstruktsioonide kirjelduste praktiline kogum, ’konstruktsioonide sõnaraamat’. Sedalaadi praktiliste konstruktsioonikirjelduste loomise, süstematiseerimise ja talletamisega tegeleb valdkond, mida nimetakse konstruktikograafiaks (ingl constructicography) (Lyngfelt 2018: 11) ja mis kujutab endast leksikograafia ning konstruktsioonigrammatika sünteesi. Edasises räägimegi konstruktikonist tähenduses ’konstruktsioonide kogumik, konstruktsioonide sõnaraamat’ ning järgmine peatükk annab ülevaate nende koostamise põhimõtetest, ulatusest ja esile kerkinud probleemidest.

3. Konstruktikograafiat seinast seina

Esimene katse konstruktsioonide jaoks kirjeldusstandardit luua tehti juba üle kümne aasta tagasi (Fillmore jt 2012) ja mõned põhiprintsiibid said paika juba siis. Johtuvalt sellest, et definitsiooni järgi kujutavad konstruktsioonid endast vormi ja tähenduse paare, on ka konstruktikoni üksuse ehk konstruktsiooni kirje loomulikuks osaks ühelt poolt vormi ja teisalt tähenduse ja/või funktsiooni esitamine. Vormi poole kirjeldusse kuulub tavaliselt konstruktsiooni koostisosade ehk elementide esiletoomine, kuivõrd tüüpiliselt on tegu komplekssete keelekasutusmustritega.¹¹ Konstruktsioonielementide omavahelist seost nimetatakse sisesüntaksiks ning konstruktsiooni kui terviku süntaktilist funktsiooni selle välissüntaksiks (vt Ohara 2018: 152). Neile vajalikele kirjelduselementidele lisandub konstruktsioonile antud sõnaline nimetus ning valemilaadne esitus, mille abil toimub konstruktide (ehk konstruktsioonide kasutus­juhtumite) märgendamine ning näitelausete kuvamine. Näitelausetes peab olema näha, millised tekstiüksused milliseid konstruktsioonielemente esindavad.

Joonis 3. Konstruktsiooni Muutus esituse visand.

Joonisel 3 on visandatud neist põhimõtetest lähtuvalt kirjeldus artikli alguses esitatud verbita resultatiivkonstruktsiooni jaoks, pannes sellele tinglikult nimeks Muutus ning lisades väljad, kuhu saab märkida (pärilus)seoseid teiste konstruktsioonidega.

Väljend ajalehepoisist miljonäriks tuleks aga konstruktikonis kirjeldada omaette üksusena – leksikaalselt küllastatud konstruktsioonina –, mille kompaktne esitus on kujutatud joonisel 4.

Joonis 4. Konstruktsiooni Ajalehepoisist miljonärist kompaktne esitus.

Idee keele kirjeldamisest konstruktsioonidena on leidnud väljundi mitmetes projektides, milles on kirjeldatud juba arvestatavat hulka eri keelte konstruktsioone ning mõistagi on põrkutud raskustele, sest keele kirjeldamine uudsel viisil nõuab otsuste langetamist nii materjali piiritlemise kui ka kirjelduse detailsuse osas.

Artikli kirjutamise ajaks ehk 2024. aasta kevadeks oli teada kümmekond projekti seitsme keele jaoks: saksa (FrameNet-Konstruktikon des Deutschen), rootsi (Constructicon for Swedish), vene (Russian Constructicon), Brasiilia portugali (FrameNet Brasil), jaapani (Japanese FrameNet) ja ungari (Hungarian Constructicon), kus­juures inglise keele kohta on vähemalt kaks (Berkeley FrameNet ja Birmingham English Constructicon). Suurem osa neist jäljendavad põhimõtetelt esimest, nn Berkeley konstruktikoni (Fillmore jt 2012) ja on end seetõttu orgaaniliselt sidunud FrameNeti kui teise leksikograafilis-semantilise andmekoguga.¹² See on muidugi võimalik keelte puhul, mille jaoks on FrameNeti-taoline semantiliste seoste andmebaas olemas. Oluline eelis seisneb selles, et konstruktsiooni semantika kirjeldamisel saab näidata otsest seost alussituatsiooni semantikaga (vt joonisel 3 lahtrit tähendus/funktsioon – sinna peaks kuuluma link vastava freimi juurde). FrameNet ja konstruktikon on tihedalt seotud, kuna on võrsunud samast keele kirjeldamise koolkonnast ning Fillmore on olnud mõlema algataja (Lyngfelt 2018: 10).

Berkeley konstruktikoni arhetüübist lähtuvad jaapani, Brasiilia portugali ning saksa keele konstruktsioonide kogud. Viimane neist on algusest peale seadnud eesmärgiks keeltevaheliste vastavuste leidmise konstruktsioonide tasandil ning seetõttu alustati inglise konstruktsioonidele saksakeelsete vastete otsimisest (Ziem jt 2019). Rootsi keele konstruktikon ja FrameNet on siiski kaks eraldi andmebaasi, mis on omavahel seotud mitmekülgses taristus, kuhu kuulub keskne sõnastik, korpuse­tööriistad jm (vt Lyngfelt jt 2018: 49). Ka inglise keele teine, Birminghami konstruktikon on linkidega seotud Berkeley FrameNetiga, kuid on andmekoguna siiski iseseisev ja loodud korpusest abstraheeritud grammatikamustritele tuginedes (Perek, Patten 2019). Vene keele konstruktikoni ühe alusressursina on mainitud vene keele FrameBanki (vt Janda jt 2018); teisest küljest on Laura Janda väitnud, et vaid 8% vene konstruktikoni üksustest omab mingit seost freimidega ja seega pole FrameNeti-taolise keelekirjelduse olemasolu konstruktikoni loomise eeltingimus (Janda jt 2023). Freimidest ja FrameNeti kirjeldustest sõltumatu algatus ongi teada: selleks on ungari keele konstruktikoni projekt, mis tõlgendab ümber ungari üldsõnastiku ainestikku ja võimaldab esitada konstruktsioonidena nii mitmesõnalisi üksusi kui ka üksikuid sõnu ja neid moodustavaid morfeeme (Sass 2023).

Valdav osa seniseid projekte on seadnud esmaseks eesmärgiks kajastada selliseid poolskemaatilisi keeleüksusi, mis oma kompleksse ja/või varieeruvate komponentidega koostise tõttu ei ole leidnud omaette üksusena kajastamist leksikograafilistes andmekogudes ega grammatikakirjelduses (nt Berkeley, rootsi, vene, saksa, jaapani, Brasiilia portugali keele konstruktikonid). Erandina on ungari keele konstruktikoni projekt alustanud leksikaalselt küllastatud ehk lünkadeta ühendite esitamist sama digitaalse sõnastikubaasi sees (Sass 2023). Birminghami konstruktikon seevastu sisaldab ka (ja isegi eeskätt) täisskemaatilisi, nt argumentstruktuuri konstruktsioone.¹³ Kõige ambitsioonikamad projektid (rootsi, vene, saksa) on deklareerinud, et soovivad edaspidi katta kogu keele grammatikat, st mitte ainult süntaktilisi, vaid ka morfoloogilisi ja diskursuse tasandi üksusi (Lyngfelt jt 2018; Janda jt 2018; Ziem jt 2019). Need kolm projekti on loonud endale selleks ka kõige paremad eeldused eraldi andmebaasidena, mis on disainitud konstruktsioonide põhjalikuks kirjeldamiseks, st vastavad teooriast tulenevatele nõudmistele konstruktsiooniartiklite ja nende omavaheliste (pärilus)seoste kirjeldamiseks.

Senised konstruktikonid erinevad ka oma mahu ja konstruktsioonide käsitlemise põhjalikkuse poolest. Skaala ühes otsas on Berkeley FrameNeti konstruktikon väga põhjalikult käsitletud 73 konstruktsiooniga (Fillmore jt 2012) ja skaala teises otsas ungari projekt automaatselt genereeritud 13 000 kirjega, mis fikseerivad eeskätt ühendeid ning lingivad neid osa–terviku seoseid pidi teiste üksustega leksikaalses andmebaasis (Sass 2023). Vahepealsele tasemele jäävad rootsi, saksa, Brasiilia portugali ning vene keele konstruktikonid, mis samas ei tee allahindlust konstruktsioonide struktuuri ja tähenduse kirjeldamises, märgendatud näitelausetega varustatuses ega omavaheliste pärilusseoste osutamises. Nende andmekogude loomisse on kaasatud arvestatav hulk infotehnoloogide ja keeleteadlaste tööd; tegemist on kollektiivide vähemalt kümne aasta pikkuste pingutuste tulemustega, mis on sellegipoolest alles arendamise ja täiendamise faasis.

Vaadeldud konstruktikonid on võrsunud mõnevõrra erinevatest eesmärkidest: osa on pidanud silmas eeskätt võimalikult detailset ja keeleekspertidele suunatud kirjeldust (selline on nt Berkeley FrameNeti konstruktikon, aga ka saksa, jaapani ja Brasiilia portugali keele kogud); teised on jällegi püüdnud ühitada keeleõppija huvisid nii ekspertide kui ka võimalike edasiste rakenduste ja keeletehnoloogia vajadustega (st on silmas peetud ka masinloetavust). Sellised mitmeid funktsioone taotlevad projektid on nt rootsi (vt Lyngfelt jt 2018) ja vene keele algatused. Vene keele konstruktikon muu hulgas eristab eri keeleoskustasemetelt eeldatavaid konstruktsioone ja ongi juba seotud keeleõppijaile ja õpetajatele mõeldud rakendusega, mille abil saab konstruktsioone iseseisvalt harjutada.¹⁴ Osale (nt Birminghami inglise konstruktikonile ning saksa konstruktikonile) on õppijaile suunatud orientatsioon lisandunud projekti edenedes.

4. Peamised väljakutsed

Konstruktikonide loomine on üldjuhul vaeva ja aega nõudev protsess, mille käigus tuleb lahendada hulk probleeme. Esiteks, mis üldse kvalifitseerub konstruktsiooniks? See on ennekõike, andmekogu moodustamist puudutav praktilise kaaluga küsimus – teoreetiliselt on kõik tähenduse ja vormi paarid keeles konstruktsioonid. Tegelikkuses on ikkagi raske kogu keele kirjeldamist lähteülesandeks võtta ja on kaheldav, kas sellel näiteks sõnatasandil on mõtetki, kuivõrd sõnade esitamiseks on leksikograafias traditsioon välja kujunenud (Lyngfelt 2018: 9).

Teine küsimus on see, kuidas toimida samade konstruktsioonide esitamisega erinevatel abstraktsuse ja skemaatilisuse astmetel. Näiteks, kas esitada mingi malli levinud ja kinnistunud realisatsioonid omaette konstruktsioonidena (st eraldi kirjetena andmebaasis)? Kas siinses artiklis illustratsiooniks toodud verbita resultatiivkonstruktsiooni tuntumaid realisatsioone ajalehepoisist miljonäriks peaks olema omaette täieõiguslik kirje või pigem esitatud skemaatilise konstruktsiooni {^Muutus[^AlgseisundNF_elat] [^LõppseisundNF_transl]} näidete rubriigis? Vene konstruktikoni loomise käigus on leitud, et leksikaalselt küllastatud juhtumite esitamine on vajalik, kuna konstruktikonist otsitakse just levinud väljendeid (vt nt Janda jt 2023), seevastu rootsi keele konstruktikon on seadnud kriteeriumiks, et vähemalt üks liige peab olema varieeruv, st abstraktsemal astmel esindatud lüngaga (Lyngfelt jt 2018). Kokkuvõtvalt võib öelda, et raskusi tekitab see, et kirjeldusformaat peab sobima leksikoni–grammatika kontiinumil nii leksikapoolses otsas olevate üksuste (nt idioomid, fraseologismid), vahepealsete ning ka täiesti skemaatiliste puhtgrammatiliste konstruktsioonide jaoks (Ziem jt 2023).

Kuidas tagada, et eri kasutajagruppide vajadused oleksid rahuldatud? Keeleõppijad vajaksid suurt hulka võimalikult lihtsas metakeeles kirjeldatud ja keeleoskustasemete põhjal eristatud konstruktsioone lihtsate ja tüüpiliste kasutusnäidetega. Keeleeksperdid seevastu sooviksid nii põhjalikku infot kui võimalik, seda nii prototüüpsete kui ka eripärasemate kasutuste kohta, ning samuti võimalust näha autentseid, kuid konstruktsioonide koostiselementide järgi märgendatud korpuselauseid. Masinloetavuse tagamiseks peab kasutama vastava funktsiooni või rakenduse jaoks mõeldud märgendust. Metakeele küsimus kätkeb endas ka seda, mille järgi konstruktsioone üldse kasutaja jaoks nimetada: kas lähtuda vormist (nt konstruktsiooni keskse(te)st kinnistunud sõna(de)st, fraasitüübist) või hoopiski sisust ja/või funktsioonist? Kuidas sel puhul teha konstruktsioonide info kättesaadavaks teiskeelsetele kasutajatele? Kui leksikaalsetele üksustele saab anda lihtsalt vaste, siis kuidas peaks teise keele õppija leidma konstruktsioonide kogust enda soovitud tähenduse väljendamiseks loomulikema viisi sihtkeeles?

Konstruktsioonide eristamise ja nimetamisega on seotud samuti küsimus, kuidas konstruktikoni üldiselt organiseerida ja struktureerida. Lihtne alfabeetiline järjestus ei näi olevat mõttekas, kuna nn kinniselemendid (millel on olemas fonoloogiline vorm ja algustäht) võivad olla erinevates rollides, millel tüüpiliselt konstruktsiooni tähendusega otseseost ei ole. Ka ei lähe selliselt koostatud nimekiri kokku konstruktsioonide võrgustikulaadse ja dünaamilise rühmitumise oletusega. Kas jäljendada kategooriate esitamist grammatikates? Millest lähtuvalt luua katuskategooriaid, taksonoomiat vm tüübistikku? Kuivõrd konstruktikoni kontsept on alles arenemisjärgus, siis pole välja kujunenud ühtset traditsiooni ja vähemasti rootsi keele konstruktikoni puhul on tõdetud, et struktuur peab olema paindlik ja kohandatav¹⁵ sedamööda, kuidas kogusse lisandub uusi (ja võimalik et ka erinevat tüüpi) konstruktsioone (Borin, Lyngfelt ilmumas: 13). Vene keele konstruktikoni jaoks on välja arendatud semantiline klassifikatsioon (Endresen, Janda 2020). Ungari keele konstruktikoni jaoks on loodud otsimisrakendus, mis analüüsib sisestatud vaba tekstijada morfeemideks ja pakub loetelu konstruktsioonidest, kus need komponentidena esinevad (Sass 2023).

Konstruktikoni süstematiseerimisel tekib ka küsimus, kuidas ja mil määral esitada konstruktsioonide omavahelisi pärilus- ja muid seoseid. Kuivõrd konstruktsioonigrammatika postuleerib keele konstruktsioonide võrgustikuna, on ootuspärane, et need seosed on keelekirjelduses eksplitsiitselt esile toodud. Eri keelte konstruktikonid on siin läinud mõnevõrra eri teid, kuna seoste esitamine oleneb andmekogu üldisest eesmärgist: mis on otstarbekas pedagoogilise suunitlusega konstruktikoni jaoks, ei pruugi seda olla keeletehnoloogiale orienteeritud lahenduses. Teine seoste laad, mida konstruktikonid erineval määral esitavad, on nn lünga ja täite (ingl slot-filler) seosed, millest tekib vajadus esitada andmekogus teavet selle kohta, millised leksikaalsed üksused saavad poolskemaatilise konstruktsiooni realisatsioonides esile tulla. Seda on kergem teostada, kui konstruktikon on seotud suurema leksikograafilise andmebaasiga. Saksa, rootsi, vene ja Birminghami inglise keele konstruktikonid on selliseid seoseid võimaldavate lahenduste näideteks.

Mõtlemisainet pakub ka selle otsustamine, milline peaks nägema välja konstruktikoniüksuse kirje. Lars Borin ja Benjamin Lyngfelt (ilmumas: 10) rõhutavad, et peale teooriast tulenevate struktuursete osade, nagu vormi ja tähenduse esitamine, on oluline ka see, kas konstruktikon on seotud mõne muu leksikograafilise andmekoguga (nt FrameNet) ja mis on andmekogu üldine eesmärk. Kirjeldusformaat on alati mingit laadi kompromiss ja lihtsustus – olgu siis teooria või keeletehnoloogia jaoks vajaliku formaliseerituse seisukohast. Et konstruktikon suudaks katta arvestatava hulga üksusi, ei saa iga üksiku kirje koostamise peale liiga palju aega kulutada. Seega peab konstruktikoni kirje olema asjakohane, lühike, kasutajasõbralik ning samas formaliseeritud (Lyngfelt jt 2018: 48). Näiteks rootsi keele konstruktikon sisaldab konstruktsioonide kohta nii inimloetavaid ja vabalt sõnastatud selgitusi kui ka üliformaalseid valemilaadseid esitusi, mis teenivad eeskätt keetetehnoloogia ja edasiste rakenduste loomise huve (Borin, Lyngfelt ilmumas: 11).

Eri keelte konstruktikonide koostajad, eriti need, kes lähtuvad Berkeley FrameNeti struktuurist, on asunud looma ka põhimõtteid, kuidas eri keeltes leiduvaid konstruktsioone omavahel vastavusse seada (vt Lyngfelt jt 2022). Katseid luua vastavusi FrameNeti põhjal on peetud ebapiisavaks. Alternatiivse ja täiendava ideena on pakutud keeletüpoloogias tuntud nn võrdlusmõisteid (ingl comparative concepts), mis oleksid sõltumatud mis tahes keelest ja väljendaksid üldisi kategooriaid, nt eesti keelde tõlgituna: osalause, võrdluskonstruktsioon, intransitiivne konstruktsioon, agent, aste, elutu, kujundi ja tausta vastandus, modifitseerimine. Samas rõhutatakse, et plaanis pole luua ühtset andmebaasi, vaid pigem kirjelduskategooriate süsteem, mille alusel saaks eri keelte konstruktsioone vastavusse seada. (Borin, Lyngfelt ilmumas: 18)

Kõigi nende küsimuste taustal on loomulik mõelda, kas ja kuidas tulla nende väljakutsetega toime eesti keele jaoks konstruktsioonide andmekogu ehk konstruktikoni luues. Üksikasjalikumalt kirjutame oma kavatsustest ja katsetustest järgmistes artiklites. Siin esitame põgusalt plaanitava eesti konstruktikoni peajooned, mida suuresti liigendab meie nägemus sellest, kuidas ületada eespool kirjeldatud tüüpilised raskused.

Eesti keele konstruktikon on plaanitud EKI ühendsõnastiku laiendusena (st osaressursina alusbaasis Ekilex, vt Tavast jt 2018), kust vajadusel kuvatakse sõnavara­üksuste juurde süntaktilist kasutusinfot. Esimeses etapis esitame süstemaatiliselt konstruktsioonidena baasis juba leiduva süntaktilise informatsiooni lekseemide kohta (nt fraasistruktuurimallid kollokatsiooniplokist, rektsioonimallid grammatika­plokist). Teises etapis loome kirjeldusstandardi, millesse sobituvad leksikoni–grammatika kontiinumi eri osades paiknevad keeleüksused: nii idiomaatilised väljendid, pool­skemaatilised lünkadega konstruktsioonid kui ka täiesti abstraktsed mallid nt lihtlausete moodustamiseks (Rätsep 1978; Saul 2024). Argumentstruktuuri konstruktsioonid on kavas ekstraheerida morfoloogiliselt ja sõltuvussüntaktiliselt märgendatud korpusest ning andmebaasis esitamise mõttes liikuda realisatsioonilt abstraktsiooni ehk täisskemaatilise esituse suunas.

Eesti konstruktikoni sihtgrupp on eesti keele teise keelena õppijad, kuid loodud kirjeldused peavad sobima ka keeleuurijatele, laiale keelehuviliste ringile ning keele­tehnoloogiliste rakenduste sisendiks. Seetõttu tuleb luua paralleelsed nimetused ja konstruktsioonide kirjeldused vastavalt nii intuitiivselt lihtsas, keeleteaduslikult täpses kui ka masinloetavas metakeeles. Konstruktsioonid varustatakse mitmete atribuutidega nende semantika, kategoriaalse kuuluvuse jm alusel, mis annab konstruktikonile sisemise struktuuri ja kasutajale mitmekülgsed otsimisvõimalused. Kavas on esitada ka konstruktsioonidevahelisi hierarhilisi pärilus-, osa–terviku- jm seoseid, samuti – ja võib-olla esmajoones – lünga ja täite seoseid sõnade ja konstruktsioonide vahel. Kõige esmasem juurdepääs konstruktsioonidele on neis esinevate sõnade kaudu.

5. Lõpetuseks

Ajal, mil sõnastikud ega grammatikad ei pea enam mahtuma paberkandjale ja ruumi­puudus pole enam teemaks, on mitmel pool maailmas leitud, et leksikaalset ja grammatilist infot võiks ja peaks pakkuma üheskoos, ühendatud andmekoguna. Seda enam, et moodsate keeleteooriate järgi ei olegi grammatika ja leksikaalsete üksuste vahel selget ja üheselt mõistetavat piiri, vaid tegu on sujuva üleminekuga ning keelekasutust suunavad märkamatult lisaks sõnadele ja selgelt formuleeritavatele reeglitele ka (ja võimalik et esmajoones) mitmesugused keelekasutuse pealt üldistatud pool- või täisskemaatilised konstruktsioonid.

Eelnevas võtsime vaatluse alla konstruktsioonipõhise keelekäsitluse, tegime sissevaate teiste keelte jaoks loodud või loomisel olevatesse konstruktikonidesse – konstruktsioonide kogumikesse – ning käsitlesime väljakutseid, mis välismaa kolleegidel on keele konstruktsioonidena kirjeldamise käigus esile kerkinud. Olemasolevaid konstruktikone kõrvutades võib järeldada, et nende loomiseks ja esitamiseks ei leidu ühtset tava – peale printsiibi, et konstruktsioonid peavad olema esile toodud vormi ja tähenduse „paarisrakendina”. Konstruktikone seob siiski võimalus kas või osaliselt liidestuda juba mõne olemasoleva, enamasti FrameNeti tüüpi andmekoguga.

Konstruktikonidel on traditsioonilise sõnaraamatuga nii ühis- kui ka erijooni. Nagu sõnaraamat, pakuvad vaadeldud konstruktikonid keeleüksuste loetelusid. Erinevalt sõnaraamatust, kus leksikograafiline selgitus on enamasti võimalikult napp ja üldistav, võib konstruktikograafiline info kohati olla detailirohke, kirjeldades nii tüüpilist kui ka ebatüüpilist kasutust. Sõnaraamat seab esitusvormi ideaali, millega tuleb sobitada konstruktsioonide kirjeldamiseks vajalik grammatiline info. Viimase tehniline loomus on üks peamisi proovikive teel täiusliku konstruktikoni poole. Veelgi suurema väljakutse esitab mitmekeelsuse, st eri keelte konstruktsioonide omavahel vastavusse seadmise taotlus. (Lyngfelt 2018: 12)

Kogu üritust võib piltlikult kirjeldada rätsepatööna, kuivõrd konstruktikoni metakeel, üldine disain ja ülesehitus, selle üksikasjalikkus, läbitöötatus ja kasutus- ning kuvamisvõimalused sõltuvad konstruktikoni loomise eesmärgist – kellele ja milleks see on esmajoones mõeldud. Teise piltliku printsiibina võib öelda, et töö on tellija materjalist: niivõrd ulatuslikku keelendite uudsel viisil kuvamist saab ja on mõttekas alustada tuginemisest mingile olemasolevale leksikaalsele andmekogule. Kui selleks on FrameNet, on ka konstruktsioonikirjete esitamise viis sellest mõjutatud (nt Torrent jt 2014); kui selleks on aga keele üldsõnastik (nt Sass 2023) või süntaktiliste mustrite andmebaas (Perek, Patten 2019), tundub mõttekana alustada kirjeldust nendele ressurssidele tuginedes.

Tuleb nentida, pääsu pole ka kolmandast piltlikust printsiibist: enne tegutsema asumist tuleb kõvasti mõõtu võtta, st õppida seni parimatest praktikatest. Eelneva ülevaate otstarve oligi seniseid lahendusi kaardistada, et teha parimad valikud eesti keele konstruktikoni kavandama asudes. Käimasoleva EKI uurimisprojekti üks sihte on töötada välja võimalused, kuidas konstruktsioonilist infot esitada EKI ühendsõnastiku (vt Langemets jt 2021) aluseks olevas Ekilexi andmebaasis (vt Tavast jt 2018). Siinses artiklis on visandatud vaid esialgne visioon eesti konstruktikonist grammatilise info koondajana ning ühenduslülina korpusmaterjali juurde, kus võib näha konstruktsioone toimimas elavas keelekasutuses.

Kuna me alles töötame välja konstruktikoni kontseptsiooni eesti keele jaoks, on mõistetav, et meil on pakkuda esialgu rohkem küsimusi kui vastuseid. Samuti anname endale aru, et tee selle visiooni teostamise suunas ei saa kindlasti olema kerge ei keeleteaduslikus ega infotehnoloogilises mõttes ega ka ühiskondlikku retseptsiooni ette kujutades. Näiteks on ette näha, et kõikmõeldavate, sh huvitavate ja isikupäraste konstruktsioonide kirjeldamine ühtses leksikaalses andmekogus saab hõlpsasti normatiivse tõlgenduse (vt Lyngfelt jt 2018: 59 ja sealsed viited). Seepärast tuleb algusest peale eraldi pingutada selle nimel, et nii puhtleksikaalsete üksuste kui ka kontruktsioonide kirjelduste juures saaksid kindlaks tehtud ja ära märgitud võimalikud registrilised piirangud.

Artikkel on valminud Eesti Teadusagentuuri projekti „Uue aja sõnastik: grammatika ja keelepädevuse kirjeldamine integreeritud multifunktsionaalses leksikograafilises ressursis” (PRG 1978) raames.

LÜHENDID

AF = omadussõnafraas; elat = elatiiv; KF = kaassõnafraas; kn = konstruktsioon; NF = nimisõnafraas; O = osis; T = tervik; transl = translatiiv; V = tegusõnafraas; XF_kust = lähtekohta tähistav fraas; XF_kuhu = sihtkohta tähistav fraas.

Ene Vainik (snd 1964), PhD, Eesti Keele Instituudi juhtivteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), ene.vainik@eki.ee

Geda Paulsen (snd 1973), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), Uppsala ülikooli eesti keele vanemlektor / kaasprofessor, geda.paulsen@eki.ee, geda.paulsen@moderna.uu.se

Jelena Kallas (snd 1976), PhD, Eesti Keele Instituudi vanemteadur-projektijuht (Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn), jelena.kallas@eki.ee