Jaapani luulekultuuri vanimaid vorme on VII sajandi õukondlikust suulisest traditsioonist sündinud tanka, algse nimega waka (和歌 ’laul’), mille kõrgaeg saabus Heiani ajajärgul (794–1192). Uuesti kerkis see luulevorm esile XIX sajandil, saades ka uue nimetuse. Nimelt soovis Meiji ajastu rahvusliku luuleuuendusliikumise üks algatajatest Masaoka Shiki (1867–1902) anda vanale vormile värske sisu, nimetades ühtlasi seni waka’na tuntud luuletuse ümber tankaks (短歌 ’lühike laul’), ning rajas selle arendamiseks kirjandusringi (Beichman 1982: 73–103). Lääne kirjandusse jõudsid tankad XX sajandi algul.
Esimesed eesti tankad ilmusid 1917. aastal Siuru albumis Arthur Valdese nime all. Ajavahemikul 1917–2022 on teadaolevalt 122 autorit avaldanud kokku 1298 eesti­keelset tankat. Viimased…

Tartu Ülikooli botaanikaaed tähistas hiljuti 220. sünnipäeva ja see sündmus viib küsimuseni, miks ei rajatud botaanikaaeda Tartusse juba XVII sajandil, kui ülikool asutati. Kas toona üldse botaanikaga tegeldi? Rootsiaegses Tartu ülikoolis botaanikat küll eraldi ei õpetatud, kuid taimede tundmist nõuti Academia Gustaviana põhikirja järgi arstiteaduskonna õppekavas (Constitutiones 2015: 64, 147). Ka taimede mainimist ja nende kasutuse kirjeldamist tuli XVII sajandi esimese poole Tartu töödes kõige sagedamini ette just meditsiinitekstides (Raicus, Turdinus 1631; Raicus 2016; Heinius 1637; Wirdig, Oestenius 1651) ning Academia Gustavo-Carolina ajast sajandi lõpul on teada taotlusi botaanikaaia loomiseks, mille initsiatiiv tuli samuti meditsiiniprofessorilt (Rauch 1943: 278–279). Kui botaanikaaiale…

Karl Ristikivi novellikogumiku „Sigtuna väravad”, mida autor iseloomustas kui jumalagajättu keskajaga (Ristikivi 2002: 342),1 lõpetab gootilik õudusjutt „Luigelaul” Saksa ordu Grobiņa foogtist Goswin von Aschenbergist, murtud raugast, kes istub oma lossis ja püüab tulutult aru saada lindude keelest (Ristikivi 1968: 257–269). Erilist tuska teevad talle rändlinnud, kes liiguvad igal sügisel põhjast lõunasse ja igal kevadel lõunast põhja ning keda ta ei suuda takistada, kuigi noorena veel püüdis. Kirjeldatud paranoia sai alguse ühel kevadel, kui linnuse lähistel Liiva järvel2 nähti kuutteist luike, kes aastaaja kohta ootusvastaselt võtsid suuna lõunasse. Foogt oli samal talvel lasknud tappa ja järve jää alla toppida Riia…

Seksuaalsus ja soolisus on inimkogemuse osad, mille ühtaegu intiimne, ühiskondlik ja politiseeritud olemus on pidevas muutumises, pakkudes keeleuurimisele viljakat pinnast. Vähemuste õigused on tihedalt seotud inimõiguste ja võrdõiguslikkusega ning nendega seotud arutelude, sh sõnavara uurimine aitab kaasa ühiskonna arengule. Seksuaal- ja soovähemuste õiguste ja kogukonna teemad tulid avalikku arutellu ja eesti üldkeelde glasnosti ja perestroika ajal, kui homoseksuaalsus meedias kajastatavaks teemaks muutus (Kurvinen 2007). Sõnad lesbi ja gei jõudsid laiemasse kasutusse 1980. aastate lõpus koos aidsiennetusartiklitega, sest haiguse peamisteks riskirühmadeks peeti homoseksuaalseid mehi ning tekkis vajadus seksuaalvähemustega seotud teemasid avalikkuses arutada (Põldsam, Aabrams 2022: 6). Milliseid sõnu nõukogude ajal Eesti…

Osa liitarvsõnu on eesti keele esimestest mälestistest tänini püsinud suuresti ühe­sugusena. Nii on see olnud teistkümnetega (11–19), kümneliste (10, 20, 30, 40, 50, 60, 70, 80, 90), sajaliste (100, 200, 300, 400, 500, 600, 700, 800, 900) ja tuhandelistega (1000, 2000, 3000, 4000, 5000, 6000, 7000, 8000, 9000), nagu võib näha juba Heinrich Stahli kirikuraamatuis esinevatest liitarvsõnadest nellitöistkümmen, nellikümmen, nelli sadda ja nelli tohat. Märkimisväärselt varieerusid kirjakeele algusaegadel aga liitarvsõnad, millega märgiti ühelisi sisaldavaid arve 21–29, 31–39, 41–49, 51–59, 61–69, 71–79, 81–89 ja 91–99. Neid moodustati vanas kirjakeeles kolmel viisil:
1) kümneline-enne-ühelist-mall, kus kõigepealt on kümneline ja seejärel üheline (kakskümmend peale…

Alustuseks veidi numbrimaagiat, sest kas miski üldse ilmus, kui see statistikas ei kajastu? 2022.–2023. aastal ilmus Keeles ja Kirjanduses 44 kirjandusarvustust, Loomingus 92, Värskes Rõhus 46, Edasis 33, Müürilehes 13, Vikerkaares 50, Sirbis ligikaudu 120. Täpset arvu on aga keeruline määratleda, kuna arvustuse olemus ise on hägune. Kas arvata nende hulka miniatuurne tekst, mis koosneb mahupiirangu tõttu peamiselt teose tutvustusest ja mõnest lugemismuljest ning on väljaande kodulehel määratletud arvustusena? Jätsime vaatluse alt välja päevalehtedes ilmunud tekstid, kuna need on tihtipeale kommertsliku suunitlusega ning napivõitu, küll aga vaatleme lühi­arvustuse kuvandit ja tendentse. Määratlesime kirjanduskriitikana teksti, mille objekt on ilukirjandusteos ja mis…

Regilaul, läänemeresoome kultuuride omapärasemaid nähtusi, on siinsetel aladel üks rikkalikumalt kogutud ja uuritud rahvaluuležanre. Ajaloolis-geograafilise uurimis­meetodi kasvav populaarsus rahvaluule suurkogumise aegadel on meile andnud erakordselt rikkalikud tekstikogud, kus – erinevalt varasemast kogumispõhimõttest jäädvustada teksti süžeest üks, võimalikult täiuslik versioon – pöörati tähelepanu kõigi variantide võimalikult täpsele dokumenteerimisele.
Suur teisendite hulk oli vajalik ajaloolis-geograafilise meetodi rakendamiseks folkloori ja sealhulgas regilaulude uurimisel, et välja selgitada laulude kujunemisteed ja võimalik algkodu võrdlev-ajaloolise keeleteaduse eeskujul. Folkloristika uurimisfookus pöördus XX sajandi jooksul tekstide võrdleva analüüsi juurest folkloorse kommunikatsiooni muude aspektide poole, nagu esitus, esitaja, loovus, laulmise kontekst, kultuurilised tähendused ja laulmise funktsioonid individuaalselt ja kogukondades. Teatud…

Järgnevas kirjutises vaatlen peale Eesti ka Karjalas ja Ingerimaal tuntud regilaulutüübi „Harja otsimine” võimalikke seoseid kiikumise maagiliste aspektidega, kiiges või hällis maa ja taeva vahel liikuvate üleloomulike olenditega, iidsete päikese sümbolite ja aastaringiga seotud kommetega ning ennustamisele viitavate motiividega. Artikli ajendiks sai Mall Hiiemäe 2006. aastal ilmunud „Harja otsimise” laulu­tüübile pühendatud artikkel „Kosmogoonilise harja otsimine”. Selle sissejuhatuses ta mõtiskleb selle üle, mil kombel on mütoloogilise sisuga regilaulud meieni jõudnud, ning tõdeb: „Osa lüroeepilisi ja mütoloogilise sisuga rahvalaule sai kiigelauluna ilumäel edasikestmise võimaluse” (Hiiemäe 2006: 21). Kiikumine koos laulmisega oli tema arvates see, mis andis ununenud või ununema hakkavat maailmapilti peegeldavatele…

Noor W. B. Yeats kirjutas üle-eelmise sajandi lõpul essees „Keha sügis”:
[—] näen iga maa kunstides neid kahvatuid tulesid ja kahvatuid värve ja kahvatuid kontuure ja kahvatuid energiaid, mida paljud nimetavad „dekadentsiks” ja mida mina, uskudes, et kunstid seisnevad unistamises saabuvatest asjadest, eelistan nimetada keha sügiseks. Üks iiri luuletaja, kelle rütmid on nagu merelinnu hüüd sügishämarikus, on selle tähendust väljendanud värsis „On päiksevalgus väsind, aeg ader jätta nüüd.” (Yeats 2023: 227)
Nende ridade äsjane ümberpanek eesti keelde tõi uuesti meelde ühe hilisema dekadentsipuhangu, mille üheks viljaks oli ka Yeatsi väikese tõlkeraamatu ilmumine 1990. aastal Tõnis Vindi kaunis kujunduses. Seda mälestuspahvakut võimendas…

Artiklis kõrvutan peamiselt kaht teatrisituatsiooni. Esimene pärineb Prantsuse teatrist 1896. aastal, kui leidis aset Oscar Wilde’i tragöödia „Salomé” maailmaesietendus, teine Eesti teatrist, kui tekst jõudis siinmail esmakordselt lavale 1919. aastal ja ka hiljem suurt tähelepanu sai.1 Samuti heidan pilgu 1990. aastate piirimaile, mil näidend üle poole sajandi pikkuse pausi järel taasavastati. Teatrisituatsiooni all mõtlen siin üsna tavapärases tähenduses teatriteksti retseptsiooni – lavastusviise ning etenduste kohta avaldatud kriitikat. Ent situatsiooni mõiste kätkeb veel muudki: peale sotsioloogilise vaatepunkti ka konkreetsete tegude ja kõnede paigutamist abstraktsesse konteksti, mida filosoofid (ennekõike Jean-Paul Sartre (1973), aga ka nt ­Hannah Arendt (1998)) nimetavad inimolukorraks (pr condition…

Charles Baudelaire’i „Kurja lillede” erinevates väljaannetes („Les Fleurs du mal”, 1857, 1861, 1866, 1868) leidub 72 sonetti. Neist viimasele, postuumsele välja­andele1 kirjutas Théophile Gautier saatesõna, kus ta nimetab Baudelaire’i stiili dekadentlikuks (­Gautier 1868: 16–17). 1883. aasta maikuus avaldas Paul Verlaine aja­kirjas Le Chat Noir märgilise soneti „Langueur” („Raugus”), mille esivärss kuulutas: „Je suis l’Empire à la fin de la décadence” – „Ma olen impeerium langusaegade lõpus” (vt Sisask 2018: 53), ühendades ühiskonna kui terviku allakäigu üksikisiku omaga.2 Sonetil oli fin de siècle’i luulele tohutu mõju, seda on nimetatud dekadentsi ars poetica’ks (Borel, Bouillane 1959: 417) ning selle kõige esinduslikumaks näiteks…

Siinse kirjutise tõukepunktiks on tõdemus, et Johannes Barbarus ning tema eluaegne sõber ja mõttekaaslane Johannes Semper alustasid luulega, millel on palju ühist dekadentliku ja estetistliku poeetikaga, ja olid samal ajal vasakpoolsete vaadetega haritlased, kes lõpetasid nõukogude režiimi funktsionääride ja propagandistlike kirjanikena.1 Selline estetistlike ja vasakpoolsete hoiakute kooslus ning selline loomingukaar võivad näida vastuolulised, kuid ei pruugi. Vasakpoolsusega seostub kunstilises mõttes pigem mitteindividualistlik, sotsiaalne ja „elulähedane” poeetika, mida aga ei saa Semperi ja Barbaruse loomingu kohta öelda (nende kirjavahetuses on tunda isegi esteetilist võõristust 1920. aastate lõpus ilmunud vasakpoolsete eluläheduslaste suhtes). Kui püüda seda (näivat) vastuolu üldistes kategooriates kirjeldada, on see…

Pühendatud Rutt Hinrikuse mälestusele
Kõik, mis paigal püsib, olgu see asi või olgu see sõna, on sümbool. Reaalsus on liikuvus.
[—] nagu Nietzsche lausub: [—] Tõe elu on alaline voolamine.
(Semper 1915: 27)
Nõnda peab ühes prantslase Henri Bergsoniga otsusele jõudma,
et ainuke kindel reaalsus on liikumine, muutumine, arenemine.
(Tammsaare 1988a [1919]: 354)
1910. aastal ei ole üldsusele tundmatu 18-aastase Johannes Semperi (1969a: 13) jaoks probleem kritiseerida endast neliteist aastat vanemat ning juba tunnustust kogunud kolleegi A. H. Tammsaaret, heites tema nn üliõpilasnovellidele2 „Pikad sammud” (1908) ja „Noored hinged” (1909) ette elutust ja abstraktsust. Veel 1926. aastal nendib Semper, et meeltemängu ja üksikasjalike muljete esiletoomine lisaks Tammsaare…