Rubriik
Valdkond
Aasta
Kaitstud doktoritööd
17. jaanuaril kaitses Eva-Liisa Roht-Yilmaz Tartu Ülikoolis etnoloogia erialal doktoritöö „Converting identities and moralities: Pentecostal Christianity among the Roma in Estonia and Latvia” („Identiteeti ja moraali pöörates: nelipühilus romade seas Eestis ja Lätis”). Juhendaja oli Laur Vallikivi (TÜ), oponendid Inese Runce (Läti ülikool) ja Magdalena Slavkova (Bulgaaria teaduste akadeemia).
Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende…
Doktoritöö põhineb romade seas läbiviidud etnograafilistel välitöödel Eestis ja Läti Vidzeme piirkonnas Eesti piiri lähedal. Alates 1990. aastate algusest, mis oli ka üldine Nõukogude Liidu lagunemisega kaasnenud nn usubuumi periood, on Eestis tegutsenud Soome roma nelipühi misjonärid, kes hakkasid tähelepanu pöörama just vaatluse all oleva regiooni roma vähemusele. Tänapäeval toimub suurem osa nende…
Lühikroonika
7.–9. veebruarini toimus Amsterdamis Huygensi instituudis konverents „Formulaic Language in Historical Research and Data Extraction: An International Conference”. Konverents on ajalooliste uuringute suunitlusega foorum, kus eri maade uurijad vahetavad nii ametlikes dokumentides kui ka kirjanduses korduvate tekstide ja väljendite analüüsi kogemusi. Mari Sarve jt uurimisrühma liikmete ühisettekanne kandis pealkirja „Distributional criteria for identifying formulas in Finnic oral poetry”. Kaasautorid olid Maciej Janicki, Kati Kallio ja Eetu Mäkelä Helsingi ülikoolist.
21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja…
21. veebruaril toimus Tallinnas Kirjanike Majas kirjanduslik kolmapäev „Fragmente dekadentsist”. Esitleti Keele ja Kirjanduse dekadentsile pühendatud teemanumbrit (KK 2024, nr 1–2), mis sisaldab 2023. aasta kevadel toimunud Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja…
In memoriam Ottilie-Olga Kõiva (6. II 1932 – 9. XI 2023)
F o t o: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuurilooline Arhiiv
Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.
Tegemist oli suure ja väga kultuurihuvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveripalasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees,…
Ottilie-Olga Kõiva, keda kutsuti Olliks, sündis 6. veebruaril 1932 Järvamaal Anna vallas Nurme ehk Nurmsi külas Pritsu talus. Talu maadest oli suur osa sood, rabad ja imeilusad rabasaared.
Tegemist oli suure ja väga kultuurihuvilise taluperega. Ema Ottilie Niinemäe (neiuna Lehtmets) luuletusi ja proosat avaldati ajakirjanduses, ta tõlkis ka saksa keelest lastejutte ja muud. Ema oli koorilaulja, laulis vaimulikke ja muid uuemaaegseid laule. Juba neiuna oli tal kodus klaver, millel ta harjutas ja esitas klaveripalasid. Regilaulud ei kuulunud tema luule- ja muusikamaailma. Olli Kõiva isa Robert Niinemägi oli ümbruskonnas hinnatud rahvalaulu- ja pillimees,…
Liivlased on kõikjal ja eikuskil
Läti Ülikooli liivi instituut kuulutas koostöös UNESCO Läti Rahvusliku Komisjoni ja Läti Rahvakultuuri Keskusega 2023. aasta liivi pärandi aastaks, millele pühendatud sündmustega tähistati Liivi Liidu (lv Līvõd īt) asutamise sajandat aastapäeva. Pärandiaasta üheks tähtsündmuseks tuleb kahtlemata pidada vaadeldavat raamatut „Liivi [kultuuri]ruum”, mis sisaldab 20 vestlust inimestega, kes tunnevad end liivi kogukonna osana ja on toimekalt kaastegevad liivi asja ajamisel. Vestluste läbiviija, Läti tuntumaid raamatukunstnikke Zane Ernštreite (snd 1973) on liivi keele uurija Valts Ernštreitsi abikaasa. Vestlused toimusid kahe ja poole aasta jooksul augustist 2020 jaanuarini 2023. Ernštreite jutukaaslaste sünniaeg jääb vahemikku 1928–1978, misläbi kirjapandud lood toovad ilmekalt esile eri põlvkondade…
Õhtu ei too iial midagi tagasi
„Kui mina oleksin Holdeni vend, siis esimese asjana annaksin talle kõva keretäie tappa. Mida ta muudkui viriseb, kui endal pole tegelikult häda midagi!”
Umbes sellise lausega alustasin gümnaasiumis kirjandit teemal „Kui ma oleksin Holdeni vend”, lähtekohaks mõistagi J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. See kirjandi algus on mul hästi meeles, sest kirjandusõpetaja oli väga soe ja sümpaatne inimene ning ma pidin ikka julgust koguma, et nii ebakonventsionaalselt (ja siiralt!) alustada.
Kümmekond aastat hiljem turgatas mulle pähe hüpotees, et „Kuristik rukkis” on depressiooni kirjeldus (ma ei ole üle lugenud, st tõlgendan ümber gümnaasiumiaegset lugemismälestust).
Mis on depressioon? Seisund, kus psüühiline hädasignaal on ilma põhjuseta sisse…
Umbes sellise lausega alustasin gümnaasiumis kirjandit teemal „Kui ma oleksin Holdeni vend”, lähtekohaks mõistagi J. D. Salingeri „Kuristik rukkis”. See kirjandi algus on mul hästi meeles, sest kirjandusõpetaja oli väga soe ja sümpaatne inimene ning ma pidin ikka julgust koguma, et nii ebakonventsionaalselt (ja siiralt!) alustada.
Kümmekond aastat hiljem turgatas mulle pähe hüpotees, et „Kuristik rukkis” on depressiooni kirjeldus (ma ei ole üle lugenud, st tõlgendan ümber gümnaasiumiaegset lugemismälestust).
Mis on depressioon? Seisund, kus psüühiline hädasignaal on ilma põhjuseta sisse…
Terve maailma mütoloogia oma kodus
Foto: Maris Krünvald, Eesti Teaduste Akadeemia pildiarhiiv
Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur ja folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva tähistas oma 70 aasta juubelit 26. veebruaril. Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu valis ta mullu 6. detsembri istungil akadeemikuks etnoloogia ja folkloristika alal. Vestlesime selle tähistamiseks kirjandusmuuseumis 1970. aastate Eesti vabameelsest vaimsest ja akadeemilisest õhkkonnast, rahvaluuleuurijate töö telgitagustest ja omavahelistest sidemetest läbi aegade ning järjepidevusest ja uuendustest folklooris ja selle uurimises.
Kuidas iseloomustaksid 1970. aastate Eesti vaimuelu, nagu seda ise nägid ja kogesid?
See oli väga põnev, süüdimatu ja segane aeg. Meieni ulatusid igasugu põnevad kajad: oli teada, et Voldemar Panso läks oma parimate õpilastega Tallinnas…
Eesti Kirjandusmuuseumi juhtivteadur ja folkloristika osakonna juhataja Mare Kõiva tähistas oma 70 aasta juubelit 26. veebruaril. Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu valis ta mullu 6. detsembri istungil akadeemikuks etnoloogia ja folkloristika alal. Vestlesime selle tähistamiseks kirjandusmuuseumis 1970. aastate Eesti vabameelsest vaimsest ja akadeemilisest õhkkonnast, rahvaluuleuurijate töö telgitagustest ja omavahelistest sidemetest läbi aegade ning järjepidevusest ja uuendustest folklooris ja selle uurimises.
Kuidas iseloomustaksid 1970. aastate Eesti vaimuelu, nagu seda ise nägid ja kogesid?
See oli väga põnev, süüdimatu ja segane aeg. Meieni ulatusid igasugu põnevad kajad: oli teada, et Voldemar Panso läks oma parimate õpilastega Tallinnas…
Liitarvsõnade varieerumine eesti vanas kirjakeeles
Osa liitarvsõnu on eesti keele esimestest mälestistest tänini püsinud suuresti ühesugusena. Nii on see olnud teistkümnetega (11–19), kümneliste (10, 20, 30, 40, 50, 60, 70, 80, 90), sajaliste (100, 200, 300, 400, 500, 600, 700, 800, 900) ja tuhandelistega (1000, 2000, 3000, 4000, 5000, 6000, 7000, 8000, 9000), nagu võib näha juba Heinrich Stahli kirikuraamatuis esinevatest liitarvsõnadest nellitöistkümmen, nellikümmen, nelli sadda ja nelli tohat. Märkimisväärselt varieerusid kirjakeele algusaegadel aga liitarvsõnad, millega märgiti ühelisi sisaldavaid arve 21–29, 31–39, 41–49, 51–59, 61–69, 71–79, 81–89 ja 91–99. Neid moodustati vanas kirjakeeles kolmel viisil:
1) kümneline-enne-ühelist-mall, kus kõigepealt on kümneline ja seejärel üheline (kakskümmend peale…
1) kümneline-enne-ühelist-mall, kus kõigepealt on kümneline ja seejärel üheline (kakskümmend peale…
Numbrimaagia ja sõnamaagia
Alustuseks veidi numbrimaagiat, sest kas miski üldse ilmus, kui see statistikas ei kajastu? 2022.–2023. aastal ilmus Keeles ja Kirjanduses 44 kirjandusarvustust, Loomingus 92, Värskes Rõhus 46, Edasis 33, Müürilehes 13, Vikerkaares 50, Sirbis ligikaudu 120. Täpset arvu on aga keeruline määratleda, kuna arvustuse olemus ise on hägune. Kas arvata nende hulka miniatuurne tekst, mis koosneb mahupiirangu tõttu peamiselt teose tutvustusest ja mõnest lugemismuljest ning on väljaande kodulehel määratletud arvustusena? Jätsime vaatluse alt välja päevalehtedes ilmunud tekstid, kuna need on tihtipeale kommertsliku suunitlusega ning napivõitu, küll aga vaatleme lühiarvustuse kuvandit ja tendentse. Määratlesime kirjanduskriitikana teksti, mille objekt on ilukirjandusteos ja mis…
Arvutuslikke vaateid läänemeresoome regilaulude varieeruvusele
Regilaul, läänemeresoome kultuuride omapärasemaid nähtusi, on siinsetel aladel üks rikkalikumalt kogutud ja uuritud rahvaluuležanre. Ajaloolis-geograafilise uurimismeetodi kasvav populaarsus rahvaluule suurkogumise aegadel on meile andnud erakordselt rikkalikud tekstikogud, kus – erinevalt varasemast kogumispõhimõttest jäädvustada teksti süžeest üks, võimalikult täiuslik versioon – pöörati tähelepanu kõigi variantide võimalikult täpsele dokumenteerimisele.
Suur teisendite hulk oli vajalik ajaloolis-geograafilise meetodi rakendamiseks folkloori ja sealhulgas regilaulude uurimisel, et välja selgitada laulude kujunemisteed ja võimalik algkodu võrdlev-ajaloolise keeleteaduse eeskujul. Folkloristika uurimisfookus pöördus XX sajandi jooksul tekstide võrdleva analüüsi juurest folkloorse kommunikatsiooni muude aspektide poole, nagu esitus, esitaja, loovus, laulmise kontekst, kultuurilised tähendused ja laulmise funktsioonid individuaalselt ja kogukondades. Teatud…
Suur teisendite hulk oli vajalik ajaloolis-geograafilise meetodi rakendamiseks folkloori ja sealhulgas regilaulude uurimisel, et välja selgitada laulude kujunemisteed ja võimalik algkodu võrdlev-ajaloolise keeleteaduse eeskujul. Folkloristika uurimisfookus pöördus XX sajandi jooksul tekstide võrdleva analüüsi juurest folkloorse kommunikatsiooni muude aspektide poole, nagu esitus, esitaja, loovus, laulmise kontekst, kultuurilised tähendused ja laulmise funktsioonid individuaalselt ja kogukondades. Teatud…
Kosmogooniline hari ja selestiline kiik
Järgnevas kirjutises vaatlen peale Eesti ka Karjalas ja Ingerimaal tuntud regilaulutüübi „Harja otsimine” võimalikke seoseid kiikumise maagiliste aspektidega, kiiges või hällis maa ja taeva vahel liikuvate üleloomulike olenditega, iidsete päikese sümbolite ja aastaringiga seotud kommetega ning ennustamisele viitavate motiividega. Artikli ajendiks sai Mall Hiiemäe 2006. aastal ilmunud „Harja otsimise” laulutüübile pühendatud artikkel „Kosmogoonilise harja otsimine”. Selle sissejuhatuses ta mõtiskleb selle üle, mil kombel on mütoloogilise sisuga regilaulud meieni jõudnud, ning tõdeb: „Osa lüroeepilisi ja mütoloogilise sisuga rahvalaule sai kiigelauluna ilumäel edasikestmise võimaluse” (Hiiemäe 2006: 21). Kiikumine koos laulmisega oli tema arvates see, mis andis ununenud või ununema hakkavat maailmapilti peegeldavatele…
Kaitstud doktoritööd
11. detsembril 2023 kaitses Maili Pilt Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktoritöö „Kogemuslood ja koosloome: sissevaateid jutustamispraktikasse sotsiaalmeedias ja selle uurimise metodoloogiasse”. Juhendajad olid Ergo-Hart Västrik (Tartu Ülikool) ja Mare Kõiva (Eesti Kirjandusmuuseum), oponent Piret Paal (Paracelsus Medical University, Austria).
Väitekirjas käsitletakse kaht teemat. Esiteks keskendub väitekiri jutustamispraktikale eriilmelistes sotsiaalmeedia keskkondades, mis võimaldavad naistel jagada kogemuslugusid emaks saamisest ja selle teekonnaga seotud raskustest. Vaatluse all on küsimused, millist rolli mängib sedalaadi lugude jagamine teemakohaste veebikogukondade toimimisel ning mil viisil mõjutavad veebikogukond ja selle suhtlusruumi iseärasused seda, mida naised oma lugudes jagavad. Ühtlasi ilmnevad laiemad sotsiaalkultuurilised põhjused, miks jagatakse tundliku sisuga isiklikke kogemusi…
Väitekirjas käsitletakse kaht teemat. Esiteks keskendub väitekiri jutustamispraktikale eriilmelistes sotsiaalmeedia keskkondades, mis võimaldavad naistel jagada kogemuslugusid emaks saamisest ja selle teekonnaga seotud raskustest. Vaatluse all on küsimused, millist rolli mängib sedalaadi lugude jagamine teemakohaste veebikogukondade toimimisel ning mil viisil mõjutavad veebikogukond ja selle suhtlusruumi iseärasused seda, mida naised oma lugudes jagavad. Ühtlasi ilmnevad laiemad sotsiaalkultuurilised põhjused, miks jagatakse tundliku sisuga isiklikke kogemusi…
Lühikroonika
4. detsembril 2023 esines Eesti Kirjandusmuuseumi seminarisarjas Emma Lotta Lõhmus ettekandega „Üksindus kirjanduses ja kirjutamises”. Esineja võttis kokku paar aastat tagasi kirjutatud uurimistöö teemal „Üksindus Milan Kundera „Olemise talumatus kerguses”, Bohumil Hrabali „Liiga valjus üksinduses” ja Mati Undi „Sügisballis””.
6. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks Mare Kõiva. Lisaks valiti biomeditsiini akadeemikuks Pärt Peterson, tehnikateaduste akadeemikuks Maarja Grossberg-Kuusk ning välisliikmeks Markku Kulmala.
6. detsembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Igor Kotjuh kõneles teemal „Luulekogu „Klassikalised roosid” (1931) kui Igor Severjanini hübriididentiteedi peegeldus”. Esineja käsitles luuletaja ja tõlkija Severjanini luulekogu erinevate identiteediteooriate valguses. Autor kolis Venemaalt Eestisse…
6. detsembri Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu istungil valiti etnoloogia ja folkloristika akadeemikuks Mare Kõiva. Lisaks valiti biomeditsiini akadeemikuks Pärt Peterson, tehnikateaduste akadeemikuks Maarja Grossberg-Kuusk ning välisliikmeks Markku Kulmala.
6. detsembril toimus Tartus Õpetatud Eesti Seltsi koosolek. Igor Kotjuh kõneles teemal „Luulekogu „Klassikalised roosid” (1931) kui Igor Severjanini hübriididentiteedi peegeldus”. Esineja käsitles luuletaja ja tõlkija Severjanini luulekogu erinevate identiteediteooriate valguses. Autor kolis Venemaalt Eestisse…
Udu tiheneb
Mulle meeldib udu, midagi
arusaamatut [—].
(„Badgir”, lk 314)
Juba mõnda aega olen Andrei Ivanovi loominguga kokku puutunud, aga riivamisi, poolkogemata. Kõigepealt leidis see kokkupuude aset Loomingu Raamatukogu vahendusel – seega aastal 2010, mil ilmus Ivanovi esimene eestikeelne raamat „Minu Taani onuke. Tuhk”. Ja eks ikka on Ivanovi teosed mulle meeldinud, muidu poleks siinset kirjatöödki käsile võtnud. Iga uus raamat on aga alati seotud riskiga: see võib osutuda eelneva taustal pettumuseks. „Hämariku melanhoolia” õnneks ei ole pettumus, Ivanov on oma tuntud headuses. Raamatu 17 lühijutu seas kerkisid esile küll selged lemmikud, aga ei olnud ülejäänugi ballastiks.
Juhtumisi lugesin „Hämariku melanhooliat” varasügisestel hilisõhtutel, kui…
arusaamatut [—].
(„Badgir”, lk 314)
Juba mõnda aega olen Andrei Ivanovi loominguga kokku puutunud, aga riivamisi, poolkogemata. Kõigepealt leidis see kokkupuude aset Loomingu Raamatukogu vahendusel – seega aastal 2010, mil ilmus Ivanovi esimene eestikeelne raamat „Minu Taani onuke. Tuhk”. Ja eks ikka on Ivanovi teosed mulle meeldinud, muidu poleks siinset kirjatöödki käsile võtnud. Iga uus raamat on aga alati seotud riskiga: see võib osutuda eelneva taustal pettumuseks. „Hämariku melanhoolia” õnneks ei ole pettumus, Ivanov on oma tuntud headuses. Raamatu 17 lühijutu seas kerkisid esile küll selged lemmikud, aga ei olnud ülejäänugi ballastiks.
Juhtumisi lugesin „Hämariku melanhooliat” varasügisestel hilisõhtutel, kui…
Eesti nõukogude loojak
Noor W. B. Yeats kirjutas üle-eelmise sajandi lõpul essees „Keha sügis”:
[—] näen iga maa kunstides neid kahvatuid tulesid ja kahvatuid värve ja kahvatuid kontuure ja kahvatuid energiaid, mida paljud nimetavad „dekadentsiks” ja mida mina, uskudes, et kunstid seisnevad unistamises saabuvatest asjadest, eelistan nimetada keha sügiseks. Üks iiri luuletaja, kelle rütmid on nagu merelinnu hüüd sügishämarikus, on selle tähendust väljendanud värsis „On päiksevalgus väsind, aeg ader jätta nüüd.” (Yeats 2023: 227)
Nende ridade äsjane ümberpanek eesti keelde tõi uuesti meelde ühe hilisema dekadentsipuhangu, mille üheks viljaks oli ka Yeatsi väikese tõlkeraamatu ilmumine 1990. aastal Tõnis Vindi kaunis kujunduses. Seda mälestuspahvakut võimendas…
[—] näen iga maa kunstides neid kahvatuid tulesid ja kahvatuid värve ja kahvatuid kontuure ja kahvatuid energiaid, mida paljud nimetavad „dekadentsiks” ja mida mina, uskudes, et kunstid seisnevad unistamises saabuvatest asjadest, eelistan nimetada keha sügiseks. Üks iiri luuletaja, kelle rütmid on nagu merelinnu hüüd sügishämarikus, on selle tähendust väljendanud värsis „On päiksevalgus väsind, aeg ader jätta nüüd.” (Yeats 2023: 227)
Nende ridade äsjane ümberpanek eesti keelde tõi uuesti meelde ühe hilisema dekadentsipuhangu, mille üheks viljaks oli ka Yeatsi väikese tõlkeraamatu ilmumine 1990. aastal Tõnis Vindi kaunis kujunduses. Seda mälestuspahvakut võimendas…
Dekadents teatrisituatsioonis Oscar Wilde’i „Salomé” näitel
Artiklis kõrvutan peamiselt kaht teatrisituatsiooni. Esimene pärineb Prantsuse teatrist 1896. aastal, kui leidis aset Oscar Wilde’i tragöödia „Salomé” maailmaesietendus, teine Eesti teatrist, kui tekst jõudis siinmail esmakordselt lavale 1919. aastal ja ka hiljem suurt tähelepanu sai.1 Samuti heidan pilgu 1990. aastate piirimaile, mil näidend üle poole sajandi pikkuse pausi järel taasavastati. Teatrisituatsiooni all mõtlen siin üsna tavapärases tähenduses teatriteksti retseptsiooni – lavastusviise ning etenduste kohta avaldatud kriitikat. Ent situatsiooni mõiste kätkeb veel muudki: peale sotsioloogilise vaatepunkti ka konkreetsete tegude ja kõnede paigutamist abstraktsesse konteksti, mida filosoofid (ennekõike Jean-Paul Sartre (1973), aga ka nt Hannah Arendt (1998)) nimetavad inimolukorraks (pr condition…
Eesti dekadentlik sonett
Charles Baudelaire’i „Kurja lillede” erinevates väljaannetes („Les Fleurs du mal”, 1857, 1861, 1866, 1868) leidub 72 sonetti. Neist viimasele, postuumsele väljaandele1 kirjutas Théophile Gautier saatesõna, kus ta nimetab Baudelaire’i stiili dekadentlikuks (Gautier 1868: 16–17). 1883. aasta maikuus avaldas Paul Verlaine ajakirjas Le Chat Noir märgilise soneti „Langueur” („Raugus”), mille esivärss kuulutas: „Je suis l’Empire à la fin de la décadence” – „Ma olen impeerium langusaegade lõpus” (vt Sisask 2018: 53), ühendades ühiskonna kui terviku allakäigu üksikisiku omaga.2 Sonetil oli fin de siècle’i luulele tohutu mõju, seda on nimetatud dekadentsi ars poetica’ks (Borel, Bouillane 1959: 417) ning selle kõige esinduslikumaks näiteks…
Barbarus (ja Semper) ning „modernim ahvisugu”
Siinse kirjutise tõukepunktiks on tõdemus, et Johannes Barbarus ning tema eluaegne sõber ja mõttekaaslane Johannes Semper alustasid luulega, millel on palju ühist dekadentliku ja estetistliku poeetikaga, ja olid samal ajal vasakpoolsete vaadetega haritlased, kes lõpetasid nõukogude režiimi funktsionääride ja propagandistlike kirjanikena.1 Selline estetistlike ja vasakpoolsete hoiakute kooslus ning selline loomingukaar võivad näida vastuolulised, kuid ei pruugi. Vasakpoolsusega seostub kunstilises mõttes pigem mitteindividualistlik, sotsiaalne ja „elulähedane” poeetika, mida aga ei saa Semperi ja Barbaruse loomingu kohta öelda (nende kirjavahetuses on tunda isegi esteetilist võõristust 1920. aastate lõpus ilmunud vasakpoolsete eluläheduslaste suhtes). Kui püüda seda (näivat) vastuolu üldistes kategooriates kirjeldada, on see…
Dekadents ja elu
Pühendatud Rutt Hinrikuse mälestusele
Kõik, mis paigal püsib, olgu see asi või olgu see sõna, on sümbool. Reaalsus on liikuvus.
[—] nagu Nietzsche lausub: [—] Tõe elu on alaline voolamine.
(Semper 1915: 27)
Nõnda peab ühes prantslase Henri Bergsoniga otsusele jõudma,
et ainuke kindel reaalsus on liikumine, muutumine, arenemine.
(Tammsaare 1988a [1919]: 354)
1910. aastal ei ole üldsusele tundmatu 18-aastase Johannes Semperi (1969a: 13) jaoks probleem kritiseerida endast neliteist aastat vanemat ning juba tunnustust kogunud kolleegi A. H. Tammsaaret, heites tema nn üliõpilasnovellidele2 „Pikad sammud” (1908) ja „Noored hinged” (1909) ette elutust ja abstraktsust. Veel 1926. aastal nendib Semper, et meeltemängu ja üksikasjalike muljete esiletoomine lisaks Tammsaare…
Kõik, mis paigal püsib, olgu see asi või olgu see sõna, on sümbool. Reaalsus on liikuvus.
[—] nagu Nietzsche lausub: [—] Tõe elu on alaline voolamine.
(Semper 1915: 27)
Nõnda peab ühes prantslase Henri Bergsoniga otsusele jõudma,
et ainuke kindel reaalsus on liikumine, muutumine, arenemine.
(Tammsaare 1988a [1919]: 354)
1910. aastal ei ole üldsusele tundmatu 18-aastase Johannes Semperi (1969a: 13) jaoks probleem kritiseerida endast neliteist aastat vanemat ning juba tunnustust kogunud kolleegi A. H. Tammsaaret, heites tema nn üliõpilasnovellidele2 „Pikad sammud” (1908) ja „Noored hinged” (1909) ette elutust ja abstraktsust. Veel 1926. aastal nendib Semper, et meeltemängu ja üksikasjalike muljete esiletoomine lisaks Tammsaare…
Tumedad templid täis magususi kõikide elavate ühisest tungist
Käesolev artikkel tõukub minu valmivast dissertatsioonist, milles võrdlen Jaan Oksa ja Lautréamonti loomingut. Siinses kirjatöös keskendun nooreestlase Jaan Oksa poeetikale ning tema teoste avangardsele-revolutsioonilisele laadile, mis alles hiljaaegu on asetunud uurijate suurema tähelepanu alla. Vaatlen Oksa tekste Lautréamonti ja teiste modernistlike poeetide peal ära proovitud mõistestikku ja psühhoanalüütilist meetodit kasutades. Keskmes on hüpotees, et Oksa uuenduslikus ja sügavalt isikupärases poeetilises proosas on esil samasugune avangardistlik pööre, nagu leidis aset XIX sajandi teise poole prantsuse kirjanduses. Samuti postuleerin, et see hüpoteetiline pööre nihestas kirjanduse traditsioonilist tähendust, kui viis teda võib-olla lähemale kõige varasemale kirjanduslikule traditsioonile, luues silla kirjanduse algpositsioonina vaadeldava müstilis-transtsendentse…
Mõõnav sugu sealpool head ja kurja
Jaan Oks on Teise maailmasõja eelses eesti kultuuris kõige puhtakujulisem dekadentlik kirjanik, seda nii teoste stiili kui ka üldise allakäigumeeleolu poolest. Oks (2004: 283) taotles dekadendi staatust ise ning selle omistasid talle kaasaegsed (Kallas 1957: 267; vt ka Lind 2018: 37–40). Seda positsiooni pole ka tänapäeval kahtluse alla seatud, kuid viimastel kümnenditel Eestis hoogustunud dekadentsiuuringute käigus ei ole Oksa kui dekadenti eraldi uuritud, erinevalt nt Friedebert Tuglasest (Hinrikus 2014; Sisask 2022), A. H. Tammsaarest ja Johannes Semperist (Hinrikus, Kirikal 2022), Johannes Aavikust (Hinrikus 2008; Ennus 2006; Talviste 2006). Dekadentsiuuringutes on Oksa puudutatud vaid riivamisi (Sisask 2018: 46–47, 60–62), vähesed Oksale keskenduvad…
Guy de Maupassanti novellid Eestis XX sajandi algupoolel
Viimasel ajal on üsna palju uuritud Lääne-Euroopa modernsete kunsti- ja kirjandusvoolude Eestisse toomist XX sajandi alguses kui eelkõige Noor-Eesti programmilist tegevust (nt Monticelli 2006, 2008; Ploom 2005; Hinrikus jt 2017). Vähem on pööratud tähelepanu protsessile, mille käigus Euroopa kirjandustes toimuv jõudis eesti kultuuri ajalehtede ja ajakirjade kaudu, olgu siis tõlgete või tutvustuste kujul. Nii oldi XX sajandi alguses ka ilma Noor-Eestita arvukate päevalehtede, kuukirjade, pereajakirjade ja muu ajakirjanduse vahendusel teadlikud paljudest Euroopa dekadentsikultuuriga seostatavatest kirjanikest, nagu Oscar Wilde, Joris-Karl Huysmans, Octave Mirbeau, Paul Verlaine, Charles Baudelaire jt. Muidugi tegid ajalehtedele kaastööd ka nooreestlased, kuid mitte ainult. Vaatamata sellele, et perioodilistes…
Sõeludes dekadentsi
1911. aastal pakkus Gustav Suits Noor-Eesti ajakirja viimase numbri (5/6) „Lõpusõnas” oma arusaama Noor-Eesti rühmituse saamisloost, avades intellektuaalseid mõjusid, mis nooreestlaste maailmavaadet ja kirjanduslikku kreedot kujundasid. Sealt leiame ka järgmised read:
Ei tea kust laenuraamatukogust olivad ka esimesed Vene „dekadendid”, Balmont ja Brjussov, nende ridade kirjutaja kätte puutunud. Ühe juhtumise kaudu tutvustasin ma end, Tartu gümnasiumi viimases ja eelviimases klassis, esimest korda ka Maeterlincki ja d’Annunzio töödega. [—]
Vaikses ja idüllilises Kuresaares oli käsikirjalise ajalehe Noor-Eestlase läbi koospeetud lugemiseringkond tekkinud. See ringkond oli kokkupandud väga algupärastest ja erataolikkudest isikutest. Pääle rahvuslikkude küsimuste, Eesti keeles puuduvate uute sõnade loomise, Soome ja Ungari keele…
Ei tea kust laenuraamatukogust olivad ka esimesed Vene „dekadendid”, Balmont ja Brjussov, nende ridade kirjutaja kätte puutunud. Ühe juhtumise kaudu tutvustasin ma end, Tartu gümnasiumi viimases ja eelviimases klassis, esimest korda ka Maeterlincki ja d’Annunzio töödega. [—]
Vaikses ja idüllilises Kuresaares oli käsikirjalise ajalehe Noor-Eestlase läbi koospeetud lugemiseringkond tekkinud. See ringkond oli kokkupandud väga algupärastest ja erataolikkudest isikutest. Pääle rahvuslikkude küsimuste, Eesti keeles puuduvate uute sõnade loomise, Soome ja Ungari keele…
Dekadents kui ambivalentside esteetika
Jah, põrmuks sinagi saad, ilu kuninganna!
Kui kinni vaotatud on laud,
ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,
vaid keset haudu on su haud.
Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele,
seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,
et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele
mu armastuses kestma jääb.
(Baudelaire 1967: 30)
Charles Baudelaire’i luuletusest „Raibe” („Une charogne”), mille kaks viimast salmi juhatavad motona sisse siinse kirjutise, on vaikimisi saanud kogu dekadentsi esteetika luuleline manifest. Armastajapaarile hakkab nende suvisel jalutuskäigul silma tee ääres vastikult haisev surnukeha, mida kogu ümbritsev loodus (putukad, penid ja päike) on asunud halastamatu jõuga lagundama. Keskne on luuletuses laiba detailsuseni viidud naturalistlik…
Kui kinni vaotatud on laud,
ei enam iialgi siis lillenurm sind kanna,
vaid keset haudu on su haud.
Siis, oh mu kaunitar, sa ütle ussidele,
seal all, kus hõiskab hukk ja hääb,
et sinu kaduv kest, su kuju õrn ja hele
mu armastuses kestma jääb.
(Baudelaire 1967: 30)
Charles Baudelaire’i luuletusest „Raibe” („Une charogne”), mille kaks viimast salmi juhatavad motona sisse siinse kirjutise, on vaikimisi saanud kogu dekadentsi esteetika luuleline manifest. Armastajapaarile hakkab nende suvisel jalutuskäigul silma tee ääres vastikult haisev surnukeha, mida kogu ümbritsev loodus (putukad, penid ja päike) on asunud halastamatu jõuga lagundama. Keskne on luuletuses laiba detailsuseni viidud naturalistlik…
Kaitstud doktoritööd
29. novembril kaitses Danila Rygovskiy Tartu Ülikoolis folkloristika erialal doktoritöö „Women in Russian old belief: Religious practices and public imagination on the example of Siberian and Estonian old believer communities” („Naised vene vanausuliste kultuuris: religioossed praktikad ja avalikud ettekujutused Siberi ja Eesti vene vanausuliste kogukondade näitel”). Juhendaja oli Ergo-Hart Västrik (TÜ), oponendid Elina Kahla (Helsingi ülikool) ja Jeanne Kormina (École pratique des hautes études, Pariis).
Uurimus käsitleb naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises, keskendudes pomoorlaste ja fedossejevlaste (Eestis) ning tšassovenlaste (Siberis) vanausuliste kogukondadele. Vanausk on konservatiivne religioon oma karmide reeglitega soopõhise jaotuse järgi: näiteks ei tohi vanausulised…
Uurimus käsitleb naiste kasvavat rolli vene vanausuliste religioossetes praktikates ja kirikuelu juhtimises, keskendudes pomoorlaste ja fedossejevlaste (Eestis) ning tšassovenlaste (Siberis) vanausuliste kogukondadele. Vanausk on konservatiivne religioon oma karmide reeglitega soopõhise jaotuse järgi: näiteks ei tohi vanausulised…
Lühikroonika
1. novembril, udmurdi kirjaniku ja ühiskonnategelase Kuzebai Gerdi (1898–1937) mälestuspäeval, kuulutati välja hõimurahvaste programmi kirjandusauhinna laureaadid. Ilukirjandusliku teose kategoorias sai auhinna Ķempi Kārl (Karl Pajusalu) salatsi liivi luulekogu „Ēzkyrdiz vīzd” („Läheduse viisid”, 2023) eest. Folklorist, usundiuurija ja luuletaja Aado Lintrop pälvis auhinna omariikluseta soome-ugri rahvaste kirjanduse edendamise ja tutvustamise eest Eestis.
2. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumi seminaride sarjas hingedepäeva ingliskeelse ettekandekoosolekuga. Vaadeldi hingedeajaga seotud kujutelmi ja tegevusi Eesti ja Mehhiko traditsioone võrreldes. Ettekannetega esinesid Lisseth Pedroza Fuentes, Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe.
3. novembril korraldati Eesti Rahva Muuseumis viies humanitaarainete õpilaskonverents. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilased arutlesid nii kultuuri-, ajaloo-…
2. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumi seminaride sarjas hingedepäeva ingliskeelse ettekandekoosolekuga. Vaadeldi hingedeajaga seotud kujutelmi ja tegevusi Eesti ja Mehhiko traditsioone võrreldes. Ettekannetega esinesid Lisseth Pedroza Fuentes, Mare Kõiva ja Reet Hiiemäe.
3. novembril korraldati Eesti Rahva Muuseumis viies humanitaarainete õpilaskonverents. Põhikooli lõpuklassi ja gümnaasiumi õpilased arutlesid nii kultuuri-, ajaloo-…
In memoriam Rutt Hinrikus (7. V 1946 – 29. X 2023)
Foto: erakogu
Rutt Hinrikus sündis Läänemaal Vigala kirikuõpetaja Agu Põllu peres. Tema vanavanemad Peeter ja Helmi Põld olid tuntud Eesti riigi- ja kultuuritegelased. Ta lõpetas 1970. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogi ja eesti keele õpetajana. 1972. aastal asus Rutt tööle kirjandusmuuseumi kultuuriloolisse arhiivi, tollase nimetusega käsikirjade osakonda. Aastatel 1977–1993 oli ta käsikirjade osakonna juhataja, 1993–1995 kirjandusmuuseumi direktori kohusetäitja. Ta oli üks Karl Ristikivi Seltsi asutajaid ja aastatel 1995–1997 Tartu Linnamuuseumi filiaali Karl Ristikivi muuseumi juhataja. Ta töötas kuni pensioneerumiseni 2021. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis teadurina.
Ruti 70 aasta juubeliks ilmunud artiklite kogumik kannab tema enda pakutud pealkirja „Kahe vahel” (2016).…
Rutt Hinrikus sündis Läänemaal Vigala kirikuõpetaja Agu Põllu peres. Tema vanavanemad Peeter ja Helmi Põld olid tuntud Eesti riigi- ja kultuuritegelased. Ta lõpetas 1970. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogi ja eesti keele õpetajana. 1972. aastal asus Rutt tööle kirjandusmuuseumi kultuuriloolisse arhiivi, tollase nimetusega käsikirjade osakonda. Aastatel 1977–1993 oli ta käsikirjade osakonna juhataja, 1993–1995 kirjandusmuuseumi direktori kohusetäitja. Ta oli üks Karl Ristikivi Seltsi asutajaid ja aastatel 1995–1997 Tartu Linnamuuseumi filiaali Karl Ristikivi muuseumi juhataja. Ta töötas kuni pensioneerumiseni 2021. aastal Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis teadurina.
Ruti 70 aasta juubeliks ilmunud artiklite kogumik kannab tema enda pakutud pealkirja „Kahe vahel” (2016).…
Lühidalt
Andres Saal. Emajõelt ekvaatori alla. (Eesti mõttelugu 172.) Koost Hando Runnel, toim Katre Ligi. Tartu: Ilmamaa, 2023. 288 lk.
Andres Saali (1861–1931) kirevat elukulgu järgiv kirjatööde raamat kõnetab lugejat veetlevalt vanamoelisel kombel. Esmalt saab tutvuda Saali varajase, järelärkamisaegses vaimus luuleharrastamise viljaga, siis lugeda 1892. aastal Tartus käsitöölistele peetud innustavat kõnet. Saali rahvusromantilised põhiteosed ja patriootlikud ajalookäsitlused olid 1890. aastate keskpaigaks juba möödanik, selleks ajaks oli ta Baieris omandanud fototehnika- ja tsinkograafiaalased teadmised, mida ta rakendas Ado Grenzsteini ajalehe Olevik juures. Saal tundis moodsaid kombeid ja harrastusi – nii olevat teda kodumaa liuväljal uljalt uisutamas nähtuna hüütud Lendavaks Hollandlaseks juba enne,…
Andres Saali (1861–1931) kirevat elukulgu järgiv kirjatööde raamat kõnetab lugejat veetlevalt vanamoelisel kombel. Esmalt saab tutvuda Saali varajase, järelärkamisaegses vaimus luuleharrastamise viljaga, siis lugeda 1892. aastal Tartus käsitöölistele peetud innustavat kõnet. Saali rahvusromantilised põhiteosed ja patriootlikud ajalookäsitlused olid 1890. aastate keskpaigaks juba möödanik, selleks ajaks oli ta Baieris omandanud fototehnika- ja tsinkograafiaalased teadmised, mida ta rakendas Ado Grenzsteini ajalehe Olevik juures. Saal tundis moodsaid kombeid ja harrastusi – nii olevat teda kodumaa liuväljal uljalt uisutamas nähtuna hüütud Lendavaks Hollandlaseks juba enne,…
Võõrsõnade esitamine eesti keele sõnastikes
Võõrsõnade osakaal on eesti keeles viimastel aastakümnetel suurenenud, nagu ka paljudes teistes keeltes, kuigi võõrsõnad on loomulikult igal ajal keelde jõudnud. Kuna eri teadusvaldkondade hulk on kasvanud ja mitmekesistunud, lekib üldkeelde rohkem võõrsõnu oskuskeelest. Seetõttu on võõrsõnade uurimine üha olulisem tänapäeva sõnavarakirjelduse osa.
Tiina Paeti väitekirja uurimisobjekt on eesti keele tsitaatsõnade ja võõrsõnade kasutamine leksikograafia ja keelekorralduse vaatenurgast. See on tüüpiline rakenduslingvistiline uurimus, mis toob esile sõnaraamatutööle ja keelekorraldusele tähtsaid küsimusi. Paeti analüüsi võtmeks on sõnastikutöö praktiliste lahenduste parandamine, mis eeldab teadmisi etümoloogiast ja sõnavara kasutamise ajaloost. Töö taustal on autori töökogemus sõnaraamatute toimetajana ja keelekorraldajana Eesti Keele Instituudis.
Uurimus…
Tiina Paeti väitekirja uurimisobjekt on eesti keele tsitaatsõnade ja võõrsõnade kasutamine leksikograafia ja keelekorralduse vaatenurgast. See on tüüpiline rakenduslingvistiline uurimus, mis toob esile sõnaraamatutööle ja keelekorraldusele tähtsaid küsimusi. Paeti analüüsi võtmeks on sõnastikutöö praktiliste lahenduste parandamine, mis eeldab teadmisi etümoloogiast ja sõnavara kasutamise ajaloost. Töö taustal on autori töökogemus sõnaraamatute toimetajana ja keelekorraldajana Eesti Keele Instituudis.
Uurimus…
Kuidas jutustada luulest ja miks?
Mart Velskri „Luulejutud” ei ole küll ilukirjandus selle sõna tavapärases tähenduses, kuna koosneb eesti luule käsitlustest ja arvustustest, kuid see pakub kohati samaväärset lugemisnaudingut.1 Seejuures ei tee raamatut võluvaks ainuüksi aines (alustades küsimusest „Kellele on vaja eesti luulet?” ja lõpetades Tõnis Vilu auhinnatud „Tundekasvatuse” arvustusega), vaid ka luulekäsitluste loomise viis (alusstruktuur). Ma julgeks isegi väita, et kogumik peaks olema kohustuslik lugemisvara igaühele, kes tahab kunagi kirjutada kirjanduskriitikat, sest sarnaselt Märt Väljataga palvetega retsensendile2 näitab Velsker taktitundelisel moel, kuidas luulest rääkida ja kellele see üldse korda võiks minna.
Harold Bloom on öelnud, et ilukirjandust loetakse mina kasvatamiseks ja pilgu ära pööramiseks pettekujutelmadest…
Harold Bloom on öelnud, et ilukirjandust loetakse mina kasvatamiseks ja pilgu ära pööramiseks pettekujutelmadest…
Rahvuslik õudasjalugemik
Nii nagu varasemagi Marju Kõivupuu publitsistliku loomingu, on raamatupoodide kliendid, lugejad ja kuulajad võtnud tänavu aasta algul ilmunud „Eesti mütoloogia algajale” vastu soojalt. Teos on jõudnud Rahva Raamatu korraldatava aasta raamatu konkursi teabekirjanduse valdkonna nominentide nimekirja, rääkimata positiivsetest arvustustest siin ja seal. Autor on veenvalt tõestanud, et folkloristiametiga arvamusliidril on avalikkuses väärikas roll täita ja inimeste janu folkloori kaudu oma juuri tunnetada on ikka ja alati suur.
Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti…
Just selle viimase tõttu on raamatu tähendust raske hinnata – suhe pärandisse on iga lugeja jaoks individuaalne. Samal ajal ei tohi unustada, et see, mida peetakse pärandiks, on autoriteetide, teadlike valikute, rõhuasetuste ja vaatepunkti…