Rubriik
Valdkond
Aasta
Eesti keele sõnavara afektikalduvus ja mis sellega peale hakata
Arvatavasti ei kerkiks sõnavara afektikalduvus eraldi jututeemana kunagi üles, kui me suhtleksime ainult oma emakeeles ja ainult lähedaste inimestega, sest taoline suletud minikommuun toimiks jagatud emotsioonide ja tähenduste tõttu niigi sujuvalt. On iseenesest mõistetav, et inimesena me suudame aru saada nii meile öeldud lause sisust kui ka sellest, millises meeleolus on lause autor. Asjade loomuliku kulu korral on keeleliste sõnumitega kaasnevate tundetoonide tabamine osa keelelisest ja suhtluskompetentsist, mille emakeele valdaja omandab juba lapsena vaikimisi koos keeleoskuse ja üldise sotsialiseerumisega. Eri kultuure uurides on leitud, et afekti verbaalne väljendamine hakkab peale üksiksõna tasandist ja kõik grammatilised vormid positiivse ja negatiivse afekti…
Keelekontaktide uurimise võlu (ja kasu)
1. SISSEJUHATUS
Tuleb igati nõustuda Zoltán Dörnyei (2011: 310) arutlusega, et uurimissuuna, -küsimuse, -strateegia, -meetodi jms valik sõltub uurija isikust. Poolnaljatlemisi kirjutab ta vestlusest kolleeg Kathy Daviesega, kus viimane nentis, et kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite viljelejad on erinevat tüüpi inimesed. Z. Dörnyei märkab, et mida rohkem ta uurib ja mida rohkem kogemusi tal tekib, seda rohkem kasvab temas veendumus, et tõepoolest, lähenemise jms valiku taga pole tihti niivõrd teadusfilosoofilised kaalutlused kui see, kes antud teadlane on ja mis teda huvitab.
Pinge kvantitatiivse ja kvalitatiivse lähenemise vahel keeleteaduses pole uus (vt nt Duff 2002: 13). Mõned keeleteadlased lähevad isegi kaugemale ja pinge asemel…
Tuleb igati nõustuda Zoltán Dörnyei (2011: 310) arutlusega, et uurimissuuna, -küsimuse, -strateegia, -meetodi jms valik sõltub uurija isikust. Poolnaljatlemisi kirjutab ta vestlusest kolleeg Kathy Daviesega, kus viimane nentis, et kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete meetodite viljelejad on erinevat tüüpi inimesed. Z. Dörnyei märkab, et mida rohkem ta uurib ja mida rohkem kogemusi tal tekib, seda rohkem kasvab temas veendumus, et tõepoolest, lähenemise jms valiku taga pole tihti niivõrd teadusfilosoofilised kaalutlused kui see, kes antud teadlane on ja mis teda huvitab.
Pinge kvantitatiivse ja kvalitatiivse lähenemise vahel keeleteaduses pole uus (vt nt Duff 2002: 13). Mõned keeleteadlased lähevad isegi kaugemale ja pinge asemel…
Rakenduslingvistika epistemoloogilisest staatusest
SISSEJUHATUS: RAKENDUSLINGVISTIKA – KAS AKADEEMILINE DISTSIPLIIN?
Üha kasvava poliitilise ja majandusliku surve all ei ole akadeemilistel erialadel enam võimalik mööda vaadata neid toitva ühiskonna praktilistest probleemidest. Enamgi veel: nad ei tohi piirduda probleemide pelga kirjelduse või tõlgendusega. Nüüdisajal oodatakse üha kärsitumalt, et kõik akadeemilised erialad õigustaksid neile eraldatud toetust ning nihutaksid fookuse probleemi m õ i s t m i s e l t probleemi l a h e n d a m i s e l e.
See käib ka lingvistika kohta. Lingvistika uurib keelekasutuse struktuure ja viise eesmärgiga seletada keele vormi ja kasutusega seotud seaduspärasusi ja suhteid, kasutades seda teadmist nii…
Let’s talk linguistics
Kust jookseb rakenduslingvistika ja muu lingvistika piir? Maineka rakenduslingvistika käsiraamatusarja (HAL, 9 köidet) koostajad ütlevad, et tänapäevane edukusnõudele allutatud teadus (science under the pressure to succeed) ongi suuresti rakenduslik, sest rakendusväljund on üha sagedamini teaduse hindamise ja rahastamise põhikriteeriumeid. Nad küsivad, kas lingvistika üldse enam rakenduse-täiendit vajabki: keeleteaduse keskmesse on tõusnud või isegi tema peavooluks saanud tegeliku elu teoreetilised ja empiirilised probleemid, mille puhul keel on põhiteema. Nii peetakse õigemaks öelda, et lingvistika on teooria rakendusala, teoreetiliselt rakenduslik (theoretically applied) valdkond ühiskonna mitut laadi probleemide lahendamiseks (Knapp, Antos 2008: vii-ix).(1) Kogu viidatud käsiraamat näitab sedasama mitme ala eriteadlaste silma läbi.
Kuidas…
Kuidas…
Tallinna Ülikooli magistreid 2011
Tallinna Ülikoolis kaitsti 2011. aastal järgmised eesti keele ja kirjanduse alased magistritööd.
Pille Arneki magistritöö „Eestikeelsed tekstid 19. sajandi Põhja-Eesti hauatähistel” (juhendajad Jüri Viikberg, Annika Kilgi, retsensent Heli Laanekask) tuumaks on XIX sajandi Põhja-Eesti kalmistute eestikeelsete hauakirjade keeleline analüüs. Üheksast surnuaiast kogutud tekste on analüüsitud koos samade hauamärkide inventeeritud ainesega Eesti Riigiarhiivis. Töösse valitud 210 hauakirja andmeid on võrreldud kirikuraamatutes leiduvate andmetega, kommenteeritud on hauakirjade sisu ning keelekasutust. Uudse tõdemusena ilmneb, et hauatähiste tekstid peegeldavad külaseppade ja teiste külainimeste keelekasutust (mitte kirjameeste ega pastorite oma) ja seda, mida rahvas oluliseks pidas.
Liisi Kahu magistritöös „Alt-üles ja ülevalt-alla keelekorralduse võrdlus Tallinna keelemaastikul läbi…
Pille Arneki magistritöö „Eestikeelsed tekstid 19. sajandi Põhja-Eesti hauatähistel” (juhendajad Jüri Viikberg, Annika Kilgi, retsensent Heli Laanekask) tuumaks on XIX sajandi Põhja-Eesti kalmistute eestikeelsete hauakirjade keeleline analüüs. Üheksast surnuaiast kogutud tekste on analüüsitud koos samade hauamärkide inventeeritud ainesega Eesti Riigiarhiivis. Töösse valitud 210 hauakirja andmeid on võrreldud kirikuraamatutes leiduvate andmetega, kommenteeritud on hauakirjade sisu ning keelekasutust. Uudse tõdemusena ilmneb, et hauatähiste tekstid peegeldavad külaseppade ja teiste külainimeste keelekasutust (mitte kirjameeste ega pastorite oma) ja seda, mida rahvas oluliseks pidas.
Liisi Kahu magistritöös „Alt-üles ja ülevalt-alla keelekorralduse võrdlus Tallinna keelemaastikul läbi…
RAKENDUSLINGVISTIKA – MIS SEE ON?
Kui Keele ja Kirjanduse toimetaja Joel Sang tegi aasta tagasi mulle ettepaneku panna kokku rakenduslingvistikateemaline kaksiknumber, olin esiotsa nõutu, sest – mis see rakenduslingvistika on? Pole olemas rakenduslingvistika ala kui sellist, pole rakenduslingvistika teooriat ega midagi ligilähedast. Ometi on ka meil ligi kümme aastat olemas rakenduslingvistika ühing, ilmub eelretsenseeritav „Eesti Rakenduslingvistika Ühingu aastaraamat” ning toimuvad iga-aastased rakenduslingvistika kevadkonverentsid, kuhu koguneb suur hulk m i l l e g a g i tegelevaid uurijaid.
Sama küsimus – mis on rakenduslingvistika? – on painanud ka muud maailma, ennekõike rakenduslingviste endid. Siinse ajakirja avaartiklis vaeb saksa rakenduslingvistika professor Karlfried Knapp rakenduslingvistika staatust ja olemust mitmest…
Sama küsimus – mis on rakenduslingvistika? – on painanud ka muud maailma, ennekõike rakenduslingviste endid. Siinse ajakirja avaartiklis vaeb saksa rakenduslingvistika professor Karlfried Knapp rakenduslingvistika staatust ja olemust mitmest…
Kas kaks eesti keelt?
Eestis toimub huvitav eksperiment keelega. Olen mitmel puhul kirjutanud,(1) enamasti kriitiliselt, meie keelekorraldusest, mõelnud aga vahel, et uus, intensiivselt õpetatud ja lausa autoritaarselt kohustuslikuks tehtud keel saab nooremale põlvele loomulikuks-koduseks. Pole aga selge, kas see siiski niimoodi on. Olen küsitlenud 30–40-aastaseid ja ka algkoolilapsi, ning mulle oli omajagu üllatus, et nende keeletunne ei erine minu omast nii palju, kui arvasin. Isegi kirjakeeles, olgu siis toimetajate hoolikuse või kirjutajate konformismi tõttu lausa obligatoorne lühike superlatiiv näib ka noortele ja lastele tunduvat võõras, kõnes nad seda ei kasuta, erandiks ehk mõned sõnad: parim, suurim ja võib-olla veel mõned, keeles sagedased ja paljudes Euroopa…
Marju Lepajõe roomlaste taltsutamisest
Roomlasi taltsutada on üritanud etruskid, sabiinid, senoonid, gallialased, kartaagolased, kimbrid, teutoonid, visigootid ja paljud teisedki hõimud, ent täieliku ja kauakestva eduta. Ainsatena suutsid seda kavalad hellenid Makedoonia Aleksandri järglasriikides, kes lasksid ennast ära vallutada ja asendasid Rooma kultuuri enda omaga seestpoolt. Marju Lepajõe raamatu pealkiri ületab Püha Pauluse ambitsioonid: roomlasi ei tule mitte kasvatada ja kirjadega pommitades õpetada, vaid hoopis – nagu Apuleiuse eeslile – neile päitsed pähe panna. Ja kuna roomlasi iseloomustas püüd kõikjalt parim kokku koguda ja kasutusele võtta (kirjanduses, filosoofias, kultuuris tervikuna),(1) ei üllata eriti, et „Roomlaste taltsutamises” mainitakse Roomat ennast üsna vähe – pealkiri viitabki pigem…
OTTO WILHELM MASING VALGUSTUSLIKU LASTE- JA NOORTEKIRJANIKUNA
Eesti laste- ja koolikirjanduse ajaloos ei ole siinse uurimuse kangelase Otto Wilhelm Masingu (1763–1832) teosed sugugi tundmatud. Kõrgelt hinnatakse tema esimese aabits-lugemiku „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele, kes tahawad lugema õppida”(1795, edaspidi „ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele”) ilmalikke jutustusi (Järv 1989: 20–21; Laul 1989: 289–290; Krusten 1995: 35), esiletõstmist on leidnud ka mõningad teised kooliraamatud ja rahvavalgustuslikud tööd (Vinkel 1966: 100–146; Andresen 2002: 247– 248), kuid puuduvad süvendatud käsitlused Masingu loomingu sellest osast, mis on mõeldud lastele ja noortele.
Masing ei kirjutanud noorele lugejale raamatuid vaba aja veetmiseks, n-ö meelelahutuslikuks lugemiseks, tänapäevases mõttes olid kõik tema vastavad teosed pedagoogilise alatooniga ehk mõeldud õpperaamatutena…
Masing ei kirjutanud noorele lugejale raamatuid vaba aja veetmiseks, n-ö meelelahutuslikuks lugemiseks, tänapäevases mõttes olid kõik tema vastavad teosed pedagoogilise alatooniga ehk mõeldud õpperaamatutena…
Pandivere kõrgustik ja ta nimi
Eesti pinnamood on valdavalt tasandikuline. Kooligeograafiast teame, et kõrgeim koht asub Haanja kõrgustikul. Tavaliselt eristatakse nelja kõrgustikku: Haanja, Otepää, Sakala ja Pandivere, millele sageli lisatakse viiendana Karula kõrgustik. Kui teiste kõrgustike puhul on nimeprintsiip suhteliselt läbinähtav – Haanja – mõis, mille maa-alal asub enamik Eesti kõrgemaid mägesid; Otepää – kihelkonna ja Muinas-Eesti keskus; Sakala – muinasmaakonna nimi; Karula – kihelkond ja selle keskus –, siis ainus Põhja-Eesti kõrgustik on nime saanud tänaseks saja elanikuga väikese vähetuntud küla järgi, kus ei asu ühtegi väljapaistvat pinnavormi. Miks ja kuidas kõrgustik Pandivere küla järgi nime on saanud, seda kirjatöö valgustabki.
Esmalt vaatleme Pandivere nime…
Vaba mees Bornhöhe “Tasujas”
Uurides rahvusliku liikumise aegse jutukirjanduse mõju kaasaegsetele ja hilisematele lugejatele, vahendab August Palm oma 1935. aastal ilmunud artiklis Jaan Roosi meenutuse Võnnu lahingus hukkunud mehest, kelle taskust olevat leitud „Tasuja” (Palm 1935: 171). Lugu mehest, kes võitleb Landeswehri sõjas, taskus raamat Jüriöö ülestõusust, illustreerib kultuurimälu uurija Ann Rigney väidet, et ilukirjandusteosed on „kaasaskantavad monumendid” (Rigney 2004: 383), mis loovad meeldejäävate kujundite abil minevikupilte ja kannavad neid edasi ruumis ja ajas. „Tasuja” toimimist kaasaskantava monumendina on uurinud Marek Tamm. Ilmumishetkel, 1880. aastal sai 18-aastase Eduard Bornhöhe „Tasujast” avatakt ajalooliste jutustuste buumile, mille summutas alles tsaaririigi tsensuur 1894. aastal. Rohkem kui tosina…
Kas Jakob Liiv kirjutas esimesed eestikeelsed sonetid?
SISSEJUHATUSEKS
Jakob Liivi positsioon eesti kirjandusloos on üsna tagasihoidlik. Enamasti peetakse teda usinaks autoriks, kelle mahukal loomingul suurem väärtus või sügavam tähendus puudub. Sageli ongi liiga rohket avaldamist nimetatud ühe luuletuste taset nõrgendanud tegurina. Näiteks Johannes Aavik leiab, et just seetõttu on Jakob Liivi luules paiguti kannatanud väljenduse tihedus, sisuline sügavus ning tundedki kõlavad luuleridades šabloonselt ja üldsõnaliselt. „See on kui ühe järve pind, kus sünnib harva suuri lainetusi ja kuhu paistab 90-date aastate hall ja natuke aate- ning tundekahvatu taevas,” märgib Aavik (1929: 14–15).
Positiivsed hinnangud keskenduvad ennekõike Jakob Liivi varasema luule oma ajastu kontekstis puhtale värsitehnikale ja keelele. Enim hindab…
Jakob Liivi positsioon eesti kirjandusloos on üsna tagasihoidlik. Enamasti peetakse teda usinaks autoriks, kelle mahukal loomingul suurem väärtus või sügavam tähendus puudub. Sageli ongi liiga rohket avaldamist nimetatud ühe luuletuste taset nõrgendanud tegurina. Näiteks Johannes Aavik leiab, et just seetõttu on Jakob Liivi luules paiguti kannatanud väljenduse tihedus, sisuline sügavus ning tundedki kõlavad luuleridades šabloonselt ja üldsõnaliselt. „See on kui ühe järve pind, kus sünnib harva suuri lainetusi ja kuhu paistab 90-date aastate hall ja natuke aate- ning tundekahvatu taevas,” märgib Aavik (1929: 14–15).
Positiivsed hinnangud keskenduvad ennekõike Jakob Liivi varasema luule oma ajastu kontekstis puhtale värsitehnikale ja keelele. Enim hindab…
Tänapäeva kirjandusteaduse väärikas kollaaž
Nüüdseks kohe kuusteist aastat käigus olnud Interlitteraria, neljakeelse võrdleva kirjandusteaduse rahvusvahelise aastaraamatu senini kõige mahukama numbri kahes köites on kokku 42 artiklit neljakümne kahelt autorilt. Olgu kohe märgitud, et oma keelepuudulikkuses jätsin käesoleva ülevaate jaoks lugemata Monica Spiridoni, Vincent Ferré, Fernando Ángel Moreno, Kerli Ilvese, Luis Martínez-Falero, Enrique Serrano Asenjo, Mónica Domínguez Pérezi ja Ladislav Franeki kirjutised. Olgu ära öeldud seegi, et kuna siinse ülevaate mahupiirangud ei võimalda nagunii kõiki artikleid tutvustada, siis jäävad alljärgnevas käsitlemata need eesti kirjutajate tekstid, mis on kodumaise lugejani juba jõudnud kas siis eestikeelsete versioonidena (nt Rein Veidemanni, Ivo Heinloo, Jüri Talveti, Virve Sarapiku, Mele…
PÄRTEL LIPPUSE DOKTORIVÄITEKIRI EESTI KEELE VÄLDETEST
14. novembril 2011 kaitses Pärtel Lippus Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis doktoriväitekirja teemal „Eesti välte akustilised tunnused ja taju”. Töö juhendajaks oli professor Karl Pajusalu ning oponendiks Stefan Werner Joensuus asuvast Ida-Soome Ülikoolist. Kaitsmisnõukogu andis väitekirjale kõrge hinnangu. Töö tugineb kaheksale publikatsioonile. Nende seas leiame kaks artiklit ajakirjale Journal of Phonetics (üks 2009. aastal ilmunud ja teine äsja avaldamiseks loovutatud), kaks rahvusvahelistel foneetikateaduste kongressidel peetud ettekannet (2007. aastal Saarbrückenis ja 2011. aastal Hongkongis), kaks Kümnendal Põhjamaade prosoodiakonverentsil Helsingis 2008. aastal peetud ettekannet, 2010. aastal Chicagos toimunud prosoodiakonverentsi ettekande ning Springeri kirjastuse kogumikus 2011. aastal avaldatud artikli. Seitse publikatsiooni kaheksast…
Kalev Kesküla elu tuli
Varalahkunud sõbra Kalev Kesküla luuletuste kogumikule on koostaja Märt Väljataga kirjutanud autori omailma hästi avava järelsõna, mis ta enda väitel tugineb seitsmele märksõnale. Tegelikult saab märksõnu kokku kümme, sest kolm neist esineb seotud paarikuina. Sellist paratamatut paariskäiku arendavad materialism ja idealism, ajalugu ja isamaa, armastus ja surm.
Kõige tähtsam Kesküla luuleteel oli viimane paarik, kus ka surm oli tavalisest kogukam ja algusest peale kohal (lk 386), nagu koostaja õigesti osundab. Kesküla oli euroopaliku meelelaadiga eesti luuletaja, kuid tänase päeva vaateveerult võib isegi öelda, et kogu Euroopa vaimuilm tuli ta loomingu juurde suuresti kui Surma and. Pean silmas just Jacques Derrida samanimelisest…
Kõige tähtsam Kesküla luuleteel oli viimane paarik, kus ka surm oli tavalisest kogukam ja algusest peale kohal (lk 386), nagu koostaja õigesti osundab. Kesküla oli euroopaliku meelelaadiga eesti luuletaja, kuid tänase päeva vaateveerult võib isegi öelda, et kogu Euroopa vaimuilm tuli ta loomingu juurde suuresti kui Surma and. Pean silmas just Jacques Derrida samanimelisest…
Irratsionaalne Tammsaare
Maarja Vaino doktoriväitekiri A. H. Tammsaare poeetilisest kontseptsioonist (juhendaja Rein Veidemann) on läbimurdeline, põhjapanev ja seega uuenduslik. Suurkirjaniku varasem hoolas tõlgendus, millest uurimuse sissejuhatus pakub hea kokkuvõtliku ülevaate, ei leidnud paraku üldist võtit tema sulguva salapärasuse avamiseks. Käsitluste positiivsed aspektid olid üldistusjõuliselt seni lõpuni koondumata, tekitades kestva rahuldamatuse tunde, et midagi määravat jääb ikka kättesaamatult varjule. Kahtlemata, nagu selgitab Wolfgang Iseri „lünklik” lugejafenomenoloogia, peabki kujundlikkusel põhinev sõnakunst viimaks hämaraks osutuma ja lõputult uusi andmeid juurde tootma (nagu põhjendab kultuurisemiootika), miska teosed tunduvad alati elulisemad ja rikkamad kui neile lootusetult lähenev illusoorne vastuvõtt. Siiski tundub Tammsaare ligipääsmatuse mulje tavapärasest oluliselt tugevam.
Olen…
Olen…
Pöide valla kohanimede muutumine
1. SISSEJUHATUS
Artikkel põhineb 2008. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööl (Alas 2008b), mille eesmärk oli anda ülevaade kohanimede muutumist puudutavast teooriast ning uurida nimede muutumist, et teada saada, kui suur ja milline osa nimedest on viimasel kolmel sajandil säilinud või muutunud. Kolme andmekogu võrdluses on vaadeldud nii lingvistilisi kui ka ekstralingvistilisi tegureid ja tegurikimpe, mis on kohanimede muutumist põhjustanud või suunanud. Kohanimede muutumise uurimisega on Eestis vähe tegeldud (vt Simm 1971; 1976), selline kohanimede säilimist, tekkimist, vahetumist ning kadu puudutav sotsioonomastiline uurimus on eesti onomastikas esmakordne. Selle uurimuse põhjal on võimalik näha Pöide nimevara praegust seisu ning suhet varasemate nimekogudega. Samuti…
Artikkel põhineb 2008. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööl (Alas 2008b), mille eesmärk oli anda ülevaade kohanimede muutumist puudutavast teooriast ning uurida nimede muutumist, et teada saada, kui suur ja milline osa nimedest on viimasel kolmel sajandil säilinud või muutunud. Kolme andmekogu võrdluses on vaadeldud nii lingvistilisi kui ka ekstralingvistilisi tegureid ja tegurikimpe, mis on kohanimede muutumist põhjustanud või suunanud. Kohanimede muutumise uurimisega on Eestis vähe tegeldud (vt Simm 1971; 1976), selline kohanimede säilimist, tekkimist, vahetumist ning kadu puudutav sotsioonomastiline uurimus on eesti onomastikas esmakordne. Selle uurimuse põhjal on võimalik näha Pöide nimevara praegust seisu ning suhet varasemate nimekogudega. Samuti…
TOSINKONNAST LÄTI LAENUST, MIS ENAMASTI POLE SEDA
Hiljuti arvustas läti ja soome keelest tõlkijana tuntud Kalev Kalkun (2012) Eesti Keele Instituudi leksikograafi Inge Käsi koostatud „Vanapärase Võru murde sõnaraamatut”, kus tuuakse muu hulgas näiteid ka võimalikest vene, saksa ja läti laenudest. Vaadeldavas sõnaraamatus pole oma- ja laensõnu eristatud, seega on arvustaja laenuallika omapäi välja otsinud. Tavaliselt pole kombeks arvustust arvustada, aga et on eksimusi, siis ei saa mitte vaiki olla. Lisaks loodab siinkirjutaja kirjutisega veidi täiendada lõunaeesti sõnade päritolu ja keelekontaktide uurimist.
K. Kalkuni esitatud vähesed vene (arvult viis) ja saksa päritolu sõnade näited (kolm) on õiged, ent vastuväiteid kutsub esile enamik läti laensõnu. Paraku näib arvustaja olevat…
K. Kalkuni esitatud vähesed vene (arvult viis) ja saksa päritolu sõnade näited (kolm) on õiged, ent vastuväiteid kutsub esile enamik läti laensõnu. Paraku näib arvustaja olevat…
Impersonaali objekt
SISSEJUHATUS
Artikli eesmärk on analüüsida impersonaalse lause objekti käände ja asukoha seoseid. Põhiküsimuseks on, kas täisobjekt, mis on nominatiivis (s.t käändes, mis on tavaliselt subjekti käändeks), kaldub paiknema lauses enne verbi nagu subjektki.
Artikli taustaks on laiem küsimus, mil määral on eesti impersonaalil passiivile iseloomulikuks peetavaid tunnuseid. Passiivi temaatika on tüpoloogilises keeleteaduses olnud aktuaalne juba pikka aega. Arutletud on selle üle, mis on passiivi põhifunktsioon ja milliseid konstruktsioone passiivina määratleda (vt nt Comrie 1977; Siewierska 1984; Keenan 1985). Tüüpilise passiivi funktsiooniks on peetud patsiendi esiletõstmist kahel tasandil: esiteks infostruktuuriliselt sõnajärjega ja teiseks süntaktiliselt, andes patsiendile subjekti omadused (Keenan 1985: 243; Siewierska 1984:…
Artikli eesmärk on analüüsida impersonaalse lause objekti käände ja asukoha seoseid. Põhiküsimuseks on, kas täisobjekt, mis on nominatiivis (s.t käändes, mis on tavaliselt subjekti käändeks), kaldub paiknema lauses enne verbi nagu subjektki.
Artikli taustaks on laiem küsimus, mil määral on eesti impersonaalil passiivile iseloomulikuks peetavaid tunnuseid. Passiivi temaatika on tüpoloogilises keeleteaduses olnud aktuaalne juba pikka aega. Arutletud on selle üle, mis on passiivi põhifunktsioon ja milliseid konstruktsioone passiivina määratleda (vt nt Comrie 1977; Siewierska 1984; Keenan 1985). Tüüpilise passiivi funktsiooniks on peetud patsiendi esiletõstmist kahel tasandil: esiteks infostruktuuriliselt sõnajärjega ja teiseks süntaktiliselt, andes patsiendile subjekti omadused (Keenan 1985: 243; Siewierska 1984:…
Lõhnav Palanumäe
Lõhn on inimesele üks kõige võimsamaid aistinguid – mälupiltide avaja, n-ö võti mineviku meelelaekasse. Juhuslik lõhnaviirg võib meid hetkega kanda igapäevategemiste juurest minevikuradadele. Elustuvad pildid, mis on ehk aastakümneid püsinud puutumatult kusagil mälusopis.
Kuidas see toimub? Kõiki aroome võetakse vastu tuhandete imepisikeste retseptoritega, mis asuvad väikeses piirkonnas otse ninajuure ees. Retseptorid edastavad aistinguid mööda närvikiudusid peaaju erinevatesse piirkondadesse. Üheks selliseks osaks on limbiline süsteem – ajupiirkond, mis tegeleb muuhulgas lõhnataju, emotsioonide ja mälestustega. Limbiline süsteem ongi pikaajalise mälu hoidja, tänu millele võib inimene mäletada näiteks lapsepõlves tajutud lõhnu veel pikki aastaid. Aegade jooksul on inimese haistmismeel tublisti mandunud, ometi on sellel…
Kuidas see toimub? Kõiki aroome võetakse vastu tuhandete imepisikeste retseptoritega, mis asuvad väikeses piirkonnas otse ninajuure ees. Retseptorid edastavad aistinguid mööda närvikiudusid peaaju erinevatesse piirkondadesse. Üheks selliseks osaks on limbiline süsteem – ajupiirkond, mis tegeleb muuhulgas lõhnataju, emotsioonide ja mälestustega. Limbiline süsteem ongi pikaajalise mälu hoidja, tänu millele võib inimene mäletada näiteks lapsepõlves tajutud lõhnu veel pikki aastaid. Aegade jooksul on inimese haistmismeel tublisti mandunud, ometi on sellel…
ERINEVAID EETIKAID MÄRGATA PÜÜDES
Ajaloo uurimine on loomulikult vajalik, kes võiks selles kahelda. Samamoodi on vajalik ka kirjanduse ajaloo uurimine. Loomingu 2011. aasta aprillinumbris kirjutasin essees „Tuvisitt ja kipsbüst” sellest, et kirjanduse ajaloo uurimise olukord on tänapäeval Eestis üsna kehv. Ülikoolid toodavad mingit seltskonda küll, aga see seltskond on peamiselt teooria baasil rammusaks aretatud ega paista faktides kuigi julgelt orienteeruvat. Nad vestleksid heal meelel ilmselt pigem sellest, mis üldse on fakt kui selline ja mis üldse on olemine kui selline, kui sellest, kes tegi mis aastal mida ja mis sellele järgnes. Teooria on tuiskliiv, mida tuul toob ja tuul viib, aga faktid on kalju,…
Kellele kuulub keel?
Vaadeldava raamatu põhjal („Keeleideoloogiad tänapäeva Eesti avalikus diskursuses, fookusega lõunaeesti keelel”) kaitses sotsioloog Kadri Koreinik Tartu Ülikoolis 29. augustil 2011. aastal doktoritöö [juhendaja Veronika Kalmus, oponent Nico Carpentier (Brüsseli Ülikool)].
Alustuseks tahaksin peatuda töö vormil. Tegu on ingliskeelse artikliväitekirjaga, mis on Eestis doktoritööde hulgas kujunemas lausa normiks. Samal ajal oleks oodanud just selle töö puhul, kus uuritakse lõunaeesti keele (de)legitimeerimist ja ohustatust, et kas või üks töö aluseks olevatest artiklitest oleks teadlikult välja antud eesti keeles või – miks mitte – võru keeles.(1) Eestikeelsete teadustööde avaldamine on missiooniküsimus, võimaldades ka muukeelse teooria eesti keelde ümberpanemisel asjad enda jaoks selgemaks mõelda.(2) Seda enam, et…
Alustuseks tahaksin peatuda töö vormil. Tegu on ingliskeelse artikliväitekirjaga, mis on Eestis doktoritööde hulgas kujunemas lausa normiks. Samal ajal oleks oodanud just selle töö puhul, kus uuritakse lõunaeesti keele (de)legitimeerimist ja ohustatust, et kas või üks töö aluseks olevatest artiklitest oleks teadlikult välja antud eesti keeles või – miks mitte – võru keeles.(1) Eestikeelsete teadustööde avaldamine on missiooniküsimus, võimaldades ka muukeelse teooria eesti keelde ümberpanemisel asjad enda jaoks selgemaks mõelda.(2) Seda enam, et…
Väikese rahva „suured lood” – rahvajuttude kaudu konstrueeritud eneseesitlusest
Identiteedile omistatakse lihtsustatult kahetist iseloomu: esmalt peaks ta väljendama kestvust, jäävaid väärtusi ja tundeid, teisalt aga ka teistest eristumist (Mathisen 1993: 37). Identiteeti on defineeritud kui sotsiaalse suhtlemisega seotud mõtlemis- ja käitumismalli, mida rahvus oluliseks peab. Rahva enesemääratlus muutub pidevalt vastavalt inimestevahelistele suhetele riigi sees ja riikide vahel (Aarelaid 2012). Kõik need kontseptid viitavad sellele, et identiteeti tuleks suhtuda kui ajalooliste protsessidega seotud dünaamilisse fenomeni.
Eestlaste rahvusliku ärkamise ajal XIX sajandil oli tollaste autorite Jakob Hurda, Carl Robert Jakobsoni, Johann Voldemar Jannseni jt kultuuritegelaste põhimureks kinnitada ühiskondlikku mõtet ja usku nii väikese rahva püsimisse ja elujõusse (Kruus 1939). Rahvusliku ajaloomälu loojaid…
Eestlaste rahvusliku ärkamise ajal XIX sajandil oli tollaste autorite Jakob Hurda, Carl Robert Jakobsoni, Johann Voldemar Jannseni jt kultuuritegelaste põhimureks kinnitada ühiskondlikku mõtet ja usku nii väikese rahva püsimisse ja elujõusse (Kruus 1939). Rahvusliku ajaloomälu loojaid…