Rubriik
Valdkond
Aasta
Kirjandusteaduse III Nüpli suvekool „Lugedes rändavaid pilvi…”
5.–6. juulil 2013 toimus Nüplis Gustav Wulff-Õie majamuuseumi valdustes Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti Kirjanduse Seltsi ja EYS Veljesto korraldatud III kirjandusteaduse suvekool, mille teemaks oli rändamine nii tegelikust ja kaardilisest kui ka filosoofilisest ja metafoorsest aspektist (vt lähemalt http://galerii.kirmus.ee/nypli/). Kui prof Arne Merilai õuemurul Urvastes toimuv Liinakuru kevadkool on õppeaasta kokkuvõtteks Tartu Ülikooli kirjandustudengitele, siis Nüpli suvekool toimib mõttelise sillana vana Eesti- ja Liivimaa vahel, tuues kesksuvel kokku nooremad eesti kirjanduse uurijad nii Tartust kui Tallinnast, isegi laiast maailmast. Kahe päeva jooksul peeti viisteist ettekannet, mille temaatika ulatus elu- ja kirjandusloost fantaasiateni. Kohe avaettekanne viis kuulajad muinasjutumaale, kus liikumisi ja teekondi…
Lühikroonika
• 3.–4. oktoobril korraldas Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloo allikate ja kirjanduse uurimise töörühm Tartus konverentsi „Soouuringud Eestis: hetkeseis ja arengud”. Lisaks võrdõigusvolinikule, kasvatus-, muusika- ja kunstiteadlastele jt erialade esindajatele astusid üles ka Tartu ja Tallinna ülikooli ning Kirjandusmuuseumi humanitaarteadlased: Kairit Kaur („Fantaasiast tegelikkuseks – kuidas sai võimalikuks Balti naiskirjanik”), Andreas Kalkun („Jumalaema kodustamine. Seto naiste usundist ja rahvapärasest marioloogiast”), Johanna Ross („Nõukogude eesti naisarenguromaan?”), Leena Kurvet-Käosaar („Armastus ja nõukogude aeg eesti naiste elulugudes”), Eda Kalmre („Omaloomingulised armastusjutud romantilises tüdrukutekultuuris. Ajaloost ja arengutest”), Liisi Laineste („Naise roll eesti anekdootides”) ja Mirjam Hinrikus („Kust otsida Tammsaare „uut naist”: kas femme fragile’i ja femme…
Lühidalt
Tatu Vaaskivi. Maarjamaa. Koostanud, tõlkinud, kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Ants Paikre. Loomingu Raamatukogu, nr 4–5. Tallinn: Kultuurileht, 2013. 83 lk.
Noorelt surnud soome literaadi mälestused 1937. aastal Eestis veedetud suvest. Raamatut tasub lugeda juba sellepärast, et turgutada närtsima kippuvat patriotismi – nii kaunilt ja muinasjutuliselt pajatab romantilise meelelaadiga kirjutaja pisikesest naabermaast, ennekõike Tartust ja sealsetest elanikest. Kuivõrd kirjandusgeograafia on vähemalt teatud ringkondades moodi läinud, võiks huviline ka Vaaskivi raamatuga mööda linna ringi jalutada ja mainitud kirjanduslikud või ajaloolised paigad üles otsida. Miljöökirjeldused on kaasahaaravad ning püsiva Tartu ja Tallinna vastasseisu valguses on eriti tore lugeda, kuidas soomlane mõlema linna kohta ühteviisi…
Ühest aegumatust teosest
Paljude uurijate sõnul on regilaulud meie rahvaluule kõige vanem ja kõige omapärasem rühm. Seega pälvib tähelepanu iga rahvalauluväljaanne, eriti veel siis, kui on tegu koondväljaandega. Tõsi on seegi, et „Monumenta Estoniae antiquae” esimese seeria – „Vana Kandle” – koostamine ja avaldamine näikse olevat ülemääraselt raske. Nii on 137 aasta jooksul avaldatud vaid 10 „Vana Kandle” (edaspidi VK) väljaannet. Väike trööst on see, et taasiseseisvunud Eestis on avaldatud juba kuue kihelkonna lauluaines: Kihnu (kahes köites: 1997, 2003), Jõhvi ja Iisaku (ühes köites: 1999), Lüganuse (2009), Paide ja Anna (ühes köites: 2012). Niisiis on lootust, et VK koostamine ja avaldamine võib kiireneda.
Ka…
Aastaraamat peegeldab soome-ugri maailma mitmest kandist
Mullu hakkas ilmuma väärtuslik üllitis, mis käsitleb populaarsel kujul soome-ugri (mõneti ka samojeedi) rahvaste keeli ja kultuure, eriti nende praegust seisu ja tulevikuväljavaateid. Aastaraamatut hakkas välja andma 1927. aastal rajatud ja 1991. aastal taasasutatud MTÜ Fenno-Ugria Asutus – katusorganisatsioon, mis ühendab enam kui viitkümmet soome-ugri sidemeid ja olukorda tähtsaks pidavat Eesti asutust ja seltsi. Fenno-Ugria Asutus loob ja vahendab hõimuliikumise pädeva keskusena soome-ugri rahvaste vahelisi kultuurikontakte, jagab teavet ja tutvustab neid rahvaid hõimupäevadel, -õhtutel ja -klubis. See tegevus on eriti oluline tänapäeval üha globaliseeruvas maailmas, mil eestlaste huvi Venemaal keerulistes tingimustes elavate väiksemate hõimurahvaste vastu on muutumas üha leigemaks.
Fenno-Ugria Asutuse…
Fenno-Ugria Asutuse…
Katse murda müüte
„Eesti mõtteloo” sarja 106. raamat teeb algust Ado Grenzsteini tekstide tutvustamisega tänasele lugejale. Kaante vahele on köidetud kirjastuse sõnul Eesti ühe olulise XIX sajandi avaliku elu tegelase, toimetaja, pedagoogi, keeleuuendaja, luuletaja ja raamatute autori tuumakamad kirjutised, mis nii või teisiti riivavad Eesti hariduse küsimusi. Oleks vale arvata, et Grenzsteini analüüsid puudutavad vaid sajanditagust aega – kogumik ilmselt üllatab ajakirjandusloost kaugemal seisnuid oma aktuaalsuse ja värskusega.
Lootsin – küllap ennatlikult – Ilmamaa kirjastuse suutlikkusele murda visa müüti Grenzsteinist kui venestajast. Ümbriskaas annab siiski teada, et Grenzstein tegi järeleandmisi alanud venestamispoliitikale, eessõna kinnitab aga otsesõnu: „kuid aastast 1888 asus ta toetama riiklikku venestamispoliitikat”…
Lootsin – küllap ennatlikult – Ilmamaa kirjastuse suutlikkusele murda visa müüti Grenzsteinist kui venestajast. Ümbriskaas annab siiski teada, et Grenzstein tegi järeleandmisi alanud venestamispoliitikale, eessõna kinnitab aga otsesõnu: „kuid aastast 1888 asus ta toetama riiklikku venestamispoliitikat”…
Hiired ja konnad Kuku klubis
Mihkel Muti memuaaride mahukate köidete järel, mis põlvkonnaromaanile „Kooparahvas läheb ajalukku” pidid olema soojendusbändi eest,(1) ei tulnud üllatusena romaani paksus, soov mingit perioodi kaante vahele saada, ning autori eelnevat loomingut arvestades ammugi mitte tegelaste valik või põhiline ajaveetmisviis. Küll oli üllatuseks tõik, et kõike seda lugeda oli võrdlemisi igav. Oma ajastut kirjeldavad Muti varasemad jutustused „Hiired tuules” (mille järjeks peab „Kooparahvast” Andrus Kivirähk)(2) või „Rahvusvaheline mees” hoopiski paremini. Hoolimata veelgi lopsakamast grotesksusest andsid need üksjagu täpsemalt edasi õhkkonda, mida samal ajal naeruvääristasid või ka ülistasid.
Tagantjärele võiks väita, et mainitud jutustused täitsid ühtlasi paremini Muti soovi ütelda „midagi ka neile, kel…
Ado Grenzsteini jälg häälikuvälte teooria eduloos ja eksitustes
Ado Grenzsteinil on oma koht eesti keele edendamise loos. Põhjusega tuuakse esile tema 1600 uudissõnaga „Eesti Sõnaraamatut” (Grenzstein 1884), purismi, kunstsõnu (ammu enne Aavikut), keeleõpikuid, head eesti, saksa ja vene keele kasutust, omas ajas säravat ajakirjanduskeelt, publitsistihinge (mida ta küll kasutas ka põhimõttelagedalt).
Üks oluline keeleteoreetiline arendus on tema puhul olnud unustuses: Ado Grenzstein on 15., 22. ja 29. detsembril 1876 Eesti Postimehes (nr 50–52) Piirikivi nime all avaldanud kirjutise „Eesti õigestkirjutuse parandajatele”, mille taas käibesse toomine „Eesti mõtteloo” 106., Grenzsteini köites „Eesti haridus” annab põhjuse pidada Grenzsteini häälikuvälte teooria tähtsaimaks eelkäijaks, ehk koguni tahtlikult või tahtmatult unustatud kaasautoriks (Grenzstein 2012).
Grenzsteini…
Üks oluline keeleteoreetiline arendus on tema puhul olnud unustuses: Ado Grenzstein on 15., 22. ja 29. detsembril 1876 Eesti Postimehes (nr 50–52) Piirikivi nime all avaldanud kirjutise „Eesti õigestkirjutuse parandajatele”, mille taas käibesse toomine „Eesti mõtteloo” 106., Grenzsteini köites „Eesti haridus” annab põhjuse pidada Grenzsteini häälikuvälte teooria tähtsaimaks eelkäijaks, ehk koguni tahtlikult või tahtmatult unustatud kaasautoriks (Grenzstein 2012).
Grenzsteini…
Kiriusutelu Jüri Viikbergiga
10. IX 2013 tähistas Eesti Keele Instituudi vanemteadur ja Tallinna Ülikooli dotsent Jüri Viikberg oma 60. sünnipäeva. Juubilari küsitles Lembit Vaba.
Millal ja kuidas avastasid endas huvi filoloogia ja keelte vastu?
See toimus pigem hilja kui vara. Olin koolis päris hea õpilane ja õppisin huviga nii ajalugu, geograafiat kui ka keemiat. Eesti keele õigekiri jäi juba varakult ja kuidagi märkamatult ise külge ning kui nüüd tagantjärele meenutada, siis olid mu eesti keele õpetajad tegelikult kõik kirjandusõpetajad. Tänu neile olid mu silmad aga keskkooli ajal vähemalt Loomingut näinud. Nii et abituuriumis ülikooliplaane pidades ei olnud mul üht kindlat eelistust. Ajalugu võinuks vabalt olla mu…
Millal ja kuidas avastasid endas huvi filoloogia ja keelte vastu?
See toimus pigem hilja kui vara. Olin koolis päris hea õpilane ja õppisin huviga nii ajalugu, geograafiat kui ka keemiat. Eesti keele õigekiri jäi juba varakult ja kuidagi märkamatult ise külge ning kui nüüd tagantjärele meenutada, siis olid mu eesti keele õpetajad tegelikult kõik kirjandusõpetajad. Tänu neile olid mu silmad aga keskkooli ajal vähemalt Loomingut näinud. Nii et abituuriumis ülikooliplaane pidades ei olnud mul üht kindlat eelistust. Ajalugu võinuks vabalt olla mu…
Rändavad kuningad ja mängivad kuningad
Kaugema ajaloo jälgede otsimisel rahvaluulest on pikad traditsioonid nii Eestis kui ka välismaal. Sai ju folkloristika kui distsipliin alguse huvist rahva mineviku vastu. Alles viimasel poolsajandil on minevikule orienteeritud rahvaluule uurimise asemel valdavaks saanud folkloori sünkrooniline uurimine, mille aluseks on arusaam, et folkloor pole mitte minevikuline ja kaduv, vaid elav ja muutuv nähtus.
Iseenesest ei tähenda folkloori pidev muutumine sugugi seda, et ajalooline perspektiiv selle uurimiseks ei sobi. Pigem vastupidi – ajalugu ongi lugu ajas toimunud muutustest ning selle uurimine püüd toimunud muutusi mõista. Küll aga peab tõdema, et folklooripalu ei saa käsitleda ürikute või muude sama laadi allikatena, mida ajalooteadus…
Iseenesest ei tähenda folkloori pidev muutumine sugugi seda, et ajalooline perspektiiv selle uurimiseks ei sobi. Pigem vastupidi – ajalugu ongi lugu ajas toimunud muutustest ning selle uurimine püüd toimunud muutusi mõista. Küll aga peab tõdema, et folklooripalu ei saa käsitleda ürikute või muude sama laadi allikatena, mida ajalooteadus…
Hando Runnel ja keeleuuendus
Vahekord keeleuuendusega kuulub kõige ärgitavamate küsitavuste hulka, mida Hando Runneli esseistika võib kergitada. Mispärast autor, kes kaldub oma luulet tõlgitamatuks ja ainult eestlastele määratuks pidama, kohtleb nii vaoshoitult inimesi, kes kogu oma elu pühendasid valdavalt eesti keele võimaluste avardamisele? Me ju teame, et kõigist asjust vähem tahaks luuletaja sarnaneda kultuuritoojatega, kelle tegevust on Valmar Adams mälestanud värsiridadega: „Jällenägemist Aaviku sõnadega / tervitan siiralt” (Adams 1971: 105). Küll pole Runnelil mõttes olnud seda või toda keelendit põlu alla panna, kuid juba see, kuidas luuletaja on Aavikust rääkinud, näitlikustab tema suhtumist piisavalt. „Insenerliku uusaja monumentaalsuse üks silmapaistvamaid pioneere eestlaste hulgas oli „keeleuuendaja”…
Riimi sunnil sündinud elukas
Järgnevas tuleb juttu ühest eestikeelse lõppriimilise luule algusaastate tõenäoliselt juhuslikust kõrvalsaadusest, mis või kes hiljem iseseisvalt tegutsema on pääsenud ja siiamaani elujõudu paistab ilmutavat.
Eestikeelne lõppriimiline luule tekkis XVII sajandil ning hakkas arenema kahes vormis: juhuluulena ja kirikulaulu tõlkena (üksikud kirikulaulude tekstid on ka kohapeal loodud). Varajasim säilinud eestikeelne juhuluuletus pärineb teatavasti 1637. aastast Reiner Brockmannilt, keda seetõttu peetakse ka eesti kunstluulele alusepanijaks. Esimene lõppriimiline silbilis-rõhuline kirikulaulude väljaanne ilmus 1656. aastal ning selle tõlkijateks olid lisaks tollelesamale Reiner Brockmannile (kes raamatu ilmumise ajaks oli juba surnud) veel Martin Gilläus, Heinrich Göseken ja Georg Salemann. Henrik Visnapuu on püüdnud leida lõppriimi algeid…
Kirjandusuudiseid Soome lahe põhjakaldalt
Soomekeelse käsikirja tõlkinud J O H A N N A R O S S
Nad said hakkama
Ilmaolud. Peategelane. Maastik. Kõrvaltegelane. Oht. Veel üks oht. Meelepete. Morsk. Tagaajamine. Napp pääsemine. Suudlus. Ilmaolud.
Petri Tamminen, Helsingin Sanomat 23. XI 2012 (Twitter-novell)
2014. AASTA FRANKFURDI KIRJANDUSMESSI EEL
Kirjandusel on soome kultuuris alati olnud eriline positsioon. XIX sajandil kujundati kirjanduse abil jõuliselt soome rahvusidentiteeti ja kirjandusel oli keskne roll rahvusriigi sünni juures. Aastakümneid on soomlased iseendid näinud kord Aleksis Kivi „Seitsme venna” Jukola-poiste sarnaste põikpeadena, kord Väinö Linna „Tundmatu sõduri” sõjameeste sarnaste torisejatena. Needsamad romaanid on andnud ainest ka positiivseks enesepildiks: seitse venda on eeskujuks kui sitked uudismaaharijad, sõdurid…
Linnateema vanemas rahvalaulus
Vanem rahvalaul ei seostu eelduspäraselt linna või linnaelu kujutamisega. Esmalt tingib selle regilaulustiili vanus, mida hinnatakse mitme aastatuhandega (Tedre 2008 [1998]: 425; Sarv 2000: 13–14). Linnad hakkasid aga Eestis kujunema XIII–XIV sajandil (EA 2012: 123). Teiseks – meile tuntud regilaulude teemasid ning esitusviise seostatakse põlluharijate elustiiliga (Peegel 1997: 119). Ühtlasi oli Eestis XIX sajandi lõpul – laulude suurkogumise ajal – maaelanike osakaal linnaelanike omast märkimisväärselt suurem: 1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli neid vastavalt 81 ja 19 protsenti (Palli 1998: 29). Ja lõpuks: paralleelselt maalt linna asumisega XIX sajandi lõpul taandus ju õieti ka regilaulutraditsioon.
Teisalt on lauludega tegelejatele siiski silma ja…
Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa
Sellenimeline konverents, mis oli pühendatud F. J. Wiedemanni keeleauhinna väljaandmise 25. aastapäevale, toimus Emakeele Seltsi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi korraldusel 24.–25. aprillini Väike-Maarjas. Rahvusvahelise konverentsi avasõnad lausus president Toomas Hendrik Ilves, kes nimetas eesti keelt meie tähtsaimaks ühisvaraks.
Nii nagu Wiedemanni konverentsidel tavaks kõlas ka seekord alustuseks kaks õpilas- ja kaks üliõpilasettekannet: Viljandi gümnasistid Toomas Koitmäe ja Merli Mändul olid võrrelnud poiste ja tüdrukute õigekeeleoskust põhikooli- ja gümnaasiumiastme kirjatööde põhjal, Väike-Maarja õpilane Kert Ojasaar tegi ettekande tsitaatsõnadest noortekeeles. Kadri Remmet (TÜ) tutvustas Johannes Aavikut eesti keele emotsioonisõnavara rikastajana. 100 aastat hiljem on tema soovitatud tüvedest meie sõnaraamatutesse jõudnud umbes kaks kolmandikku.…
Tartu ja Riia kirjanduses
9.−10. mail toimus Tartu Ülikooli saksa filoloogia osakonnas konverents „Tartu und Riga in der Literatur” („Tartu ja Riia kirjanduses”). Kahe päeva jooksul kuulati neljateist ettekannet, millega astusid üles saksa, läti, eesti ja klassikalised filoloogid Göttingenist, Riiast ja Tartust. Viimastel aastatel on Saksa germanistikas ja võrdlevas kirjandusteaduses tekkinud huvi Ida-Euroopa ajalooliste interferentsiruumide vastu, kus saksa keel ja kultuur on olnud ajaloos olulisel kohal. Konverentsi üheks tõukejõuks oli Tartu ja Göttingeni ülikooli saksa filoloogia osakondade vaheline koostööleping.
Konverentsil vaadeldi Tartut ja Riiat kui Liivimaa kaht poolust ja uuriti nende linnade representatsiooni eesti, läti ja baltisaksa kirjanduses. Peamisteks küsimusteks, millele vastuseid otsiti, olid: kuidas…
Realism!!!!
17. mail kogunesid Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi saali noored humanitaarteadlased, et vahetada mõtteid selle üle, mida me peame silmas, kui kõneleme tänapäeval realismist, olgu siis üldisema tunnetusvormi või kitsamalt žanri tähenduses. Kas pole võimalik, et modernses, simulaakrumitega täidetud ühiskonnas on realism kui selline juba ületatud ning sellest kõnelemine ebaadekvaatne? Või toob tarbimisühiskonna läbinisti materiaalne tegelikkus esile just realismi teisenenud ja intensiivistunud avaldumisvorme, millele võiks viidata kas või realistliku kujutusmeetodi taas kasvanud aktuaalsus nüüdisaegsetes kunstilistes praktikates? Viimane oli ka üks nimetatud konverentsiteema ellukutsumise ajendeid, näidates, et inimeste kinnisidee realismist pole hoopiski ammendatud ning kõrvaleheitmise asemel vajab realismiküsimus pigem taas läbimõtlemist.
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri-…
Konverents „Grammatika ja kontekst”
6.–8. juunini 2013 toimus Tartus rahvusvaheline konverents „Grammatika ja kontekst: uued vaatenurgad Uurali keelte uurimises”. Tegu oli juba neljanda konverentsiga samateemaliste sümpoosionide sarjas, varasemad on toimunud 2004. aastal Budapestis, 2007. aastal Helsingis ja 2011. aastal taas Budapestis. Tänavune üritus osutus suuremaks kui varasemad. Ettekandeid oli kokku 88 ja ettekandjaid lisaks Eestile, Soomele ja Ungarile ka Saksamaalt, Venemaalt, Inglismaalt, Hollandist, Tšehhist, Poolast, Ameerika Ühendriikidest, Rootsist, Belgiast ja Hispaaniast.
Konverentsisarja eesmärk on iga paari-kolme aasta tagant kokku tuua Uurali keeltega tegelevad teadlased, kelle huviorbiidis on eelkõige keele grammatiliste vahendite ning kasutussituatsioonide vahelised suhted. Sellest lähtuvalt kujunesid ka konverentsil käsitletavad teemad, mis ulatusid ühe…
Lühikroonika
• 1.–4. juulini toimus Tartus etnoloogide ja folkloristide maailmaorganisatsiooni SIEF (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 11. rahvusvaheline kongress, millel osales ligi 430 esinejat 41 riigist. Tänavune kongress keskendus ringlusele, sh kultuurivormide ringlusele ning kultuuriliste praktikate ja uskumuste ringlust kujundavatele poliitilistele ja majanduslikele teguritele. Tartu Ülikooli aulas toimunud seitsmel plenaarloengul esinesid Tine Damsholt (Kopenhaageni Ülikool), Michael Herzfeld (Harvardi Ülikool), Robert G. Howard (Wisconsini Ülikool), Kristin Kuutma (TÜ), Joep Leerssen (Amsterdami Ülikool), Alessandro Portelli (Sapienza Ülikool Roomas) ja Greg Urban (Pennsylvania Ülikool). Kongressi korraldasid TÜ kultuuriteaduste ja kunstide instituut koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, kultuuriteooria tippkeskuse, Tallinna Ülikooli ning Tartu…
Õpetaja iga liigutus võib näidata probleemi
Krista Mihkelsi väitekiri käsitleb õpetaja algatatud parandusi eesti algkoolitundides. Materjaliks on 440 minutit videosalvestusi 1., 2. ja 4. klassi tundidest, kus kokku leidus 264 parandus-sekventsi. Uurimus annab ülevaate verbaalsetest parandusalgatustest, kuid põhirõhk on mitteverbaalsete vahendite analüüsil nii rangelt parandussekventsi osana kui ka selle lähiümbruses. Täpselt vaadeldakse kehahoiakut ja liigutusi paranduse jooksul, selle eelpositsioonis ning lahenduses. Väitekiri jõuab intrigeeriva järelduseni, et koolitunnis ei määragi suhtlusüksusi niivõrd keelelised tegevused kui osalejate kehaline orientatsioon: näiteks võib probleemile osutada see, kui õpetaja vastuse lõppedes kummargile jääb, aga ka see, et kaardikepp ei liigu edasi järgmise ülesande juurde. Mitteverbaalsete vahenditega võib parandusprotsessi nii alustada kui…
Mälestuste varjuteatri vastu
„Allikate ülevaatamine ongi aeg-ajalt vajalik selleks, et ajalugu ei hakkaks meenutama telefonimängu, kus esialgne sõnum moondub tundmatuseni.”
Malle Salupere (kogumiku lakatekstist)
Kultuuriloole pühendatud raamatute puhul on alati üheks võtmeküsimuseks nende seos tänapäevaga. Kuivõrd võib teadmine ammu minevikus toimunud sündmustest meid mõjutada või kuidagi lihvida meie arusaamu iseenda ja teiste kohta, korrigeerida mõningaid vaateid ja lõpuks pakkuda ka nauditavat kultuuri (taas)avastamise võimalust? Kuigi Malle Salupere raamat „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” keskendub põhiliselt möödunud sajandite oludele ja inimestele, on selle kirglik ja poleemiline seos tänapäeva maailmaga väga teretulnud ning igati aktuaalne. Nagu ka tema eelmise kogumiku puhul („Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed…
Kuidas Hurta kokku panna?
Jakob Hurdalt on mõtteloo sarjas varem ilmunud kogumik „Looja ees” (2005), nii et „Keelemehega” tõusis Hurt nende väheste hulka, kes kajastub sarjas rohkem kui ühe raamatuga. Internetis leiduvatest mõtteloo ülevaatetabelitest nähtub, et Karl Ast Rumorilt ja Lennart Merelt on ilmutatud kummaltki koguni kolm raamatut, kaks köidet on avaldatud lisaks Hurdale veel Juhan Luigalt, Uku Masingult, Ants Oraselt, Konstantin Pätsilt, Gustav Suitsult ja Jaan Tõnissonilt. Asjaolu, et sarja valik peegeldab selgelt peatoimetaja Hando Runneli ja tema mõttekaaslaste maitsemaailma ega anna piisavalt mitmekülgset ja terviklikku pilti eestlust mõjutanud mõttevooludest, on küllap põhjusega kritiseeritud,(1) aga Hurda koha pealt ei saa teise köite lisamisele…
Raudsepp: olemas!
Raamatuid ostetakse üldiselt kahel põhjusel. Esiteks muidugi lugemiseks. Muretsetakse endale raamat, viiakse koju ja loetakse läbi. Vahel, kui tegemist on eriti põneva teosega, siis ülikiiresti, raatsimata öösel magadagi, kui aga raamat eeldab rahulikku süvenemist, siis loetakse teda kiirustamata, tundes tekstist samasugust mõnu nagu aegamisi suus sulavast šokolaadist. Mõnda raamatut loetakse veel mitu korda ja pannakse ta seejärel riiulile kõige nähtavamasse kohta kui hädavajalik ning sagedasti kasutamist leidev tarbeese, mõni aga laenatakse igaveseks sugulasele või sõbrale, kuna teatakse juba ette, et ega seda enam teist korda kätte ei võta ja mis ta siis ikka niisama kapis vedeleb.
Teine põhjus raamatute ostmiseks on…
Tossutäkuga Euroopas, revolvriga Türgis
Kõigi kurtmiste kiuste on eesti suurkirjanikud ajapikku hakanud saama neile pühendunud uurijaid, kellel on jätkunud jõudu ja tahtmist artiklikeste asemel ka ulatuslikumaid, raamatu mõõtu käsitlusi ette võtta. Ma ei kõnele siin üldse tasemest, möönan vaid viimastel aastatel silma paistnud kirjanikubiograafiaid nagu näiteks Sirje Kiini „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (2009, 2., teoreetilise ballasti väljaheitmisega lugejasõbralikumaks tehtud trükk alapealkirjaga „Elu ja luule”, 2011), Leili Iheri „Gustav Suitsu jälil” (2011), Livia Viitoli „Eduard Vilde” (2012), Margit Mõistliku „On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust” (2011). Enamasti on sellistel puhkudel tegemist juba aastakümneid kestnud kiindumuse kaua oodatud viljaga,…
Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012
2010
Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) kogud täienesid kultuuriajalooliste materjalidega traditsiooniliselt vabatahtlike annetustena. Suuremad laekumised käsikirjade kogusse olid Ralf Parve, Anton Vaarandi ja Ants Järve käsikirjalised arhiivid, juba varem üle antud personaalarhiividele tõid lisa August Eelmäe ja Erast Parmasto.
Hoiustati taas õpilaste iga-aastased ajalooalased võistlustööd, Ivar Vilde andis üle oma matkapäevikud aastatest 1953–2005, arvele võeti poolsada elulugu ning eluloovõistluse „Minu elu ja seltsitegevus” 31 laekunud tööd. Ei saa alahinnata ka kultuuriajalooliselt olulisi üksiklaekumisi.
Väliseesti materjalidest olid mahukamad erinevate Uppsala Eesti organisatsioonide ja Ilmar Loorandi arhiivid, mõlemad sisaldasid ka fotosid. Ottawa Eesti saatkonna vahendusel ja BaltHerNeti kaasabil jõudis kultuuriloolisesse arhiivi kõvaketas Ottawas Kanada Arhiivis ja…
Museaalne saaste
Mul on probleem.
Enne surma andis Debora Vaarandi mulle üle suure pataka Kersti Merilaasi kirju, mis too oli talle ligi kolmekümne aasta jooksul saatnud. Mida teeks korralik kodanik? Loovutaks need Kirjandusmuuseumile. Aga ma ei saa. Nimelt vannutab Kersti oma kirjades korduvalt Deborat, et too saadud kirjad põletaks: „Kõik Su kirjad ma põletan ära, ei maksa karta, tulevastele põlvedele ei jää midagi sorida. Tee Sina sedasama” (2. IV 1978). Ja põhjendab seda nii: „Meie omi kirju ju Kirjandusmuuseumi ei vii. Viimane asjaolu teebki mulle igasuguse kirjavahetuse vastikuks – kirjutad näiteks oma lapsepõlve kaaslasele, aga tuleb välja, et oled kirjutanud hoopis „rahvale”” (2.…