Rubriik
Valdkond
Aasta
Emakeele Seltsis
Kõnekoosolek 27. augustil Tallinnas oli pühendatud Uppsala ülikooli soome-ugri keelte, eriti eesti keele professori Raimo Raagi 60. sünnipäevale. Kohal oli ka tema abikaasa, nüüdiskeelte õppetooli juhataja, dotsent ja eesti keele lektor Virve Raag. Avasõna ütles Tiina Söderman. Jüri Viikberg rääkis sissejuhatavas sõnavõtus „Kaalul on rohkem kui Saareste murdeatlas” Andrus Saareste „Väikese murdeatlase” ning muu Eesti ja eestlastega seotud kirjavara (nt Oskar Looritsa „Grundzüge des estnischen Volksglaubens” köited, samuti mitmesugused seeriaväljaanded ja aastaraamatud) jõudmisest Eestisse 1999. aastal, pärast seda kui Rootsi Kuninglik Gustav Adolfi Akadeemia oli seismajäänud varusid vähendanud. Tänu R. Raagi kiirele tegutsemisele pääses mitu tonni raamatuid hävitamisest.
Raimo ja Virve…
Emakeele Seltsis
Kõnekoosolek Jüri Viikbergi 60 aasta juubeli auks toimus 10. septembril Tallinnas ja ettekandeid oli kolm.
Jüri Viikberg kõneles teemal „Alamsaksa laensõnadest Johannes Gutslaffi grammatikas”. Ta juhtis tähelepanu asjaolule, et Gutslaffi saksa-eesti sõnastikuosas pole eesti vasteteks paljudel juhtudel mitte XVII sajandiks eesti keelde jõudnud alamsaksa laensõnad (nt kelm, pärm, trehtel, volt), vaid oma sõnavara. Osa sõnavasteid on Urvaste pastor Gutslaff leidnud ootuspäraselt lõunaeesti murretest (herits, sepp, vallim, käber), mõnel vähesel juhul esitanud omapoolse sõnavaste ka ise (nt piimapääline ’koor’). Ettekanne lõppes järeldusega, et Gutslaffi sõnakasutus on üheks indikaatoriks alamsaksa laensõnade jõudmisest eesti keelde.
Annika Kilgi analüüsis ettekandes „Eduard Ahrensi piiblikeele kriitika” keelejooni, mida…
Karl Ristikivi päev
18. oktoobril 2013 tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis Karl Ristikivi aasta nooremate sõprade, kolleegide ja mingil määral ka konkurentide Valev Uibopuu, Arvo Mägi ja Gert Helbemäe juubeleid.
Valev Uibopuu oli kirjanik, ajakirjanik ja fennougrist, ehk nagu ta ise kunagi määratles – elas killustunud elu. Janika Kronberg kõneles sellest, mis neist kolmest killust väljapoole jäi, tuues esile meremeheelu, töö Eesti Kirjastuse Kooperatiivi arhiivi korrastamisel ning kogu eesti diasporaad hõlmanud ulatusliku lugejauuringu, mille kokkuvõte ilmus koguteoses „Lugejalt kirjanikule” 1955. aastal. Ajakirjanikutööd teinud Uibopuu hoidus ajakirjandusest, olles seisukohal, et teosed kõnelevad enda eest ise; see ei takistanud tal osalemast koguteoses „Kuidas kirjanikud kirjutavad” (1992). Samuti mainis…
Alati suur õnn: avatud vaim väikeses kultuuris
Helmi Reiman-Neggo (1892–1920) võib näida vaid truu tütrena, keda mäletatakse eelkõige tema isa Villem Reimani tõttu. Viimast rõhutab ka raamatu kaanel olev nimekuju – näiteks Villem Ernitsa järelehüüdes viidatakse talle kui Helmi Neggole. Reiman-Neggo oli Eesti esimene erialase koolitusega etnograaf ja Eesti Rahva Muuseumi kaastööline, kuid tema napp looming, mis nüüd raamatusse „Kolm suurt õnne” kogutuna meieni jõuab, on valdavalt unustusse vajunud. Villem Ernitsa ja Juhan Luiga järelehüüdedki, mis on antud kogumikku lisatud, kirjeldavad teda kui realiseerimata jäänud tulevikulootust. Varem on teda napil leheküljel maininud Helmi Mäelo(1) ja tema etnograafiaalast tegevust tutvustanud Piret Õunapuu(2). Tema kogumiku ilmumine „Eesti mõtteloo” sarjas…
Arvuti- ja õppeleksikograafia alane väitekiri
4. aprillil 2013 kaitses Jelena Kallas Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogus edukalt väitekirja „Eesti keele sisusõnade süntagmaatilised suhted korpus- ja õppeleksikograafias”. Töö juhendajateks olid Asta Õim ja Margit Langemets ning oponentideks Raili Pool ja Kadri Muischnek.
Doktoritöös on lõimitud kaks aktuaalset rakenduslingvistilist uurimissuunda: korpusleksikograafia ja võõrkeeleõppijatele mõeldud sõnastike koostamine.
Viimase kümnendi jooksul on keele-korpused, sh eesti keele korpused saavutanud piisava suuruse selleks, et toimida keelekirjelduste, sh leksikograafia adekvaatse alusmaterjalina. Samas on korpuste suurus muutnud vajalikuks nendest keelelise info hankimise automatiseerimise. Kaitstud dissertatsiooni teemavalik ongi sellest vaatepunktist aktuaalne ja vajalik, nimelt on autor leksikograafilise tarkvara Sketch Engine(1) formaalses raamistikus läbi analüüsinud eesti keele sisusõnade…
Doktoritöös on lõimitud kaks aktuaalset rakenduslingvistilist uurimissuunda: korpusleksikograafia ja võõrkeeleõppijatele mõeldud sõnastike koostamine.
Viimase kümnendi jooksul on keele-korpused, sh eesti keele korpused saavutanud piisava suuruse selleks, et toimida keelekirjelduste, sh leksikograafia adekvaatse alusmaterjalina. Samas on korpuste suurus muutnud vajalikuks nendest keelelise info hankimise automatiseerimise. Kaitstud dissertatsiooni teemavalik ongi sellest vaatepunktist aktuaalne ja vajalik, nimelt on autor leksikograafilise tarkvara Sketch Engine(1) formaalses raamistikus läbi analüüsinud eesti keele sisusõnade…
Mõtteid ingliskeelse Juhan Liivi luulevalimiku ja nüüdisaja eesti luule antoloogia ilmumise puhul
2013. aastal ilmus USA-s New Orleansi ülikooli kirjastuses ingliskeelne nüüdisaja eesti luule antoloogia, mille on koostanud läti päritolu ameeriklanna Inara CedriÏnš. Valimik koondab aastatel 1936–1988 sündinud kahekümne seitsme eesti luuletaja luuletusi, raamatus esinevas järjekorras: Asko Künnap, Doris Kareva, Jaan Kaplinski, Andres Ehin, Indrek Hirv, Elo Viiding, Hando Runnel, Eeva Park, fs, Kaarel B. Väljamäe, Tuuli Velling, Ülar Ploom, Mari Vallisoo, Paul-Eerik Rummo, Triin Soomets, Kalev Kesküla, Viivi Luik, Jüri Talvet, Kauksi Ülle, Tõnu Õnnepalu, Andra Teede, Hasso Krull, Ene Mihkelson, Mats Traat, Kalju Kruusa, Katre Ligi, Maarja Pärtna. Raamatu eessõnas pakub Jüri Talvet ülevaate eesti kunstluule kohta selle algaegadest kuni…
Vennastekoguduse kirjandusest virgutuslugemisena
Raamatutel ning käsikirjadel on muidugi oma saatus ja kirjutatud sõna püsib. Iidsete tõdemuste järjekordse kinnitusena on paar aastat tagasi meie lugemislauale jõudnud Rudolf Põldmäe ülevaade Eestiga seoses olevast vennastekoguduse kirjandusest. Teose on 36 aastat pärast käsikirja valmimist ja 23 aastat pärast autori surma avaldanud kirjastus Ilmamaa oma teenekas sarjas „Eesti mõttelugu”.
Raamatu aluseks oleva käsikirja pani Põldmäe kokku aastatel 1974–1975. Ta oli siis teadurina palgal Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusajaloo sektoris, mida juhatas Aarne Vinkel ja kus parajasti oli käsil „Eesti kirjanduse ajaloo” koostamine, peatoimetajaks instituudi direktori postile tõusnud Endel Sõgel, osav administraator ja karm ideoloogiavalvur. Armuaeg, mille Põldmäe oma privaatuurimuse…
Raamatu aluseks oleva käsikirja pani Põldmäe kokku aastatel 1974–1975. Ta oli siis teadurina palgal Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusajaloo sektoris, mida juhatas Aarne Vinkel ja kus parajasti oli käsil „Eesti kirjanduse ajaloo” koostamine, peatoimetajaks instituudi direktori postile tõusnud Endel Sõgel, osav administraator ja karm ideoloogiavalvur. Armuaeg, mille Põldmäe oma privaatuurimuse…
Väike teejuht läti proosa territooriumil
Küsimuse võiks sõnastada sootuks lihtsalt ja teatud määral isegi primitiivselt: kas on olemas mingi omaduste, eripärade või tunnuste kogum, millega saaks enam-vähem täpselt kirjeldada mõistet „nüüdisaegne läti proosa”? Liigse jutu ja pika teoretiseerimiseta tuleb niisama lihtsalt ja primitiivselt ka vastata: sellist omaduste, eripärade või tunnuste kogumit pole. Ei ole võimalik koostada nüüdisaegse läti proosa kaanonit. Pole täpselt defineeritavaid orientiire, peajoont ega ka lahtreid, kuhu autorid hõlpsalt ja mugavalt, selge süsteemi järgi ära paigutada. On autorid, kes kirjutavad nii erinevalt, justkui oleksid neid kujundanud täiesti erinevad kogemused ja kultuurid. Siiski võib kõnelda mõningatest esmapilgul raskesti märgatavatest laiaulatuslikest protsessidest ja nähtustest, mis…
Veel kord Pandiverest ja ta nimest
Toponüümikat onomastika haruna on vaadeldud kui konvergentsi (või sünteesi) teadusharu või siis peetudki seda interdistsiplinaarseks. Kahtlemata on toponüümikal puutepunkte mitme teise teadusharuga, millest olulisemad on lingvistika, ajalugu ja geograafia. Neid kolme on nimetatud isegi toponüümika abiteadusteks. Lingvistikas on kohanimeuurimise seisu-kohalt tähtsad eelkõige dialektoloogia ja foneetika. Kuna toponüümika on teadus kohtade nimedest, on ilmne selle seotus geograafiaga, teadusharuga, mis uurib kohti, täpsemalt asustatud kohti (Tort-Donada 2012: 254).
Seetõttu on ka geograafid alati olnud toponüümikast huvitatud. Geograaf Taavi Pae kirjutas Pandivere kõrgustiku nimest Keele ja Kirjanduse eelmise aasta juunikuu numbris, kus ta seab kahtluse alla Paul Ariste 1957. aasta teooria, et nimi on…
Tõlkelised ebakõlad totalitarismi monoloogis
Tõlketeaduses on viimastel kümnenditel huviorbiiti tõusnud tõlke ajalooline, sotsiaalne ja kultuuriline kontekst ning tavapäraseks on saanud humanitaaria erinevate distsipliinide esindajate koostöö, mis on päädinud läbimurdelise tähtsusega rahvuslike tõlkelugude publitseerimisega (vt nt France, Gillespie 2005, 2006, 2008, 2010; Riikonen jt 2007). Paralleelselt tõlkelugude kirjutamisega on aga teoreetilises ja metodoloogilises kirjanduses korduma jäänud ka arvamus, et diakrooniline perspektiiv on ajaloolisi olusid sageli naiivselt idealiseerinud ja redutseerinud (nt Tymoczko 1999, 2007; Rundle 2011). Liitsõna „tõlkelugu” ei tähenda ju ainult üksikute omaaegsete tõlgete uurimist ega tõlgete või ajaloo uurimist kuidagi „teisiti”, vaid peaks ennekõike viitama tõlke ja ajaloo vastastikusele seotusele, esitades tõlget ajaloo ja…
XLVI J. V. Veski päev
XLVI J. V. Verski päev toimus 27. juunil 2013 Tartu Ülikooli senati saalis, konverentsi üldteema oli tänavu „Eesti keel ja erivajadustega keelekasutaja”.
Helle Metslangi avasõnade järel kõlas viis ettekannet.
Urmas Sutrop andis avaettekandes „Missugused on keeleliste erivajadustega inimeste rühmad?” ülevaate erivajaduste liikidest ning tõdes, et paljud andmed on salastatud ja nii ei tea üldsus erivajadustega inimeste hulka ega nende erivajaduste olemust kuigi täpselt. Seetõttu on avalikkusel raske mõista keeleliste vajaduste eripära. Oluline on tagada kõigi elanike täisväärtuslik elu. Eestil on selles vallas veel pikk tee minna, hea näitena on eeskujuks eelkõige ingliskeelsed maad, kus teema on paremini läbi uuritud ja ära korraldatud.…
Helle Metslangi avasõnade järel kõlas viis ettekannet.
Urmas Sutrop andis avaettekandes „Missugused on keeleliste erivajadustega inimeste rühmad?” ülevaate erivajaduste liikidest ning tõdes, et paljud andmed on salastatud ja nii ei tea üldsus erivajadustega inimeste hulka ega nende erivajaduste olemust kuigi täpselt. Seetõttu on avalikkusel raske mõista keeleliste vajaduste eripära. Oluline on tagada kõigi elanike täisväärtuslik elu. Eestil on selles vallas veel pikk tee minna, hea näitena on eeskujuks eelkõige ingliskeelsed maad, kus teema on paremini läbi uuritud ja ära korraldatud.…
Kirjandusteaduse III Nüpli suvekool „Lugedes rändavaid pilvi…”
5.–6. juulil 2013 toimus Nüplis Gustav Wulff-Õie majamuuseumi valdustes Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti Kirjanduse Seltsi ja EYS Veljesto korraldatud III kirjandusteaduse suvekool, mille teemaks oli rändamine nii tegelikust ja kaardilisest kui ka filosoofilisest ja metafoorsest aspektist (vt lähemalt http://galerii.kirmus.ee/nypli/). Kui prof Arne Merilai õuemurul Urvastes toimuv Liinakuru kevadkool on õppeaasta kokkuvõtteks Tartu Ülikooli kirjandustudengitele, siis Nüpli suvekool toimib mõttelise sillana vana Eesti- ja Liivimaa vahel, tuues kesksuvel kokku nooremad eesti kirjanduse uurijad nii Tartust kui Tallinnast, isegi laiast maailmast. Kahe päeva jooksul peeti viisteist ettekannet, mille temaatika ulatus elu- ja kirjandusloost fantaasiateni. Kohe avaettekanne viis kuulajad muinasjutumaale, kus liikumisi ja teekondi…
Lühikroonika
• 3.–4. oktoobril korraldas Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloo allikate ja kirjanduse uurimise töörühm Tartus konverentsi „Soouuringud Eestis: hetkeseis ja arengud”. Lisaks võrdõigusvolinikule, kasvatus-, muusika- ja kunstiteadlastele jt erialade esindajatele astusid üles ka Tartu ja Tallinna ülikooli ning Kirjandusmuuseumi humanitaarteadlased: Kairit Kaur („Fantaasiast tegelikkuseks – kuidas sai võimalikuks Balti naiskirjanik”), Andreas Kalkun („Jumalaema kodustamine. Seto naiste usundist ja rahvapärasest marioloogiast”), Johanna Ross („Nõukogude eesti naisarenguromaan?”), Leena Kurvet-Käosaar („Armastus ja nõukogude aeg eesti naiste elulugudes”), Eda Kalmre („Omaloomingulised armastusjutud romantilises tüdrukutekultuuris. Ajaloost ja arengutest”), Liisi Laineste („Naise roll eesti anekdootides”) ja Mirjam Hinrikus („Kust otsida Tammsaare „uut naist”: kas femme fragile’i ja femme…
Lühidalt
Tatu Vaaskivi. Maarjamaa. Koostanud, tõlkinud, kommenteerinud ja järelsõna kirjutanud Ants Paikre. Loomingu Raamatukogu, nr 4–5. Tallinn: Kultuurileht, 2013. 83 lk.
Noorelt surnud soome literaadi mälestused 1937. aastal Eestis veedetud suvest. Raamatut tasub lugeda juba sellepärast, et turgutada närtsima kippuvat patriotismi – nii kaunilt ja muinasjutuliselt pajatab romantilise meelelaadiga kirjutaja pisikesest naabermaast, ennekõike Tartust ja sealsetest elanikest. Kuivõrd kirjandusgeograafia on vähemalt teatud ringkondades moodi läinud, võiks huviline ka Vaaskivi raamatuga mööda linna ringi jalutada ja mainitud kirjanduslikud või ajaloolised paigad üles otsida. Miljöökirjeldused on kaasahaaravad ning püsiva Tartu ja Tallinna vastasseisu valguses on eriti tore lugeda, kuidas soomlane mõlema linna kohta ühteviisi…
Ühest aegumatust teosest
Paljude uurijate sõnul on regilaulud meie rahvaluule kõige vanem ja kõige omapärasem rühm. Seega pälvib tähelepanu iga rahvalauluväljaanne, eriti veel siis, kui on tegu koondväljaandega. Tõsi on seegi, et „Monumenta Estoniae antiquae” esimese seeria – „Vana Kandle” – koostamine ja avaldamine näikse olevat ülemääraselt raske. Nii on 137 aasta jooksul avaldatud vaid 10 „Vana Kandle” (edaspidi VK) väljaannet. Väike trööst on see, et taasiseseisvunud Eestis on avaldatud juba kuue kihelkonna lauluaines: Kihnu (kahes köites: 1997, 2003), Jõhvi ja Iisaku (ühes köites: 1999), Lüganuse (2009), Paide ja Anna (ühes köites: 2012). Niisiis on lootust, et VK koostamine ja avaldamine võib kiireneda.
Ka…
Aastaraamat peegeldab soome-ugri maailma mitmest kandist
Mullu hakkas ilmuma väärtuslik üllitis, mis käsitleb populaarsel kujul soome-ugri (mõneti ka samojeedi) rahvaste keeli ja kultuure, eriti nende praegust seisu ja tulevikuväljavaateid. Aastaraamatut hakkas välja andma 1927. aastal rajatud ja 1991. aastal taasasutatud MTÜ Fenno-Ugria Asutus – katusorganisatsioon, mis ühendab enam kui viitkümmet soome-ugri sidemeid ja olukorda tähtsaks pidavat Eesti asutust ja seltsi. Fenno-Ugria Asutus loob ja vahendab hõimuliikumise pädeva keskusena soome-ugri rahvaste vahelisi kultuurikontakte, jagab teavet ja tutvustab neid rahvaid hõimupäevadel, -õhtutel ja -klubis. See tegevus on eriti oluline tänapäeval üha globaliseeruvas maailmas, mil eestlaste huvi Venemaal keerulistes tingimustes elavate väiksemate hõimurahvaste vastu on muutumas üha leigemaks.
Fenno-Ugria Asutuse…
Fenno-Ugria Asutuse…
Katse murda müüte
„Eesti mõtteloo” sarja 106. raamat teeb algust Ado Grenzsteini tekstide tutvustamisega tänasele lugejale. Kaante vahele on köidetud kirjastuse sõnul Eesti ühe olulise XIX sajandi avaliku elu tegelase, toimetaja, pedagoogi, keeleuuendaja, luuletaja ja raamatute autori tuumakamad kirjutised, mis nii või teisiti riivavad Eesti hariduse küsimusi. Oleks vale arvata, et Grenzsteini analüüsid puudutavad vaid sajanditagust aega – kogumik ilmselt üllatab ajakirjandusloost kaugemal seisnuid oma aktuaalsuse ja värskusega.
Lootsin – küllap ennatlikult – Ilmamaa kirjastuse suutlikkusele murda visa müüti Grenzsteinist kui venestajast. Ümbriskaas annab siiski teada, et Grenzstein tegi järeleandmisi alanud venestamispoliitikale, eessõna kinnitab aga otsesõnu: „kuid aastast 1888 asus ta toetama riiklikku venestamispoliitikat”…
Lootsin – küllap ennatlikult – Ilmamaa kirjastuse suutlikkusele murda visa müüti Grenzsteinist kui venestajast. Ümbriskaas annab siiski teada, et Grenzstein tegi järeleandmisi alanud venestamispoliitikale, eessõna kinnitab aga otsesõnu: „kuid aastast 1888 asus ta toetama riiklikku venestamispoliitikat”…
Hiired ja konnad Kuku klubis
Mihkel Muti memuaaride mahukate köidete järel, mis põlvkonnaromaanile „Kooparahvas läheb ajalukku” pidid olema soojendusbändi eest,(1) ei tulnud üllatusena romaani paksus, soov mingit perioodi kaante vahele saada, ning autori eelnevat loomingut arvestades ammugi mitte tegelaste valik või põhiline ajaveetmisviis. Küll oli üllatuseks tõik, et kõike seda lugeda oli võrdlemisi igav. Oma ajastut kirjeldavad Muti varasemad jutustused „Hiired tuules” (mille järjeks peab „Kooparahvast” Andrus Kivirähk)(2) või „Rahvusvaheline mees” hoopiski paremini. Hoolimata veelgi lopsakamast grotesksusest andsid need üksjagu täpsemalt edasi õhkkonda, mida samal ajal naeruvääristasid või ka ülistasid.
Tagantjärele võiks väita, et mainitud jutustused täitsid ühtlasi paremini Muti soovi ütelda „midagi ka neile, kel…
Ado Grenzsteini jälg häälikuvälte teooria eduloos ja eksitustes
Ado Grenzsteinil on oma koht eesti keele edendamise loos. Põhjusega tuuakse esile tema 1600 uudissõnaga „Eesti Sõnaraamatut” (Grenzstein 1884), purismi, kunstsõnu (ammu enne Aavikut), keeleõpikuid, head eesti, saksa ja vene keele kasutust, omas ajas säravat ajakirjanduskeelt, publitsistihinge (mida ta küll kasutas ka põhimõttelagedalt).
Üks oluline keeleteoreetiline arendus on tema puhul olnud unustuses: Ado Grenzstein on 15., 22. ja 29. detsembril 1876 Eesti Postimehes (nr 50–52) Piirikivi nime all avaldanud kirjutise „Eesti õigestkirjutuse parandajatele”, mille taas käibesse toomine „Eesti mõtteloo” 106., Grenzsteini köites „Eesti haridus” annab põhjuse pidada Grenzsteini häälikuvälte teooria tähtsaimaks eelkäijaks, ehk koguni tahtlikult või tahtmatult unustatud kaasautoriks (Grenzstein 2012).
Grenzsteini…
Üks oluline keeleteoreetiline arendus on tema puhul olnud unustuses: Ado Grenzstein on 15., 22. ja 29. detsembril 1876 Eesti Postimehes (nr 50–52) Piirikivi nime all avaldanud kirjutise „Eesti õigestkirjutuse parandajatele”, mille taas käibesse toomine „Eesti mõtteloo” 106., Grenzsteini köites „Eesti haridus” annab põhjuse pidada Grenzsteini häälikuvälte teooria tähtsaimaks eelkäijaks, ehk koguni tahtlikult või tahtmatult unustatud kaasautoriks (Grenzstein 2012).
Grenzsteini…
Kiriusutelu Jüri Viikbergiga
10. IX 2013 tähistas Eesti Keele Instituudi vanemteadur ja Tallinna Ülikooli dotsent Jüri Viikberg oma 60. sünnipäeva. Juubilari küsitles Lembit Vaba.
Millal ja kuidas avastasid endas huvi filoloogia ja keelte vastu?
See toimus pigem hilja kui vara. Olin koolis päris hea õpilane ja õppisin huviga nii ajalugu, geograafiat kui ka keemiat. Eesti keele õigekiri jäi juba varakult ja kuidagi märkamatult ise külge ning kui nüüd tagantjärele meenutada, siis olid mu eesti keele õpetajad tegelikult kõik kirjandusõpetajad. Tänu neile olid mu silmad aga keskkooli ajal vähemalt Loomingut näinud. Nii et abituuriumis ülikooliplaane pidades ei olnud mul üht kindlat eelistust. Ajalugu võinuks vabalt olla mu…
Millal ja kuidas avastasid endas huvi filoloogia ja keelte vastu?
See toimus pigem hilja kui vara. Olin koolis päris hea õpilane ja õppisin huviga nii ajalugu, geograafiat kui ka keemiat. Eesti keele õigekiri jäi juba varakult ja kuidagi märkamatult ise külge ning kui nüüd tagantjärele meenutada, siis olid mu eesti keele õpetajad tegelikult kõik kirjandusõpetajad. Tänu neile olid mu silmad aga keskkooli ajal vähemalt Loomingut näinud. Nii et abituuriumis ülikooliplaane pidades ei olnud mul üht kindlat eelistust. Ajalugu võinuks vabalt olla mu…
Rändavad kuningad ja mängivad kuningad
Kaugema ajaloo jälgede otsimisel rahvaluulest on pikad traditsioonid nii Eestis kui ka välismaal. Sai ju folkloristika kui distsipliin alguse huvist rahva mineviku vastu. Alles viimasel poolsajandil on minevikule orienteeritud rahvaluule uurimise asemel valdavaks saanud folkloori sünkrooniline uurimine, mille aluseks on arusaam, et folkloor pole mitte minevikuline ja kaduv, vaid elav ja muutuv nähtus.
Iseenesest ei tähenda folkloori pidev muutumine sugugi seda, et ajalooline perspektiiv selle uurimiseks ei sobi. Pigem vastupidi – ajalugu ongi lugu ajas toimunud muutustest ning selle uurimine püüd toimunud muutusi mõista. Küll aga peab tõdema, et folklooripalu ei saa käsitleda ürikute või muude sama laadi allikatena, mida ajalooteadus…
Iseenesest ei tähenda folkloori pidev muutumine sugugi seda, et ajalooline perspektiiv selle uurimiseks ei sobi. Pigem vastupidi – ajalugu ongi lugu ajas toimunud muutustest ning selle uurimine püüd toimunud muutusi mõista. Küll aga peab tõdema, et folklooripalu ei saa käsitleda ürikute või muude sama laadi allikatena, mida ajalooteadus…
Hando Runnel ja keeleuuendus
Vahekord keeleuuendusega kuulub kõige ärgitavamate küsitavuste hulka, mida Hando Runneli esseistika võib kergitada. Mispärast autor, kes kaldub oma luulet tõlgitamatuks ja ainult eestlastele määratuks pidama, kohtleb nii vaoshoitult inimesi, kes kogu oma elu pühendasid valdavalt eesti keele võimaluste avardamisele? Me ju teame, et kõigist asjust vähem tahaks luuletaja sarnaneda kultuuritoojatega, kelle tegevust on Valmar Adams mälestanud värsiridadega: „Jällenägemist Aaviku sõnadega / tervitan siiralt” (Adams 1971: 105). Küll pole Runnelil mõttes olnud seda või toda keelendit põlu alla panna, kuid juba see, kuidas luuletaja on Aavikust rääkinud, näitlikustab tema suhtumist piisavalt. „Insenerliku uusaja monumentaalsuse üks silmapaistvamaid pioneere eestlaste hulgas oli „keeleuuendaja”…
Riimi sunnil sündinud elukas
Järgnevas tuleb juttu ühest eestikeelse lõppriimilise luule algusaastate tõenäoliselt juhuslikust kõrvalsaadusest, mis või kes hiljem iseseisvalt tegutsema on pääsenud ja siiamaani elujõudu paistab ilmutavat.
Eestikeelne lõppriimiline luule tekkis XVII sajandil ning hakkas arenema kahes vormis: juhuluulena ja kirikulaulu tõlkena (üksikud kirikulaulude tekstid on ka kohapeal loodud). Varajasim säilinud eestikeelne juhuluuletus pärineb teatavasti 1637. aastast Reiner Brockmannilt, keda seetõttu peetakse ka eesti kunstluulele alusepanijaks. Esimene lõppriimiline silbilis-rõhuline kirikulaulude väljaanne ilmus 1656. aastal ning selle tõlkijateks olid lisaks tollelesamale Reiner Brockmannile (kes raamatu ilmumise ajaks oli juba surnud) veel Martin Gilläus, Heinrich Göseken ja Georg Salemann. Henrik Visnapuu on püüdnud leida lõppriimi algeid…
Kirjandusuudiseid Soome lahe põhjakaldalt
Soomekeelse käsikirja tõlkinud J O H A N N A R O S S
Nad said hakkama
Ilmaolud. Peategelane. Maastik. Kõrvaltegelane. Oht. Veel üks oht. Meelepete. Morsk. Tagaajamine. Napp pääsemine. Suudlus. Ilmaolud.
Petri Tamminen, Helsingin Sanomat 23. XI 2012 (Twitter-novell)
2014. AASTA FRANKFURDI KIRJANDUSMESSI EEL
Kirjandusel on soome kultuuris alati olnud eriline positsioon. XIX sajandil kujundati kirjanduse abil jõuliselt soome rahvusidentiteeti ja kirjandusel oli keskne roll rahvusriigi sünni juures. Aastakümneid on soomlased iseendid näinud kord Aleksis Kivi „Seitsme venna” Jukola-poiste sarnaste põikpeadena, kord Väinö Linna „Tundmatu sõduri” sõjameeste sarnaste torisejatena. Needsamad romaanid on andnud ainest ka positiivseks enesepildiks: seitse venda on eeskujuks kui sitked uudismaaharijad, sõdurid…
Linnateema vanemas rahvalaulus
Vanem rahvalaul ei seostu eelduspäraselt linna või linnaelu kujutamisega. Esmalt tingib selle regilaulustiili vanus, mida hinnatakse mitme aastatuhandega (Tedre 2008 [1998]: 425; Sarv 2000: 13–14). Linnad hakkasid aga Eestis kujunema XIII–XIV sajandil (EA 2012: 123). Teiseks – meile tuntud regilaulude teemasid ning esitusviise seostatakse põlluharijate elustiiliga (Peegel 1997: 119). Ühtlasi oli Eestis XIX sajandi lõpul – laulude suurkogumise ajal – maaelanike osakaal linnaelanike omast märkimisväärselt suurem: 1897. aasta rahvaloenduse andmetel oli neid vastavalt 81 ja 19 protsenti (Palli 1998: 29). Ja lõpuks: paralleelselt maalt linna asumisega XIX sajandi lõpul taandus ju õieti ka regilaulutraditsioon.
Teisalt on lauludega tegelejatele siiski silma ja…
Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa
Sellenimeline konverents, mis oli pühendatud F. J. Wiedemanni keeleauhinna väljaandmise 25. aastapäevale, toimus Emakeele Seltsi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi korraldusel 24.–25. aprillini Väike-Maarjas. Rahvusvahelise konverentsi avasõnad lausus president Toomas Hendrik Ilves, kes nimetas eesti keelt meie tähtsaimaks ühisvaraks.
Nii nagu Wiedemanni konverentsidel tavaks kõlas ka seekord alustuseks kaks õpilas- ja kaks üliõpilasettekannet: Viljandi gümnasistid Toomas Koitmäe ja Merli Mändul olid võrrelnud poiste ja tüdrukute õigekeeleoskust põhikooli- ja gümnaasiumiastme kirjatööde põhjal, Väike-Maarja õpilane Kert Ojasaar tegi ettekande tsitaatsõnadest noortekeeles. Kadri Remmet (TÜ) tutvustas Johannes Aavikut eesti keele emotsioonisõnavara rikastajana. 100 aastat hiljem on tema soovitatud tüvedest meie sõnaraamatutesse jõudnud umbes kaks kolmandikku.…