„Lingvistilise metsa” näol on tegemist kahtlemata tähelepanuväärse teosega. Nõustun arvustajatega, kes on raamatut jõudnud juba kiita: tekst on vaimukas ja pillavalt loominguline ning autor lähtub üllast aatest – luua ja kinnistada Eestile jätkusuutlik omamüüt iseenda argisest erilisusest. Nagu ta ise ütleb (lk 16): „. . . .raamat üritab meie identiteediloomes tähtsat rolli mänginud erinevad mütogeograafilised ruumid omavahel kokku liita.” Kummati leidsin end lugejana ka mõningasest kimbatusest – kohe raamatu esimestest lehekülgedest hakkasid mind mõttes tahtmatult saatma Juhan Viidingu värsiread: „Ma olen pannud segast, ka selget olen pand.”(1) Ka „Lingvistilise metsa” autor tundub olevat poeet, kes paneb oma tekstides selget ja segast vaheldumisi, olles…

Ühel või teisel moel on küllap iga raamat oma aja kultuurilooline dokument. Isegi ajastusõltumatust püüdlevais teostes peegeldub reeglina kusagil see kontekst, milles nad kirjutatud on. Neis raamatuis, kus kõneldav üsna selge ajaloolise perioodiga piirneb, on aga kirjutatu dokumentaalne väärtus ilmne. Nõnda julgen väita, et ka Ain Kaalepi raamatut „Kodu kõikjal kaasas” võiks ennekõike võtta kultuuriloolise dokumendina. Määratlemisvõimalusi on tõsi küll teisigi: artiklite kogu, rännupajatused või miks mitte ka elulooraamat, sedamööda kui siinsed kirjatükid kulgevad Kaalepi elu olulisemaid mõtteid pidi. Ent nende aspektide tähtsust ei saa ühe ajastu jäädvustamise olulisusega võrrelda, olgu pealegi, et poodides näib „Kodu kõikjal kaasas” kuuluvat reisikirjade…

Kairit Kauri doktoritöö „Eesti-, Liivi- ja Kuramaa luuletavatest naistest aastail 1654–1800. Esimestest juhuluuletustest esimeste luulekogudeni” on mahukas ja mitmekihiline uurimus, mis paigutub esmajoones viimasel viieteistkümnel aastal Eestis jõuliselt esile kerkinud kirjandusajaloolisesse suundumusse, mille eesmärgiks on kaardistada ja analüüsida regiooni eestikeelsele kirjandusele eelnenud muukeelset kirjasõna. Lisaks naislüürika loo kirjapanemisele Põhja-Baltikumis kuni 1800. aastani on tööl teinegi eesmärk: analüüsida selle põhjal sotsiaalajalooliselt naiste identiteeti ja toimimisruumi. Mahult domineerib käsitluses kirjanduslooline vaatenurk, sotsiaalajaloolised mõttekäigud on sporaadilisemad, kuid kokkuvõttes on kahe lähenemisviisi lõimimine olnud viljakas.
Dissertatsiooni kaks olulisemat õnnestumist on seotud soliidse, seni kirjandusloo jaoks suuresti tundmatu allikabaasi koondamisega ning teose kontseptuaalse ja struktuurilise terviklikkusega.…

Läti keeleteadlase Benita Laumane tähelepanuväärivamad teaduslikud tööd käsitlevad süstemaatiliselt läti sõnavara temaatiliste mõisterühmade kaupa. B. Laumane on aastakümneid tulemusrikkalt uurinud merega seotud läti sõnavara. Selle töö esmaseid vilju oli doktoritööna kaitstud läti kalanimedele pühendatud monograafia „Zivju nosaukumi latviešu valodā” (1973), mis leidis kohe pärast ilmumist Eestis laialdast ja väga positiivset vastukaja ning püsib jätkuvalt sõnavarauurijate vaateväljas. 1987. aastal ilmunud monograafias „Zvejvietu nosaukumi Latvijas PSR piekrastē” analüüsitakse ligi 700 Riia lahe ja Kuramaa rannavetes paikneva kalapüügikoha nime struktuuri, päritolu ja semantikat. B. Laumane mahukaimas monograafias „Zeme, jūra, zvejvietas: Zvejniecības leksika Latvijas piekrastē” (1996) analüüsitakse ligi 1000 Läti rannikuala kohanime päritolu ja semantikat. Mereteematikaga…

Urmas Vadi „Tagasi Eestisse” ilmumisest möödunud aasta on nii romaanile kui ka selle autorile olnud igati edukas: muuhulgas on esimene saanud Tallinna Ülikooli kirjandusauhinna ja teine valitud aasta kirjanikuks. Hea õnne läbi jõudis „Tagasi Eestisse” avalikkuse ette tavatult tugeva proosa-aasta lõpuotsas, tõustes nii tähelepanu keskmesse just loorberite lõikamise ajaks. Mitte et see romaani iseväärtust ja teenitud tiitleid ning preemiaid kuidagi vähem põhjendatuks või kergekaalulisemaks muudaks – kui taoline mõte enesega õige pisut mängima kutsubki, siis vähem kiusu või kadeduse pärast ja rohkem romaani senist vastuvõttu silmas pidades.
Sest ehkki Vadi võidutseb küsitlustes ja hääletusvoorudes, on mahukam retseptsioon, kuigi üldtoonilt kiitev, jäänud…

Helmi Reiman-Neggo (1892–1920) võib näida vaid truu tütrena, keda mäletatakse eelkõige tema isa Villem Reimani tõttu. Viimast rõhutab ka raamatu kaanel olev nimekuju – näiteks Villem Ernitsa järelehüüdes viidatakse talle kui Helmi Neggole. Reiman-Neggo oli Eesti esimene erialase koolitusega etnograaf ja Eesti Rahva Muuseumi kaastööline, kuid tema napp looming, mis nüüd raamatusse „Kolm suurt õnne” kogutuna meieni jõuab, on valdavalt unustusse vajunud. Villem Ernitsa ja Juhan Luiga järelehüüdedki, mis on antud kogumikku lisatud, kirjeldavad teda kui realiseerimata jäänud tulevikulootust. Varem on teda napil leheküljel maininud Helmi Mäelo(1) ja tema etnograafiaalast tegevust tutvustanud Piret Õunapuu(2). Tema kogumiku ilmumine „Eesti mõtteloo” sarjas…

4. aprillil 2013 kaitses Jelena Kallas Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogus edukalt väitekirja „Eesti keele sisusõnade süntagmaatilised suhted korpus- ja õppeleksikograafias”. Töö juhendajateks olid Asta Õim ja Margit Langemets ning oponentideks Raili Pool ja Kadri Muischnek.
Doktoritöös on lõimitud kaks aktuaalset rakenduslingvistilist uurimissuunda: korpusleksikograafia ja võõrkeeleõppijatele mõeldud sõnastike koostamine.
Viimase kümnendi jooksul on keele-korpused, sh eesti keele korpused saavutanud piisava suuruse selleks, et toimida keelekirjelduste, sh leksikograafia adekvaatse alusmaterjalina. Samas on korpuste suurus muutnud vajalikuks nendest keelelise info hankimise automatiseerimise. Kaitstud dissertatsiooni teemavalik ongi sellest vaatepunktist aktuaalne ja vajalik, nimelt on autor leksikograafilise tarkvara Sketch Engine(1) formaalses raamistikus läbi analüüsinud eesti keele sisusõnade…

2013. aastal ilmus USA-s New Orleansi ülikooli kirjastuses ingliskeelne nüüdisaja eesti luule antoloogia, mille on koostanud läti päritolu ameeriklanna Inara CedriÏnš. Valimik koondab aastatel 1936–1988 sündinud kahekümne seitsme eesti luuletaja luuletusi, raamatus esinevas järjekorras: Asko Künnap, Doris Kareva, Jaan Kaplinski, Andres Ehin, Indrek Hirv, Elo Viiding, Hando Runnel, Eeva Park, fs, Kaarel B. Väljamäe, Tuuli Velling, Ülar Ploom, Mari Vallisoo, Paul-Eerik Rummo, Triin Soomets, Kalev Kesküla, Viivi Luik, Jüri Talvet, Kauksi Ülle, Tõnu Õnnepalu, Andra Teede, Hasso Krull, Ene Mihkelson, Mats Traat, Kalju Kruusa, Katre Ligi, Maarja Pärtna. Raamatu eessõnas pakub Jüri Talvet ülevaate eesti kunstluule kohta selle algaegadest kuni…

Raamatutel ning käsikirjadel on muidugi oma saatus ja kirjutatud sõna püsib. Iidsete tõdemuste järjekordse kinnitusena on paar aastat tagasi meie lugemislauale jõudnud Rudolf Põldmäe ülevaade Eestiga seoses olevast vennastekoguduse kirjandusest. Teose on 36 aastat pärast käsikirja valmimist ja 23 aastat pärast autori surma avaldanud kirjastus Ilmamaa oma teenekas sarjas „Eesti mõttelugu”.
Raamatu aluseks oleva käsikirja pani Põldmäe kokku aastatel 1974–1975. Ta oli siis teadurina palgal Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusajaloo sektoris, mida juhatas Aarne Vinkel ja kus parajasti oli käsil „Eesti kirjanduse ajaloo” koostamine, peatoimetajaks instituudi direktori postile tõusnud Endel Sõgel, osav administraator ja karm ideoloogiavalvur. Armuaeg, mille Põldmäe oma privaatuurimuse…