Rubriik
Valdkond
Aasta
Jan Kausi linn
Jan Kaus on kirjutanud Tallinnast ja Tallinnale. Küllap on ta seejuures lähtunud ka iseenda väitest, et Tallinn – ja nii iga linn – ei saa olla üks raamat, vaid terve riiulitäis raamatuid (Kaus 2004: 68). Romaan „Hetk” (2009) on autori määratluses armastus- ja vihakiri kodulinnale (vt Sibrits 2010), eraldi peatükiga „Tallinn, mu Tallinn”. Linnakujutuse ehedust on toonitatud 2012. aastal ilmunud romaanis „Koju” (Helme 2013). Miniatuuridekogu „Tallinna kaart” (Kaus 2014b) kandis esialgu pealkirja „Armastuslaulud” (Kaus 2015)(1) – needki siis nimetatud linnale. Ka Kausi viimases, hoopis salapärasest Tarurootsist kõnelevas romaanis „Ma olen elus” (2014a) visandatakse Tallinna mõne üksiku mõjusa tõmbega. Lisaks on…
Viies köide lugemispalu rikkast vanavara-aidast
Vanavara-aidaks on Oskar Loorits ise nimetanud 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi, mille etnograafiliste, kultuurilooliste, usundiliste jms materjalide avaldamiseks Endis-Eesti sari Looritsa sõnul asutatigi. Siiski on neisse raamatutesse vajaduse korral lisatud „mõningaid tekste ka muudest arhiividest ja trükitud allikatest” (O. L o o r i t s, Endis-Eesti elu-olu I. Lugemispalu kaluri ja meremehe elust. Tallinn: Kultuurikoondis, 1939, lk 6).
Oskar Looritsa ettenägelikkus „Endis-Eesti elu-olu” sarja algatamisel oli tagantjärele vaadates lausa geniaalne. Nii kirjutas ta esimese köite „Saatesõnas”:
„Rahvusvahelise tsivilisatsiooni tohutu kiire ja mitmekülgne areng viimaseil aastakümneil on haarand järjest laiemas ulatuses kaasa ka meid, eriti pärast riiklikku iseseisvumist. Sellest tingitud määratu…
Oskar Looritsa ettenägelikkus „Endis-Eesti elu-olu” sarja algatamisel oli tagantjärele vaadates lausa geniaalne. Nii kirjutas ta esimese köite „Saatesõnas”:
„Rahvusvahelise tsivilisatsiooni tohutu kiire ja mitmekülgne areng viimaseil aastakümneil on haarand järjest laiemas ulatuses kaasa ka meid, eriti pärast riiklikku iseseisvumist. Sellest tingitud määratu…
Tekstipäev 2014
Tallinna ja Tartu tekstiuurijad kogunesid tekstipäevale Tallinna Ülikoolis 12. detsembril 2014. Krista Kerge meenutas avasõnas kõiki alates 2002. aastast peetud tekstipäevi, millest üheksa on toimunud Tartus – vahele on jäänud vaid aasta 2007, mil ürituse eestvedaja Reet Kasik oli värskelt asunud Helsingi ülikooli professoritoolile. Ilmunud on 13 teesivihikut ja kuus artiklikogumikku „Tekstid ja taustad”.
Päeva avapoolel räägiti tekstidest koolitöös. Krista Kerge (TLÜ) osutas ettekandes „Muutlik keelemaastik ja haridusilm” kooli püsivale ülesandele tagada ühiskirjakeele valdamine, mis annab avalikule, haridus- ja töösfääri verbaalsele suhtlusele üldmõistetavuse ja täpsuse. Kersti Lepajõe (TÜ) ettekanne „Lugemine kui õppimise alus” analüüsis lugemisteooriaid tekstianalüüsi ja žanriuurimusega siduvat aineülest õppesuunda…
Päeva avapoolel räägiti tekstidest koolitöös. Krista Kerge (TLÜ) osutas ettekandes „Muutlik keelemaastik ja haridusilm” kooli püsivale ülesandele tagada ühiskirjakeele valdamine, mis annab avalikule, haridus- ja töösfääri verbaalsele suhtlusele üldmõistetavuse ja täpsuse. Kersti Lepajõe (TÜ) ettekanne „Lugemine kui õppimise alus” analüüsis lugemisteooriaid tekstianalüüsi ja žanriuurimusega siduvat aineülest õppesuunda…
Nominatsiooni nimetamisest
Acta Semiotica Estica nominatsiooni semiootikale pühendatud erinumbri eessõnas öeldakse, et kogumiku artikleid ei ühenda „mitte niivõrd temaatika, kuivõrd üldine lähenemine uurimisobjektidele” (lk 7). Tõepoolest, käsitletud teemad ulatuvad ühiskonnateooriatest poliitikute kõnedeni ja luulekeeleni. Kuid milles seisneb ühine lähenemine uurimisobjektidele? Võib öelda, et autorite eelduseks on nimetamise võrreldamatult tähtis roll (kultuurilise, sotsiaalse, poliitilise) maailma loomisel, nimetamise võim maailma kujundamisel. Nimetamine on seega „üks semiootilise modelleerimise viise, mis omakorda on kahetine tegevus: tegelikkuse, objektide modelleeriv kirjeldamine ja mudelite loomine reaalsuse korrastamiseks” (lk 7).
Selline lähenemine eeldab loomulikult väga laia arusaamist (päris)nimest, arusaamist, mis võimaldab iga tähenduslikku lausungit käsitleda nimetamisena. Ning niivõrd laiaulatuslik ühtne alus…
Selline lähenemine eeldab loomulikult väga laia arusaamist (päris)nimest, arusaamist, mis võimaldab iga tähenduslikku lausungit käsitleda nimetamisena. Ning niivõrd laiaulatuslik ühtne alus…
Monograafia eesti kalanimetustest
Mari Kendla monograafiana avaldatud doktoritöö annab põhjaliku ülevaate eesti kalanimetustest, nii kirjakeelsetest terminitest kui ka rahvapärasest sõnavarast koos teadusliku analüüsiga ja kalade igakülgse kirjeldusega. Analüüsitav materjal hõlmab kirjakeelsete kalanimetuste arengu XVII sajandist tänapäevani ning XIX–XX sajandi murdeleksika. Aluseks võetud Mart Mägra koostatud kalanimetuste sedelkogu on autor kontrollinud ja täiendanud Eesti Keele Instituudi murdearhiivist, Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist, Eesti Rahva Muuseumi kogudest ning veebi andmebaasidest leitud andmetega. Lisaks on läbi töötatud kogu eestikeelseid kalanimetusi sisaldav kirjandus ja teemakohased artiklid sõnaraamatutest ning vana kirjakeele allikaist.
Töö sissejuhatavas osas antakse muuhulgas ülevaade varasematest eesti kalanimetusi käsitlevatest publikatsioonidest ja refereeritakse lühidalt ka läti, rootsi ja…
Töö sissejuhatavas osas antakse muuhulgas ülevaade varasematest eesti kalanimetusi käsitlevatest publikatsioonidest ja refereeritakse lühidalt ka läti, rootsi ja…
Vilde kui maltsvetluse konstrueerija
Eduard Vilde romaan „Prohvet Maltsvet” on jäänud eesti kirjanduses ainsaks proosateoseks, mis kirjeldab ja kommenteerib XIX sajandi usulist rahvaliikumist. Vilde sõnul sai ta idee ja tõuke prohvet Maltsvetist romaani kirjutamiseks aastatel 1900–1901 „Mahtra sõja” jaoks materjali kogudes. „Ma annan algatuse-au rõõmsa uhkusega rahvale, kelle vaimline erksus mulle mu töö juures rohkem abiks oli, kui miski muu,” on ta öelnud oma ajalooliste romaanide valmimise kohta (Vilde 1909). 1904. aasta septembri alguses avaldas Vilde Uudistes palve saata talle usaldusväärseid mälestusi Maltsveti isiku, tema õpetuste, usulise tegevuse ja Krimmi väljarändamise kohta (Vilde 1904). Kirjanikul õnnestus saada oma kasutusse kaks käsikirja. Joosep Freimanni ja…
Erinevus ja eristamatus
Kohanimed ilmuvad eesti kirjalikku traditsiooni alates XIII sajandist. Ligi 500 kohanime on kirja pandud Taani hindamisraamatu (Liber Census Daniae, edaspidi LCD) eesti lehekülgedel. Ehkki kohanimesid leidub ka järgnevate sajandite dokumentides ja ürikutes, tulevad nad hulgana esile alates XVI sajandist, kust algavad vakuraamatud. LCD nimistu on avaldatud trükis korduvalt. XVI sajandi vakuraamatuist on avaldatud näiteks Läänemaa vanim vakuraamat ning katkeid Kullamaa ja Järvamaa vakuraamatuist.
Peamiselt on XVI sajandi vakuraamatud siiski saadaval portaalis Saaga käekirjaliselt. Käekirjalised vakuraamatud on kirja pannud võõrkeelsed kirjurid, säilinud eksemplarid näivad olevat ümberkirjutused kas terveist raamatuist või välimärkmeist.
Kogu nimeteadus lähtub eeldusest, et pärisnimed on tekkinud üldnimedest. Etümoloogiline uurimistöö püüab…
Peamiselt on XVI sajandi vakuraamatud siiski saadaval portaalis Saaga käekirjaliselt. Käekirjalised vakuraamatud on kirja pannud võõrkeelsed kirjurid, säilinud eksemplarid näivad olevat ümberkirjutused kas terveist raamatuist või välimärkmeist.
Kogu nimeteadus lähtub eeldusest, et pärisnimed on tekkinud üldnimedest. Etümoloogiline uurimistöö püüab…
Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-iga
Andrus Kasemaa „Minu viimane raamat” on vormistatud pöördumisena tundmatu või koguni kujuteldava tütarlapse Sigridi poole. Kõnelejaks on autorilähedane tegelane, kes kannab nimeteisendit Andreas. Teksti võib laias laastus jagada kaheks – kuigi remargi korras olgu lisatud, et hoopis midagi kolmandat esindab tagakaanele kirjutatu. Kaanetutvustused sünnivad sageli kiirustamisi ja juhuslikult ning küllap pole viisakas sellele suurt tähelepanu pöörata, ent antud juhul on tulemus lausa silmatorkavalt sobimatu. Kõigepealt esineb seal faktiviga, nimelt väide, et lugu algab minategelase „õnneliku leiuga saarerannast”, kui temani jõuab pudelipost Sigridi kirjaga. Õigupoolest ei tee tema ise mitte mingisugust õnnelikku leidu, vaid kogu fantastiline pöördumine hakkab hargnema mõttest, mis…
Konverents „Looduse piiritlemine: märgid, lood ja tähendusökoloogiad”
Läinud aastal võõrustas Tartu Ülikool üht suurimat keskkonnahumanitaaria-alast konverentsi Balti regioonis. 29. aprillist 3. maini 2014 toimunud konverents „Framing Nature: Signs, Stories, and Ecologies of Meaning”(1) tõi Euroopa kirjandusökoloogia assotsiatsiooni (EASLCE, www.easlce.eu) ja Põhjamaade keskkonnauuringute võrgustiku (NIES, www.miun.se/nies) kaudu Eestisse 240 registreeritud osavõtjat. Konverentsil kõlas 115 ettekannet, neist 25 Eesti teadusasutustega seotud uurijatelt. Kuna kogu üritus oli väga mahukas, on järgnevas lähemalt käsitletud Eestiga seotud uurijate ettekandeid.
Kõik teesid on kättesaadavad konverentsi kodulehel (http://www.ut.ee/SOSE/conference/2014_framing_nature/abstracts.html) ning Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis Digar. Konverentsi ettekannete põhjal on koostamisel mitmeid teadusväljaandeid: rahvusvaheline Rodopi teaduskirjastus avaldab kogumiku „Framing Nature”; Tartu Ülikooli Kirjastuses on kavandatud temaatiline köide sarja „Studia…
Kõik teesid on kättesaadavad konverentsi kodulehel (http://www.ut.ee/SOSE/conference/2014_framing_nature/abstracts.html) ning Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis Digar. Konverentsi ettekannete põhjal on koostamisel mitmeid teadusväljaandeid: rahvusvaheline Rodopi teaduskirjastus avaldab kogumiku „Framing Nature”; Tartu Ülikooli Kirjastuses on kavandatud temaatiline köide sarja „Studia…
Lühikroonika
• 6. märtsil peeti Tallinna Ülikoolis Eesti Kognitiivse Keeleteaduse Ühingu 4. aastakonverents. Esinesid Piia Taremaa („Liikumisverbid resultatiivkonstruktsioonides”), Geda Paulsen („Mittelineaarne kausatiivsus – põhjusadjunktidest eesti keeles”), Tuomas Huumo („Kahe liikuja piirang ja soome keele kaassõna edellä”), Katre Õim („Saav kääne seotud ja vabades ühendites”), Ene Vainik („Tunnete omadused ristlõikes”), Liina Lindström („Kas lausetüübid on olemas?”), Mariann Proos („Verbi nägema tähendusrühmadest kujundskeemide abil”), Ann Veismann („Kas Alice puges läbi peegli või peeglist läbi?”), Ilona Tragel ja Jane Klavan („Miks me teeme keeleteaduslikke katseid?”).
• 7. märtsil korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit Tallinna Ülikoolis seminari „85 aastat keeletoimetaja ametit Eestis”. Ettekanded pidasid elupõline toimetaja Ants…
• 7. märtsil korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit Tallinna Ülikoolis seminari „85 aastat keeletoimetaja ametit Eestis”. Ettekanded pidasid elupõline toimetaja Ants…
Ülo Tedre. In memoriam
9. märtsil suri pärast lühikest rasket haigust oma 88. eluaasta alguses Eesti tuntumaid ja mitmekülgsemaid folkloriste Ülo Tedre. Keele ja Kirjanduse Instituudi kauaaegse töötajana suutis ta rahvaluuleteadusse anda märkimisväärse panuse ajal, mil humanitaaria edenemist kammitses nõukogulik ideoloogia.
Tallinnas 12. veebruaril 1928 kooliõpetaja perekonnas sündinud poisil polnud probleeme ei lugema õppimisega ega õpingutega Westholmi gümnaasiumis. Teise maailmasõja aegne kooliõpetus andis kaasa hea saksa keele ning tasemel ladina keele oskuse, ositi sai õppida ka prantsuse, inglise ja vene keelt. Oma isa jälgedes asus ta edasi õppima Tartu ülikooli filoloogiaosakonda. Aastatel 1951–1952 kujunes võimalus kätt proovida terminoloogilise oskussõnastiku koostamisel kirjandusmuuseumis. Järgnes aspirantuur KKI-s. Selle…
Tallinnas 12. veebruaril 1928 kooliõpetaja perekonnas sündinud poisil polnud probleeme ei lugema õppimisega ega õpingutega Westholmi gümnaasiumis. Teise maailmasõja aegne kooliõpetus andis kaasa hea saksa keele ning tasemel ladina keele oskuse, ositi sai õppida ka prantsuse, inglise ja vene keelt. Oma isa jälgedes asus ta edasi õppima Tartu ülikooli filoloogiaosakonda. Aastatel 1951–1952 kujunes võimalus kätt proovida terminoloogilise oskussõnastiku koostamisel kirjandusmuuseumis. Järgnes aspirantuur KKI-s. Selle…
Tammsaare aga-ometi
SISSEJUHATUS
Viiulimängijana oli A. H. Tammsaare sügavalt mõjutatud muusikast. Ta mõistis hästi mõtiskluse tundetoone tabada ja pidada. Juba tema proosalüürikast alates võib tähele panna musikaalse häälestuse ja väljenduse otsimist. Sõnastuse sisendavat rütmi võib tajuda ka tema küpsemas proosaeepikas. Musikaalsus avaldub sügaval stiiliühtsuse tasandil, mille kirjeldamisel on ikka tsiteeritud „nõmmede ja laante helisemist” või kiidetud maalähedast onomatopöad (vt Siirak 1963: 330; Haug 2010: 37; Vaino 2011: 80–94).
Arvustajana või oma tegelaste suu läbi on kirjanik ise muusikale – helide kõikeläbivale võnkumisele – korduvalt tähelepanu juhtinud. Meloodilisuse kõrval on ta rütmi küsimust ehk otsesõnu vähem rõhutanud, kuid tähtsustab nii looja kui ka kriitikuna selgelt…
Viiulimängijana oli A. H. Tammsaare sügavalt mõjutatud muusikast. Ta mõistis hästi mõtiskluse tundetoone tabada ja pidada. Juba tema proosalüürikast alates võib tähele panna musikaalse häälestuse ja väljenduse otsimist. Sõnastuse sisendavat rütmi võib tajuda ka tema küpsemas proosaeepikas. Musikaalsus avaldub sügaval stiiliühtsuse tasandil, mille kirjeldamisel on ikka tsiteeritud „nõmmede ja laante helisemist” või kiidetud maalähedast onomatopöad (vt Siirak 1963: 330; Haug 2010: 37; Vaino 2011: 80–94).
Arvustajana või oma tegelaste suu läbi on kirjanik ise muusikale – helide kõikeläbivale võnkumisele – korduvalt tähelepanu juhtinud. Meloodilisuse kõrval on ta rütmi küsimust ehk otsesõnu vähem rõhutanud, kuid tähtsustab nii looja kui ka kriitikuna selgelt…
Teistsugused muinasjutud
Eesti muinasjutud. I:1. Imemuinasjutud. Koostanud ja toimetanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Monumenta Estoniae Antiquae V. Fabulae Populares Estonicae I:1. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2009.
Eesti muinasjutud. I:2. Imemuinasjutud. Koostanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Toimetanud Inge Annom, Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Monumenta Estoniae Antiquae V. Fabulae Populares Estonicae I:2. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014.
1876. aasta Eesti Postimehe lisalehes nr 13 kirjutas Jakob Hurt oma kavast välja anda eesti rahva ajaraamat, mille osad oleksid: I. Vana Kannel, II. Vana Tarkus, III. Vana Usk, IV. Vana Jutt, V. Vana Kombe. Selle raamatu koostamiseks palus ta oma lugejatel üles…
Eesti muinasjutud. I:2. Imemuinasjutud. Koostanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Toimetanud Inge Annom, Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Monumenta Estoniae Antiquae V. Fabulae Populares Estonicae I:2. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014.
1876. aasta Eesti Postimehe lisalehes nr 13 kirjutas Jakob Hurt oma kavast välja anda eesti rahva ajaraamat, mille osad oleksid: I. Vana Kannel, II. Vana Tarkus, III. Vana Usk, IV. Vana Jutt, V. Vana Kombe. Selle raamatu koostamiseks palus ta oma lugejatel üles…
Kui suur on maailmakirjandus?
Aija Sakova-Merivee. Ausgraben und Erinnern. Denkbilder des Erinnerns und der moralischen Zeugenschaft im Werk von Ene Mihkelson und Christa Wolf. [Väljakaevamine ja mäletamine. Mälutöö ja moraalse tunnistamise mõttepildid Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanides.] Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 13. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014.
Ausalt öeldes on pisut raske kirjutada arvustust äsja loetud raamatu kohta, mis kindlasti meeldis, millele aga just sellepärast ei ole eriti palju lisada. Arvustada väitekirja mitte oponendina, veel vähem juhendajana, vaid lihtsalt kõrvalt vaatava tavalise lugejana – kuidas seda õieti teha?!
Kui mitte-juhendaja ja mitte-oponendina alustada siiski arvustatava teose žanrist, siis tuleb kohe alguses ütelda, et…
Ausalt öeldes on pisut raske kirjutada arvustust äsja loetud raamatu kohta, mis kindlasti meeldis, millele aga just sellepärast ei ole eriti palju lisada. Arvustada väitekirja mitte oponendina, veel vähem juhendajana, vaid lihtsalt kõrvalt vaatava tavalise lugejana – kuidas seda õieti teha?!
Kui mitte-juhendaja ja mitte-oponendina alustada siiski arvustatava teose žanrist, siis tuleb kohe alguses ütelda, et…
Heinrich Stahl omas ajas
Vaimustav on lugeda uurimust, mille autor püüdleb täiuslikkuse poole. Piret Lotmani monograafia „Heinrich Stahli elu ja looming” on üks selliseid. Ta on eesti XVII sajandi mõjukaima keelemehe ja kirikutegelase Heinrich Stahli elutöö iseloomustamiseks kasutanud kolossaalset allikmaterjali, millest lähtuvalt ta järeldusi ja üldistusi teeb, kusjuures need allikad, arhiiviandmed, käsikirjad, trükised jm on vähemalt seitsmekeelsed (ladina, kreeka, saksa, rootsi, vene, soome, eesti), suur osa neist paljude sajandite taguse väga vana keelekujuga, mille lahtimuukimine nõuab erilisi oskusi, aega ja kannatust. Tegemist on suurepärase asjatundjaga, pikemat aega sama teemaga seotud uurijaga, kes on teadlik seni valitsenud ühekülgsetest, tihti meelevaldsetest seisukohtadest ning annab Stahli elutööle…
Punased ja roosad
Enne jõule ilmus Jaak Valgelt ajalooraamat, mis oma sihiseadelt peaks kuuluma ka Keele ja Kirjanduse huviorbiiti. „Käesolevas raamatus, uurimuse esimeses osas „Punased I” vaadeldakse Andreseni, Vares-Barbaruse ja Semperi tegevust ja vaateid kuni 1930. aastateni,” ütleb Valge ja lisab: „Allikate hulgas on ka nende looming, kuid tegemist pole kirjandusteadusliku, vaid poliitilise ajaloo valda kuuluva uurimusega” (lk 24). Võttes aga arvesse, kui detailselt jälgib monograafia kirjandusmaastikul toimuvat, kirjanike omavahelisi nägelusi ja leppimisi 1920. aastatel, võib seda raamatut pidada samahästi ka ideoloogiliseks kirjanduslooks.
Tegelikult võtab Valge ette hoopis suurema küsimusteringi: „Mis lõi marksismile laia levikupinnase Eestis? Missugused olid kommunistide eesmärgid ja mille poolest erinesid…
Tegelikult võtab Valge ette hoopis suurema küsimusteringi: „Mis lõi marksismile laia levikupinnase Eestis? Missugused olid kommunistide eesmärgid ja mille poolest erinesid…
Millal hingus hingab ja hingusele läheb?
Omal ajal, kui püüdsin aru saada mõnest Johannese evangeeliumi päätükist kreeka originaalis, rabas mind üks kirjakoht. Joh 3,8, mis Toomas Pauli ja Uku Masingu tõlkes kõlab: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisama on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.”(1) Originaalis: „τὸ πνεῦµα ὅπου θέλει πνεῖ, καὶ τὴν φωνὴν αὐτοῦ ἀκούεις, ἀλλ’ οὐκ οἶδας πόθεν ἔρχεται καὶ ποῦ ὑπάγει· οὕτως ἐστὶν πᾶς ὁ γεγεννηµένος ἐκ τοῦ πνεύµατος.” Kommentaaris on öeldud: „Semi keeltes, s.h. heebrea ja aramea keeles ning kreeka keeles on „tuul” ja „vaim” üks ja sama sõna…
Parnass ja agoraa
Kriitikaülevaated olid omal ajal Eesti NSV kirjanike kongresside oluline osa. Siis võeti kirjanduskriitika ette viis- või kuusaastakute kaupa, kuni 1990. aastate alguses ülevaadete tegemise ja avaldamise regulaarsust tabas katkestus, nagu sai paradigmamuutus osaks kogu kultuurile. Katkestusest saigi moesõna. Jutuks tuli kriitika aga ikka, seda väärtustati ja uuritigi, eriti selliste pühendunud kirjandusteadlaste poolt nagu Maie Kalda ja Rein Veidemann. Uue regulaarsuse poole rühkimine algas aga alles aastal 2003, mil Keele ja Kirjanduse kaht numbrit läbis vahepeal rohtuda jõudnud teid taastanud kolleegi Marin Laagi artikkel „Kirjatäht kriitika kammitsas” (Laak 2003).
Kriitikat kannab peamiselt kultuuriajakirjandus ja see on õnneks ilmunud katkestusteta. Kui vaadata ajakirjade…
Kriitikat kannab peamiselt kultuuriajakirjandus ja see on õnneks ilmunud katkestusteta. Kui vaadata ajakirjade…
Eesti vältesüsteemi olemusest
Mati Hint on oma artikli „Kolme häälikuvälte eksituse mehaanika” (2015) ehitanud üles kriitikana minu artikli „Eesti keele sõnaprosoodia lõuna-läänemeresoome taustal” (Pajusalu 2014) kohta. Nimetatud artiklis lähtun eesti välteid liivi ja vadja keelega võrreldes kõnetakti- ehk sõnavälte kontseptsioonist. Mati Hint peab seda kontseptsiooni häälikuvälte teooria edasiarenduseks. Püüan järgnevaga näidata, et sõnavälte teooria on olemuslikult veel kaugem häälikuvälte omast kui silbivälte teooria. Pean vajalikuks kohe rõhutada, et minu ja Hindi suhtumises häälikuvälte teooriasse ning sellest tulenevatesse hädadesse põhimõttelist erinevust ei ole. Erinev on meie arusaam hääliku-, silbi- ja sõnavälte teooria suhtest. Ning ka sellest, mis on tänapäeva fonoloogia.
EESTI VÄLDETE PRAEGUNE UURIMISSEIS
Oma eelnimetatud…
EESTI VÄLDETE PRAEGUNE UURIMISSEIS
Oma eelnimetatud…
Kassi maja
Siinse artikli aluseks on ettekanne A. H. Tammsaare Muuseumi 10. sügiskonverentsil „Kodu kuvand eesti kirjanduses läbi aegade”, mis toimus 1. detsembril 2014.
Kodu kuvand Mati Undi loomingus ei tundu iseenesestmõistetava teemana. Mati Unt on ikka olnud eesti kirjanduse (ja teatri) kass, kes kõnnib omapead. Ning tema varased teosed on palju rohkem inimese- kui kohakesksed.
Ometi. Inimsuhted leiavad alati aset k u s k i l ning ruumisuhted on implitsiitselt olemas ja mängivad olulist rolli ka igas Undi teoses. Enamgi. Võib püstitada hüpoteesi, et nad ei ole lihtsalt kohalolevad, vaid n-ö peegelfunktsioonis inimsuhetega, moodustades tähendusüksusi, mille kaudu Undi teksti allhoovustesse siseneda.
1960. aastate noore…
Kodu kuvand Mati Undi loomingus ei tundu iseenesestmõistetava teemana. Mati Unt on ikka olnud eesti kirjanduse (ja teatri) kass, kes kõnnib omapead. Ning tema varased teosed on palju rohkem inimese- kui kohakesksed.
Ometi. Inimsuhted leiavad alati aset k u s k i l ning ruumisuhted on implitsiitselt olemas ja mängivad olulist rolli ka igas Undi teoses. Enamgi. Võib püstitada hüpoteesi, et nad ei ole lihtsalt kohalolevad, vaid n-ö peegelfunktsioonis inimsuhetega, moodustades tähendusüksusi, mille kaudu Undi teksti allhoovustesse siseneda.
1960. aastate noore…
Hoiakud tõlkimise kohta ehk kuidas defineeritakse tõlkimist
Arusaamine sellest, mida tõlkides tehakse või mida kujutab endast tõlkeprotsess, on olnud juba pikemat aega tõlkeuuringute huviorbiidis. Tõlkimise kohta on välja kujunenud teatud hoiakud ja ka tõlketeadus oma praegusel kujul, alates 1970. aastatest, hoiab endas arvutult metafoore ning definitsioone, mis erinevad üksteisest palju, kuid millest ükski ei pretendeeri ainuõige või läbinisti vale tiitlile.
1960.–1970. aastatel oli olukord tõlkimise defineerimisel lihtsam. „Tõlkimist määratleti peamiselt ekvivalentsusteooriate abil ja tõlketeaduse eesmärk oli nimetatud ekvivalentsussuhete modaalsuse kirjeldamine” (Pym 2007: 154).(1) Ekvivalentsusteooriaid on erinevaid, kuid neid kõiki ühendab eeldus, et lähte- ja sihtteksti vahel peab olema selge ühisosa (Panou 2013). Milline see ühisosa täpselt olema peaks, on…
1960.–1970. aastatel oli olukord tõlkimise defineerimisel lihtsam. „Tõlkimist määratleti peamiselt ekvivalentsusteooriate abil ja tõlketeaduse eesmärk oli nimetatud ekvivalentsussuhete modaalsuse kirjeldamine” (Pym 2007: 154).(1) Ekvivalentsusteooriaid on erinevaid, kuid neid kõiki ühendab eeldus, et lähte- ja sihtteksti vahel peab olema selge ühisosa (Panou 2013). Milline see ühisosa täpselt olema peaks, on…
Regilaulu teisenemised ja piirid
Järjekorras kaheksas regilaulukonverents „Regilaulu teisenemised ja piirid/The Transformations and Borders of regilaul”, mis toimus 26.–27. novembril 2014 Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis, oli pühendatud regilaulutraditsiooni teisenemistele ja piiridele – nii traditsiooni piiresse jäävatele muutumistele, piiripealsetele kui ka piire ületavatele nähtustele ja teemadele.(1) Kõne alla tulid lisaks regilaulule ka siirdevormilised ja lõppriimilised laulud, vaimulikud värsid ja laulud, autoriluule ning laulutõlked eesti, soome ja saami traditsioonis. Konverentsi esinejad olid tavapäraselt Eesti ja Soome mälu- ja teadusasutustest: Eesti Keele Instituudist, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast, Helsingi ülikoolist, Oulu ülikooli Giellagasi instituudist, Soome Kirjanduse Seltsist ning Tartu Ülikoolist.
Mari Sarv (ERA) tutvustas konverentsi…
Mari Sarv (ERA) tutvustas konverentsi…
Mitut moodi kodust
A. H. Tammsaare muuseumi näitusest „Kus on kirjaniku kodu? Tallinna kirjanike kodud 21. sajandi algul” tõukuvalt toimus 1. detsembril Kadriorus muuseumi 10. sügiskonverents „Kodu kuvand eesti kirjanduses läbi aegade”. Ettekanded olid liigendatud kolmeks alaosaks: kodu ja kodutud, kirjanikud, omailmad.
Esimese ploki avas Mari Sarv ettekandega „Eestlaste kodukogemus: rahvaluulearhiivi kodupärimuse kogumisaktsioonist”, mis kaardistas põhilisi tendentse Eesti Rahvaluule Arhiivi kogumisaktsiooni „Millest tunnen oma kodu?” seni laekunud vastustes. Kõrvutades neid varasemate rahvaluulekogude andmetega, tulevad esile mitmesugused muutused tänapäeva eestlaste suhtumises kodusse, näiteks võib välja tuua juba põliste linlaste lood, olulisel kohal on suhe linnamaastikuga ning kodude vahetused.
Rein Veidemanni „Kodu Eesti (kirjandus)kultuuri südamesõnana” juhtis tähelepanu…
Esimese ploki avas Mari Sarv ettekandega „Eestlaste kodukogemus: rahvaluulearhiivi kodupärimuse kogumisaktsioonist”, mis kaardistas põhilisi tendentse Eesti Rahvaluule Arhiivi kogumisaktsiooni „Millest tunnen oma kodu?” seni laekunud vastustes. Kõrvutades neid varasemate rahvaluulekogude andmetega, tulevad esile mitmesugused muutused tänapäeva eestlaste suhtumises kodusse, näiteks võib välja tuua juba põliste linlaste lood, olulisel kohal on suhe linnamaastikuga ning kodude vahetused.
Rein Veidemanni „Kodu Eesti (kirjandus)kultuuri südamesõnana” juhtis tähelepanu…
Harali pärimus
12. detsembril toimus Tartu Ülikoolis Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse ja Eesti Kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivi seminar „Harali pärimus”. Seekordne seminar oli pühendatud lõunaeesti pärimuse erinevatele vormidele: käsitlemist leidsid nii rahvaluule üksikžanrid ja -ilmingud kui ka pärimusega üldisemalt seotud problemaatika enne ja nüüd. Mitmes ettekandes ja sõnavõtus arutleti selle üle, kuidas folkloor kajastab oma ajastut ning kuidas folkloori kaudu toimub tegelik reaalsuseloome meie igapäevases elus.
Seminari avasõnad ütles eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu (TÜ), kes arutles pärimuse ja pärandi mõistete kasutamise üle ning juhtis tähelepanu asjaolule, et sageli seab nende mõistete kasutamine definitsioonist lähtudes ette teatud piirid ning…
Seminari avasõnad ütles eesti keele ajaloo ja murrete professor Karl Pajusalu (TÜ), kes arutles pärimuse ja pärandi mõistete kasutamise üle ning juhtis tähelepanu asjaolule, et sageli seab nende mõistete kasutamine definitsioonist lähtudes ette teatud piirid ning…
Lühikroonika
• 2.–6. veebruarini toimus Tartu Ülikoolis kultuuriteaduste ja kunstide doktorikooli (KTKDK) raames doktorantide talvekool „Circulation and Collaboration: Perspectives for/in Interdisciplinarity”.
Kaasaegset maailma iseloomustab uute võrgustike, taristute ja kanalite teke, mis võimaldab infol liikuda enneolematu intensiivsusega. KTKDK viienda talvekooli keskseteks märksõnadeks olid ringlemine ja koostöö. Nende mõistete kriitiline rakendamine võimaldab uudsetest vaatenurkadest selgitada erinevaid XXI sajandi kultuurilisi ja sotsiaalseid, aga ka teaduslikke tegevusi.
Talvekoolis esinesid ettekannetega Penelope Harvey (Manchesteri ülikool), Martin Stokes (Londoni King’s College), Regina F. Bendix (Göttingeni ülikool), Matti Sintonen (Helsingi ülikool), Thomas A. DuBois (Wisconsin-Madisoni ülikool), Lars Elleström (Linnæuse ülikool), Alexei Yurchak (California ülikool, Berkeley) ja Pärtel Piirimäe…
Kaasaegset maailma iseloomustab uute võrgustike, taristute ja kanalite teke, mis võimaldab infol liikuda enneolematu intensiivsusega. KTKDK viienda talvekooli keskseteks märksõnadeks olid ringlemine ja koostöö. Nende mõistete kriitiline rakendamine võimaldab uudsetest vaatenurkadest selgitada erinevaid XXI sajandi kultuurilisi ja sotsiaalseid, aga ka teaduslikke tegevusi.
Talvekoolis esinesid ettekannetega Penelope Harvey (Manchesteri ülikool), Martin Stokes (Londoni King’s College), Regina F. Bendix (Göttingeni ülikool), Matti Sintonen (Helsingi ülikool), Thomas A. DuBois (Wisconsin-Madisoni ülikool), Lars Elleström (Linnæuse ülikool), Alexei Yurchak (California ülikool, Berkeley) ja Pärtel Piirimäe…
In memoriam. Tapani Lehtinen
Möödunud aasta novembri lõpul suri Helsingi ülikooli soome keele professor, soome keele ja läänemeresoome keelte ajaloo uurija Ahti Tapani Lehtinen. Tema elutöö soome keele uurija ja õppejõuna kestis tervelt nelikümmend aastat alates 1967. aastast kuni pensionini. Lühikese erandi moodustab Petroskois 1973–1975 soome keele välislektorina veedetud kaks aastat.
Tänapäeva seisukohast oli elu 1960. aastail hoopis teisest maailmast. Ka elu tolleaegses Soomes, Tapani Lehtise üliõpilasaastail oli hoopis midagi muud. Välismaal käidi harva, töökoht leiti lähedalt ja kokkukuuluvus sellega kujunes sageli eluaegseks. Tapani Lehtise akadeemilisele elule oli otsustav, et ta võeti juba enne õpingute lõpetamist assistendiks soome keele morfoloogia arhiivi Helsingi ülikoolis. Umbes kümme…
Tänapäeva seisukohast oli elu 1960. aastail hoopis teisest maailmast. Ka elu tolleaegses Soomes, Tapani Lehtise üliõpilasaastail oli hoopis midagi muud. Välismaal käidi harva, töökoht leiti lähedalt ja kokkukuuluvus sellega kujunes sageli eluaegseks. Tapani Lehtise akadeemilisele elule oli otsustav, et ta võeti juba enne õpingute lõpetamist assistendiks soome keele morfoloogia arhiivi Helsingi ülikoolis. Umbes kümme…
Aino Suitsu päevaraamat, ajastudokument ja kirjandusteos
Aino Suitsu „Päevaraamat 1901–1964” on kaunis raamat nii kujunduselt kui ka sisult. Kindlasti oleks kirjutaja selle välist ilu ning maitsekust hinnanud, sest oma päevikus on ta kriitiline Välis-Eestis ilmuvate raamatute odava ning koleda välimuse suhtes. Mahuliselt on päevik paratamatult ebaproportsionaalne, suure raidejäljega keskmes. Selle teadmata pikkusega keskmine osa, mis käsitleb Aino Suitsu ligi kahte kümnendit tegusat elu Eestis, hävis mitte peidikus või tsensuuri tõttu, vaid Suitsude Tartu kodu põlemisel 1941. aastal. Seega üle poole päeviku ligi 600 leheküljest kirjeldab elu Rootsi paguluses, saatuse jagamist nende eestlastega, kes 1944. aastal põgenesid Teise maailmasõja jalust läände. Justkui tasakaalustamaks Aino Suitsu päeviku keskmise…
Kui poleks (olnud) kodu, poleks eksiili
2008. aastast ilmuva humanitaarajakirja seekordne number, nagu koostajad Kadri Tüür ja Marin Laak saatesõna pealkirjaski rõhutavad, on „[e]ksiilkirjanduse pingeväljadest tekstide ja kontekstide kaudu”, kirjutajateks Tiina Ann Kirss, Maret Vaher, Krista Keedus, Maarja Vaino, Õnne Kepp, Brita Melts, Maarja Hollo, Sirje Olesk, Marin Laak, Triinu Ojamaa, Kristel Karu-Kletter. Valdav osa käsitlustest seostub Karl Ristikivi loominguga, üks (Maarja Hollo) keskendub Bernard Kangro Tartu-romaanidele, lisaks Hollo kommentaar Bernard Kangro arhiivist leitud käsikirjale „Sõit Rooma”. Oleski ja Laagi artiklid avavad Välis-Eesti ja Kodu-Eesti keerulist suhestatust isikute ja põlvkondade raames, vaetakse keskuse ja perifeeria vahekorda. Viimaste aastate massilise väljarännuga (peamiselt Soome või siis pendelrändega Eesti…