Rubriik
Valdkond
Aasta
Emakeele Seltsis
Sõnaraamatute teemalist kõnekoosolekut peeti kaks korda: 11. detsembril 2014 Tallinnas ja 22. jaanuaril 2015 Tartus. Mõlemas oli kolm elektroonilisi sõnaraamatuid tutvustavat ettekannet.
Maria Tuulik ja Kristina Koppel esitlesid „Eesti keele põhisõnavara sõnastiku” elektroonilist liidest. Pabersõnastik ilmus 2014. aasta märtsis, veebis on teosele avatud juurdepääs olnud alates oktoobrist. Kesktaset katva sõnaraamatu 5000 märksõna valiku aluseks on olnud sagedus eesti keele tekstikorpustes, raamatu metakeel on võimalikult lihtne ja läbipaistev, tähenduste seletamisel on kasutatud ainult neid sõnu, mis on sõnastikus endas märksõnadena esitatud. Eriliseks teeb sõnastiku asjaolu, et siin on välja toodud kollokatsioonid koos näitelausetega (nt päike paistab), samuti märksõna vajalikud rektsioonid (nt usk…
Maria Tuulik ja Kristina Koppel esitlesid „Eesti keele põhisõnavara sõnastiku” elektroonilist liidest. Pabersõnastik ilmus 2014. aasta märtsis, veebis on teosele avatud juurdepääs olnud alates oktoobrist. Kesktaset katva sõnaraamatu 5000 märksõna valiku aluseks on olnud sagedus eesti keele tekstikorpustes, raamatu metakeel on võimalikult lihtne ja läbipaistev, tähenduste seletamisel on kasutatud ainult neid sõnu, mis on sõnastikus endas märksõnadena esitatud. Eriliseks teeb sõnastiku asjaolu, et siin on välja toodud kollokatsioonid koos näitelausetega (nt päike paistab), samuti märksõna vajalikud rektsioonid (nt usk…
Folkloristide 10. talvekonverents
26.–27. veebruaril toimus Taevaskoja puhkekeskuses folkloristide talvekonverents pealkirjaga „Mälu. Meenutamine. Muistend”, millega tähistati ühtlasi keele- ja rahvaluuleteadlase Aino Laaguse 70. sünniaastapäeva. 10 aastat kestnud talvekonverentside traditsioon soovib interdistsiplinaarsel ajastul väärtustada just distsiplinaarset fookust, keskenduda omamoodi kogukonnakonverentsina folkloristika klassikalistele uurimisteemadele. Konverentsi pealkirja kolm märksõna hõlmavad pärimusprotsessi eri tasandeid. Kui mälu on eri kultuuriuuringute üks kesksemaid kontseptsioone, siis meenutamine on selle aktiivne ja kultuuriliselt lõimitud vorm. Muistendid on omakorda seda lõimingut ülesehitavad üksused. Aino Laaguse uurimishuvide hulka kuulusid nii eluloojutustused kui ka neis sisalduv keeleaines, folkloorižanridest aga just muistend.
Konverentsil käsitletud teemad võib laias laastus jagada kolmeks. Lisaks kahele klassikalisele vaatepunktile, mis käsitlevad…
Konverentsil käsitletud teemad võib laias laastus jagada kolmeks. Lisaks kahele klassikalisele vaatepunktile, mis käsitlevad…
Pilliroog ja paber. Raamatuinimesele pühendatud raamat
Endel Annuse elutööks kujunes eesti trükise ammendav kirjeldamine ehk retrospektiivse rahvusbibliograafia koostamine. Tema toimetamisel ilmunud kaheksa mahukat köidet sisaldavad andmeid peaaegu kõigi enne Teist maailmasõda Eestis ilmunud trükiste kohta. Soome raamatuteadlane Esko Häkli on Eesti retrospektiivset rahvusbibliograafiat tabavalt iseloomustanud rahvuskirjanduse ühe nurgakivina (lk 84). Endel Annust võiks nimetada meie bibliograafiahoone üheks nurgakiviks. Kõiki Eesti teadusraamatukogusid hõlmanud süsteemse töö käigus juhendas ja õpetas ta kümneid bibliograafe, kes võtsid omaks nii tema bibliografeerimisprintsiibid kui ka töökultuuri.
Raamatute registreerimine pole üksnes tänuväärne, vaid ka äärmist töökust ja täpsust eeldav tegevus, mis võib jätta auväärsest bibliograafist kuivavõitu ja ühekülgse mulje. Endel Annuse suhe kirjutatud sõnasse…
Raamatute registreerimine pole üksnes tänuväärne, vaid ka äärmist töökust ja täpsust eeldav tegevus, mis võib jätta auväärsest bibliograafist kuivavõitu ja ühekülgse mulje. Endel Annuse suhe kirjutatud sõnasse…
Rahvakeele sõnastikud lugemislaual
Viimastel aegadel trükist ilmunud sõnastikud, mis keskenduvad ühe murdeala sõnavarale, on äratanud avalikkuse tähelepanu ja pälvinud lugejate-kasutajate sooja vastuvõtu. Tegu pole siiski üleöö sündinud nähtusega. Hoog on küll sisse saadud praegu, kuid hoogu võetud on juba kauem ja kaugemalt. Otsa tegi lahti „Mulgi sõnastik”, millele järgnes „Hiiu sõnaraamat”. Rahvasõnaraamatute mõtte algatajaks oli Karl Pajusalu, kelle õhutusel on murdeentusiastid asunud sõnastikke koostama ka Kihnus ja Setus.
Kui Mulkide Seltsi eestvõttel koostatud lugemik „Mulgi keelen ja meelen” oli 2004. aastal trükist ilmunud, kasvas mulkidel isu asuda teise sammuna koostama Mulgi murdekeele sõnastikku.(1) Neid kannustas soov oma keelerikkusi kirjasõnas kõigile kättesaadavaks teha, koondades iseloomuliku…
Eduard Vilde tõde ja õigus
I
Siinse jutu pealkiri võib olla vägevam kui jutt ise, kuid seda ajendas juba mõnda aega püsiv huvi tõe ja õiguse vahelise pinge vastu. Selge, et kui neid kaht sõna sel viisil kõrvuti kasutada, viivad mõtted kohe A. H. Tammsaare magnum opus’ele. Aga väljend „tõde ja õigus” on kõnekas laiemaski mõttes – selle sõnapaari abil asetub paika üks põhilisi pingeid läänemaises romaanikirjanduses.
Kuigi olen tõe ja õiguse vahelisi seoseid mõneski varasemas tekstis käsitlenud – ning ikka Tammsaarest tõukudes, olgugi et tema suhe sellesse sõnapaari on romaanikirjanikule kohaselt ambivalentne –, püüaksin antud juhul oma juhtmõtet uuesti sõnastada. Kirjanik võib kirjandusuurijast jämedama pintsliga tõmmata,…
Siinse jutu pealkiri võib olla vägevam kui jutt ise, kuid seda ajendas juba mõnda aega püsiv huvi tõe ja õiguse vahelise pinge vastu. Selge, et kui neid kaht sõna sel viisil kõrvuti kasutada, viivad mõtted kohe A. H. Tammsaare magnum opus’ele. Aga väljend „tõde ja õigus” on kõnekas laiemaski mõttes – selle sõnapaari abil asetub paika üks põhilisi pingeid läänemaises romaanikirjanduses.
Kuigi olen tõe ja õiguse vahelisi seoseid mõneski varasemas tekstis käsitlenud – ning ikka Tammsaarest tõukudes, olgugi et tema suhe sellesse sõnapaari on romaanikirjanikule kohaselt ambivalentne –, püüaksin antud juhul oma juhtmõtet uuesti sõnastada. Kirjanik võib kirjandusuurijast jämedama pintsliga tõmmata,…
Siseemigrant Õnnepalu
Kaduvik on ilu lõiketera.
Jaan Kaplinski
Minu jaoks on Tõnu Õnnepalu eelkõige huvitav esseist. Seepärast loen ma ka ta raamatuid kui mõttepäevikuid (mida need ju sisuliselt ongi). Varasemad romaanid ei paku huvi. Seal tegeleb Õnnepalu sageli veel epateeriva enesevarjamisega: justkui lubab ja ei luba ka, näitab vilksamisi säärt ja teeb siis süütu näo, nagu poleks midagi juhtunud, poeb varjunimede taha. Ajapikku on Õnnepalu algaja kirjaniku valehäbist üle saanud, tema viimased raamatud „Flandria päevik”, „Paradiis” ja „Mandala” on selles osas ausad ja avavad autori mõttemaailma kenitlemata. Nii ka äsja ilmunud „Lõpetuse ingel”, mis on tegelikult ühe essee mõtteline ja poeetiline edasiarendus.(1)
„Lõpetuse inglis” on…
Jaan Kaplinski
Minu jaoks on Tõnu Õnnepalu eelkõige huvitav esseist. Seepärast loen ma ka ta raamatuid kui mõttepäevikuid (mida need ju sisuliselt ongi). Varasemad romaanid ei paku huvi. Seal tegeleb Õnnepalu sageli veel epateeriva enesevarjamisega: justkui lubab ja ei luba ka, näitab vilksamisi säärt ja teeb siis süütu näo, nagu poleks midagi juhtunud, poeb varjunimede taha. Ajapikku on Õnnepalu algaja kirjaniku valehäbist üle saanud, tema viimased raamatud „Flandria päevik”, „Paradiis” ja „Mandala” on selles osas ausad ja avavad autori mõttemaailma kenitlemata. Nii ka äsja ilmunud „Lõpetuse ingel”, mis on tegelikult ühe essee mõtteline ja poeetiline edasiarendus.(1)
„Lõpetuse inglis” on…
„XX ja XXI sajandit ma ei tunne…”
3. juunil tähistas oma 60. sünnipäeva Eesti viljakamaid keeleteadlasi ja tõlkijaid, Eesti Keele Instituudi vanemteadur Kristiina Ross. Ta on riikliku teaduspreemia, korduvalt Eesti Kultuurkapitali preemiate ja F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat. Kui kõrvutada Kristiina Rossi sünniaega ajakirja Keel ja Kirjandus asutamisaastaga, tundub siin olevat mingi seos: oma uuenduslikud teadusartiklid (üle 30) on ta väga truult avaldanud põhiliselt selles ajakirjas. Rahulikult ja suurejooneliselt on Eesti teadust koos edendatud alates aastast 1979, mille puhul tahaks õnne soovida mõlemale!
Et esitada paar küsimust, tuli koostada Sinu personaalbibliograafia, mis ei olnud lihtne ülesanne. Ainuüksi trükiseid, mille liigitasin „esmaselt lugemist vajavaks”, tuli 152 artiklit ja raamatut.…
Et esitada paar küsimust, tuli koostada Sinu personaalbibliograafia, mis ei olnud lihtne ülesanne. Ainuüksi trükiseid, mille liigitasin „esmaselt lugemist vajavaks”, tuli 152 artiklit ja raamatut.…
Sildistuse retoorika
Retooriliste võtete hulka kuulub sildistus ehk isikunime kui konventsionaalse märgi asendus esmalt indeksmärgisega: tüübinimi, karakterinimi, anekdoodinimi, ja viimaks sümbolmärgilisega: müüdinimi. Teadlik sildistus viiakse läbi järk-järgult, astmeliselt. Sildistada ei saa ühtviisi tulemuslikult mitte igat inimest. Kõige väljakutsuvam selleks on markantne isiksus.
Isiksus esineb oma pärisnime all. Pärisnimi on meie mittearhailises ühiskonnas inimest tähistav konventsionaalne, kokkuleppeline märk. Vanemad lepivad kokku, mis nime nad lapsele panevad. Ristides saab laps valikuliselt veel lisanime kaitsepühakult. Perekonnaringis võib last kutsuda ka hoopis registreerimata nimega: luuletaja Rainer Maria Rilke ema kutsus poega Sophiaks.
Meie kultuurkonnas on pärisnimi tinglik ja neutraalne indeksmärk, mis osutab konkreetsele inimesele, mitte millelegi muule, ehkki…
Isiksus esineb oma pärisnime all. Pärisnimi on meie mittearhailises ühiskonnas inimest tähistav konventsionaalne, kokkuleppeline märk. Vanemad lepivad kokku, mis nime nad lapsele panevad. Ristides saab laps valikuliselt veel lisanime kaitsepühakult. Perekonnaringis võib last kutsuda ka hoopis registreerimata nimega: luuletaja Rainer Maria Rilke ema kutsus poega Sophiaks.
Meie kultuurkonnas on pärisnimi tinglik ja neutraalne indeksmärk, mis osutab konkreetsele inimesele, mitte millelegi muule, ehkki…
58. Kreutzwaldi päevade teaduslik konverents „Eesti perekond: traditsioon ja fiktsioon”
16.–17. detsembril toimusid Eesti Kirjandusmuuseumis 58. korda Kreutzwaldi päevad. Traditsioonilises avakõnes võttis direktor Janika Kronberg kokku kirjandusmuuseumi tööaasta ja märkis ühtlasi ära aastatel 1954–1989 muuseumi direktorina tegutsenud Eduard Ertise 100. sünniaastapäeva. Ertise elust ja tööst tegi skemaatilise ülevaate Rein Veidemann, iseloomustades tema aega ja tegemisi selliste tähistajate kaudu nagu punktiirsus, noorustrauma, ahistatud pühendumus, museaalne aja- ning kirjanduskäsitlus. Kokkuvõtvalt tõdes Veidemann, et Ertise suhe oma aega ei olnud opositsiooniline ega ohvrimeelne, vaid Ertise aeg oli ka metafüüsilises mõttes museaalne: kirjandusmuuseum oli talle nii elutöö kui ka elamisviis.
Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rääkis ajaülestest akadeemilistest väärtustest muutuval teadusmaastikul. Soomere sõnul on…
Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rääkis ajaülestest akadeemilistest väärtustest muutuval teadusmaastikul. Soomere sõnul on…
Ariste konverents „Soome-ugri keeled ajas ja ruumis”
3. veebruaril 2015 möödus Paul Ariste sünnist 110 aastat. Selle tähistamiseks korraldati Tartu Ülikoolis ja Eesti Rahva Muuseumis konverents „Soome-ugri keeled ajas ja ruumis”. Avapäeval 1. veebruaril käidi Raadi kalmistul Ariste haual, teadusettekanded peeti 2. ja 3. veebruaril ülikooli humanitaarteaduste majas Philosophicum (endises keemiahoones) auditooriumis 438, misnüüd kannab Paul Ariste nime ja mida kaunistab teda kujutav bareljeef (autor Aulin Rimm).
Konverentsil esitati 15 ettekannet, sealhulgas kaks plenaarettekannet. Neist esimese „Kas tänapäeva komi ajakirjanduse keelevead või keele homne nägu? (Lingvofuturoloogiast lähtudes)” pidas Jevgeni Tsõpanov (Sõktõvkar). Ettekandest selgus, et kirjakeele arendamisel on komi keeleinimesed teinud viimastel aastatel tublit tööd, aga sellest hoolimata on…
Konverentsil esitati 15 ettekannet, sealhulgas kaks plenaarettekannet. Neist esimese „Kas tänapäeva komi ajakirjanduse keelevead või keele homne nägu? (Lingvofuturoloogiast lähtudes)” pidas Jevgeni Tsõpanov (Sõktõvkar). Ettekandest selgus, et kirjakeele arendamisel on komi keeleinimesed teinud viimastel aastatel tublit tööd, aga sellest hoolimata on…
Lühikroonika
• 8.–9. aprillini korraldasid Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut ühisseminari „Esimene maailmasõda eesti kultuuris”, kus analüüsiti Esimese maailmasõja representatsioone ja selle järelmõjusid eesti kultuurile kultuurimälu erinevates meediumides, sh kirjanduses, visuaalkultuuris ja muusikas. Peaesineja oli Toronto ülikooli ajalooprofessor Jüri Kivimäe, kes rääkis teemal „Kultuuriline pööre ja sõda”. Kirjandusteadlastest ja folkloristidest esinesid Õnne Kepp („Eesti sõjalaul”), Tiina Kirss („Suur ilmasõda eesti kirjanduses ja memuaristikas”), Andreas Kalkun („„Rohgem ei tiija mina teile kirjuda”. Kirjavormelid ning peresuhete kajastused Jakob Ploomi sõjakirjades”), Tiit Hennoste („Sõda pärast sõda: Esimese maailmasõja märgid eesti kirjanduslikus avangardis”), Luule Epner („Aated ja stiiliotsingud:…
Jan Kausi linn
Jan Kaus on kirjutanud Tallinnast ja Tallinnale. Küllap on ta seejuures lähtunud ka iseenda väitest, et Tallinn – ja nii iga linn – ei saa olla üks raamat, vaid terve riiulitäis raamatuid (Kaus 2004: 68). Romaan „Hetk” (2009) on autori määratluses armastus- ja vihakiri kodulinnale (vt Sibrits 2010), eraldi peatükiga „Tallinn, mu Tallinn”. Linnakujutuse ehedust on toonitatud 2012. aastal ilmunud romaanis „Koju” (Helme 2013). Miniatuuridekogu „Tallinna kaart” (Kaus 2014b) kandis esialgu pealkirja „Armastuslaulud” (Kaus 2015)(1) – needki siis nimetatud linnale. Ka Kausi viimases, hoopis salapärasest Tarurootsist kõnelevas romaanis „Ma olen elus” (2014a) visandatakse Tallinna mõne üksiku mõjusa tõmbega. Lisaks on…
Viies köide lugemispalu rikkast vanavara-aidast
Vanavara-aidaks on Oskar Loorits ise nimetanud 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi, mille etnograafiliste, kultuurilooliste, usundiliste jms materjalide avaldamiseks Endis-Eesti sari Looritsa sõnul asutatigi. Siiski on neisse raamatutesse vajaduse korral lisatud „mõningaid tekste ka muudest arhiividest ja trükitud allikatest” (O. L o o r i t s, Endis-Eesti elu-olu I. Lugemispalu kaluri ja meremehe elust. Tallinn: Kultuurikoondis, 1939, lk 6).
Oskar Looritsa ettenägelikkus „Endis-Eesti elu-olu” sarja algatamisel oli tagantjärele vaadates lausa geniaalne. Nii kirjutas ta esimese köite „Saatesõnas”:
„Rahvusvahelise tsivilisatsiooni tohutu kiire ja mitmekülgne areng viimaseil aastakümneil on haarand järjest laiemas ulatuses kaasa ka meid, eriti pärast riiklikku iseseisvumist. Sellest tingitud määratu…
Oskar Looritsa ettenägelikkus „Endis-Eesti elu-olu” sarja algatamisel oli tagantjärele vaadates lausa geniaalne. Nii kirjutas ta esimese köite „Saatesõnas”:
„Rahvusvahelise tsivilisatsiooni tohutu kiire ja mitmekülgne areng viimaseil aastakümneil on haarand järjest laiemas ulatuses kaasa ka meid, eriti pärast riiklikku iseseisvumist. Sellest tingitud määratu…
Tekstipäev 2014
Tallinna ja Tartu tekstiuurijad kogunesid tekstipäevale Tallinna Ülikoolis 12. detsembril 2014. Krista Kerge meenutas avasõnas kõiki alates 2002. aastast peetud tekstipäevi, millest üheksa on toimunud Tartus – vahele on jäänud vaid aasta 2007, mil ürituse eestvedaja Reet Kasik oli värskelt asunud Helsingi ülikooli professoritoolile. Ilmunud on 13 teesivihikut ja kuus artiklikogumikku „Tekstid ja taustad”.
Päeva avapoolel räägiti tekstidest koolitöös. Krista Kerge (TLÜ) osutas ettekandes „Muutlik keelemaastik ja haridusilm” kooli püsivale ülesandele tagada ühiskirjakeele valdamine, mis annab avalikule, haridus- ja töösfääri verbaalsele suhtlusele üldmõistetavuse ja täpsuse. Kersti Lepajõe (TÜ) ettekanne „Lugemine kui õppimise alus” analüüsis lugemisteooriaid tekstianalüüsi ja žanriuurimusega siduvat aineülest õppesuunda…
Päeva avapoolel räägiti tekstidest koolitöös. Krista Kerge (TLÜ) osutas ettekandes „Muutlik keelemaastik ja haridusilm” kooli püsivale ülesandele tagada ühiskirjakeele valdamine, mis annab avalikule, haridus- ja töösfääri verbaalsele suhtlusele üldmõistetavuse ja täpsuse. Kersti Lepajõe (TÜ) ettekanne „Lugemine kui õppimise alus” analüüsis lugemisteooriaid tekstianalüüsi ja žanriuurimusega siduvat aineülest õppesuunda…
Nominatsiooni nimetamisest
Acta Semiotica Estica nominatsiooni semiootikale pühendatud erinumbri eessõnas öeldakse, et kogumiku artikleid ei ühenda „mitte niivõrd temaatika, kuivõrd üldine lähenemine uurimisobjektidele” (lk 7). Tõepoolest, käsitletud teemad ulatuvad ühiskonnateooriatest poliitikute kõnedeni ja luulekeeleni. Kuid milles seisneb ühine lähenemine uurimisobjektidele? Võib öelda, et autorite eelduseks on nimetamise võrreldamatult tähtis roll (kultuurilise, sotsiaalse, poliitilise) maailma loomisel, nimetamise võim maailma kujundamisel. Nimetamine on seega „üks semiootilise modelleerimise viise, mis omakorda on kahetine tegevus: tegelikkuse, objektide modelleeriv kirjeldamine ja mudelite loomine reaalsuse korrastamiseks” (lk 7).
Selline lähenemine eeldab loomulikult väga laia arusaamist (päris)nimest, arusaamist, mis võimaldab iga tähenduslikku lausungit käsitleda nimetamisena. Ning niivõrd laiaulatuslik ühtne alus…
Selline lähenemine eeldab loomulikult väga laia arusaamist (päris)nimest, arusaamist, mis võimaldab iga tähenduslikku lausungit käsitleda nimetamisena. Ning niivõrd laiaulatuslik ühtne alus…
Monograafia eesti kalanimetustest
Mari Kendla monograafiana avaldatud doktoritöö annab põhjaliku ülevaate eesti kalanimetustest, nii kirjakeelsetest terminitest kui ka rahvapärasest sõnavarast koos teadusliku analüüsiga ja kalade igakülgse kirjeldusega. Analüüsitav materjal hõlmab kirjakeelsete kalanimetuste arengu XVII sajandist tänapäevani ning XIX–XX sajandi murdeleksika. Aluseks võetud Mart Mägra koostatud kalanimetuste sedelkogu on autor kontrollinud ja täiendanud Eesti Keele Instituudi murdearhiivist, Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivist, Eesti Rahva Muuseumi kogudest ning veebi andmebaasidest leitud andmetega. Lisaks on läbi töötatud kogu eestikeelseid kalanimetusi sisaldav kirjandus ja teemakohased artiklid sõnaraamatutest ning vana kirjakeele allikaist.
Töö sissejuhatavas osas antakse muuhulgas ülevaade varasematest eesti kalanimetusi käsitlevatest publikatsioonidest ja refereeritakse lühidalt ka läti, rootsi ja…
Töö sissejuhatavas osas antakse muuhulgas ülevaade varasematest eesti kalanimetusi käsitlevatest publikatsioonidest ja refereeritakse lühidalt ka läti, rootsi ja…
Vilde kui maltsvetluse konstrueerija
Eduard Vilde romaan „Prohvet Maltsvet” on jäänud eesti kirjanduses ainsaks proosateoseks, mis kirjeldab ja kommenteerib XIX sajandi usulist rahvaliikumist. Vilde sõnul sai ta idee ja tõuke prohvet Maltsvetist romaani kirjutamiseks aastatel 1900–1901 „Mahtra sõja” jaoks materjali kogudes. „Ma annan algatuse-au rõõmsa uhkusega rahvale, kelle vaimline erksus mulle mu töö juures rohkem abiks oli, kui miski muu,” on ta öelnud oma ajalooliste romaanide valmimise kohta (Vilde 1909). 1904. aasta septembri alguses avaldas Vilde Uudistes palve saata talle usaldusväärseid mälestusi Maltsveti isiku, tema õpetuste, usulise tegevuse ja Krimmi väljarändamise kohta (Vilde 1904). Kirjanikul õnnestus saada oma kasutusse kaks käsikirja. Joosep Freimanni ja…
Erinevus ja eristamatus
Kohanimed ilmuvad eesti kirjalikku traditsiooni alates XIII sajandist. Ligi 500 kohanime on kirja pandud Taani hindamisraamatu (Liber Census Daniae, edaspidi LCD) eesti lehekülgedel. Ehkki kohanimesid leidub ka järgnevate sajandite dokumentides ja ürikutes, tulevad nad hulgana esile alates XVI sajandist, kust algavad vakuraamatud. LCD nimistu on avaldatud trükis korduvalt. XVI sajandi vakuraamatuist on avaldatud näiteks Läänemaa vanim vakuraamat ning katkeid Kullamaa ja Järvamaa vakuraamatuist.
Peamiselt on XVI sajandi vakuraamatud siiski saadaval portaalis Saaga käekirjaliselt. Käekirjalised vakuraamatud on kirja pannud võõrkeelsed kirjurid, säilinud eksemplarid näivad olevat ümberkirjutused kas terveist raamatuist või välimärkmeist.
Kogu nimeteadus lähtub eeldusest, et pärisnimed on tekkinud üldnimedest. Etümoloogiline uurimistöö püüab…
Peamiselt on XVI sajandi vakuraamatud siiski saadaval portaalis Saaga käekirjaliselt. Käekirjalised vakuraamatud on kirja pannud võõrkeelsed kirjurid, säilinud eksemplarid näivad olevat ümberkirjutused kas terveist raamatuist või välimärkmeist.
Kogu nimeteadus lähtub eeldusest, et pärisnimed on tekkinud üldnimedest. Etümoloogiline uurimistöö püüab…
Poeet suure P-ga, Lumehelbeke suure L-iga
Andrus Kasemaa „Minu viimane raamat” on vormistatud pöördumisena tundmatu või koguni kujuteldava tütarlapse Sigridi poole. Kõnelejaks on autorilähedane tegelane, kes kannab nimeteisendit Andreas. Teksti võib laias laastus jagada kaheks – kuigi remargi korras olgu lisatud, et hoopis midagi kolmandat esindab tagakaanele kirjutatu. Kaanetutvustused sünnivad sageli kiirustamisi ja juhuslikult ning küllap pole viisakas sellele suurt tähelepanu pöörata, ent antud juhul on tulemus lausa silmatorkavalt sobimatu. Kõigepealt esineb seal faktiviga, nimelt väide, et lugu algab minategelase „õnneliku leiuga saarerannast”, kui temani jõuab pudelipost Sigridi kirjaga. Õigupoolest ei tee tema ise mitte mingisugust õnnelikku leidu, vaid kogu fantastiline pöördumine hakkab hargnema mõttest, mis…
Konverents „Looduse piiritlemine: märgid, lood ja tähendusökoloogiad”
Läinud aastal võõrustas Tartu Ülikool üht suurimat keskkonnahumanitaaria-alast konverentsi Balti regioonis. 29. aprillist 3. maini 2014 toimunud konverents „Framing Nature: Signs, Stories, and Ecologies of Meaning”(1) tõi Euroopa kirjandusökoloogia assotsiatsiooni (EASLCE, www.easlce.eu) ja Põhjamaade keskkonnauuringute võrgustiku (NIES, www.miun.se/nies) kaudu Eestisse 240 registreeritud osavõtjat. Konverentsil kõlas 115 ettekannet, neist 25 Eesti teadusasutustega seotud uurijatelt. Kuna kogu üritus oli väga mahukas, on järgnevas lähemalt käsitletud Eestiga seotud uurijate ettekandeid.
Kõik teesid on kättesaadavad konverentsi kodulehel (http://www.ut.ee/SOSE/conference/2014_framing_nature/abstracts.html) ning Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis Digar. Konverentsi ettekannete põhjal on koostamisel mitmeid teadusväljaandeid: rahvusvaheline Rodopi teaduskirjastus avaldab kogumiku „Framing Nature”; Tartu Ülikooli Kirjastuses on kavandatud temaatiline köide sarja „Studia…
Kõik teesid on kättesaadavad konverentsi kodulehel (http://www.ut.ee/SOSE/conference/2014_framing_nature/abstracts.html) ning Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis Digar. Konverentsi ettekannete põhjal on koostamisel mitmeid teadusväljaandeid: rahvusvaheline Rodopi teaduskirjastus avaldab kogumiku „Framing Nature”; Tartu Ülikooli Kirjastuses on kavandatud temaatiline köide sarja „Studia…
Lühikroonika
• 6. märtsil peeti Tallinna Ülikoolis Eesti Kognitiivse Keeleteaduse Ühingu 4. aastakonverents. Esinesid Piia Taremaa („Liikumisverbid resultatiivkonstruktsioonides”), Geda Paulsen („Mittelineaarne kausatiivsus – põhjusadjunktidest eesti keeles”), Tuomas Huumo („Kahe liikuja piirang ja soome keele kaassõna edellä”), Katre Õim („Saav kääne seotud ja vabades ühendites”), Ene Vainik („Tunnete omadused ristlõikes”), Liina Lindström („Kas lausetüübid on olemas?”), Mariann Proos („Verbi nägema tähendusrühmadest kujundskeemide abil”), Ann Veismann („Kas Alice puges läbi peegli või peeglist läbi?”), Ilona Tragel ja Jane Klavan („Miks me teeme keeleteaduslikke katseid?”).
• 7. märtsil korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit Tallinna Ülikoolis seminari „85 aastat keeletoimetaja ametit Eestis”. Ettekanded pidasid elupõline toimetaja Ants…
• 7. märtsil korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit Tallinna Ülikoolis seminari „85 aastat keeletoimetaja ametit Eestis”. Ettekanded pidasid elupõline toimetaja Ants…
Ülo Tedre. In memoriam
9. märtsil suri pärast lühikest rasket haigust oma 88. eluaasta alguses Eesti tuntumaid ja mitmekülgsemaid folkloriste Ülo Tedre. Keele ja Kirjanduse Instituudi kauaaegse töötajana suutis ta rahvaluuleteadusse anda märkimisväärse panuse ajal, mil humanitaaria edenemist kammitses nõukogulik ideoloogia.
Tallinnas 12. veebruaril 1928 kooliõpetaja perekonnas sündinud poisil polnud probleeme ei lugema õppimisega ega õpingutega Westholmi gümnaasiumis. Teise maailmasõja aegne kooliõpetus andis kaasa hea saksa keele ning tasemel ladina keele oskuse, ositi sai õppida ka prantsuse, inglise ja vene keelt. Oma isa jälgedes asus ta edasi õppima Tartu ülikooli filoloogiaosakonda. Aastatel 1951–1952 kujunes võimalus kätt proovida terminoloogilise oskussõnastiku koostamisel kirjandusmuuseumis. Järgnes aspirantuur KKI-s. Selle…
Tallinnas 12. veebruaril 1928 kooliõpetaja perekonnas sündinud poisil polnud probleeme ei lugema õppimisega ega õpingutega Westholmi gümnaasiumis. Teise maailmasõja aegne kooliõpetus andis kaasa hea saksa keele ning tasemel ladina keele oskuse, ositi sai õppida ka prantsuse, inglise ja vene keelt. Oma isa jälgedes asus ta edasi õppima Tartu ülikooli filoloogiaosakonda. Aastatel 1951–1952 kujunes võimalus kätt proovida terminoloogilise oskussõnastiku koostamisel kirjandusmuuseumis. Järgnes aspirantuur KKI-s. Selle…
Tammsaare aga-ometi
SISSEJUHATUS
Viiulimängijana oli A. H. Tammsaare sügavalt mõjutatud muusikast. Ta mõistis hästi mõtiskluse tundetoone tabada ja pidada. Juba tema proosalüürikast alates võib tähele panna musikaalse häälestuse ja väljenduse otsimist. Sõnastuse sisendavat rütmi võib tajuda ka tema küpsemas proosaeepikas. Musikaalsus avaldub sügaval stiiliühtsuse tasandil, mille kirjeldamisel on ikka tsiteeritud „nõmmede ja laante helisemist” või kiidetud maalähedast onomatopöad (vt Siirak 1963: 330; Haug 2010: 37; Vaino 2011: 80–94).
Arvustajana või oma tegelaste suu läbi on kirjanik ise muusikale – helide kõikeläbivale võnkumisele – korduvalt tähelepanu juhtinud. Meloodilisuse kõrval on ta rütmi küsimust ehk otsesõnu vähem rõhutanud, kuid tähtsustab nii looja kui ka kriitikuna selgelt…
Viiulimängijana oli A. H. Tammsaare sügavalt mõjutatud muusikast. Ta mõistis hästi mõtiskluse tundetoone tabada ja pidada. Juba tema proosalüürikast alates võib tähele panna musikaalse häälestuse ja väljenduse otsimist. Sõnastuse sisendavat rütmi võib tajuda ka tema küpsemas proosaeepikas. Musikaalsus avaldub sügaval stiiliühtsuse tasandil, mille kirjeldamisel on ikka tsiteeritud „nõmmede ja laante helisemist” või kiidetud maalähedast onomatopöad (vt Siirak 1963: 330; Haug 2010: 37; Vaino 2011: 80–94).
Arvustajana või oma tegelaste suu läbi on kirjanik ise muusikale – helide kõikeläbivale võnkumisele – korduvalt tähelepanu juhtinud. Meloodilisuse kõrval on ta rütmi küsimust ehk otsesõnu vähem rõhutanud, kuid tähtsustab nii looja kui ka kriitikuna selgelt…
Teistsugused muinasjutud
Eesti muinasjutud. I:1. Imemuinasjutud. Koostanud ja toimetanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Monumenta Estoniae Antiquae V. Fabulae Populares Estonicae I:1. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2009.
Eesti muinasjutud. I:2. Imemuinasjutud. Koostanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Toimetanud Inge Annom, Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Monumenta Estoniae Antiquae V. Fabulae Populares Estonicae I:2. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014.
1876. aasta Eesti Postimehe lisalehes nr 13 kirjutas Jakob Hurt oma kavast välja anda eesti rahva ajaraamat, mille osad oleksid: I. Vana Kannel, II. Vana Tarkus, III. Vana Usk, IV. Vana Jutt, V. Vana Kombe. Selle raamatu koostamiseks palus ta oma lugejatel üles…
Eesti muinasjutud. I:2. Imemuinasjutud. Koostanud Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Toimetanud Inge Annom, Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Monumenta Estoniae Antiquae V. Fabulae Populares Estonicae I:2. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014.
1876. aasta Eesti Postimehe lisalehes nr 13 kirjutas Jakob Hurt oma kavast välja anda eesti rahva ajaraamat, mille osad oleksid: I. Vana Kannel, II. Vana Tarkus, III. Vana Usk, IV. Vana Jutt, V. Vana Kombe. Selle raamatu koostamiseks palus ta oma lugejatel üles…
Kui suur on maailmakirjandus?
Aija Sakova-Merivee. Ausgraben und Erinnern. Denkbilder des Erinnerns und der moralischen Zeugenschaft im Werk von Ene Mihkelson und Christa Wolf. [Väljakaevamine ja mäletamine. Mälutöö ja moraalse tunnistamise mõttepildid Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanides.] Dissertationes litterarum et contemplationis comparativae Universitatis Tartuensis 13. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014.
Ausalt öeldes on pisut raske kirjutada arvustust äsja loetud raamatu kohta, mis kindlasti meeldis, millele aga just sellepärast ei ole eriti palju lisada. Arvustada väitekirja mitte oponendina, veel vähem juhendajana, vaid lihtsalt kõrvalt vaatava tavalise lugejana – kuidas seda õieti teha?!
Kui mitte-juhendaja ja mitte-oponendina alustada siiski arvustatava teose žanrist, siis tuleb kohe alguses ütelda, et…
Ausalt öeldes on pisut raske kirjutada arvustust äsja loetud raamatu kohta, mis kindlasti meeldis, millele aga just sellepärast ei ole eriti palju lisada. Arvustada väitekirja mitte oponendina, veel vähem juhendajana, vaid lihtsalt kõrvalt vaatava tavalise lugejana – kuidas seda õieti teha?!
Kui mitte-juhendaja ja mitte-oponendina alustada siiski arvustatava teose žanrist, siis tuleb kohe alguses ütelda, et…
Heinrich Stahl omas ajas
Vaimustav on lugeda uurimust, mille autor püüdleb täiuslikkuse poole. Piret Lotmani monograafia „Heinrich Stahli elu ja looming” on üks selliseid. Ta on eesti XVII sajandi mõjukaima keelemehe ja kirikutegelase Heinrich Stahli elutöö iseloomustamiseks kasutanud kolossaalset allikmaterjali, millest lähtuvalt ta järeldusi ja üldistusi teeb, kusjuures need allikad, arhiiviandmed, käsikirjad, trükised jm on vähemalt seitsmekeelsed (ladina, kreeka, saksa, rootsi, vene, soome, eesti), suur osa neist paljude sajandite taguse väga vana keelekujuga, mille lahtimuukimine nõuab erilisi oskusi, aega ja kannatust. Tegemist on suurepärase asjatundjaga, pikemat aega sama teemaga seotud uurijaga, kes on teadlik seni valitsenud ühekülgsetest, tihti meelevaldsetest seisukohtadest ning annab Stahli elutööle…
Punased ja roosad
Enne jõule ilmus Jaak Valgelt ajalooraamat, mis oma sihiseadelt peaks kuuluma ka Keele ja Kirjanduse huviorbiiti. „Käesolevas raamatus, uurimuse esimeses osas „Punased I” vaadeldakse Andreseni, Vares-Barbaruse ja Semperi tegevust ja vaateid kuni 1930. aastateni,” ütleb Valge ja lisab: „Allikate hulgas on ka nende looming, kuid tegemist pole kirjandusteadusliku, vaid poliitilise ajaloo valda kuuluva uurimusega” (lk 24). Võttes aga arvesse, kui detailselt jälgib monograafia kirjandusmaastikul toimuvat, kirjanike omavahelisi nägelusi ja leppimisi 1920. aastatel, võib seda raamatut pidada samahästi ka ideoloogiliseks kirjanduslooks.
Tegelikult võtab Valge ette hoopis suurema küsimusteringi: „Mis lõi marksismile laia levikupinnase Eestis? Missugused olid kommunistide eesmärgid ja mille poolest erinesid…
Tegelikult võtab Valge ette hoopis suurema küsimusteringi: „Mis lõi marksismile laia levikupinnase Eestis? Missugused olid kommunistide eesmärgid ja mille poolest erinesid…
Millal hingus hingab ja hingusele läheb?
Omal ajal, kui püüdsin aru saada mõnest Johannese evangeeliumi päätükist kreeka originaalis, rabas mind üks kirjakoht. Joh 3,8, mis Toomas Pauli ja Uku Masingu tõlkes kõlab: „Tuul puhub, kuhu ta tahab, ja sa kuuled ta häält, kuid ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Niisama on kõigiga, kes on sündinud Vaimust.”(1) Originaalis: „τὸ πνεῦµα ὅπου θέλει πνεῖ, καὶ τὴν φωνὴν αὐτοῦ ἀκούεις, ἀλλ’ οὐκ οἶδας πόθεν ἔρχεται καὶ ποῦ ὑπάγει· οὕτως ἐστὶν πᾶς ὁ γεγεννηµένος ἐκ τοῦ πνεύµατος.” Kommentaaris on öeldud: „Semi keeltes, s.h. heebrea ja aramea keeles ning kreeka keeles on „tuul” ja „vaim” üks ja sama sõna…