Rubriik
Valdkond
Aasta
Maajumala poig mitte ainult Lutsi eestlastele
„Eesti mõtteloo” 123. raamatuna ilmunud „Maajumala poig” on Oskar Kallase (1868–1946) mõttelugu vaid talle omaste hargnemiste ja peatustega, kirjeldatuna ka Kallase kaasteeliste pilgu läbi. Tänu oma mitmekihilisusele on see raamat kokkuvõte olnust ja tehtust, aga samas ka meeldetuletus tänapäevale, et „üks ajastu on oma elult samaväärne teisega, kuigi vormilt erinev, ning iga rahvapõlv täidab temale osaks langeva ülesande ja kannab vastutust eelmiste ning tulevaste põlvede ees” (lk 306).
Austava nimetuse maajumala poig andsid Oskar Kallasele Lutsi eestlased (maarahvas), kelle elu ja mälestusi ta 1893. aastal Vitebski kubermangu otsima ja uurima tõttas. Esimesel kokkupuutel oli Kallas Lutsi maarahvale kahtlane kuju: koolerakülvaja või…
Austava nimetuse maajumala poig andsid Oskar Kallasele Lutsi eestlased (maarahvas), kelle elu ja mälestusi ta 1893. aastal Vitebski kubermangu otsima ja uurima tõttas. Esimesel kokkupuutel oli Kallas Lutsi maarahvale kahtlane kuju: koolerakülvaja või…
Loomisest ja selle-eelsest rahvaluuleteaduslikult
Aado Lintropi „Loomisaja lood” on kogumik, kus leidub nii ilmunud kui ka seni ilmumata artikleid ja tõlkeid, mis tegelevad meie idapoolsete keelesugulaste usundi ja suulise folklooriga. Need rahvad – loetlegem „tagantpoolt ettepoole”: nganassaanid, mansid, handid, udmurdid, sekka ka komisid, eestlasi ja teisigi – on Lintropile tuttavad mitte üksnes teoreetiliselt, vaid vahetutest kontaktidest aegade jooksul toimunud välitöödelt. Välitöödest saavad alguse sedasorti emotsioonid ja mõtted, mis ei ole päris samastatavad nendega, mis võivad tekkida raamatulehekülgede krabistamisest. Neis välitöömõtetes on iselaadset ruumi, õhku ja aistinguid, aga ka asju, mis jäävadki ütlemata, kuigi mitte märkamata. On hea, et Lintrop on mõneski kohas suutnud väljendada…
Puu Jaagupi pajatused
Käesolev artikkel jätkab reaalelu seikadel ja sündmustel rajanevate humoristliku kallakuga narratiivide vaatlust (vrd Hiiemäe 2014). Tähelepanu keskmes on luiskelugude vestja Jaagup Puu (1879–1964) ning temalt talletatud jutupärand Eesti Rahvaluule Arhiivis. „Tema puhub nii, et on puhutud,” iseloomustas Jaagupi – suure valetaja – talenti tema kaasaegne Hugo Klammer (EKRK I 31, 1134 (19c) < Viru-Jaagupi khk (1960)). Järgnevas püüan selgitada, miks ja kuidas pälvis jutustaja kogukonna tunnustuse ajastul, mil klassikaliste, rahvusvahelise levikuga valetamisjuttude aeg oli juba ümber saanud.
VALETAMISJUTTUDEST RAHVAJUTUREGISTRITES
Valetamisel ja petmisel on inimestevahelistes suhetes oluline koht.(1) Naljandites ja muinasjuttudes kannab see enamasti omakasupüüdlikku eesmärki: oskuslik valetamine toob edu. Ekstreemsete elualade esindajad…
VALETAMISJUTTUDEST RAHVAJUTUREGISTRITES
Valetamisel ja petmisel on inimestevahelistes suhetes oluline koht.(1) Naljandites ja muinasjuttudes kannab see enamasti omakasupüüdlikku eesmärki: oskuslik valetamine toob edu. Ekstreemsete elualade esindajad…
„…või nagu selles anekdoodis”
SISSEJUHATUS
Huumor on alati ja pea igas ühiskonnas kõrgelt hinnatud loominguvorm, milles uudsus põimub stereotüüpsusega, kergemeelsus tõsidusega, üllatav ootuspärasega ja agressiivne sõbralikuga. Inimesed kasutavad huumorit igapäevaselt — loovad, edastavad, naudivad seda publikuna. Naljad elustavad seltskondlikku vestlust. Eriti lääne kultuuriruumis peetakse huumorimeelt üheks kõige olulisemaks isikuomaduseks, mida hinnatakse sõprade, partnerite, töökaaslaste ja teiste juures. Huumorit leidub asjatundjate koostatud anekdoodikogumikes, televisioonis, teatris, video-, teksti- ja pildivormis, püstijalakoomikas, reklaamides jne. Loomulikult võib huumorit leida ka tavavestluses. Huumor oma igapäevases kontekstis, st suulises suhtluses, lisab räägitule ilmekust ja vahel ka sisukust. Nali pole ainult kõrvalepõige, vaid pakub lisainformatsiooni, muutes vestluse mitmeplaanilisemaks, üllatuslikumaks, nauditavamaks, veenvamaks erinevates…
Huumor on alati ja pea igas ühiskonnas kõrgelt hinnatud loominguvorm, milles uudsus põimub stereotüüpsusega, kergemeelsus tõsidusega, üllatav ootuspärasega ja agressiivne sõbralikuga. Inimesed kasutavad huumorit igapäevaselt — loovad, edastavad, naudivad seda publikuna. Naljad elustavad seltskondlikku vestlust. Eriti lääne kultuuriruumis peetakse huumorimeelt üheks kõige olulisemaks isikuomaduseks, mida hinnatakse sõprade, partnerite, töökaaslaste ja teiste juures. Huumorit leidub asjatundjate koostatud anekdoodikogumikes, televisioonis, teatris, video-, teksti- ja pildivormis, püstijalakoomikas, reklaamides jne. Loomulikult võib huumorit leida ka tavavestluses. Huumor oma igapäevases kontekstis, st suulises suhtluses, lisab räägitule ilmekust ja vahel ka sisukust. Nali pole ainult kõrvalepõige, vaid pakub lisainformatsiooni, muutes vestluse mitmeplaanilisemaks, üllatuslikumaks, nauditavamaks, veenvamaks erinevates…
Mida setod lugesid?
Senised uurimused Setomaa jututraditsioonist keskenduvad peamiselt sellele osale, mis erineb ülejäänud Eestist kogutud ainesest. Rõhutatakse seto juttude eripära, võrdlemisi kitsast levikuala, mis jääb läänemeresoome ja balti rahvaste areaali, ning arhailisust (vt nt Salve, Sarv 1987; Salve 2006), sealjuures ka pärimuskandjate kirjaoskamatust.
Seto materjali osas valitseb seisukoht, et kuna XX sajandi alguskümnenditel oli suurem osa rahvast kirjaoskamatu, siis võib nendelt üleskirjutatud juttude puhul eeldada, et need on valdavalt kirjakultuuri mõjudest puutumata. Tekstid, mis aga toetuvad mõnele trükiallikale, on ebaautentsed ega vääri uurimist. Samas on just need tekstid setode kirjakultuuri uurimisel väga kõnekad ning panevad kahtlema mõnedes väidetes, mida setode kultuurikirjelduses üldisemalt kasutatakse.
Eesti…
Seto materjali osas valitseb seisukoht, et kuna XX sajandi alguskümnenditel oli suurem osa rahvast kirjaoskamatu, siis võib nendelt üleskirjutatud juttude puhul eeldada, et need on valdavalt kirjakultuuri mõjudest puutumata. Tekstid, mis aga toetuvad mõnele trükiallikale, on ebaautentsed ega vääri uurimist. Samas on just need tekstid setode kirjakultuuri uurimisel väga kõnekad ning panevad kahtlema mõnedes väidetes, mida setode kultuurikirjelduses üldisemalt kasutatakse.
Eesti…
Paulopriit Voolaine kogutud Lutsi muinasjutud
Paulopriit Voolaine kirjutas 1926. aastal Eesti ja Soome üliõpilaskondade hõimualbumis: „Soome sugu rahvaile on Läti eriti tähelepanu väärt maa-ala. Siin elas kord kurelasi, läind sajangul leidus veel vadjalaste järeltulijaid, kreevineid Bauski linna ümbruses. Praegu elavaina on tegemist liivlaste ja eestlastega. Iseäranis rohkesti on viimaseid, keda siia on siirdund ju vanust ajust pääle ja kellest paljud on jäljetult kadund. Praegusaja tähtsamaid vanemaid (200–300 a.) Eesti asundusi on Lätis, Lätgallias, Lutsi (Ludze, Ludza) linna ümbruses ja Läti Valga maakonnas Koiva (Gauja) ülijooksul Seltini ja Alamõisa (Lejasciems, Aahof) kihelkonnas” (Voolaine 1926: 83).
25-aastane Voolaine oli selleks hetkeks juba viis aastat käinud Akadeemilise Emakeele Seltsi…
25-aastane Voolaine oli selleks hetkeks juba viis aastat käinud Akadeemilise Emakeele Seltsi…
Venna ja õe abielu tagajärjel tekkinud järve muistend
Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA) on hulk muistenditekste, mis räägivad järve tekkest mõne tabu rikkumise tagajärjel. Üks järve sünni põhjus on abielu õe ja venna vahel. Selle kohta olen ERA-st leidnud 73 teksti, aga nende koguarvu on võimatu öelda, sest neid võib olla veel ka süstematiseerimata materjali hulgas. Suurem osa variante on pärit Lõuna-Eestist, üsna palju ka Saaremaalt. Põhja-Eestist on üles kirjutatud ainult mõned üksikud tekstid.
Artiklis tutvustan selle rahvajutu ajalugu ja pakun välja ühe võimaliku vastuse küsimusele, miks seda räägiti sajandist sajandisse. Alustuseks aga esitan kaks ERA-s talletatud muistendit,(1) annan kokkuvõtva sisukirjelduse abil põgusa ülevaate suuremast osast tekstivariantidest ning tutvustan lühidalt…
Artiklis tutvustan selle rahvajutu ajalugu ja pakun välja ühe võimaliku vastuse küsimusele, miks seda räägiti sajandist sajandisse. Alustuseks aga esitan kaks ERA-s talletatud muistendit,(1) annan kokkuvõtva sisukirjelduse abil põgusa ülevaate suuremast osast tekstivariantidest ning tutvustan lühidalt…
Leigri tegelaskuju Hiiumaa jutupärimuses
Hiiumaa müütiliste hiiumuistendite keskne kangelane Leiger on senises rahvajutu-uurimuses jäänud üsna teiste Eesti aladel tuntud hiidude ja vägilaste varju. See on seletatav tegelaskujukeskse jutupärimuse peamiselt hiiumaalise levikuga ja suhteliselt tagasihoidliku esindatusega rahvaluulekogudes. Senises hiiumuistendite uurimisloos on Eduard Laugaste, Ellen Liiv, Erna Normann jt esile toonud Leigri lugude süžeelist kattuvust eeskätt Suure Tõllu ja Vanapagana lugudega (HVM II: 28). Lähemal uurimisel pole Hiiumaa vägimehe puhul tegu siiski pelgalt tuntumate kangelaskujude paralleeltegelasega, vaid hiidlaste ja hiiurootslaste pärimuse pikaajalisel koosmõjul välja kujunenud piirkondlike erijoontega loodus- ja kultuurhiiu koondkujuga, kes väärib põhjalikumat käsitlemist.
NEIDER, LEIGRE, LEIGEL VÕI LEIGES?
Leigri hiiukuju ilmumine teadus- ja kirjandusmaastikule on olnud…
NEIDER, LEIGRE, LEIGEL VÕI LEIGES?
Leigri hiiukuju ilmumine teadus- ja kirjandusmaastikule on olnud…
Kui muistendist saab fiktsioon
MUISTEND KUI ŽANR JA SELLE DISKURSIIVSED KONTEKSTID
Muinasjutt, müüt ja muistend on need kolm suurt jutužanri, millele on üles ehitatud folkloorse proosa rahvusvaheline põhijaotus (Bascom 1984). See esinduslik kolmik hakkas kujunema juba Jakob ja Wilhelm Grimmi töödes, kusjuures muistendi (ingl legend, sks Sage) kui autonoomse žanri konstrueerimises sai põhiliseks kriteeriumiks vastandus muinasjutule (ingl folktale, sks Märchen). Kui muinasjutt manab esile poeetilist fantaasiamaailma, mille olemasolusse ei usu jutustaja ega kuulajaskond, siis muistendile on olemuslik tõepärasus ja usutavus, kui tahes eriskummaline ei oleks ka selles kajastatud üleloomulik läbielamine. Vennad Grimmid rõhutasid muistendi historiseeritust kui jutu iseloomulikku suhet selle temporaalse ning geograafilise keskkonnaga (Gunnell…
Muinasjutt, müüt ja muistend on need kolm suurt jutužanri, millele on üles ehitatud folkloorse proosa rahvusvaheline põhijaotus (Bascom 1984). See esinduslik kolmik hakkas kujunema juba Jakob ja Wilhelm Grimmi töödes, kusjuures muistendi (ingl legend, sks Sage) kui autonoomse žanri konstrueerimises sai põhiliseks kriteeriumiks vastandus muinasjutule (ingl folktale, sks Märchen). Kui muinasjutt manab esile poeetilist fantaasiamaailma, mille olemasolusse ei usu jutustaja ega kuulajaskond, siis muistendile on olemuslik tõepärasus ja usutavus, kui tahes eriskummaline ei oleks ka selles kajastatud üleloomulik läbielamine. Vennad Grimmid rõhutasid muistendi historiseeritust kui jutu iseloomulikku suhet selle temporaalse ning geograafilise keskkonnaga (Gunnell…
Aardepärimuse tüpoloogiline tegelikkus
Uuritava ainese liigitamine ning tüpoloogiliste üksuste määratlemine on kogu aeg kuulunud folkloristika kui teaduse rutiinsesse praktikasse. Dan Ben-Amose sõnul on klassifikatsioonisüsteemi(de) formuleerimine lausa uurimise nõue, kuna sidus süsteem võimaldab valitud tunnuste ja kriteeriumide järgi korrastatult esitada näiliselt kaootilist infohulka ning tuletada detailide ning üksikjuhtumite põhjal mudeleid (Ben-Amos 1976: 31–32). Liigitussüsteeme luues ning uurimisobjekte korrastatult esitledes opereerime niisuguste põhimõistetega nagu žanr, tüüp, motiiv. Liigitamise ja tüpologiseerimise saadusteks on aga mitmesuguste koostamispõhimõtete alusel sündivad aineloendid või kataloogid.
TÜPOLOOGIAD JA TÜPOLOOGILINE MEETOD
Folkloristika ajaloos on tüpoloogilist uurimist periooditi väärtustatud erineval määral sõltuvalt teadusala üldisest arengust, valitud uurimisparadigmast ning -meetoditest. Rahvaluule žanrijaotuse alusel või ka mõnel…
TÜPOLOOGIAD JA TÜPOLOOGILINE MEETOD
Folkloristika ajaloos on tüpoloogilist uurimist periooditi väärtustatud erineval määral sõltuvalt teadusala üldisest arengust, valitud uurimisparadigmast ning -meetoditest. Rahvaluule žanrijaotuse alusel või ka mõnel…
Emakeele Seltsis
Emakeele Seltsi aastakoosolek toimus 27. märtsil Tallinnas. Akadeemilise ettekande „Eesti ja Soome emakeeleõpetajaks õppivate üliõpilaste motivatsioon ja kutsumus saada õpetajaks” pidasid Kersti Lepajõe ja Satu Grünthal. Tartu Ülikooli ja Helsingi ülikooli ühisprojekti eesmärk oli selgitada, milline on eesti ja soome emakeeleõpetajaks õppivate üliõpilaste sisemine motivatsioon ja tahe saada õpetajaks, samuti uuriti, milline on õpetajaameti ühiskondlik tähendus. Selleks küsitleti 2014. aasta kevadsemestril e-ankeedi toel 34 Helsingis ja 26 Tartus emakeeleõpetajaks õppivat üliõpilast.
Uurimusest selgus, et nii eesti kui ka soome üliõpilastel on tugev motivatsioon saada õpetajaks, kuid erinev on õpetajaameti väärtustamine ühiskonnas: pea 90 % soomlastest arvab, et emakeele ja kirjanduse õpetaja…
Uurimusest selgus, et nii eesti kui ka soome üliõpilastel on tugev motivatsioon saada õpetajaks, kuid erinev on õpetajaameti väärtustamine ühiskonnas: pea 90 % soomlastest arvab, et emakeele ja kirjanduse õpetaja…
Vilde jäävusest
24. aprillil toimus Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Eduard Vilde 150. sünniaastapäevale pühendatud konverents „Tokerjad hääbuvad, Vilde jääb”. Tegemist oli üle mitme aasta toimunud Vildele pühendatud konverentsiga, kus käsitleti eesti kirjandusklassiku isikut ja loomingut mitmest vaatenurgast.
Konverentsi avas Rein Veidemann, kes juhtis oma tervituskõnes tähelepanu asjaolule, et riiklikult on jäänud Vilde juubel märkamata, see väärinuks palju suuremat tähelepanu. Põhiosas keskendus sõnavõtt kitsas- ja murekohtadele eesti kultuuri ja kirjanduse uurimises. Tervituskõne pealkirjas püstitatud küsimus „Mida teha Vildega?” laieneb õigupoolest küsimuseks – mida teha eesti kirjanduskultuuriga? Tänapäeval valitsev totaalne projektistumine ja teadusrahastuse heitlikkus ei soosi kirjandus-, kultuuri- ja koduloolisi uurimusi, klassikud on…
Konverentsi avas Rein Veidemann, kes juhtis oma tervituskõnes tähelepanu asjaolule, et riiklikult on jäänud Vilde juubel märkamata, see väärinuks palju suuremat tähelepanu. Põhiosas keskendus sõnavõtt kitsas- ja murekohtadele eesti kultuuri ja kirjanduse uurimises. Tervituskõne pealkirjas püstitatud küsimus „Mida teha Vildega?” laieneb õigupoolest küsimuseks – mida teha eesti kirjanduskultuuriga? Tänapäeval valitsev totaalne projektistumine ja teadusrahastuse heitlikkus ei soosi kirjandus-, kultuuri- ja koduloolisi uurimusi, klassikud on…
Lühikroonika
• 4. juunil toimus Tartus Tartu Ülikooli eesti keele ja üldkeeleteaduse instituudi ning Jyväskylä ülikooli Langneti doktorikooli ühisseminar „Keeleõpe ja keeleteooria”. Eestist esinesid Eva Saar, Maarja-Liisa Pilvik, Denys Teptiuk, Ilze Zagorska, Triin Todesk ja Piia Taremaa.
• 5.–7. juunini korraldasid Tallinna Ülikool ja SA Eesti Semiootikavaramu Tallinnas 7. rahvusvahelise Juri Lotmani konverentsi, mis kandis pealkirja „Võimusemiootika: vägivald ja autonoomia”. Peaesinejateks olid Tallinna Tehnikaülikooli riigiteaduste professor Wolfgang Drechsler ja Müncheni ülikooli slavistikaprofessor Aage Hansen-Löve. Konverentsil osalesid teadlased Saksamaalt, Iisraelist, Itaaliast, Poolast, Venemaalt, Ukrainast, USA-st jm, aga ka Tallinna ja Tartu ülikoolist. Eestist esinesid Mihhail Lotman, Epp Annus, Mihkel Kaevats, Irina Pärt, Tatjana Šor, Timur…
• 5.–7. juunini korraldasid Tallinna Ülikool ja SA Eesti Semiootikavaramu Tallinnas 7. rahvusvahelise Juri Lotmani konverentsi, mis kandis pealkirja „Võimusemiootika: vägivald ja autonoomia”. Peaesinejateks olid Tallinna Tehnikaülikooli riigiteaduste professor Wolfgang Drechsler ja Müncheni ülikooli slavistikaprofessor Aage Hansen-Löve. Konverentsil osalesid teadlased Saksamaalt, Iisraelist, Itaaliast, Poolast, Venemaalt, Ukrainast, USA-st jm, aga ka Tallinna ja Tartu ülikoolist. Eestist esinesid Mihhail Lotman, Epp Annus, Mihkel Kaevats, Irina Pärt, Tatjana Šor, Timur…
Lõputa ja lõputu rahvajutt
1.
Augustis 2005 olin tudengitega välitöödel Eesti servas, Setomaal, kogumas muinasjutte, et talletada vana jutupärimust, nii nagu seda selleks hetkeks teati ja mäletati. Meie eesmärgiks oli leida ja jäädvustada lugusid, iseäranis muinasjutupärimuse valdajailt. Eri alažanris muinasjuttudest tekitasid rahvaluulekogujais ikka elevust nn lõputa lood; neist kuulaja hanitamiseks mõeldud lugu „Valge härg” andis seto jutuvestjaid tutvustavale DVD-plaadile ka nime (VH 2009).
Lõputa lugude sarnane on ka ekspeditsioonil kuuldud ahelmuinasjutt hernestest, mis ei lähe kotti. Jutu originaalsalvestus koos transkriptsiooniga on ilmunud kogumikus „Valge härg” (VH 2009: 32, lugu 23). Esitan siinkohal loo eestikeelse tõlke:
Tüdruk läks aeda ja hakkas herneid korjama. Korjas herned ära ja ütles…
Augustis 2005 olin tudengitega välitöödel Eesti servas, Setomaal, kogumas muinasjutte, et talletada vana jutupärimust, nii nagu seda selleks hetkeks teati ja mäletati. Meie eesmärgiks oli leida ja jäädvustada lugusid, iseäranis muinasjutupärimuse valdajailt. Eri alažanris muinasjuttudest tekitasid rahvaluulekogujais ikka elevust nn lõputa lood; neist kuulaja hanitamiseks mõeldud lugu „Valge härg” andis seto jutuvestjaid tutvustavale DVD-plaadile ka nime (VH 2009).
Lõputa lugude sarnane on ka ekspeditsioonil kuuldud ahelmuinasjutt hernestest, mis ei lähe kotti. Jutu originaalsalvestus koos transkriptsiooniga on ilmunud kogumikus „Valge härg” (VH 2009: 32, lugu 23). Esitan siinkohal loo eestikeelse tõlke:
Tüdruk läks aeda ja hakkas herneid korjama. Korjas herned ära ja ütles…
Liivi, Ludzi ja Kraasna maarahva kiil
Eesti keeleinimesed teavad, et lõunaeesti keeleala on veel hiljuti ulatunud lõuna ja kagu suunas kolme keelesaarena kaugele Eesti piiridest väljapoole. Keelesaared Leivu, Lutsi ja Kraasna ehk nende saarte enda keeles Liivi, Ludzi ja Kraasna maarahva kiil, millest kaks esimest asusid Lätis ja viimane Pihkvamaal, on kahjuks küll tänaseks hääbunud, kuid õnneks mitte jäljetult. Neid lõunaeesti saarekeeli on päris palju jäädvustatud ja soliidseim nende alade keelekogu ilmus alles läinud talvel mahuka raamatuna „Lõunaeesti keelesaarte tekstid”. Raamat on soliidne mitte ainult oma paksuselt (333 lk) ja avaldatud tekstide hulgalt (207), vaid veel mitme asja poolest.
Esiteks on selle raamatu koostamine olnud aukartust äratavalt…
Esiteks on selle raamatu koostamine olnud aukartust äratavalt…
Eberhard Winkler 60
Juulikuu viimasel päeval saab 60-aastaseks Göttingeni ülikooli soome-ugri keelte professor, Eesti Keelenõukogu liige Eberhard Klaus Wolfgang Winkler, kelle teadushuvide keskmes on pikka aega olnud Baltimaades kõneldavad läänemeresoome keeled.
Eberhard Winkler on sündinud 31. juulil 1955 Münchenis, kus ta omandas ka hariduse ning alustas oma teadlasteed. Aastatel 1977–1984 õppis ta Müncheni ja Helsingi ülikoolis germaani keele- ja muinasteadust, fennougristikat ja põhjamaade filoloogiat, tema õppejõudude seas olid prof Hans Fromm, prof János Gulya ja dr Hartmut Katz. 1987. aastal promoveerus ta Münchenis filosoofiadoktoriks ning asus prof Wolfgang Schlachteri kaastöölisena tegelema Ume saami keelega. 1990. aastail lisandus õpetlasellu ka õppejõutöö ja pärast habiliteerumist Müncheni…
Eberhard Winkler on sündinud 31. juulil 1955 Münchenis, kus ta omandas ka hariduse ning alustas oma teadlasteed. Aastatel 1977–1984 õppis ta Müncheni ja Helsingi ülikoolis germaani keele- ja muinasteadust, fennougristikat ja põhjamaade filoloogiat, tema õppejõudude seas olid prof Hans Fromm, prof János Gulya ja dr Hartmut Katz. 1987. aastal promoveerus ta Münchenis filosoofiadoktoriks ning asus prof Wolfgang Schlachteri kaastöölisena tegelema Ume saami keelega. 1990. aastail lisandus õpetlasellu ka õppejõutöö ja pärast habiliteerumist Müncheni…
Eesti Kognitiivse Keeleteaduse Ühingu IV aastakonverents
EKKÜ aastakonverents toimus sel aastal 6. märtsil, seekord Tallinna Ülikoolis. Väike, aga sisukas konverents pakkus aruteluvõimalust nii teooria kui ka praktika üle, lisaks eesti keelele sai kuulata ka ettekannet soome keele eripäradest.
Geda Paulseni (EKI) ettekanne „Mittelineaarne kausatiivsus – põhjusadjunktidest eesti keeles” käsitles üht eesti keele kausatiivsuse väljendamise moodust: sekundaarseid kausatiivtarindeid ehk adjunkte. Põhjustamine on seotud temporaalstruktuuriga ning lähema uurimise all oligi küsimus, kas keeleliste kausaalstruktuuride aja- ja põhjussuhted on kronoloogilises vastavuses. Loogiline põhjustamise ajastruktuur on A põhjustab B, eelnedes B-le. On olemas energia alguskoht, mis edasi liikudes muutusi põhjustab, ning lõpp-punkt, kust energia enam edasi ei liigu (põhjustamine on lõppenud).…
Geda Paulseni (EKI) ettekanne „Mittelineaarne kausatiivsus – põhjusadjunktidest eesti keeles” käsitles üht eesti keele kausatiivsuse väljendamise moodust: sekundaarseid kausatiivtarindeid ehk adjunkte. Põhjustamine on seotud temporaalstruktuuriga ning lähema uurimise all oligi küsimus, kas keeleliste kausaalstruktuuride aja- ja põhjussuhted on kronoloogilises vastavuses. Loogiline põhjustamise ajastruktuur on A põhjustab B, eelnedes B-le. On olemas energia alguskoht, mis edasi liikudes muutusi põhjustab, ning lõpp-punkt, kust energia enam edasi ei liigu (põhjustamine on lõppenud).…
Nagu muinasjutus
Lastekirjandusel ei ole just kõige parem maine, seda ei kiputa tõsiselt võtma ja sisuliselt on see jäänud väikese ringi huviliste eraasjaks. Ollakse küll seisukohal, et lastekirjandust on vaja, kuna sellel on pedagoogiline otstarve (kuniks lugemist veel oluliseks peetakse, on sellel ju oluline funktsioon – kasvatada uusi lugejate põlvkondi), kuid mida lastekirjandus endast täpsemalt kujutab või peaks kujutama, sellega ülearu palju pead ei vaevata.Kui heita pilk lastekirjanduse kajastamisele meie ajakirjanduses, siis võib öelda, et eriliseks optimismiks tõepoolest põhjust ei ole. Ehkki Eesti Lastekirjanduse Keskus ja muud lastekirjandust väärtustavad asutused-organisatsioonid teevad seda nii mõneski valdkonnas igati edukalt, ilmub raamatuarvustusi ja -tutvustusi üsna…
Kogumik valgustusest, rahvavalgustusest ja valgustusajast
Eesti historiograafia suhe valgustusajastu ja -ideoloogiaga on olnud kaua peamiselt pragmaatiline, selgitades talurahva vabanemist pärisorjusest ning põhjendades hilise valgustuse mõjutusi eesti rahvuslikule ärkamisele. Laiem huvi valgustuse vastu Baltikumis jäi eksootiliseks või tegelesid sellega baltisaksa uurijad.(1) Tänaseks on pilt teine. Eesti ajalookirjutuses on toimumas muutused: nihkub uurijate huvifookus, laieneb allikate ring, lagunevad distsipliine eraldavad barjäärid, teisenevad tõlgendusskeemid, tiheneb rahvusvaheline koostöö, harjumuspärased kategooriad asenduvad uutega ja neis värsketes tuultes mitmekesistuvad ka kirjutusviisid. Kõike seda võib leida valgustusaja kogumikust, mis on justkui jätkuks samas sarjas samuti Katre Kaju koostatud raamatule „Kroonikast kantaadini” (2013), esindades sarnast põimingulist paljude vaatenurkadega ajalookäsitust (sks Verflechtungs- und Verknüpfungsgeschichte,…
Dialoogis sündinud algupärane mõtlemine
Meis ei tekita võõristust tunda mõnu mõnest ilukirjanduslikust teosest või muusikapalast, olla koguni selle mõjuväljas. See tundub meile nauditav. Ka teadlase elus on ühelt poolt hädavajalik tunda oma uuritava valdkonna teaduskirjandust ning astuda teiste sama ala uurijatega dialoogi. Teisalt ei olda harjunud rääkima mõjust ega mõjutatud olemisest teaduses ja mõtlemises laiemalt, justkui vähendaks see uurija iseseisvust ja usaldusväärsust. Kuid kust jookseb piir viljaka mõjustatud olemise ja algupärase mõtlemise vahel ning kas sellist piiri on ülepea võimalik tõmmata? Millises vahekorras peaks humanitaarias, iseäranis kirjanduse uurimises olema teooriast ning ilukirjanduslikest tekstidest lähtumine ja kas eristus nende kahe vahel on alati nii selge?…
Miks eestikeelsete trükiste tsensuur kolis 1869. aastal Riiga?
Eelmisel aastal avaldatud kirjutises „Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias” (Paatsi 2014) ei suutnud ma vastata küsimusele, miks järsku viidi eestikeelsete trükiste tsensuur Liivimaa pealinna Riiga, ja mõnele teiselegi küsimusele. See samm sünnitas omajagu segadust nii eestikeelse ajakirjanduse kui ka teiste trükiste tsenseerimisel ja põhjustas hulga palvekirju jätta tsensuur siiski Tartusse. Nii teatas Trükiasjade Peavalitsus Tartu üksiktsensorile vastuseks kirjastaja Heinrich Laakmanni kirjale, et muretsemiseks Eesti Postimehe tsenseerimise pärast pole mingit põhjust (EAA, f 321, n 1, s 139, l 21−23). Sakslastest eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensorite asendamine õigeusulistega oli küll kindel märk vene mõju tugevdamise vajadusest, ent selgemad põhjused jäävad siingi…
Pimestav valgus
Olles lugenud Asta Põldmäe elutöö pea nelja aastakümmet hõlmavat (vahe)kokkuvõtet „Ja valguse armulise”, jääb minulgi sarnaselt Mihkel Kunnusega arusaamatuks, miks see särav kogumik ei pääsenud märtsis kirjutussportlaste iga-aastasel auhinnavõistlusel vähemalt esseistika eelvoorust edasi.(1) Kuid eks see au omistamine ole teisejärguline, kui teos püsib selletagi omil jalul: lisaks positiivsetele arvustustele(2) on Janika Kronberg hinnanud „Ja valguse armulise” viimase kahe aasta üheks olulisemaks kriitikakogumikuks.(3) Seega tunnustavat vastukaja on Põldmäele jagunud ja ega siinnegi kirjutis sellest pääse.
Kui hakata määratlema, missuguste kirjatööde kogumikuga on täpsemalt tegemist, tuleb loetelu pikk. Seal on nii artikleid, arvustusi, esseesid kui ka hüvastijätte ja väliskirjanduse käsitlusi, kuid nende eraldi…
Kui hakata määratlema, missuguste kirjatööde kogumikuga on täpsemalt tegemist, tuleb loetelu pikk. Seal on nii artikleid, arvustusi, esseesid kui ka hüvastijätte ja väliskirjanduse käsitlusi, kuid nende eraldi…
Regivärsist kirikulauluni
Võetagu vaid kätte ja tuldagu meie mittesaksa talurahva juurde ja kuulatagu ometi, kuidas nad oma ränkrasket tööd niihästi põllul kui ka kodus värsistatud lauludega leevendavad (kui hästi need kõlavad, sellest ei taha meie praegu rääkida); Et siit võib näha selle maarahva justnagu loomulikku kalduvust värsistamisele, siis saab ja tuleb neid ka seda lihtsamini veenda, et nad need Jumala kiituseks värssidesse seatud laulud vastu võtaksid. . . .
Georg Salemann, Heinrich Göseken, Martin Gilläus (LR 1656: [9–10])
Motos toodud sõnadega tõrjuvad esimese värsistatud lauluraamatu tõlkijad mõningate oma kolleegide arvamust, nagu ei oleks eesti keelt võimalik värssidesse panna. Kinnitades, et keegi jesuiit olla juba varem avaldanud värsistatud…
Georg Salemann, Heinrich Göseken, Martin Gilläus (LR 1656: [9–10])
Motos toodud sõnadega tõrjuvad esimese värsistatud lauluraamatu tõlkijad mõningate oma kolleegide arvamust, nagu ei oleks eesti keelt võimalik värssidesse panna. Kinnitades, et keegi jesuiit olla juba varem avaldanud värsistatud…
Kas kodu on või kodu tehakse?
Loomingut, nagu kodugi, võib mõista nii dünaamiliselt kui ka staatiliselt, protsessina või selle protsessi saadusena. Siin on mõistetud eelkõige protsessina. Vaatluse alla tuleb, kuidas kaks tõlkijat ja kirjanikku – Johannes Semper ja Tõnu Õnnepalu – oma loometöös kodu ja kodususega suhestuvad. Fookuses on nende loomingu tõlkeline osa, sest selles avalduvad kõige selgemini võõra ja oma (vaimse ja keelelise) ruumi erinevused, kontaktid ja nendevaheliste piiride nihkumised. Samuti peitub just nende autorite tõlkeloomingus põhjus nende kõrvutamiseks: Semper on teadaolevalt esimene, kes on Marcel Prousti romaanist „Kaotatud aja otsingul” osakese eesti keelde tõlkinud (vt Semper 1923), Õnnepalu seni viimane (vt Proust 2004).(1) Õnnepalu…
Konverents antiikkeelte õpetamisest eesti koolides
6. märtsil toimus Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia osakonna ja MTÜ Morgensterni Seltsi eestvõttel rahvusvaheline konverents „Ladina ja vanakreeka keele algõpe gümnaasiumides ja kõrgkoolides 21. sajandi algul: väljakutsed ja eelised”. Konverents lähtus Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonnas toimuvast õppekavade reformist, mille kohaselt on alates 2015/2016. õppeaastast võimalik omandada magistriõppes mitme võõrkeele õpetaja, aga ka teaduskonnas õpetatavate eesti filoloogia, ajaloo jt magistriprogrammide raames ladina keele õpetaja lisaeriala. Kokkusaamise eesmärgiks oli kaardistada praegune antiikkeelte õpetamisseis Eestis, selgitada välja lõpetajate tööleasumiseks vajalikud ettevalmistavad sammud gümnaasiumide riikliku õppekava ning õppematerjalide valmistamise vallas ning võrrelda Eesti kogemusi Euroopa teiste piirkondade ladina keele õpetamistavadega. Neljateistkümne esineja seas olid…
Lühikroonika
• 5. mail Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril kõneles Liisi Laineste Venemaa presidendist Vladimir Putinist kuulujuttude ja huumori kaudu.
• 7.–9. maini korraldasid Tartu Ülikooli info- ja kommunikatsioonitehnoloogia doktorikool ning filosoofiateaduskonna eesti ja üldkeeleteaduse instituut rahvusvahelise konverentsi „Miks keeleteadus?” („The Why Linguistics Conference”). Olles esimene sellise teemapüstitusega konverents Eesti keeleteaduse ajaloos, arutleti praeguse olukorra ja võimaluste üle keeleteaduses. Plenaarettekannetega astusid üles Andrei Popescu-Belis (Idiapi instituut; Lausanne’i tehnoloogiainstituut), kelle teema oli masintõlge, Mónica Tamariz (Edinburghi ülikool), kes kõneles evolutsioonilisest keeleteadusest, ning Dylan Glynn (Pariisi VIII ülikool), kes käsitles ühiskonna ja keelekasutuse seoseid.
• 8. mail peeti Obinitsas TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse seto sõnaraamatu…
• 7.–9. maini korraldasid Tartu Ülikooli info- ja kommunikatsioonitehnoloogia doktorikool ning filosoofiateaduskonna eesti ja üldkeeleteaduse instituut rahvusvahelise konverentsi „Miks keeleteadus?” („The Why Linguistics Conference”). Olles esimene sellise teemapüstitusega konverents Eesti keeleteaduse ajaloos, arutleti praeguse olukorra ja võimaluste üle keeleteaduses. Plenaarettekannetega astusid üles Andrei Popescu-Belis (Idiapi instituut; Lausanne’i tehnoloogiainstituut), kelle teema oli masintõlge, Mónica Tamariz (Edinburghi ülikool), kes kõneles evolutsioonilisest keeleteadusest, ning Dylan Glynn (Pariisi VIII ülikool), kes käsitles ühiskonna ja keelekasutuse seoseid.
• 8. mail peeti Obinitsas TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse seto sõnaraamatu…
Eesti väldete uurimine ei ole veel ajaloo lõpus
Repliik Karl Pajusalu kirjutisele „Eesti vältesüsteemi olemusest”.
Alustan sellest, et ma ei kirjutanud oma artiklit „Kolme häälikuvälte eksituse mehaanika” Karl Pajusalu kriitikuna ega kõnetaktivälte teooria eitajana, vaid tähelepanujuhtimisena: ka kõnetaktivälte teoorias tuleb võtta seisukoht, millisest fonoloogilisest nomenklatuurist kõnetakti silbid koosnevad ja missugused on (sõltuvus)suhted prominentse rõhulise ja rõhuta silbi vahel. Ma ei eita kõnetakti- ehk sõnavälte kontseptsiooni. Olen vist üks esimesi, kes ammendavuse taotlusega kirjeldas normatiivse eesti kirjakeele kõnetaktide võimalusi (väitekirjas 1971. aastal; trükis Hint 1973). Hiljemalt tollest ajast on kõnetakti tähtsus mulle otse veendumusena selge, veel enne kui mulle selgeks sai häälikuvälte teooria lootusetus.
Vaidlusküsimus on selles, missugune on kõnetakti moodustavate…
Alustan sellest, et ma ei kirjutanud oma artiklit „Kolme häälikuvälte eksituse mehaanika” Karl Pajusalu kriitikuna ega kõnetaktivälte teooria eitajana, vaid tähelepanujuhtimisena: ka kõnetaktivälte teoorias tuleb võtta seisukoht, millisest fonoloogilisest nomenklatuurist kõnetakti silbid koosnevad ja missugused on (sõltuvus)suhted prominentse rõhulise ja rõhuta silbi vahel. Ma ei eita kõnetakti- ehk sõnavälte kontseptsiooni. Olen vist üks esimesi, kes ammendavuse taotlusega kirjeldas normatiivse eesti kirjakeele kõnetaktide võimalusi (väitekirjas 1971. aastal; trükis Hint 1973). Hiljemalt tollest ajast on kõnetakti tähtsus mulle otse veendumusena selge, veel enne kui mulle selgeks sai häälikuvälte teooria lootusetus.
Vaidlusküsimus on selles, missugune on kõnetakti moodustavate…
Repliik
Linnar Priimäe vaimukas essee „Vene formalism ning eesti kirjandus” (Keel ja Kirjandus 2015, nr 1) täidab muuhulgas kogumikku „Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste” (2014) jäänud lünki, peatudes autorikujundi ja intonatsiooni mõistetel ning sidudes need meie nüüdiskirjanduse viletsusega. Kahjuks teeb Priimägi möödaminnes liiga Roman Jakobsoni lennukale artiklile „Realismist kunstis” (1921), milles esitatud realismi tähenduste eritlus on Priimäe sõnul logiseva loogikaga ning „puder ja kapsad” (lk 34). Asi on selles, et Jakobson ei pakugi seda eritlust välja range analüüsina, vaid tema eesmärgiks on just nimelt kirjeldada seda segadust, mis XIX sajandi kunstiteaduslikus mõttes väidetavasti valitses. Seega on siingi tegu omamoodi…
Lühidalt
Enno Tammer. Punatsensuur mälestustes, tegelikkuses, reeglites. Tallinn: Tammerraamat, 2014. 536 lk.
Enno Tammer on pannud kokku suure ja põhjaliku raamatu punatsensuurist. Kunagise ajakirjaniku ja toimetajana on ta ka ise toonase tsensuuri jaburustega kokku puutunud, see teema on talle südamelähedane.
Tema raamat koosneb kolmest osast, mis on nimetatud juba pealkirjas: mälestused, arhiividokumentidel põhinev tegelikkus ja lõpuks dokumenteeritud reeglid ehk punatsensorite kurikuulsa „Loendi” (mida tavaliselt nimetati venekeelse nimega „Peretšenn”) ning selle mitmesuguste lisade tõlge eesti keelde.
Kõige lühem on mälestuste osa (lk 11–80). See sisaldab rohkesti absurdilugusid toimetajate, trükkalite ja autorite „ideoloogilistest vigadest” ja kokkupuudetest tsensoriga.
Punatsensuuri reaalseid tegusid on Tammer saanud jälgida konkreetsete näidete varal…
Enno Tammer on pannud kokku suure ja põhjaliku raamatu punatsensuurist. Kunagise ajakirjaniku ja toimetajana on ta ka ise toonase tsensuuri jaburustega kokku puutunud, see teema on talle südamelähedane.
Tema raamat koosneb kolmest osast, mis on nimetatud juba pealkirjas: mälestused, arhiividokumentidel põhinev tegelikkus ja lõpuks dokumenteeritud reeglid ehk punatsensorite kurikuulsa „Loendi” (mida tavaliselt nimetati venekeelse nimega „Peretšenn”) ning selle mitmesuguste lisade tõlge eesti keelde.
Kõige lühem on mälestuste osa (lk 11–80). See sisaldab rohkesti absurdilugusid toimetajate, trükkalite ja autorite „ideoloogilistest vigadest” ja kokkupuudetest tsensoriga.
Punatsensuuri reaalseid tegusid on Tammer saanud jälgida konkreetsete näidete varal…