Rubriik
Valdkond
Aasta
Lühikroonika
• 4. juunil toimus Tartus Tartu Ülikooli eesti keele ja üldkeeleteaduse instituudi ning Jyväskylä ülikooli Langneti doktorikooli ühisseminar „Keeleõpe ja keeleteooria”. Eestist esinesid Eva Saar, Maarja-Liisa Pilvik, Denys Teptiuk, Ilze Zagorska, Triin Todesk ja Piia Taremaa.
• 5.–7. juunini korraldasid Tallinna Ülikool ja SA Eesti Semiootikavaramu Tallinnas 7. rahvusvahelise Juri Lotmani konverentsi, mis kandis pealkirja „Võimusemiootika: vägivald ja autonoomia”. Peaesinejateks olid Tallinna Tehnikaülikooli riigiteaduste professor Wolfgang Drechsler ja Müncheni ülikooli slavistikaprofessor Aage Hansen-Löve. Konverentsil osalesid teadlased Saksamaalt, Iisraelist, Itaaliast, Poolast, Venemaalt, Ukrainast, USA-st jm, aga ka Tallinna ja Tartu ülikoolist. Eestist esinesid Mihhail Lotman, Epp Annus, Mihkel Kaevats, Irina Pärt, Tatjana Šor, Timur…
• 5.–7. juunini korraldasid Tallinna Ülikool ja SA Eesti Semiootikavaramu Tallinnas 7. rahvusvahelise Juri Lotmani konverentsi, mis kandis pealkirja „Võimusemiootika: vägivald ja autonoomia”. Peaesinejateks olid Tallinna Tehnikaülikooli riigiteaduste professor Wolfgang Drechsler ja Müncheni ülikooli slavistikaprofessor Aage Hansen-Löve. Konverentsil osalesid teadlased Saksamaalt, Iisraelist, Itaaliast, Poolast, Venemaalt, Ukrainast, USA-st jm, aga ka Tallinna ja Tartu ülikoolist. Eestist esinesid Mihhail Lotman, Epp Annus, Mihkel Kaevats, Irina Pärt, Tatjana Šor, Timur…
Lõputa ja lõputu rahvajutt
1.
Augustis 2005 olin tudengitega välitöödel Eesti servas, Setomaal, kogumas muinasjutte, et talletada vana jutupärimust, nii nagu seda selleks hetkeks teati ja mäletati. Meie eesmärgiks oli leida ja jäädvustada lugusid, iseäranis muinasjutupärimuse valdajailt. Eri alažanris muinasjuttudest tekitasid rahvaluulekogujais ikka elevust nn lõputa lood; neist kuulaja hanitamiseks mõeldud lugu „Valge härg” andis seto jutuvestjaid tutvustavale DVD-plaadile ka nime (VH 2009).
Lõputa lugude sarnane on ka ekspeditsioonil kuuldud ahelmuinasjutt hernestest, mis ei lähe kotti. Jutu originaalsalvestus koos transkriptsiooniga on ilmunud kogumikus „Valge härg” (VH 2009: 32, lugu 23). Esitan siinkohal loo eestikeelse tõlke:
Tüdruk läks aeda ja hakkas herneid korjama. Korjas herned ära ja ütles…
Augustis 2005 olin tudengitega välitöödel Eesti servas, Setomaal, kogumas muinasjutte, et talletada vana jutupärimust, nii nagu seda selleks hetkeks teati ja mäletati. Meie eesmärgiks oli leida ja jäädvustada lugusid, iseäranis muinasjutupärimuse valdajailt. Eri alažanris muinasjuttudest tekitasid rahvaluulekogujais ikka elevust nn lõputa lood; neist kuulaja hanitamiseks mõeldud lugu „Valge härg” andis seto jutuvestjaid tutvustavale DVD-plaadile ka nime (VH 2009).
Lõputa lugude sarnane on ka ekspeditsioonil kuuldud ahelmuinasjutt hernestest, mis ei lähe kotti. Jutu originaalsalvestus koos transkriptsiooniga on ilmunud kogumikus „Valge härg” (VH 2009: 32, lugu 23). Esitan siinkohal loo eestikeelse tõlke:
Tüdruk läks aeda ja hakkas herneid korjama. Korjas herned ära ja ütles…
Liivi, Ludzi ja Kraasna maarahva kiil
Eesti keeleinimesed teavad, et lõunaeesti keeleala on veel hiljuti ulatunud lõuna ja kagu suunas kolme keelesaarena kaugele Eesti piiridest väljapoole. Keelesaared Leivu, Lutsi ja Kraasna ehk nende saarte enda keeles Liivi, Ludzi ja Kraasna maarahva kiil, millest kaks esimest asusid Lätis ja viimane Pihkvamaal, on kahjuks küll tänaseks hääbunud, kuid õnneks mitte jäljetult. Neid lõunaeesti saarekeeli on päris palju jäädvustatud ja soliidseim nende alade keelekogu ilmus alles läinud talvel mahuka raamatuna „Lõunaeesti keelesaarte tekstid”. Raamat on soliidne mitte ainult oma paksuselt (333 lk) ja avaldatud tekstide hulgalt (207), vaid veel mitme asja poolest.
Esiteks on selle raamatu koostamine olnud aukartust äratavalt…
Esiteks on selle raamatu koostamine olnud aukartust äratavalt…
Eberhard Winkler 60
Juulikuu viimasel päeval saab 60-aastaseks Göttingeni ülikooli soome-ugri keelte professor, Eesti Keelenõukogu liige Eberhard Klaus Wolfgang Winkler, kelle teadushuvide keskmes on pikka aega olnud Baltimaades kõneldavad läänemeresoome keeled.
Eberhard Winkler on sündinud 31. juulil 1955 Münchenis, kus ta omandas ka hariduse ning alustas oma teadlasteed. Aastatel 1977–1984 õppis ta Müncheni ja Helsingi ülikoolis germaani keele- ja muinasteadust, fennougristikat ja põhjamaade filoloogiat, tema õppejõudude seas olid prof Hans Fromm, prof János Gulya ja dr Hartmut Katz. 1987. aastal promoveerus ta Münchenis filosoofiadoktoriks ning asus prof Wolfgang Schlachteri kaastöölisena tegelema Ume saami keelega. 1990. aastail lisandus õpetlasellu ka õppejõutöö ja pärast habiliteerumist Müncheni…
Eberhard Winkler on sündinud 31. juulil 1955 Münchenis, kus ta omandas ka hariduse ning alustas oma teadlasteed. Aastatel 1977–1984 õppis ta Müncheni ja Helsingi ülikoolis germaani keele- ja muinasteadust, fennougristikat ja põhjamaade filoloogiat, tema õppejõudude seas olid prof Hans Fromm, prof János Gulya ja dr Hartmut Katz. 1987. aastal promoveerus ta Münchenis filosoofiadoktoriks ning asus prof Wolfgang Schlachteri kaastöölisena tegelema Ume saami keelega. 1990. aastail lisandus õpetlasellu ka õppejõutöö ja pärast habiliteerumist Müncheni…
Eesti Kognitiivse Keeleteaduse Ühingu IV aastakonverents
EKKÜ aastakonverents toimus sel aastal 6. märtsil, seekord Tallinna Ülikoolis. Väike, aga sisukas konverents pakkus aruteluvõimalust nii teooria kui ka praktika üle, lisaks eesti keelele sai kuulata ka ettekannet soome keele eripäradest.
Geda Paulseni (EKI) ettekanne „Mittelineaarne kausatiivsus – põhjusadjunktidest eesti keeles” käsitles üht eesti keele kausatiivsuse väljendamise moodust: sekundaarseid kausatiivtarindeid ehk adjunkte. Põhjustamine on seotud temporaalstruktuuriga ning lähema uurimise all oligi küsimus, kas keeleliste kausaalstruktuuride aja- ja põhjussuhted on kronoloogilises vastavuses. Loogiline põhjustamise ajastruktuur on A põhjustab B, eelnedes B-le. On olemas energia alguskoht, mis edasi liikudes muutusi põhjustab, ning lõpp-punkt, kust energia enam edasi ei liigu (põhjustamine on lõppenud).…
Geda Paulseni (EKI) ettekanne „Mittelineaarne kausatiivsus – põhjusadjunktidest eesti keeles” käsitles üht eesti keele kausatiivsuse väljendamise moodust: sekundaarseid kausatiivtarindeid ehk adjunkte. Põhjustamine on seotud temporaalstruktuuriga ning lähema uurimise all oligi küsimus, kas keeleliste kausaalstruktuuride aja- ja põhjussuhted on kronoloogilises vastavuses. Loogiline põhjustamise ajastruktuur on A põhjustab B, eelnedes B-le. On olemas energia alguskoht, mis edasi liikudes muutusi põhjustab, ning lõpp-punkt, kust energia enam edasi ei liigu (põhjustamine on lõppenud).…
Nagu muinasjutus
Lastekirjandusel ei ole just kõige parem maine, seda ei kiputa tõsiselt võtma ja sisuliselt on see jäänud väikese ringi huviliste eraasjaks. Ollakse küll seisukohal, et lastekirjandust on vaja, kuna sellel on pedagoogiline otstarve (kuniks lugemist veel oluliseks peetakse, on sellel ju oluline funktsioon – kasvatada uusi lugejate põlvkondi), kuid mida lastekirjandus endast täpsemalt kujutab või peaks kujutama, sellega ülearu palju pead ei vaevata.Kui heita pilk lastekirjanduse kajastamisele meie ajakirjanduses, siis võib öelda, et eriliseks optimismiks tõepoolest põhjust ei ole. Ehkki Eesti Lastekirjanduse Keskus ja muud lastekirjandust väärtustavad asutused-organisatsioonid teevad seda nii mõneski valdkonnas igati edukalt, ilmub raamatuarvustusi ja -tutvustusi üsna…
Kogumik valgustusest, rahvavalgustusest ja valgustusajast
Eesti historiograafia suhe valgustusajastu ja -ideoloogiaga on olnud kaua peamiselt pragmaatiline, selgitades talurahva vabanemist pärisorjusest ning põhjendades hilise valgustuse mõjutusi eesti rahvuslikule ärkamisele. Laiem huvi valgustuse vastu Baltikumis jäi eksootiliseks või tegelesid sellega baltisaksa uurijad.(1) Tänaseks on pilt teine. Eesti ajalookirjutuses on toimumas muutused: nihkub uurijate huvifookus, laieneb allikate ring, lagunevad distsipliine eraldavad barjäärid, teisenevad tõlgendusskeemid, tiheneb rahvusvaheline koostöö, harjumuspärased kategooriad asenduvad uutega ja neis värsketes tuultes mitmekesistuvad ka kirjutusviisid. Kõike seda võib leida valgustusaja kogumikust, mis on justkui jätkuks samas sarjas samuti Katre Kaju koostatud raamatule „Kroonikast kantaadini” (2013), esindades sarnast põimingulist paljude vaatenurkadega ajalookäsitust (sks Verflechtungs- und Verknüpfungsgeschichte,…
Dialoogis sündinud algupärane mõtlemine
Meis ei tekita võõristust tunda mõnu mõnest ilukirjanduslikust teosest või muusikapalast, olla koguni selle mõjuväljas. See tundub meile nauditav. Ka teadlase elus on ühelt poolt hädavajalik tunda oma uuritava valdkonna teaduskirjandust ning astuda teiste sama ala uurijatega dialoogi. Teisalt ei olda harjunud rääkima mõjust ega mõjutatud olemisest teaduses ja mõtlemises laiemalt, justkui vähendaks see uurija iseseisvust ja usaldusväärsust. Kuid kust jookseb piir viljaka mõjustatud olemise ja algupärase mõtlemise vahel ning kas sellist piiri on ülepea võimalik tõmmata? Millises vahekorras peaks humanitaarias, iseäranis kirjanduse uurimises olema teooriast ning ilukirjanduslikest tekstidest lähtumine ja kas eristus nende kahe vahel on alati nii selge?…
Miks eestikeelsete trükiste tsensuur kolis 1869. aastal Riiga?
Eelmisel aastal avaldatud kirjutises „Kui Liivimaa ajakirjandust tsenseeriti Riias” (Paatsi 2014) ei suutnud ma vastata küsimusele, miks järsku viidi eestikeelsete trükiste tsensuur Liivimaa pealinna Riiga, ja mõnele teiselegi küsimusele. See samm sünnitas omajagu segadust nii eestikeelse ajakirjanduse kui ka teiste trükiste tsenseerimisel ja põhjustas hulga palvekirju jätta tsensuur siiski Tartusse. Nii teatas Trükiasjade Peavalitsus Tartu üksiktsensorile vastuseks kirjastaja Heinrich Laakmanni kirjale, et muretsemiseks Eesti Postimehe tsenseerimise pärast pole mingit põhjust (EAA, f 321, n 1, s 139, l 21−23). Sakslastest eesti- ja lätikeelsete trükiste tsensorite asendamine õigeusulistega oli küll kindel märk vene mõju tugevdamise vajadusest, ent selgemad põhjused jäävad siingi…
Pimestav valgus
Olles lugenud Asta Põldmäe elutöö pea nelja aastakümmet hõlmavat (vahe)kokkuvõtet „Ja valguse armulise”, jääb minulgi sarnaselt Mihkel Kunnusega arusaamatuks, miks see särav kogumik ei pääsenud märtsis kirjutussportlaste iga-aastasel auhinnavõistlusel vähemalt esseistika eelvoorust edasi.(1) Kuid eks see au omistamine ole teisejärguline, kui teos püsib selletagi omil jalul: lisaks positiivsetele arvustustele(2) on Janika Kronberg hinnanud „Ja valguse armulise” viimase kahe aasta üheks olulisemaks kriitikakogumikuks.(3) Seega tunnustavat vastukaja on Põldmäele jagunud ja ega siinnegi kirjutis sellest pääse.
Kui hakata määratlema, missuguste kirjatööde kogumikuga on täpsemalt tegemist, tuleb loetelu pikk. Seal on nii artikleid, arvustusi, esseesid kui ka hüvastijätte ja väliskirjanduse käsitlusi, kuid nende eraldi…
Kui hakata määratlema, missuguste kirjatööde kogumikuga on täpsemalt tegemist, tuleb loetelu pikk. Seal on nii artikleid, arvustusi, esseesid kui ka hüvastijätte ja väliskirjanduse käsitlusi, kuid nende eraldi…
Regivärsist kirikulauluni
Võetagu vaid kätte ja tuldagu meie mittesaksa talurahva juurde ja kuulatagu ometi, kuidas nad oma ränkrasket tööd niihästi põllul kui ka kodus värsistatud lauludega leevendavad (kui hästi need kõlavad, sellest ei taha meie praegu rääkida); Et siit võib näha selle maarahva justnagu loomulikku kalduvust värsistamisele, siis saab ja tuleb neid ka seda lihtsamini veenda, et nad need Jumala kiituseks värssidesse seatud laulud vastu võtaksid. . . .
Georg Salemann, Heinrich Göseken, Martin Gilläus (LR 1656: [9–10])
Motos toodud sõnadega tõrjuvad esimese värsistatud lauluraamatu tõlkijad mõningate oma kolleegide arvamust, nagu ei oleks eesti keelt võimalik värssidesse panna. Kinnitades, et keegi jesuiit olla juba varem avaldanud värsistatud…
Georg Salemann, Heinrich Göseken, Martin Gilläus (LR 1656: [9–10])
Motos toodud sõnadega tõrjuvad esimese värsistatud lauluraamatu tõlkijad mõningate oma kolleegide arvamust, nagu ei oleks eesti keelt võimalik värssidesse panna. Kinnitades, et keegi jesuiit olla juba varem avaldanud värsistatud…
Kas kodu on või kodu tehakse?
Loomingut, nagu kodugi, võib mõista nii dünaamiliselt kui ka staatiliselt, protsessina või selle protsessi saadusena. Siin on mõistetud eelkõige protsessina. Vaatluse alla tuleb, kuidas kaks tõlkijat ja kirjanikku – Johannes Semper ja Tõnu Õnnepalu – oma loometöös kodu ja kodususega suhestuvad. Fookuses on nende loomingu tõlkeline osa, sest selles avalduvad kõige selgemini võõra ja oma (vaimse ja keelelise) ruumi erinevused, kontaktid ja nendevaheliste piiride nihkumised. Samuti peitub just nende autorite tõlkeloomingus põhjus nende kõrvutamiseks: Semper on teadaolevalt esimene, kes on Marcel Prousti romaanist „Kaotatud aja otsingul” osakese eesti keelde tõlkinud (vt Semper 1923), Õnnepalu seni viimane (vt Proust 2004).(1) Õnnepalu…
Konverents antiikkeelte õpetamisest eesti koolides
6. märtsil toimus Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia osakonna ja MTÜ Morgensterni Seltsi eestvõttel rahvusvaheline konverents „Ladina ja vanakreeka keele algõpe gümnaasiumides ja kõrgkoolides 21. sajandi algul: väljakutsed ja eelised”. Konverents lähtus Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonnas toimuvast õppekavade reformist, mille kohaselt on alates 2015/2016. õppeaastast võimalik omandada magistriõppes mitme võõrkeele õpetaja, aga ka teaduskonnas õpetatavate eesti filoloogia, ajaloo jt magistriprogrammide raames ladina keele õpetaja lisaeriala. Kokkusaamise eesmärgiks oli kaardistada praegune antiikkeelte õpetamisseis Eestis, selgitada välja lõpetajate tööleasumiseks vajalikud ettevalmistavad sammud gümnaasiumide riikliku õppekava ning õppematerjalide valmistamise vallas ning võrrelda Eesti kogemusi Euroopa teiste piirkondade ladina keele õpetamistavadega. Neljateistkümne esineja seas olid…
Lühikroonika
• 5. mail Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril kõneles Liisi Laineste Venemaa presidendist Vladimir Putinist kuulujuttude ja huumori kaudu.
• 7.–9. maini korraldasid Tartu Ülikooli info- ja kommunikatsioonitehnoloogia doktorikool ning filosoofiateaduskonna eesti ja üldkeeleteaduse instituut rahvusvahelise konverentsi „Miks keeleteadus?” („The Why Linguistics Conference”). Olles esimene sellise teemapüstitusega konverents Eesti keeleteaduse ajaloos, arutleti praeguse olukorra ja võimaluste üle keeleteaduses. Plenaarettekannetega astusid üles Andrei Popescu-Belis (Idiapi instituut; Lausanne’i tehnoloogiainstituut), kelle teema oli masintõlge, Mónica Tamariz (Edinburghi ülikool), kes kõneles evolutsioonilisest keeleteadusest, ning Dylan Glynn (Pariisi VIII ülikool), kes käsitles ühiskonna ja keelekasutuse seoseid.
• 8. mail peeti Obinitsas TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse seto sõnaraamatu…
• 7.–9. maini korraldasid Tartu Ülikooli info- ja kommunikatsioonitehnoloogia doktorikool ning filosoofiateaduskonna eesti ja üldkeeleteaduse instituut rahvusvahelise konverentsi „Miks keeleteadus?” („The Why Linguistics Conference”). Olles esimene sellise teemapüstitusega konverents Eesti keeleteaduse ajaloos, arutleti praeguse olukorra ja võimaluste üle keeleteaduses. Plenaarettekannetega astusid üles Andrei Popescu-Belis (Idiapi instituut; Lausanne’i tehnoloogiainstituut), kelle teema oli masintõlge, Mónica Tamariz (Edinburghi ülikool), kes kõneles evolutsioonilisest keeleteadusest, ning Dylan Glynn (Pariisi VIII ülikool), kes käsitles ühiskonna ja keelekasutuse seoseid.
• 8. mail peeti Obinitsas TÜ Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuse seto sõnaraamatu…
Eesti väldete uurimine ei ole veel ajaloo lõpus
Repliik Karl Pajusalu kirjutisele „Eesti vältesüsteemi olemusest”.
Alustan sellest, et ma ei kirjutanud oma artiklit „Kolme häälikuvälte eksituse mehaanika” Karl Pajusalu kriitikuna ega kõnetaktivälte teooria eitajana, vaid tähelepanujuhtimisena: ka kõnetaktivälte teoorias tuleb võtta seisukoht, millisest fonoloogilisest nomenklatuurist kõnetakti silbid koosnevad ja missugused on (sõltuvus)suhted prominentse rõhulise ja rõhuta silbi vahel. Ma ei eita kõnetakti- ehk sõnavälte kontseptsiooni. Olen vist üks esimesi, kes ammendavuse taotlusega kirjeldas normatiivse eesti kirjakeele kõnetaktide võimalusi (väitekirjas 1971. aastal; trükis Hint 1973). Hiljemalt tollest ajast on kõnetakti tähtsus mulle otse veendumusena selge, veel enne kui mulle selgeks sai häälikuvälte teooria lootusetus.
Vaidlusküsimus on selles, missugune on kõnetakti moodustavate…
Alustan sellest, et ma ei kirjutanud oma artiklit „Kolme häälikuvälte eksituse mehaanika” Karl Pajusalu kriitikuna ega kõnetaktivälte teooria eitajana, vaid tähelepanujuhtimisena: ka kõnetaktivälte teoorias tuleb võtta seisukoht, millisest fonoloogilisest nomenklatuurist kõnetakti silbid koosnevad ja missugused on (sõltuvus)suhted prominentse rõhulise ja rõhuta silbi vahel. Ma ei eita kõnetakti- ehk sõnavälte kontseptsiooni. Olen vist üks esimesi, kes ammendavuse taotlusega kirjeldas normatiivse eesti kirjakeele kõnetaktide võimalusi (väitekirjas 1971. aastal; trükis Hint 1973). Hiljemalt tollest ajast on kõnetakti tähtsus mulle otse veendumusena selge, veel enne kui mulle selgeks sai häälikuvälte teooria lootusetus.
Vaidlusküsimus on selles, missugune on kõnetakti moodustavate…
Repliik
Linnar Priimäe vaimukas essee „Vene formalism ning eesti kirjandus” (Keel ja Kirjandus 2015, nr 1) täidab muuhulgas kogumikku „Kirjandus kui selline. Valik vene vormikoolkonna tekste” (2014) jäänud lünki, peatudes autorikujundi ja intonatsiooni mõistetel ning sidudes need meie nüüdiskirjanduse viletsusega. Kahjuks teeb Priimägi möödaminnes liiga Roman Jakobsoni lennukale artiklile „Realismist kunstis” (1921), milles esitatud realismi tähenduste eritlus on Priimäe sõnul logiseva loogikaga ning „puder ja kapsad” (lk 34). Asi on selles, et Jakobson ei pakugi seda eritlust välja range analüüsina, vaid tema eesmärgiks on just nimelt kirjeldada seda segadust, mis XIX sajandi kunstiteaduslikus mõttes väidetavasti valitses. Seega on siingi tegu omamoodi…
Lühidalt
Enno Tammer. Punatsensuur mälestustes, tegelikkuses, reeglites. Tallinn: Tammerraamat, 2014. 536 lk.
Enno Tammer on pannud kokku suure ja põhjaliku raamatu punatsensuurist. Kunagise ajakirjaniku ja toimetajana on ta ka ise toonase tsensuuri jaburustega kokku puutunud, see teema on talle südamelähedane.
Tema raamat koosneb kolmest osast, mis on nimetatud juba pealkirjas: mälestused, arhiividokumentidel põhinev tegelikkus ja lõpuks dokumenteeritud reeglid ehk punatsensorite kurikuulsa „Loendi” (mida tavaliselt nimetati venekeelse nimega „Peretšenn”) ning selle mitmesuguste lisade tõlge eesti keelde.
Kõige lühem on mälestuste osa (lk 11–80). See sisaldab rohkesti absurdilugusid toimetajate, trükkalite ja autorite „ideoloogilistest vigadest” ja kokkupuudetest tsensoriga.
Punatsensuuri reaalseid tegusid on Tammer saanud jälgida konkreetsete näidete varal…
Enno Tammer on pannud kokku suure ja põhjaliku raamatu punatsensuurist. Kunagise ajakirjaniku ja toimetajana on ta ka ise toonase tsensuuri jaburustega kokku puutunud, see teema on talle südamelähedane.
Tema raamat koosneb kolmest osast, mis on nimetatud juba pealkirjas: mälestused, arhiividokumentidel põhinev tegelikkus ja lõpuks dokumenteeritud reeglid ehk punatsensorite kurikuulsa „Loendi” (mida tavaliselt nimetati venekeelse nimega „Peretšenn”) ning selle mitmesuguste lisade tõlge eesti keelde.
Kõige lühem on mälestuste osa (lk 11–80). See sisaldab rohkesti absurdilugusid toimetajate, trükkalite ja autorite „ideoloogilistest vigadest” ja kokkupuudetest tsensoriga.
Punatsensuuri reaalseid tegusid on Tammer saanud jälgida konkreetsete näidete varal…
Emakeele Seltsis
Sõnaraamatute teemalist kõnekoosolekut peeti kaks korda: 11. detsembril 2014 Tallinnas ja 22. jaanuaril 2015 Tartus. Mõlemas oli kolm elektroonilisi sõnaraamatuid tutvustavat ettekannet.
Maria Tuulik ja Kristina Koppel esitlesid „Eesti keele põhisõnavara sõnastiku” elektroonilist liidest. Pabersõnastik ilmus 2014. aasta märtsis, veebis on teosele avatud juurdepääs olnud alates oktoobrist. Kesktaset katva sõnaraamatu 5000 märksõna valiku aluseks on olnud sagedus eesti keele tekstikorpustes, raamatu metakeel on võimalikult lihtne ja läbipaistev, tähenduste seletamisel on kasutatud ainult neid sõnu, mis on sõnastikus endas märksõnadena esitatud. Eriliseks teeb sõnastiku asjaolu, et siin on välja toodud kollokatsioonid koos näitelausetega (nt päike paistab), samuti märksõna vajalikud rektsioonid (nt usk…
Maria Tuulik ja Kristina Koppel esitlesid „Eesti keele põhisõnavara sõnastiku” elektroonilist liidest. Pabersõnastik ilmus 2014. aasta märtsis, veebis on teosele avatud juurdepääs olnud alates oktoobrist. Kesktaset katva sõnaraamatu 5000 märksõna valiku aluseks on olnud sagedus eesti keele tekstikorpustes, raamatu metakeel on võimalikult lihtne ja läbipaistev, tähenduste seletamisel on kasutatud ainult neid sõnu, mis on sõnastikus endas märksõnadena esitatud. Eriliseks teeb sõnastiku asjaolu, et siin on välja toodud kollokatsioonid koos näitelausetega (nt päike paistab), samuti märksõna vajalikud rektsioonid (nt usk…
Folkloristide 10. talvekonverents
26.–27. veebruaril toimus Taevaskoja puhkekeskuses folkloristide talvekonverents pealkirjaga „Mälu. Meenutamine. Muistend”, millega tähistati ühtlasi keele- ja rahvaluuleteadlase Aino Laaguse 70. sünniaastapäeva. 10 aastat kestnud talvekonverentside traditsioon soovib interdistsiplinaarsel ajastul väärtustada just distsiplinaarset fookust, keskenduda omamoodi kogukonnakonverentsina folkloristika klassikalistele uurimisteemadele. Konverentsi pealkirja kolm märksõna hõlmavad pärimusprotsessi eri tasandeid. Kui mälu on eri kultuuriuuringute üks kesksemaid kontseptsioone, siis meenutamine on selle aktiivne ja kultuuriliselt lõimitud vorm. Muistendid on omakorda seda lõimingut ülesehitavad üksused. Aino Laaguse uurimishuvide hulka kuulusid nii eluloojutustused kui ka neis sisalduv keeleaines, folkloorižanridest aga just muistend.
Konverentsil käsitletud teemad võib laias laastus jagada kolmeks. Lisaks kahele klassikalisele vaatepunktile, mis käsitlevad…
Konverentsil käsitletud teemad võib laias laastus jagada kolmeks. Lisaks kahele klassikalisele vaatepunktile, mis käsitlevad…
Pilliroog ja paber. Raamatuinimesele pühendatud raamat
Endel Annuse elutööks kujunes eesti trükise ammendav kirjeldamine ehk retrospektiivse rahvusbibliograafia koostamine. Tema toimetamisel ilmunud kaheksa mahukat köidet sisaldavad andmeid peaaegu kõigi enne Teist maailmasõda Eestis ilmunud trükiste kohta. Soome raamatuteadlane Esko Häkli on Eesti retrospektiivset rahvusbibliograafiat tabavalt iseloomustanud rahvuskirjanduse ühe nurgakivina (lk 84). Endel Annust võiks nimetada meie bibliograafiahoone üheks nurgakiviks. Kõiki Eesti teadusraamatukogusid hõlmanud süsteemse töö käigus juhendas ja õpetas ta kümneid bibliograafe, kes võtsid omaks nii tema bibliografeerimisprintsiibid kui ka töökultuuri.
Raamatute registreerimine pole üksnes tänuväärne, vaid ka äärmist töökust ja täpsust eeldav tegevus, mis võib jätta auväärsest bibliograafist kuivavõitu ja ühekülgse mulje. Endel Annuse suhe kirjutatud sõnasse…
Raamatute registreerimine pole üksnes tänuväärne, vaid ka äärmist töökust ja täpsust eeldav tegevus, mis võib jätta auväärsest bibliograafist kuivavõitu ja ühekülgse mulje. Endel Annuse suhe kirjutatud sõnasse…
Rahvakeele sõnastikud lugemislaual
Viimastel aegadel trükist ilmunud sõnastikud, mis keskenduvad ühe murdeala sõnavarale, on äratanud avalikkuse tähelepanu ja pälvinud lugejate-kasutajate sooja vastuvõtu. Tegu pole siiski üleöö sündinud nähtusega. Hoog on küll sisse saadud praegu, kuid hoogu võetud on juba kauem ja kaugemalt. Otsa tegi lahti „Mulgi sõnastik”, millele järgnes „Hiiu sõnaraamat”. Rahvasõnaraamatute mõtte algatajaks oli Karl Pajusalu, kelle õhutusel on murdeentusiastid asunud sõnastikke koostama ka Kihnus ja Setus.
Kui Mulkide Seltsi eestvõttel koostatud lugemik „Mulgi keelen ja meelen” oli 2004. aastal trükist ilmunud, kasvas mulkidel isu asuda teise sammuna koostama Mulgi murdekeele sõnastikku.(1) Neid kannustas soov oma keelerikkusi kirjasõnas kõigile kättesaadavaks teha, koondades iseloomuliku…
Eduard Vilde tõde ja õigus
I
Siinse jutu pealkiri võib olla vägevam kui jutt ise, kuid seda ajendas juba mõnda aega püsiv huvi tõe ja õiguse vahelise pinge vastu. Selge, et kui neid kaht sõna sel viisil kõrvuti kasutada, viivad mõtted kohe A. H. Tammsaare magnum opus’ele. Aga väljend „tõde ja õigus” on kõnekas laiemaski mõttes – selle sõnapaari abil asetub paika üks põhilisi pingeid läänemaises romaanikirjanduses.
Kuigi olen tõe ja õiguse vahelisi seoseid mõneski varasemas tekstis käsitlenud – ning ikka Tammsaarest tõukudes, olgugi et tema suhe sellesse sõnapaari on romaanikirjanikule kohaselt ambivalentne –, püüaksin antud juhul oma juhtmõtet uuesti sõnastada. Kirjanik võib kirjandusuurijast jämedama pintsliga tõmmata,…
Siinse jutu pealkiri võib olla vägevam kui jutt ise, kuid seda ajendas juba mõnda aega püsiv huvi tõe ja õiguse vahelise pinge vastu. Selge, et kui neid kaht sõna sel viisil kõrvuti kasutada, viivad mõtted kohe A. H. Tammsaare magnum opus’ele. Aga väljend „tõde ja õigus” on kõnekas laiemaski mõttes – selle sõnapaari abil asetub paika üks põhilisi pingeid läänemaises romaanikirjanduses.
Kuigi olen tõe ja õiguse vahelisi seoseid mõneski varasemas tekstis käsitlenud – ning ikka Tammsaarest tõukudes, olgugi et tema suhe sellesse sõnapaari on romaanikirjanikule kohaselt ambivalentne –, püüaksin antud juhul oma juhtmõtet uuesti sõnastada. Kirjanik võib kirjandusuurijast jämedama pintsliga tõmmata,…
Siseemigrant Õnnepalu
Kaduvik on ilu lõiketera.
Jaan Kaplinski
Minu jaoks on Tõnu Õnnepalu eelkõige huvitav esseist. Seepärast loen ma ka ta raamatuid kui mõttepäevikuid (mida need ju sisuliselt ongi). Varasemad romaanid ei paku huvi. Seal tegeleb Õnnepalu sageli veel epateeriva enesevarjamisega: justkui lubab ja ei luba ka, näitab vilksamisi säärt ja teeb siis süütu näo, nagu poleks midagi juhtunud, poeb varjunimede taha. Ajapikku on Õnnepalu algaja kirjaniku valehäbist üle saanud, tema viimased raamatud „Flandria päevik”, „Paradiis” ja „Mandala” on selles osas ausad ja avavad autori mõttemaailma kenitlemata. Nii ka äsja ilmunud „Lõpetuse ingel”, mis on tegelikult ühe essee mõtteline ja poeetiline edasiarendus.(1)
„Lõpetuse inglis” on…
Jaan Kaplinski
Minu jaoks on Tõnu Õnnepalu eelkõige huvitav esseist. Seepärast loen ma ka ta raamatuid kui mõttepäevikuid (mida need ju sisuliselt ongi). Varasemad romaanid ei paku huvi. Seal tegeleb Õnnepalu sageli veel epateeriva enesevarjamisega: justkui lubab ja ei luba ka, näitab vilksamisi säärt ja teeb siis süütu näo, nagu poleks midagi juhtunud, poeb varjunimede taha. Ajapikku on Õnnepalu algaja kirjaniku valehäbist üle saanud, tema viimased raamatud „Flandria päevik”, „Paradiis” ja „Mandala” on selles osas ausad ja avavad autori mõttemaailma kenitlemata. Nii ka äsja ilmunud „Lõpetuse ingel”, mis on tegelikult ühe essee mõtteline ja poeetiline edasiarendus.(1)
„Lõpetuse inglis” on…
„XX ja XXI sajandit ma ei tunne…”
3. juunil tähistas oma 60. sünnipäeva Eesti viljakamaid keeleteadlasi ja tõlkijaid, Eesti Keele Instituudi vanemteadur Kristiina Ross. Ta on riikliku teaduspreemia, korduvalt Eesti Kultuurkapitali preemiate ja F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat. Kui kõrvutada Kristiina Rossi sünniaega ajakirja Keel ja Kirjandus asutamisaastaga, tundub siin olevat mingi seos: oma uuenduslikud teadusartiklid (üle 30) on ta väga truult avaldanud põhiliselt selles ajakirjas. Rahulikult ja suurejooneliselt on Eesti teadust koos edendatud alates aastast 1979, mille puhul tahaks õnne soovida mõlemale!
Et esitada paar küsimust, tuli koostada Sinu personaalbibliograafia, mis ei olnud lihtne ülesanne. Ainuüksi trükiseid, mille liigitasin „esmaselt lugemist vajavaks”, tuli 152 artiklit ja raamatut.…
Et esitada paar küsimust, tuli koostada Sinu personaalbibliograafia, mis ei olnud lihtne ülesanne. Ainuüksi trükiseid, mille liigitasin „esmaselt lugemist vajavaks”, tuli 152 artiklit ja raamatut.…
Sildistuse retoorika
Retooriliste võtete hulka kuulub sildistus ehk isikunime kui konventsionaalse märgi asendus esmalt indeksmärgisega: tüübinimi, karakterinimi, anekdoodinimi, ja viimaks sümbolmärgilisega: müüdinimi. Teadlik sildistus viiakse läbi järk-järgult, astmeliselt. Sildistada ei saa ühtviisi tulemuslikult mitte igat inimest. Kõige väljakutsuvam selleks on markantne isiksus.
Isiksus esineb oma pärisnime all. Pärisnimi on meie mittearhailises ühiskonnas inimest tähistav konventsionaalne, kokkuleppeline märk. Vanemad lepivad kokku, mis nime nad lapsele panevad. Ristides saab laps valikuliselt veel lisanime kaitsepühakult. Perekonnaringis võib last kutsuda ka hoopis registreerimata nimega: luuletaja Rainer Maria Rilke ema kutsus poega Sophiaks.
Meie kultuurkonnas on pärisnimi tinglik ja neutraalne indeksmärk, mis osutab konkreetsele inimesele, mitte millelegi muule, ehkki…
Isiksus esineb oma pärisnime all. Pärisnimi on meie mittearhailises ühiskonnas inimest tähistav konventsionaalne, kokkuleppeline märk. Vanemad lepivad kokku, mis nime nad lapsele panevad. Ristides saab laps valikuliselt veel lisanime kaitsepühakult. Perekonnaringis võib last kutsuda ka hoopis registreerimata nimega: luuletaja Rainer Maria Rilke ema kutsus poega Sophiaks.
Meie kultuurkonnas on pärisnimi tinglik ja neutraalne indeksmärk, mis osutab konkreetsele inimesele, mitte millelegi muule, ehkki…
58. Kreutzwaldi päevade teaduslik konverents „Eesti perekond: traditsioon ja fiktsioon”
16.–17. detsembril toimusid Eesti Kirjandusmuuseumis 58. korda Kreutzwaldi päevad. Traditsioonilises avakõnes võttis direktor Janika Kronberg kokku kirjandusmuuseumi tööaasta ja märkis ühtlasi ära aastatel 1954–1989 muuseumi direktorina tegutsenud Eduard Ertise 100. sünniaastapäeva. Ertise elust ja tööst tegi skemaatilise ülevaate Rein Veidemann, iseloomustades tema aega ja tegemisi selliste tähistajate kaudu nagu punktiirsus, noorustrauma, ahistatud pühendumus, museaalne aja- ning kirjanduskäsitlus. Kokkuvõtvalt tõdes Veidemann, et Ertise suhe oma aega ei olnud opositsiooniline ega ohvrimeelne, vaid Ertise aeg oli ka metafüüsilises mõttes museaalne: kirjandusmuuseum oli talle nii elutöö kui ka elamisviis.
Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rääkis ajaülestest akadeemilistest väärtustest muutuval teadusmaastikul. Soomere sõnul on…
Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere rääkis ajaülestest akadeemilistest väärtustest muutuval teadusmaastikul. Soomere sõnul on…
Ariste konverents „Soome-ugri keeled ajas ja ruumis”
3. veebruaril 2015 möödus Paul Ariste sünnist 110 aastat. Selle tähistamiseks korraldati Tartu Ülikoolis ja Eesti Rahva Muuseumis konverents „Soome-ugri keeled ajas ja ruumis”. Avapäeval 1. veebruaril käidi Raadi kalmistul Ariste haual, teadusettekanded peeti 2. ja 3. veebruaril ülikooli humanitaarteaduste majas Philosophicum (endises keemiahoones) auditooriumis 438, misnüüd kannab Paul Ariste nime ja mida kaunistab teda kujutav bareljeef (autor Aulin Rimm).
Konverentsil esitati 15 ettekannet, sealhulgas kaks plenaarettekannet. Neist esimese „Kas tänapäeva komi ajakirjanduse keelevead või keele homne nägu? (Lingvofuturoloogiast lähtudes)” pidas Jevgeni Tsõpanov (Sõktõvkar). Ettekandest selgus, et kirjakeele arendamisel on komi keeleinimesed teinud viimastel aastatel tublit tööd, aga sellest hoolimata on…
Konverentsil esitati 15 ettekannet, sealhulgas kaks plenaarettekannet. Neist esimese „Kas tänapäeva komi ajakirjanduse keelevead või keele homne nägu? (Lingvofuturoloogiast lähtudes)” pidas Jevgeni Tsõpanov (Sõktõvkar). Ettekandest selgus, et kirjakeele arendamisel on komi keeleinimesed teinud viimastel aastatel tublit tööd, aga sellest hoolimata on…
Lühikroonika
• 8.–9. aprillini korraldasid Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut ühisseminari „Esimene maailmasõda eesti kultuuris”, kus analüüsiti Esimese maailmasõja representatsioone ja selle järelmõjusid eesti kultuurile kultuurimälu erinevates meediumides, sh kirjanduses, visuaalkultuuris ja muusikas. Peaesineja oli Toronto ülikooli ajalooprofessor Jüri Kivimäe, kes rääkis teemal „Kultuuriline pööre ja sõda”. Kirjandusteadlastest ja folkloristidest esinesid Õnne Kepp („Eesti sõjalaul”), Tiina Kirss („Suur ilmasõda eesti kirjanduses ja memuaristikas”), Andreas Kalkun („„Rohgem ei tiija mina teile kirjuda”. Kirjavormelid ning peresuhete kajastused Jakob Ploomi sõjakirjades”), Tiit Hennoste („Sõda pärast sõda: Esimese maailmasõja märgid eesti kirjanduslikus avangardis”), Luule Epner („Aated ja stiiliotsingud:…