Rubriik
Valdkond
Aasta
„LILL”
2016. aastal leidsid Tartu Ülikooli klassikalised filoloogid seoses ülikooli raamatukogu remondieelsete pakkimis- ja koristustöödega raamatukogu varukogust õhukese pealkirjastamata mapi, mis sisaldas paberil leiduva vesimärgi analüüsi ja paleograafiliste tunnuste põhjal otsustades 1946. aastal käsitsi tehtud ümberkirjutuse kreekakeelsetest fragmentidest. Fragmentide päritolu ei ole seni õnnestunud tuvastada. Näib, et tegu on algselt papüürusele kirjutatud tekstiga, nagu näitavad lakuunid ja mõned hävinud reaalgused ja ‑lõpud.
Žanrilt on teos värssdraama. Autori tekst on suures osas originaalne, ehkki tekstianalüüsi tulemusel tuvastasid tõlkijad mitmeid allusioone senituntud antiikdraamadele ja kohati sõnasõnalisi laene Euripideselt, eelkõige tema tragöödiast „Iphigeneia Aulises” (vt tõlke lõppu lisatud apparatus locorum similium’i).(1) Tekstis korduva õie- või lillemotiivi…
Žanrilt on teos värssdraama. Autori tekst on suures osas originaalne, ehkki tekstianalüüsi tulemusel tuvastasid tõlkijad mitmeid allusioone senituntud antiikdraamadele ja kohati sõnasõnalisi laene Euripideselt, eelkõige tema tragöödiast „Iphigeneia Aulises” (vt tõlke lõppu lisatud apparatus locorum similium’i).(1) Tekstis korduva õie- või lillemotiivi…
Teadussümpoosion sõna jõust Tartus
25.–27. aprillini 2016 toimus Tartu Ülikooli rahvaluule osakonna ja Helsingi ülikooli folkloristika osakonna korraldatud rahvusvaheline sümpoosion „Word Power”, mis keskendus maagilise sõna ja laiemalt sõnakasutuse uurimise aspektidele. Sõnamaagiaga seotud traditsioonid ja sõnale omistatav vägi on juba pikki aastaid huvitanud mitmete teadusharude, näiteks folkloristika, etnoloogia, antropoloogia, teoloogia ja lingvistika esindajaid. Uurimisfookused on aja jooksul vaheldunud ja nihkunud, näiteks on keskendutud nii strukturaalsetele elementidele, performatiivsusele kui ka üldisemale kasutuskontekstile. Tartus toimunud sümpoosioni tugevaks küljeks oli selle interdistsiplinaarsus. Esinejad teadvustasid endale, et maagilise sõna fenomeni juures pole mõttekas – ega õieti võimalikki – vaadelda selle üleloomulikke, empiirilisi, sotsiaalseid, poeetilisi ja retoorilisi tahke eraldiseisvalt,…
Eesti kirjanduslugu tuli koju
Cornelius Hasselblatt. Eesti kirjanduse ajalugu. (Heuremata. Humanitaarteaduslikke monograafiaid.) Saksa keelest tõlkinud Mari Tarvas, Maris Saagpakk, Ave Mattheus. Tallinn–Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016. 735 lk.
Cornelius Hasselblatt. Sünnilt sakslane, hingelt eestlane, argielus hollandlane. Aastanumbriks kirjutati 1985, kui tollane Hamburgi ülikooli magistrant pani käima eesti kirjandust välisilma lähetava ajakirja Estonia. Järgnes 30 aastat siseelu sessamas kirjanduses. Nüüd on Hasselblatt Tartu Ülikooli audoktor ja Eesti Teaduste Akadeemia välisliige, kes pani saksa keeles kirja oma loo eesti kirjandusest.
Originaal ilmus täpselt kümme aastat tagasi ning alustas kohe ringkäiku Euroopas, saksa keeleruumis. Sealt põikas ta korraks Eestissegi, esitledes ennast veebruaris 2007 Kirjanike Maja saalis. Autori kohalik akadeemiavend…
Cornelius Hasselblatt. Sünnilt sakslane, hingelt eestlane, argielus hollandlane. Aastanumbriks kirjutati 1985, kui tollane Hamburgi ülikooli magistrant pani käima eesti kirjandust välisilma lähetava ajakirja Estonia. Järgnes 30 aastat siseelu sessamas kirjanduses. Nüüd on Hasselblatt Tartu Ülikooli audoktor ja Eesti Teaduste Akadeemia välisliige, kes pani saksa keeles kirja oma loo eesti kirjandusest.
Originaal ilmus täpselt kümme aastat tagasi ning alustas kohe ringkäiku Euroopas, saksa keeleruumis. Sealt põikas ta korraks Eestissegi, esitledes ennast veebruaris 2007 Kirjanike Maja saalis. Autori kohalik akadeemiavend…
Nukker romaan helge motoga
Kai Aarelaid. Linnade põletamine. Tallinn. Varrak, 2016. 327 lk.
Romaanil, mis opereerib olevate või kadunud tänavanimede, saiapoodide ja kohalike kuulsuste täpsusega mingis konkreetses ajas ja paigas, on tahes-tahtmata maha pidada omaette vestlus nende lugejatega, kel selle aja ja paigaga isiklik kontakt. Teised on ses jutuajamises kõrvalseisjad, neile jääb ettekujutamise, aga mitte kaasanoogutamise ja äratundmise rõõm või näpuviibutusluba – et päris nii see ju ikka ei olnud. . . . Sellised mõtted torkasid pähe, lugedes kõrvu Kai Aareleidi kaht seni ilmunud romaani ja olles ise nõukogude aja viimastel hetkedel sündinud tartlane, kel Peterburi siiamaani külastamata. Ajaline ja ruumiline konkreetsus on kummagi romaani üks silmatorkavamaid jooni:…
Romaanil, mis opereerib olevate või kadunud tänavanimede, saiapoodide ja kohalike kuulsuste täpsusega mingis konkreetses ajas ja paigas, on tahes-tahtmata maha pidada omaette vestlus nende lugejatega, kel selle aja ja paigaga isiklik kontakt. Teised on ses jutuajamises kõrvalseisjad, neile jääb ettekujutamise, aga mitte kaasanoogutamise ja äratundmise rõõm või näpuviibutusluba – et päris nii see ju ikka ei olnud. . . . Sellised mõtted torkasid pähe, lugedes kõrvu Kai Aareleidi kaht seni ilmunud romaani ja olles ise nõukogude aja viimastel hetkedel sündinud tartlane, kel Peterburi siiamaani külastamata. Ajaline ja ruumiline konkreetsus on kummagi romaani üks silmatorkavamaid jooni:…
Shakespeare ei kirjutanud „Tõde ja õigust”
Tammsaaret parafraseerides: Eestimaal pole kirjanikke, aga neil on Tammsaare ja nõnda on neil ka kirjandus.(1)
Muidugi on niisugune väide liialdus, kuid tõetera on temas ometi. Kui ühes kultuuris – kirjanduses – on olemas eriliselt esileküündivad autorid, on nad ühtlasi kogu kultuuri visiitkaardid. Mida laiemalt neid teatakse, seda tugevam näib ka kultuur, mida nad esindavad.
Käesoleva aasta kirjanduskalendris on mitmeid tähtpäevi – näiteks möödub tänavu 125 aastat August Gailiti ning 130 aastat Friedebert Tuglase sünnist; ülemaailmselt tähistatakse William Shakespeare’i juubeliaastat. Omaette päevateema oleks küsimus, miks eesti kirjanike juubelite tähistamine on vajunud marginaalseks tegevuseks. Heal juhul toimub väiksem või suurem kõneõhtu piiratud seltskonnas, üleriigilisi…
Muidugi on niisugune väide liialdus, kuid tõetera on temas ometi. Kui ühes kultuuris – kirjanduses – on olemas eriliselt esileküündivad autorid, on nad ühtlasi kogu kultuuri visiitkaardid. Mida laiemalt neid teatakse, seda tugevam näib ka kultuur, mida nad esindavad.
Käesoleva aasta kirjanduskalendris on mitmeid tähtpäevi – näiteks möödub tänavu 125 aastat August Gailiti ning 130 aastat Friedebert Tuglase sünnist; ülemaailmselt tähistatakse William Shakespeare’i juubeliaastat. Omaette päevateema oleks küsimus, miks eesti kirjanike juubelite tähistamine on vajunud marginaalseks tegevuseks. Heal juhul toimub väiksem või suurem kõneõhtu piiratud seltskonnas, üleriigilisi…
HELME LANGEMINE
2012. aastal ajaloosündmuste nimetuste õigekirja asjus alanud Tähtede sõda, mis vahepeal näis kandvat vaibumise märke, on Maire Raadiku Keeles ja Kirjanduses ilmunud artikliga taas fööniksina tuhast tõusnud.(1) Nagu Raadik tunnistab, „jäi asi mingis mõttes poolikuks”. Tõepoolest: kui esimese hooga hakati ajakirjanduses isegi Teist maailmasõda kirjutama läbiva väikese algustähega, siis peagi pöördus enamik keeletoimetajatest suure algustähe juurde tagasi. Kas nüüd üritatakse korduskatset?
Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad…
Miks filoloogid – täpsemalt Emakeele Seltsi keeletoimkond Urve Pirso eestvedamisel – hakkasid suurt algustähte kui võrdlemisi õrna teemat torkima?(2) Maire Raadiku sõnul ei andnud neile rahu ajaloosündmuste kirjutamise keerukus. Ajaloolastele omakorda ei anna rahu, miks filoloogid iseenesest lihtsaid reegleid nii keeruliseks tahavad…
See Lindenes – 40 aastat hiljem
1976. aasta aprillinumbris avaldas Keel ja Kirjandus rubriigis „Väiteid ja vastuväiteid” minu lühikirjutise „See Lindanisa”(KK 1976, nr 4, lk 239). Olin rahul, sest pidasin seda kirjutist heaks ega pole arvamust muutnud.
Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.
Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja…
Jutt oli minu seisukohavõtust tollal päevakajalisel teemal muinas-Tallinna nimedest. Kohanimi Lindenes on pärit Henriku kroonikast, kus autor kirjeldab Taani kuningliku mereväe maaletulekut sellenimelises sadamas aastal 1219. Lahtiseks on jäänud küsimus, milline võis olla tolle Lindenesi eestikeelne vaste. Välja on pakutud isegi Lindanisa versiooni.
Oma kirjutises pidasin/pean võimalikuks taandada skandinaaviapärane Lindenes (linde+nes) eestikeelsele Pärnaneemele, võttes aluseks Põhja-Eesti rannikul esinevate mitmete puunimeliste neemede (Haab-, Lepp-, Tammneeme) analoogiad. Kirjutises diskuteerisin peamiselt Leo Tiigi ja…
Antihumanism ilma reservita
Kivisildniku luule lähtepositsioon
Millalgi selle sajandi esimese kümnendi keskel muutis Kivisildnik oma luuletajanime (:)kivisildnikuks ja millalgi siis toimus tema luules ka märgatav teisenemine. Nimelt suunas ta oma kõnelejapositsiooni energia formaalsete kirjanduskonventsioonide (mis on üleüldse luule? kuidas kirjandusruumis käitutakse?) ründamiselt normatiivsema (kirjandus)poliitika ajamisele (milline on hea luule? milline on õige elu?), tehes seda siiski endale omase vastandumis- ja ümberpööramistehnika kaudu. Seda muutust on ka varem tähele pandud, kirjeldades seda Kivisildniku luulekeele selginemise terminites (vt Luks 2014), mille kolm peamist tunnust võiks kokku võtta järgmiselt: 1) pöördumine ilma algupärata intertekstuaalsuse juurest selge autorihäälega manifestatiivse lausumise poole; 2) mängulise kerguse asendumine apokalüptilise tõsidusega; 3)…
Millalgi selle sajandi esimese kümnendi keskel muutis Kivisildnik oma luuletajanime (:)kivisildnikuks ja millalgi siis toimus tema luules ka märgatav teisenemine. Nimelt suunas ta oma kõnelejapositsiooni energia formaalsete kirjanduskonventsioonide (mis on üleüldse luule? kuidas kirjandusruumis käitutakse?) ründamiselt normatiivsema (kirjandus)poliitika ajamisele (milline on hea luule? milline on õige elu?), tehes seda siiski endale omase vastandumis- ja ümberpööramistehnika kaudu. Seda muutust on ka varem tähele pandud, kirjeldades seda Kivisildniku luulekeele selginemise terminites (vt Luks 2014), mille kolm peamist tunnust võiks kokku võtta järgmiselt: 1) pöördumine ilma algupärata intertekstuaalsuse juurest selge autorihäälega manifestatiivse lausumise poole; 2) mängulise kerguse asendumine apokalüptilise tõsidusega; 3)…
Silmaringikonverentsid – interdistsiplinaarsuse võlu ja valu
Kirjutan seda lugu septembrikuus, uue akadeemilise aasta alguses. Tuure võtab ühtlasi üles uus konverentsihooaeg ning Tartu Ülikooli kirjandusteaduse doktorandina olen sel puhul meililistide vahendusel saanud arvukalt vastavaid teateid ja kutseid. Neid lugedes (ja mõnd üritust ka juba külastanud olles) tugevneb tunne, et sõna „konverents” tähendusväli on eesti tegevhumanitaari jaoks tasakesi, kuid kindlalt teisenenud. Üha suurema osa ametialaselt olulistest konverentsidest moodustavad suured, rahvusvahelised, interdistsiplinaarsed kokkutulekud. Võrreldes väikese fokuseeritud kõnekoosolekuga, mida meie mail samuti sageli konverentsiks on nimetatud, on see midagi hoopis muud ning tähendab nii esineja kui ka kuulaja jaoks täiesti teistsugust kogemust.
Tänapäevase suure humanitaarteadusliku konverentsi teema on tihti väga laialt…
Tänapäevase suure humanitaarteadusliku konverentsi teema on tihti väga laialt…
Üks reis, kaks päevikut
Põnevad leiud
Kui otsisin oma doktoritööd „Luuletavad naised Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, 1654–1800” (Kaur 2013) ettevalmistavas faasis Balti naiste tekste ajast enne 1800. aastat, sattusin huvitavale vihjele. XVIII sajandil Põltsamaal elanud saksa kunstnikule Gottlieb Weltéle pühendatud näituse kataloogis (vt Maarjamaa rokokoo 2007) mainis kunstiteadlane Dorothee von Hellermann Welté ühe õpilase, Sophie von Stackelbergi käsikirjalist reisipäevikut aastatest 1797–1799, milles oli jäädvustatud mehe ja pojaga ettevõetud reis Saksamaale, Austriasse ja Šveitsi (Hellermann 2007: 80). Soovisin selle päevikuga ilmtingimata tutvuda.(1) Miks?
Esmapilgul ei peaks reisikiri XVIII sajandist nii väga tähelepanu äratama, neid ilmus tollal palju. XVIII sajand, eriti selle lõpukümnendid oli aeg, mil reisikirjandus saavutas suure…
Kui otsisin oma doktoritööd „Luuletavad naised Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, 1654–1800” (Kaur 2013) ettevalmistavas faasis Balti naiste tekste ajast enne 1800. aastat, sattusin huvitavale vihjele. XVIII sajandil Põltsamaal elanud saksa kunstnikule Gottlieb Weltéle pühendatud näituse kataloogis (vt Maarjamaa rokokoo 2007) mainis kunstiteadlane Dorothee von Hellermann Welté ühe õpilase, Sophie von Stackelbergi käsikirjalist reisipäevikut aastatest 1797–1799, milles oli jäädvustatud mehe ja pojaga ettevõetud reis Saksamaale, Austriasse ja Šveitsi (Hellermann 2007: 80). Soovisin selle päevikuga ilmtingimata tutvuda.(1) Miks?
Esmapilgul ei peaks reisikiri XVIII sajandist nii väga tähelepanu äratama, neid ilmus tollal palju. XVIII sajand, eriti selle lõpukümnendid oli aeg, mil reisikirjandus saavutas suure…
Eesti Kirjandusmuuseumi juhtimisel alustas tegevust Eesti-uuringute Tippkeskus
Veebruarikuus tehti teatavaks üheksa Eesti teaduse tippkeskust, mis pälvisid Euroopa Liidu Euroopa Regionaalarengu Fondi toetusraha. Humanitaaria valdkonnas rahastatakse aastatel 2016–2023 Eesti Kirjandusmuuseumi hallatavat Eesti-uuringute Tippkeskust (EUTK, ingl Centre of Excellence in Estonian Studies ehk CEES), mille juht on EKM-i folkloristika osakonna juhtivteadur Mare Kõiva. Tippkeskus koondab 15 personaalset ja institutsionaalset uurimisgruppi (peamiselt nn PUT-id ja IUT-id), milles osaleb üle 60 doktorikraadiga teadustöötaja ning üle 50 doktorandi EKM-ist, Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide ning loodus- ja täppisteaduste valdkonnast, Eesti Keele Instituudist, Tallinna Ülikoolist, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast ning Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudist. Tippkeskuse sihiks on Eesti-uuringud kõige laiemas mõttes, transkultuuriliste ja…
Marie Under – Juri Živago luuletuste eestindaja
Käesolev artikkel(1) on pühendatud Boris Pasternaki Nobeli preemia (1957) pälvinud romaani „Doktor Živago” viimase peatüki tõlkele. Romaani peategelane on arst, kes on kogu elu kirjutanud ka värsse. Viimase peatüki nimetas Pasternak vastavalt „Juri Živago luuletused”, millega romaani autor „kinkis” oma teose nimitegelasele vaat et oma luule paremiku.
„Juri Živago luuletuste” tõlkimisloost on teada, et kõige rohkem on neid tõlgitud inglise keelde. Christopher Barnes, kes on kirjutanud neist vahendustest põhjaliku artikli, kus on kirjeldatud tõlkijate pidevaid ebaõnnestumisi, on ka ise proovinud õnne „Juri Živago luuletuste” tõlkijana. Tema arvates on Pasternaki luule „oma inglise tõlkijate ponnistuste suhtes õrritavalt tõrjuv. [Tema] stiili puhtus ja lihtsus…
„Juri Živago luuletuste” tõlkimisloost on teada, et kõige rohkem on neid tõlgitud inglise keelde. Christopher Barnes, kes on kirjutanud neist vahendustest põhjaliku artikli, kus on kirjeldatud tõlkijate pidevaid ebaõnnestumisi, on ka ise proovinud õnne „Juri Živago luuletuste” tõlkijana. Tema arvates on Pasternaki luule „oma inglise tõlkijate ponnistuste suhtes õrritavalt tõrjuv. [Tema] stiili puhtus ja lihtsus…
Tagasipöördumine filoloogia juurde: vaade Ameerikast
Terminil filoloogia on eri keeltes ja teaduskultuurides erinev tähendus ja maine. Mõnel pool, nagu näiteks Prantsusmaal, on see mõistena vähe kasutusel ega moodusta omaette teadusvaldkonda, samas kui teisal, näiteks Venemaal või Saksamaal, on tegemist sügavalt juurdunud akadeemilise traditsiooniga. Ingliskeelsetes maades on filoloogia olnud ajalooliselt kõrges hinnas, ent minetanud XX sajandil suure osa oma akadeemilistest positsioonidest. Seda huvitavam on diskussioon „tagasipöördumisest filoloogia juurde” (return to philology), mida on ingliskeelses teadusmaailmas peetud vahelduva eduga viimased kolmkümmend aastat ja mis päris viimasel ajal näib ajavat üha uusi siirdeid. Siinne lühike lugu, omalaadi metafiloloogiline motiivianalüüs, pakubki sissevaate sellesse peamiselt Põhja-Ameerikas peetud diskussiooni, sooviga tõmmata…
Eesti filoloogia on elus
Siinne artikkel tõukub kolmest momendist: konverentsiks „Filoloogia lagunemine” ettevalmistatud ettekandest, konverentsil kuulatud esinemistest ning Mati Hindi ettekandest ja selle põhjal valminud ja siinsamas Keele ja Kirjanduse numbris avaldatud artiklist, mis ühes osas keskendub Tallinna Ülikooli eesti filoloogia õppekavale.
Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)
Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna…
Eesti filoloogia on oluline distsipliin Eesti Vabariiki kui tervikut silmas pidades. Eesti Vabariigi põhiseaduse preambula, mis sätestab eesmärgina eesti rahvuse ja kultuuri säilimise tagamise läbi aegade, on oluline nurgakivi eesti filoloogia mõtestamisel ja arendamisel nii teadusalana kui ka õppevaldkonnana. Selles suhtes nõustun professor Hindiga, kes märgib: „Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest.”(1)
Samas, lugedes Mati Hindi kriitikat Tallinna…
Ajast ja arust ehk tempusest ja teadvusest eesti komplementlauses
Filoloogia kitsamas mõttes tähendab vanade tekstide toimetamist, seletamist ja algse kuju taastamist. Pretensioonikamas tähenduses, mille see sõna sai XVIII sajandil Giambattista Vicolt, on filoloogia aga enam-vähem seesama mis mõttelugu. Erich Auerbach võtab vicoliku arusaama kokku nõnda: „Teadust, mis püüab dokumente tõlgendades kindlaks teha, mida need tõeks on pidanud, nimetatakse filoloogiaks. Säärane laiem filoloogia hõlmab kõike, mida Saksamaal nimetatakse vaimulooks” (Auerbach 1965 [1958]: 15). Oma kõrgajal, XIX sajandil lähtus filoloogia eeldusest, et igal rahval on ainulaadne ja kordumatu vaim, mille tõekspidamised avalduvad keeles. Rahva keel kehastub aga kõige esinduslikumal kujul luuleloomingus. Kirjanduskeele uurimine aitab meid seega lähemale rahva vaimu tundmaõppimisele ja…
Lõunaeesti keele tagasitulek proosasse
Sissejuhatuseks
Käesolevas artiklis vaadeldakse August Kitzbergi, Jaan Lattiku, Ernst Enno ja Hermann Julius Schmalzi loomingut, eesmärk on lähemalt uurida lõunaeesti keele kasutamist nelja kirjaniku proosatekstides.
Lähenemisviisi taustaks on varasemad käsitlused kirjandusteostes kasutatud murde kohta. Proosas on murret kasutatud valdavalt tegelaskõnes (vt nt Wales 2001: 106). Et aru saada, kuidas toimib fiktiivne keel tegelaskõnes, on vaja esmalt teada, kuidas toimib reaalne keel reaalses maailmas. Seega on stiiliuurimise ja fiktiivse dialoogi uurimise lähtekohtadeks ühelt poolt keeleteaduslikud lähenemisviisid (vestlusanalüüs, suhtluslingvistika, sotsiolingvistika), mida teisalt kasutatakse kirjandusteaduslikus analüüsis.
Ühe olulise kirjas edasiantud kõne ülesandena nimetavad uurijad realistlikkuse taotlust, püüet tekitada reaalse kõne illusiooni, luua tõepärane ja usutav, realistlik…
Käesolevas artiklis vaadeldakse August Kitzbergi, Jaan Lattiku, Ernst Enno ja Hermann Julius Schmalzi loomingut, eesmärk on lähemalt uurida lõunaeesti keele kasutamist nelja kirjaniku proosatekstides.
Lähenemisviisi taustaks on varasemad käsitlused kirjandusteostes kasutatud murde kohta. Proosas on murret kasutatud valdavalt tegelaskõnes (vt nt Wales 2001: 106). Et aru saada, kuidas toimib fiktiivne keel tegelaskõnes, on vaja esmalt teada, kuidas toimib reaalne keel reaalses maailmas. Seega on stiiliuurimise ja fiktiivse dialoogi uurimise lähtekohtadeks ühelt poolt keeleteaduslikud lähenemisviisid (vestlusanalüüs, suhtluslingvistika, sotsiolingvistika), mida teisalt kasutatakse kirjandusteaduslikus analüüsis.
Ühe olulise kirjas edasiantud kõne ülesandena nimetavad uurijad realistlikkuse taotlust, püüet tekitada reaalse kõne illusiooni, luua tõepärane ja usutav, realistlik…
Eesti filoloogia sünd ja kirikulaulude tõlked
Filoloogia keskmeks on keel. Iga rahvusliku filoloogia eelduseks on vastava rahvakeele ning selles loodud rahvaluule ja kirjanduse olemasolu.(1) Rahvusliku filoloogia sünnist saab rääkida siis, kui on tekkinud kõiki kolme valdkonda uuriv teadus. Miskeelne see teadus olema peab, ei ole filoloogia määratlusega kuidagi piiratud. Eesti filoloogia tekke üle arutlemisel osutub metakeele küsimus siiski oluliseks ning paistab olevat otstarbekas eristada filoloogia välis- ja sisevaadet. Välisvaade oleks niisuguse jaotuse korral mingi keele ning selles loodud kirjanduse ja rahvaluule uurimine ja kirjeldamine mõnes teises metakeeles, sisevaade keele ja tema tekstide uurimine ja kirjeldamine selles keeles endas. Suure osa Euroopa rahvuslike filoloogiate tekke- või eellugu on…
Deiktiline lähilugemine
Filoloogia on tekstiteadus, mis ühendab keeleteadust, poeetikat ja ajalugu. Mida enam eemaldub keeleteadus tekstidest või kirjandusteadus keelest, seda vähem säilib filoloogiat. Uuema aja kirjandusteadlased ei pea end enam filoloogideks, vaid kalduvad kultuuriuurijaiks; keeleteadlased omakorda on pigem lingvistid, keeletehnoloogid. Pelk filoloogiks või filoloogiaks nimetamine ei taga veel nimele vastavat sisu. Kõige ehtsamad eesti filoloogid on meie emakeele ja kirjanduse õpetajad – maa sool kui polükristall. Kirjandusteaduse üks tuumtegevusi on teksti poeetikakeskne lähilugemine, mis eeldab keeleteaduslikku pädevust. Lähilugemisel aktiveeritakse keele prosoodilised, süntaktilised, leksikaalsed või semantilised tasandid, saavutamaks seletusjõulisi süvatõlgendusi. Pragmaatika küsimusi, näiteks poeetiliste kõnetegude või implikatuuride analüüsi, on lähilugemisel paraku vähem rakendatud,…
Mõõtmised ei loo teooriat
Olen oma viimaste aastate avalikke esinemisi alustanud Eesti riigi olemasolu mõtte põhjendamisega ja alustan ka siin artiklis samaga: Eesti riigi olemasolu ainus mõte, põhjendus ja õigustus on eesti keel, eesti kultuur ja eesti elulaad. Ei Eesti osa Euroopa Liidu majanduses – vähem kui 0,2 % (ja sellestki suur osa välismaalaste omanduses) – ega asend cordon sanitaire’il ole Eesti riigi piisavaks põhjenduseks.
Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest. Kes murendab eesti filoloogia asendit eesti rahvuskultuuris, tegutseb Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimu vastu.
Sissejuhatus
Filoloogia ei ole kõigis kultuurides ühesuguse sisuga. Meie küsimus on: mis sisu ja tähendus on eesti…
Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest. Kes murendab eesti filoloogia asendit eesti rahvuskultuuris, tegutseb Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimu vastu.
Sissejuhatus
Filoloogia ei ole kõigis kultuurides ühesuguse sisuga. Meie küsimus on: mis sisu ja tähendus on eesti…
Koost lagunev või uuenev folkloristika?
Eesti teadustraditsioonis on rahvaluulet pikka aega peetud filoloogia valdkonnaks. Eesti folkloriste on eelkõige huvitanud sõnakunst, mis varieerub ja ringleb vabalt suulistes ja kirjalikes suhtluskanalites. Lisaks pärimuslikule tekstile põhilise uurimisobjektina on eriala ühtsust kujundanud retrospektiivne vaateviis, soov säilitada kaduvat ja otsida tõde minevikust. Et teaduslikud otsingud kipuvad alati varasemaid piire ületama, oleks siiski tarbetu otsida folkloristika tuuma kui permanentset keskpunkti, mille ümber peaks toimuma pidev koondumine. Selles artiklis püüangi näidata, et eriala olemust pole võimalik määratleda mõne põhimõiste range defineerimise kaudu, niisamuti ei saa seda fikseerida üheski ülimuslikus ideaalis, olgu see siis algne ühtsus või põhimõtteline kokkukuuluvus mineviku uurimisele pühendunud filoloogiaga.…
Refiloloogia ja selle kolm komponenti
Filoloogia lagunemine ja selle korduv teema mitte üksnes eesti filoloogias ega Keele ja Kirjanduse veergudel. Nagu Marek Tamm kirjeldab oma ülevaateartiklis „Tagasipöördumine filoloogia juurde: vaade Ameerikast”, on sama juhtmotiiv tuntud ka lääne teoreetilises mõtlemises vähemalt möödunud sajandi kaheksakümnendatest aastatest alates, tihedalt seotuna sooviga pöörduda filoloogia juurde tagasi. Aga nii nagu samasse jõkke ei saa astuda kaks korda, pole võimalik tagasi pöörduda ka samasse filoloogiasse.
Nikolai Gogoli romaanis „Surnud hinged” on väga ilus kujund, mis kirjeldab, kuidas mõisasüdamest hargnevad külavaheteed „valgusid igasse ilmakaarde laiali, nagu püütud vähid, kui neid kotist välja puistatakse” (Gogol 2012: 122). Umbes sama on juhtunud ka filoloogia komponentidega,…
Nikolai Gogoli romaanis „Surnud hinged” on väga ilus kujund, mis kirjeldab, kuidas mõisasüdamest hargnevad külavaheteed „valgusid igasse ilmakaarde laiali, nagu püütud vähid, kui neid kotist välja puistatakse” (Gogol 2012: 122). Umbes sama on juhtunud ka filoloogia komponentidega,…
Filoloogia vabastamine Exceli käest
Alustan ühe oma lemmikstseeniga eesti kirjandusest. Oskar Lutsu „Suves” kohtuvad üle aastate esimest korda Jorh Aadniel Kiir ja Joosep Toots.
„Noh,” ütleb ta [Kiir], „kudas te. . . . sa ka siia saite. Teid. . . . sind. . . . teid pole peale kooliaega enam näha olnud. Olite kõik aeg Venemaal?” (Luts 1987: 23)
Mis siin toimub? Kiir takerdub (Lutsul kolm punkti) ja vahetab kahe lause jooksul neli korda sina ja teie kasutust: te > sa > teid > sind > teid. Mida Luts sellega öelda tahab? Kindlasti näitab takerdumine ja sõnade vaheldamine
Kiire segadust, hämmeldust, laiemalt tugevaid emotsioone ootamatu kohtumise puhul. See on niisuguste konstruktsioonide tavaline roll antiikkirjandusest peale. Aga…
„Noh,” ütleb ta [Kiir], „kudas te. . . . sa ka siia saite. Teid. . . . sind. . . . teid pole peale kooliaega enam näha olnud. Olite kõik aeg Venemaal?” (Luts 1987: 23)
Mis siin toimub? Kiir takerdub (Lutsul kolm punkti) ja vahetab kahe lause jooksul neli korda sina ja teie kasutust: te > sa > teid > sind > teid. Mida Luts sellega öelda tahab? Kindlasti näitab takerdumine ja sõnade vaheldamine
Kiire segadust, hämmeldust, laiemalt tugevaid emotsioone ootamatu kohtumise puhul. See on niisuguste konstruktsioonide tavaline roll antiikkirjandusest peale. Aga…
„Noorte hääled” 2016
20. aprillil toimus Eesti Kirjandusmuuseumis üheteistkümnes noori etnolooge, folkloriste ja teisi kultuuriuurijaid ühendav konverents „Noorte hääled”.
Tartu Ülikooli etnoloogia magistrant Laura Jamsja analüüsis Jõhvi etnilist linnaruumi naiste silme läbi. Ta andis statistilise ülevaate Jõhvi elanikest, magistritööks kogutud materjalist, informantidest ja intervjuudest. Samuti arutles ta kakskeelse paikkonna uurija ees seisvate keele- ja kultuuripiiri ületamise raskuste üle. Kuulajate kommentaaride järgi oli piiride ületamise keerukustes paralleele nt Venemaa eestlastega. TÜ folkloristika magistrant Liis-Marii Roosnupp käsitles naise kujutamist jututüübis „Imeline põgenemine” (ATU 313) ning tõi välja ka selle variantide erijooned: lugude sisu olenes nii sellest, kas jutustaja oli mees või naine, kui ka koguja soost.…
Tartu Ülikooli etnoloogia magistrant Laura Jamsja analüüsis Jõhvi etnilist linnaruumi naiste silme läbi. Ta andis statistilise ülevaate Jõhvi elanikest, magistritööks kogutud materjalist, informantidest ja intervjuudest. Samuti arutles ta kakskeelse paikkonna uurija ees seisvate keele- ja kultuuripiiri ületamise raskuste üle. Kuulajate kommentaaride järgi oli piiride ületamise keerukustes paralleele nt Venemaa eestlastega. TÜ folkloristika magistrant Liis-Marii Roosnupp käsitles naise kujutamist jututüübis „Imeline põgenemine” (ATU 313) ning tõi välja ka selle variantide erijooned: lugude sisu olenes nii sellest, kas jutustaja oli mees või naine, kui ka koguja soost.…
Lühikroonika
• 2. juunil esitleti Eesti Keele Instituudis Inge Käsi koostatud „Seto sõnastiku” veebiväljaannet. Tegu on esimese setukeelse veebisõnastikuga ja selle eesmärk on pakkuda setu keele huvilistele vajalikku tuge, kuniks mahukam sõnaraamat valmib. Värske veebisõnastik hõlmab ligikaudu 6000 märksõna.
• 3. juunil peeti Tartus Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi kõnekoosolek, kus Enn Ernits kõneles enne Teist maailmasõda Eesti Vabariigi koosseisu kuulunud ühe Narva jõe taguse valla, nn Eesti-Ingeri, elanike (peamiselt isurite ja ingerisoomlaste) isikunimedest alates XV sajandi lõpust kuni 1920. aastateni. Pikemalt peatus ta venepäraste perekonnanimede asendamisel läänemeresoome omadega 1922. aastal.
• 4. juunil tähistati Elvas ja Tartus toimunud ettekandepäevaga Ain Kaalepi 90. sünnipäeva.…
• 3. juunil peeti Tartus Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi kõnekoosolek, kus Enn Ernits kõneles enne Teist maailmasõda Eesti Vabariigi koosseisu kuulunud ühe Narva jõe taguse valla, nn Eesti-Ingeri, elanike (peamiselt isurite ja ingerisoomlaste) isikunimedest alates XV sajandi lõpust kuni 1920. aastateni. Pikemalt peatus ta venepäraste perekonnanimede asendamisel läänemeresoome omadega 1922. aastal.
• 4. juunil tähistati Elvas ja Tartus toimunud ettekandepäevaga Ain Kaalepi 90. sünnipäeva.…
Laguneb? Ei lagune?
Keele ja Kirjanduse käesolev number võtab vaagida eesti humanitaaria praegust seisu ühe kandi pealt.
Kui vaadata natuke ajas tagasi, siis umbes poole sajandi vältel oli Tartu ülikoolis kindlal positsioonil eriala „eesti filoloogia”, mis koondas enda alla nii keeleteaduse, kirjandusteaduse kui ka folkloristika. Sellel erialal õppijaid kutsuti eesti fillideks. Kuigi eesti fillid pidid kolmandal kursusel spetsialiseeruma, läbisid nad üsna mahuka kursuse igas nimetatud distsipliinis. Kui 1958. aastal asutati ajakiri Keel ja Kirjandus, siis määrati ta profiil lähtuvalt sellestsamast arusaamast, et keel, kirjandus ja rahvaluule kuuluvad olemuslikult kokku. Veel 1970. aastatel paistis strukturalismi võidukäigu valguses asi üsna roosiline, nii et võis rääkida humanitaarteaduste…
Kui vaadata natuke ajas tagasi, siis umbes poole sajandi vältel oli Tartu ülikoolis kindlal positsioonil eriala „eesti filoloogia”, mis koondas enda alla nii keeleteaduse, kirjandusteaduse kui ka folkloristika. Sellel erialal õppijaid kutsuti eesti fillideks. Kuigi eesti fillid pidid kolmandal kursusel spetsialiseeruma, läbisid nad üsna mahuka kursuse igas nimetatud distsipliinis. Kui 1958. aastal asutati ajakiri Keel ja Kirjandus, siis määrati ta profiil lähtuvalt sellestsamast arusaamast, et keel, kirjandus ja rahvaluule kuuluvad olemuslikult kokku. Veel 1970. aastatel paistis strukturalismi võidukäigu valguses asi üsna roosiline, nii et võis rääkida humanitaarteaduste…
Usaldusväärne teejuht Läti kohanimemaastikul
Pealkirjas figureerivad kohanimed viitavad kogu Lätit tänapäeva piires hõlmavale käsitlusele – Abava on läänes Kuramaal, Zilupe idas Latgales. Kohanimeuurimise traditsioon on Lätis tugev tänu oma ala silmapaistvaile asjatundjaile. Loetelu võiks alustada, nimetades Augusts Bīlenšteinsi (1826–1907), ning jätkata Jānis Endzelīnsi (1873–1961), Ernsts Blese (1892–1964), Vallija Dambe (1912–1995) ja Marta Rudzīte (1924–1996) nimega ning lõpetada käesoleva raamatu autoritega. Laimute Balode ja Ojārs Bušs on Jānis Endzelīnsi alustatud hiigeltöö, Läti kohanimede sõnaraamatu („Latvijas vietvārdu vārdnīca”) jätkajad, nemad on koostanud ja trükki toimetanud ajavahemikus 2003–2013 ilmunud neli köidet (P–R), kuid tööd jätkub veel vähemalt paarikümneks aastaks.
Raamatu adressaadiks on eelkõige muidugi Läti oma rahvas, kuid…
Raamatu adressaadiks on eelkõige muidugi Läti oma rahvas, kuid…
Sõna sõnastikus ja tekstis
UNESCO on 2016. aasta kuulutanud Aristotelese (384–322 eKr) mälestusaastaks, sest tema sünnist Stageiras möödub tänavu 2400 aastat. Aprillis leidsid nii Tartus kui ka Riias aset Aristotelesega seotud sündmused: Tartu Ülikooli raamatukogus avati 6. aprillil näitus „Aristoteles – 2400 aastat filosoofiat”, Läti ülikoolis peeti 7.–8. aprillil juba viiendat korda klassikalise filoloogia biennaalkonverentsi „Antiquitas Viva”, seekord alapealkirjaga „Sõna sõnastikus ja tekstis” („Vārds vārdnīcā un textā”), kus Aristotelesel ja tema mõtteviisil oli oluline koht.
Ettekanded olid inglise, läti ja saksa keeles ning esinejad Läti teadusasutustest, Peterburist, Marburgist ja Tartust. Sõnad, mida vaadeldi ja vaagiti, seostusid antiigipärandiga ning selle tõlgendamisega. Täheldada võis sarnaseid arenguid nii…
Ettekanded olid inglise, läti ja saksa keeles ning esinejad Läti teadusasutustest, Peterburist, Marburgist ja Tartust. Sõnad, mida vaadeldi ja vaagiti, seostusid antiigipärandiga ning selle tõlgendamisega. Täheldada võis sarnaseid arenguid nii…
Kuidas portreteerida Kaplinskit
Kui 2014. aastal ilmus Kanadas trükist raamat pealkirjaga „Unforced Flourishing: Understanding Jaan Kaplinski”, tundus üsna ootamatu ja intrigeeriv, et mainekate McGilli ja Queen’si ülikoolide ühiskirjastus annab välja eesti kirjanikule pühendatud originaalmonograafia. Kui aga midagi sellist juba aset leidis, ei tundunud enam sugugi üllatav, vaid vastupidi, oli otse ootuspärane, et raamatu autoriks on samuti Kanadas asuva Briti Columbia ülikooli professor ja Tartu Ülikooli audoktor Thomas Salumets. On ju Salumets kirjandusteadlane, kes on „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud Kaplinski esseekogumiku „Kõik on ime” (2004) koostaja ja saatesõnastaja ning mitmete sama kirjanikku käsitlevate teadusartiklite autor (huvilisel on neid kõige hõlpsam üles leida Salumetsa enda…
Globaalpohmeluse lokaalravitsus ehk viiul insenerina läbikukkunud inimkonnale
Valdur Mikita. Metsik lingvistika. Sosinaid kartulikummardajate külast. Grenader, 2008. 128 lk.
Valdur Mikita. Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Grenader, 2013. 240 lk.
Valdur Mikita. Lindvistika ehk Metsa see lingvistika. Välgi metsad, 2015. 240 lk.
Kuigi ülivõrrete kasutamine käib enamasti käsikäes akadeemilises mõttes häbenemisväärsete tunnetuslike kvaliteetidega, söandan Valdur Mikita äsjailmunud triloogiat häbenemata geniaalseks nimetada. Selle triloogia populaarsus ning laialdane ja mitmekesine lugemishuvi teeb ainult head meelt. Käesolevas kirjatöös proovin aga osutada neile aspektidele, mida pole senises retseptsioonis kuigivõrd kohanud, aga mida pean ometi väga oluliseks. Seda tehes ei taha ma kuidagi pisendada teisi lugemisviise ega lugemisrõõme, millest mastaapseim on kahtlemata rahvuslik kosutus praegusel närvilisel ajal, mil…
Valdur Mikita. Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Grenader, 2013. 240 lk.
Valdur Mikita. Lindvistika ehk Metsa see lingvistika. Välgi metsad, 2015. 240 lk.
Kuigi ülivõrrete kasutamine käib enamasti käsikäes akadeemilises mõttes häbenemisväärsete tunnetuslike kvaliteetidega, söandan Valdur Mikita äsjailmunud triloogiat häbenemata geniaalseks nimetada. Selle triloogia populaarsus ning laialdane ja mitmekesine lugemishuvi teeb ainult head meelt. Käesolevas kirjatöös proovin aga osutada neile aspektidele, mida pole senises retseptsioonis kuigivõrd kohanud, aga mida pean ometi väga oluliseks. Seda tehes ei taha ma kuidagi pisendada teisi lugemisviise ega lugemisrõõme, millest mastaapseim on kahtlemata rahvuslik kosutus praegusel närvilisel ajal, mil…