Rubriik
Valdkond
Aasta
Äkki ongi kõik masinad ühest otsast katki
Jan Kausi eelmist romaani „Koju” arvustades tunnistasin oma vastuolulist suhtumist ta proosasse ja kirjutasin kokkuvõtteks: „Ning oma mitmekülgsuses, vastuolulisuses, katkestustes ja ärakukkumistes, nagu ka ootamatus ilus ja ülevuses, on „Koju” tõesti Tallinna panoraamportree. Kõik, mida on sellele ette heita, on suuresti selle linna loomusest tingitud. Kaus ei saa kunagi valmis, sest Tallinn ei saa kunagi valmis.”(1) See oli muidugi vaid sümboolne poeetiline lahendusvõte, üks katse end loetuga lepitada, ka mitme leppimatusega edasi elada ja pakkuda arvustuse lugejatele mingigi võti teosesse – päriselt on ju naiivne uskuda mingi üheselt (kui tahes kompleksselt) määratletava genius loci olemasollu ja selle niivõrd kõikehõlmavasse mõjusse…
Isiksus ja elutöö
Elutöö jäädvustab looja isiku. Kui tehtud töö kestab, mäletame ka tegijat. Siiski teame, et mälestused elavast inimesest tuhmuvad ajas paratamatult ja järele jäävad vaid mõned värvikad detailid, märgid, klišeed. Pühendunud tööinimesest, kes end töösse uputas, jääb mõne möllumehega võrreldes sageli küllalt abstraktne mälestus. Virve Sarapiku ja Ülle Kursi kokku pandud mahukat kogumikku „Maie Kalda. Kaastekste” võime vaadata ka kui katset säilitada mälestus elavana, mõtestada Maie Kalda elutööd ja lõpuks – avaldada talle tänu, mis püsivam suusõnal kõneldust.
Bibliograafia, see raamatuinimeste ustav teener, jääb vahel jänni, kuid valetab harva. Raamatu lõpus olev koondbibliograafia teatab, et Maie Kalda ümmarguselt 60 aastat väldanud tööst…
Bibliograafia, see raamatuinimeste ustav teener, jääb vahel jänni, kuid valetab harva. Raamatu lõpus olev koondbibliograafia teatab, et Maie Kalda ümmarguselt 60 aastat väldanud tööst…
Kahest aiast ja mõnest mullast
Aedasid on kirjanduses kujutatud läbi aegade. Need on meieni jõudnud alates piibli loomisloost ja teistegi kultuuride ning traditsioonide müütilistest aedadest, tuletab oma selleteemalist monograafiat alustades meelde aia ja kirjanduse seoseid põhjalikult käsitlenud briti kirjandusteadlane Shelley Saguaro (2006). Saguaro osutab teema avarusele ja komplekssusele, mainides kõikvõimalikke aiatüüpe, aedade esinemisviise ja funktsioone nii reaalsuses kui ka kirjandusteoste lehekülgedel. Ühte aiaga sageli seostatavat mõõdet illustreerib mullu välja antud rahvusvaheline ja aastatuhandeteülene aiakirjanduse antoloogia „Aia rõõmud” (vt Hardyment 2014), mida kirjastuse kodulehel(1) tutvustatakse nõnda: „Selles klassikalises aiakirjanduse kogumikus esitletakse aeda kohana, kus meie tegusas maailmas tröösti leida, armastajate pelgupaigana ja isegi maapealse paradiisina.” Tutvustuslõik…
Kirjandusmuuseumi kevadkonverents „Kirjanduse pingeväljad ja adressaadi dünaamika”
14. ja 15. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumis konverents, mis võttis kokku Eesti Teadusfondi kahe grandi töö aastatel 2012–2015: Leena Kurvet-Käosaare juhitud „Adressaadi dünaamika eesti elulookirjutuses” (ETF9035) ja Marin Laagi juhitud „Eesti kirjanduse pingeväljad 1956–1968: ideoloogiad, institutsioonid ja baastekstid Nõukogude ja paguluse kontekstides” (ETF9160). Ettekannetes kõrvutati arhiiviallikaid, omaeluloolisi ja ilukirjanduslikke tekste; vaadeldi nende suhestumist kujuteldava või tegeliku vastuvõtjaga; kirjutamist suunavate ideoloogiate ja retooriliste mustrite uurimine seadis aga fookusse Teise maailmasõja järgselt kaheks lõhenenud eesti rahvuskultuuri pingeväljad, kodu- ja väliseesti (kirjanduslikud) kontaktid.
Avaettekandes lähtus Arne Merilai (TÜ) kunsti olemusest olla kahekeelne, jääda lahtiseks ja jätta midagi ridade vahele ning vaatles autoriambivalentsi juhtumeid teose…
Avaettekandes lähtus Arne Merilai (TÜ) kunsti olemusest olla kahekeelne, jääda lahtiseks ja jätta midagi ridade vahele ning vaatles autoriambivalentsi juhtumeid teose…
Lühikroonika
• 3.–7. septembrini leidis Ungaris Badacsonys aset 13. soome-ugri kirjanike kongress, mis tänavu oli pühendatud näitekirjandusele. Eestist osalesid Arvo Valton (aukülalisena), Tiina Vallikivi, Eva ja Indrek Koff, Jaanus Vaiksoo, Kauksi Ülle, Merle Jääger, Erki Aule ja kirjastaja Riho Rajand Kirjastuskeskusest.
• 8. septembril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Henrik Visnapuu 125. sünniaastapäeva. Kirjandus- ja kultuuriloolane Loone Ots pidas ettekande, milles andis ülevaate Visnapuu kui näitekirjaniku kujunemisest, tema lavateoste žanridünaamikast ja retseptsioonist. Samuti tõi Loone Ots esile Visnapuu unustusse vajunud näidendite seoseid tänapäevaga, rõhutades nii mõnegi jätkuvat aktuaalsust, ning kutsus üles mõnd neist kas või eksperimendi korras uuesti lavale tooma. Päeva lõpetuseks…
• 8. septembril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses Henrik Visnapuu 125. sünniaastapäeva. Kirjandus- ja kultuuriloolane Loone Ots pidas ettekande, milles andis ülevaate Visnapuu kui näitekirjaniku kujunemisest, tema lavateoste žanridünaamikast ja retseptsioonist. Samuti tõi Loone Ots esile Visnapuu unustusse vajunud näidendite seoseid tänapäevaga, rõhutades nii mõnegi jätkuvat aktuaalsust, ning kutsus üles mõnd neist kas või eksperimendi korras uuesti lavale tooma. Päeva lõpetuseks…
Muld ja aed
Artikli aluseks on 11. juunil 2015 UTKK ja KAJAK-i aiakonverentsil peetud ettekanne.
MULLA OLULISUSEST
Oma teedrajavas keskkonnaeetikaalases essees pealkirjaga „Maa eetika” (esmailmunud 1949) kirjutab Ameerika ökosüsteemikeskse looduskaitse eestkõneleja Aldo Leopold järgmist:
Maa ei ole seega pelgalt maapind, vaid energia voog läbi mullast, taimedest ja loomadest koosneva ringi. Toiduahelad on elus kanalid, mis suunavad energiat ülespoole, surm ja kõdunemine saadavad selle tagasi mullasse. Ring ei ole suletud: osa energiast hajub kõdunemisel, osa saadakse õhust absorbeerides juurde, osa talletatakse mullas, turbas ja pikaealistes metsades, kuid ometi on see jätkusuutlik ringlus, nagu aeglaselt laienev ning pöörlev elu allikas (Leopold 2008: 27).
Asjaolu, et muld on elus, ei…
MULLA OLULISUSEST
Oma teedrajavas keskkonnaeetikaalases essees pealkirjaga „Maa eetika” (esmailmunud 1949) kirjutab Ameerika ökosüsteemikeskse looduskaitse eestkõneleja Aldo Leopold järgmist:
Maa ei ole seega pelgalt maapind, vaid energia voog läbi mullast, taimedest ja loomadest koosneva ringi. Toiduahelad on elus kanalid, mis suunavad energiat ülespoole, surm ja kõdunemine saadavad selle tagasi mullasse. Ring ei ole suletud: osa energiast hajub kõdunemisel, osa saadakse õhust absorbeerides juurde, osa talletatakse mullas, turbas ja pikaealistes metsades, kuid ometi on see jätkusuutlik ringlus, nagu aeglaselt laienev ning pöörlev elu allikas (Leopold 2008: 27).
Asjaolu, et muld on elus, ei…
Omamoodi ime – ilmunud on eesti-läti sõnaraamat
Üle 40 000 märksõna sisaldava „Eesti-läti sõnaraamatu” (ELS) ilmumine on sündmus ja omamoodi ime. Oleme küll lähinaabrid, kuid vastastikku teineteise keelt tutvustavate väljaannete, sh sõnaraamatute valdkonnas on vähe tähiseid. Üks võimalik põhjus on kindlasti see, et pole olnud ega ole tungivat vajadust teineteise keelt õppida, sest hakkama on saadud prevaleerivate kontaktkeelte saksa ja vene, uuemal ajal inglise keele vahendusel.
Eesti-läti sõnaraamatute ajaloo alguse võib ehk tinglikult siduda Liivimaa talurahvaasjade komisjoni tõlgiametit ja paljusid muidki ameteid pidanud Jaan Nebokati (1844–1908) koostatud „Saksa-Läti-Vene-Eestikeele Sõnaraamatu” (Riia, Tartu: Schnakenburg, 1885; 2., parandatud trükk 1899) ilmumisega, hoolimata sellest, et hilisemad eesti-läti sõnaraamatud seda kasutatud leksikograafilise kirjanduse…
Eesti-läti sõnaraamatute ajaloo alguse võib ehk tinglikult siduda Liivimaa talurahvaasjade komisjoni tõlgiametit ja paljusid muidki ameteid pidanud Jaan Nebokati (1844–1908) koostatud „Saksa-Läti-Vene-Eestikeele Sõnaraamatu” (Riia, Tartu: Schnakenburg, 1885; 2., parandatud trükk 1899) ilmumisega, hoolimata sellest, et hilisemad eesti-läti sõnaraamatud seda kasutatud leksikograafilise kirjanduse…
Sõnaraamat või/ja eksperiment
Läti-eesti sõnaraamat. Latviešu-igauņu vārdnīca. Projektijuht / Projekta vadītājs Arvi Tavast. Sõnaraamatu töörühm / Vārdnīcas darba grupa Merle Madisson, Aive Mandel, Tauno Nõulik, Anita Tannenberg. Eesti Keele Instituut / Igauņu valodas institūts. Eesti Keele Sihtasutus / Igauņu valodas fonds, 2015.
Naabrist on raske aru saada, kui sa ei kuule, mida ta ütleb, naaberrahvast on raske mõista, kui sa ei oska tema keelt. Aga keele omandamiseks on hädasti vaja sõnaraamatuid. Lätlasi ja eestlasi on siiani aidanud teineteisest ilma vahelträäkijateta aru saada Karl Abeni koostatud üsna tagasihoidlikud sõnaraamatud (niihästi läti-eesti kui ka eesti-läti), mis nägid ilmavalgust umbes pool sajandit tagasi. Euroopa Regionaalarengu Fondi Eesti-Läti…
Naabrist on raske aru saada, kui sa ei kuule, mida ta ütleb, naaberrahvast on raske mõista, kui sa ei oska tema keelt. Aga keele omandamiseks on hädasti vaja sõnaraamatuid. Lätlasi ja eestlasi on siiani aidanud teineteisest ilma vahelträäkijateta aru saada Karl Abeni koostatud üsna tagasihoidlikud sõnaraamatud (niihästi läti-eesti kui ka eesti-läti), mis nägid ilmavalgust umbes pool sajandit tagasi. Euroopa Regionaalarengu Fondi Eesti-Läti…
Südamesilmadega Inglisillalt
Saatuse tahtel sündis Indrek Hirv õigel maal õiges kohas, aga vales riigis. Ta on pallaslastest kunstnike laps, tema maailma kujundasid värvid ja helid, tangorütmid ja Eesti Leegioni laulud ning mingi Eesti NSV luuletaja pole ta kunagi olnud. Kuigi Hirve esikkogu „Uneraev” (1987) sisaldab värsse aastaist 1976–1987, räägib selle pealkiri ise enda eest. Paralleelid Marie Underi hilispoeemiga „Uneretk” on ilmsed, ent kui vanale Underile kangastusid noorusmaa illusioonid, siis noorel Hirvel pole enam mingeid illusioone. Sarnaselt Heiti Talvikuga on temagi saatus „sundida saledasse stroofi / elementide pime raev”. Ning ta teeb seda hästi, tema sonettides, tertsiinides ja triolettides tõuseb taas ellu arbujate…
Härra Koi ja õigus surmale
Kaur Riismaa puhul ei teki enam ammu küsimusi tema kirjutamisoskuse kohta. Seda kinnitab nii kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistluse võit kui ka 2014. aasta luulekogude eest saadud kultuurkapitali aastapreemia. Nagu teada, kirjutab ta palju (nelja aastaga kuus luulekogu ning kaks romaani) ja eelkõige tõstetakse esile tema meisterlikke stiilimänge. Ta on justkui autor, kes ei korda ennast ja kelle teostest ei vaata vastu ainult ladus ja nauditav keelekasutus, vaid terve plejaad eriilmelisi tegelaskujusid. See kõik on muidugi õige, kuid nagu kirjeldab Hasso Krull Riismaa luulekogude koondülevaates, lähtuvad tema teosed suuresti sarnastelt alustelt.(1) Sama lugu on ka tema esimeste proosateostega „Pimeda mehe…
Miks ungarlased ei taha olla soomeugrilased? Angela Marcantonio ja Jobbik ühes lauses
2012. aasta septembris toimus Ungaris VI soome-ugri rahvaste maailmakongress. Selle sündmuse järellainetusena käis ka meie meediast põgusalt läbi arusaam, et soome-ugri keelesugulus, mis liidab Eesti, Soome ja Ungari kümnete väikerahvastega Venemaal, on sattunud Ungaris rünnaku alla. Nagu sõnastas selle üks toonane Delfi artikkel, soome-ugri keelesugulus olevat Habsburgide vandenõu, mida õige ungarlane ei tunnista (Delfi 2013a). See, eesti kultuuritajus peaaegu teotuslikuna kõlav arusaam ei näi kaugeltki nii ekstreemne ungari keele kontekstis, milles esineb ohtralt turgi keelte mõjusid ja diskussioon ungari keele võimalikust seotusest turgi keeltega on sama vana kui fennougristika ise. Ka poliitilist konteksti vaadates tundub ungari keel nagu hiiglane kääbuste…
Esivanemate varandus lõpuks järeltulijate kasutuses
Võib julgesti öelda, et meie vanade keelesaarte käsi käib hästi. Murretest, mida keegi juba inimpõlve jagu enam ei kõnele, on viimastel aastatel avaldatud uurimusi, e-väljaandeid ning üsna hiljuti mitu tähtsat raamatut: keelesaarte murdenäited sarjas „Eesti murded” ja Oskar Kallase raamat „Eesti mõtteloo” sarjas. Need on kõik Eestis oma „unustatud suguharu” vastu umbes 120 aastat tagasi alguse saanud huvi viimased viljad.
„Unustatud suguharu” on muidugi retooriline kujund. Juba Kallas teadis väga hästi, et Lutsi maarahvas polnud kadunud ega kadumas, vaid keelt vahetamas ja saamas/saanud tavalisteks Latgale katoliiklasteks. Võib arvata, et tänapäevaks on märgatav osa nende järeltulijaist välja rännanud näiteks Riiga ja on…
„Unustatud suguharu” on muidugi retooriline kujund. Juba Kallas teadis väga hästi, et Lutsi maarahvas polnud kadunud ega kadumas, vaid keelt vahetamas ja saamas/saanud tavalisteks Latgale katoliiklasteks. Võib arvata, et tänapäevaks on märgatav osa nende järeltulijaist välja rännanud näiteks Riiga ja on…
Airootsi – Lauri Pilteri kirjanduslik omailm
Tõlkijana on Lauri Pilter tutvustanud üht huvitavat nähtust, nimelt „regionalistlikku ehk „kohaliku koloriidi” kirjandust” (Pilter 2013), ja sarnase nähtuse alla sobitub ka tema enda proosalooming. Esikteosest „Lohejas pilv” alates on ta sidunud oma kirjanduslikke arendusi subjektiivselt, mõnel juhul lausa intiimselt tähenduslike paikadega, mille võrgustikust on dokumentaalsuse ja fiktsiooni põimingus kujunenud ajapikku loominguline omailm. See on teadlikult ehitatud kirjanduslik maailm, kus teosest teosesse „korduvad samad kohad ja tegelased” (Velsker 2014). Sihipärasus ja isiklikest eelistustest lähtuv reaalse ümbruse elementide, kohtade, elanike esiletõstmine, kordamine või välistamine ongi omailma alus. Semiootilisest Umwelt’i käsitlusest (nt Uexküll 2012) tõukuvalt olen kirjanduslikku omailma määratlenud poeetilis-subjektiivse maailmana, mis…
Pilguheit eestlaste hingestatud maailma
Ajal, kui fantaasiakirjandus ruulib ja eestlaste rahvapärimust ning eriti vanu uskumusi ja ka moodsat usundit on belletristikavormi edukalt sulatanud Andrus Kivirähk ja Indrek Hargla, on värskendav pöörduda tagasi puhastverd algallikate juurde. Sest seda ju otse rahvasuust talletatud arhiivitekstid on. Rahvaluule arhiivi vanemteaduril ja Eesti folkloristika grand old lady’l Mall Hiiemäel on valminud raamat, kuhu on koondatud aukartust äratav kogum tema oma koduselt Virumaalt kogutud usundilisi jutte.
Kohe raamatu alguses annab koostaja ülevaate nende Virumaalt pärit tekstide kogumisloost. Jakob Hurda rahvaluule kogumisaktsioonist, XIX sajandi lõpust alates on neid tekste Eesti Rahvaluule Arhiivi talletanud mitmed kohalikud korrespondendid. Alates Eesti Rahvaluule Arhiivi moodustamisest 1927.…
Kohe raamatu alguses annab koostaja ülevaate nende Virumaalt pärit tekstide kogumisloost. Jakob Hurda rahvaluule kogumisaktsioonist, XIX sajandi lõpust alates on neid tekste Eesti Rahvaluule Arhiivi talletanud mitmed kohalikud korrespondendid. Alates Eesti Rahvaluule Arhiivi moodustamisest 1927.…
Maajumala poig mitte ainult Lutsi eestlastele
„Eesti mõtteloo” 123. raamatuna ilmunud „Maajumala poig” on Oskar Kallase (1868–1946) mõttelugu vaid talle omaste hargnemiste ja peatustega, kirjeldatuna ka Kallase kaasteeliste pilgu läbi. Tänu oma mitmekihilisusele on see raamat kokkuvõte olnust ja tehtust, aga samas ka meeldetuletus tänapäevale, et „üks ajastu on oma elult samaväärne teisega, kuigi vormilt erinev, ning iga rahvapõlv täidab temale osaks langeva ülesande ja kannab vastutust eelmiste ning tulevaste põlvede ees” (lk 306).
Austava nimetuse maajumala poig andsid Oskar Kallasele Lutsi eestlased (maarahvas), kelle elu ja mälestusi ta 1893. aastal Vitebski kubermangu otsima ja uurima tõttas. Esimesel kokkupuutel oli Kallas Lutsi maarahvale kahtlane kuju: koolerakülvaja või…
Austava nimetuse maajumala poig andsid Oskar Kallasele Lutsi eestlased (maarahvas), kelle elu ja mälestusi ta 1893. aastal Vitebski kubermangu otsima ja uurima tõttas. Esimesel kokkupuutel oli Kallas Lutsi maarahvale kahtlane kuju: koolerakülvaja või…
Loomisest ja selle-eelsest rahvaluuleteaduslikult
Aado Lintropi „Loomisaja lood” on kogumik, kus leidub nii ilmunud kui ka seni ilmumata artikleid ja tõlkeid, mis tegelevad meie idapoolsete keelesugulaste usundi ja suulise folklooriga. Need rahvad – loetlegem „tagantpoolt ettepoole”: nganassaanid, mansid, handid, udmurdid, sekka ka komisid, eestlasi ja teisigi – on Lintropile tuttavad mitte üksnes teoreetiliselt, vaid vahetutest kontaktidest aegade jooksul toimunud välitöödelt. Välitöödest saavad alguse sedasorti emotsioonid ja mõtted, mis ei ole päris samastatavad nendega, mis võivad tekkida raamatulehekülgede krabistamisest. Neis välitöömõtetes on iselaadset ruumi, õhku ja aistinguid, aga ka asju, mis jäävadki ütlemata, kuigi mitte märkamata. On hea, et Lintrop on mõneski kohas suutnud väljendada…
Puu Jaagupi pajatused
Käesolev artikkel jätkab reaalelu seikadel ja sündmustel rajanevate humoristliku kallakuga narratiivide vaatlust (vrd Hiiemäe 2014). Tähelepanu keskmes on luiskelugude vestja Jaagup Puu (1879–1964) ning temalt talletatud jutupärand Eesti Rahvaluule Arhiivis. „Tema puhub nii, et on puhutud,” iseloomustas Jaagupi – suure valetaja – talenti tema kaasaegne Hugo Klammer (EKRK I 31, 1134 (19c) < Viru-Jaagupi khk (1960)). Järgnevas püüan selgitada, miks ja kuidas pälvis jutustaja kogukonna tunnustuse ajastul, mil klassikaliste, rahvusvahelise levikuga valetamisjuttude aeg oli juba ümber saanud.
VALETAMISJUTTUDEST RAHVAJUTUREGISTRITES
Valetamisel ja petmisel on inimestevahelistes suhetes oluline koht.(1) Naljandites ja muinasjuttudes kannab see enamasti omakasupüüdlikku eesmärki: oskuslik valetamine toob edu. Ekstreemsete elualade esindajad…
VALETAMISJUTTUDEST RAHVAJUTUREGISTRITES
Valetamisel ja petmisel on inimestevahelistes suhetes oluline koht.(1) Naljandites ja muinasjuttudes kannab see enamasti omakasupüüdlikku eesmärki: oskuslik valetamine toob edu. Ekstreemsete elualade esindajad…
„…või nagu selles anekdoodis”
SISSEJUHATUS
Huumor on alati ja pea igas ühiskonnas kõrgelt hinnatud loominguvorm, milles uudsus põimub stereotüüpsusega, kergemeelsus tõsidusega, üllatav ootuspärasega ja agressiivne sõbralikuga. Inimesed kasutavad huumorit igapäevaselt — loovad, edastavad, naudivad seda publikuna. Naljad elustavad seltskondlikku vestlust. Eriti lääne kultuuriruumis peetakse huumorimeelt üheks kõige olulisemaks isikuomaduseks, mida hinnatakse sõprade, partnerite, töökaaslaste ja teiste juures. Huumorit leidub asjatundjate koostatud anekdoodikogumikes, televisioonis, teatris, video-, teksti- ja pildivormis, püstijalakoomikas, reklaamides jne. Loomulikult võib huumorit leida ka tavavestluses. Huumor oma igapäevases kontekstis, st suulises suhtluses, lisab räägitule ilmekust ja vahel ka sisukust. Nali pole ainult kõrvalepõige, vaid pakub lisainformatsiooni, muutes vestluse mitmeplaanilisemaks, üllatuslikumaks, nauditavamaks, veenvamaks erinevates…
Huumor on alati ja pea igas ühiskonnas kõrgelt hinnatud loominguvorm, milles uudsus põimub stereotüüpsusega, kergemeelsus tõsidusega, üllatav ootuspärasega ja agressiivne sõbralikuga. Inimesed kasutavad huumorit igapäevaselt — loovad, edastavad, naudivad seda publikuna. Naljad elustavad seltskondlikku vestlust. Eriti lääne kultuuriruumis peetakse huumorimeelt üheks kõige olulisemaks isikuomaduseks, mida hinnatakse sõprade, partnerite, töökaaslaste ja teiste juures. Huumorit leidub asjatundjate koostatud anekdoodikogumikes, televisioonis, teatris, video-, teksti- ja pildivormis, püstijalakoomikas, reklaamides jne. Loomulikult võib huumorit leida ka tavavestluses. Huumor oma igapäevases kontekstis, st suulises suhtluses, lisab räägitule ilmekust ja vahel ka sisukust. Nali pole ainult kõrvalepõige, vaid pakub lisainformatsiooni, muutes vestluse mitmeplaanilisemaks, üllatuslikumaks, nauditavamaks, veenvamaks erinevates…
Mida setod lugesid?
Senised uurimused Setomaa jututraditsioonist keskenduvad peamiselt sellele osale, mis erineb ülejäänud Eestist kogutud ainesest. Rõhutatakse seto juttude eripära, võrdlemisi kitsast levikuala, mis jääb läänemeresoome ja balti rahvaste areaali, ning arhailisust (vt nt Salve, Sarv 1987; Salve 2006), sealjuures ka pärimuskandjate kirjaoskamatust.
Seto materjali osas valitseb seisukoht, et kuna XX sajandi alguskümnenditel oli suurem osa rahvast kirjaoskamatu, siis võib nendelt üleskirjutatud juttude puhul eeldada, et need on valdavalt kirjakultuuri mõjudest puutumata. Tekstid, mis aga toetuvad mõnele trükiallikale, on ebaautentsed ega vääri uurimist. Samas on just need tekstid setode kirjakultuuri uurimisel väga kõnekad ning panevad kahtlema mõnedes väidetes, mida setode kultuurikirjelduses üldisemalt kasutatakse.
Eesti…
Seto materjali osas valitseb seisukoht, et kuna XX sajandi alguskümnenditel oli suurem osa rahvast kirjaoskamatu, siis võib nendelt üleskirjutatud juttude puhul eeldada, et need on valdavalt kirjakultuuri mõjudest puutumata. Tekstid, mis aga toetuvad mõnele trükiallikale, on ebaautentsed ega vääri uurimist. Samas on just need tekstid setode kirjakultuuri uurimisel väga kõnekad ning panevad kahtlema mõnedes väidetes, mida setode kultuurikirjelduses üldisemalt kasutatakse.
Eesti…
Paulopriit Voolaine kogutud Lutsi muinasjutud
Paulopriit Voolaine kirjutas 1926. aastal Eesti ja Soome üliõpilaskondade hõimualbumis: „Soome sugu rahvaile on Läti eriti tähelepanu väärt maa-ala. Siin elas kord kurelasi, läind sajangul leidus veel vadjalaste järeltulijaid, kreevineid Bauski linna ümbruses. Praegu elavaina on tegemist liivlaste ja eestlastega. Iseäranis rohkesti on viimaseid, keda siia on siirdund ju vanust ajust pääle ja kellest paljud on jäljetult kadund. Praegusaja tähtsamaid vanemaid (200–300 a.) Eesti asundusi on Lätis, Lätgallias, Lutsi (Ludze, Ludza) linna ümbruses ja Läti Valga maakonnas Koiva (Gauja) ülijooksul Seltini ja Alamõisa (Lejasciems, Aahof) kihelkonnas” (Voolaine 1926: 83).
25-aastane Voolaine oli selleks hetkeks juba viis aastat käinud Akadeemilise Emakeele Seltsi…
25-aastane Voolaine oli selleks hetkeks juba viis aastat käinud Akadeemilise Emakeele Seltsi…
Venna ja õe abielu tagajärjel tekkinud järve muistend
Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA) on hulk muistenditekste, mis räägivad järve tekkest mõne tabu rikkumise tagajärjel. Üks järve sünni põhjus on abielu õe ja venna vahel. Selle kohta olen ERA-st leidnud 73 teksti, aga nende koguarvu on võimatu öelda, sest neid võib olla veel ka süstematiseerimata materjali hulgas. Suurem osa variante on pärit Lõuna-Eestist, üsna palju ka Saaremaalt. Põhja-Eestist on üles kirjutatud ainult mõned üksikud tekstid.
Artiklis tutvustan selle rahvajutu ajalugu ja pakun välja ühe võimaliku vastuse küsimusele, miks seda räägiti sajandist sajandisse. Alustuseks aga esitan kaks ERA-s talletatud muistendit,(1) annan kokkuvõtva sisukirjelduse abil põgusa ülevaate suuremast osast tekstivariantidest ning tutvustan lühidalt…
Artiklis tutvustan selle rahvajutu ajalugu ja pakun välja ühe võimaliku vastuse küsimusele, miks seda räägiti sajandist sajandisse. Alustuseks aga esitan kaks ERA-s talletatud muistendit,(1) annan kokkuvõtva sisukirjelduse abil põgusa ülevaate suuremast osast tekstivariantidest ning tutvustan lühidalt…
Leigri tegelaskuju Hiiumaa jutupärimuses
Hiiumaa müütiliste hiiumuistendite keskne kangelane Leiger on senises rahvajutu-uurimuses jäänud üsna teiste Eesti aladel tuntud hiidude ja vägilaste varju. See on seletatav tegelaskujukeskse jutupärimuse peamiselt hiiumaalise levikuga ja suhteliselt tagasihoidliku esindatusega rahvaluulekogudes. Senises hiiumuistendite uurimisloos on Eduard Laugaste, Ellen Liiv, Erna Normann jt esile toonud Leigri lugude süžeelist kattuvust eeskätt Suure Tõllu ja Vanapagana lugudega (HVM II: 28). Lähemal uurimisel pole Hiiumaa vägimehe puhul tegu siiski pelgalt tuntumate kangelaskujude paralleeltegelasega, vaid hiidlaste ja hiiurootslaste pärimuse pikaajalisel koosmõjul välja kujunenud piirkondlike erijoontega loodus- ja kultuurhiiu koondkujuga, kes väärib põhjalikumat käsitlemist.
NEIDER, LEIGRE, LEIGEL VÕI LEIGES?
Leigri hiiukuju ilmumine teadus- ja kirjandusmaastikule on olnud…
NEIDER, LEIGRE, LEIGEL VÕI LEIGES?
Leigri hiiukuju ilmumine teadus- ja kirjandusmaastikule on olnud…
Kui muistendist saab fiktsioon
MUISTEND KUI ŽANR JA SELLE DISKURSIIVSED KONTEKSTID
Muinasjutt, müüt ja muistend on need kolm suurt jutužanri, millele on üles ehitatud folkloorse proosa rahvusvaheline põhijaotus (Bascom 1984). See esinduslik kolmik hakkas kujunema juba Jakob ja Wilhelm Grimmi töödes, kusjuures muistendi (ingl legend, sks Sage) kui autonoomse žanri konstrueerimises sai põhiliseks kriteeriumiks vastandus muinasjutule (ingl folktale, sks Märchen). Kui muinasjutt manab esile poeetilist fantaasiamaailma, mille olemasolusse ei usu jutustaja ega kuulajaskond, siis muistendile on olemuslik tõepärasus ja usutavus, kui tahes eriskummaline ei oleks ka selles kajastatud üleloomulik läbielamine. Vennad Grimmid rõhutasid muistendi historiseeritust kui jutu iseloomulikku suhet selle temporaalse ning geograafilise keskkonnaga (Gunnell…
Muinasjutt, müüt ja muistend on need kolm suurt jutužanri, millele on üles ehitatud folkloorse proosa rahvusvaheline põhijaotus (Bascom 1984). See esinduslik kolmik hakkas kujunema juba Jakob ja Wilhelm Grimmi töödes, kusjuures muistendi (ingl legend, sks Sage) kui autonoomse žanri konstrueerimises sai põhiliseks kriteeriumiks vastandus muinasjutule (ingl folktale, sks Märchen). Kui muinasjutt manab esile poeetilist fantaasiamaailma, mille olemasolusse ei usu jutustaja ega kuulajaskond, siis muistendile on olemuslik tõepärasus ja usutavus, kui tahes eriskummaline ei oleks ka selles kajastatud üleloomulik läbielamine. Vennad Grimmid rõhutasid muistendi historiseeritust kui jutu iseloomulikku suhet selle temporaalse ning geograafilise keskkonnaga (Gunnell…
Aardepärimuse tüpoloogiline tegelikkus
Uuritava ainese liigitamine ning tüpoloogiliste üksuste määratlemine on kogu aeg kuulunud folkloristika kui teaduse rutiinsesse praktikasse. Dan Ben-Amose sõnul on klassifikatsioonisüsteemi(de) formuleerimine lausa uurimise nõue, kuna sidus süsteem võimaldab valitud tunnuste ja kriteeriumide järgi korrastatult esitada näiliselt kaootilist infohulka ning tuletada detailide ning üksikjuhtumite põhjal mudeleid (Ben-Amos 1976: 31–32). Liigitussüsteeme luues ning uurimisobjekte korrastatult esitledes opereerime niisuguste põhimõistetega nagu žanr, tüüp, motiiv. Liigitamise ja tüpologiseerimise saadusteks on aga mitmesuguste koostamispõhimõtete alusel sündivad aineloendid või kataloogid.
TÜPOLOOGIAD JA TÜPOLOOGILINE MEETOD
Folkloristika ajaloos on tüpoloogilist uurimist periooditi väärtustatud erineval määral sõltuvalt teadusala üldisest arengust, valitud uurimisparadigmast ning -meetoditest. Rahvaluule žanrijaotuse alusel või ka mõnel…
TÜPOLOOGIAD JA TÜPOLOOGILINE MEETOD
Folkloristika ajaloos on tüpoloogilist uurimist periooditi väärtustatud erineval määral sõltuvalt teadusala üldisest arengust, valitud uurimisparadigmast ning -meetoditest. Rahvaluule žanrijaotuse alusel või ka mõnel…
Emakeele Seltsis
Emakeele Seltsi aastakoosolek toimus 27. märtsil Tallinnas. Akadeemilise ettekande „Eesti ja Soome emakeeleõpetajaks õppivate üliõpilaste motivatsioon ja kutsumus saada õpetajaks” pidasid Kersti Lepajõe ja Satu Grünthal. Tartu Ülikooli ja Helsingi ülikooli ühisprojekti eesmärk oli selgitada, milline on eesti ja soome emakeeleõpetajaks õppivate üliõpilaste sisemine motivatsioon ja tahe saada õpetajaks, samuti uuriti, milline on õpetajaameti ühiskondlik tähendus. Selleks küsitleti 2014. aasta kevadsemestril e-ankeedi toel 34 Helsingis ja 26 Tartus emakeeleõpetajaks õppivat üliõpilast.
Uurimusest selgus, et nii eesti kui ka soome üliõpilastel on tugev motivatsioon saada õpetajaks, kuid erinev on õpetajaameti väärtustamine ühiskonnas: pea 90 % soomlastest arvab, et emakeele ja kirjanduse õpetaja…
Uurimusest selgus, et nii eesti kui ka soome üliõpilastel on tugev motivatsioon saada õpetajaks, kuid erinev on õpetajaameti väärtustamine ühiskonnas: pea 90 % soomlastest arvab, et emakeele ja kirjanduse õpetaja…
Vilde jäävusest
24. aprillil toimus Eesti Kirjanike Liidu musta laega saalis Eduard Vilde 150. sünniaastapäevale pühendatud konverents „Tokerjad hääbuvad, Vilde jääb”. Tegemist oli üle mitme aasta toimunud Vildele pühendatud konverentsiga, kus käsitleti eesti kirjandusklassiku isikut ja loomingut mitmest vaatenurgast.
Konverentsi avas Rein Veidemann, kes juhtis oma tervituskõnes tähelepanu asjaolule, et riiklikult on jäänud Vilde juubel märkamata, see väärinuks palju suuremat tähelepanu. Põhiosas keskendus sõnavõtt kitsas- ja murekohtadele eesti kultuuri ja kirjanduse uurimises. Tervituskõne pealkirjas püstitatud küsimus „Mida teha Vildega?” laieneb õigupoolest küsimuseks – mida teha eesti kirjanduskultuuriga? Tänapäeval valitsev totaalne projektistumine ja teadusrahastuse heitlikkus ei soosi kirjandus-, kultuuri- ja koduloolisi uurimusi, klassikud on…
Konverentsi avas Rein Veidemann, kes juhtis oma tervituskõnes tähelepanu asjaolule, et riiklikult on jäänud Vilde juubel märkamata, see väärinuks palju suuremat tähelepanu. Põhiosas keskendus sõnavõtt kitsas- ja murekohtadele eesti kultuuri ja kirjanduse uurimises. Tervituskõne pealkirjas püstitatud küsimus „Mida teha Vildega?” laieneb õigupoolest küsimuseks – mida teha eesti kirjanduskultuuriga? Tänapäeval valitsev totaalne projektistumine ja teadusrahastuse heitlikkus ei soosi kirjandus-, kultuuri- ja koduloolisi uurimusi, klassikud on…