Rubriik
Valdkond
Aasta
Johannes Barbaruse Venemaa
„Reisimine on filmimine ilma kaamerata, –
see on programmi vahetus iga sekundi järele,
see on novell novelli järele, see on elav romaan.”
(Barbarus 1930: 570)
Johannes Vares-Barbaruse (1890–1946) positsioon Eesti aja- ja kultuuriloos on vastuoluline. Ühelt poolt oli ta silmapaistev arst nimega Vares, teisalt Barbaruse-nimeline poeet, kelle modernistlikku luulet ei ole alati tunnustatud ning kelle retseptsioon on olnud häiritud. Selle üheks põhjuseks oli tema poliitiline tegevus, „mis ei ole lasknud luuletaja Barbarust käsitleda kontekstivabalt” (Laak 2002: 97). Peaaegu alati käsitletakse Vares-Barbarust koos tema poliitiliste vaadete ja/või tegevusega ehk tähelepanuta ei jää tema vabariigiaegne „vaibumatu opositsioonimeelsus” (Eelmäe 2007: 1522), ühiskonnakriitilisus ega vasakpoolne hoiak.
Enamasti on analüüsitud…
see on programmi vahetus iga sekundi järele,
see on novell novelli järele, see on elav romaan.”
(Barbarus 1930: 570)
Johannes Vares-Barbaruse (1890–1946) positsioon Eesti aja- ja kultuuriloos on vastuoluline. Ühelt poolt oli ta silmapaistev arst nimega Vares, teisalt Barbaruse-nimeline poeet, kelle modernistlikku luulet ei ole alati tunnustatud ning kelle retseptsioon on olnud häiritud. Selle üheks põhjuseks oli tema poliitiline tegevus, „mis ei ole lasknud luuletaja Barbarust käsitleda kontekstivabalt” (Laak 2002: 97). Peaaegu alati käsitletakse Vares-Barbarust koos tema poliitiliste vaadete ja/või tegevusega ehk tähelepanuta ei jää tema vabariigiaegne „vaibumatu opositsioonimeelsus” (Eelmäe 2007: 1522), ühiskonnakriitilisus ega vasakpoolne hoiak.
Enamasti on analüüsitud…
Seminar „Muinasjutust mitme kandi pealt” Haapsalus
Eesti Kirjandusmuuseumi ja Tartu Ülikooli muinasjuttude töörühm korraldab igal aastal Eesti eri paigus muinasjututeemalise seminari. Kuuendat korda toimuvana jõudis see 29. detsembril 2015 järjega Haapsallu, kandes alapealkirja „Muinasjutust mitme kandi pealt”. Ettekannetele lisaks esitleti väljaandeid, päeva lõpetas filmiprogramm. Seminarid on suunatud nii jutu-uurijatele kui ka õpetajatele, raamatukogutöötajatele, kõigile huvilistele. Varem on seminare-koolituspäevi peetud Lätis Ludzas (2010), Setumaal Obinitsas (2011), Kuressaares (2012), Järvamaal Sargveres (2013) ning Tallinnas (2014).
Pille Kippar avas ettekandes „Tõesti-sündinud lugusid ja kuulujutte läänlastest” oma sidemeid sünnipaiga Lääne-maaga ja meenutas pajatuse žanris olulisi inimesi Läänemaa haridus- ja kultuuriloos, kellega tal on kokkupuuteid olnud (Risti koolmeister Jüri Uustalu, Haapsalu baptistijutlustaja…
Pille Kippar avas ettekandes „Tõesti-sündinud lugusid ja kuulujutte läänlastest” oma sidemeid sünnipaiga Lääne-maaga ja meenutas pajatuse žanris olulisi inimesi Läänemaa haridus- ja kultuuriloos, kellega tal on kokkupuuteid olnud (Risti koolmeister Jüri Uustalu, Haapsalu baptistijutlustaja…
Lühikroonika
• 1. aprillil toimus Tartus Emakeele Seltsi aastakoosolek. Akadeemilise ettekande „Kas mõistatused sobivad murdesõnavara allikaks?” pidas Arvo Krikmann. ES-i 95. tegevusaastast andis ülevaate seltsi teadussekretär Killu Paldrok.
• 5. aprillil korraldas TLÜ Akadeemiline Raamatukogu oma 70. sünnipäeva puhul rahvusvahelise ettekandepäeva „Raamatukogu kui võimalus: ajalugu ja tulevik”, kus arutleti, millist rolli mängib teadusraamatukogu uurija jaoks ning millised on peamised väljakutsed digiteerimisel. Esinesid Andres Kollist (TLÜ AR), Aija Sakova (TLÜ AR), Aira Võsa (TLÜ AR), Martin Hallik (Tartu Ülikooli Raamatukogu), Tõnu Viik (Tallinna Ülikool), Kristian Jensen (Briti raamatukogu) ja Chezkie Kasnett (Iisraeli rahvusraamatukogu).
• 12. aprillil toimus ajakirja Värske Rõhk korraldatud Värske Õhtu, kus…
• 5. aprillil korraldas TLÜ Akadeemiline Raamatukogu oma 70. sünnipäeva puhul rahvusvahelise ettekandepäeva „Raamatukogu kui võimalus: ajalugu ja tulevik”, kus arutleti, millist rolli mängib teadusraamatukogu uurija jaoks ning millised on peamised väljakutsed digiteerimisel. Esinesid Andres Kollist (TLÜ AR), Aija Sakova (TLÜ AR), Aira Võsa (TLÜ AR), Martin Hallik (Tartu Ülikooli Raamatukogu), Tõnu Viik (Tallinna Ülikool), Kristian Jensen (Briti raamatukogu) ja Chezkie Kasnett (Iisraeli rahvusraamatukogu).
• 12. aprillil toimus ajakirja Värske Rõhk korraldatud Värske Õhtu, kus…
Paljas elu laagrimälestustes ja Jaan Oksa proosaloomingus
Jaan Oksa loomingut ümbritseb tänini teatav saladuseloor. Ühelt poolt märgati selle loomingu erakordsust ja kujundirikkust juba Noor-Eesti õitseajal, ennekõike Tuglase poolt. Teisalt on Oksa tõlgendamine jäänud tänini põgusaks ja visandlikuks; ka artikli mõõtu tõsisemaid uurimusi võib ühe käe sõrmedel üles lugeda (Palgi 2003; Grünthal 2001; Süvalep 1996; Heero 2005; Lukas 2005). Ebalusest Oksa käsitlemisel võib aru saada: erinevalt paljudest kaasaegsetest (kas või Juhan Liivist) ei sobitu Oksa ilukirjanduslik looming ei kriitilise realismi ega ka rahvusliku äratuse kategooriasse, olles juba seetõttu mõistetud eesti kirjandusuurimise peavoolust kõrvale jääma. Kuid probleem on sügavam: Oksa tähelepanuväärsematest proosapaladest pole sugugi lihtne välja lugeda, mis seal…
Lühidalt
Slavica Revalensia. I. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014. 220 lk.
Slavica Revalensia. II. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015. 232 lk.
2014. aasta lõpus hakkas Tallinna Ülikooli slavistide väljaandena ilmuma venekeelne teadusajakiri Slavica Revalensia, 2015. aasta detsembrikuus jõudis lugejateni ajakirja teine number. Väljaande kolleegium on rahvusvaheline, sellesse kuuluvad Eesti kirjandusteadlaste kõrval ka Moskva, Peterburi, Princetoni, Gratzi, Edmontoni ja Stanfordi ülikoolide õppejõud ja teadlased. Slavica Revalensia toimetaja on Tallinna Ülikooli lektor Grigori Utgof.
Ajakiri avaldab nii uuemaid uurimusi vene kirjandusest ja kultuuriloost kui ka publikatsioone vene kirjandusteaduse seniavaldamata kullafondist. 2015. aasta Slavica Revalensias on publitseeritud Vladimir Toporovi (1928–2005) artikkel „Märk ja tekst ruumis ning ajas”.…
Slavica Revalensia. II. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2015. 232 lk.
2014. aasta lõpus hakkas Tallinna Ülikooli slavistide väljaandena ilmuma venekeelne teadusajakiri Slavica Revalensia, 2015. aasta detsembrikuus jõudis lugejateni ajakirja teine number. Väljaande kolleegium on rahvusvaheline, sellesse kuuluvad Eesti kirjandusteadlaste kõrval ka Moskva, Peterburi, Princetoni, Gratzi, Edmontoni ja Stanfordi ülikoolide õppejõud ja teadlased. Slavica Revalensia toimetaja on Tallinna Ülikooli lektor Grigori Utgof.
Ajakiri avaldab nii uuemaid uurimusi vene kirjandusest ja kultuuriloost kui ka publikatsioone vene kirjandusteaduse seniavaldamata kullafondist. 2015. aasta Slavica Revalensias on publitseeritud Vladimir Toporovi (1928–2005) artikkel „Märk ja tekst ruumis ning ajas”.…
Rutt Hinrikus 70
Oma lapsepõlve Kilingi-Nõmmel on Rutt Hinrikus kirjeldanud lähtuvalt raamatutest, mida ta luges, ja kohtadest, kuhu ta nende lugemiseks varjus, puges või isegi ronis. Ta on küll ehedalt iseloomustanud väikelinna keskkonda, milles ta kasvas, aga seal oli tal igav ja ta ihkas mujale. Ei oleks liialdus väita, et Rutt kuulub eelviimasesse lugemispõlvkonda, kellele lugemine oli nii igapäevane harjumus, pinge ja nauding kui ka vaimse elu jaoks fundamentaalne tegevus. Digiajastu saabumisel oli ta ületanud viiekümnenda eluaasta künnise. Uue infovoogudest kiireneva maailmaga kohanes ta tervemõistuslikult, kuid samal ajal valivalt.
Olles kunagi unistanud prantsuse filoloogiast, alustas Rutt oma õpinguid eesti ja soome-ugri keelte alal Tartu…
Olles kunagi unistanud prantsuse filoloogiast, alustas Rutt oma õpinguid eesti ja soome-ugri keelte alal Tartu…
Kõikjal rabast võib kerkida saari
Toomas Pauli ja Uku Masingu pool tuhat lehekülge hõlmav kirjavahetus lülitub ühelt poolt traditsiooni, mille alguses seisab Kreutzwaldi kirjavahetus kaasaegsetega, teiselt poolt heidab aga valgust Toomas Pauli kujunemisele vaimulikuks nii kitsamas kui ka laiemas tähenduses ning Uku Masingu osadusele selles loos. Koostaja ning toimetaja Mari-Liis Tammiste sõnul on tegemist kõige mahukama kirjavahetusega Uku Masingu arhiivis (lk 479), mis mõistagi lisab teosele esinduslikkust. Nagu ka asjaolu, et see hõlmab kahte aastakümmet mõlema mehe elust. Kuna suure osa kirjavahetusest moodustab Uue Testamendi tõlkimise lugu, siis võib seda võtta ka kui üht kultuuriloolist segmenti. Enamgi veel, Uue Testamendi tõlget lugedes ja Pauli-Masingu kirjavahetust…
Tasakaaluotsingud vindiga
Jaak Urmet on viljaka kirjandusloolase ja publitsistina kirjutanud tohutul hulgal laia žanriampluaaga tekste. See kirju pilt tuleneb ilmselt eri rollidest, milles ta teksti loob ja teemale läheneb. Ta nimetab end kord luuletajaks, kirjanikuks, kirjandusteadlaseks või -loolaseks; sealsamas võtab ta sõna stsenaristi, ajakirjaniku ja toimetaja positsioonilt. Näib ka, et ta ei hoia neid rolle üksteisest lahus. Vastupidi, Urmeti sõnul peaks kirjandusuurija olemagi veidi ka luuletaja: see aitavat kaasa info kujundlikule esitamisele (lk 16). Tema tekstidele on omane „mahlane esitus”, mida kannustab omamoodi „jutustamise lust” (lk 62) – mõlemad tunnused, mida autor ise peab rahvaluulele olemuslikuks. Teiseks annab luuletamine Urmeti sõnul uurimustele…
Boheemlasliku töömeetodiga filoloog
Udo Uibo on töiselt rännelnud keele ja kirjanduse vahel. Ta lõpetas ülikooli eesti filoloogina eesti keele eriharus diplomitööga „Eesti keele morfoloogilise analüüsi põhimõtteid ja probleeme” ning tuli 1979. aastal tööle tollase Keele ja Kirjanduse Instituudi terminoloogia ja õigekeelsuse sektorisse, Henno Rajandi parasjagu loodavasse grammatikagruppi. Järgmisel aastal vahetas sama maja piires peremeest ja asus ajakirja Keel ja Kirjandus keeleteaduse osakonna toimetajaks. Aga 1990. aastal lahkus hoopis ajakirja Looming kirjanduskriitikat toimetama ja juhtis 1997–2005 Loomingut lausa peatoimetajana. Ka tema ilukirjanduslike tõlgete loend on üsna aukartustäratav. Ent 2007. aastast alustas ta oma endises koduajakirjas sarja „Etümoloogilisi märkmeid” ja on nüüd, alates 2012. aastast…
Üks luuletaja ja tema muutumised
Luulekogu „Mälestusi maailmast” avaldamine oli väga õige tegu. Ühtlasi on Mari Vallisoo raamat kurb märk sellest, et ta enam ei tegutse ega kirjuta. Raamatut on tillukese mööndusega võimalik nimetada Vallisoo kogutud luuletuste väljaandeks ning see pakub uurijatele mõtlemisainet, aga soovitan seda lugemiseks teistelegi, sest Vallisoo on aastakümnete jooksul kirjutanud üllatavalt palju häid luuletusi. Päris kõik ei pruugi vapustada ja vastuvõtuvõimel on piirid, aga elamus võib tabada peaaegu igal hetkel.
Koondkogude arvustused keskenduvad üksikutele mõjuvatele luuletustele harva, tavaliselt tegeletakse kas raamatu koostamis- ja avaldamisprintsiipidega või siis püütakse kirjeldada luuletaja loomingut tervikuna. „Mälestusi maailmast” on varustatud mitme saatetekstiga, siin on ka Tiia Toometi…
Koondkogude arvustused keskenduvad üksikutele mõjuvatele luuletustele harva, tavaliselt tegeletakse kas raamatu koostamis- ja avaldamisprintsiipidega või siis püütakse kirjeldada luuletaja loomingut tervikuna. „Mälestusi maailmast” on varustatud mitme saatetekstiga, siin on ka Tiia Toometi…
Ajaloosündmuste algustäht
Ajaloosündmuste algustähte on meie keelekomisjonid nüüdseks arutanud kaks korda, esimene kord Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond 1934. aastal, teine kord Emakeele Seltsi keeletoimkond 2012. aastal, ja võib öelda, et mõlemal korral jäi asi mingis mõttes poolikuks.
1934. aastal algatas ajaloosündmuste algustähe arutamise Elmar Muuk, kuid ei jõudnud ise küsimust põhjalikumalt läbi töötada, mistõttu oli ka keeletoimkonna vastus Muugile üldsõnaline (Kask 1970: 404). 2011.–2012. aastal tehti Urve Pirso eestvedamisel jõudumööda eeltööd, kuid otsuse kavandit arutati liiga kitsas ringis – arvamus saadi vaid neljalt ajaloolaselt – ning seda ei pandud enne lõplikku vastuvõtmist ka avalikule arutelule, kuigi mõne eelmise otsusega oli toimkond sellist praktikat…
1934. aastal algatas ajaloosündmuste algustähe arutamise Elmar Muuk, kuid ei jõudnud ise küsimust põhjalikumalt läbi töötada, mistõttu oli ka keeletoimkonna vastus Muugile üldsõnaline (Kask 1970: 404). 2011.–2012. aastal tehti Urve Pirso eestvedamisel jõudumööda eeltööd, kuid otsuse kavandit arutati liiga kitsas ringis – arvamus saadi vaid neljalt ajaloolaselt – ning seda ei pandud enne lõplikku vastuvõtmist ka avalikule arutelule, kuigi mõne eelmise otsusega oli toimkond sellist praktikat…
Teispoolsuskujutelmad pärimustekstides
Pärimustekstid kirjeldavad mitmesuguseid elavate ja surnute vahelise suhtlemise meetodeid – nende järgi võivad surnud oma teateid edastada unenägudes või sümbolmärkide kaudu ning ilmuda elavatele varjukujudena ka isiklikult. Sellise pärimuse eelduseks on kujutelm, et inimene jätkab mingil kujul oma eksistentsi ka pärast surma ning lahkunutel on võimalik elavatega suhelda. Käesolev artikkel keskendub sellele, kuidas kirjeldatakse surnute vahendatud teavet teispoolsuse kohta memoraatides ehk isikukogemusjuttudes. Huvikeskmes on küsimus, mil määral sisaldavad nimetatud kogemuskirjeldused elemente traditsioonilisest muistendipärimusest ning kuivõrd on teispoolsuse kujutamise viisid ja nende funktsioon žanrispetsiifilised.
Minu järelduste aluseks on üle saja enamasti minavormis esitatud kogemusloo nii vanemast kui ka uuemast pärimusest, mille jutustajad…
Minu järelduste aluseks on üle saja enamasti minavormis esitatud kogemusloo nii vanemast kui ka uuemast pärimusest, mille jutustajad…
LIX Kreutzwaldi päevad
16.–17. detsembril 2015 toimusid Eesti Kirjandusmuuseumis 59. korda Kreutzwaldi päevad, mille katusteemaks oli dialoogilisus: „Dialoogid – I. Kommunikatsioon, poliitika, tekstiloome”. Ürituse korraldamisse andis panuse ka Eesti Uuringute Tippkeskus; avasõnad lausus muuseumi uus direktor Urmas Sutrop, kes võttis kokku muuseumi tööaasta ning koos töötajate usaldusisiku Eve Annukiga allkirjastas pidulikult kollektiivlepingu. Seejärel kuulutas Kristiina Ehin välja elulugude kogumise võistluse.
Plenaarettekande „Igavene vigade parandus. Dialoog vigadega” pidas Tiit Hennoste (Tartu Ülikool), kes väitis, et suured kultuurilised dialoogid põhinevad argistel suhtlusdialoogidel ning sealtsamast pärinevatel vigade parandamise mehhanismidel. Hennoste kui suulise kõne uurija tutvustaski kõigepealt neid mehhanisme, eritledes neid selle alusel, kes algatab paranduse ja kuidas…
Plenaarettekande „Igavene vigade parandus. Dialoog vigadega” pidas Tiit Hennoste (Tartu Ülikool), kes väitis, et suured kultuurilised dialoogid põhinevad argistel suhtlusdialoogidel ning sealtsamast pärinevatel vigade parandamise mehhanismidel. Hennoste kui suulise kõne uurija tutvustaski kõigepealt neid mehhanisme, eritledes neid selle alusel, kes algatab paranduse ja kuidas…
Lühikroonika
• 1. märtsil toimunud Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminari teemaks oli „Kuidas kirjeldada rahvalikku veebi I: kriipsujuku ja lumememm”. Mare Kalda vaatles digitaalselt loodud kujutisi, mis levivad internetis, ja selliseid, mille puhul füüsilises tegelikkuses sooritatud tegu leiab peaaegu sünkroonset kajastamist sotsiaalmeedias.
• 2. märtsil korraldas Fenno-Ugria Asutus Tallinnas Eesti Keele Instituudis hõimuklubi teemal „„Kalevala” sõnum ja kaljujooniste mälu”, mis oli pühendatud Kalevala päevale (28. II). Keeleteadlane Jaan Õispuu kõneles Kalevala päeva ajaloost ning soome rahvuseepose päritolust ja seostest teiste läänemeresoome rahvastega. Väino Poikalainen ja Loit Jõekalda Eesti Muinastaideseltsist rääkisid uutest avastustest ja probleemidest Karjala kaljujooniste tõlgendamisel ning nende võimalikest seostest „Kalevalaga”.
• 3. märtsil…
• 2. märtsil korraldas Fenno-Ugria Asutus Tallinnas Eesti Keele Instituudis hõimuklubi teemal „„Kalevala” sõnum ja kaljujooniste mälu”, mis oli pühendatud Kalevala päevale (28. II). Keeleteadlane Jaan Õispuu kõneles Kalevala päeva ajaloost ning soome rahvuseepose päritolust ja seostest teiste läänemeresoome rahvastega. Väino Poikalainen ja Loit Jõekalda Eesti Muinastaideseltsist rääkisid uutest avastustest ja probleemidest Karjala kaljujooniste tõlgendamisel ning nende võimalikest seostest „Kalevalaga”.
• 3. märtsil…
Kirjanduslikud põimumised eesti kultuuriloos
3. detsembril korraldas Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus konverentsi „Põimunud kirjandus: kultuurilised, rahvuslikud ja žanrilised ristumised Eesti kirjakultuuri ajaloos”.
Jaan Undusk (UTKK) kõneles F. R. Faehlmannist kui Eesti uuema kirjakultuuri ürgpõimijast. Ta osutas paradoksile, mille kohaselt Faehlmann on tuntud kui esimene autor, kes püüdis institutsionaliseerida eesti kirjandust just nimelt rahvuskirjandusena, kuid tegi seda saksa keeles, kusjuures saksakeelsus ei olnud mitte juhuslik, vaid programmiline valik. Kuigi Faehlmann esitas oma kuulsaid muistendeid „sõna-sõnalt eesti keelest tõlgituna”, ei ole tema materjali seast õnnestunud eestikeelseid originaale leida, niisiis ei pruugigi neid olemas olla. Seda paradoksi mõtestas Undusk omaaegsete diskursuste lõikumisena: Faehlmanni programmis kohtusid valgustuslik…
Jaan Undusk (UTKK) kõneles F. R. Faehlmannist kui Eesti uuema kirjakultuuri ürgpõimijast. Ta osutas paradoksile, mille kohaselt Faehlmann on tuntud kui esimene autor, kes püüdis institutsionaliseerida eesti kirjandust just nimelt rahvuskirjandusena, kuid tegi seda saksa keeles, kusjuures saksakeelsus ei olnud mitte juhuslik, vaid programmiline valik. Kuigi Faehlmann esitas oma kuulsaid muistendeid „sõna-sõnalt eesti keelest tõlgituna”, ei ole tema materjali seast õnnestunud eestikeelseid originaale leida, niisiis ei pruugigi neid olemas olla. Seda paradoksi mõtestas Undusk omaaegsete diskursuste lõikumisena: Faehlmanni programmis kohtusid valgustuslik…
Johannes Aaviku 135. sünniaastapäeva konverents
Johannes Aaviku Selts algatas rahvusvaheliste eestikeelsete konverentside sarja 25 aastat tagasi. Tavaks on saanud pidada juubelikonverentse iga viie aasta tagant Aaviku kodulinnas Kuressaares, erandina oli 2010. aastal konverents Tallinnas. Need konverentsid nagu kogu Aaviku Seltsi tegevuski ei piirdu üksnes keeleuuenduse tutvustamisega, vaid käsitletakse laiemalt eesti ja sugulaskeelte ning kultuuri küsimusi – võimalust mööda küll seostades keeleuuendaja seisukohtade ja tegevusega.
Seekord kohtusid keeleteadlased ja -huvilised 4.–5. detsembril 2015 Kuressaare Linnateatris. Konverentsi „Keeleuuendus ja kirjastamine” põhiteema ajendus tõigast, et sajand tagasi avardas Aavik keeleuuenduse levikuvõimalusi mitme kirjastamisalgatusega: 1914–1917 tegutses tema kirjastus Reform, 1917–1933 kirjastus Istandik; 1914–1916 ilmus Keeleline Kuukiri, 1914–1928 kirjastas Aavik 24…
Seekord kohtusid keeleteadlased ja -huvilised 4.–5. detsembril 2015 Kuressaare Linnateatris. Konverentsi „Keeleuuendus ja kirjastamine” põhiteema ajendus tõigast, et sajand tagasi avardas Aavik keeleuuenduse levikuvõimalusi mitme kirjastamisalgatusega: 1914–1917 tegutses tema kirjastus Reform, 1917–1933 kirjastus Istandik; 1914–1916 ilmus Keeleline Kuukiri, 1914–1928 kirjastas Aavik 24…
Tekstipäev 2015
Juba 15 aastat on nii Tartu kui ka Tallinna tekstiuurijad saanud kokku aastalõpukonverentsil. Kuigi tekstiuurijate tuumik on aja jooksul püsinud sama − Tartu Ülikoolist Reet Kasik ja Kersti Lepajõe ning Tallinna Ülikoolist Krista Kerge ja Katrin Aava −, on peamiselt nende juhendatavatest kujunenud tegus uurijaskond, kelle ettekanded rikastavad tekstipäeval käsitletavate teemade ringi. Eri vaatenurkadest on uuritud näiteks meedia-, reklaami-, kooli-, tehnika-, teadus-, õigus- ja haldustekste.
Seekordne tekstipäev toimus 11. detsembril Tartu Ülikoolis. Nii nagu osutas tekstipäeva avasõnades Eesti tekstiuurimise emaks tituleeritud Reet Kasik, on viimastel aastatel kujunenud välja kaks põhisuunda: kool ja meedia. Õppimise ja õpetamisega seotud teemad ning meediatekstid, eelkõige arvamuslood ja uudised,…
Seekordne tekstipäev toimus 11. detsembril Tartu Ülikoolis. Nii nagu osutas tekstipäeva avasõnades Eesti tekstiuurimise emaks tituleeritud Reet Kasik, on viimastel aastatel kujunenud välja kaks põhisuunda: kool ja meedia. Õppimise ja õpetamisega seotud teemad ning meediatekstid, eelkõige arvamuslood ja uudised,…
Maamesilasena maailmas
12. detsembril tähistati Tartu Ülikoolis maailmakirjanduse professori ja luuletaja Jüri Talveti 70. sünnipäeva konverentsiga „Maamesilasena maailmas”. Sõnavõtud andsid ülevaate eeskätt Talveti missioonitundlikust tegevusest nii kirjandusuurija, kirjaniku kui ka tõlkijana, kel maailma minnes alati kaasas eesti kirjandus, kuid käsitleti teisigi maailma- ja eesti kirjanduse uurimisega seotud aspekte.
Konverentsi pealkirja avas Arne Merilai samanimeline kõne „Maamesilasena maailmas”, mis sedastas, et Talvetit iseloomustab toetumine algpõhjade kindlusele ja esmasusele (sellest ka tema huvi Juhan Liivi vastu), tema mõtteteaduse aluseks olev lihtsus ning kirjanduse käsitlemise sümbiootiline meetod (nii sisu kui ka keelega seotud seletamine ja võrdlemine; suhestumine ühtaegu teosesisese esteetika ja välise reaalsusega). Merilai meelest ongi…
Konverentsi pealkirja avas Arne Merilai samanimeline kõne „Maamesilasena maailmas”, mis sedastas, et Talvetit iseloomustab toetumine algpõhjade kindlusele ja esmasusele (sellest ka tema huvi Juhan Liivi vastu), tema mõtteteaduse aluseks olev lihtsus ning kirjanduse käsitlemise sümbiootiline meetod (nii sisu kui ka keelega seotud seletamine ja võrdlemine; suhestumine ühtaegu teosesisese esteetika ja välise reaalsusega). Merilai meelest ongi…
Siberi maagiline sotsrealism
2015. aasta jõulude eel ilmunud „Roosi Siberi lood” on juba seitsmes raamat Anu Korbi Venemaa eestlaste pärimust koondavate teoste sarjas „Eesti asundused”. Sarja seniilmunud köited on võrdlemisi eriilmelised: esimesed neli keskendusid Venemaal elavate eestlaste pärimustekstidele, mida koostaja on aastate jooksul erinevates eesti väljarändajate külades kogunud. Esimeses kahes köites(1) olid folklooritekstid rühmitatud esmalt külade, seejärel isikute järgi. Kahes järgnevas köites(2) olid liigitusaluseks esmalt külad ning seejärel žanrid ja teemad. Viies köide(3) pakkus lugemismaterjali neilt, kes olid oma sünnikodust Siberist pöördunud tagasi esivanemate maale Eestisse. Liigitusaluseks olid konkreetsed isikud oma lugudega. Raamatu pealkirjas esinev „elud ja lood” ei olnud mitte originaalitsev interpretatsioon…
Konverents „Kirjandus ja haigus”
30. novembril 2015 toimus A. H. Tammsaare Muuseumi 11. sügiskonverents „Kirjandus ja haigus”. Konverentsi idee aluseks oli muuseumi aastanäitus Johannes Vares-Barbarusest – luuletajast, kes oli ühtlasi arst ning ravis mitmeid oma kirjanikest kolleege.
Oodatud olid ettekanded, mis võtavad vaatluse alla nii patsiendi kui ka haiguse kujutamise ilukirjanduses; haigused, mis määravad tegelase olemuse; kirjaniku elu ja tervise seosed loominguga; haiguse kui metafoori; psühhoanalüütilise vaatenurga; arstidest kirjanike loomingu jm.
Reet Hiiemäe (Eesti Kirjandusmuuseum) keskendus ettekandes „Inspireeriv Must Surm” katkupärimusele. Hiiemäe kirjeldas, milline oli katkuepideemiatest ajendatud usundiliste kujutelmade mõju inimkäitumisele ning millise jälje on need uskumused jätnud Eesti ja laiemalt Euroopa kultuurile ning mentaliteedile. Kuigi…
Oodatud olid ettekanded, mis võtavad vaatluse alla nii patsiendi kui ka haiguse kujutamise ilukirjanduses; haigused, mis määravad tegelase olemuse; kirjaniku elu ja tervise seosed loominguga; haiguse kui metafoori; psühhoanalüütilise vaatenurga; arstidest kirjanike loomingu jm.
Reet Hiiemäe (Eesti Kirjandusmuuseum) keskendus ettekandes „Inspireeriv Must Surm” katkupärimusele. Hiiemäe kirjeldas, milline oli katkuepideemiatest ajendatud usundiliste kujutelmade mõju inimkäitumisele ning millise jälje on need uskumused jätnud Eesti ja laiemalt Euroopa kultuurile ning mentaliteedile. Kuigi…
Kroksimaailma lõpp
Armin Kõomäe „Lui Vutoon” viib lugeja maailma, mis traditsionalistlikust vaatevinklist vaadates on jõudnud käesoleva tsivilisatsiooni lõppemise ajajärku, hinduistliku Kali-yuga lõppu. Meie ees on tegelane Lui, kes elab oma tsivilisatsiooni kadumishetkel, kus kõik inimest ja ühiskonda konstitueerivad jõud – individuaalsed, kollektiivsed, materiaalsed, psüühilised, aga eriti spirituaalsed – on suubumas kaosesse. Mõnes mõttes sobiks Kõomäe raamat väga hästi tekstinäiteks kuulsaima XX sajandi traditsionalisti Julius Evola teose „Tiigril ratsutaja” („Cavalcare la tigre”, 1961) juurde, kus antakse päris konkreetseid juhiseid, kuidas peaks inimene niisugusel ajajärgul käituma.
Peategelane Lui illustreerib hästi Evola kirjeldatud, varasemast olemuslikult erinevat inimtüüpi, kes on sunnitud võrdlemisi abitult selle lõpuaja tralliga silmitsi…
Peategelane Lui illustreerib hästi Evola kirjeldatud, varasemast olemuslikult erinevat inimtüüpi, kes on sunnitud võrdlemisi abitult selle lõpuaja tralliga silmitsi…
Russwurmist ja „Eibofolkest”, tõlke ilmumise puhul
Carl Russwurm (1812–1883) kuulub nende kirjameeste kilda, kelle peateos ja perekonnanimi on saanud sünonüümideks. „Uuri Russwurmist!” kõlab ajaloolasele sama arusaadavalt nagu keelehuvilisele soovitus: „Vaata Wiedemannist!” Siia ritta võiks seada Hupeli, Recke ja Napiersky, Brotze ja küllap veel mõne nime, kui vaatevälja erialati laiendada, aga väga palju selliseid kultuuriloolisi maamärke ei ole. Niisugune staatus saab omaks eeskätt aegumatu väärtusega andmekogudele ja teatmeteostele, mille taga on elutöö. Russwurmi opus magnum oli silmapaistev saavutus omas ajas, ja suurimat tunnustust väärib ka „Eibofolke” eestikeelne väljaanne 160 aastat hiljem. Ometi tuleb tunnistada, et hoolimata justkui enesestmõistetavast kohast, mis Russwurmil on humanitaaride teadmistes ja töölaual, pole…
Uue aastatuhande romaanivõistlused: arvestatav hüppelaud
1.
Romaanivõistlus on Eestis olnud juba peaaegu kaheksakümmend aastat kirjanduse elavdamise ja populariseerimise vorm, omades kindlat kirjandusloolist tähendust. Siinne kirjatükk võtab eesmärgiks vaadelda võistluse ajaliselt hilisemat otsa – ennekõike uue aastatuhande romaanivõistlusi. Keskendun Eesti Romaaniühingu korraldatud võistlustele, mis on nimetatud ajaperioodil toimunud viiel korral, ning lisaks mullusele Eesti Kirjanike Liidu korraldatud võistlusele, kuna seda võib pidada romaaniühingu tegevuse mantlipärijaks. Algselt Eesti Romaanifondi nime kandnud ühing jõudis alates 1996. aastast läbi viia seitse võistlust. Nullindate lõpus pöördus romaaniühingu juhatus palvega minu ja Peeter Helme poole, et meie kui noorema põlvkonna inimesed võistluste organiseerimise üle võtaksime. Pärast inetult pikaks veninud pausi liitus meiega…
Romaanivõistlus on Eestis olnud juba peaaegu kaheksakümmend aastat kirjanduse elavdamise ja populariseerimise vorm, omades kindlat kirjandusloolist tähendust. Siinne kirjatükk võtab eesmärgiks vaadelda võistluse ajaliselt hilisemat otsa – ennekõike uue aastatuhande romaanivõistlusi. Keskendun Eesti Romaaniühingu korraldatud võistlustele, mis on nimetatud ajaperioodil toimunud viiel korral, ning lisaks mullusele Eesti Kirjanike Liidu korraldatud võistlusele, kuna seda võib pidada romaaniühingu tegevuse mantlipärijaks. Algselt Eesti Romaanifondi nime kandnud ühing jõudis alates 1996. aastast läbi viia seitse võistlust. Nullindate lõpus pöördus romaaniühingu juhatus palvega minu ja Peeter Helme poole, et meie kui noorema põlvkonna inimesed võistluste organiseerimise üle võtaksime. Pärast inetult pikaks veninud pausi liitus meiega…
Ladina keele õppimisest teoloogias praktilisest küljest
Keele ja Kirjanduse veebruarikuu numbris avaldas Anne Lill põhjaliku retsensiooni õpikule „Lingua Latina in theologia”,(1) kus ta analüüsis raamatus leiduvat ja puuduvat. Käsitlus on igati tänuväärne, seda enam, et ladina keele õppimisega seonduvast kirjutatakse harva. Ent arvustuses tõstatatud probleemidele retsensent lahendusi pakkunud ei ole. Seega lisan nii omapoolsed selgitused selle raamatu koostamise põhimõtete kohta kui ka võimalike puudujääkide korvamise võimaluse.
Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist…
Erinevate valdkondade ladina keele õppel on omad iseärasused ja lähenemiseks on võimalusi rohkem kui üks. Ka raamatul „Lingua Latina in theologia” on spetsiifilise taustaga sihtrühm, mida tuli õpiku koostamisel arvestada. Eelkõige on õppevahend mõeldud teoloogiatudengitele, kes enne ladina keele õppimise alustamist…
Stseenilise oleviku mõjujõust kirjandusliku realismi esteetikas
1. SISSEJUHATUS
Kirjandusteaduslikes aruteludes realismi üle on juba mõnda aega eristatud realismi mõiste kaht tähendustasandit: kitsamal tasandil peetakse realismi all silmas esmajoones XIX sajandi ajaloolist kirjandusvoolu, laiemal tasandil aga universaalset ja ajaloolistest raamidest sõltumatut kunstilist meetodit.
Essees „Realism kirjandusuurimises” käsitleb René Wellek realismi kitsamal tasandil, püüdes määratleda seda kui periodiseerivat mõistet. Ta demonstreerib üksikasjalikult, kuidas juba XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse dispuutides oli „realismi” tähendusväli ja kasutusulatus traditsiooniti väga erinev – prantsuse, vene, inglise, saksa, itaalia ja ameerika kirjandusruumis ei tähendanud realism tingimata üht ja sedasama asja ega olnud ka oma mõjujõult kultuuripildis ühevõrra kesksel positsioonil (Wellek 1976: 226–232;…
Kirjandusteaduslikes aruteludes realismi üle on juba mõnda aega eristatud realismi mõiste kaht tähendustasandit: kitsamal tasandil peetakse realismi all silmas esmajoones XIX sajandi ajaloolist kirjandusvoolu, laiemal tasandil aga universaalset ja ajaloolistest raamidest sõltumatut kunstilist meetodit.
Essees „Realism kirjandusuurimises” käsitleb René Wellek realismi kitsamal tasandil, püüdes määratleda seda kui periodiseerivat mõistet. Ta demonstreerib üksikasjalikult, kuidas juba XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse dispuutides oli „realismi” tähendusväli ja kasutusulatus traditsiooniti väga erinev – prantsuse, vene, inglise, saksa, itaalia ja ameerika kirjandusruumis ei tähendanud realism tingimata üht ja sedasama asja ega olnud ka oma mõjujõult kultuuripildis ühevõrra kesksel positsioonil (Wellek 1976: 226–232;…
Lühikroonika
• 3. veebruaril toimus Tallinnas hõimuklubi õhtu „Komid 200”. Kahel Eesti ja eestlastega seotud komi suurmehel, keeleteadlastel Vassili Lõtkinil (1895–1981) ja Adolf Turkinil (1936–1996) olid äsja sünniaastapäevad. Vassili Lõtkin oli üks tuntumaid Venemaa soome-ugri keeleteadlasi ja fennougristika rajajaid. Turkin oli Lõtkini õpilane, kes elas pikemat aega Eestis ja tõlkis komi keelde „Kalevala”, samuti eesti kirjandusklassikuid. Kahte suurmeest meenutasid keeleteadlane, Vassili Lõtkini õpilane Anu-Reet Hausenberg ja Adolf Turkini lesk, tõlkija Elle Turkin.
• 4.–5. veebruaril peeti Viljandimaal Kivi turismitalus Sinialliku orus XI folkloristide talvekonverents teemal „Omad ja võõrad”. Konverentsil käsitleti oma ja võõra teemat nii ajaloolisest perspektiivist (nt eestlaste ja baltisakslaste ning…
• 4.–5. veebruaril peeti Viljandimaal Kivi turismitalus Sinialliku orus XI folkloristide talvekonverents teemal „Omad ja võõrad”. Konverentsil käsitleti oma ja võõra teemat nii ajaloolisest perspektiivist (nt eestlaste ja baltisakslaste ning…
Vello Paatsit mäletades ja mälestades
Millal ja mis asjaoludel Vellot märkama hakkasin, seda meelde tuletada polegi nii kerge. Tundub nii, nagu ilmunuks ta vähehaaval justkui mingist kaugest udulaamast, omandades aeglaselt üha selgemaid piirjooni – ning ühel hetkel on ta olemas oma inimesena, kelleta minevikku nagu poleks kunagi olnud. Vahest on see seotud Vello karakteriga, mis vaistlikult, isegi ettevaatlikult hoidus sõlmimast liiga lähedasi suhteid, liiga lähedast läbikäimist kellega tahes. Selles ettevaatuses oli minu arust üksjagu ka eesti talumehele omast tarkust, mida linlase puhul eriti ei kohta. Tunnen hetkel ise Vello tulemist kirjeldades, et olen siin jälginud ühe f e n o m e n i konstitueerumist…