Kivisildniku luule lähtepositsioon
Millalgi selle sajandi esimese kümnendi keskel muutis Kivisildnik oma luuletajanime (:)kivisildnikuks ja millalgi siis toimus tema luules ka märgatav teisenemine. Nimelt suunas ta oma kõnelejapositsiooni energia formaalsete kirjanduskonventsioonide (mis on üleüldse luule? kuidas kirjandusruumis käitutakse?) ründamiselt normatiivsema (kirjandus)poliitika ajamisele (milline on hea luule? milline on õige elu?), tehes seda siiski endale omase vastandumis- ja ümberpööramistehnika kaudu. Seda muutust on ka varem tähele pandud, kirjeldades seda Kivisildniku luulekeele selginemise terminites (vt Luks 2014), mille kolm peamist tunnust võiks kokku võtta järgmiselt: 1) pöördumine ilma algupärata intertekstuaalsuse juurest selge autorihäälega manifestatiivse lausumise poole; 2) mängulise kerguse asendumine apokalüptilise tõsidusega; 3)…

Põnevad leiud
Kui otsisin oma doktoritööd „Luuletavad naised Eesti-, Liivi- ja Kuramaal, 1654–1800” (Kaur 2013) ettevalmistavas faasis Balti naiste tekste ajast enne 1800. aastat, sattusin huvitavale vihjele. XVIII sajandil Põltsamaal elanud saksa kunstnikule Gottlieb Weltéle pühendatud näituse kataloogis (vt Maarjamaa rokokoo 2007) mainis kunstiteadlane Dorothee von Hellermann Welté ühe õpilase, Sophie von Stackelbergi käsikirjalist reisipäevikut aastatest 1797–1799, milles oli jäädvustatud mehe ja pojaga ettevõetud reis Saksamaale, Austriasse ja Šveitsi (Hellermann 2007: 80). Soovisin selle päevikuga ilmtingimata tutvuda.(1) Miks?
Esmapilgul ei peaks reisikiri XVIII sajandist nii väga tähelepanu äratama, neid ilmus tollal palju. XVIII sajand, eriti selle lõpukümnendid oli aeg, mil reisikirjandus saavutas suure…

Iseseisvunud Eesti Vabariigis alustati üsna pea nimede eestistamisega. Eelkõige puudutas see perekonnanimesid, vähemal määral ka eesnimesid ja toponüüme. Juba 1921. aastal anti välja koguteos ja juhised inimeste nimede eestistamiseks (Eestlasele. . . . 1921). Siiski ei saavutanud nimemuutmised 1920. aastatel veel kogu ühiskonda puudutavat mõju. Aktiivsemalt toimus ees- ja perekonnanimede eestistamine 1930. aastate keskel, kui möödus ühtlasi sada aastat perekonnanimede panekust (Must 2000: 62–63). Ka kohanimede eestistamisel olid 1920. aastad justkui ettevalmistus millekski suuremaks. Võib öelda, et nii inimeste nimede kui ka toponüümide eestistamine oli osa protsessist, millega toonitati eestlaste rahvuslust ja vajadust end lahti siduda nii saksa kui ka vene pärandist.
Vallad kui…

Käesolev artikkel(1) on pühendatud Boris Pasternaki Nobeli preemia (1957) pälvinud romaani „Doktor Živago” viimase peatüki tõlkele. Romaani peategelane on arst, kes on kogu elu kirjutanud ka värsse. Viimase peatüki nimetas Pasternak vastavalt „Juri Živago luuletused”, millega romaani autor „kinkis” oma teose nimitegelasele vaat et oma luule paremiku.
„Juri Živago luuletuste” tõlkimisloost on teada, et kõige rohkem on neid tõlgitud inglise keelde. Christopher Barnes, kes on kirjutanud neist vahendustest põhjaliku artikli, kus on kirjeldatud tõlkijate pidevaid ebaõnnestumisi, on ka ise proovinud õnne „Juri Živago luuletuste” tõlkijana. Tema arvates on Pasternaki luule „oma inglise tõlkijate ponnistuste suhtes õrritavalt tõrjuv. [Tema] stiili puhtus ja lihtsus…

Terminil filoloogia on eri keeltes ja teaduskultuurides erinev tähendus ja maine. Mõnel pool, nagu näiteks Prantsusmaal, on see mõistena vähe kasutusel ega moodusta omaette teadusvaldkonda, samas kui teisal, näiteks Venemaal või Saksamaal, on tegemist sügavalt juurdunud akadeemilise traditsiooniga. Ingliskeelsetes maades on filoloogia olnud ajalooliselt kõrges hinnas, ent minetanud XX sajandil suure osa oma akadeemilistest positsioonidest. Seda huvitavam on diskussioon „tagasipöördumisest filoloogia juurde” (return to philology), mida on ingliskeelses teadusmaailmas peetud vahelduva eduga viimased kolmkümmend aastat ja mis päris viimasel ajal näib ajavat üha uusi siirdeid. Siinne lühike lugu, omalaadi metafiloloogiline motiivianalüüs, pakubki sissevaate sellesse peamiselt Põhja-Ameerikas peetud diskussiooni, sooviga tõmmata…

Filoloogia kitsamas mõttes tähendab vanade tekstide toimetamist, seletamist ja algse kuju taastamist. Pretensioonikamas tähenduses, mille see sõna sai XVIII sajandil Giambattista Vicolt, on filoloogia aga enam-vähem seesama mis mõttelugu. Erich Auerbach võtab vicoliku arusaama kokku nõnda: „Teadust, mis püüab dokumente tõlgendades kindlaks teha, mida need tõeks on pidanud, nimetatakse filoloogiaks. Säärane laiem filoloogia hõlmab kõike, mida Saksamaal nimetatakse vaimulooks” (Auerbach 1965 [1958]: 15). Oma kõrgajal, XIX sajandil lähtus filoloogia eeldusest, et igal rahval on ainulaadne ja kordumatu vaim, mille tõekspidamised avalduvad keeles. Rahva keel kehastub aga kõige esinduslikumal kujul luuleloomingus. Kirjanduskeele uurimine aitab meid seega lähemale rahva vaimu tundmaõppimisele ja…

Sissejuhatuseks
Käesolevas artiklis vaadeldakse August Kitzbergi, Jaan Lattiku, Ernst Enno ja Hermann Julius Schmalzi loomingut, eesmärk on lähemalt uurida lõunaeesti keele kasutamist nelja kirjaniku proosatekstides.
Lähenemisviisi taustaks on varasemad käsitlused kirjandusteostes kasutatud murde kohta. Proosas on murret kasutatud valdavalt tegelaskõnes (vt nt Wales 2001: 106). Et aru saada, kuidas toimib fiktiivne keel tegelaskõnes, on vaja esmalt teada, kuidas toimib reaalne keel reaalses maailmas. Seega on stiiliuurimise ja fiktiivse dialoogi uurimise lähtekohtadeks ühelt poolt keeleteaduslikud lähenemisviisid (vestlusanalüüs, suhtluslingvistika, sotsiolingvistika), mida teisalt kasutatakse kirjandusteaduslikus analüüsis.
Ühe olulise kirjas edasiantud kõne ülesandena nimetavad uurijad realistlikkuse taotlust, püüet tekitada reaalse kõne illusiooni, luua tõepärane ja usutav, realistlik…

Filoloogia keskmeks on keel. Iga rahvusliku filoloogia eelduseks on vastava rahvakeele ning selles loodud rahvaluule ja kirjanduse olemasolu.(1) Rahvusliku filoloogia sünnist saab rääkida siis, kui on tekkinud kõiki kolme valdkonda uuriv teadus. Miskeelne see teadus olema peab, ei ole filoloogia määratlusega kuidagi piiratud. Eesti filoloogia tekke üle arutlemisel osutub metakeele küsimus siiski oluliseks ning paistab olevat otstarbekas eristada filoloogia välis- ja sisevaadet. Välisvaade oleks niisuguse jaotuse korral mingi keele ning selles loodud kirjanduse ja rahvaluule uurimine ja kirjeldamine mõnes teises metakeeles, sisevaade keele ja tema tekstide uurimine ja kirjeldamine selles keeles endas. Suure osa Euroopa rahvuslike filoloogiate tekke- või eellugu on…

Filoloogia on tekstiteadus, mis ühendab keeleteadust, poeetikat ja ajalugu. Mida enam eemaldub keeleteadus tekstidest või kirjandusteadus keelest, seda vähem säilib filoloogiat. Uuema aja kirjandusteadlased ei pea end enam filoloogideks, vaid kalduvad kultuuriuurijaiks; keeleteadlased omakorda on pigem lingvistid, keeletehnoloogid. Pelk filoloogiks või filoloogiaks nimetamine ei taga veel nimele vastavat sisu. Kõige ehtsamad eesti filoloogid on meie emakeele ja kirjanduse õpetajad – maa sool kui polükristall. Kirjandusteaduse üks tuumtegevusi on teksti poeetikakeskne lähilugemine, mis eeldab keeleteaduslikku pädevust. Lähilugemisel aktiveeritakse keele prosoodilised, süntaktilised, leksikaalsed või semantilised tasandid, saavutamaks seletusjõulisi süvatõlgendusi. Pragmaatika küsimusi, näiteks poeetiliste kõnetegude või implikatuuride analüüsi, on lähilugemisel paraku vähem rakendatud,…

Olen oma viimaste aastate avalikke esinemisi alustanud Eesti riigi olemasolu mõtte põhjendamisega ja alustan ka siin artiklis samaga: Eesti riigi olemasolu ainus mõte, põhjendus ja õigustus on eesti keel, eesti kultuur ja eesti elulaad. Ei Eesti osa Euroopa Liidu majanduses – vähem kui 0,2 % (ja sellestki suur osa välismaalaste omanduses) – ega asend cordon sanitaire’il ole Eesti riigi piisavaks põhjenduseks.
Eesti filoloogia kui rahvuskultuuri ülioluline komponent on osa Eesti riigi olemasolu põhjendusest. Kes murendab eesti filoloogia asendit eesti rahvuskultuuris, tegutseb Eesti Vabariigi põhiseaduse vaimu vastu.
Sissejuhatus
Filoloogia ei ole kõigis kultuurides ühesuguse sisuga. Meie küsimus on: mis sisu ja tähendus on eesti…

Eesti teadustraditsioonis on rahvaluulet pikka aega peetud filoloogia valdkonnaks. Eesti folkloriste on eelkõige huvitanud sõnakunst, mis varieerub ja ringleb vabalt suulistes ja kirjalikes suhtluskanalites. Lisaks pärimuslikule tekstile põhilise uurimisobjektina on eriala ühtsust kujundanud retrospektiivne vaateviis, soov säilitada kaduvat ja otsida tõde minevikust. Et teaduslikud otsingud kipuvad alati varasemaid piire ületama, oleks siiski tarbetu otsida folkloristika tuuma kui permanentset keskpunkti, mille ümber peaks toimuma pidev koondumine. Selles artiklis püüangi näidata, et eriala olemust pole võimalik määratleda mõne põhimõiste range defineerimise kaudu, niisamuti ei saa seda fikseerida üheski ülimuslikus ideaalis, olgu see siis algne ühtsus või põhimõtteline kokkukuuluvus mineviku uurimisele pühendunud filoloogiaga.…

Filoloogia lagunemine ja selle korduv teema mitte üksnes eesti filoloogias ega Keele ja Kirjanduse veergudel. Nagu Marek Tamm kirjeldab oma ülevaateartiklis „Tagasipöördumine filoloogia juurde: vaade Ameerikast”, on sama juhtmotiiv tuntud ka lääne teoreetilises mõtlemises vähemalt möödunud sajandi kaheksakümnendatest aastatest alates, tihedalt seotuna sooviga pöörduda filoloogia juurde tagasi. Aga nii nagu samasse jõkke ei saa astuda kaks korda, pole võimalik tagasi pöörduda ka samasse filoloogiasse.
Nikolai Gogoli romaanis „Surnud hinged” on väga ilus kujund, mis kirjeldab, kuidas mõisasüdamest hargnevad külavaheteed „valgusid igasse ilmakaarde laiali, nagu püütud vähid, kui neid kotist välja puistatakse” (Gogol 2012: 122). Umbes sama on juhtunud ka filoloogia komponentidega,…

Alustan ühe oma lemmikstseeniga eesti kirjandusest. Oskar Lutsu „Suves” kohtuvad üle aastate esimest korda Jorh Aadniel Kiir ja Joosep Toots.
„Noh,” ütleb ta [Kiir], „kudas te. . . . sa ka siia saite. Teid. . . . sind. . . . teid pole peale kooliaega enam näha olnud. Olite kõik aeg Venemaal?” (Luts 1987: 23)
Mis siin toimub? Kiir takerdub (Lutsul kolm punkti) ja vahetab kahe lause jooksul neli korda sina ja teie kasutust: te > sa > teid > sind > teid. Mida Luts sellega öelda tahab? Kindlasti näitab takerdumine ja sõnade vaheldamine
Kiire segadust, hämmeldust, laiemalt tugevaid emotsioone ootamatu kohtumise puhul. See on niisuguste konstruktsioonide tavaline roll antiikkirjandusest peale. Aga…

Keele ja Kirjanduse käesolev number võtab vaagida eesti humanitaaria praegust seisu ühe kandi pealt.
Kui vaadata natuke ajas tagasi, siis umbes poole sajandi vältel oli Tartu ülikoolis kindlal positsioonil eriala „eesti filoloogia”, mis koondas enda alla nii keeleteaduse, kirjandusteaduse kui ka folkloristika. Sellel erialal õppijaid kutsuti eesti fillideks. Kuigi eesti fillid pidid kolmandal kursusel spetsialiseeruma, läbisid nad üsna mahuka kursuse igas nimetatud distsipliinis. Kui 1958. aastal asutati ajakiri Keel ja Kirjandus, siis määrati ta profiil lähtuvalt sellestsamast arusaamast, et keel, kirjandus ja rahvaluule kuuluvad olemuslikult kokku. Veel 1970. aastatel paistis strukturalismi võidukäigu valguses asi üsna roosiline, nii et võis rääkida humanitaarteaduste…

P a b e r t r ü k k