Eesti uusaja kirikuloo üheks keskseks nähtuseks oli hernhuutlik usuliiku­mine.(1) Rohkem kui sajandi vältel mängis see olulist rolli meie kultuuri- ja sotsiaalajaloos. Eestikeelne kirikuajalookirjutus, mille algus ulatub XIX sajandi lõpupoolde, on kasutanud hernhuutluse kohta oma­terminit vennastekogudus.(2) Seda oskussõna on pikema aja vältel tarvitanud kõik Eesti XVIII ja XIX sajandi kiriku ja usuliikumiste, aga ka talurahva eluolu, keele, kirjanduse ja rahvaluule ajalugu uurivad eestikeelsed teadusalad. Selle oskussõna kõrvale ja asemele on pakutud uusi omatermineid vennastekogu ja vennaste­kogud. Teaduskeele kui täpse tunnetusvahendi vältimatuks tingimuseks on selgus, loogilisus ja sõnakasutuse eksaktsus. Selleks et nii üld- kui ka erialakeeles sügavalt juurdunud termin uue vastu välja vahetada, peab…

Eesti keele tuumverbi panema polüseemsus pakub rikkalikku uurimisainest. Mahukate eri aegade tekste sisaldavate korpuste loomine on andnud võimaluse hõlpsamalt sõnade eri tähendusi ja grammatiseerumist jälgida. Siinse artikli eesmärk on kirjeldada panema-verbi grammatilisi kasutusi, põhjustamis- ja algusfaasikonstruktsiooni, XVI–XXI sajandist pärit eesti keele näidete põhjal ning selgitada eri tähenduste vahelisi seoseid. Eesmärk on näidata, et panema-verb sobitub kindlatesse kasutusskeemidesse selle enda tähendusest tulenevalt. Panema-verbi analüütilist põhjustamiskonstruktsiooni on varem ajama- ja laskma-põhjustamiskonstruktsiooni kõrval käsitlenud Reet Kasik (2001). Eesti keeles on uuritud ka teiste tuumverbide, nt saama (Habicht, Tragel 2012; Maripuu 2012; Tragel, Habicht 2017), tahtma (Habicht jt 2010), võtma (Habicht jt 2015) ja…

Koduigatsus on üks arhetüüpsemaid tundeid maailmakirjanduses. Paljud kirjandusteosed koosnevad põhiliselt koduigatsuse meeleolu lüürilisest kirjeldamisest, võimsaimaks sääraseks saavutuseks eesti luules julgen nimetada Ernst Enno luuletust „Kojuigatsus” („Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad. . . .”). Siiski ei piirdu kirjandus üksnes igatsemisega; üheks süžeed kandvaks motiiviks läbi aegade ja kõigis žanrides on teekond kodu poole, kojutulek. Sõltuvalt teosest võib see olla heroiline-seikluslik, vaikne-mõtlik jpm, siia alla kuulub minu meelest isegi naasmiseks vajaliku sisemise meelekindluse hoidmine vangipõlves (nt „Robinson Crusoe” või arvukad kirjeldused lootuse säilitamisest koonduslaagris). Tegemist pole kirjanduse siseasjaga, Theodor Adorno ja Max Horkheimeri (2000: 65) väitel on „Odüsseia” kodu(maa) kaotuse ja taasleidmise pingutuse loona Euroopa…

Hiljaaegu tutvustati mind lausega: „Tema on folklorist.” Aimasin järgneva dialoogi kurssi ega pidanud pettuma: „Siis sa uurid rahvalaule ja muinasjutte.” „Ja-jah, ja muistendeid ja vanasõnu,” tulin uuele tuttavale vastu.Nädal hiljem sama inimesega kokku juhtudes tuli tema initsiatiivil juttu algriimist, mida minu vestluspartner pidas meile – eesti keeles kõnelejatele-kirjutajatele – lõppriimist loomuomasemaks.
Folkloristina olen harjunud, et Eesti avalikkus defineerib folkloristikat rahvaluule liikide, suulisuse, mineviku ja rahvaluule kogumise kaudu („Mida te enam kogute, kas see juba otsa ei hakka saama?”). Seejuures eeldatakse vaikimisi, et rahvaluule, selle uurimine, rahvus ja vahest ka rahvuslus käivad ühte jalga. Rahvus tähistab selles kontekstis mitte kodakondsust, seost ja…

Etnograafia (etnoloogia) kui kultuuri, ühiskonda ja rahvast (rahvaid) uuriv teadusharu on alati olnud seotud ideoloogia ja poliitikaga (vt Bendix 1999; Klein 2006). Etnograafia tekkis ja arenes XIX sajandil ning XX sajandi algul konkreetsetes riiklikes oludes ning seetõttu on erinevates maades mõneti erinenud nii distsipliini nimetused, meetodid kui ka uurimisobjektid. Eestis oli teadusharu nimetuseks kuni 1990. aastateni etnograafia ning selle peamiseks uurimisalaks traditsioonilise talurahvakultuuri materiaalne külg.(1) Pärast taasiseseisvumist sulatati Eesti etnograafia kiiresti ühte Euroopa etnoloogiaga(2) ning vastavalt muutus ka nimetus.
Rahvuslus on ajaloos suhteliselt hiline, XVIII sajandi lõpul Lääne-Euroopas ja tema Ameerika kolooniates tekkinud nähtus, mis on orgaaniliselt seotud moderniseerumisega (vt Gellner 1994–1995). Laiemas…

Stalinismiaegset sovetiseerimisprotsessi eesti rahvusteadustes ja seal­hulgas folk­loristikas tundub olevat asjakohane käsitleda suure murrangu või katkestusena (vrd Kõresaar 2005: 69–110). Nõukogude liiduvabariikide unifitseerival mudelil põhinevad struktuursed ümberkorraldused muutsid folkloristikas nii institutsionaalseid ja isikutevahelisi suhteid kui ka distsipliini asendit humanitaarteaduste kaardil. Lisaks toimus vaimu koloniseerimine, ideoloogiliselt määratletud teadusmeetodi pealesundimine, mis leidis aset impeeriumi keskustes „kogenud” nõukogude folkloristide käe all. Pidevas vajaduses vastanduda eelnenud ühiskondlikule korrale deklareeriti ka varasemate teadussaavutuste tendentslikkust ja suisa kahjulikkust, katkestades nii vähemalt diskursiivselt juba eelnenud sajandil alanud Eesti rahvusteaduste arengu. Stalinismi ajal nõukogude folkloristika moderniseerus, rahvaluule mõiste asendati rahvaloomingu mõistega ning fookusesse tõsteti kaasaegne nõukogude folkloor.
Säärases olukorras olnuks…

Rahvusluse olemuse debattides käib vaidlus selle üle, kas see on midagi loomulikult eksisteerivat või pelk konstruktsioon, vaieldav ja suhteline nähtus. Soovimata sellesse arutellu eriliselt süüvida, peab tõdema, et rahvusluse komponendid ja „elavad allikad” varieeruvad ja on ajas teinekord vägagi muutlikud.
Nii tekkis rahvuslus Eestis ja mujalgi Ida-Euroopas XIX sajandil, toetudes folkloorile, traditsioonilisele eluviisile ja keelele. Need olid rahvusteks kujunevate, seni otsekui näota rahvaste eripära ainsad tõsiselt võetavad kinnitused, nende eluõiguse tõestus. Rahvakultuurist vormiti eestlaste psühholoogiline ajalugu, mis XIX sajandil suurepäraselt oma ülesannet täitis. Hiljem, XX sajandist alates, hakkas rahvakultuur muunduma allikast dekoratsiooniks. Pidades silmas tähelepanu ja ressursse, mis rahvakultuurile eraldatakse (näiteks…

Eesti kirjandusteadusel pole tõenäoliselt olnud sama suurt mõju poliitilis-ühiskondlikule rahvuslusele (rahvustunnetele, riigiideoloogiale, „rahvusdiskursusele”) nagu ajalool, arheoloogial, folkloristikal ja keeleteadusel, ka mitte sama suurt nagu kirjandusel enesel. Viimased on andnud suurema panuse rahvuslikku eneseteadvusse ja narratiivi. Teisalt on rahvustunnete mõju kirjandusteadusele võib-olla suuremgi kui teistele humanitaarteadustele. Ka on suur osa kirjandusteaduse „sisendist” (uurimisaine, st autorid, teosed jm kirjandusnähtused) ja „väljundist” (uurimused ja nende adressaat) rahvuslik, st jääb eesti kultuuri piiresse. Kirjandusteaduse sisendi teoreetilised osad (mõisted, meetodid) on muidugi ka rahvusvahelised ning teaduse nüüdisaegne administreerimisviis kannustab rahvusvahelisemaks muutma ka väljundit. Sellise surve ja kirjandusteaduse rahvuskultuurilise tähtsuse vahel on aga pinge: mõlemat eesmärki…

Mis on selle essee mõte? Vastuseid on kaks. Keskne ja otsene eesmärk on vastuse otsimine küsimusele, kas ja kuidas on eesti kirjanduslugu aidanud (de)konstrueerida eesti rahvust. Kaudne eesmärk on aga iseenda teemakohase universumiosa korrastamine ja aukude täitmine. Seetõttu ei ole selles töös ka tavapäraseid viiteid. Huviline leiab loo lõpust loendi mu varasematest tekstidest, mis käesoleva käsitlusega haakuvad ja seda omal viisil ümbritsevad.
Alustada tuleb kaugemalt. Juba Johann Gottfried Herder leidis, et iga rahvus loob oma kirjanduse ning kirjandusel on rahvuse ajaloo käsitlemisel keskne koht, kuna kirjanduse kaudu kõneleb rahvuse hing kõige vahetumalt. Aga kirjandus ei ole lihtsalt kogum tekste, vaid tekstide…

Emakeele Seltsi sünd iseseisva Eesti keelefoorumina
Kui 1920. aasta kevadel alustas Emakeele Selts (ES) oma tegevust Tartu Ülikooli juures, siis sõna eestlus ning mitmed teisedki eesti rahvuslust määratlevad kesksed mõisted ei olnud veel keelde kinnistunud või polnud neid loodudki. Noores Eesti Vabariigis muutus aga üha ilmsemaks vajadus peale eesti keele kiire kohandamise riigikeele funktsioonidele vastavaks mõtestada riigi identiteedi tuuma ja selleks arendada vastavat mõistestikku. Hoolimata sellest, et nii nagu Eesti Vabariigi sünd oli paljuski ootamatu, oli seda ka eesti keele saamine iseseisva riigi ja rahvuse keeleks. Veel 1922. aasta aprillis, kui Emakeele Seltsi koosolekul arutleti selle üle, miks seltsi eestvõttel algatatud…

Pragmaatiline algus?
Keelepoliitika kui ühiskonnas keeli normaliseeriv, aga ka hierarhiseeriv tegevusvaldkond arenes välja XX sajandi pragmaatilisest vajadusest ehitada pärast ilmasõdasid ning impeeriumide lagunemist üles rahvusriigid. Kuigi lõviosas Euroopa rahvusriikides kõneldi mitut keelt, tekkisid need enamasti ühe keele baasil. Ühiskondlikku mitmekeelsust korraldavatest keeleteadlastest said koos majandus- ja õigusteadlastega olulised ühiskonda kujundavad sotsiaalsed arhitektid (Jernudd, Das Gupta 1971). Aegamööda kujunes keelepoliitilist ja -korralduslikku tegevust uuriv ja kriitiliselt hindav eraldi teadusharu.(1) Uurijate hulgas süvenes arusaam keelekasutuse kujundamise keerukusest, sest riiklik, tihtipeale instrumentaalne keelekäsitlus ei arvestanud keelekasutajate muid vajadusi. Teose „Planning Language, Planning Inequality” („Korraldades keelt, korraldades ebavõrdsust”, Tollefson 1991) ilmumine pani aluse keele­poliitika kriitilisele uurimissuunale,…

Kas eesti rahvuslik ajalooteadus on lihtsalt eestlase kirjutatud ajalooteadus? Või peaks rahvuslik ajalooteadus kuidagi nimme ajama eesti rahvuslikku asja? Ega me muidugi ei tea õieti, mis see rahvuslik asi on, alates tõigast, et „rahvuslikuks” tõlgitakse eesti keelde väga sageli ingliskeelset sõna national, mis tähendab ju mõnikord hoopis „riiklikku”. Kui riik finantseerib ajaloolaste tegevust, siis kas tal on õigus või põhjus ette kirjutada, missuguseid eesmärke (võib-olla ka teadusväliseid) ajaloo uurimine ja ajaloost kirjutamine peab täitma? Kuidas üldse avalduvad ajalookirjutuses rahvuslikud huvid? Kas Eesti ajalookirjutuse teaduslikkuse või rahvuslikkuse määr sõltub sellest, kas autor on näiteks eestlane, venelane, sakslane või inglane, kas ta…

Pealkirjaks olev küsimus kasvas välja ühe hea kolleegi reaktsioonist, kui teda oli kutsutud kaasa arutlema seminaril „Humanitaarteaduste roll rahvuse (de)konstrueerimise protsessis”. Kolleegi väitel ei saa tema üldse aru, et keeleteadus ja rahvusküsimus mingis punktis kokku puutuksid: tema ajus olla need täiesti eraldi, vaat et üks ühes ja teine teises poolkeras. Siis nii, nagu skemaatiliselt kujutatud joonisel 1, kus meile vaatab vastu lingvisti pea, analüütiline mõtlemine vasakus, emotsionaalsed suhtumised paremas poolkeras.
Joonis 1. Keeleteadus ja rahvuslus lingvisti peas.
Küllap leidub neidki päid, mis tegelevad puhta keeleteadusega, ilma et suhtumine keele kõnelejaskonda selle kõrval üldse kohta leiaks (joonis 2).
Joonis 2. Keeleteadus lingvisti peas ilma…

Arutelu rahvusest ja humanitaarteadustest eeldab kõige muu kõrval sissevaadet rahvuse mõistesse, selle kriitilis-ajaloolist eritlust. Kus­juures just rahvuse ja rahvusluse määratlemisel ilmneb kõige selgemalt uurija ilmavaateline asend. Me võime endamisi loota, et rahvusi on võimalik analüüsida õpetlaslikult positsioonilt, olümposlikult kõrguselt, ent tegelikult tehakse esimesed otsustavad valikud juba mõistete defineerimisel. Rahvus ei ole mõiste, mida saaks praegu juba distantsilt uurida (nagu näiteks hõimu või seisust), rahvusriik on endiselt meie igapäevane poliitiline reaalsus ja rahvuslus laialt levinud argimõtlemise viis. Rahvuse uurimine on seega tahes-tahtmata p o l i i t i l i n e teema. Seda poliitilist mõõdet ei pea humanitaarid aga pelgama, humanitaarteaduste üks ühiskondlikke rolle on ikka olnud enesestmõistetavaks peetava…

„[—] me ei vaja enam eestilisi demonstratsioone, me vajame eestlasena olemist ja töötamist. Ja see ei nõua meilt mingeid sõnalisi armastusavaldusi meie isamaale ja rahvusele.” (Tuglas 2004b [1912]: 30)
Sirvides noore Tuglase esseistikat, kust selle artikli moto on võetud, kummastab lugejat see, kui vähe on meie kultuuridiskussioon rohkem kui saja aasta jooksul muutunud. Tuglas kaitseb nendes kirjutistes lääne järeleahvimise süüdistuse eest nooreestlasi, neid autoreid ja tekste, mida me praegu mõistame kui kõige väärtuslikumaid eesti kultuuri avaldusi. Ta naeruvääristab etnograafiliselt mõistetud rahvuslikku kultuuri, „koduste kadakate fotografeerimist või ühesoodulist Vanemuise, Kalevipoja ning Manala nime huulil pidamist” (Tuglas 2004a [1911]: 22) ja selle eksporti,…

Kõneldes rahvuse ja humanitaarteaduste seosest, on oluline mõelda sellele, kuidas inimest ja kultuuri uurivad teadused on seni osalenud Eesti ühiskonna järjepideval loomisel ja kujundamisel ning kuidas nad saaksid praegu ühiskonna toimimist kõige paremini toetada. Teaduse ühiskondlike funktsioonide analüüsimisel läbi erinevate ajastute ja ajaloolis-ideoloogiliste pöördepunktide on hea tugineda Juri Lotmani (2010 [1973]) loodud kommunikatsioonimudelile, mis käsitleb autokommunikatsiooni ehk iseendale suunatud suhtlust lisaks indiviidile ka laiemal, kogukonna tasandil. Peeter Torop (2011: 8) nimetabki humanitaar- ja sotsiaalteadusi tagasisideteadusteks ning väidab, et üks nende missioone on tagada kultuurile enesemõistmise võime. See puudutab nii teaduslike andmekogude loomist, et meil oleksid võimalikult mitmekesised teadmised meie endi ja…

Humanitaarteadusi peetakse, võrreldes loodus- ja ühiskonnateadustega, tihedamini seotuks parasjagu kehtivate väärtushinnangutega. Samas tahaksid ka humanitaarid teadlastena jõuda mingitegi kindlate ja verifitseeritavate tulemusteni. Või vähemalt on nad teadusbürokraatlike mehhanismide toimel üha enam sunnitud oma uurimistulemusi sellistena kirjeldama. Küsimus pole siiski mitte praeguse aja bürokraatlikes nõuetes, vaid kõnealune dilemma on saatnud humanitaariat läbi aegade. Kui palju tohiksid humanitaarteadlased inimest uurides kaasa elada ühiskondlikele arengutele ja kas seotus väärtushinnangutega ei ohusta paratamatult akadeemilist erapooletust?
Siinses teemanumbris vaadeldakse humanitaarteaduste suhet rahvusega – viimase kahe sajandi jooksul oluliseks mobiliseerivaks väärtuseks kujunenud ning kirglikke tundeid ja jõulist tegutsemist ajendanud nähtusega. Muu hulgas püütakse selgitada, kas ja mis…

Eesti kirjanduse ja laiemalt kultuuriuuringute valdkonda on raske, kui mitte võimatu, lahutada rahvusluse teemast. Suhted rahvuslusega on sealjuures mitmetahulised: kultuuriuuringud seavad endale ülesandeks kultuuri kriitilise analüüsimise, ent nad moodustavad paratamatult osa rahvuslikust kultuurisfäärist. Sestap võib kriitiline analüüs küll esitada oma tulemusi objektiivsena, ent siiski edasi kanda ajastu domineerivaid väärtushinnanguid. Järgmise põlvkonna kultuurianalüüs võib vaatlusobjektiks võtta needsamad „objektiivsed” analüüsid ning tuua esile nende analüüside „objektiivsuse” taga peituva hinnangulisuse ja ajastuomased moraalikategooriad.
Eesti rahvusluse areng – nii laiemas, võrdlevas kontekstis kui ka selle sisemistes käänakutes ja põimumistes – on üks neid teemasid, mis Eesti kultuuri­uuringutes pidevalt aina üles kerkib. Nii on ka kitsamalt…