Rubriik
Valdkond
Aasta
Mälestusväärne Karl Konstantin
Karl Ristikivi, kahtlemata üks väljapaistvamaid eesti kirjanikke läbi aegade, oli inimesena veidi mõistatuslik: haruldaselt kinnise iseloomuga mees, kes valis hoolega, millises seltskonnas ja kellele ennast avada. Tema sisemaailmast oli ka lähimatel sõpradel ainult üsna ähmane aimus. Ilmselt sellepärast käisid ja käivad Ristikiviga kaasas teatavad müüdid ja kuulujutud. Kas ta oli põhimõtteline inimpelgur või homoseksuaal, kes pidi oma soodumust kaasaegsete eest varjama? Ja kui ühte või teist, siis kas sellel on tema loomingu seisukohalt mingit tähtsust?
Käesolevasse mälestusteraamatusse on kokku kogutud suur hulk Ristikivi elu ja loomingu teemalisi mälestuskilde ja muid tekste nii autorilt endalt, tema sõpradelt-tuttavatelt kui ka ajakirjanikelt ja teistelt…
Käesolevasse mälestusteraamatusse on kokku kogutud suur hulk Ristikivi elu ja loomingu teemalisi mälestuskilde ja muid tekste nii autorilt endalt, tema sõpradelt-tuttavatelt kui ka ajakirjanikelt ja teistelt…
Andekuse mitu nägu
Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi lektor Halliki Põlda kaitses 30. jaanuaril 2019 oma koduülikoolis doktoriväitekirja teemal „Andekusfenomeni konstrueerimine avalikus kommunikatsioonis”. Väitekiri koosneb neljast temaatiliselt seotud artiklist ja analüütilisest ülevaatest, mis võtab kokku, seostab ja ühtlustab mõne aasta jooksul erineva metoodikaga ja probleemipüstitusega kirjutatud artiklite tulemused. Kaks esimest artiklit keskenduvad andekuse mõistele ja teema käsitlusele meedias, kolmas ja neljas artikkel analüüsivad hariduse sidusrühmade, lapsevanemate ja laste suhtumist andekusse.
Väitekirja fookuses on andekuse käsitlus haridusdiskursuses. Haridusteema on ühiskonnas aktuaalne ja seega on igati põhjendatud, et dissertant on piiritlenud andekusfenomeni uurimise eeskätt lapseea andekusega ning selle peegeldusega meedias ja haridussüsteemis. Enne Põldat pole seda olulist teemat…
Väitekirja fookuses on andekuse käsitlus haridusdiskursuses. Haridusteema on ühiskonnas aktuaalne ja seega on igati põhjendatud, et dissertant on piiritlenud andekusfenomeni uurimise eeskätt lapseea andekusega ning selle peegeldusega meedias ja haridussüsteemis. Enne Põldat pole seda olulist teemat…
Eesti keele verbide semantilisest liigitamisest
Inimeste loomuomane oskus ja vajadus kategoriseerida avaldub väga mitmel tasandil ning muuhulgas ka keeles. Üks keelelisi kategooriaid, mis enamikus keeltest avaldub, on verbikategooria. Keeleti erineb siiski, kui hõlpsasti on verb kui sõnaliik määratletav. Varieerub ka see, kuivõrd on verbikategooria jaotatav alamkategooriateks, kuid üldjuhul on alamkategooriateks jagamine sootuks keerulisem kui verbikategooria enda eristamine. Eesti keeles ei ole üldiselt verbi kui sõnaliigi määratlemine kuigi keeruline tänu morfoloogia rikkusele, kuid selle kategooria sees muust kui puhtalt vormist lähtuvate alamkategooriate moodustamine on Eesti keeleteadlastele olnud raske ülesanne. Ka maailma keeleteadus on näinud ainult üksikuid verbiklassifikatsioone (nt Levin 1993; Kipper Schuler 2005). Sestap pole üllatav,…
Tegelikult palju cool’im ehk võimendamise ja tasalülitamise dünaamikast
(Kirjandus)teadlase elukorraldust väljendavad hästi erinevad aruande- ja taotlusvormid, mille hulk sõltub sellest, mitmes kohas ametis ollakse ja kui paljudes projektides osaletakse. Perioodidel, mil niisugused vormid nõuavad suure osa mu ajast ja mõtteenergiast, taban end sageli unistamas elust, mis kätkeks endas midagi enamat kui järjekordse veebipõhise vormi arvukate sakkide all paiknevate lugematute kastide täitmine teaduskantseliidiga kindla täheruumi piires. Elust, kus võib lihtsalt lugeda, mõelda, kirjutada ja ehk ka reisida. Elust, mida minu arvates elavad kirjanikud.
Maarja Kangro „Minu auhinnad” ühelt poolt kinnitab mu arusaama, et kirjaniku (igapäeva)elu on kirjandusteadlase omast üsna erinev, vähemalt väliste tunnuste põhjal: kirjanikuks olemise sisemisi maastikke Kangro ju…
Maarja Kangro „Minu auhinnad” ühelt poolt kinnitab mu arusaama, et kirjaniku (igapäeva)elu on kirjandusteadlase omast üsna erinev, vähemalt väliste tunnuste põhjal: kirjanikuks olemise sisemisi maastikke Kangro ju…
Jumala jälgedel
See lugu sai alguse 1993. aastal Setomaal Meremäe lähedal Uusvada külas. Siis toimunud kohtumine samas paigas sündinud Anne Linnupuu ehk Linnupuu Annega(1) (neiupõlvenimega Luuga, 1932–2009) andis mulle esimese vahetutel mälestustel põhineva kokkupuute Pekoga, luues pinna hilisemaks huviks ja edasisteks küsimisteks. Pärast pikemat vaheaega sai toona episoodiliseks jäänud lähenemine uue tõuke jutuajamistest Ermakova külast pärit Heino Keskkülaga (snd 1943) – mehega, kellel on Setomaal olnud võimalus näha koguni mitut Peko kuju veel elava ja austatava jumala, mitte unustatud eseme või museaali rollis.
Peko on olnud teema, millest võõrale ei räägita. Need, kes Pekost avalikult kõnelevad, on kõrvalseisjad, ja teadmise mõjul, et Peko „ei…
Peko on olnud teema, millest võõrale ei räägita. Need, kes Pekost avalikult kõnelevad, on kõrvalseisjad, ja teadmise mõjul, et Peko „ei…
Tõlkekriitik Olev Jõgi
Olev Jõgi, ajakirja Keel ja Kirjandus peatoimetaja aastatel 1958–1983, on tuntud esmajoones kirjandusteadlase, kriitiku ja tõlkijana. Tema sünnist möödus käesoleva aasta 9. jaanuaril 100 aastat. 70. sünnipäevale pühendatud kirjutises on Pärt Lias öelnud:
Päris loomulik on see, miks O. Jõgi pole tundnud tarvidust akadeemiliste kraadide järele, kuigi loomuldasa on ta kirjandusteadlane. Et vabastada kirjandusuurimist umbsõlmedest ja sasipundardest, valis O. Jõgi ajakirja „Keel ja Kirjandus” toimetamise aega- ja vaevanõudva töö. Pole liialdus ega vist mitte kedagi pisendav, kui öelda, et „Keel ja Kirjandus” on Olev Jõe tehtud, on Jõe ajakiri. (Lias 1989: 47)
Käesolev artikkel kõneleb Olev Jõe tegevuse algperioodist tõlkekriitikuna. On teada, et ta ise…
Päris loomulik on see, miks O. Jõgi pole tundnud tarvidust akadeemiliste kraadide järele, kuigi loomuldasa on ta kirjandusteadlane. Et vabastada kirjandusuurimist umbsõlmedest ja sasipundardest, valis O. Jõgi ajakirja „Keel ja Kirjandus” toimetamise aega- ja vaevanõudva töö. Pole liialdus ega vist mitte kedagi pisendav, kui öelda, et „Keel ja Kirjandus” on Olev Jõe tehtud, on Jõe ajakiri. (Lias 1989: 47)
Käesolev artikkel kõneleb Olev Jõe tegevuse algperioodist tõlkekriitikuna. On teada, et ta ise…
Lühikroonika
• 6. detsembril 2018 toimus Eesti Keele Instituudis soome-ugri sügisseminar „Keelesugulus, keeletüpoloogia ja areaallingvistika”. Esinesid Sven-Erik Soosaar (EKI, „Protoeuroopa substraadist läänemeresoome keeltes: tüpoloogiline perspektiiv”), Karl Pajusalu (TÜ, „Uurali keelte fonoloogilisest tüpoloogiast”), Miina Norvik ja Gerson Klumpp (TÜ, „Sugulaskeelte tüpoloogiline andmebaas: miks ja kuidas?”), Rogier Blokland (Uppsala ülikool, „Komi keeled ja komi keel(t)e grammatikograafia”), Petar Kehayov (Leibnizi Ida- ja Kagu-Euroopa Uuringute Instituut, „Mis jääb läänemeresoome keelte uurijatele märkamata? Keeleajalooliselt „igavatest” keelekujudest karjala murrete näitel”), Szilárd Tóth (TÜ Narva Kolledž, TLÜ, „Makro- ja mikroglobaliseerumise küsimusi Venemaa soome-ugri kogukondade ja eesti kirjakeele ajaloo näitel”), Iris Metsmägi (EKI, „Kaks võimalikku vene laenu”), Vilja Oja…
Igapäevase nähtuse taastootmine
Sirbi kirjandustoimetaja Pille-Riin Larm juhatas 8. detsembril 2018 Ants Orase nimelise kriitikaauhinna üleandmise sisse „Kalevipoja” läti keelde tõlkinud Guntars Godiņši sõnadega: „Kultuuriväljaannetes [mis majanduskriisi ajal suleti] oli tähtsal kohal kriitika. Praegu, kui seda ei ole, puudub tagasiside: iga raamat, mis ilmub, näib olevat väärtuslik ja iga kirjanik geenius. [—] Kui puudub professionaalne kriitika, muutub ka kirjandus ebaprofessionaalseks, sest kaob kvaliteediskaala.” (Larm 2018) Majanduskriisi ajal suletud läti kultuuriajakirju pole senini taastatud ning lõunanaabritele tundub meie väljaannete – ja sestap ka kriitika – rohkus lausa uskumatu. Tõsi: ainuüksi SA Kultuurilehe alla kuuluvates ning kirjanduskriitikat regulaarselt avaldavates väljaannetes ilmus 2017.–2018. aastal ligikaudu 400…
Tervitused keeleverest
Tõnis Vilu kuues luulekogu „Libavere” on vigaselt kirjutatud – seal on ainult üksikud ortograafiliselt korrektsed luuleread. Samal ajal pole tekst asemantiline, sõnad säilitavad piisava läheduse normkeelele, nii et nende tavatähendus on arusaadav. Esmalt selgitan, kuidas normist kõrvalekaldumine võib luua uusi tähendusi, ja seejärel kirjeldan, kuidas Vilul on normist kõrvale kaldudes õnnestunud luua teos, mille sisu ja vorm moodustavad teineteist vastastikku toetava terviku.
Tähendus, normid ja kõrvalekalded
Tähenduslikku keelemängu valitsevad normid.(1) Süntaktilised normid kehtestavad lause grammatilise korrektsuse. Semantilised normid aga kehtestavad selle, millistel tingimustel on lause tõene või õigustatud. Nende normideta ei saaks olla tähenduslikku keelt. Tähenduslikku lauset eristab tähendusetust justnimelt see, et tähenduslik…
Tähendus, normid ja kõrvalekalded
Tähenduslikku keelemängu valitsevad normid.(1) Süntaktilised normid kehtestavad lause grammatilise korrektsuse. Semantilised normid aga kehtestavad selle, millistel tingimustel on lause tõene või õigustatud. Nende normideta ei saaks olla tähenduslikku keelt. Tähenduslikku lauset eristab tähendusetust justnimelt see, et tähenduslik…
Statistikaga värsse mõõtmas
„Eesti silbilis-rõhulise rütmika jooni: neliktrohheus ja -jamb 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses” on mahukas uurimus, mille koostamine on võtnud üle kümne aasta. Aimu teoksil olevast suurprojektist andis monograafia autorite Mihhail Lotmani ja Maria-Kristiina Lotmani juba 2004. aastal loodud internetilehekülg „Eesti värss”,(1) mis sisaldab (muu hulgas) kõiki uuringu aluseks olnud tekste ning võimaldab teha statistikapäringuid. Neliktrohheuste ja ‑jambide valim andmebaasis on väga esinduslik, kokku 15 046 värsirida 20 autorilt.
Monograafia põhieesmärk on statistiline värsianalüüs, mille paratamatuteks eeltöödeks on olnud meetrumi- ning rütmimudelite loomine ning eesti keele jaoks sobiva analüüsimetoodika väljatöötamine. Et esile tuua selgelt just värsile omaseid tendentse, on värsirütmika statistilise…
Monograafia põhieesmärk on statistiline värsianalüüs, mille paratamatuteks eeltöödeks on olnud meetrumi- ning rütmimudelite loomine ning eesti keele jaoks sobiva analüüsimetoodika väljatöötamine. Et esile tuua selgelt just värsile omaseid tendentse, on värsirütmika statistilise…
Eestlase Lurichi maailm
Lurich jõudis tagasi. Me tervitasime teda: tere tulemast koju! Selle, millega terve sajandi jooksul ei ole hakkama saanud suur pealinn, tegi teoks tema väikese kodukandi rahvas. Just teile kuulub selle aegu kestva teo eest au ja kiitus, võite olla õigusega uhked. Eks kinnitanud teie suur poeg ise: tegu on alati suurem kui sõnad. Ja kui tegu tehtud, siis rind ette!
Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maailma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich…
Teie otsus oli: kui Lurich oli suur, siis seiskugi ta suurena. Kui ta vallutas maailma, siis seiskugi ta sellel. Nii sündiski sümbol, sisult sügav ja vormilt võimas. Ent ülearused pole sõnadki. Heitkem siis pilk aastasaja taha ja arutlegem, kes õigupoolest Lurich…
Kuidas luuletada keelest?
„Arvustajal on alati raske, ei suuda tema loojaga võistelda.” Nii algab iga arvustaja lugu, enamasti küll vaikselt ja omaette öelduna, sest arvustamise raskustest kõnelemine ei kuulu toimetajate-tellijate jaoks hea tooni juurde. Ei suuda arvustaja ammugi antoloogia koostajaga võistelda, kuna too on luuletusi kokku kogudes näinud ära ka igasugused piiritlemise, liigendamise jne võimalused ja variandid. Mõnikord on koostaja arvustajale halastanud, pannud tekstid lihtsalt ajalisse järjekorda või jätnud oma teadmised ja põhimõtted välja ütlemata. Selle antoloogia tegija Mart Velsker on ise kriitik ja uurija. Tema nii ei tee. Ta on suurema osa kriitiku tööst ära teinud (vt lk 429–439). Mida ma siis…
Kirjakeele väärtus: muutumine ja püsimine
Riik vajab kirjakeelt
Kirjakeel selle sõna tänapäevases tähenduses – keele ühtseim, standardiseeritud keelekuju – muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, töö- ja hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone ei ole, st kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel, siis ei ole vaja ka kirjakeelt – eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat murde- või kõnekeele varianti. Eestis tekkis vajadus üldrahvaliku, ühtse kirjakeele järele 100 aastat tagasi. Iseseisva riigi tekkimisega muutus kogu avalik ja ametlik asjaajamine, haridus, valitsemine ja tööelu eestikeelseks ning kõigi ametite täitmiseks oli vaja eestikeelset haritlaskonda. Muidugi ei sündinud eesti…
Kirjakeel selle sõna tänapäevases tähenduses – keele ühtseim, standardiseeritud keelekuju – muutub ühiskonnas oluliseks siis, kui keel peab hakkama täitma valitsemise, juhtimise, töö- ja hariduselu jms ülesandeid. Kui keelel neid funktsioone ei ole, st kui neid funktsioone täidab riigis mingi teine keel, siis ei ole vaja ka kirjakeelt – eraelus võib igaüks kasutada mis tahes oma suhtluskonnas sobivat murde- või kõnekeele varianti. Eestis tekkis vajadus üldrahvaliku, ühtse kirjakeele järele 100 aastat tagasi. Iseseisva riigi tekkimisega muutus kogu avalik ja ametlik asjaajamine, haridus, valitsemine ja tööelu eestikeelseks ning kõigi ametite täitmiseks oli vaja eestikeelset haritlaskonda. Muidugi ei sündinud eesti…
Suured ja väikesed arvud
Alustan sõrendusega: suurten u m b r i t emuret Eestis pole, sest suurim võimalik number on 9 (sellest väitest tuleb küll välja arvata n u m b e r t ä h i s e d,nt pangakonto-, telefoni- ja rahatähenumbrid; maja- ja saapanumbrid väga suured pole). Inglisekeeles aga on teisiti: meie numbrile vastav sõna on seal digit, nende number on eesti keeles arv.
Eesti Entsüklopeedia V köites (1990) öeldakse artiklis kümnendsüsteem, et kõrgemate järguühikute nimetustel, mida palju ei kasutata, on eri maades erisugune tähendus, kusjuures vene keeles on need olnud kasutusel prantsuse, eesti keeles inglise eeskujul. Sellega on tahetud öelda, et Eesti on olnud (ka sovetiajal?!) p i k k s a m m u m a a (nimetus näitabmiljoniastmeid, st arvu nullide hulk võrdub arvu nimetuses sisalduva ladinapõhjalise arvu…
Eesti Entsüklopeedia V köites (1990) öeldakse artiklis kümnendsüsteem, et kõrgemate järguühikute nimetustel, mida palju ei kasutata, on eri maades erisugune tähendus, kusjuures vene keeles on need olnud kasutusel prantsuse, eesti keeles inglise eeskujul. Sellega on tahetud öelda, et Eesti on olnud (ka sovetiajal?!) p i k k s a m m u m a a (nimetus näitabmiljoniastmeid, st arvu nullide hulk võrdub arvu nimetuses sisalduva ladinapõhjalise arvu…
Minu eesti luule tõlkespetsiifika
Eesti keelt hakkasin õppima täiesti juhuslikult. Mulle meeldis eesti keele musikaalsus, kuid kuskil alateadvuses oli mul juba plaangi valmis – tahtsin tõlkima hakata. Enne seda olin ette võtnud indoneesia keele, kuid mul polnud sellele konkreetseid rakendusvõimalusi, ja polnud ka kedagi, kellega oleks olnud võimalik selles keeles rääkida. Kirjutasin oma Tallinnas ilmunud eestikeelse luulekogumiku „Öö päike” eessõnas: „Ei teagi, miks mul aastaid tagasi väikeses Läti linnas Viesītes tekkis huvi eesti keele ja kirjanduse vastu. Seal meenutab see rohkem eksootilist unenägu, midagi väga-väga kauget ja mõeldamatut.” (Godiņš 2000: 5) Võin vaid tõdeda, et tolles väikeses linnakeses mõjusid nii indoneesia kui ka eesti…
Pilk eesti kirjakeele korraldamise sajandile ja tänapäevale
Eesti kirjakeel, mis suures osas rajaneb põhjamurretel, tegi keelekorraldajate pingutusel XX sajandil läbi märkimisväärse kohandamise selleks, et olla kõigis valdkondades sobiv kompromislik kirjavahend. Erinevalt rahvuslikest liikumistest muudes maades on võõrlaenud olnud sallitud, osaliselt ajendatuna soovist hõlbustada ligipääsu Lääne-Euroopa kultuurile. Selle tulemusel tekkinud normingud on aga eestlasi üldiselt sundinud abi otsima mahukast õigekeelsuskäsiraamatust, et teada õigekirjutus- ja morfoloogianorme.(1)
Kas eesti keel on tõesti üle normitud või on eestlased liiga norminguusku? Niisuguse mulje jätab tuntud Ameerika fonoloog ja eesti keele lühigrammatika koostanud Robert T. Harms (1932–2016) oma muidu lakoonilises ülevaates eesti keele kohta maailma keeltele pühendatud teatmeteoses.
2018. aasta sügisel möödus sada aastat esimese…
Kas eesti keel on tõesti üle normitud või on eestlased liiga norminguusku? Niisuguse mulje jätab tuntud Ameerika fonoloog ja eesti keele lühigrammatika koostanud Robert T. Harms (1932–2016) oma muidu lakoonilises ülevaates eesti keele kohta maailma keeltele pühendatud teatmeteoses.
2018. aasta sügisel möödus sada aastat esimese…
Tõlkimisest Euroopa Liidu institutsioonides
Aastal 2118 võiks olla konverentsiteeside algus tõenäoliselt selline: „Kristian Jaak Petersoni 1818. aastal püstitatud visioonini jõudmiseks („kas siis selle maa keel”) kulus ligi kaks sajandit. XX sajandil sai eesti keelest iseseisva riigi riigikeel. Eesti Vabariik oli alates 1921. aastast Rahvasteliidu liige. Eesti kuulus mittevabatahtlikult NSV Liitu (1940–1941; 1944–1991), kuid ka riigikaotuse perioodil toimus ulatuslik tõlkimine teistesse NSVL-i rahvaste keeltesse ja keeltest.
XXI sajandil väljus eesti keele ametlik kasutusala esmakordselt ajaloos emamaa piiridest. See toimus Euroopa Liiduga (EL) ühinemisel 2004. aastal. Eesti keelest sai üks EL-i ametlik keel. Selle sajandi esimese veerandi jooksul kindlustus eesti keele staatus maailmas, seda eeskätt tõlkimise vahendusel.…
XXI sajandil väljus eesti keele ametlik kasutusala esmakordselt ajaloos emamaa piiridest. See toimus Euroopa Liiduga (EL) ühinemisel 2004. aastal. Eesti keelest sai üks EL-i ametlik keel. Selle sajandi esimese veerandi jooksul kindlustus eesti keele staatus maailmas, seda eeskätt tõlkimise vahendusel.…
Eesti kirjandusest Euroopas
Euroopas teatavasti kirjutatakse ja loetakse kirjandust mitmes keeles. Samas loetakse ühes kirjakultuuris enamasti ainult ühes keeles, olgugi et siin on teatud erandid. Igas kultuuris on väike grupp intellektuaale, kes loeb ka teises keeles või koguni teistes keeltes. Samuti kasvab koos globaliseerumisega nende arv, kes loevad lisaks oma emakeelele ka ainsas globaalses keeles, see tähendab inglise keeles, kuigi olenevalt poliitilisest olukorrast on olemas ka teisi kombinatsioone. Näiteks loeti nõukogude ajal Eestis võrdlemisi palju soome keeles, kuna see oli suhteliselt hõlpus õppida ning soome keeles oli lihtsalt kättesaadav palju rohkem maailmakirjandust kui eesti keeles. Ning seda teatavasti mitte ainult sellepärast, et soome…
Meie ja teie eesti kirjakeel
Eestlaseks olemise juures peetakse tänapäeval üksmeelselt kõige tähtsamaks eesti keelt (Ehala 2017: 171). Üldiselt tugineb rahvuslik identiteet lisaks keelele veel teistelegi ühistunnustele, nagu päritolu, traditsioonid, ajalooline mälu, religioon jms. Siiski on eestlaste jaoks viimased poolteist sajandit just ühine kirjakeel olnud see, mis kõiki rahvusena ühte seob. Järgnevas arutletakse, keda on eesti keele oskamine ja arendamine läbi varasema ajaloo ühte sidunud ning kuidas tekkis kirjakeele ühtsusele tuginev rahvuslik identiteet.
Moodsas mõttes rahvusliku identiteedi alustalaks on ühtne kirjakeel, mis on üsna hiline nähtus ja välja kujunenud ainult õige pisut enne moodsat rahvust ennast. Kirjakeelelise ühtsuse eelloona tuleb aga paratamatult arvestada etnilist identiteeti kindlustanud…
Moodsas mõttes rahvusliku identiteedi alustalaks on ühtne kirjakeel, mis on üsna hiline nähtus ja välja kujunenud ainult õige pisut enne moodsat rahvust ennast. Kirjakeelelise ühtsuse eelloona tuleb aga paratamatult arvestada etnilist identiteeti kindlustanud…
Eesti keelest pikas perspektiivis
Hea keele- ja identiteedipoliitika eesmärk on riigi etnolingvistilisest koostisest ja geopoliitilisest olukorrast lähtuvalt vähendada ressursi- ja väärtuspõhiste konfliktide ohtu erinevate rahvakihtide vahel ning tagada toimiv ja sidus ühiskond, mis on võimeline tegutsema ühiste eesmärkide nimel. Samas peab see poliitika jätma piisavalt ruumi arvamuste ja kultuuripraktikate paljususele, et mitte alla suruda innovatsiooni ja ühiskonna võimet reageerida muutustele.
Viimase paarikümne aasta arengud näitavad, et keele- ja kultuuriökoloogiline keskkond on pöördumatult teisenenud. Madal sündimus, elanikkonna vananemine, sisseränne, rahvusvaheliste organisatsioonide ja korporatsioonide mõjuvõimu suurenemine koos moraalsete tõekspidamiste muutusega on suurendanud keelelist ja kultuurilist mitmekesisust arenenud riikides ega jäta puutumata ka Eestit. Tuleb tõdeda, et rahvusriik…
Viimase paarikümne aasta arengud näitavad, et keele- ja kultuuriökoloogiline keskkond on pöördumatult teisenenud. Madal sündimus, elanikkonna vananemine, sisseränne, rahvusvaheliste organisatsioonide ja korporatsioonide mõjuvõimu suurenemine koos moraalsete tõekspidamiste muutusega on suurendanud keelelist ja kultuurilist mitmekesisust arenenud riikides ega jäta puutumata ka Eestit. Tuleb tõdeda, et rahvusriik…
Eesti keele kui teise keele õppimine: kas raske töö või kerge lõbu?
Eesti keelt teise keelena on Eestis aktiivselt õpitud ja õpetatud juba ligi kolmkümmend aastat. Vaatamata sellele on paljudel täiskasvanutel eesti keele oskusega probleeme. Centari 2018. aasta uuringu järgi ei ole pooltel muu emakeelega täiskasvanuist aktiivset eesti keele oskuse taset. Sama uuring näitab, et inimeste soov eesti keelt õppida on kõrge, kuid nende sõnul takistab õppimist eesti keele liigne raskus, vähesed võimalused eesti keeles suhelda, heade kursuste, õpetajate ja õpikute puudus, aga ka õppimisstiimuli puudumine või viitsimatus õppida. Hinnates pakutava eesti keele õppe kvaliteeti, peetakse kõige tõhusamateks suhtlemisoskust arendavaid kursusi, kuid samal ajal tunnetatakse, et kursustel pööratakse sellele osaoskusele liiga vähe…
Ferdinandi mantlipärijad
Tähtsaim eesti keele auhind – teenete eest eesti keele uurimisel, korraldamisel, õpetamisel, propageerimisel või kasutamisel – kannab väljapaistva keeleteadlase Ferdinand Johann Wiedemanni (1805–1887) nime.(1) Keeleauhinna algatamise mõttele tulid 1988. aasta sügisel Irma ja Jüri Sild. Esimene keeleauhind anti üle 1989. aastal. Esialgu andis auhinda välja Energia kolhoos, Nõukogude korra ja kolhooside lõppemise järel rahastasid auhinna väljaandmist Jüri Sild (kolhoosi endine esimees), seejärel Väike-Maarja vald ja Eesti Keele Sihtasutus ning eraalgatusliku keeleauhinna paaril viimasel korral Haridus- ja Teadusministeerium. (Põhjalikumalt vt Ross 2005, 2008, 2013.) Alates 2004. aastast on auhind riiklik.
Kuidas ja miks sai keeleauhind just akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni nime? Sellele küsimusele…
Kuidas ja miks sai keeleauhind just akadeemik Ferdinand Johann Wiedemanni nime? Sellele küsimusele…
Mitmekeelsus, keelekontaktid ja keeleline teadlikkus
Keeleline teadlikkus (ingl linguistic awareness), mõnikord ka metalingvistiline teadlikkus (ingl metalinguistic awareness) on termin, mis viitab keele formaalsete aspektide teadlikule tajule, tundlikkusele keeleõppes, -õpetamises ja -kasutuses. Huvi keelelise teadlikkuse vastu on tärganud viimasel paaril kümnendil, samuti on suhteliselt hiljuti tekkinud ajakiri Language Awareness ja vastav teadusselts Association for Language Awareness, mille kodulehel leidubki esitatud definitsioon.(1) Ingliskeelses kirjanduses kasutatakse termineid linguistic awareness ja metalinguistic awareness sageli sünonüümselt; siin kasutatakse lühiduse mõttes varianti „keeleline teadlikkus” mõlema ingliskeelse termini vastena. Artikli põhiseisukohti on avaldatud inglise keeles (Verschik 2017a), kuid siinses artiklis on kasutatud teisi näiteid, samuti on nende rõhuasetused erinevad.
Mõni autor eristab termineid language…
Mõni autor eristab termineid language…
Lühikroonika
• 1. novembril Eesti Kirjandusmuuseumis toimunud Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kõnekoosolekul esines Mari-Ann Remmel ettekandega „ERA kohapärimuse töörühm 20. Viis vaatust ja epiloog”.
• 1.–2. novembril korraldas Eesti Kirjandusmuuseum Kubijas humanitaarteaduste doktorantide rahvusvahelise sügiskooli „Dialoogid laste ja noortega”. Välisplenaaresinejad puudutasid noorukite surmamängudega seotud moraalset paanikat Venemaal (Daria Radchenko, Venemaa), noorte usundiliste vaadete hübridiseerumist Ida-Aafrikas (Johnson Michael Kallidukil, Tansaania/India) ja laste lugemisharjumustega seostuvate hoiakute muutumist Soomes (Ilona Savolainen, Soome).
• 2. novembril toimus Tallinna Keskraamatukogus A. H. Tammsaare juubeliaasta konverents „Kes on preili Kurella? 140 aastat Tammsaare sünnist”. Ettekannetega esinesid Paavo Matsin („Okultistlikud motiivid Tammsaare novelliloomingus”), Urmas Lennuk („Apteekri ja õigusteadlase kirjanduslikud kihid ehk Oskar…
• 1.–2. novembril korraldas Eesti Kirjandusmuuseum Kubijas humanitaarteaduste doktorantide rahvusvahelise sügiskooli „Dialoogid laste ja noortega”. Välisplenaaresinejad puudutasid noorukite surmamängudega seotud moraalset paanikat Venemaal (Daria Radchenko, Venemaa), noorte usundiliste vaadete hübridiseerumist Ida-Aafrikas (Johnson Michael Kallidukil, Tansaania/India) ja laste lugemisharjumustega seostuvate hoiakute muutumist Soomes (Ilona Savolainen, Soome).
• 2. novembril toimus Tallinna Keskraamatukogus A. H. Tammsaare juubeliaasta konverents „Kes on preili Kurella? 140 aastat Tammsaare sünnist”. Ettekannetega esinesid Paavo Matsin („Okultistlikud motiivid Tammsaare novelliloomingus”), Urmas Lennuk („Apteekri ja õigusteadlase kirjanduslikud kihid ehk Oskar…
Lühidalt
Mihkel Mutt. Kõik on hästi. Mõtted II. Tallinn: Fabian, 2018. 191 lk.
Mihkel Mutt on jälle natuke mõelnud – lühidalt, aforistlikult, loetavalt. Žanri töötas ta välja paar aastat tagasi „Mõtete” esimeses osas (Loomingu Raamatukogu 2017, nr 6–7) ja nüüdse ilusa kollase raamatu kaant ehib koguni sama pilt, seekord mustvalge joonistusena autorist, kes istub pingil ja vaatab sügavamõtteliselt kaugusse.
Nagu sellistel puhkudel vahel juhtub, jääb uus vihik eelmisest justkui lahjemaks. See on muidugi maitse küsimus, kuid nüüd leidub kaante vahel vähem vigurit, vähem uitmõtteid juhuslikel teemadel, vähem argimütoloogilist analüüsi. Alles on jäänud Mutti üha kummitavad suured mõtted kirjandusest, rahvusest, inimese ajalikust elust. Seda…
Mihkel Mutt on jälle natuke mõelnud – lühidalt, aforistlikult, loetavalt. Žanri töötas ta välja paar aastat tagasi „Mõtete” esimeses osas (Loomingu Raamatukogu 2017, nr 6–7) ja nüüdse ilusa kollase raamatu kaant ehib koguni sama pilt, seekord mustvalge joonistusena autorist, kes istub pingil ja vaatab sügavamõtteliselt kaugusse.
Nagu sellistel puhkudel vahel juhtub, jääb uus vihik eelmisest justkui lahjemaks. See on muidugi maitse küsimus, kuid nüüd leidub kaante vahel vähem vigurit, vähem uitmõtteid juhuslikel teemadel, vähem argimütoloogilist analüüsi. Alles on jäänud Mutti üha kummitavad suured mõtted kirjandusest, rahvusest, inimese ajalikust elust. Seda…
Viini salvestised ja Berliini salvestised
Esimese maailmasõja ajal levis Keskriikides, st Saksamaal ning Austria-Ungaris, idee kasutada vangi langenud ning emakeelena suhteliselt vähetuntud keeli kõnelevaid sõdureid keelejuhtidena. Idee viidi ellu Berliinis ja Viinis paiknenud uurijate abiga. Nimetagem seeläbi tekkinud kogusid Berliini ja Viini salvestisteks. Berliini salvestisi säilitatakse praegu kahes heliarhiivis, mis paiknevad Humboldti ülikoolis ja Berliini etnoloogiamuuseumis, Viini salvestisi aga Austria Teaduste Akadeemia fonogrammiarhiivis. Mõlemad kogud sisaldavad märkimisväärsel hulgal eesti ainest. Berliini eestikeelseid salvestisi tutvustati avalikkusele esimest korda kümme aastat tagasi(1) ning seejärel ilmus raamat,(2) mis sisaldab ulatuslikke kommentaare neile salvestistele, aga ka audio-CD kõigi tänapäevaks säilinud salvestiste koopiatega. 2018. aastal ilmusid Viini salvestised soome-ugri rahvaste esindajatelt, sh…
Seto pärimus ja muistsed slaavi jäljed Inimese Muuseumis
Folkloristikas ja etnograafias on olnud populaarne retooriline võte kaheteistkümnendast tunnist või päästeoperatsioonist rääkimine. Kultuurid on elavad ja muutuvad ning suuline pärimus oma loomult virtuaalne ja igal hetkel uuesti sündiv või surev, nii et mingis mõttes ongi tõesti alati see viimane hetk millegi kaduva või muutuva jäädvustamiseks. Sama kehtib ka esemete ja rituaalide kohta: elavas kultuuris on alati kõrvuti erinevatest aegadest pärinevaid kihistusi, mõned aktuaalsed ja hetkel hinnatud, teised vanad ja aktuaalsust kaotamas. Elav kultuur pole kunagi stiilne ja ühtne nagu muuseumide näitused, vaid on ambivalentne ning võib tunduda väljastpoolt vaataja jaoks liiga kirju, ebaloogiline ja segane.
Kui Pariisi Inimese Muuseumiga seotud…
Kui Pariisi Inimese Muuseumiga seotud…
Eesti nimed Latgale perekonnanimistus
Läti rahvastikuteadlase Ilmārs Mežsi (snd 1965) eestvõtmisel on Riias ilmunud Latgale perekonnanimede raamat, mis käsitleb piirkonna perekonnanimede levikut ja päritolu 1935. aasta seisuga. Ajalooallikatele toetudes kirjeldatakse latgali perekonnanimistu teket ja ajaloolist arengut ning esitatakse enamasti ka nimede võimalik etümoloogia. Perekonnanimesõnastik moodustabki raamatu mahukaima osa. Sissejuhatusest saame teada, et kavas on analoogilised käsitlused teistegi Läti ajaloolis-etnograafiliste piirkondade kohta. Väljaanne võiks kindlasti pakkuda huvi meie nimeuurijatele, kas või juba seetõttu, et selles on reale perekonnanimedele esitatud võimalik eesti päritoluseletus.
Latgale nimeraamat algab eri teadusvaldkondade uurijate sissejuhatavate kirjutistega: demograaf Ilmārs Mežs („Perekonnanimede juuri otsides”) ja ajaloolane Muntis Auns („Latgale perekonnanimede kujunemise ajalooline foon”) valgustavad…
Latgale nimeraamat algab eri teadusvaldkondade uurijate sissejuhatavate kirjutistega: demograaf Ilmārs Mežs („Perekonnanimede juuri otsides”) ja ajaloolane Muntis Auns („Latgale perekonnanimede kujunemise ajalooline foon”) valgustavad…
Võõras iseendale. Marie Heibergi kuristikud
„Kadunud on saja aasta eest elanud hingelised. Põrmu langenud ja kustunud, muutunud, ilma et nende ase neid tunneks ehk nende hingel – nägemata ettekujutusel, millel oma elu-saladuslikud põhjused, – kodu oleks kuskil – kus taevas otsatu sinab, vaimugi uputab oma sügavusega! Just kui ei selgi igavese aja mõistatus! Kui valus on see eksiv teadmine, inimese hingele.” („Õnnetäht”, lk 48) Kaduvus sajandiga kordub motiivina Marie Heibergi (1890–1942) lühipalades, ometi on just sada aastat pärast nende kirjutamist kogunud Hando Runnel pea kogu Heibergi ilukirjandusliku loomingu kahte köitesse: lühijutukogusse „Õnnetäht” (ÕT) ja luulekogumikku „Rändaja tütarlaps” (RT).(1) Milline siis on Marie Heibergi „igavese aja mõistatus”?…
Koidula kirjad
Klassikute kirjavahetused on igas rahvuskultuuris olnud loomulik uurimis- ja publitseerimisobjekt. Kreutzwaldi kirjavahetused on Eestis välja antud kuues köites (aastatel 1953–1979); Otto Wilhelm Masingu kirjad Johann Heinrich Rosenplänterile neljas osas (1995–1997); Tuglaselt on eraldi raamatuna välja antud kirjavahetused abikaasa Elo Tuglasega („Kirjad teineteisele”, 2001), noorusaja kaasvõitleja Johannes Aavikuga („Kultuurilugu kirjapeeglis”, 1990) ja kolleeg Artur Adsoniga („Paaži ja Felixi kirjavahetus”, 2011). Valitud kirju ja kirjavahetusi on Eestis aegade jooksul välja antud ka mitme teise autori pärandist. Arhiivides on seesugust materjali võimalikeks publikatsioonideks veel küllaga. Koidula on kahtlemata üks meie austusväärsematest klassikutest. Tema kirjadest on publitseeritud kirjavahetus Kreutzwaldiga kakski korda: „Kreutzwaldi ja Koidula…