Rubriik
Valdkond
Aasta
Kontvõõrana vanas eesti pulmas
„Elu kauneim pidu on kõige ülevamate ja rõõmuküllasemate päevade keskpunktiks ka meie rootslaste juures, kusjuures vastavate ettevalmistustega alustatakse juba pikka aega varemalt, sest neist vanadest ja väga mitmepalgelistest kommetest ei tohi vähimatki kõrvale jätta või ära unustada” (lk 345). Nõnda alustab oma panust Eesti alal elanud rahvaste pulmakommete ülestähendamisse Ratzeburgist pärit haridustegelane ja literaat Carl Friedrich Wilhelm Rußwurm – „kontvõõras”, kes tegi siin karjääri XIX sajandi keskpaigas.
Pulmad on inimeste meeli köitnud sajandeid ega ole oma võlu kaotanud ka tänapäeval: kui 2018. aasta kevadel abiellusid lääne ühiskonna tuntuimas sinivereliste perekonnas, Briti kuningakojas prints Harry ja Meghan Markle, jälgisid seda tseremooniat otseülekandes…
Pulmad on inimeste meeli köitnud sajandeid ega ole oma võlu kaotanud ka tänapäeval: kui 2018. aasta kevadel abiellusid lääne ühiskonna tuntuimas sinivereliste perekonnas, Briti kuningakojas prints Harry ja Meghan Markle, jälgisid seda tseremooniat otseülekandes…
Veel üks Tuhkatriinu lugu
Peaaegu kahe kümnendi eest, kui Piret Lotmani sulest ilmus rahvusraamatukogu ajaloo vihikute kolmas köide,(1) soovitasin tollases retsensioonis, et „kord tuleks see ja käsitluse varem ilmunud osad panna ühtede kaante vahele. [—] Väga olulise institutsiooni hästi koostatud ja läbi aegade jälgitav dramaatiline lugu teeks raamatukogust elu võrdkuju ja seega annaks sellele omaette väärtuse. Mida meil ju tegelikult möödanikust pole, on just sedalaadi tervikpilt.”(2) Tänaseks on ajast, kui Piret Lotman publitseeris esimese ulatuslikuma kokkuvõtte Eesti Rahvusraamatukogu sünnile pühendatud uurimistööst, möödunud juba enam kui kolm kümnendit.(3)
Möödunud sügisel ilmunud esinduslik monograafia on juubelihõnguline. Sellega märgitakse sajandi möödumist meie keskseima raamatuvaramu, tänase Eesti Rahvusraamatukogu eelkäija, Riigiraamatukogu asutamisest.…
Möödunud sügisel ilmunud esinduslik monograafia on juubelihõnguline. Sellega märgitakse sajandi möödumist meie keskseima raamatuvaramu, tänase Eesti Rahvusraamatukogu eelkäija, Riigiraamatukogu asutamisest.…
Jõerüüdi osastav kääne
Jaak Jõerüüdi raamatus „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti” leidub üks mõttekäik, mis esineb väikeste variatsioonidega kahes kohas: novellis „Siis tundub, et keegi ei mõista” (lk 54) ja raamatu nimiromaanis (lk 135). Esitan need mõlemad, märkides kaldkirjaga ära need osad, mis erinevad. Esiteks: „[—] kõik kurbus, kõik rahulolematus, ärritus, segadus, kõik tuleb ainult sellest, et omaenda sisemine küsimus on vastamata. Kui ei tea, kes elab enda sees ja mis ta tahab, sellest tuleb kurbus, see suur, sügav kurbus. Siis tundub, et keegi ei mõista. Aga tegelikult on see see, et ise ei mõista ennast, ja siis kui ennast ei mõista, on suurt…
Kogutud Amadeus
2014. aastal nägi ilmavalgust Õnne Kepi koostatud ja koos Tiia Allasega toimetatud Artur Adsoni mahukas (535 lk) luulekogumik „Varjuliste puie all”. Sama tandemi koostöös ja sama hästi õnnestunud kujunduslikus kuues on teostunud ka teise Võrumaa poeedi ja kirjaniku, Raimond Kolga luuleraamat. Adson avaldas oma eluajal kaheksas uudisluulet koondavas võrukeelses kogus teadaolevalt kõik, mis ta võru keeles kirjutanud oli, koostaja-toimetajad lisasid sellele ka lasteraamatu „Nakits” (1944) ja Adsoni toimetamise ajal Laste Rõõmus kirjakeeles ilmunu ning esinduslik koondkogu oli valmis.
Kolk avaldas eluajal vaid neli kogu uudisluulet, lisades nii neljandasse kui ka koondkogusse „Võõral maal kirjutatud laulud” (1984) paarkümmend nooremast peast kirjutatud ja…
Kolk avaldas eluajal vaid neli kogu uudisluulet, lisades nii neljandasse kui ka koondkogusse „Võõral maal kirjutatud laulud” (1984) paarkümmend nooremast peast kirjutatud ja…
Verbaalse ja visuaalse dialoog
See, kes esimesena püüdis maalikunsti ja poeesiat omavahel võrrelda, oli erksa tundevõimega inimene, kes märkas, et mõlemad kunstiliigid tema peale ühesugust mõju avaldavad. Ta leidis, et mõlemad kujutavad kaugeid, olnud asju kui vahetuid, näilikkust tegelikkusena; mõlemad petavad, ja mõlema pete pakub meile naudingut. (Lessing 1965: 329)
Fotograafia luuleväljal
Viimase veerandsajandi – ja iseäranis viimase aastakümne – vältel on eesti luuleraamatutes fotode kasutamine plahvatuslikult kasvanud ning kahe meediumi koostoime paljuski teisenenud, tihenenud ja mitmekesistunud.(1) Varasemalt pelgalt illustratiivsete loodusfotode ja/või autorit kujutavate piltide(2) kõrval on üha enam märgata läbimõeldud fotokasutust ning seeläbi ka fotode ja luuletekstide vahelise dialoogi suurenemist. Sellise muutuse on esmajoones tinginud 1980. aastate…
Fotograafia luuleväljal
Viimase veerandsajandi – ja iseäranis viimase aastakümne – vältel on eesti luuleraamatutes fotode kasutamine plahvatuslikult kasvanud ning kahe meediumi koostoime paljuski teisenenud, tihenenud ja mitmekesistunud.(1) Varasemalt pelgalt illustratiivsete loodusfotode ja/või autorit kujutavate piltide(2) kõrval on üha enam märgata läbimõeldud fotokasutust ning seeläbi ka fotode ja luuletekstide vahelise dialoogi suurenemist. Sellise muutuse on esmajoones tinginud 1980. aastate…
Trips, traps, trull, sina oled kull
On niisugune laste mäng, vähemalt oli, mida igas võimalikus kohas mängiti ja mida Tartus „kulliks” nimetati. [—] Olen seda tagaajamismängu kolmes kohas mänginud ja igal pool oli tal oma nimi. Tartus siis „kull”, Põlva kandis Kähris „perä” ja Valgas „leka”. Võibolla oli sel mängul igas Eestimaa nurgas oma nimi. [—] Valgas oli ta nimi „leka” ja ma ei tea tänapäevani, mida see nimi oma tavakasutuses tähendab. Tookord sellele ei mõtelnudki, leka oli leka ja kõik, ei pidanud ta muud tähendamagi. Aga „kull” ju tähendab ja „perä” samuti. (Kõiv 2002)
Kull(imäng) on tuntud lastemäng, mis on väärinud artiklit eesti rahvakultuuri leksikonis ja…
Kull(imäng) on tuntud lastemäng, mis on väärinud artiklit eesti rahvakultuuri leksikonis ja…
Kolhoosifolkloori kogumine ja uurimine varajases Eesti NSV-s
Elu uus ond üle kõegõ,
kolhoosikord ond kõegõ kaellim,
sestäp täna laolamõgi,
uuta elu ülistäme,
kolhoosi korda kiidamõ.(1)
Nii lauldi 1950. aasta juulis rahvakunstiõhtul Pärnus. Kuigi laul lubas, et „Tervitusi tuõmõ teile / Kihnu suarõlta kaugõlt”, oli see tegelikult pärnaka Kalev Raave kirjutatud ning hiljem Kihnu murrakusse tõlgitud. Laulu kohaselt ei tundnud kihnlased enam millestki puudust, nad olid oma elu peremehed ning tänu Stalinile ja parteile olid neil töötamiseks parimad vahendid. See kiitus uuele korrale arhiveeriti samal aastal folkloorina. Sääraste laulude ja muude kolhoosifolkloorina kogutud tekstide põhjal kirjeldas Heldur Niit ajalehes Sirp ja Vasar kolhoosifolkloori uue nähtusena, mis vägisi tähelepanu ja eluõigust nõuab (Niit 1950:…
kolhoosikord ond kõegõ kaellim,
sestäp täna laolamõgi,
uuta elu ülistäme,
kolhoosi korda kiidamõ.(1)
Nii lauldi 1950. aasta juulis rahvakunstiõhtul Pärnus. Kuigi laul lubas, et „Tervitusi tuõmõ teile / Kihnu suarõlta kaugõlt”, oli see tegelikult pärnaka Kalev Raave kirjutatud ning hiljem Kihnu murrakusse tõlgitud. Laulu kohaselt ei tundnud kihnlased enam millestki puudust, nad olid oma elu peremehed ning tänu Stalinile ja parteile olid neil töötamiseks parimad vahendid. See kiitus uuele korrale arhiveeriti samal aastal folkloorina. Sääraste laulude ja muude kolhoosifolkloorina kogutud tekstide põhjal kirjeldas Heldur Niit ajalehes Sirp ja Vasar kolhoosifolkloori uue nähtusena, mis vägisi tähelepanu ja eluõigust nõuab (Niit 1950:…
Lühikroonika
• 3. aprillil korraldati Tallinna Toomkoolis IV Eduard Ahrensi konverents „Meil oma sõna kinnita”. Esinesid Heiki Haljasorg („Eduard Ahrens ja Tallinna Toomkool XIX sajandil”), Sulev Valdmaa („Eduard Ahrens – Kuusalu koguduse kroonikakirjutaja”), Kristiina Ross („Eduard Ahrensi panusest eesti keele arengusse ehk mida iga haritud eestlane võiks sellest teada”), Aivar Põldvee („Külakeelest ja kirikukeelest”) ja Rasmus Puur („Laulupidu meie põhiväärtuste hoidjana”). Kuulati ka kahe õpilase ettekandeid: Mikk Metsmägi Tallinna Toomkoolist kõneles kümnest Eesti keelemehest ja Sanne Säär Kolga koolist esines teemal „Eesti rahva- ja alternatiivmeditsiin, selleteemaliste vanasõnade tundmine kodukohas”.
• 9. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril folkloori lühivormidest esines kirjandusmuuseumi teadur Saša Babič teemal „Traditsioonist…
• 9. aprilli Eesti Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril folkloori lühivormidest esines kirjandusmuuseumi teadur Saša Babič teemal „Traditsioonist…
Maakodu Eesti NSV-s
Ometi on õigesti mõistetud kodukultuur just see alus,
millel põhineb kogu rahva ja ühiskonna üldine kultuuriline
tase; see kasvupinnas, millest võivad välja kasvada
kogu ühiskonna üldised kultuurilised taotlused.
(Mirov 1968: 1)
Kodu kui ühiskonna alus ja kasvupinnas, kodu kui paik, mis on intiimne, varjatud ja avalikust elust eraldatud – kuidas mõista ja kuidas analüüsida kodu rolli iseduse, jagatud kultuuri, ühiskondlike normide seisukohalt? Selles artiklis visandan eestlaste nõukogudeaegse kodukogemuse kontuure, mõeldes sealjuures kodule kui traditsioonide, jagatud praktikate ning väärtuste ruumile, aga ka kodule kui sotsiaalsete pingete võimalikule avaldumiskohale. Artikli maht sunnib fookust piirama, sestap keskendun siinses kirjutises maakodule ja selle tähendusele nõukogudeaegses kultuuriruumis.(1) Tegu on osaga laiemast…
millel põhineb kogu rahva ja ühiskonna üldine kultuuriline
tase; see kasvupinnas, millest võivad välja kasvada
kogu ühiskonna üldised kultuurilised taotlused.
(Mirov 1968: 1)
Kodu kui ühiskonna alus ja kasvupinnas, kodu kui paik, mis on intiimne, varjatud ja avalikust elust eraldatud – kuidas mõista ja kuidas analüüsida kodu rolli iseduse, jagatud kultuuri, ühiskondlike normide seisukohalt? Selles artiklis visandan eestlaste nõukogudeaegse kodukogemuse kontuure, mõeldes sealjuures kodule kui traditsioonide, jagatud praktikate ning väärtuste ruumile, aga ka kodule kui sotsiaalsete pingete võimalikule avaldumiskohale. Artikli maht sunnib fookust piirama, sestap keskendun siinses kirjutises maakodule ja selle tähendusele nõukogudeaegses kultuuriruumis.(1) Tegu on osaga laiemast…
Lühidalt
Sõnad on õhk. 13 intervjuud tänapäeva kirjanikega. Koostas ja küsitles Carolina Pihelgas. [Tartu:] Kaksikhammas, 2018. 151 lk.
„Sõnad on õhk” koondab aastatel 2013–2017 Loomingus ilmunud 12 usutlust, mis Carolina Pihelgas on teinud erinevate autoritega, ning üht intervjuud aastast 2018, milles kogumiku koostaja on tegelikult hoopis ise küsitletava rollis. Kuigi intervjueeritavate seas domineerivad selgelt Pihelga enam-vähem eakaaslased, ei piirdu kogumik selle põlvkonnaga: küsitletavate sünniaastad jäävad vahemikku 1966–1990 (raamatus seda siiski märgitud ei ole, nagu ei ole autorite isikuid esile tõstetud ka tekste illustreerivate fotodega, mis on tavaks Värskes Rõhus, aga mitte Loomingus). Ilmselt on niisuguse valiku taga nii huvi konkreetsete isiksuste vastu…
„Sõnad on õhk” koondab aastatel 2013–2017 Loomingus ilmunud 12 usutlust, mis Carolina Pihelgas on teinud erinevate autoritega, ning üht intervjuud aastast 2018, milles kogumiku koostaja on tegelikult hoopis ise küsitletava rollis. Kuigi intervjueeritavate seas domineerivad selgelt Pihelga enam-vähem eakaaslased, ei piirdu kogumik selle põlvkonnaga: küsitletavate sünniaastad jäävad vahemikku 1966–1990 (raamatus seda siiski märgitud ei ole, nagu ei ole autorite isikuid esile tõstetud ka tekste illustreerivate fotodega, mis on tavaks Värskes Rõhus, aga mitte Loomingus). Ilmselt on niisuguse valiku taga nii huvi konkreetsete isiksuste vastu…
Raamat, mis lähetab lugeja Lumivalgukesena laia lugude laande
Maailma kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood. (Töid antropoloogilise ja etnolingvistika vallast 10.) Koostanud, toimetanud ja kommenteerinud Urmas Sutrop. Tõlkinud Urmas Sutrop, Eesti Piibliselts, Wilhelm Friedrich Eichhorn, Mairi Ernits, Anne Lill, Heete Sahkai, Anne Kalling, Mart Kuldkepp, Timotheos Kuusik, Georg Meri, Ernst Muhel, Sander Samuel, Sven-Erik Soosaar ja Merle Vare. Tallinn–Tartu: EKSA ja EKM Teaduskirjastus, 2018. 991 lk.
Kes meist ei teaks lugu Lumivalgukesest ja seitsmest pöialpoisist? 2018/2019. õppeaasta rahvaluuleolümpiaadi raames saatis Võru Kreutzwaldi Kooli õpilane Reio Vissel Tartu Ülikooli rahvaluule osakonda väga suurel allikmaterjalil põhineva uurimistöö, millest selgus, et just see on valdava osa üle 50 aasta vanuste eestlaste lemmikmuinasjutt.
See oli…
Kes meist ei teaks lugu Lumivalgukesest ja seitsmest pöialpoisist? 2018/2019. õppeaasta rahvaluuleolümpiaadi raames saatis Võru Kreutzwaldi Kooli õpilane Reio Vissel Tartu Ülikooli rahvaluule osakonda väga suurel allikmaterjalil põhineva uurimistöö, millest selgus, et just see on valdava osa üle 50 aasta vanuste eestlaste lemmikmuinasjutt.
See oli…
Uuesti kokku korjatud ja raamatuks muutunud sõsara sõrmeluud
Raamatu pealkiri on täistabamus, selle silmamisel tärkas kohe soov lugema hakata. Eks peab küll möönma, et pealkirja märkamiseni viis raamatu äärmiselt pilkupüüdev välimus.
Kogu raamatust kõnelda on palju keerukam kui pelgalt pealkirja ja kujundust kiita. Pealkirjast siiski veel niipalju, et eesti muinasjuttude tundja mõistab kohe, et see on vormel muinasjutust „Vaeslaps käoks” (ATU 720). Usun, et iga eesti keelt emakeelena kõneleja saab sellest algriimilisest sõnapaarist väikese õnnehormooni süsti. Sõsara sõrmeluud! Kui hästi see kõlab! Paraku pole raamatu nimijutus vormelit selle traditsioonilisel kujul.
Aga enne raamatu lugemisel tekkinud mõtete jagamist mõni sõna eesti muinasjuttude avaldamisest viimastel aastatel. Võib öelda, et need on olnud…
Kogu raamatust kõnelda on palju keerukam kui pelgalt pealkirja ja kujundust kiita. Pealkirjast siiski veel niipalju, et eesti muinasjuttude tundja mõistab kohe, et see on vormel muinasjutust „Vaeslaps käoks” (ATU 720). Usun, et iga eesti keelt emakeelena kõneleja saab sellest algriimilisest sõnapaarist väikese õnnehormooni süsti. Sõsara sõrmeluud! Kui hästi see kõlab! Paraku pole raamatu nimijutus vormelit selle traditsioonilisel kujul.
Aga enne raamatu lugemisel tekkinud mõtete jagamist mõni sõna eesti muinasjuttude avaldamisest viimastel aastatel. Võib öelda, et need on olnud…
Kohanimed XVII–XIX sajandi hauatähistel
Vanimad eestlastele püstitatud ja tänini säilinud kiviristid Eesti kalmistutel pärinevad XVI sajandi lõpust. Need, sageli üsna uhked Malta ja ratasristid on tunnistused jõukamate eestlaste eneseteadvuse ja ühiskondliku positsiooni tõusust. Ka toonaste kiviraidurite seas oli palju eestlasi (Üprus 1987: 130, 180), seetõttu võib eeldada, et nii mõnegi teksti on kivisse raiunud eesti keelt emakeelena kõnelenud inimene. Eestikeelseid kirjapanekuid on sellest ajast vähe teada, mistõttu väärivad vanimad kiviristid kirjakeele allikana kindlasti tähelepanu.
Käesolevas artiklis keskendun hauatähistel olevatele kohanimedele. Vanim daatumiga tähis, millel on selgelt loetav kohanimi, pärineb 1611. aastal Harju-Risti kirikuaeda püstitatud ratasristilt. Praegu asub tähis kiriku eeskojas. Analüüsitud materjali hulgas on kõik…
Käesolevas artiklis keskendun hauatähistel olevatele kohanimedele. Vanim daatumiga tähis, millel on selgelt loetav kohanimi, pärineb 1611. aastal Harju-Risti kirikuaeda püstitatud ratasristilt. Praegu asub tähis kiriku eeskojas. Analüüsitud materjali hulgas on kõik…
Kaks teerajajat ja õpetajat
Vana-Vändras sündis 16. mail 1819 Johann Voldemar Jannsen ja Saaremaal Pöide vallas 19. mail 1919 Juhan Peegel. Sada aastat, ühiskonna ja kogu elukorralduse peaaegu võrreldamatud vahed lahutavad nende kahe mehe sündi ja tegutsemisaega. Ometi, vaatamata aegruumilisele kaugusele ja suurele hulgale erinevustele, on Jannsenis ja Peeglis midagi, mis muudab nende kahe nime kõrvutamise sobilikuks ja isegi loomulikuks.
Hea tahte ja kujutlusvõimega võiks ju sarnasust ette kujutada Jannseni ja Peegli välimuses. Kuid kardan, et see oleks siiski rohkem vaid ettekujutuse vili. Ei usu, et Jannsenil oli Juhan Peegli hallide silmade avarat ja esmapilgul leebet, kuid tegelikult hinge põhjani tungivat pilku. Pole lihtsalt Jannsenit…
Hea tahte ja kujutlusvõimega võiks ju sarnasust ette kujutada Jannseni ja Peegli välimuses. Kuid kardan, et see oleks siiski rohkem vaid ettekujutuse vili. Ei usu, et Jannsenil oli Juhan Peegli hallide silmade avarat ja esmapilgul leebet, kuid tegelikult hinge põhjani tungivat pilku. Pole lihtsalt Jannsenit…
Täitumata unistused
Ajakirjandusel ja ajakirjanikel on olnud oluline roll eesti rahvuslikus ärkamises XIX sajandi keskel, samuti nii Eesti riigi loomises 1918. aastal kui ka taastamises 1991. aastal. Johann Voldemar Jannsen ja tema nädalalehed Perno Postimees ja Eesti Postimees olid need, mis õpetasid ja harisid maarahvast, lõid eesti avalikkuse, süstisid eneseuhkust ja andsid enesekindlust. Ka Eesti Vabariigi kaudne algus on ajalehtedes, keskses rollis XX sajandi alguse suurleht, Jaan Tõnissoni Postimees. Ajalehtede kaudu tehti poliitikat ja nende ümber loodi erakonnad, ajakirjanikest said poliitikud, kes Eesti Vabariiki juhtima asusid. Ja uus rahvuslik ärkamine 1980. aastate lõpul algas taas ajakirjandusest: raadio- ja telesaadetes hakati kõnelema fosforiidi…
Mere kujutamine Mari Saadi romaanis „Lasnamäe lunastaja”
Mari Saadi lühiromaan „Lasnamäe lunastaja” (2008) jutustab eestivene üksikema Natalja Filippovna ja tema teismelise tütre Sofia loo Eesti taasiseseisvumise järgses Tallinnas. Järjestikuste õnnetuste tõttu satub väike pere majanduslikku kitsikusse: riik ei toeta ortodontilist ravi, mida Sofial hädasti tarvis on, Natalja jällegi kaotab töö elektroonikatehases. Sõbranna pealekäimisel hakkab Natalja vastu tahtmist tööle prostituudina, seda Sofia eest hoolega varjates. Sofia jällegi püüab toime tulla küll napi toiduga läbi ajades, küll rikka koolikaaslase vanaemale ette lugemisega taskuraha teenides. Natalja pihib viimaks oma kitsikust kliendile, salapärasele Dimale, kellest varsti saab prostituudi teenuse kasutaja asemel Natalja usaldusalune. Natalja ja Dima vahel hakkab tärkama armastus, mis…
Uuspaganlik Vanapagan
Ajaloolise romaani paradoksid
Ajalooline romaan asub teiste romaanivormide seas kahemõttelisel positsioonil. Ühest küljest on see küllaltki auväärne žanr, ulatudes tagasi mitte üksnes XIX sajandi romantilise historismini, vaid juba XVII sajandi prantsuse romaanideni. Lugejate seas on ajaloolised jutud alati olnud menukad, vahetut kaasaega kujutav realistlik proosa suudab ainult harva nendega võistelda. Seejuures pole ajalooline romaan mitte historiograafia parasiit, vaid just ajaloolise teadvuse kujundaja: tänu neile romaanidele on paljud lugejapõlvkonnad omandanud arusaama, et ajalugu pole lihtsalt kuivade faktide rida, vaid selle võib kujutleda elavaks. Ajalugu visualiseerub jõulisteks piltideks. Ja need ajaloolised pildid polegi tänapäeval nii kohatud – vastupidi, nad kanduvad nüüdsesse ellu üle,…
Ajalooline romaan asub teiste romaanivormide seas kahemõttelisel positsioonil. Ühest küljest on see küllaltki auväärne žanr, ulatudes tagasi mitte üksnes XIX sajandi romantilise historismini, vaid juba XVII sajandi prantsuse romaanideni. Lugejate seas on ajaloolised jutud alati olnud menukad, vahetut kaasaega kujutav realistlik proosa suudab ainult harva nendega võistelda. Seejuures pole ajalooline romaan mitte historiograafia parasiit, vaid just ajaloolise teadvuse kujundaja: tänu neile romaanidele on paljud lugejapõlvkonnad omandanud arusaama, et ajalugu pole lihtsalt kuivade faktide rida, vaid selle võib kujutleda elavaks. Ajalugu visualiseerub jõulisteks piltideks. Ja need ajaloolised pildid polegi tänapäeval nii kohatud – vastupidi, nad kanduvad nüüdsesse ellu üle,…
Hea sõna võidab võõra väe
25. septembril 2018 kaitses Tartu Ülikoolis doktorikraadi Reet Hendrikson teemal „Kas sõjasõna sünnib sõtta? Erialakeele tõhusus sõjandusterminoloogia näitel”. Oponent oli dr Walter Wintschalek Austria Riigikaitseakadeemiast. Doktoritöö on tänuväärne täiendus Eesti terminoloogiateemaliste väitekirjade reas, mis pole kuigi pikk, ja selle peamine väärtus seisneb selles, et see annab usaldusväärse (katsetega tõestatud) sotsiolingvistilise vaate terminitöö põhimõtetele-ideaalidele ja nende tegelikule rakendatavusele. Ühtlasi avab see paljude klassikaliste dilemmade tausta ning pakub mõtteainet mitte ainult terminikorraldusega tegelejatele, vaid ka keelekorraldajatele laiemalt. Kindlasti aitas töö õnnestumisele kaasa seegi, et autor ise töötab iga päev selle teemaga oma ametikohustuste tõttu (on Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste (KVÜÕA) terminoloog-keeletoimetaja ja lektor)…
Lühikroonika
• 28. veebruarist kuni 2. märtsini korraldas Tartu Ülikooli maailma keelte ja kultuuride kolledž Juri Lotmani seminari. Mainekate Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa, Tšehhi, Venemaa, Ukraina ja Eesti teadlaste kõrval esinesid noored teadlased, hiljuti TÜ-s väitekirja kaitsnud värsked doktorid ja praegused vene kirjanduse doktorandid. Eestit esindasid Tatjana Kuzovkina („Juri Lotmani eluloost 1945–1946”), Mihhail Lotman („Ikoonilisus ja autometakirjeldus eesti luules”), Maria Nesterenko („„Mida tähendab naiskirjanik?”: 1820.–1830. aastate naiskirjanike loomingu kriitika”), Ljubov Kisseljova, Karina Novaševskaja („A. Šahhovskoi vaadete kujunemine rahvusliku teatri esteetikale”), Timur Guzairov („V. Žukovski F. Guizot’ teoste lugejana „Rahvaste kevade” ajajärgul”), Maria Borovikova („Maria Tsvetajeva luuletsüklist „Luuletused Puškinile””), Roman Voitehhovitš („Piiblikujundid Maria Tsvetajeva loomingus”),…
Juhani Salokannel ja eesti kirjandus
Juhani Salokannel on soome kirjanik, teadusmagistrist kirjandusuurija ning tõlkija, aga ka teist põlve estofiil. Tema koolinõunikust isa Akseli suhtles 1930. aastatel agaralt Eesti ametivendadega, poeg sõitis üle lahe kohe võimaluste avanedes (1967).
Kirjanikuna on Salokannel ajavahemikus 1983–2003 avaldanud neli romaani ja kaks novellikogu. Soome vabatahtlike osalemist Eesti Vabadussõjas käsitleva romaani „Päästja” tõlkis eesti keelde Sirje Kiin (LR 1994, nr 23–26). Tegu on poisiohtu meeste eneseotsinguid kujutava psühholoogilise teosega. Päästja rolli satub seal soomerootslane Ilmar Forsberg, kes üritab päästa soomlasest sõjaväljakaaslase Mikkola elu. Taamale jääb eestlane Henn, kes mõjub Albert Kivika romaani „Nimed marmortahvlil” Henn Ahase teisikuna.
Takkajärele näeme, et kirjanikuks saamine käiski…
Kirjanikuna on Salokannel ajavahemikus 1983–2003 avaldanud neli romaani ja kaks novellikogu. Soome vabatahtlike osalemist Eesti Vabadussõjas käsitleva romaani „Päästja” tõlkis eesti keelde Sirje Kiin (LR 1994, nr 23–26). Tegu on poisiohtu meeste eneseotsinguid kujutava psühholoogilise teosega. Päästja rolli satub seal soomerootslane Ilmar Forsberg, kes üritab päästa soomlasest sõjaväljakaaslase Mikkola elu. Taamale jääb eestlane Henn, kes mõjub Albert Kivika romaani „Nimed marmortahvlil” Henn Ahase teisikuna.
Takkajärele näeme, et kirjanikuks saamine käiski…
Kuninglikud kaelkirjakud ja hingevõlgade koputav tuhk
Kirjastus Hea Lugu on juba saanud kiita oma kirjanikesarja eest. Lühikese aja jooksul on ilmunud kümne autori raamatud, teemaks kolleegid kirjanikud ja kirjandus. Lugejana ja raamatutest kirjutajana tundub mulle, et kirjastus on olnud liiga rutakas: miks nii palju ja nii kiiresti? Need raamatud võinuksid ilmuda mõnekuuliste vahedega paari aasta jooksul. Tõenäoliselt saanuks nad sel juhul rohkem ka kriitikakajastust ja pikema aja jooksul avalikkuse tähelepanu.
Kangelasliku lugemis- ja arvustamistöö on ära teinud Vilja Kiisler, kes on Postimehes andnud ülevaate kõigist „Kirjanikud omavahel” raamatutest.(1) Mul oli esialgu raske aru saada, miks rõhutab ajakirjanik just sarja kollasust. Guugeldades aga leidsin ühe Eeva Pargi raamatu tutvustuse,…
Kangelasliku lugemis- ja arvustamistöö on ära teinud Vilja Kiisler, kes on Postimehes andnud ülevaate kõigist „Kirjanikud omavahel” raamatutest.(1) Mul oli esialgu raske aru saada, miks rõhutab ajakirjanik just sarja kollasust. Guugeldades aga leidsin ühe Eeva Pargi raamatu tutvustuse,…
Madam Verhovenskaja keeletundlik vastuhakk unustamisele
Erinevus ja empaatia
„Ühes eksperimendis kasutasid uurijad peeglikatset – määramaks, kas loom tunneb ära omaenese peegelpildi. Nad asetasid peegli väljapoole elevandiaedikut põrandale. Peegel, mille mõõtmeteks oli kõigest 105×240 cm, oli seatud sellise nurga alla, et elevant nägi tõenäoliselt enamasti oma jalgu, mis liikusid kahekordsete trellide taga (kuna peegel neid kahekordistas). Kui elevandi kehale oli tehtud märk, mida võis näha ainult peegli abil, ei õnnestunud tal seda kombata. Otsustati, et sel liigil puudub eneseteadvus.”(1) See on üks väga paljudest vigadest, millega tunnustatud etoloog ja primatoloog Frans de Waal näitlikustab seda tohutut empaatiapuudust, millega on teadlased teistele liikidele lähenenud.
Frans de Waal on võrratu empaatiaõpetaja…
„Ühes eksperimendis kasutasid uurijad peeglikatset – määramaks, kas loom tunneb ära omaenese peegelpildi. Nad asetasid peegli väljapoole elevandiaedikut põrandale. Peegel, mille mõõtmeteks oli kõigest 105×240 cm, oli seatud sellise nurga alla, et elevant nägi tõenäoliselt enamasti oma jalgu, mis liikusid kahekordsete trellide taga (kuna peegel neid kahekordistas). Kui elevandi kehale oli tehtud märk, mida võis näha ainult peegli abil, ei õnnestunud tal seda kombata. Otsustati, et sel liigil puudub eneseteadvus.”(1) See on üks väga paljudest vigadest, millega tunnustatud etoloog ja primatoloog Frans de Waal näitlikustab seda tohutut empaatiapuudust, millega on teadlased teistele liikidele lähenenud.
Frans de Waal on võrratu empaatiaõpetaja…
Vahel võivad Vaheri varjamisvormid kurnavaks kujuneda
Parafraseerides nn eksp-kunsti tuntud definitsiooni, võiks öelda, et Berk Vaheri raamatule „Silmanurga taga” on omased neli tunnust: kanooniline sisu, kanooniline vorm, statistiliselt normaalne sisu ja statistiliselt normaalne vorm.(1) Tegemist on Tartu (kunagise) esiintellektuaali esimese luuletuskoguga, aga lugedes ei lasknud kuidagi lahti tunne, et midagi sellist on Vaher juba varemgi kirjutanud. Esmalt ehk seetõttu, et vähemasti tubli kolmandik 34 luuletusest on varem Müürilehe ja Loomingu veergudel ilmunud, aga ka seetõttu, et „luule ja proosa piirid kipuvad hajuma”(2) ka tema varasemates, „postmodernismi ideesse uskumise”(3) ajal kirjutatud lokkavalt eklektilistes proosaraamatutes, kus muuhulgas leidub värsistatud tekste või tekstifragmente.
Näib, et muutumatuna on püsinud Vaheri poeetika eksperimentaalsed võtted, mida…
Näib, et muutumatuna on püsinud Vaheri poeetika eksperimentaalsed võtted, mida…
Eesti laste kõne II
Artikli I osas uurisime põhitooni sageduse muutumist eesti laste kõnes (Keel ja Kirjandus 2017, nr 7, lk 518–533), II osas keskendume vokaalide akustilistele omadustele. Klassikaliselt kirjeldatakse vokaalide akustilist kvaliteeti spektraalsete tunnuste – formantide ehk kõnetrakti resonantssageduste abil. Vokaalide hääldamisel varieerub kõnetrakti kuju sõltuvalt alalõua, keele ja huulte asendist ning sellest tulenevalt võimenduvad kõnetraktis erinevad sagedused, moodustades spektraalseid mustreid. Vokaalide kvaliteedi määravad eelkõige kaks esimest formanti (F1, F2), täpsemaks kirjeldamiseks esitatakse kuni nelja formandi (F1–F4) sagedused. Formantsagedused on korrelatsioonis vokaalide artikulatoorsete põhitunnustega: F1 on seotud keele kõrgusega, F2 keele ees-tagapoolsusega ja F3 huulte ümardatusega. Tüüpiliselt esitatakse vokaalide formantsagedused F1–F2 teljestikus, mida…
Üks lõpuni viidud etümoloogia: kasima ja kasin
Verb kasima ja sellega tuletussuhtes olev kasin on üpris tavalised eesti keele sõnad, kuuludes üsna ulatusliku tuletushargmiku ja tähendusväljaga kümne tuhande sagedama sõna hulka (Kaalep, Muischnek 2002: 47). Julius Mägiste on EEW-s (3: 722–723) osutanud, et ee kasima-perel on vasteid liivi ja vadja keeles, ning märkinud, et kõne all on võib-olla (ev[en]t[uel]l) balti laen, laenualust siiski osutamata.
Seletav sõnaraamat avab nende semantika nii: kasima ’(pesemise, pühkimise, harimisega) mustusest, tolmust, porist puhastama, koristama; kõnek. (hrl järsult käskides:) (ära) minema, lahkuma’; kasin : kasina ’vähene, vähesevõitu, napp; kõlbeliselt puhas, vooruslik, karske; vähenõudlik’ (EKSS 2: 135). Murdesõnaraamatus on kasima ’puhastama, koristama, harima; veise järelsünnitusest,…
Seletav sõnaraamat avab nende semantika nii: kasima ’(pesemise, pühkimise, harimisega) mustusest, tolmust, porist puhastama, koristama; kõnek. (hrl järsult käskides:) (ära) minema, lahkuma’; kasin : kasina ’vähene, vähesevõitu, napp; kõlbeliselt puhas, vooruslik, karske; vähenõudlik’ (EKSS 2: 135). Murdesõnaraamatus on kasima ’puhastama, koristama, harima; veise järelsünnitusest,…
Eesti looduslikud pühapaigad suulises ja kirjalikus kultuuris „Kalevipoja” näitel
Looduslikke pühapaiku mõtestatakse, kirjeldatakse ja kujutatakse suuliselt levinud folkloorsetes tekstides teisiti kui eesti kirjakultuuri tekstides. Eesti kirjakultuuri on ühe tüvitekstina oluliselt mõjutanud Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eepos „Kalevipoeg”, mis oma allikate poolest asub suulise ja kirjakultuuri piiri lähedal, kuid jääb siiski kirjakultuuri valda. Järgnevalt võtan vaatluse alla „Kalevipojas” esinevad viited looduslikele pühapaikadele, soovides heita valgust sellele, millist mõju on eepos ja selle metatekstid avaldanud looduslike pühapaikade ja vast ka laiemalt sümboolsete maastike representatsioonile tänapäeva eesti kultuuris. Siinne artikkel jätkab minu varasemaid ja üldisemaid käsitlusi (Heinapuu 2010, 2018) kultuuriliste murrangute ajel Eestis XIX sajandist alates toimunud looduslike pühapaikade ümbermõtestamisest, kuid võtab kitsamalt…
Kaitstud doktoritööd
• 14. detsembril 2018 kaitses Kaidi Rätsep Tartu Ülikoolis doktoritöö „Colour terms in Turkish, Estonian and Russian: How many basic blue terms are there?” („Türgi, eesti ja vene keele värvisõnavara: Millised on põhivärvinimed?”). Juhendajad olid professor Urmas Sutrop (TÜ) ja dotsent Mari Uusküla (TLÜ), oponent Anetta Kopecka (Lyoni ülikool). Brent Berlin ja Paul Kay loodud põhivärvinimeteooria sai alguse ideest, et teatud värvinimed on universaalsed. Nad eeldasid, et igas keeles on olemas piiratud arv sõnu värvi tähistamiseks. Neid universaalseid värvinimesid nimetasid nad põhivärvinimedeks. Kas keeles võib olla vaid üks sinine? Eelnevad uurimused kinnitavad, et sinine võib jaguneda kaheks: vene keeles on…
Eesti soneti mustrid 1881–2015
Esimesed eestikeelsed sonetid avaldati trükis 1881. aastal(1) ning sellest alates on see XIII sajandil Sitsiilias Giacomo da Lentini loodud(2) luulevorm saanud eesti luules – nagu terves lääne luuleloos – levinuimaks kinnisvormiks. Paraku jääb seni ainus põhjalik eesti soneti uurimus, Bernard Kangro monograafia „Eesti soneti ajalugu” (1938), juba enam kui 80 aasta taha. Siinne artikkel keskendub eesti soneti levikule ja vormitunnustele: eesmärk on anda ülevaade algupäraste eestikeelsete sonettide hulgast ja ilmumissagedusest, nende tähtsusest eri aegadel ning autorkonnast, samuti analüüsida pankrooniliselt soneti peamisi vormimustreid, värsimõõtu ja riimiskeeme. Osa selle artikli andmetest olen avaldanud ingliskeelses artiklis (Lotman 2017), kuid siin on neid oluliselt täiendatud.
1. Allikad…
1. Allikad…
Sisukas monograafia Õpetatud Eesti Seltsi ajaloost
XVIII sajandi alguses Vene impeeriumi koosseisu liidetud Eesti- ja Liivimaa (sajandi lõpust ka Kuramaa) ei jäänud kõrvale Euroopa, eriti Saksamaa ühiskondlik-poliitilistest arengutest. Sajandi teisel poolel impeeriumi Balti provintsides kujunema hakanud algelist kodanikuühiskonda iseloomustasid valgustajate loodud uued institutsioonid, mis seadsid oma sihiks inimeste harimise. Ühesuguste huvidega isikute koondumist üldkasulikel eesmärkidel oli siinses ühiskonnas juba mitmel moel varemgi ette tulnud, salapärastest vabamüürlaste loožidest kuni hoopis avalikumalt tegutsevate lugemisringide ja klubideni välja, kuid seltside loomine viis vabade ühenduste arengu uuele tasemele. Saksamaa eeskujul Baltikumis loodud seltsidest said püsivamad ja põhikirjalisele alusele tuginevad ühingud, mis hakkasid vähemalt osaliselt vastustama seni ühiskonnas jäigalt toimivat seisusprintsiipi.…
Lühikroonika
• 13. veebruaril korraldas ajakiri Keel ja Kirjandus Tallinnas konverentsi „Tõde ja tõed humanitaarias”. Teemad jagunesid nelja plokki: I – „Tõde ja vale” (Martin Ehala „Identiteet ja tõde: massikommunikatsioonist masside kommunikatsioonini”, Tiit Hennoste „Paralleelsete valede maailm ja tema asukad”), II – „Tõde ja ajastu” (Raili Marling „Asetatud teadmine tõejärgsel ajastul”, Tiiu Hallap „Kognitiivne autonoomia – hääbuv ideaal?”, Daniele Monticelli „Tõejärgne ajastu 20. sajandi analüütilise ja eksistentsiaalse tõe valguses: humanitaaria vastutus”), III – „Tõde ja distsipliin” (Piret Kuusk „Tõe-line füüsikamaailm”, Janika Päll „Kogu tõde klassikalises filoloogias”) ja IV – „Tõde ja kultuurimälu” (Risto Järv „Muna on/pole targem kui kana. Vastuolulised vanasõnad”,…