Rubriik
Valdkond
Aasta
Meedia. Visuaalsus. Folkloor
Tänapäeva kultuuri üks iseloomulikumaid jooni on visuaalse efektsuse taotlus ja lakooniline verbaalne väljenduslaad. Needsamad tendentsid iseloomustavad suuresti ka praegust pärimust. Maailma folkloristikas hakkas uurimisparadigma alates eelmise sajandi keskpaigast järk-järgult muutuma. Alates umbes 1960. aastatest ei räägitud folkloorist enam kui ainuüksi suulisest pärimusest. Kirjalik, trükitud ja sealhulgas ka pildiline aines sai folkloristidest kultuuriuurijatele suulise pärimusega samaväärseks uurimismaterjaliks. Tähtsustusid uued žanrid (nt anekdoot), tehnilised uuendused (nt koopiamasinad) tõid nähtavale varem marginaalseks peetud folkloorivorme. Näiteks bürokraatide pildilis-sõnaline koopiahuumor (ingl copylore, xeroxlore) levis algselt paljundatult ja on ilmses suguluses tänapäeval internetis levivate moodsate meeminaljadega.
Interneti tulekuga kandus sinna suur osa inimsuhtlusest ja -kultuurist, tekkis võimalus…
Interneti tulekuga kandus sinna suur osa inimsuhtlusest ja -kultuurist, tekkis võimalus…
Tänapäeva etnilised naljad eesti ja valgevene internetis
Rahvusnaljad on läbi aegade olnud populaarsed: väidetakse isegi, et need on sageduselt kolmandal kohal pärast suhte- ja poliitikateemalisi anekdoote (vt Shifman 2007: 198). Etnilist huumorit peetakse konteksti- ja kultuuritundlikuks, st teatud naljad levivad vaid teatud gruppide hulgas, samal ajal kui teised naljateemad – seks, poliitika, elukutsed – on universaalsemad ning levivad globaalselt. Christie Davies (1990) on seda põhjendanud naljategelase valiku sõltuvusega nalja rääkija ja sihtmärgi kultuurilistest ja ajaloolistest suhetest. Daviese väide ei pruugi tänapäeval enam kehtida, sest ideed ja stereotüübid levivad globaalses infovoos kiiremini ja kaugemale, jõudes ka nendeni, kes pole kõnealuse naljategelase ajaloo- ja kultuuritaustaga kursis. Naljad olenevad seega…
Lühikroonika
• 1. novembril korraldasid Emakeele Selts, Pärnu Muuseum ja Häädemeeste Keskkool eesti keele aasta maakondliku keelepäeva Pärnus. Esinesid Karl Pajusalu (TÜ), Reti Könninge (Läti ülikool), Aule Kink (Häädemeeste Keskkool) ja Aldur Vunk (Pärnu Muuseum).
• 1. novembril peeti Tallinnas keeleajakirja Oma Keel seminar, kus viimase kahe numbri autorid esitasid artiklitel põhinevad ettekanded: Peeter Päll („Miks maanimed muutuvad?”), Andriela Rääbis („Kas anda kurtjale õng või kala”), Helle Metslang, Külli Habicht („Sihitise sirgumine läbi 19. sajandi kirjakeele”), Riho Paramonov („Voorimehest taksoni”) ja Annika Pant („Üle saja aasta õigekeelsusprobleeme: gi-/ki-liite paiknemine asesõnade käändevormides”).
• 8. novembrini toimus Tallinnas Heino Ahvena 100. sünniaastapäevale pühendatud Emakeele Seltsi koosolek. Tõnu Tender…
• 1. novembril peeti Tallinnas keeleajakirja Oma Keel seminar, kus viimase kahe numbri autorid esitasid artiklitel põhinevad ettekanded: Peeter Päll („Miks maanimed muutuvad?”), Andriela Rääbis („Kas anda kurtjale õng või kala”), Helle Metslang, Külli Habicht („Sihitise sirgumine läbi 19. sajandi kirjakeele”), Riho Paramonov („Voorimehest taksoni”) ja Annika Pant („Üle saja aasta õigekeelsusprobleeme: gi-/ki-liite paiknemine asesõnade käändevormides”).
• 8. novembrini toimus Tallinnas Heino Ahvena 100. sünniaastapäevale pühendatud Emakeele Seltsi koosolek. Tõnu Tender…
Leiutlev, mänguline ja eneseteadlik
Rebekka Lotmani uurijahäält iseloomustab isikupärane ja vaheldusrikas tämber, mis on ühtaegu empaatiline ja emotsionaalne ning jahe ja ratsionaalne. Püüeldes kõikehõlmavuse ja kõigekülgsuse poole, võib ta kaua ja targu püsida vaoshoitult eemal ning kannatlikult oodata ja vaadelda. Siis aga rutaka sammuga ligi astuda, et murda läbi keerukate pinnakihistuste ja tungida või küünitada asjade olemuse suunas. Tema uurijahääl sisendab meile: luule ei ole mingi naljaasi. Luule on üks paganama tähtis asi!
Juunikuu hakul Tartu Ülikoolis kaitstud monumentaalne doktoritöö eesti sonetist on vaieldamatu suursaavutus, mis oma süsteemsuse ja paljutahulisusega võib mõjuda hirmutavaltki. Aukartust äratavalt. Sageli võib teaduslik (liig)entusiasm uurijale kurjalt kätte maksta ja küllap…
Juunikuu hakul Tartu Ülikoolis kaitstud monumentaalne doktoritöö eesti sonetist on vaieldamatu suursaavutus, mis oma süsteemsuse ja paljutahulisusega võib mõjuda hirmutavaltki. Aukartust äratavalt. Sageli võib teaduslik (liig)entusiasm uurijale kurjalt kätte maksta ja küllap…
Küsilausete funktsioonidest eesti argivestluses
Kirsi Laanesoo väitekirjas on uurimise objektiks sellised küsilaused, mille eesmärgiks suhtluses ei ole midagi küsida ja seega pole neid esitatud infolünga täitmiseks. Laanesoo kasutab materjalina suulisest kõnest leitud küsilauseid ja uurib nende funktsioone kasutuskontekstides, ja tema põhieesmärgiks on analüüsida ja kirjeldada seda küsilause tüüpi. Peamise tulemusena esitab Laanesoo, nagu töö pealkirjast näha, väite, et need küsilaused on oma suhtlustegevuselt polüfunktsionaalsed ja et neid kasutatakse suhtluses peamiselt mitte küsimustena, vaid muude suhtlustegevuste, nt väidete ja käskude, läbiviimiseks. Väitekiri koosneb kokkuvõtvast sissejuhatusest ja teaduslikes väljaannetes ilmunud viiest artiklist. Materjaliks on Tartu Ülikooli suulise eesti keele korpusest võetud loomulike vestluste salvestised, kokku mitusada…
Kuraator muuseumis ja näitusesaalis
Terminite kuraator ja kureerimine kasutusväli on viimase paarikümne aastaga laienenud ning tähendus koos sellega hägustunud. Kuraatorid kureerivad nii muuseumis ja kunstisaalis kui ka muudel tegevusaladel. Enamasti omistatakse kuraatori roll mingi ürituse või tegevuse juhtijale, tegevuskava välja töötajale: kantsler kureerib ministeeriumis osakondi,(1) raadiokanal kureerib muusikafestivali kontserdi repertuaari.(2) Sarnasest põhimõttest lähtudes on nimetatud ametimehi, kes korraldavad ja infot vahendavad. Näiteks oli 2019. aastal infot vahendav lüli korralduskomitee ja kollektiivide vahel laulu- ja tantsupeo kuraator,(3) Paide arvamusfestivalil vahendasid arutelude korraldajatele infot kuraatorid.(4) Muuseumides töötab nii kuraatoreid, koguhoidja-kuraatoreid kui ka publikuprogrammide kuraatoreid, kelle ametinimetuses on sõnal kuraator erinevaid tähendusi. Sealhulgas on terminit kuraator muuseumides hakatud eelistama teadurile, milles…
Transgressiivne Kivisildnik – 2019. aasta seisuga, olulist
Kivisildnik on piiride ületaja õpikunäide. Esteetiliste ja eetiliste kokkulepete korduv rikkumine moodustab lahutamatu osa tema autoriidentiteedist. Käsitledes Kivisildnikku, tuleb tahes-tahtmata puudutada kinnistunud mentaliteetide mõrandamist, ambivalentset suhtumist traditsioonilisse kirjandusse ja kirjanduse piiridesse, isegi elementaarsete viisakusreeglite eiramist. XX sajandi lõpukümnendil ilmunud Kivisildniku tekste olengi põgusalt vaadelnud transgressiivse kirjanduse seisukohalt (vt Kraavi 2016: 822–824, 2017: 45, 65). Käesoleva artikli eesmärgiks on pöörata tähelepanu piire ületavatele troopidele ja võtetele (nt karneval, räusk, jeremiaad, religioonitõlgendus) Kivisildniku uuemas luules ja nullindate publitsistlikus proosas ning vastata transgressiivse poeetika kontekstis küsimusele, miks kriitika on Kivisildniku viimaste aegade loomingust mõneti mööda vaadanud või miks on vastuvõttu tunginud tugev irooniline…
Ottessoni Roosi vanamesi jutud
Artikkel põhineb Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna(1) Siberi eestlasest kaastöölise Rosalie Ottessoni (1899–1979) kirja pandud muinasjuttudel. Ottesson saatis arhiivile paljudesse koolivihikutesse talletatud mitmekesist rahvapärimust huvitava vanapärase traditsiooniga külakogukonna kohta (kokku 78 saadetist, ligi 3000 lk – Korb 2015: 13). Kirjapandud jutupärimusest moodustavad olulisima osa usundilised muistendid, kuid Ottesson on talletanud ka üle 100 muinasjutu. Samas on muistendi ja muinasjutu piir hajus, eristamisel on peetud olulisimaks kriteeriumiks tõeväärtust: muinasjutt on väljamõeldis, muistendis kajastatud sündmusi peetakse tõeks või vähemalt võimalikeks (Degh 1996; Metsvahi 2010: 612).
Mõneti üllatav on, et Ottessoni saadetud muinasjutud – klassikalise folkloorižanri tekstid – pälvisid tolleaegsetelt kogumistöö juhendajatelt suhteliselt vähe tähelepanu. Analüüsin,…
Mõneti üllatav on, et Ottessoni saadetud muinasjutud – klassikalise folkloorižanri tekstid – pälvisid tolleaegsetelt kogumistöö juhendajatelt suhteliselt vähe tähelepanu. Analüüsin,…
Lühikroonika
• 2. oktoobril korraldas Eesti Rahvusraamatukogu koostöös Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsiga hõimunädala raames Tallinnas seminari „Ingerimaa mälupaigad: järjepidevus ja katkestus”, mille eesmärgiks oli tuua kokku inimesi, kellele Ingeri on lähedane kas uurimisteemana või kultuurilise kogemusena. Esinesid Enn Küng (TÜ, „Ingerimaa arhiiviallikatest”), Elo Jakobson (RR, „Ingerimaad käsitlevatest trükistest Rahvusraamatukogus”), Piret Lotman (RR, „„Pisarad olid meie ainuke söök ja jook.” Põhjasõja ajal Narvast küüditatute saatusest”), Enn Ernits (Eesti Maaülikool, „Vadja kohanimede struktuurist ja algupärast”), Miina Pärn („Veljo Tormise tuules ingerisoome laulude radadel”), Madis Tuuder (Narva linnavalitsus, „Eesti-Ingeri haridusolud, kirikuelu ja logistilised probleemid”) ja Taisto Raudalainen (Eestisoomlaste kultuuriomavalitsus, „Eesti koorimuusikute Aleksander Saebelman-Kunileiu ja Gustav…
Naljad kirikutegelastest Eestis ja Valgevenes XIX–XXI sajandil
Küsimus Armeenia Raadiole: Mis on ühist kirikuõpetajal ja teeviidal?
Armeenia Raadio vastab: Mõlemad näitavad teed, aga ise seda teed ei käi.
(1980; Viikberg 1997: 119)
Kuigi religiooni peetakse traditsiooniliselt tõsiseks, huumorivabaks eluvaldkonnaks (Capps 2006: 414) ning sellega naljatades võib kergesti ületada lubatud-lubamatu huumori nähtamatu piiri,(1) leidub religioonis küllaldaselt koomilist potentsiaali, mida on riskidele vaatamata – või just nende tõttu(2) – alati varmalt ära kasutatud. Naljakaid lugusid vaimulikest tuntakse üle Euroopa ja sellest annab tunnistust suur hulk kirikutegelastega seotud Aarne-Thompson-Utheri kataloogi naljatüüpe (ATU 1725–1849).
Olukordades, kus ilmneb pingeid ja (koomilisi) vastuolusid ning omadusi, tekibki huumor. Rudolf Põldmäe (1941a: 13–14) on täheldanud, et naljad on üks realistlikumaid rahvaloomingu…
Armeenia Raadio vastab: Mõlemad näitavad teed, aga ise seda teed ei käi.
(1980; Viikberg 1997: 119)
Kuigi religiooni peetakse traditsiooniliselt tõsiseks, huumorivabaks eluvaldkonnaks (Capps 2006: 414) ning sellega naljatades võib kergesti ületada lubatud-lubamatu huumori nähtamatu piiri,(1) leidub religioonis küllaldaselt koomilist potentsiaali, mida on riskidele vaatamata – või just nende tõttu(2) – alati varmalt ära kasutatud. Naljakaid lugusid vaimulikest tuntakse üle Euroopa ja sellest annab tunnistust suur hulk kirikutegelastega seotud Aarne-Thompson-Utheri kataloogi naljatüüpe (ATU 1725–1849).
Olukordades, kus ilmneb pingeid ja (koomilisi) vastuolusid ning omadusi, tekibki huumor. Rudolf Põldmäe (1941a: 13–14) on täheldanud, et naljad on üks realistlikumaid rahvaloomingu…
Lühidalt
Tõnu Õnnepalu. Aaker. (Muskoka, Ontario, CA). Mujal kodus II. EKSA, 2019. 389 lk.
Tõnu Õnnepalu loomingule osaks saanud ülistavate sõnade kiuste tahaks alates „Mandalast” (2012) öelda, et ta kirjutab oma tuntud headuses. Tema raamatuid on enamasti ikka hea ja huvitav lugeda, aga alati ei kõla see „tuntud headuses” enam sugugi hästi. Uudsus puudub ja nauditavas keeles öeldav muutub enesekordamiseks. Triloogia „Mujal kodus” esimese osa „Pariis” viimased leheküljed siiski veensid, et raamat vääris lugemist. Kuigi kohati oli teos ärritavalt lõtv, oli siiski tunda pinget „Piiririigi” (1993) aegse Emil Tode tähelennu ja praeguse, romaanide kirjutamisest loobunud ning oma eluseiku päevikulaadses vormis registreeriva kirjaniku…
Tõnu Õnnepalu loomingule osaks saanud ülistavate sõnade kiuste tahaks alates „Mandalast” (2012) öelda, et ta kirjutab oma tuntud headuses. Tema raamatuid on enamasti ikka hea ja huvitav lugeda, aga alati ei kõla see „tuntud headuses” enam sugugi hästi. Uudsus puudub ja nauditavas keeles öeldav muutub enesekordamiseks. Triloogia „Mujal kodus” esimese osa „Pariis” viimased leheküljed siiski veensid, et raamat vääris lugemist. Kuigi kohati oli teos ärritavalt lõtv, oli siiski tunda pinget „Piiririigi” (1993) aegse Emil Tode tähelennu ja praeguse, romaanide kirjutamisest loobunud ning oma eluseiku päevikulaadses vormis registreeriva kirjaniku…
Aruandeid
Variation in Folklore and Language. Toimetanud Piret Voolaid, Saša Babič. Newcastle upon Tyne: Cambridge Scholars Publishing, 2019. 215 lk.
Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti-uuringute Tippkeskuse teadlaste toimetatud ingliskeelne väljaanne pakub üksikasjalisi käsitlusi erinevate kultuurinähtuste varieerumisest. Varieerumist kui keelt, aga ka kogu maailmapilti läbivat universaalset ilmingut peetakse folkloori- ja kultuuridünaamika põhialuseks. Raamatu üheksas peatükis analüüsitakse varieerumise erinevaid aspekte: ajalisi, individuaalseid, piirkondlikke, ajastulisi tasemeid, keeleregistreid (sh murdeid) ja žanre (rahvalaul, müütilised narratiivid, mõistatused).
Raamatu esimene osa „Rahvus sõnades” keskendub peamiselt kultuuriuurimises ühele sagedamini kasutatavale, etnolingvistilisele meetodile. Antra Kļavinska analüüsib eestlasi tähistavate etnonüümide kontekstilist tähendust Latgale rahvaluuletekstides ja tänapäevastes latgalikeelsetes tekstikorpustes. Nikolai Antropov kirjeldab Moskva etnolingvistilise…
Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti-uuringute Tippkeskuse teadlaste toimetatud ingliskeelne väljaanne pakub üksikasjalisi käsitlusi erinevate kultuurinähtuste varieerumisest. Varieerumist kui keelt, aga ka kogu maailmapilti läbivat universaalset ilmingut peetakse folkloori- ja kultuuridünaamika põhialuseks. Raamatu üheksas peatükis analüüsitakse varieerumise erinevaid aspekte: ajalisi, individuaalseid, piirkondlikke, ajastulisi tasemeid, keeleregistreid (sh murdeid) ja žanre (rahvalaul, müütilised narratiivid, mõistatused).
Raamatu esimene osa „Rahvus sõnades” keskendub peamiselt kultuuriuurimises ühele sagedamini kasutatavale, etnolingvistilisele meetodile. Antra Kļavinska analüüsib eestlasi tähistavate etnonüümide kontekstilist tähendust Latgale rahvaluuletekstides ja tänapäevastes latgalikeelsetes tekstikorpustes. Nikolai Antropov kirjeldab Moskva etnolingvistilise…
Vepsa rahvuseepost originaalis ja mitmes tõlkes lugedes
Nina Zaiceva. Virantanaz. Нина Зайцева. Вирантаназ. Поэтический эпос на вепсском, финском, эстонском и русском языках. Переводчики: М. Ниеминен, Я. Ыйспуу, В. А. Агапитов. Petroskoi: Periodika, 2016. 216 lk.
Nina Zaitseva. Virantanaz. Vepsa eepos. Tõlkinud, kommenteerinud ja saatesõna kirjutanud Madis Arukask. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. 277 lk.
Läänemeresoome hõimurahvas vepslased elavad Vene Föderatsioonis Karjala Vabariigi kagu-, Leningradi oblasti põhja- ja Vologda oblasti loodeosa metsade keskel üksikute külarühmadena teiste rahvaste, peamiselt venelaste seas. Eriti viimase saja aasta jooksul on palju vepslasi siirdunud lähedastesse ja kaugetesse linnadesse. Nad on pealetungiva vene keele ja kultuuri mõjul katastroofiliselt, kuid paratamatult assimileerumas. Vepsa rahvuse eksistentsi oleks võimalik vähegi soodsamates…
Nina Zaitseva. Virantanaz. Vepsa eepos. Tõlkinud, kommenteerinud ja saatesõna kirjutanud Madis Arukask. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. 277 lk.
Läänemeresoome hõimurahvas vepslased elavad Vene Föderatsioonis Karjala Vabariigi kagu-, Leningradi oblasti põhja- ja Vologda oblasti loodeosa metsade keskel üksikute külarühmadena teiste rahvaste, peamiselt venelaste seas. Eriti viimase saja aasta jooksul on palju vepslasi siirdunud lähedastesse ja kaugetesse linnadesse. Nad on pealetungiva vene keele ja kultuuri mõjul katastroofiliselt, kuid paratamatult assimileerumas. Vepsa rahvuse eksistentsi oleks võimalik vähegi soodsamates…
Nõrga tugeva poeedi misogüünne hingetõmbepaus
Kärt Hellerma on naine. Kui oled naine, siis oled sa elu andmisega eriti lähedalt seotud. See on sügavalt filosoofiline küsimus, millega naistel endal on selleks liiga tihe side, et seda objektiivselt analüüsida. Elu järjepidevusi analüüsivad ja elu mõtte üle filosofeerivad enamasti mehed, kuigi neil on selles küsimuses pigem taanduv positsioon. Isadus on halvemini adutav kui emadus ja seetõttu jääb meeste puhul filosoofiale rohkem ruumi.
Eelmise lõiguga on see häda, et ainult esimene lause on minu kirjutatud (seegi triviaalne). Ülejäänu on sõnasõnaline tsitaat kogumiku järelsõnast (lk 545). Mul on tunne, et seda kogumikku arvustades ma ei saa mitte eksida. Liigne nõustumine Hellermaga…
Eelmise lõiguga on see häda, et ainult esimene lause on minu kirjutatud (seegi triviaalne). Ülejäänu on sõnasõnaline tsitaat kogumiku järelsõnast (lk 545). Mul on tunne, et seda kogumikku arvustades ma ei saa mitte eksida. Liigne nõustumine Hellermaga…
Baltisaksa kirjakultuuri poliitilised dimensioonid
„Kirjavara tänastel Eesti ja Läti aladel kujunes sõdaderohketel aegadel ja oli algusest peale kantud ideoloogilistest tülidest” (lk 1).(1) Nende sõnadega juhatavad Liina Lukas, Michael Schwidtal ja Jaan Undusk sisse 2018. aastal ilmunud saksakeelse kogumiku „Baltisaksa kirjakultuuri poliitilised dimensioonid”. See koondab 16 artiklit, mis on kirjutatud 2009. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse, Tartu Ülikooli raamatukogu ja Eesti Goethe Seltsi Tartus korraldatud sümpoosioni ettekannete põhjal. Vana-Kreekas tähistas sõna poliitika (Πολιτικά) neid tegevusi, objekte ja küsimusi, mis puudutasid kogu ühiskonda ehk siis polist, ning kogumikus ongi vaatluse all see, kuidas parasjagu aktuaalsed ühiskondlikud küsimused ja probleemid leiavad käsitlemist väga erinevat sorti tekstides. Kuigi kogumiku…
Käänuline teekond kirjanduses
Foto: erakogu
Kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar on Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis kirjandust õpetanud alates 1996. aastast, alates 2012. aastast on ta Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis kultuuriteooria dotsent. Eesti Kirjandusmuuseumis töötab ta vanemteadurina 2009. aastast. 22. novembril 2019 tähistab ta oma 50. sünnipäeva, sel puhul usutles teda Brita Melts.
Ülikooliteed alustasid sa inglise filoloogiast, magistrantuuri lõpetasid aga võrdleva kirjandusteaduse alal Indiana ülikoolis USA-s tööga, mis käsitles Ladina-Ameerika, Ameerika ja Kanada autoreid. Oma ülikooliaja algusest mäletan sind XX sajandi maailmakirjanduse kursuse õppejõuna. Mis on sinu valikuid suunanud?
Olen selles mõttes õnnelik inimene, et olen oma elus kokku juhtunud inimestega, kes on mind innustanud ja inspireerinud…
Kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar on Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis kirjandust õpetanud alates 1996. aastast, alates 2012. aastast on ta Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis kultuuriteooria dotsent. Eesti Kirjandusmuuseumis töötab ta vanemteadurina 2009. aastast. 22. novembril 2019 tähistab ta oma 50. sünnipäeva, sel puhul usutles teda Brita Melts.
Ülikooliteed alustasid sa inglise filoloogiast, magistrantuuri lõpetasid aga võrdleva kirjandusteaduse alal Indiana ülikoolis USA-s tööga, mis käsitles Ladina-Ameerika, Ameerika ja Kanada autoreid. Oma ülikooliaja algusest mäletan sind XX sajandi maailmakirjanduse kursuse õppejõuna. Mis on sinu valikuid suunanud?
Olen selles mõttes õnnelik inimene, et olen oma elus kokku juhtunud inimestega, kes on mind innustanud ja inspireerinud…
Õrn, habras, kaitsetu mässaja (iseenese) vastu
Ütlen kohe ära põhilise. Margit Lõhmuse „Sterne” on valdavalt väga hea. Tihe, ehe, vahetu, siiras.
See, et arvustajad-kritiseerijad ei saa niisuguse teose juures üle ega ümber seksuaalsetest teemadest, veristest motiividest ja vastavast sõnavarast, on mõneti möödarääkiv. Jah, kirjanduses pole seda kõike üleliia palju, aga olulisem on, mis seisus ollakse hingeliselt, mis on kirjutamisajend. Mis asja aetakse seksuaalsuse kui abivahendiga tekstis. Nii nagu kinos aetakse tihti eri (ja vastandlikkegi) asju vägivalla ja seksi, sõja ja narkotsiga, nii on ka kirjanduses.
Laias laastus on Lõhmuse jutud üksindusest ja üksildusest, haavatavusest, mässust inimesse pugenud normide vastu, suutmatusest leida oma mina, oma teed, oma kohta, oma…
See, et arvustajad-kritiseerijad ei saa niisuguse teose juures üle ega ümber seksuaalsetest teemadest, veristest motiividest ja vastavast sõnavarast, on mõneti möödarääkiv. Jah, kirjanduses pole seda kõike üleliia palju, aga olulisem on, mis seisus ollakse hingeliselt, mis on kirjutamisajend. Mis asja aetakse seksuaalsuse kui abivahendiga tekstis. Nii nagu kinos aetakse tihti eri (ja vastandlikkegi) asju vägivalla ja seksi, sõja ja narkotsiga, nii on ka kirjanduses.
Laias laastus on Lõhmuse jutud üksindusest ja üksildusest, haavatavusest, mässust inimesse pugenud normide vastu, suutmatusest leida oma mina, oma teed, oma kohta, oma…
Sina-kõnetlused Tõnu Õnnepalu, Ülo Mattheuse ja Jaan Kaplinski teostes
Tõnu Õnnepalu luulelise mõttepäeviku „Kevad ja suvi ja” juhatab sisse lause: „Pühendan need ülestähendused tagantjärele Sinule” (Õnnepalu 2009a: 11). Niisuguses pühenduses ja sina poole pöördumises ei ole iseenesest midagi iseäralikku: paljud kirjandusteosed on austuse, tänulikkuse või millegi muu märgiks suunatud mõnele konkreetsele, enamasti lähedasele isikule ja lüüriline pöördumine on luuletraditsiooni osa. Ent Õnnepalu võtte muudab märkimisväärseks luulepäeviku lõpu eel tehtud retooriline pööre, millega väljendatakse sina-kuju kui eksplitsiitse adressaadi tähenduslikkuse tõusu: „Väikesed s-id mu kirjas Sulle / kasvasid Suureks” (Õnnepalu 2009a: 175). Edaspidi on pöördumine sinategelase poole juba pidev, lüüriline mina suhestub tema kirjade, tegemiste, mõtete jm-ga ning tunnistab, et „[k]õik…
kuppama ja kupatama
Tegusõnal kuppama : kupata ’(kupatamisel) keema’ ja selle tuletisel kupatama : kupatada ’toiduaineid soolase, kibeda või hapu maitse vähendamiseks või mürkainete kõrvaldamiseks veidi aega rohkes vees keetma; kedagi (sunniviisil) kuhugi saatma, ajama või midagi tegema panema; kiiresti sõitma, kihutama, tuhatnelja ajama; tormama, jooksma; (kuhugi) loopima, paiskama, virutama, ajama (puid ahju; lund taevast alla vms); (löömise, peksmise kohta)’ (EKSS 2: 577–579) pole usutavat etümoloogiat. Alljärgnevalt uurin verbitüve levikut, tuletushargmikku ja semantikat ning võimalikku etümoloogilist seost balti keeleainesega.
kuppama ’kupatama, eelkeetma, keema panema; sooja käes tursuma või kokku kuivama; paistetama; pinnale kerkima, üles kobrutama; kihutama; (taga) ajama; loopima; hoogsalt midagi tegema’ kohta on…
kuppama ’kupatama, eelkeetma, keema panema; sooja käes tursuma või kokku kuivama; paistetama; pinnale kerkima, üles kobrutama; kihutama; (taga) ajama; loopima; hoogsalt midagi tegema’ kohta on…
Soome dramaturgia Nõukogude Eesti teatrilaval
Siinne artikkel käsitleb soome dramaturgia retseptsiooni eesti teatris perioodil 1944–1991 üldvaates, süvenemata eraldi ühtegi lavastusse. Otsitakse vastuseid küsimustele: milline oli soome dramaturgia lavastamise dünaamika ajas? Millised olid valikud (klassika ja kaasaegse dramaturgia vahekord, žanriline jaotus, autorid) ja mis neid mõjutas? Mis funktsiooni täitsid soome dramaturgia lavastused eesti kultuuris? Huvi pakub ka Eestis tehtud repertuaarivalikute suhestumine soome draamakaanoniga. Artikkel on üles ehitatud kronoloogiliselt – stalinismiajast pöördeajani. Alustuseks võetakse vaatluse alla teatrirepertuaari kujunemine ja seda mõjutanud tegurid Nõukogude Eestis.
Eestlasi seob soomlastega nii geograafiline ja kultuuriline lähedus kui ka Põhja-Euroopa areaalis ainulaadne soome-ugri keelesugulus. Soome pole Eestile ainult naaber, vaid ka hõimuvend, kellega…
Eestlasi seob soomlastega nii geograafiline ja kultuuriline lähedus kui ka Põhja-Euroopa areaalis ainulaadne soome-ugri keelesugulus. Soome pole Eestile ainult naaber, vaid ka hõimuvend, kellega…
Eesti ja läti luule sünd saksa laulu vaimust II
(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 10)
„Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1779” ja saksa laul kui rahvavalgustuse vahend Baltimaades
Nägime artikli esimeses osas, et Johann Gottfried Herderi ettepanek võtta luule loomisel mõõtu rahvalaulust ei leidnud veel niipea Baltimaade kirjandustes rakendust. Pöörame nüüd tähelepanu teisele 1779. aasta luulesündmusele, kogumikule „Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1779” („Eestimaa poeetiline lillevalik 1779. aastaks”). See sisaldas kolme väljaandja, kirjastaja Johann Friedrich Ernst Albrechti (1752–1814), tema näitlejannast naise Sophie Albrechti (1756–1840) ja Friedrich Gustav Arveliuse (1753–1806) saksakeelsete luuletuste kõrval kolme „maakeelde ümber pandud pala”, mille lähtetekstid olid tuntud saksakeelsed laulud.(1) Kaks neist („Der Graf bot seine Schätze…
„Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1779” ja saksa laul kui rahvavalgustuse vahend Baltimaades
Nägime artikli esimeses osas, et Johann Gottfried Herderi ettepanek võtta luule loomisel mõõtu rahvalaulust ei leidnud veel niipea Baltimaade kirjandustes rakendust. Pöörame nüüd tähelepanu teisele 1779. aasta luulesündmusele, kogumikule „Ehstländische poetische Blumenlese für das Jahr 1779” („Eestimaa poeetiline lillevalik 1779. aastaks”). See sisaldas kolme väljaandja, kirjastaja Johann Friedrich Ernst Albrechti (1752–1814), tema näitlejannast naise Sophie Albrechti (1756–1840) ja Friedrich Gustav Arveliuse (1753–1806) saksakeelsete luuletuste kõrval kolme „maakeelde ümber pandud pala”, mille lähtetekstid olid tuntud saksakeelsed laulud.(1) Kaks neist („Der Graf bot seine Schätze…
Lühikroonika
• 5.–7. septembrini toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse üheksas aastakonverents „Perception and performativity in arts and culture in the age of technological change” („Taju ja performatiivsus kunstis ja kultuuris tehnoloogiliste muutuste ajastul”). Kutsutud esinejad olid kultuuriteoreetik Mieke Bal Amsterdami ülikoolist („Theatricality for the world: meeting Don Quijote”), kirjandusteooria professor Marina Grišakova Tartu Ülikoolist („Cinematic Realism and Digital Artifice”) ja professor Władysław Chłopicki Krakówi Jagiello ülikoolist (astus üles Arvo Krikmannile pühendatud ettekandepäeval). Esinesid kultuuriuurijad Lätist, Leedust, Soomest, Indiast, Venemaalt, Bulgaariast, Valgevenest, Poolast, Saksamaalt, Austriast, Rumeeniast, Iirimaalt ja Eestist.
• 7. septembril korraldas Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverentsi raames ingliskeelse ettekandepäeva, mis oli…
• 7. septembril korraldas Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond Eesti-uuringute Tippkeskuse aastakonverentsi raames ingliskeelse ettekandepäeva, mis oli…
Kaitstud doktoritööd
• 26. augustil kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Olga Gaitšenja doktoritöö „Venekeelsete eesti keele õppijate kirjutamisprotsess”. Doktoritöö juhendajad olid Turu ülikooli professor ja TLÜ dotsent Annekatrin Kaivapalu ning Jyväskylä ülikooli professor Åsa Palviainen; oponendid Jyväskylä ülikooli emeriitprofessor Maisa Martin ning TÜ professor Renate Pajusalu.
Väitekirjas selgus, et venekeelsetel eesti keele õppijatel on eestikeelse teksti koostamisel kolm peamist raskust: sõnavara kasutamine, planeerimine ning ülevaatamise ja parandamise protsess. Keeleoskuse paranemisele osutas B2-tase, kuid seda ei iseloomustanud kohene korrektne keelekasutus. Suur paranduste arv näitas intensiivset keele harjutamist, teksti rohket töötlemist ning keeleoskuse kasvu.
Olga Gaitšenja uurimisteema on nii eesti keele kui teise keele omandamise uurimisel…
Väitekirjas selgus, et venekeelsetel eesti keele õppijatel on eestikeelse teksti koostamisel kolm peamist raskust: sõnavara kasutamine, planeerimine ning ülevaatamise ja parandamise protsess. Keeleoskuse paranemisele osutas B2-tase, kuid seda ei iseloomustanud kohene korrektne keelekasutus. Suur paranduste arv näitas intensiivset keele harjutamist, teksti rohket töötlemist ning keeleoskuse kasvu.
Olga Gaitšenja uurimisteema on nii eesti keele kui teise keele omandamise uurimisel…
Lühidalt
Maarja Hollo. Kõik, mis oli, on suurem ja suurem. Artikleid eksiilist, traumast ja mälust. (EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 10.) Tartu: EKM Teaduskirjastus, 2019. 221 lk.
Autorikogumik sisaldab kümme kirjandusteaduslikku artiklit aastaist 2008–2017 (sissejuhatuses antud vahemik kuni 2018 ei klapi ilmumisandmetega), millest lõviosa on ilmunud 2013–2014. See paariaastane vahemik märgib ühtlasi Maarja Hollo väitekirjaga tegelemise intensiivseimat etappi: just siis ilmunud neli artiklit moodustavad mahult poole tema doktoritööst (2016), mis uurib Kangro sõjajärgset loomingut samuti mälu ja trauma aspektist. Ka käesoleva kogumiku uurimisobjekt on Bernard Kangro pagulaslooming, mistõttu ainus millegi muuga tegelev artikkel, August Mälgu ja Isaac Bashevis Singeri teoste võrdlus jääb…
Autorikogumik sisaldab kümme kirjandusteaduslikku artiklit aastaist 2008–2017 (sissejuhatuses antud vahemik kuni 2018 ei klapi ilmumisandmetega), millest lõviosa on ilmunud 2013–2014. See paariaastane vahemik märgib ühtlasi Maarja Hollo väitekirjaga tegelemise intensiivseimat etappi: just siis ilmunud neli artiklit moodustavad mahult poole tema doktoritööst (2016), mis uurib Kangro sõjajärgset loomingut samuti mälu ja trauma aspektist. Ka käesoleva kogumiku uurimisobjekt on Bernard Kangro pagulaslooming, mistõttu ainus millegi muuga tegelev artikkel, August Mälgu ja Isaac Bashevis Singeri teoste võrdlus jääb…
Enam kui leivatöö
Foto: Eha Viluoja.
Septembris tähistas juubelit Väino Klaus, kes on toimetanud teadusajakirju 41 aastat. Meil on tänapäeval küll isesõitvad autod, bussid ja isegi laevad, kuid vaevalt näeksid ajakirjad tüürimeheta ilmavalgust.
Juubilar on sündinud 19. septembril 1949 Tartus. Keskhariduse omandas ta Tartu 8. Keskkoolis (praegu Tartu Forseliuse Kool), õppides Vello Saage kirjandusklassis. Õpetaja Saage õhutusel tegi temagi kaastööd kooli almanahhile „Tipa-tapa”, mis esindas õpilasalmanahhide tolleaegset tipptaset. 1968–1974 õppis Väino Klaus Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogia ja soome-ugri eriharus eriprogrammi alusel lapi keelt, juhendajaks professor Paul Ariste. Tõhusat nõu ja abi sai üliõpilane ka Tallinnas elavalt ja töötavalt lapoloogilt Karl Kondilt. Diplomitöö kirjutas Klaus…
Septembris tähistas juubelit Väino Klaus, kes on toimetanud teadusajakirju 41 aastat. Meil on tänapäeval küll isesõitvad autod, bussid ja isegi laevad, kuid vaevalt näeksid ajakirjad tüürimeheta ilmavalgust.
Juubilar on sündinud 19. septembril 1949 Tartus. Keskhariduse omandas ta Tartu 8. Keskkoolis (praegu Tartu Forseliuse Kool), õppides Vello Saage kirjandusklassis. Õpetaja Saage õhutusel tegi temagi kaastööd kooli almanahhile „Tipa-tapa”, mis esindas õpilasalmanahhide tolleaegset tipptaset. 1968–1974 õppis Väino Klaus Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogia ja soome-ugri eriharus eriprogrammi alusel lapi keelt, juhendajaks professor Paul Ariste. Tõhusat nõu ja abi sai üliõpilane ka Tallinnas elavalt ja töötavalt lapoloogilt Karl Kondilt. Diplomitöö kirjutas Klaus…
„Kes end on teinud vaimselt tugevaks, see püsib aja mühisevais tõmbtuulis”
Kui kästaks ühe lausega väljendada Henrik Visnapuu (1890–1951) sõnumit järeltulevatele põlvedele, siis valiksin ehk pealkirjas esitatud tsitaadi. Visnapuu oli järjekindlamaid eesti kultuurikoguduse eestkõnelejaid ja samas ka (paha)endelise ajalookäigu aistijaid. Kõik temas on tuuline, liikuv, pürgiv, programlev, kiirustav, rahutult maksimaalsust taotlev. Sellisena kehastab ta tõelise protagonistina seda Eesti ajalookiirenduse draamat, mis XX sajandi esimesel poolel kujunes hüppeliseks kultuuriteoks, just nagu kogudes kiirkorras kapitali eesseisva katkestuse üleelamiseks.
Artiklikogu „Millal sünnib inimene” tutvustab meile just seesugust Visnapuud. Koostaja Hando Runnel pakub kaanepaberi pöördeil Visnapuust ka ilusa üliminiessee.
Võtkem jutt üles pisukese nurinaga. Tegemist ei ole kommenteeritud väljaandega, kuid sellest hoolimata võiks ilmumisandmetes olla pisut rohkem…
Artiklikogu „Millal sünnib inimene” tutvustab meile just seesugust Visnapuud. Koostaja Hando Runnel pakub kaanepaberi pöördeil Visnapuust ka ilusa üliminiessee.
Võtkem jutt üles pisukese nurinaga. Tegemist ei ole kommenteeritud väljaandega, kuid sellest hoolimata võiks ilmumisandmetes olla pisut rohkem…
Ballettmeistri säärepaelad
Eesti kirjanduses on Konstantin Pätsi kujutatud tegelasena mitmel viisil. Karl Ast Rumori mälestustes seisab tsaaririigi poolt surma mõistetud villases kampsunis mees Berni väikemõisa rõdul, „kõrge laup ja lopsakad palgepooled eritunnuseks; muigavates huultes peidusklev iroonia”.(1) Tegelasena esineb ta näiteks Rumori novellis „Uned unetuses” (1951), Ervin Õunapuu novellis „Määritud hinged” (raamatus „Eesti gootika II”, 2004), Mart Kivastiku näidendis „Kostja ja hiiglane” (suvelavastus Viinistul 2018) ja Olev Remsu romaanis „Buraševo hullud” (2019).(2) Urmas Vadi romaan „Ballettmeister” käsitleb ühtpidi aega Eesti Vabariigi presidendi vaimuhaigla-aastatest vangina Venemaal; teisalt võib kohe alguses küsida, kes on siin üldse peategelane. Võib-olla on see tantsuansambli Sõleke esitantsija, pritsimees Jüri Taluste, ehtne…
Urve Karuks, Lilithi järelkäija
Eesti kirjanduspildis oldud poole sajandi jooksul on väliseesti (Sirje Kiini järgi Suur-Eesti, kuid sellest allpool) luuletajat Urve Karuksit (1936–2015) peetud küll kodukäijaks, küll savi- või hipilaulikuks. Sealpool piiri esindas ta koos Ilona Laamaniga eesti eksiilkirjanduse nooremat generatsiooni, siinpool piiri nimetab kapitaalne „Eesti kirjandus paguluses XX sajandil” (2008) neid koos Arno Vihalemma ja Ivar Grünthaliga lihtsalt sipelgaiks kosmoses.
Ent selles, et Karuks polnud mingi ontlik eevatütar, vaid võrsus pigem deemon Lilithist, ollakse mõlemal pool ühte meelt.(1) Tõepoolest – Lilithis peitus süstmadu ning oma ebadaamilikkust, mässumeelsust ja madudelembust pihib Karuks ise essees „Enda luulest” (1977), mis selle raamatu autori järelsõnana ilmub trükis juba kolmandat…
Ent selles, et Karuks polnud mingi ontlik eevatütar, vaid võrsus pigem deemon Lilithist, ollakse mõlemal pool ühte meelt.(1) Tõepoolest – Lilithis peitus süstmadu ning oma ebadaamilikkust, mässumeelsust ja madudelembust pihib Karuks ise essees „Enda luulest” (1977), mis selle raamatu autori järelsõnana ilmub trükis juba kolmandat…
Kodutus kodus
Minu hüpoteesi kohaselt tuleb kodu eesti kirjanduses esile valdavalt puuduvana, kadunud koduna (Luks 2014: 731). Kodutuskogemus on kirjandusteoses sageli seotud konkreetse probleemi või motiiviga (nt kodu tegelik puudumine või kaotamine, sunnitud pagulus või vangipõlv, naasmine pika äraoleku järel võõraks jäänud koju), mis suunab ühtlasi teose tõlgendamist. Ent selles artiklis tuleb vaatluse alla k o d u s a s e t l e i d e v k o d u t u s k o g e m u s, milles puudub selge probleem ja esiletungiv põhjus – tegemist on kodutuskogemuse äärmusliku juhtumiga. Eesti kirjanduses avaneb see kõige puhtamalt Peeter Sauteri teostes.
Kodutus kodus tundub esmapilgul vastuolulise mõistena. Kui lähtuda tavakeelsest arusaamast, siis oleks kodu kui püsiva elupaiga olemasolu kodutust välistav tingimus ja vastupidi. Kuid olen…
Kodutus kodus tundub esmapilgul vastuolulise mõistena. Kui lähtuda tavakeelsest arusaamast, siis oleks kodu kui püsiva elupaiga olemasolu kodutust välistav tingimus ja vastupidi. Kuid olen…
„Oma lausete täpset sidumist pole ta endale mureks võtnud”
Aastal 1732 avaldas Anton Thor Helle eesti keele grammatika ülevaates arvamust, et „Selles keeles pole palju sõnu, millega talupoeg oma lauseid ühendaks” (Helle 2006: B60a–B61a). Ligi pool sajandit hiljem ilmunud keeleõppe käsiraamatus jagas Helle arvamust sidendite kohta ka August Wilhelm Hupel: „[—] pandagu tähele, et eestlastel on neid [konjunktsioone] üldse vähe. Oma lausete täpset sidumist pole ta endale mureks võtnud” (Hupel 1780: 84 – tõlge Annika Viht).
Tänapäevane eesti keele grammatika tunneb seevastu paljusid sidendeid, mille hulka kuuluvad ka selles artiklis käsitletavad väga eripalgelisi seoseid, sh mööndust, otstarvet, põhjust, täpsustust, väljendada võimaldavad komplekssed interrogatiiv-relatiivadverbid (ehk liitsed küsivad-siduvad asemäärsõnad, edaspidi relatiivadverbid). Relatiivadverbid…
Tänapäevane eesti keele grammatika tunneb seevastu paljusid sidendeid, mille hulka kuuluvad ka selles artiklis käsitletavad väga eripalgelisi seoseid, sh mööndust, otstarvet, põhjust, täpsustust, väljendada võimaldavad komplekssed interrogatiiv-relatiivadverbid (ehk liitsed küsivad-siduvad asemäärsõnad, edaspidi relatiivadverbid). Relatiivadverbid…