Rubriik
Valdkond
Aasta
Kaitstud doktoritööd
23. oktoobril kaitses Ksenia Filimonova Tartu Ülikoolis vene kirjanduse erialal doktoritöö „Varlam Šalamovi esteetiliste vaadete evolutsioon ja 1950.–1970. aastate vene kirjandusprotsess” („Эволюция эстетических взглядов В. Шаламова и русский литературный процесс 1950–70-х годов”). Juhendaja oli dotsent Roman Leibov (TÜ), oponendid filoloogiateaduste doktor Oleg Lekmanov (Moskva) ja filosoofiateaduste kandidaat Sergei Solovjov (Moskva).
Kirjanik Varlam Šalamovi (1907–1982) teostest avaldati enamik Nõukogude Liidus pärast tema surma. Kirjaniku traagiline saatus, tema proosa ainulaadsus ja mastaap ei ole tänini tõsist tunnustust leidnud. Tihti räägitakse temast kui ainuüksi „Kolõma kroonikakirjutajast”, kes jäi oma ajastu kirjandus- ja kultuurielust eemale.
Väitekirjas pöördutakse Šalamovi pärandi väheuuritud osa juurde: analüüsitakse kirjavahetust, päevikumärkmeid,…
Kirjanik Varlam Šalamovi (1907–1982) teostest avaldati enamik Nõukogude Liidus pärast tema surma. Kirjaniku traagiline saatus, tema proosa ainulaadsus ja mastaap ei ole tänini tõsist tunnustust leidnud. Tihti räägitakse temast kui ainuüksi „Kolõma kroonikakirjutajast”, kes jäi oma ajastu kirjandus- ja kultuurielust eemale.
Väitekirjas pöördutakse Šalamovi pärandi väheuuritud osa juurde: analüüsitakse kirjavahetust, päevikumärkmeid,…
Lühikroonika
6. novembril peeti Tartu Ülikoolis XVI muutuva keele päev. Eesti laste- ja noortekeele sektsioonis tegi Kristiina Praakli vahekokkuvõtte noortekeele uurimisest, Aive Mandel tutvustas keeleandmete kogumist projektis „Teismeliste keel Eestis”. Veel kõneldi eesti keelt emakeelena omandavate laste kokkupuutest teiste keeltega (Reili Argus, Andra Kütt), suhtumisest ropendamisse eri vanuserühmades (Liina Lindström), tutvustati mitmekeelse suhtluse korpust keeleressursina (Olga Gerassimenko), toodi koodivahetuse näiteid rootsieesti noorte keelest (Mari-Liis Korkus) ja selgitati, miks on kasulik eristada tõlkelaene ja struktuurimuutusi (Anna Verschik, Helin Kask). Üldsektsioonis rääkisid Margit Langemets ja Peeter Päll muutuvast ÕS-ist, Heiki-Jaan Kaalep pöördkondadest, Johanna Kiik uusklassikalise keelematerjali kohanemisest eesti keeles, Kärt Roomäe tudengite akadeemilisest…
Lühidalt
Sõgelite saaga. ENSV kirjanduspolitruki poja Urmas Sõgeli memuaarid. Tallinn: Urgel, 2020. 271 lk.
Raamatu intrigeeriv alapealkiri ärgitab küsima: kas siin on midagi kultuurilooliselt olulist? Paraku vähevõitu. See on ühe funktsionääri võsukese elulugu, kellest endastki saab funktsionäär, nii et oma apogees tõuseb ta korraks isegi Kultuuriministeeriumi kantsleriks. Aga meid huvitab hoopis tema isa, aastakümneid eesti kirjandust ja eriti kirjandusteadust rappinud Endel Sõgel. Kui palju uut valgust heidavad poja meenutused isa tegevusele ja tõekspidamistele?
Jällegi on vastus – paraku vähevõitu. Küll saab aga pajatuste käigus selgeks, et erinevalt ideelistest juunikommunistidest oli Sõgel oportunist; talle oli tähtis võim ja aineline heaolu, mille tagasid sidemed ja…
Raamatu intrigeeriv alapealkiri ärgitab küsima: kas siin on midagi kultuurilooliselt olulist? Paraku vähevõitu. See on ühe funktsionääri võsukese elulugu, kellest endastki saab funktsionäär, nii et oma apogees tõuseb ta korraks isegi Kultuuriministeeriumi kantsleriks. Aga meid huvitab hoopis tema isa, aastakümneid eesti kirjandust ja eriti kirjandusteadust rappinud Endel Sõgel. Kui palju uut valgust heidavad poja meenutused isa tegevusele ja tõekspidamistele?
Jällegi on vastus – paraku vähevõitu. Küll saab aga pajatuste käigus selgeks, et erinevalt ideelistest juunikommunistidest oli Sõgel oportunist; talle oli tähtis võim ja aineline heaolu, mille tagasid sidemed ja…
Väitekiri sõnastiku õppijasõbralikust näitelausest
Kristina Koppeli väitekiri käsitleb (õppe)sõnastike näitelausete automaatse tuvastamise võimalusi, täpsemalt on uurimisobjektiks sõnastiku hea näitelause tunnused. Nüüdisajal, kui järjest enam on tähelepanu keskmes keeleõppijate autonoomsus ning individuaalne eripära ja keeleoskuse arenemise kulg, muutub aina olulisemaks õpet toetavate vahendite, muu hulgas elektrooniliste sõnastike ja keeleõppekeskkondade mitmekesisus, kvaliteet ja õppijasõbralikkus. Väitekirja teema on seega eesti e-leksikograafias mitmes mõttes vajalik ja uudne. Näitelausete automaatset tuvastamist on siiani suhteliselt vähe kasutatud ning selle ala uurimistöö on alles algusjärgus. Samal ajal on väitekirja teema oluline ka rahvusvaheliselt: hea näitelause parameetrite hulgas on nii universaalseid kui ka keelespetsiifilisi tunnuseid. Seos rahvusvahelise uurimistööga on kahtlemata üks väitekirja…
Kultuuriteoline Anton Jürgenstein ja tema kaasteelised
Kultuuriteolised – kes nad on? Ado Reinvald – rahva hulgast võrsunud luuleanniga laulik, Johannes Eglon – Vändra tummadekooli rajaja ja õpetaja, Friedrich Kuhlbars – Viljandi koolmeister ja üks ärkamisaja luuletajatest, aga ka Vana-Vändra pärishärra Friedrich von Ditmar, Pärnu metsakaupmees Johann Linde ja paljud teised iseenda töö, ande või hoiakutega oma kaasaega mõjutanud inimesed. Kogumikus on tervitusi kirjanikele ja kultuuritegelastele nende ümmargusteks sünnipäevadeks – Oskar Lutsule 40., Karl August Hindreyle 50. ja Eduard Vildele 60. sünnipäevaks –, mõnele kultuuriteolisele on kirjutatud järelehüüe ja mälestuskõne, nagu näiteks kooliõpetajale ja ajakirjanikule Lilli Suburgile või muusika- ja keelemehele, koorijuhile, (aja)kirjanikule Karl August Hermannile. Kõigil…
Paralleelsed südamed tagumikust eemal paiknevate ajudega
Kindlast kontekstist võrsuvate ja sellest alati tingitud korrespondentside peamisteks ülesanneteks on olnud pere- ja isikliku sfääri küsimuste vaagimine, iseenese epistolaarne loomine ning ka äri- ja avaliku elu asjade ajamine.2 Johannes Semperi ja Johannes Barbaruse loomingu, sealhulgas kirjavahetuse käsitlustes on tähelepanuteravik suunatud eelkõige nende poliitilisele angažeeritusele, s.o nende tegudele avalikkuses.3 Kui aga asetada kirjadele teistsugune lääts, mis nihutaks dominandi paigast? Mõtlejatest sõprade enam kui tuhandel leheküljel lahti rulluv usalduslik kirjavahetus on ju kõigele l i s a k s ka dokument tollastest põrkuvatest kunstivaadetest ning nende pingelistest kehtestamis- ja/või tõrjumiskatsetest, reisivõimaluste avardumisest jõukamatele eestlastele ning modernsetest kehatehnikatest, mida ei saa loomingulis-intellektuaalsest elust eraldada. Kuna need kirjad…
Ehini paradoks
Kristiina Ehini loomingust kirjutades ei saa kriitikud üle ega ümber autori isikust. Ikka ja jälle nenditakse, et võimatu on lugeda tema tekste, ilma et looja maine kuju silme ette ei tuleks,1 teisal koguni jõutakse järeldusele, et Ehin ei püüagi oma persooni ja lüürilist mina distantseerida, vaid hoopis rõhutada, et tema luule pärineb otse elust.2 Autori ja lüürilise mina samastamine on Ehini retseptsioonis tavaline, näiteks Andrus Kasemaa kirjutab „Kohtumiste” (2017) kohta suisa niimoodi: „Kristiina Ehini luulet ilma tema endata ei kujutakski ette. Kui loen, siis on alati silme ees tema kuju, peas kajab ta hääl. CDd pole kaasa vajagi.”3 Rein Tootmaa…
Sõna, mõiste ja ideoloogia
Keset veidratel poliitilistel ajenditel tühjast kohast lõkkele puhutud abielureferendumi arutelusid saatis laulu-uurija Taive Särg e-kirjas pärimise sõna laulatus kohta. Otsides materjale sõnade laul ja hääl kasutamise kohta eesti keeles, oli ta avastanud, et naaberkeeltes sellele tähendusseoste poolest sobivat vastet ei leidu, ja kuna etümoloogiasõnastik seda kui tuletist ei kajasta, uuris ta, kas vana kirjakeel pakub sõna tekkele mingit selgitust. Kristliku terminoloogia kujunemise kontekstis oli laulatus juba varem tähelepanu äratanud ja nüüd sundisid abieluvaidlus ja Taive Särje küsimus taas mõtlema sõna ja mõiste keeruliste vahekordade üle. Sest kui referendumiküsimuse esimene variant („Kas Eesti Vabariik tunnustab abielu üksnes mehe ja naise vahelise…
liisuma ja tema kaaskond
liisuma ’seismisel värskust kaotama, jääbima, seiskuma, lahtuma, lahtiselt seismise tõttu rammu ja maitset kaotama (nt õlu lahtises nõus, kohv, tee, arstirohi, viin, äädikas, toit, supp, kapsad, puder, küpse liha, piim, koor) / abstehen, verschalen’ on neid juhte, mille päritolu Julius Mägiste ei ole oma etümoloogiasõnaraamatus käsitlenud, samatähenduslikud murdelised liistuma ja liiskuma on ta aga esitanud etümoloogiata (EEW 4: 1307). Alo Rauna (1982: 75) arvates on liisuma eesti deskriptiivverb. Ent mõni aeg tagasi on Udo Uibo (2011: 925–927, 2016: 13) esitanud verbile laenuetümoloogia. Uibo järgi on liisuma soomerootsi päritolu sõna, mis on põhjaeestisse laenatud soome murdekeele vahendusel: sm mrd (Satakunta) pliisu…
Väliskirjandusest maailmakirjandusse
Isiklikkus ei ole minu meelest patt seni, kuni loomuõigus ehk sakslaste Naturrecht, ladina ius naturae, koos ühiskondliku moraali ja normatiivse eetikaga ei hakka seda ahistama, lubades nende asemel igasuguseid alatusi (siinkirjutaja, olles ise küll mitmendat põlve ateist, lähtub neis asjus kalvinistlikust vaatekohast, vt Elonheimo 2006; Steele jt 2004; Zachman 2012). Niisiis ei arva ma end patustavat, kui kirjutan professor Jüri Talveti elutööst nõnda, nagu see minu filoloogilist mõtlemist ja erialaseid huve on puudutanud. Need puudutused ei ole kitsalt mälestuslikud, mille kirjutamine oleks facilius natans. See, mida Jüri Talvet on teinud, on püsivam kui üksikud mälestuskillud. Oma uurimistöös ja vaimsetes käsitlustes…
Julius Mägiste ja Andrus Saareste erialasest koostööst paguluses kirjavahetuse põhjal
Epistolaarne kirjandus, mis olemuselt on pihtimuslik ja mõtisklev, pakub võimaluse jälgida teadlaste, kirjanike, erinevate kirjutajate mõtteid, arvamusi ja suhtumisi sel ajahetkel, kui kiri on koostatud. Õnnelikematel juhtudel on säilinud ka vastuskirjad, moodustunud terviklik või osaline kirjavahetus, dialoog, mis avab üksikasjaliselt kirjade autorite mõttemaailma detaile ja loominguseiku hilisematele lugejatele.
Kuidas suutsid kaks eesti suurt keeleteadlast Julius Mägiste (1900–1978) ja Andrus Saareste (1892–1964) oma erialast tööd jätkata pagulastena Rootsis, sellest saame tänuväärselt üksikasjalikku teavet nende aastatel 1944 kuni 1964 peetud regulaarsest kirjavahetusest, mida säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis. Olen neid kirju kasutanud siis (artiklis „Eesti vana kirjakeel Julius Mägiste uurimisalana Lundis”, Kingisepp 2000),…
Kuidas suutsid kaks eesti suurt keeleteadlast Julius Mägiste (1900–1978) ja Andrus Saareste (1892–1964) oma erialast tööd jätkata pagulastena Rootsis, sellest saame tänuväärselt üksikasjalikku teavet nende aastatel 1944 kuni 1964 peetud regulaarsest kirjavahetusest, mida säilitatakse Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis. Olen neid kirju kasutanud siis (artiklis „Eesti vana kirjakeel Julius Mägiste uurimisalana Lundis”, Kingisepp 2000),…
Koroonakriisi rahvapärased väljendused Eestis
2020. aasta läheb maailma ajalukku koroonaviiruse SARS-CoV-2 (COVID-19) pandeemia aastana. 2019. aasta detsembris Hiinas Wuhani linnas alguse saanud viirusepuhang jõudis Eestisse 26. veebruaril 2020, kui ametlikult tuvastati esimene nakatunu. 12. märtsist 17. maini samal aastal kestis Eestis valitsuse kehtestatud eriolukord, mil kasutati viiruse leviku tõkestamiseks erimeetmeid: keelatud olid avalikud kogunemised, sh kultuurisündmused, konverentsid ja spordivõistlused, (õppe)töö toimus koduõppe- ja kaugtöövormis, riigipiiridel kehtis sanitaarkontroll, suletud olid kaubanduskeskused, muuseumid jms, kehtis nn 2 + 2 reegel, mis tähendas, et avalikes kohtades võis liikuda kahe inimese kaupa või perekonniti ning teiste inimestega tuli hoida kahemeetrist vahemaad. Samuti sai oluliseks hügieeninõuete (eriti kätepesu või…
Lühikroonika
2. oktoobril toimus Väike-Maarjas F. J. Wiedemanni keelepäev. 2020. aasta keeleauhinna laureaati Helle Metslangi tutvustas Reili Argus. Järgnes Helle Metslangi ettekanne „Mitmetahuline eesti keel”. Esinesid ka Margit Langemets („Geenius ja hullumeelne”) ning Kirsi Laanesoo („Aga keda see huvitab? Küsilausetest, millega ei küsita”). Ettekandekoosoleku lõpetas vestlusring „Eesti keele elujõud: noorte vaatenurk”.
3. oktoobril peeti Koerus konverents „Kalju Lepik 100”. Esinesid Anneli Mihkelev („„Mängumehe teekond”. Ülevaade Kalju Lepiku elust ja tegevusest”), Janika Kronberg („„Olla valvel inimsuse eest”. Kalju Lepiku proosast”) ja Peep Pillak („Kalju Lepiku tegevus ajaloolise mälu säilitajana”). Isiklikest kohtumistest Kalju Lepikuga kõnelesid kirjandusteadlane Sirje Olesk, Koeru koduloolane Herbert Last ja filmimees Vallo…
3. oktoobril peeti Koerus konverents „Kalju Lepik 100”. Esinesid Anneli Mihkelev („„Mängumehe teekond”. Ülevaade Kalju Lepiku elust ja tegevusest”), Janika Kronberg („„Olla valvel inimsuse eest”. Kalju Lepiku proosast”) ja Peep Pillak („Kalju Lepiku tegevus ajaloolise mälu säilitajana”). Isiklikest kohtumistest Kalju Lepikuga kõnelesid kirjandusteadlane Sirje Olesk, Koeru koduloolane Herbert Last ja filmimees Vallo…
Aruandeid
2015. aastal avastas Malle Salupere Lydia Koidula monograafia1 tarbeks uurimistööd tehes Peterburi teatriraamatukogust Koidula neljanda näidendi „Kosjaviinad” käsikirjalise eksemplari. See oli saadetud Peterburi draamatsensorile kinnitamiseks 1880. aasta juuni alguses, vahetult enne seda, kui oli plaanis näidendi esmaettekanne Tallinnas III laulupeol. Tsensor andis küll loa (tegemata käsikirja omalt poolt ühtki märkust), kuid eksemplar ei jõudnudki Tallinnasse tagasi. Käsikirja teeb eriliseks see, et Eesti arhiivides ei leidu teist samasugust, täisrežiiga (remarkidega) täielikku teksti. Säilinud on mitme tegelase osaraamatud ja näidendi lavastaja, Koidula õemehe Heinrich Rosenthali käega tehtud ärakiri. Viimase järgi on valminud ka näidendi senised trükiväljaanded, kuid võrreldes leitud käsikirjaga on sealsed…
Aarand Roosi mälestuseks (28. V 1940 – 9. VIII 2020)
Foto: Tarmo Lige
Aarand Roos sündis Tartus filoloogide peres: isa Ervin (1908–1962) töötas ülikoolis klassikalise filoloogia lektori kohusetäitjana ja ema Elsa Alfrida (1932. aastani Mattson, 1909–2000) Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi (praeguse Miina Härma Gümnaasiumi) inglise keele õpetajana. Peale Aarandi kasvasid peres vennad Naatan (1934–1993) ja Paavo (snd 1937).
1944. aasta suvel otsustati põgeneda Rootsi. Et pereema Elsa oli Naissaarel sündinud rootslane, avanes perel võimalus lahkuda kodumaalt eestirootslastena. Nii viiski kuunar Juhan oma teisel eestirootslaste evakueerimissõidul enam kui kolmesaja eestirootslase hulgas ka perekond Roosi üle Läänemere. Stockholmi vabasadamasse saabuti 12. juulil 1944.
Mõni aeg pärast uuele asukohamaale jõudmist sai pereisa…
Aarand Roos sündis Tartus filoloogide peres: isa Ervin (1908–1962) töötas ülikoolis klassikalise filoloogia lektori kohusetäitjana ja ema Elsa Alfrida (1932. aastani Mattson, 1909–2000) Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi (praeguse Miina Härma Gümnaasiumi) inglise keele õpetajana. Peale Aarandi kasvasid peres vennad Naatan (1934–1993) ja Paavo (snd 1937).
1944. aasta suvel otsustati põgeneda Rootsi. Et pereema Elsa oli Naissaarel sündinud rootslane, avanes perel võimalus lahkuda kodumaalt eestirootslastena. Nii viiski kuunar Juhan oma teisel eestirootslaste evakueerimissõidul enam kui kolmesaja eestirootslase hulgas ka perekond Roosi üle Läänemere. Stockholmi vabasadamasse saabuti 12. juulil 1944.
Mõni aeg pärast uuele asukohamaale jõudmist sai pereisa…
LÜHIDALT
Sarnaselt varasemate linnu- ja loomapärimuse raamatutega1 on Mall Hiiemäe liikide kaupa koostanud valimiku puude ja põõsastega seotud Eesti Rahvaluule Arhiivi pärimustekstidest. Kui rohttaimede rahvapärased nimetused jätavad teinekord liigi määramisel hätta, siis puude nimetused on eesti keeles selgemalt kinnistunud, ehkki ühe sugukonna puhul esineb segadust. Näiteks: „No ega ma ikka päriselt ei teagi, kas ma räägin jalakatest või künnapuudest” (lk 33), „[—] metsaülem määras ta jalakaks, aga siis tuli Henrik Relve [—] ja teatas, et see on künnapuu” (lk 112). Raamat sisaldab 29 liigi või perekonnaga (sellised on nt kask, paju) seotud materjali, kuid kõige rikkalikum pärimus on seotud tuntud metsapuudega,…
Läti ja läänemeresoome keelekontaktid kalastussõnavara peeglis
Läti keeleteadlase Benita Laumane elutööks on kujunenud läti meresõnavara ajaloo uurimine areaalses ja tüpoloogilises kontekstis. Ta on avaldanud neli selleteemalist monograafiat. Käesolevas uurimuses „Kalapüügivahendite nimetused Läti rannikul” analüüsib ta Läti rannakülade kalameeste seas tuntud püügivahendite ja nende osade nimetusi (võrgud, mõrrad, õnged, torkeriistad) ja nendega haakuvaid temaatilisi sõnarühmi, nagu püügiviisid (kaldalähedane, jääalune, müttamine), püügivahendite valmistamine (võrkude kudumine), hooldamine (puhastamine, kuivatamine, parandamine), saagi tõste-, kande- ja hoiuvahendid, ühispüügi korraldus (noot- e vadakonnad, nende ühised sööma- ja joomaajad), kalamehe riietus (kindad, põlled, saapad), kalasaagi müümine (ülesostjad, mõõdud), kalade töötlemine (puhastamine, soolamine, kuivatamine, vinnutamine, suitsutamine, suitsuahjud, suitsutamisriistad). Laumane on pööranud tähelepanu ka kalapüügiga…
Gailiti retseptsiooni kontrastid ja lüngad
Ilmamaa on ainus kirjastus, mis järjepanu toob taas käibele unustatud tekste, ning niisugune visadus väärib imetlust ja tunnustust. „Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist” on tuumakas retseptsioonikogum, sisaldades August Gailiti (1891–1960) loomingu käsitlusi ja üksikuid kõnelusi, samuti üht-teist mälestuslikku ja biograafilist. Tekstid on valdavalt ilmunud aastail 1910–1961 ehk alates Gailiti esikteosest „Kui päike läheb looja” kuni Valev Uibopuu ja Bernard Kangro koostatud mälestusteoseni „August Gailit 1891–1960”, kust pärineb kolm isiklikest kontaktidest lähtuvat lugu raamatu lõpuosas. Kolm teksti on hilisemad: Arvo Mägi saatesõna „Muinasmaa” kolmandale trükile (1965), mis on õieti mälestusteoses ilmunud artikli „August Gailit lõpuni” laiendus (selle täies mahus avaldamine siinses…
Nulldialoogist kahe kogumiku alusel
Eesti-vene ja vene-eesti kultuurilised, ühiskondlikud ja psühholoogilised suhted on tänapäeval aktuaalne ja hinnatud teema. Edukalt on uuritud eesti ja baltisaksa mõjusid ning see on toonud lugejaskonna teadvusse palju unustatud nimesid ja olulisi teoseid, samuti osutanud rohketele ajaloolis-kultuurilistele nüanssidele. On aeg võtta kokku ja analüütiliselt läbi sõeluda kogu eestivene ja vene-eesti kirjandus- ja kultuuriajaloo materjal. Sellesse panustavad kaks hiljuti ilmunud kogumikku: „’Oma’ ja ’võõra’ paradigma XX sajandi Eesti kultuuris” ning Methise vene kirjanduse tõlkeideoloogia erinumber. Mõlemad puudutavad sarnaseid teemasid ja on siiski artiklite kogumikud, kuigi üks neist esineb kollektiivse monograafia nime all.
Vene-eesti ja eesti-vene suhete teadusliku analüüsi üks suuremaid probleeme…
Vene-eesti ja eesti-vene suhete teadusliku analüüsi üks suuremaid probleeme…
Hilispuberteetlikke passioone
Tegemist on päeviku- või blogilaadse romaaniga, mis jätab tugevalt autobiograafilise mulje. Lugu raamivaks sündmustikuks on autori filosoofiaõpingud Tallinna Ülikoolis, teoses kirjeldataksegi kaht esimest õpinguaastat. Algne situatsioon – elukogenud multitalendist kunstnik läheb tagasi kooli – tõotab intriigi ja põnevust. Lootsin isegi, et ehk valgustatakse filosoofide hermeetiline maailm tähelepaneliku kõrvalpilguga korralikult läbi. Paraku seda ei juhtu, raamat järgib tänapäeva blogosfääri peavoolu, koosnedes suures osas tühjast-tähjast.
Vaatlengi alustuseks kriitiliselt teose s ü n d m u s t i k k u ja k o m p o s i t s i o o n i. Kahtlemata on tudengiromaanis asjakohane auditooriumides toimuva põhjalik kajastamine. Seda tehakse raamatus monotoonse korduvusega, aga kui selline on minategelase õppimiskogemus, siis ei tasu selle üle norida. Kas võhikust lugeja saab siit…
Vaatlengi alustuseks kriitiliselt teose s ü n d m u s t i k k u ja k o m p o s i t s i o o n i. Kahtlemata on tudengiromaanis asjakohane auditooriumides toimuva põhjalik kajastamine. Seda tehakse raamatus monotoonse korduvusega, aga kui selline on minategelase õppimiskogemus, siis ei tasu selle üle norida. Kas võhikust lugeja saab siit…
„Teiega kirjavahetus on mulle aina kasuks”
Tänavu 10. detsembril möödub 70 aastat sellest, kui Stockholmi vanalinnas aadressil Lila Nygatan 8 asunud ajalehe Välis-Eesti toimetuses kogunesid kirjanikud August Gailit, Bernard Kangro, Valev Uibopuu ning tööstur Enn Vallak ja panid aluse Eesti Kirjanike Kooperatiivile – kirjastusele, mis kuni 1993. aastani andis paguluses välja suure osa neist raamatuist, mis praeguseks on kindlustanud omale koha eesti kirjanduse klassikas. Kirjastuse töös oli selle pikaaegse juhi ja tegevdirektori Kangro kõrval oluline osa Valev Uibopuul, kes alates maikuust 1954 kuni Lundi ülikooli lektori ametisse astumiseni 1. juulil 1971 tegi kirjastuses kontoritööd, pidades kirjavahetust autorite ja lugejatega, korraldades kirjastuse kolleegiumi tööd ning hoides korras…
Eredad emotsioonid Siberi külades
Foto: Alar Madisson
Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteaduri, folklorist Anu Korbi nimi seostub eeskätt Siberis eesti ja seto külades tehtud ulatuslike välitööde ning seal kogutud materjali põhjal koostatud tekstikogumike, antoloogiate ja näitustega, samuti arvukate teadusuurimustega. Novembris tähistab Anu Korb 70 aasta juubelit ning vastas sel puhul kirja teel Keele ja Kirjanduse küsimustele.
Kuidas te folkloristika juurde sattusite ja millega tegelesite enne esimesi välitöid Siberis?
Läksin Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima keskkooli lõpetamise järel 1969. aasta sügisel. Ülikoolis oli esimese kursuse lõpul ette nähtud arhiivipraktika. Mul õnnestus selle raames osaleda tolleaegse õppejõu Udo Kolgi korraldatud Setomaa rahvaluulekogumise ekspeditsioonil. Seto keelest ja kultuurist ei teadnud ma tol…
Kodu mitmemõõtmeline tähendus
Valev Uibopuu (1913–1997) põgenes 1943. aastal Soome ja seejärel Rootsi, kus ta elas kuni surmani. Ta oli eesti pagulaskultuuri keskseid kujusid, kelle tegevus kirjaniku, kirjastaja, toimetaja, õppejõu ja keeleuurijana jäigi peamiselt pagulasaastatesse. Õige pea pärast Rootsi jõudmist sai Uibopuu tööd ajalehes Välis-Eesti, mistõttu elas ta järgmised kümme aastat Stockholmi lähistel: aastatel 1944–1946 Enebybergis ja Näsbyparkis, 1946–1953 Hägerstenis. 1953. aasta sügisel kolis ta Helsingisse oma esimese abikaasa, soome kirjaniku ja toimetaja Tuuli Reijoneni juurde, kui oli ületamatuna tunduvate raskuste tõttu lõpetanud töö Välis-Eesti juures. 1954. aasta alguses alustas Uibopuu tööd Eesti Kirjanike Kooperatiivis Lundis, kus ta ka elas oma elu lõpuni.…
Väldete analüüs sünteesi teel
Oleme harjunud teadmisega, et alusuuringud on tehnoloogiate teenistuses: fundamentaalteadus annab uusi teadmisi ja rakendusteadus püüab nende teadmiste alusel uusi tehnoloogilisi vahendeid ja erinevaid rakendusi luua. Tegelikult on ammu kätte jõudnud aeg, mil võiks ka vastupidi väita: tehnoloogia abiga saame uusi teadmisi. Eriti hästi sobivad uurimisobjektideks just teaduse ebamäärased, nn hallid alad, kus tehnoloogia abil võiks selgust saada. Välted on eesti foneetikas ja sõnaprosoodias vist kõige enam uuritud ja käsitletud teema. Kas eesti keele vältevastandust võib kõneprosoodia „halliks alaks” nimetada, on muidugi maitseküsimus. Aga näiteks suhteliselt hiljuti ilmunud suurteoses „Eesti keele hääldus”, mis võtab kokku kolmveerand sajandi pikkuse foneetikaalase uurimistöö (Asu…
Keelemuutus vs. sotsiolingvistiline muutus
Artiklis arutleme keelemuutuse ja sotsiolingvistilise muutuse tähenduse üle, vaatleme eesti keele muutusi käsitlevaid periodiseeringuid ja osutame uutele uurimishorisontidele. Teeme seda empiirilisi andmeid sünteesiva kirjanduse toel. Ühtlasi loodame, et artikkel taaselustab arutelu keele ja konteksti, keele muutumise ning suurandmetega kaasnevate küsimuste üle.
Põhjusi, miks keelemuutuse uurimine ja periodiseerimine ikka ja jälle luubi alla võtta, on mitu. Esmane, kõige sümboolsem põhjus tekkis õigupoolest mõni aasta tagasi, kui täitus kaks aastakümmet Tiit Hennoste (1997) artikli „Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt” ilmumisest. Sellest tõukub ka siinse artikli alapealkiri. Paraku jäi tookord tähtpäevaks tegemata sissevaade tekstile, mida julgeme manifestlikuks pidada. Ent mullune keeleaasta (2019) pakkus taas…
Põhjusi, miks keelemuutuse uurimine ja periodiseerimine ikka ja jälle luubi alla võtta, on mitu. Esmane, kõige sümboolsem põhjus tekkis õigupoolest mõni aasta tagasi, kui täitus kaks aastakümmet Tiit Hennoste (1997) artikli „Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt” ilmumisest. Sellest tõukub ka siinse artikli alapealkiri. Paraku jäi tookord tähtpäevaks tegemata sissevaade tekstile, mida julgeme manifestlikuks pidada. Ent mullune keeleaasta (2019) pakkus taas…
Lühikroonika
4. septembril peeti Tartus Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Helle Metslang. 70 aastat noor”. Juubilar esines ettekandega „Ei saa me läbi grammatikata”. Margit Langemets kõneles teemal „Sõnaraamat ei saa kunagi valmis” ning Helena Metslangi teema oli „Keeleõppijate iseseisvuse toetamine kui konksuga probleem?”.
5. septembril korraldas Tallinna Kirjanduskeskus Kadriorus kirjandustänava festivali. Tauri Tuvikese ja Mari Uusküla juhtimisel toimus vestlusring „Keel ja ruum”, kus osalesid Jan Kaus, Ann Veismann ja Tõnu Viik.
9. septembril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis punkkultuuri teemaline seminar. Aimar Ventsel tutvustas Ida-Saksamaa punkskeene erinevaid tahke ning äsja ilmunud monograafiat „Punks and Skins United. Identity, Class and the Economics of an Eastern German Subculture”.
16. septembril…
5. septembril korraldas Tallinna Kirjanduskeskus Kadriorus kirjandustänava festivali. Tauri Tuvikese ja Mari Uusküla juhtimisel toimus vestlusring „Keel ja ruum”, kus osalesid Jan Kaus, Ann Veismann ja Tõnu Viik.
9. septembril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis punkkultuuri teemaline seminar. Aimar Ventsel tutvustas Ida-Saksamaa punkskeene erinevaid tahke ning äsja ilmunud monograafiat „Punks and Skins United. Identity, Class and the Economics of an Eastern German Subculture”.
16. septembril…
Väitekiri algupärase ja tõlgitud keele eristatavusest
Marju Taukari doktoritöös uuritakse algupäraste ja tõlgitud eestikeelsete tekstide sarnasusi ja erinevusi. Töö ajendiks on laialt levinud subjektiivne arvamus, et tõlkeprotsessi tulemusel sündinud keel erineb mingite tunnuste, nt vormi või stiili poolest algupärasest keelest. Enamasti põhinevad sellised arvamused lugejate isiklikel kogemustel ja eelarvamustel, ent empiirilisi uurimusi, mis vaatleksid tõlgitud tekste erinevatest vaatenurkadest ja kasutaksid ka kvantitatiivseid meetodeid, Eestis varem tehtud ei ole. Marju Taukari väitekiri täidabki eesti tõlkelise keele uurimisel valitsenud lünga, seades eesmärgiks leida tekstides keelelisi tunnuseid, mis viitavad tõlkelisusele ja võimaldavad määrata, mille poolest erineb tõlgitud tekst algupärasest eestikeelsest tekstist.
Töö põhiosa koosneb neljast peatükist, millest kõige originaalsem ja…
Töö põhiosa koosneb neljast peatükist, millest kõige originaalsem ja…
Ajama-verbi polüseemia ja ajama-põhjustamiskonstruktsioon eesti kirjakeeles
Ajama on üks eesti keele analüütilisse põhjustamiskonstruktsiooni kuuluvatest verbidest. Lisaks esineb panema– ja laskma-põhjustamiskonstruktsioon (Kasik 2001; Tomson 2018) ning tuumverbidest tähenduselt läbipaistvamate verbidega põhjustamist väljendavad konstruktsioonid, nagu meelitama + ma-infinitiiv. Põhjustamissituatsiooni väljendamiseks kasutatakse ka tuletusmorfoloogilisi (nt jooksu-ta-ma) ja leksikaalseid kausatiive (nt avama).
Artikli eesmärk on kirjeldada ajama-põhjustamiskonstruktsiooni kujunemist ja kasutust, sh üksikasjalikumalt sagedamini esinevaid konstruktsioonitüüpe XVI–XXI sajandi eesti kirjakeele tekstide põhjal. Kõigepealt uuritakse kasutusnäidete tähendusi, et vastata kahele esimesele uurimisküsimusele: milliseid leksikaalseid tähendusi ajama-verb kannab ja millised on ajama-verbi sildkonstruktsioonid? Sildkonstruktsiooni igat rühma ühendab kindel vorm (nt ajama-verb + translatiiv) ja tähendus (nt pahaks ajama väljendab abstraktset seisundimuutust). Leksikaalsete kasutuste ja…
Artikli eesmärk on kirjeldada ajama-põhjustamiskonstruktsiooni kujunemist ja kasutust, sh üksikasjalikumalt sagedamini esinevaid konstruktsioonitüüpe XVI–XXI sajandi eesti kirjakeele tekstide põhjal. Kõigepealt uuritakse kasutusnäidete tähendusi, et vastata kahele esimesele uurimisküsimusele: milliseid leksikaalseid tähendusi ajama-verb kannab ja millised on ajama-verbi sildkonstruktsioonid? Sildkonstruktsiooni igat rühma ühendab kindel vorm (nt ajama-verb + translatiiv) ja tähendus (nt pahaks ajama väljendab abstraktset seisundimuutust). Leksikaalsete kasutuste ja…
Jaan Kross kui keelekunstnik
Jaan Kross kui keelekunstnik(1)
Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.
Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu…
Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.
Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu…
Ühistransport eesti kirjanduses
Ühissõidukid tekitasid XIX sajandi suurlinnades sotsiaalselt väga heterogeense ruumi, on kirjutanud Elizabeth Amann (2018: 185). Hobutramm ja -omnibuss ei erinenud tehniliselt kuigivõrd reisitõllast, süsteemina kujutasid nad aga põhjalikku uuendust: nad lõid regulaarse, suhteliselt kiire ühenduse enamiku linnaosadega, edendasid ja suurendasid mobiilsust, arendades niiviisi omakorda perifeeriaid, ning võimaldasid laiadele ühiskonnakihtidele taskukohast reisimist.(1) Algus pandi ennenägematule ühiskondlikule avatusele, erinevatest klassidest inimesed sattusid üheskoos „klaustrofoobselt kitsasse ruumi, mis tekitas võõraste vahele kohmetu intiimsuse” – nii kujutas ühistransport midagi privaatsfääri ja avaliku ruumi vahepealset. Tekkisid uued suhtemustrid: sõites sigines (pool)tuttavaid, näiteks sõbrunesid liine regulaarselt samal ajal kasutavad töölised, inimeste vahelt kadus varem sündsusega põhjendatud distants.…