Rubriik
Valdkond
Aasta
Lühikroonika
2. oktoobril toimus Väike-Maarjas F. J. Wiedemanni keelepäev. 2020. aasta keeleauhinna laureaati Helle Metslangi tutvustas Reili Argus. Järgnes Helle Metslangi ettekanne „Mitmetahuline eesti keel”. Esinesid ka Margit Langemets („Geenius ja hullumeelne”) ning Kirsi Laanesoo („Aga keda see huvitab? Küsilausetest, millega ei küsita”). Ettekandekoosoleku lõpetas vestlusring „Eesti keele elujõud: noorte vaatenurk”.
3. oktoobril peeti Koerus konverents „Kalju Lepik 100”. Esinesid Anneli Mihkelev („„Mängumehe teekond”. Ülevaade Kalju Lepiku elust ja tegevusest”), Janika Kronberg („„Olla valvel inimsuse eest”. Kalju Lepiku proosast”) ja Peep Pillak („Kalju Lepiku tegevus ajaloolise mälu säilitajana”). Isiklikest kohtumistest Kalju Lepikuga kõnelesid kirjandusteadlane Sirje Olesk, Koeru koduloolane Herbert Last ja filmimees Vallo…
3. oktoobril peeti Koerus konverents „Kalju Lepik 100”. Esinesid Anneli Mihkelev („„Mängumehe teekond”. Ülevaade Kalju Lepiku elust ja tegevusest”), Janika Kronberg („„Olla valvel inimsuse eest”. Kalju Lepiku proosast”) ja Peep Pillak („Kalju Lepiku tegevus ajaloolise mälu säilitajana”). Isiklikest kohtumistest Kalju Lepikuga kõnelesid kirjandusteadlane Sirje Olesk, Koeru koduloolane Herbert Last ja filmimees Vallo…
Aruandeid
2015. aastal avastas Malle Salupere Lydia Koidula monograafia1 tarbeks uurimistööd tehes Peterburi teatriraamatukogust Koidula neljanda näidendi „Kosjaviinad” käsikirjalise eksemplari. See oli saadetud Peterburi draamatsensorile kinnitamiseks 1880. aasta juuni alguses, vahetult enne seda, kui oli plaanis näidendi esmaettekanne Tallinnas III laulupeol. Tsensor andis küll loa (tegemata käsikirja omalt poolt ühtki märkust), kuid eksemplar ei jõudnudki Tallinnasse tagasi. Käsikirja teeb eriliseks see, et Eesti arhiivides ei leidu teist samasugust, täisrežiiga (remarkidega) täielikku teksti. Säilinud on mitme tegelase osaraamatud ja näidendi lavastaja, Koidula õemehe Heinrich Rosenthali käega tehtud ärakiri. Viimase järgi on valminud ka näidendi senised trükiväljaanded, kuid võrreldes leitud käsikirjaga on sealsed…
Aarand Roosi mälestuseks (28. V 1940 – 9. VIII 2020)
Foto: Tarmo Lige
Aarand Roos sündis Tartus filoloogide peres: isa Ervin (1908–1962) töötas ülikoolis klassikalise filoloogia lektori kohusetäitjana ja ema Elsa Alfrida (1932. aastani Mattson, 1909–2000) Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi (praeguse Miina Härma Gümnaasiumi) inglise keele õpetajana. Peale Aarandi kasvasid peres vennad Naatan (1934–1993) ja Paavo (snd 1937).
1944. aasta suvel otsustati põgeneda Rootsi. Et pereema Elsa oli Naissaarel sündinud rootslane, avanes perel võimalus lahkuda kodumaalt eestirootslastena. Nii viiski kuunar Juhan oma teisel eestirootslaste evakueerimissõidul enam kui kolmesaja eestirootslase hulgas ka perekond Roosi üle Läänemere. Stockholmi vabasadamasse saabuti 12. juulil 1944.
Mõni aeg pärast uuele asukohamaale jõudmist sai pereisa…
Aarand Roos sündis Tartus filoloogide peres: isa Ervin (1908–1962) töötas ülikoolis klassikalise filoloogia lektori kohusetäitjana ja ema Elsa Alfrida (1932. aastani Mattson, 1909–2000) Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlaste gümnaasiumi (praeguse Miina Härma Gümnaasiumi) inglise keele õpetajana. Peale Aarandi kasvasid peres vennad Naatan (1934–1993) ja Paavo (snd 1937).
1944. aasta suvel otsustati põgeneda Rootsi. Et pereema Elsa oli Naissaarel sündinud rootslane, avanes perel võimalus lahkuda kodumaalt eestirootslastena. Nii viiski kuunar Juhan oma teisel eestirootslaste evakueerimissõidul enam kui kolmesaja eestirootslase hulgas ka perekond Roosi üle Läänemere. Stockholmi vabasadamasse saabuti 12. juulil 1944.
Mõni aeg pärast uuele asukohamaale jõudmist sai pereisa…
LÜHIDALT
Sarnaselt varasemate linnu- ja loomapärimuse raamatutega1 on Mall Hiiemäe liikide kaupa koostanud valimiku puude ja põõsastega seotud Eesti Rahvaluule Arhiivi pärimustekstidest. Kui rohttaimede rahvapärased nimetused jätavad teinekord liigi määramisel hätta, siis puude nimetused on eesti keeles selgemalt kinnistunud, ehkki ühe sugukonna puhul esineb segadust. Näiteks: „No ega ma ikka päriselt ei teagi, kas ma räägin jalakatest või künnapuudest” (lk 33), „[—] metsaülem määras ta jalakaks, aga siis tuli Henrik Relve [—] ja teatas, et see on künnapuu” (lk 112). Raamat sisaldab 29 liigi või perekonnaga (sellised on nt kask, paju) seotud materjali, kuid kõige rikkalikum pärimus on seotud tuntud metsapuudega,…
Läti ja läänemeresoome keelekontaktid kalastussõnavara peeglis
Läti keeleteadlase Benita Laumane elutööks on kujunenud läti meresõnavara ajaloo uurimine areaalses ja tüpoloogilises kontekstis. Ta on avaldanud neli selleteemalist monograafiat. Käesolevas uurimuses „Kalapüügivahendite nimetused Läti rannikul” analüüsib ta Läti rannakülade kalameeste seas tuntud püügivahendite ja nende osade nimetusi (võrgud, mõrrad, õnged, torkeriistad) ja nendega haakuvaid temaatilisi sõnarühmi, nagu püügiviisid (kaldalähedane, jääalune, müttamine), püügivahendite valmistamine (võrkude kudumine), hooldamine (puhastamine, kuivatamine, parandamine), saagi tõste-, kande- ja hoiuvahendid, ühispüügi korraldus (noot- e vadakonnad, nende ühised sööma- ja joomaajad), kalamehe riietus (kindad, põlled, saapad), kalasaagi müümine (ülesostjad, mõõdud), kalade töötlemine (puhastamine, soolamine, kuivatamine, vinnutamine, suitsutamine, suitsuahjud, suitsutamisriistad). Laumane on pööranud tähelepanu ka kalapüügiga…
Gailiti retseptsiooni kontrastid ja lüngad
Ilmamaa on ainus kirjastus, mis järjepanu toob taas käibele unustatud tekste, ning niisugune visadus väärib imetlust ja tunnustust. „Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist” on tuumakas retseptsioonikogum, sisaldades August Gailiti (1891–1960) loomingu käsitlusi ja üksikuid kõnelusi, samuti üht-teist mälestuslikku ja biograafilist. Tekstid on valdavalt ilmunud aastail 1910–1961 ehk alates Gailiti esikteosest „Kui päike läheb looja” kuni Valev Uibopuu ja Bernard Kangro koostatud mälestusteoseni „August Gailit 1891–1960”, kust pärineb kolm isiklikest kontaktidest lähtuvat lugu raamatu lõpuosas. Kolm teksti on hilisemad: Arvo Mägi saatesõna „Muinasmaa” kolmandale trükile (1965), mis on õieti mälestusteoses ilmunud artikli „August Gailit lõpuni” laiendus (selle täies mahus avaldamine siinses…
Nulldialoogist kahe kogumiku alusel
Eesti-vene ja vene-eesti kultuurilised, ühiskondlikud ja psühholoogilised suhted on tänapäeval aktuaalne ja hinnatud teema. Edukalt on uuritud eesti ja baltisaksa mõjusid ning see on toonud lugejaskonna teadvusse palju unustatud nimesid ja olulisi teoseid, samuti osutanud rohketele ajaloolis-kultuurilistele nüanssidele. On aeg võtta kokku ja analüütiliselt läbi sõeluda kogu eestivene ja vene-eesti kirjandus- ja kultuuriajaloo materjal. Sellesse panustavad kaks hiljuti ilmunud kogumikku: „’Oma’ ja ’võõra’ paradigma XX sajandi Eesti kultuuris” ning Methise vene kirjanduse tõlkeideoloogia erinumber. Mõlemad puudutavad sarnaseid teemasid ja on siiski artiklite kogumikud, kuigi üks neist esineb kollektiivse monograafia nime all.
Vene-eesti ja eesti-vene suhete teadusliku analüüsi üks suuremaid probleeme…
Vene-eesti ja eesti-vene suhete teadusliku analüüsi üks suuremaid probleeme…
Hilispuberteetlikke passioone
Tegemist on päeviku- või blogilaadse romaaniga, mis jätab tugevalt autobiograafilise mulje. Lugu raamivaks sündmustikuks on autori filosoofiaõpingud Tallinna Ülikoolis, teoses kirjeldataksegi kaht esimest õpinguaastat. Algne situatsioon – elukogenud multitalendist kunstnik läheb tagasi kooli – tõotab intriigi ja põnevust. Lootsin isegi, et ehk valgustatakse filosoofide hermeetiline maailm tähelepaneliku kõrvalpilguga korralikult läbi. Paraku seda ei juhtu, raamat järgib tänapäeva blogosfääri peavoolu, koosnedes suures osas tühjast-tähjast.
Vaatlengi alustuseks kriitiliselt teose s ü n d m u s t i k k u ja k o m p o s i t s i o o n i. Kahtlemata on tudengiromaanis asjakohane auditooriumides toimuva põhjalik kajastamine. Seda tehakse raamatus monotoonse korduvusega, aga kui selline on minategelase õppimiskogemus, siis ei tasu selle üle norida. Kas võhikust lugeja saab siit…
Vaatlengi alustuseks kriitiliselt teose s ü n d m u s t i k k u ja k o m p o s i t s i o o n i. Kahtlemata on tudengiromaanis asjakohane auditooriumides toimuva põhjalik kajastamine. Seda tehakse raamatus monotoonse korduvusega, aga kui selline on minategelase õppimiskogemus, siis ei tasu selle üle norida. Kas võhikust lugeja saab siit…
„Teiega kirjavahetus on mulle aina kasuks”
Tänavu 10. detsembril möödub 70 aastat sellest, kui Stockholmi vanalinnas aadressil Lila Nygatan 8 asunud ajalehe Välis-Eesti toimetuses kogunesid kirjanikud August Gailit, Bernard Kangro, Valev Uibopuu ning tööstur Enn Vallak ja panid aluse Eesti Kirjanike Kooperatiivile – kirjastusele, mis kuni 1993. aastani andis paguluses välja suure osa neist raamatuist, mis praeguseks on kindlustanud omale koha eesti kirjanduse klassikas. Kirjastuse töös oli selle pikaaegse juhi ja tegevdirektori Kangro kõrval oluline osa Valev Uibopuul, kes alates maikuust 1954 kuni Lundi ülikooli lektori ametisse astumiseni 1. juulil 1971 tegi kirjastuses kontoritööd, pidades kirjavahetust autorite ja lugejatega, korraldades kirjastuse kolleegiumi tööd ning hoides korras…
Eredad emotsioonid Siberi külades
Foto: Alar Madisson
Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteaduri, folklorist Anu Korbi nimi seostub eeskätt Siberis eesti ja seto külades tehtud ulatuslike välitööde ning seal kogutud materjali põhjal koostatud tekstikogumike, antoloogiate ja näitustega, samuti arvukate teadusuurimustega. Novembris tähistab Anu Korb 70 aasta juubelit ning vastas sel puhul kirja teel Keele ja Kirjanduse küsimustele.
Kuidas te folkloristika juurde sattusite ja millega tegelesite enne esimesi välitöid Siberis?
Läksin Tartu ülikooli eesti filoloogiat õppima keskkooli lõpetamise järel 1969. aasta sügisel. Ülikoolis oli esimese kursuse lõpul ette nähtud arhiivipraktika. Mul õnnestus selle raames osaleda tolleaegse õppejõu Udo Kolgi korraldatud Setomaa rahvaluulekogumise ekspeditsioonil. Seto keelest ja kultuurist ei teadnud ma tol…
Kodu mitmemõõtmeline tähendus
Valev Uibopuu (1913–1997) põgenes 1943. aastal Soome ja seejärel Rootsi, kus ta elas kuni surmani. Ta oli eesti pagulaskultuuri keskseid kujusid, kelle tegevus kirjaniku, kirjastaja, toimetaja, õppejõu ja keeleuurijana jäigi peamiselt pagulasaastatesse. Õige pea pärast Rootsi jõudmist sai Uibopuu tööd ajalehes Välis-Eesti, mistõttu elas ta järgmised kümme aastat Stockholmi lähistel: aastatel 1944–1946 Enebybergis ja Näsbyparkis, 1946–1953 Hägerstenis. 1953. aasta sügisel kolis ta Helsingisse oma esimese abikaasa, soome kirjaniku ja toimetaja Tuuli Reijoneni juurde, kui oli ületamatuna tunduvate raskuste tõttu lõpetanud töö Välis-Eesti juures. 1954. aasta alguses alustas Uibopuu tööd Eesti Kirjanike Kooperatiivis Lundis, kus ta ka elas oma elu lõpuni.…
Väldete analüüs sünteesi teel
Oleme harjunud teadmisega, et alusuuringud on tehnoloogiate teenistuses: fundamentaalteadus annab uusi teadmisi ja rakendusteadus püüab nende teadmiste alusel uusi tehnoloogilisi vahendeid ja erinevaid rakendusi luua. Tegelikult on ammu kätte jõudnud aeg, mil võiks ka vastupidi väita: tehnoloogia abiga saame uusi teadmisi. Eriti hästi sobivad uurimisobjektideks just teaduse ebamäärased, nn hallid alad, kus tehnoloogia abil võiks selgust saada. Välted on eesti foneetikas ja sõnaprosoodias vist kõige enam uuritud ja käsitletud teema. Kas eesti keele vältevastandust võib kõneprosoodia „halliks alaks” nimetada, on muidugi maitseküsimus. Aga näiteks suhteliselt hiljuti ilmunud suurteoses „Eesti keele hääldus”, mis võtab kokku kolmveerand sajandi pikkuse foneetikaalase uurimistöö (Asu…
Keelemuutus vs. sotsiolingvistiline muutus
Artiklis arutleme keelemuutuse ja sotsiolingvistilise muutuse tähenduse üle, vaatleme eesti keele muutusi käsitlevaid periodiseeringuid ja osutame uutele uurimishorisontidele. Teeme seda empiirilisi andmeid sünteesiva kirjanduse toel. Ühtlasi loodame, et artikkel taaselustab arutelu keele ja konteksti, keele muutumise ning suurandmetega kaasnevate küsimuste üle.
Põhjusi, miks keelemuutuse uurimine ja periodiseerimine ikka ja jälle luubi alla võtta, on mitu. Esmane, kõige sümboolsem põhjus tekkis õigupoolest mõni aasta tagasi, kui täitus kaks aastakümmet Tiit Hennoste (1997) artikli „Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt” ilmumisest. Sellest tõukub ka siinse artikli alapealkiri. Paraku jäi tookord tähtpäevaks tegemata sissevaade tekstile, mida julgeme manifestlikuks pidada. Ent mullune keeleaasta (2019) pakkus taas…
Põhjusi, miks keelemuutuse uurimine ja periodiseerimine ikka ja jälle luubi alla võtta, on mitu. Esmane, kõige sümboolsem põhjus tekkis õigupoolest mõni aasta tagasi, kui täitus kaks aastakümmet Tiit Hennoste (1997) artikli „Eesti keele sotsioperioodid. Üldpilt” ilmumisest. Sellest tõukub ka siinse artikli alapealkiri. Paraku jäi tookord tähtpäevaks tegemata sissevaade tekstile, mida julgeme manifestlikuks pidada. Ent mullune keeleaasta (2019) pakkus taas…
Lühikroonika
4. septembril peeti Tartus Emakeele Seltsi kõnekoosolek „Helle Metslang. 70 aastat noor”. Juubilar esines ettekandega „Ei saa me läbi grammatikata”. Margit Langemets kõneles teemal „Sõnaraamat ei saa kunagi valmis” ning Helena Metslangi teema oli „Keeleõppijate iseseisvuse toetamine kui konksuga probleem?”.
5. septembril korraldas Tallinna Kirjanduskeskus Kadriorus kirjandustänava festivali. Tauri Tuvikese ja Mari Uusküla juhtimisel toimus vestlusring „Keel ja ruum”, kus osalesid Jan Kaus, Ann Veismann ja Tõnu Viik.
9. septembril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis punkkultuuri teemaline seminar. Aimar Ventsel tutvustas Ida-Saksamaa punkskeene erinevaid tahke ning äsja ilmunud monograafiat „Punks and Skins United. Identity, Class and the Economics of an Eastern German Subculture”.
16. septembril…
5. septembril korraldas Tallinna Kirjanduskeskus Kadriorus kirjandustänava festivali. Tauri Tuvikese ja Mari Uusküla juhtimisel toimus vestlusring „Keel ja ruum”, kus osalesid Jan Kaus, Ann Veismann ja Tõnu Viik.
9. septembril korraldati Eesti Kirjandusmuuseumis punkkultuuri teemaline seminar. Aimar Ventsel tutvustas Ida-Saksamaa punkskeene erinevaid tahke ning äsja ilmunud monograafiat „Punks and Skins United. Identity, Class and the Economics of an Eastern German Subculture”.
16. septembril…
Väitekiri algupärase ja tõlgitud keele eristatavusest
Marju Taukari doktoritöös uuritakse algupäraste ja tõlgitud eestikeelsete tekstide sarnasusi ja erinevusi. Töö ajendiks on laialt levinud subjektiivne arvamus, et tõlkeprotsessi tulemusel sündinud keel erineb mingite tunnuste, nt vormi või stiili poolest algupärasest keelest. Enamasti põhinevad sellised arvamused lugejate isiklikel kogemustel ja eelarvamustel, ent empiirilisi uurimusi, mis vaatleksid tõlgitud tekste erinevatest vaatenurkadest ja kasutaksid ka kvantitatiivseid meetodeid, Eestis varem tehtud ei ole. Marju Taukari väitekiri täidabki eesti tõlkelise keele uurimisel valitsenud lünga, seades eesmärgiks leida tekstides keelelisi tunnuseid, mis viitavad tõlkelisusele ja võimaldavad määrata, mille poolest erineb tõlgitud tekst algupärasest eestikeelsest tekstist.
Töö põhiosa koosneb neljast peatükist, millest kõige originaalsem ja…
Töö põhiosa koosneb neljast peatükist, millest kõige originaalsem ja…
Ajama-verbi polüseemia ja ajama-põhjustamiskonstruktsioon eesti kirjakeeles
Ajama on üks eesti keele analüütilisse põhjustamiskonstruktsiooni kuuluvatest verbidest. Lisaks esineb panema– ja laskma-põhjustamiskonstruktsioon (Kasik 2001; Tomson 2018) ning tuumverbidest tähenduselt läbipaistvamate verbidega põhjustamist väljendavad konstruktsioonid, nagu meelitama + ma-infinitiiv. Põhjustamissituatsiooni väljendamiseks kasutatakse ka tuletusmorfoloogilisi (nt jooksu-ta-ma) ja leksikaalseid kausatiive (nt avama).
Artikli eesmärk on kirjeldada ajama-põhjustamiskonstruktsiooni kujunemist ja kasutust, sh üksikasjalikumalt sagedamini esinevaid konstruktsioonitüüpe XVI–XXI sajandi eesti kirjakeele tekstide põhjal. Kõigepealt uuritakse kasutusnäidete tähendusi, et vastata kahele esimesele uurimisküsimusele: milliseid leksikaalseid tähendusi ajama-verb kannab ja millised on ajama-verbi sildkonstruktsioonid? Sildkonstruktsiooni igat rühma ühendab kindel vorm (nt ajama-verb + translatiiv) ja tähendus (nt pahaks ajama väljendab abstraktset seisundimuutust). Leksikaalsete kasutuste ja…
Artikli eesmärk on kirjeldada ajama-põhjustamiskonstruktsiooni kujunemist ja kasutust, sh üksikasjalikumalt sagedamini esinevaid konstruktsioonitüüpe XVI–XXI sajandi eesti kirjakeele tekstide põhjal. Kõigepealt uuritakse kasutusnäidete tähendusi, et vastata kahele esimesele uurimisküsimusele: milliseid leksikaalseid tähendusi ajama-verb kannab ja millised on ajama-verbi sildkonstruktsioonid? Sildkonstruktsiooni igat rühma ühendab kindel vorm (nt ajama-verb + translatiiv) ja tähendus (nt pahaks ajama väljendab abstraktset seisundimuutust). Leksikaalsete kasutuste ja…
Jaan Kross kui keelekunstnik
Jaan Kross kui keelekunstnik(1)
Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.
Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu…
Käesoleva aasta 19. veebruar oli Eestis lipupäev, tähistamaks kirjanik Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva. Välja anti ka postmark ja Tallinna vanalinna kavandatakse mälestusmärki. Kross on oma rahvuse sümbol, eestilikkuse metonüüm. Ta on ise oma maa tihendatud kujul, tema raamatutes püsis alal Eesti kui kujutletud kogukond. Sellepärast heisatigi lipp.
Krossi kuulsus ja tähtsus tugineb ennekõike tema arvukatele ajalooromaanidele. Neist paljud on aukartustäratavalt mahukad, paljud laialdaselt tuntud. „Keisri hull” on olemas kolmekümne kahes keeles. Ajaloolised romaanid on järeleproovitud viis kritiseerida kaasaega, ilma seda otse välja ütlemata. Nõukogude Eestis ilmunud teosed jutustavad Baltikumi sündmustest nii ammusel perioodil, et polnud võimalik tõestada, nagu…
Ühistransport eesti kirjanduses
Ühissõidukid tekitasid XIX sajandi suurlinnades sotsiaalselt väga heterogeense ruumi, on kirjutanud Elizabeth Amann (2018: 185). Hobutramm ja -omnibuss ei erinenud tehniliselt kuigivõrd reisitõllast, süsteemina kujutasid nad aga põhjalikku uuendust: nad lõid regulaarse, suhteliselt kiire ühenduse enamiku linnaosadega, edendasid ja suurendasid mobiilsust, arendades niiviisi omakorda perifeeriaid, ning võimaldasid laiadele ühiskonnakihtidele taskukohast reisimist.(1) Algus pandi ennenägematule ühiskondlikule avatusele, erinevatest klassidest inimesed sattusid üheskoos „klaustrofoobselt kitsasse ruumi, mis tekitas võõraste vahele kohmetu intiimsuse” – nii kujutas ühistransport midagi privaatsfääri ja avaliku ruumi vahepealset. Tekkisid uued suhtemustrid: sõites sigines (pool)tuttavaid, näiteks sõbrunesid liine regulaarselt samal ajal kasutavad töölised, inimeste vahelt kadus varem sündsusega põhjendatud distants.…
Lühikroonika
Eesti Kirjandusmuuseumi videoloengud (https://www.kirmus.ee/et/tegevus/videoloengud) mais:
6. mail Piret Voolaid „Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe” ja Eva Toulouze „Drinking the Udmurt way”; 12. mail Mall Hiiemäe „Maitule tegemise kombest ning pärimuslikust tuletegemisest erinevatel rahvakalendri tähtpäevadel”; 13. mail Aado Lintrop „Mansi mütoloogiast”; 15. mail Taive Särg „Labajalg – labane või kõrge?”; 22. mail Janika Oras „Looduses laulmisest”.
28. mail selgus 2020. aasta Eesti folkloristika aastapreemia saaja: Piret Voolaid. Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuhi Piret Voolaiu peamised uurimisteemad on vanasõnad, mõistatused, rahvahuumor, digitaalne folkloor ja spordipärimus. 2019. aastal ilmunud teadustöödes käsitles ta sõimuväljendeid, värvisümboolikat mõistatustes ning mõistatuste ja uskumuste seoseid.
28. mail välja kuulutatud…
6. mail Piret Voolaid „Parem üks nädal liiga kaua kui üks päev liiga vähe” ja Eva Toulouze „Drinking the Udmurt way”; 12. mail Mall Hiiemäe „Maitule tegemise kombest ning pärimuslikust tuletegemisest erinevatel rahvakalendri tähtpäevadel”; 13. mail Aado Lintrop „Mansi mütoloogiast”; 15. mail Taive Särg „Labajalg – labane või kõrge?”; 22. mail Janika Oras „Looduses laulmisest”.
28. mail selgus 2020. aasta Eesti folkloristika aastapreemia saaja: Piret Voolaid. Eesti-uuringute Tippkeskuse tegevjuhi Piret Voolaiu peamised uurimisteemad on vanasõnad, mõistatused, rahvahuumor, digitaalne folkloor ja spordipärimus. 2019. aastal ilmunud teadustöödes käsitles ta sõimuväljendeid, värvisümboolikat mõistatustes ning mõistatuste ja uskumuste seoseid.
28. mail välja kuulutatud…
Kaitstud doktoritööd
11. mail kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Marju Taukar Zoomi keskkonnas doktoritöö „Algupäraste ja tõlgitud eestikeelsete tekstide sarnasused ja erinevused”. Juhendajad olid Arvi Tavast ja Heiki-Jaan Kaalep (TÜ), oponendid Heete Sahkai (EKI) ja Terje Loogus (TÜ).
Marju Taukari uurimismaterjaliks olid eestikeelsed ilukirjanduslikud tekstid. Enne tekstide analüüsimist uuris autor, kuidas inimesed üldse tõlgitud tekste tajuvad ning kuidas muudab tõlgitud teksti toimetamine. Peamiseks uurimismaterjaliks oli doktoritöös 13 miljoni sõnaline tõlgitud tekstide alamkorpusest ja algupäraste tekstide alamkorpusest koosnev keelekorpus. Tõlgitud tekstide korpus on koostatud Marju Taukari doktoritöö tarbeks. Algupärased tekstid on uurimistöös sellised, mis on kirjutatud kohe eesti keeles, ilma võõrkeelse lähtetekstita. Eesti…
Marju Taukari uurimismaterjaliks olid eestikeelsed ilukirjanduslikud tekstid. Enne tekstide analüüsimist uuris autor, kuidas inimesed üldse tõlgitud tekste tajuvad ning kuidas muudab tõlgitud teksti toimetamine. Peamiseks uurimismaterjaliks oli doktoritöös 13 miljoni sõnaline tõlgitud tekstide alamkorpusest ja algupäraste tekstide alamkorpusest koosnev keelekorpus. Tõlgitud tekstide korpus on koostatud Marju Taukari doktoritöö tarbeks. Algupärased tekstid on uurimistöös sellised, mis on kirjutatud kohe eesti keeles, ilma võõrkeelse lähtetekstita. Eesti…
Millest räägivad klahvivajutused
Augustis 2019 kaitses Olga Gaitšenja Tallinna Ülikoolis doktoriväitekirja eesti keeles kirjutavate vene emakeelega inimeste kirjutamisprotsessi kohta. Teema on mitmes mõttes Eesti keeleteaduses uus ning väitekiri püüab täita korraga mitut tühikut. Ühelt poolt ei ole meil eestikeelset kirjutamisprotsessi kuigi palju psühholingvistiliselt uuritud, ei võõr- ega emakeelsete kirjutajate seas, teiselt poolt napib uurimusi ka eesti keele kasutusest teise keelena eri kontekstides. Kuidas sünnib eri keeleoskusega üliõpilaste (eestikeelne) tekst, millises järjekorras seda kirjutatakse, mida ja kuidas parandatakse, kui palju miski selles protsessis aega võtab – kõigile neile ja paljudele muudele küsimustele otsitakse uurimuses vastuseid klahvivajutuste salvestuse meetodi ning ScriptLogi programmi abil, millega on…
Lühidalt
Aado Lintrop. Minagi olin Jaakobiteel. Palveränduri märkmed. Tartu: Ilmamaa, 2020. 188 lk.
Kui ametialastes CV-des või teatmeteostes kajastub Aado Lintrop folkloristi ja luuletajana, siis tema raamatute lühitutvustusis võib üha kohata ka määratlust rännumees või maailmarändur. Alates kolmandast luulekogust „Annapurna” (2010) ongi tema looming tugevasti seotud rändamisega, aga sama hästi (soome-ugri) usundite alase teadustööga. Niisugune põiming iseloomustab ka Pamplonast Santiago de Compostelasse suunduva (palve)ränduri märkmekogu: kuulsal camino’l kuupikkuse kulgemise päeviku sekka on lisatud erisuguseid esseistlikke mõlgutusi, soome-ugri muistendeid, luuletusi, lapsepõlve kaevumisi ja vanade kirjade põhjal ema sõjaaegse elumosaiigi mõistatamist, samuti ühe varasema ettekande taasesitus jne. Tagatipuks ühendub palvetee Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri…
Kui ametialastes CV-des või teatmeteostes kajastub Aado Lintrop folkloristi ja luuletajana, siis tema raamatute lühitutvustusis võib üha kohata ka määratlust rännumees või maailmarändur. Alates kolmandast luulekogust „Annapurna” (2010) ongi tema looming tugevasti seotud rändamisega, aga sama hästi (soome-ugri) usundite alase teadustööga. Niisugune põiming iseloomustab ka Pamplonast Santiago de Compostelasse suunduva (palve)ränduri märkmekogu: kuulsal camino’l kuupikkuse kulgemise päeviku sekka on lisatud erisuguseid esseistlikke mõlgutusi, soome-ugri muistendeid, luuletusi, lapsepõlve kaevumisi ja vanade kirjade põhjal ema sõjaaegse elumosaiigi mõistatamist, samuti ühe varasema ettekande taasesitus jne. Tagatipuks ühendub palvetee Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteaduri…
Eesti rahva ja Eesti Üliõpilaste Seltsi auvõlg Jannseni ees jäi lunastamata
Ajaloolasest ekspeaministri ja poliitiku Mart Laari haare on imekspandav, kui vaadata tema mitmekesistel teemadel autoriraamatute riiuli täienemist kahe- või kolmekaupa aastas. Raamatut Johann Voldemar Jannsenist esitledes tunnistas muuhulgas ärkamisaja uurijana tuntud Laar („Äratajate” (2005) ning Jakob Hurda raamatu autor (1995)), et sai alles raamatut kirjutades teada palju fakte, millest polnud enne kuulnud. Kõige hämmastavam olevat Jannseni tohutu haare: „Ükstaspuha, mida ma Eesti ajaloos puudutan või enda ümber näeme Eestis, kas või laulupidu, siis me näeme igal pool absoluutselt Johann Voldemar Jannseni jälgi. See on kõige suurem tunnustus, mis olla saab,” selgitas Laar telekommentaaris.(1)
Raamatust see tunnustus välja ei paista. Tegemist on…
Raamatust see tunnustus välja ei paista. Tegemist on…
Läänemeresoome päritolu nimed Kuramaa perekonnanimede sõnaraamatus
Kaheköiteline sõnaraamat sisaldab kolme Läti ajaloolis-etnograafilise piirkonna – Kurzeme (Kuramaa), Zemgale ja Sēlija (Seelimaa) – perekonnanimesid ning on järg 2017. aastal ilmunud Latgale perekonnanimeraamatule.(1) Need alad moodustasid kunagise Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi (1561–1795), mistõttu uurimuses on need koondatud Kuramaa ühisnimetaja alla. Sõnaraamatu on koostanud rahvastikuteadlane Ilmārs Mežs, keeleteadlased Anna Stafecka ja Renāte Siliņa-Piņķe ning geograaf Otīlija Kovaļevska. Ulatuslikud teoreetilised sissejuhatavad tekstid on nimetatute ja ajaloolase Muntis Aunsi sulest. Mežs kirjutab Kuramaa perekonnanimede levikust, Auns perekonnanimede panemisest Kuramaal, Kovaļevska Kuramaa perekonnanimede ajaloost, Stafecka ja Siliņa-Piņķe aga analüüsivad Kuramaa perekonnanimede keelelist külge.
Sõnaraamatu aluseks on Läti Vabariigi 1935. aasta rahvaloenduse andmestikust kogutud teave rohkem…
Sõnaraamatu aluseks on Läti Vabariigi 1935. aasta rahvaloenduse andmestikust kogutud teave rohkem…
Linnuhingega mehe mälestused
Jaan Kaplinski kahel viimati ilmunud raamatul on erinevustele vaatamata üks ja sama lähtepunkt. Kuigi võrukeelne „Latsepõlve suve” on pigem mälestusteraamat ja „Piirpääsukese Euroopa” võiks liigituda rännuraamatuks, algavad mõlemad kodust ja lapsepõlvest, sõjaaegsest ja -järgsest Tartust ja Võrumaalt. Mälestustevihus sinna pidama jäädaksegi, pidepunktideks võru keel ja autori fotoalbumeist pärit loomuldasa veidi kolletunud või siis nostalgiliseks koloreeritud vanad pildid, reisiraamatus aga kandutakse linnulennul üle Euroopa ja üle selle tavapäraselt mõistetud geopoliitiliste piiridegi.
Mälestusi ja reisikirjanduslikku esseistikat on Kaplinski sulest ka varem pudenenud. Autobiograafilisest ainesest kirjutamise võimalikkuse või pigem võimatuse üle on Kaplinski arutlenud 1990. aastal ilmunud proosakogus „Kust tuli öö”, põhjalikumalt avanud oma…
Mälestusi ja reisikirjanduslikku esseistikat on Kaplinski sulest ka varem pudenenud. Autobiograafilisest ainesest kirjutamise võimalikkuse või pigem võimatuse üle on Kaplinski arutlenud 1990. aastal ilmunud proosakogus „Kust tuli öö”, põhjalikumalt avanud oma…
Me kõik oleme hiidlased!
Eesti populaarse telekommentaatori Valdo Pandi kohta räägitakse, et kui tema käest küsitud, mis on eestlaste suurim saavutus või võit, vastas ta: „Eestlaste kõige imetlusväärsem võit on see, et nad on ikka veel olemas.”(1) Arvustatavate raamatute kohta võiks Panti parafraseerides ütelda: selle kirjandusloo kõige suurem saavutus on, et ta on olemas. Saavutus oleks ainuüksi seegi, kui ühe 989-ruutkilomeetrilise saare kohta kirjutada üle 1700 lehekülje. Aga teha seda nendesamade ruutkilomeetrite k i r j a n d u s e kohta pole mitte ainult enneolematu, vaid juba ebamaine.
Kuidas see võis juhtuda? Autor möönab ise ühes intervjuus, et ta kavatsus oli kokku panna „umbes paarisajaleheküljeline leksikon” ja esialgne pealkiri oli mitmuses, „Hiiumaa kirjanduse…
Kuidas see võis juhtuda? Autor möönab ise ühes intervjuus, et ta kavatsus oli kokku panna „umbes paarisajaleheküljeline leksikon” ja esialgne pealkiri oli mitmuses, „Hiiumaa kirjanduse…
Ühest väärtuslikust raamatust
Kui võtta kätte regilaulude väljaandeseeria „Vana Kannel” järjekordne mahukas köide, siis tuleb kõigepealt imetleda eesti rahva loovat elujõudu. Köide sisaldab ju ainult ühe kihelkonna – Laiuse – regilaule, aga kihelkondi oli meil üle saja. Kõigist pole nii palju vanu rahvalaule kirja pandud, mõnest kihelkonnast aga hoopis rohkem. „Vana Kannelt” on seni ilmunud ainult 13 köidet, mida on väga vähe, eriti kui arvestada, et meie naabrid soomlased ja lätlased on oma vanad rahvalaulud juba ammu tervenisti trükis välja andnud. Alates Jakob Hurda kokku pandud kahest esimesest köitest, mis ilmusid aastal 1886, kuni 2019. aastal valminud viimatise köiteni on kulunud enam kui…
Otsusta vaba inimese tunde järgi
2004. aastal vestluses Maris Johannesega ütleb Ene Mihkelson: „See on vist pigem hea märk, kui eri vanuses inimesed leiavad midagi tekstidest, mis on ammu kättesaadavad, ja leiavad midagi muud, tõlgendavad kuidagi teisiti” (lk 121). Mihkelsoni looming on mitme Tartu ja Tallinna Ülikoolis valmiva või hiljuti ilmunud doktoritöö või artikli uurimisobjekt1 (sellesse ritta üritan ka ise panustada), mis näitab selle jätkuvat olulisust eesti kirjanduspildis. Eri põlvkondade ühishuvil väärt kirjanduse vastu võiks olla potentsiaali luua ühiskonnas laiapõhjalist dialoogi, mis ulatuks ka väljapoole akadeemilisi ruume. Alustangi väikese spekulatsiooniga selle „oma põlvkonna” huvi kohta, mille loodetavasti selle liikmed andestavad. Mulle tundub, et mitu minu…
Dimensionaalne tekstimudel
Interneti võidukäiguga on kasvanud elektrooniliste tekstide hulk, mis ühest küljest on muutnud info kättesaadavamaks, kuid teisalt on tekitanud nõudluse tarkvaralahenduste järele, mis oleksid suutelised automaatselt eraldama tekstikogudes peituvat vajalikku infot. Lihtsaim info eraldamise viis on tekstide klassifitseerimine, mis aga lihtsusest hoolimata kätkeb mitmesuguseid probleeme. Varem loodud tekstikorpustesse valiti tekstid esindamaks eelnevalt kindlaksmääratud tekstiliigilist (žanrilist) jaotust, st tekstide tüüp või liik oli juba korpuse loomise käigus märgendatud. Praegused kolmanda põlvkonna tekstikorpused kogutakse aga automaatselt veebist ning nende jaoks puudub üldlevinud taksonoomia. Isegi kui luua mõni oletatavasti sobilik taksonoomia (nt artiklid, blogi-, foorumitekstid jmt), siis peale andmemahu kasvu on suurenenud ka tekstide…
Sõnatähenduste normimisest eesti keelekorralduses verbi vabandama näitel
1980. aastal leidis vabariiklik õigekeelsuskomisjon (VÕK), et eesti keele sagedasti esinevate üldkeelesõnade tähendusi ja kasutust ei ole vajalik ega võimalik ette kirjutada, sest leksikaalne tähendus on kõige kiiremini muutuv element keeles ja selle nihkeid ei ole suuteline fikseerima ka kõige operatiivsem õigekeelsusorgan (Viks 1985: 72). Sellegipoolest on alates „Eesti keele sõnaraamatust ÕS 1999” osa sõnade tähendusi ebasoovitatavaks märgitud. Esialgu rangemalt sõnastuses „ei tähenda”, seejärel alates ÕS 2006-st leebemalt sõnastuses „ei soovita tähendus(t)es”, sest eesti keelekorralduses on tegelikult alates 1980. aastatest mindud soovituslikumat teed (Erelt 2002: 256). Täpsemalt on ÕS 1999-s 160,1 ÕS 2006-s 178, ÕS 2013-s 107 ja ÕS 2018-s 130 mõne ebasoovitatava…