Artiklite arhiiv

Rubriik

Valdkond

Aasta

Fändom ja selle juurdumine Eestis

Fändomi sünd. Artikleid ulmekirjandusest. Compiled by Veiko Belials and Joel Jans. Tartu: Eesti Ulmeühing, 2020. 520 lk.

Koostajate Joel Jansi ja Veiko Belialsi valikul on Eesti Ulmeühingu 25 aasta ja sõna ulme 50 aasta juubeli puhul kokku kogutud eri aegadel kirjutatud artiklid: varaseim pärineb 1997. aastast ning mõni tekst on kirjutatud spetsiaalselt selle kogumiku jaoks. Tekstide pikkused varieeruvad samuti: kõige lühem on vaevalt 3 lehekülge ja pikim peaaegu 60 lehekülge. Samasugune on ka žanriline mitmekesisus: kogumikus leidub memuaare, mõtisklusi, statistikat, eessõnu, arvustusi, akadeemilisi käsitlusi. See on igati mõttekas lähenemine, ehkki oleksin hea meelega näinud, et koostajad oleksid raamatusse võtnud rohkem ja veel eripalgelisemat materjali: e-kirju, raamatukaante reprosid, ­fotosid, illustratsioone jne. Raamatus on aga vaid kaks pilti. Üks…

Keelekorraldus meie elu kujundamas

Emakeelepäeva paiku ja juba enne seda toimus mitmeid konverentse-üritusi, mille keskmes olid keelekorraldus ja keele­normid. 22. jaanuaril 2021 korraldas Eesti Keeletoimetajate Liit seminari, mille eesmärk oli liidu poolt vaadates teada saada, mis toimub keelekorralduse ja õigekeelsus­sõnaraamatuga, ent see andis võimaluse teemat laiemalt arutada. 19. veebruaril peeti ajakirja Akadeemia ja Emakeele Seltsi ühisüritus „Keele­korralduse äärmised võimalused”, mis oli inspireeritud Jaan Kaplinski 2020. aastal ilmunud keele­teemaliste arutelude kogumikust „Eesti, estoranto ja teised keeled”. 12. märtsil korraldasid Tartu Ülikool ja Eesti Keele Insti­tuut arutelupäeva „Eesti keele normi ja vabaduse vahel”, mis kutsus kokku erinevaid eesti keelega tegelevaid huvigruppe, et arutleda keelekorralduse ja tuleviku eesti keele üle.
Kõigi…

Unikaalne linnasenimetus

Linnased on olnud õllepruulimisel oluline komponent, et teraviljas sisalduvast tärklisest tekiksid joogi kääritamiseks vajalikud suhkrud. Läänemeresoomlased tarvitasid õlut hiljemalt I aastatuhandel, nagu on järeldatud samatüvelistest sõnadest neis keeltes.1 Seevastu linnaseid ei nimetata läänemeresoome keeltes ühtmoodi. Eestlased on juba vähemalt XVI sajandil linnaseid kodus teinud nii enda tarbeks kui ka mõisale. Linnaste valmistamise protsess algas odraterade mõnepäevase leotamise ja nõrutamisega. Paisunud ja pehmenenud terad asetati umbes 15–20 cm paksuse lademena põrandale õlgedega kaetult umbes nädalaks idanema ehk kasvama. Idanedes juurte ehk jalgadega ja idude ehk pulkadega kokku haakunud linnased hõõruti lahti ja pandi kuivama. Lõpuks tuulati terad puhtaks. Täpsemalt on linnaseid,…

Eesti elulood kui Eesti suur lugu

Intervjuu Rutt Hinrikusega

Foto: Alar Madisson.
 
Rutt Hinrikus on üks väljapaistvamaid biograafilise lähenemisviisi esindajaid eesti kirjandusteaduses ning eestlaste eluloolise pärandi kogumise üks algatajaid ja pika­ajalisi eestvedajaid. Tema töös kirjandusteadlasena tõusevad esile eesti kirjanike pagulasperioodi käsitlused, mis põhinevad uutel arhiivimaterjalidel. Samuti hõlmab tema töö eesti kirjanduskultuuris kesksete autorite isikuarhiivide (Marie Under, Karl Ristikivi, Aino Thauvón-Suits ja Gustav Suits) loomist ja täiendamist, nende laiemale avalikkusele tutvustamist ja kirjandusteaduslikku kasutusse toomist. 2016. aastal ilmus Rutt Hinrikuselt artiklikogumik „Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest”. 7. mail tähistas ta oma 75. sünnipäeva.
Sündisid Vigalas ja kasvasid üles Kilingi-Nõmmel. Mis sulle neist aastatest kõigepealt meenub?
Vigalas oli mu esimene kodu. Mälupiltidel…

Arvsõnadest ja loendamisest eesti keeles

Igapäevasesse keeletarvitusse kuuluvad ka arvsõnad, mis elu konkretiseerivad. Tähenduse järgi jagatakse need põhi-, järg- ja murdarvsõnadeks, vormilise üles­ehituse järgi on tegu liht- ning liitarvsõnadega. Lihtarvsõnad koosnevad ühest, liitarvsõnad aga kahest või enamast sõnast, mis võivad olla kirjutatud kokku või lahku. Meie arvsõnade süsteem paistab olevat üldjoontes lihtne, mõistlik ning arusaadav.
Eesti keeles on arvude väljendamisel kasutusel kümnendsüsteem (st kümme kümmet ühest sajani), mis on iseloomulik teistelegi sugulaskeeltele ja ulatub tagasi soome-ugri algkeelde (Honti 1987: 134, 1993: 46, 2003: 176; Rätsep 2003: 17) või vähemasti soome-volga perioodi (Ernits 2017: 65). Esimese kümne moodustavad lihtarvud (1–10), neile järgnevad teistkümned (11–19) ja kakskümmend…

Jutustuse lagunemine ja stseeniline poeetika Ene Mihkelsoni proosas

Artikli eesmärk on asetada Ene Mihkelsoni proosa modernistliku romaaniuuenduse uurimise teoreetilisse raami, mille üle on modernismiuuringute rahvusvahelisel areenil juba pool sajandit väideldud, kuid mida ei ole veel kasutatud eesti romaani­traditsiooni analüüsimisel. See puudutab modernistliku romaani poeetika peamist aspekti: j u t u s t u s e n õ r g e n e m i s t ja selle asendumist kujutamis­viisiga, mille nimetan Fredric Jamesoni eeskujul s t s e e n i l i s e k s k u j u t a m i s e k s. Sisse­juhatuses käsitlen lähemalt selle määratlemisvõimalusi. Artikli laiem eesmärk on Mihkelsoni loomingu analüüsiga panustada eesti modernistliku romaani poeetika süstemaatilisse uurimisse.
Modernistlikku romaani seostatakse üleüldise kujutamise kriisiga Euroopa kultuuris (Lewis 2011: 1). Islandi kirjandusteadlane Ástráður Eysteinsson (1990: 220) on märkinud, et modernistlikud võõritavad tekstid tõusevad esile hetkel, mil realistlik kirjutus ei suuda…

Mansi loomislugudest regilaulu ilmalinnuni

Mul oli plaan kirjutada artikkel mansi rahvaluule maailmapildist sellisel kujul, nagu see peegeldub Ungari teadlaste XIX sajandil kogutud tekstides. Ometi alustan kirjutamist meie oma regilaulust. Miks? Mansi lauludes ja lugudes ning eesti regi­värsilises rahvalaulus on minu jaoks ilmselt midagi, mis neid ühendab. Kuigi mansi eepiliste laulude värsimõõt ei vasta regilaulude omale, leidub neis tuttavaid poeetilisi võtteid: vormelkeelt, parallelismi ja algriimi. Viimane erineb eesti omast küll selle poolest, et sõnatuletuses rohkesti kasutatavate ühesilbiliste tüvede tõttu kipub mansi algriim ühtlasi olema ka tüvekordus – figura etymologica. Siiski ei usu ma, et vormilised sarnasused kahe rahva folklooris on peamine põhjus, miks mansi laulude…

Kaitstud doktoritööd

11. jaanuaril kaitses Miriam Anne McIlfatrick-Ksenofontov Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritöö „Mapping the Invisible: The Elaboration of a Creative Approach to Translating Poetry” („Kaardistades nähtamatut: loova luuletõlke väljatöötamine”). Juhendajad olid dotsent Anne Lange (TLÜ) ja professor Daniele Monticelli (TLÜ), oponendid kaasprofessor Maria-Kristiina Lotman (TÜ) ja emeriitprofessor Jean Boase-Beier (East Anglia ülikool, Suurbritannia).
Doktoritöö eesmärk oli kirjeldada ja mõtestada luuletõlke loovkäsitlust ehk seda, mida tähendab tõlkida luuletust n a g u luuletust, keskendudes tõlkeprotsessile. Doktoritöös uuriti protsesse, mis ulatuvad algse luuletuse sõnaeelsest impulsist kuni tõlgitud luuletuse lõpp­versioonini, paigutades nii luuletaja kui ka tõlkija ühele ja samale loometegevuse kontiinumile.
Doktoritöös on kasutatud kognitiiv­teaduse abi, et paigutada kunstiline…

Lühikroonika

3. märtsil kuulutati välja Keele ja Kirjanduse auhinnad 2020. aasta kaastööde eest. Lühikeste ettekannetega esinesid kõik laureaadid: Ann Veismann („Kelle ees ja mille taga? Ruumis orienteerumise viisid eesti keeles”), Tõnno Jonuks ja Atko Remmel („Metsarahva kujunemine. Retrospektiivne vaade müüdi­loomele”), Kristo Nurmis („Seltsimees Vaheri küsimus. Nõukogude subjektsus Luise Vaheri 1941. aasta päevikus”) ning Kristiina Ross („Sõna, mõiste ja ideoloogia. Laulatusest abielu­referendumini”). Koostaja Arne Merilai tutvustas poeetika teema­numbrit (1–2/2021).
3. märtsil esines Tallinna Ülikooli saatesarjas „Ekspert eetris” psühholingvist ning TÜHI lingvistika ja tõlketeaduse dotsent Mari Uusküla. Ta pidas ettekande keele ja taju seostest, samuti keelega seotud kultuurilistest eripäradest.
4. märtsil toimus Eesti-uuringute Tippkeskuse migratsiooni-…

Aruanne

Helüait pakub võrukeelset kuulamisrõõmu 

2020. aastal sai avalikuks veebileht www.helüait.ee, kus avaldatakse mitmesugust võrukeelset kuulamismaterjali: audio­raamatuid ja lühemaid lugusid, nii pärimust kui ka kirjandust, nii lastele kui ka suurtele. Lehe valmimine sattus eriolukorra ajale ja leidis kohe palju tänulikke kuulajaid – aasta lõpuks oli Helüaidal peaaegu 7000 kasutajat. Praeguseks on Helüaida portaalis üle poolesaja postituse ja kuulamist kokku ligi 60 tundi.
Võru keele populaarsus on tõusuteel, kuid selle kasutusvaldkonnad, -võimalused ja -oskused kipuvad ahtamaks jääma. Helüaida loomise mõte hakkas liikuma tähelepanekust, et paljud võrokesed kaebavad, et loeks küll, aga aega ei ole, teine hulk inimesi räägib, et võru keelt lugeda on raske, aga nad…

Helmi Neetar in memoriam (29. I 1934 – 1. II 2021) 

Foto: Jüri Viikberg
 
Küünlakuu künnisel, vaid mõni päev pärast oma 87. sünnipäeva, lahkus meie seast teenekas murdeuurija Helmi Neetar. Oleme kaotanud erudeeritud keeleteadlase ning hea kolleegi.
Helmi Neetar sündis 29. jaanuaril 1934 Järvamaal Väinjärve vallas Tudre külas talupidaja tütrena. Ta lõpetas Paide keskkooli (1953) ja Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna soome-ugri keelte eriharus. Andeka üliõpilase uurijasoon avaldus juba ülikooliaastail. Suvistelt keele­matkadelt kogutud materjali põhjal valmisid professor Paul Ariste juhendamisel nii kursusetöö „Partitiivi moodustamisest läänemeresoome keeltes (eriti Valdai karjala murdes)” (1956) kui ka diplomitöö „Käänete funktsioonidest karjala valdai murdes” (1958). Auhindamistel osutusid väljavalituks mõlemad.
Pärast kohustuslikku õpetajaametiaega Märjamaa keskkoolis (1958–1960) sai Neetarist Keele ja Kirjanduse…

Linda Jürmann-Vilde elukaare peegeldus

Linda Vilde muuseum. Näitus Eduard Vilde muuseumis, 19. I – 27. II 2021. Koostaja Liina Siib, kuraator Kadi Kesküla, kujundaja Kaire Rannik, näituse ajalehe graafiline kujundaja ­Viktor Gurov

Tahaksin kiita muuseumi mõtet pöörata ümmarguse tähtpäeva puhul – eelmisel aastal sai 140 aastat Linda Jürmann-Vilde (1880–1966) sünnist – tähelepanu ühele neist vahvaist „uutest naistest”, kes XX sajandi alguses hakkasid seisma sookaaslaste võrdõiguslikkuse eest. Päevakajaline ikka ja jälle – intervjuus Marii Karellile selle aasta veebruaris leidis Sinise Äratuse esimees Karl Juhan Bahovski, et ehkki ta seda naistele peale ei sunni, „ikkagi sobiks neile paremini sihuke traditsionaalsem sooroll”.1 Küllap Linda Vilde võpataks seda kuuldes nagu minagi: noormees arvab nii 115 aastat pärast seda, kui eesti tütar­lapsed Tartus hakkasid osutama oma õigusele õppida ja töötada. Karl Ast Rumor on Tartu ajalehe Uudised…

Lühidalt

Jaan Kross ja Tallinn. Koostaja Maarja Undusk. [Tallinn:] Tallinna Kirjandus­keskus, 2020. 108 lk.
„[P]ildirohke rännak mööda Tallinna aukodaniku JAAN KROSSI elupaiku ja olulisi kohti tema põlises kodulinnas” – sellisena tutvustatakse üht suurmeistri juubeliaastal ilmunud trükistest, mis on varustatud kirjandusloolase Toomas Haugi stiilselt üleva ja Maarja Unduski asjatundliku saatesõnaga. Need, samuti lakoonilised pildiallkirjad on paralleel­tekstina ka inglise keeles. Mälestusteraamatust „Kallid kaasteelised” napsatud lõigud, Tallinna linnaruumi kirjeldavad luuletused ning katkend kirjast Alma Vaarmannile (lk 73) on jäänud vaid eesti­keelseiks. Mis puutub Toomas Haugi teksti, siis kohati tajun selles Jaan Krossi stiili mõju, ent mitte niivõrd Krossi ajuti barokseks nimetatud lause, kuivõrd ülevusse…

Raamat õigekeele sõnamuutmisest

Annika Viht, Külli Habicht. Eesti keele sõnamuutmine. (Eesti keele varamu 4.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019. 438 lk.

„Eesti keele sõnamuutmine” (EKSM) koosneb kahest poolest: esimeses kirjeldatakse eesti keele sõnamuutmist ehk morfoloogiat ja teises selle uurimislugu üksikteemade, suundade ning isikute kaudu. Raamat ei pretendeeri uudsele teoreetilisele käsitlusele ega püüagi olla keele­süsteemi täiuslik, õige ja ammendav käsitlus, vaid pigem hetkepildistus teadaolevast ja varemtehtust, seega üks samm keele­kirjeldamise rajal.
Raamatut lugedes tahtsin ma korduvalt autoritega vaielda. Tegelikult ei olegi see halb, kui lugeja pole kõigega nõus – milleks üldse lugeda raamatut, millest ei saa muud kui kinnitusi omaenese (eel)­arvamustele? Igatahes mõttes vaieldes said mitmed asjad enda jaoks selgemaks. Alljärgnevalt esitan mõne tähelepaneku, mille kaudu ma seda raamatut oma seniste teadmistega seon.
 
1.…

Noppeid Morgensterni juubelialbumist

Qui vult, potest. Karl Morgenstern 250. Koostaja Jaanika Anderson. Toimetajad Janika Päll, Jaanika Anderson, Moonika Teemus, Ivo Volt. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2020. 350 lk.

2020. aastal möödus Tartu keiserliku ülikooli legendaarse professori Johann Karl Simon Morgensterni (1770–1852) sünnist 250 aastat. Mitme ürituse, nagu Tartu Ülikooli mäluasutuste eestvõttel korraldatud näitused, mälestusmärgi taasavamine Toomel ja konverents, seinakalendri ning isegi ühe amatöörfilmi valmimise kõrval märgistas tähtpäeva Tartu Ülikooli rektori Toomas Asseri eessõnaga vääristatud piduliku kujundusega artiklikogumiku ilmumine. Klassikalise filoloogia, retoorika, esteetika, kirjandus- ja kunstiajaloo professorina, ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi direktorina kuulub Morgenstern koos teiste XIX sajandil taasavatud ülikooli esimeste professoritega Tartu klassikute hulka, kes määrasid sajandi esimesel poolel nii ülikooli sisemise ehk akadeemilise kui ka välise ehk arhitektuurse ilme. Seetõttu on loomulik, et Morgensterni mitmekülgset kultuurilist ja…

Talumatuse ja tõsiduse prohvet

Elo Viiding. Mina kõnelen kirjandusest (Tekste aastatest 2009–2019). Tallinn: Tuum, 2020. 140 lk.

Luuletaja ja prosaisti Elo Viidingu kirjanduskriitika ja arutluste kogumik on õhuke, kuid väljajäänut ei paista olevat väga palju, kuna autor võtabki ses laadis sõna harva. Ilmumisandmeid tekstidele lisatud ei ole, pudemete järgi võib tuletada, et enamik pärineb möödunud kümnendi varasemast poolest (sellele viitavad arvustatavate teoste ilmumisaastad või ka viide suhtlus­võrgustikule Orkut, mille täht on nüüd juba mõnda aega kustunud).
Nagu näitab juba pealkiri, läheneb Viiding materjalile tugevalt minapositsioonilt, samal ajal kui keskmine kriitik üritab pigem põgeneda võimalikult neutraalse väljenduse taha. Küllap on siin taga kirjanikuharjumus – looja ei saa kogu aeg kahelda ja tingivat kõneviisi kasutada, ta peab kehtestama oma maailma;…

Erakirjad kui kirjandus

Raimond Kaugver. Kirjad Sigridile. Sõjatandrilt ja vangilaagrist 1944–1949. Koostanud Eneken Laanes. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2020. 807 lk.

Raimond Kaugver, menukas proosakirja­nik Nõukogude Eestis, suri 1992. aastal kuu aega enne oma 66. sünnipäeva. Kaugveri eluajal vaatas kirjanduskriitika tema loomingust sagedasti üle, sest seda peeti olmekirjanduseks ehk odavamat sorti jutuveeretamiseks, ka lugejamenu oli teoste kirjandusliku väärtuse hindamisel pigem miinuseks.
Kaugveri kui kirjaniku retseptsioon on muutunud pärast postuumselt ilmunud „sahtlikirjandust” (romaanid „Laevad kaotavad tüüri”, kirjutatud 1950–1951 ja ilmunud 1993, ning „Põhjavalgus”, kirjutatud laagris ja pärast vabanemist 1949–1950, ilmunud 2010). Käesolev mahukas kirjade kogumik lisab kuhjaga uusi värve, uut informatsiooni andeka kirjaniku kujunemise kohta.
Laagrikirjandus on omaette žanr, mida taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algus­aastatel viljeldi palju, kuid mida siin vaadeldav teos suudab…

Luuleklassika selitamine

Gustav Suits. Nii tuli õhtu. Koostanud Mart Velsker. Tallinn: Tänapäev, 2020. 339 lk.

XX sajandi eesti kirjandusloos olnuks justkui mitu Gustav Suitsu: Noor-Eesti juhtfiguur ja keeletundlik luuletaja, tõlkija ja kirjandusloolane, sõnaosav publitsist ja iseseisvusaegse Eesti ülikooli ainus kirjandusprofessor. Ometi mahtusid need rollid üheainsa, juba eluajal klassiku tiitliga pärjatud mehe sisse. Seejuures ei maksa unustada tõsiasja, et „rahva teadvuses on ta eelkõige luuletaja [—], põlvkonniti erinevas valikus”, nagu sedastas Karl Muru (1927–2017),1 mitme sugupõlve kirjandusuurijate õpetaja Tartu ülikoolis.
Gustav Suits (1883–1956) avaldas ainult neli uudisluulekogu: „Elu tuli” (edaspidi ET, 1905, 5. tr 1947), „Tuulemaa” (TM, 1913, 3. tr 1953), „Kõik on kokku unenägu” (KKU, 1922, 3. tr 1954) ning „Tuli ja tuul” (TT, 1950).…

Vaba mõtlemine, keeruline lugemine

Hasso Krull. Imelihtne tulevik. Manifeste ja mõtisklusi 1995–2009. (Vabamõtlejad 1.) Tartu: Vabamõtleja, 2020. 198 lk.

Leo Luks on algatanud uue filosoofiliste esseekogumike sarja „Vabamõtlejad”. Aastaga on ilmunud Hasso Krulli varem avaldatud peaasjalikult keskkonnateemalisi tekste sisaldav kogumik „Imelihtne tulevik” ning analüütilise ja keelefilosoofiaga tegelenud Margo Laasbergi kirjatööde kogu „Rasked valikud”, mis põhineb nii varem ilmunud materjalil kui ka seni avaldamata käsikirjadel, samuti Jüri Lippingu poliitfilosoofe ja ühiskonnateoreetikuid tutvustav köide „Etüüdid punases”. Kultuurkapitali eraldiste loendi põhjal võib arvata, et sarja neljanda teosena tuleb välja Luksi enese esseekogu „Filosoofia kui looming”.
Sarja pealkiri ja kujundus on ilmselgelt hommage aastatel 1971–1994 Eesti Raamatu / Olioni kirjastusel ilmunud sarjale „Suuri mõtlejaid”,1 mis vahendas tuntud filosoofide elu ja tegevuse ülevaateid vene…

Sipsik ja sipsik

No kes ei teaks Sipsikut, Eno Raua loodud raamatutegelast, üsna antsaka välimusega isepäist kaltsunukku, kes oskab rääkida ja mõtelda. Eno Raua lastelugude tegelase sünniaasta on 1961, kui ajakiri Täheke avaldas esimesed Sipsiku-lood (aasta hiljem oli neid juba raamatu jagu) ja Edgar Valteri käe all oli samas sündinud Sipsiku väline kuju – suurte silmade ja sakris juustega kentsakas põngerjas, triibuline ürp seljas.
Aga kust tuleb Sipsiku nimi ja mida see võiks tähendada? Avaloo järgi sünnib nimi justkui iseenesest ja kogemata. Mardi-nimeline poiss teeb oma viieaastaseks saavale õele kaltsunuku. Kulub küll mitu päeva, aga valmis see nukk saab. Edasi läheb lugu nii: „Viimaks…

Professori kõneteod

Arne Merilai 60

Foto: sportfoto.com
 
27. aprillil tähistab 60. sünnipäeva kirjandusteadlane, kriitik, luuletaja, romaani­kirjanik ja Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai. Kuna katkust puretud maailmas pole kindel, kui suurejooneliselt tähistamine õnnestub, otsustasime seda teha ette-, taha-, ringi- ja sissevaadete kujul usutluse vormis. Elu tuleb ära tähistada!
Kuidas leidsid tee kirjanduse juurde – või kuidas tuli kirjandus sinu juurde?
Vastata on lihtne: kohe kui veerimine selgeks sai, tekkis suur lugemisnälg. Fantaasia ka pidevalt müras peas ja alg­koolis avastasin ruttu, et kirjutamine kukub samuti hästi välja. Tappev kokteil oligi koos, nagu ühes maleraamatus öeldi lipu ja vigurite koostöö kohta. Mäletan, et Ellen Niidu „Pähklist paati” (1968), mis…

Nelja uusklassikalise keelendi kohanemisest eesti keeles

Supermees jooksis hüperkiiresti megaraskel ultramaratonil 

Tänapäeva tarbimisühiskonnas on kaupade, elamuste ja teenuste erakordsuse ja esmaklassilisuse rõhutamise vajadus suurem kui kunagi varem. Valikuvõimaluste palju­suses peab iga teenusepakkuja näitama, et tema pakutav on parem kui konkurentide oma. Seetõttu on reklaamikeeles, meedias, aga ka noorte kõnepruugis kasutusele võetud palju vahendeid ainulaadsuse ja täiuslikkuse rõhutamiseks (Pakuła-Borowiec 2013: 29).
Eesti keeles on omaduste esiletoomiseks mitmeid viise. Intensiivsust saab väljendada neutraalse adverbiga väga või eesosisega üli-. Peale nende on intensiivsuse näitamiseks hulk kõnekeelseid sõnu ja rõhuliiteid, nt täiega, kole, pagana, padu-, maru-, siga-, ime– jt. Seotud rõhuliidete kasutust on uurinud näiteks Jaana Kotilainen (2006). Ometi tundub, et eesti omasõnadest ja -liidetest…

Vastuoluline kaasajakujutus stalinismiaegses proosas

Koosoleku motiiv

Teise maailmasõja järel allus eesti kultuuriväli Nõukogude Liidu juhtide diktaadile,1 muutunud oli nii kirjanduselu korraldus kui ka selle roll ühiskonnas. Tänapäevases Stalini aega käsitlevas kirjandusuurimuses võetaksegi valdavalt vaatluse alla kirjandusse puutuvate institutsioonide toimimine (Hennoste 2011; Kreegipuu 2005), sh tsensuur (Veskimägi 1996), kirjanike elusaatused ja kirjutamistingimused (Kalda 2001; Olesk 2002; Annuk 2006). Teoreetilistes käsitlustes lahatakse nt sotsialistliku realismi terminit (Undusk 2008; Veidemann 2001). Eeskätt ilukirjandustekstidele keskenduvaid uurimusi aga kuigi palju pole (Undusk 1994; Märka 1998; Veidemann 2011; Hasselblatt 2015; Velsker 2019). Stalinismiaja ilukirjandust on mingil määral vaadeldud akadeemilistes monograafiates, kus kultuurinähtuste analüüsi kõrval mõtestatakse ka nõukogude perioodi käsitlemise metodoloogiat (Ross 2018;…

Kaitstud doktoritööd

14. detsembril 2020 kaitses Liivo Niglas Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudi nõukogu ees doktoriväitekirja „Videokaameraga Siberis: vaatlev dokumentaalfilm kui audiovisuaalne etnograafia” filosoofiadoktori kraadi saamiseks etnoloogia alal. Juhendaja oli professor Art Leete (TÜ), oponendid dr Pille Runnel (Eesti Rahva Muuseum) ja dr Toomas Gross (Helsingi ülikool). Väitekirja eesmärk oli analüüsida vaatleva dokumentaalfilmi võimalusi etnograafilise uurimistöö läbiviimisel ja tulemuste esitamisel. Väitekiri koosneb sissejuhatavast osast, milles käsitletakse vaatleva filmi epistemoloogilis-metodoloogilist iseloomu, ning neljast artiklist, milles avatakse kolme Siberis tehtud dokumentaalfilmi kontekst. Vaatleva filmi tegemine on eetilis-esteetiline uurimisviis, mis eelistab pikki kaadreid, väldib lavastamist ja intervjueerimist ning kasutab ära filmimeediumile omast narratiivsust ja performatiivsust. Vaatleva…

Lühikroonika

1. veebruaril peeti Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ja Eesti-uuringute Tippkeskuse nüüdiskultuuri ja meediauuringute töörühma seminar. Renate Pajusalu ja Miina Norvik rääkisid Eesti inimeste keelelistest kogemustest, mille kogumiseks on tehtud 2020. aasta kevadest alates paarkümmend intervjuud. Esialgsete tulemuste põhjal selgus, millised kokkupuuted on intervjueeritavatel olnud eesti keele variantidega, kuidas mäletatakse emakeele ja võõrkeele õppimise kogemusi, millistest keelelise suhtlemise seaduspäradest ollakse teadlikud jm.
10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti-uuringute Tippkeskuse soouuringute töörühma veebiseminar. Eesti Rahvaluule Arhiivi vanemteadur Janika Oras pidas ettekande „Enne lõplikku vaikimist. Eakad naised 19.–20. sajandi moderniseeruvas laulutraditsioonis”. Esineja arutles eakate naislaulikute performatiivsuse ja staatuse üle moderniseeruvas ühiskonnas, tuginedes eri aegade…

Tundeline eluvõlgnik

Mäletades August Eelmäed (28. X 1931 – 7. XII 2020) 

F o t o:  Eha Rand
 
August Eelmäel on ilmunud kolm raamatut ja kõigi nendega on mul mingi isiklik seos.
Esimene raamat kannab pealkirja „Lüürilist ja proosalist”, sisaldab 27 kirjatööd ja on ilmunud 1981. aastal, kriitiku 50 aasta juubeliks, nagu tol ajal oli kombeks. Mina töötasin algaja asjamehena kolmandat aastat direktor August Eelmäe käe all Friedebert Tuglase Majamuuseumis ja sain raamatu kingiks koos pühendusega: „Noorkolleeg Toomasele poole vanemalt autorilt. 8. okt. ᾽81. a.” Kui Augusti 75. sünni­päeval sealsamas majas tema auks kõne pidasin, siis andis see pühendus võimaluse rääkida, kuidas meie tollane kahekordne vanusevahe ajas kogu aeg väheneb ja kaugemas tulevikus peaaegu…

Lühidalt

Viivi Luik. Selle kevade tervitus. Esseed ja teised kaante vahel ilmumata tekstid. Tallinn: SE&JS, 2020. 255 lk.
Raamat sisaldab 12 teksti, millest neli on kõned-ettekanded, kolm intervjuud, üks n-ö aastaüldistus, üks ööülikooli loeng, üks kunstinäitusest lähtuv arutlus, üks kuulde­mäng ja üks ooperilibreto. Kaks viimast on ühtlasi varasemad tekstid kui sisse­juhatuses lubatud „pärast aastat 2017” (lk 9), ent loomulikult klapivad kogumiku üldtooniga, nagu Viivi Luik rõhutab kuulde­mängu puhul, „mis tänaste maa­ilmasündmuste taustal mõjub elulisemalt, kui tol kaugel 1993. aastal”, mil ta selle kirjutas (lk 11). Visuaalselt on tegu natuke nagu kinkeraamatuga, käsitsemiseks parajasse formaati on seatud küllalt hõre tekst ning eri lugusid…

Veel üks mälestussammas Tõnissonile

Krista Aru. Jaan Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem. 1. ja 2. osa. (Riigivanemad 3–4.) Tartu: Rahvusarhiiv, 2019. 991 lk (511+480 lk).

Kaheköitelise teose saatesõnas vastab Krista Aru küsimusele, mida uut saab lisada Jaan Tõnissoni kohta kirjutatule, et sellist eesmärki tal ei olegi. Tõnissonist ja tema juhitud Postimehest on avaldatud koguteoseid, juubeliraamatuid, kirja­vahetusi, uurimusi jm nii palju, et autori kokkuvõte neist ühes allikate ja publikatsioonide loendiga katab 30 lehekülge. Lugenud on neid varasemaid käsitlusi ilmselt vaid väike hulk tõsiseid huvilisi, kuid on kindel, et enamikule, kes raamatu kätte võtavad, avaneb faktirikas ja värvikas minevikupilt ühe Eesti riigijuhi elust ja kaasajast. Tõnissoni raamat on traditsiooniline biograafia (autor nimetab seda ülevaateks), mis jutustab ühe inimese elust kronoloogiliselt sünnist surmani. Ühtaegu annab Krista Aru teos…

Läti kirjasaatjast Eesti kirjanikuks

August Gailit. Siis tuli sõda. (Eesti mõtte­lugu 145.) Koostanud Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2019. 536 lk.

9. jaanuaril k.a möödus 130 aastat August Gailiti sünnist. Eesti kirjandusloos on Gailit üks isikupärasemaid prosaiste, kelle stiil – ühtaegu groteskne, vaimukas, kurb, liialdav, küüniline, ilus, inetu, õrn, romantiline – on lugejale otsekohe äratuntav. Pole kahtlust, et Gailit on üks parimaid eesti kirjanikke läbi aegade. Isa poolt oli ta lätlane, seega oli Augustil lapsest peale läti keel suus ja poleks olnud sugugi võimatu, et temast oleks saanud hoopis läti kirjanik. Alates 1911. aastast töötaski ta Riias ajakirjanikuna ajalehes Dzimtenes Vēstnesis. Alles viis aastat hiljem kolis ta Tallinna ja hakkas tööle Tallinna Teataja juures, hiljem Tartus Postimehe toimetuses.
Gailiti artiklikogu annab…

Nähtamatu Helsingi

Kjell Westö ruumipoeetika

Ta lennutas sinist tuulelohet.
 
Meil kõigil on oma tuulelohed.
Lohed kukuvad maha.
Meie, inimesed, peame elama.
 
Kjell Westö, „Tuulelohed Helsingi kohal”
 
Mind kui romaanikirjanikku kõige rohkem mõjutanud lause kõlab nii: „Kui ma kummardan, võin ikka veel tunda käe all munakivide soojust neil tänavail, kus sa kunagi kõndisid” (Westö 2006: 314). Lause pärineb soomerootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaanist „Kus kõndisime kunagi”,1 sedasi kirjutab ajakirjanik Ivar Grandell oma armastatule, näitlejanna Henriette Hultqvistile. Kirja saatmise ajal elab Grandell Helsingis, Hultqvist Stockholmis, ja mees pole sugugi kindel, kas naine kunagi veel tagasi tuleb.
Miks on see lause Grandelli armastuskirjast mulle nii oluline? Esiteks seetõttu, et seda, kuidas…

Keel ja kirjandus