Rubriik
Valdkond
Aasta
Murded, varieerumine ja korpusandmed
Varieerumine on keele olemuslik osa: keel võib varieeruda nii kõnelejate vahel kui ka ühe inimese kasutuses, sõltuvalt registrist (nt teaduskeel vs. ajakirjanduskeel) ja tekstitüübist (nt uudis vs. arutlus), suhtluskanalist (nt suuline vs. kirjalik suhtlus) ja suhtlusolukorrast (nt ametlik vs. mitteametlik suhtlus), suhtlejate vanusest, soost, haridusest, tegevusalast, päritolust ja omavahelistest suhetest, aga ka inimese kognitiivsetest võimetest (nagu mälu), vahetust keelelisest ümbrusest jne. Kõige tuntum on keele murdeline varieerumine: sama keelenähtus võib geograafiliselt eri punktides olla väljendatud erinevalt (nt ainsuse 1. isiku n-lõpuline variant ma olin on levinud laialdaselt põhjaeesti murretes, lõputa variant ma oli lõunaeesti murretes ning osaliselt Lääne-Eestis ja saartel,…
Sõnastikukogust keeleportaaliks
XXI sajandil on traditsiooniline sõnaraamatutöö oluliselt muutunud, tuues kaasa nii hõlbustusi kui ka katsumusi sõnaraamatu koostajale ja kasutajalegi. Siin artiklis keskendume digipöördele, mis sai Eesti Keele Instituudis (EKI) alguse 2017. aastal uue sõnastikusüsteemi Ekilex loomisega. Ent seda ei saa sugugi pidada sõnaraamatutöö ainsaks digipöördeks. Esimeseks digipöördeks võiks paradoksaalsel moel lugeda õnnelikku juhust, et 1960-ndatel alustatud „Eesti kirjakeele seletussõnaraamat” (EKSS) ei jõudnud ilmuma hakata varem kui 1980-ndate lõpul – ajal, mil instituudis olid arvutid juba kasutusel. Nõnda sattusime kohe n-ö arenenud leksikograafiamaade hulka, kel juba 1990/2000-ndatel oli elektroonilisel kujul olemas oma keele tähtsaim ja mahukaim sõnakogu (enam-vähem struktureeritud tekstina). Lihtsama ülesehitusega…
Digitaalne lugemine ja humanitaarharidus
Digitaalne lugemine on kujunemas humanitaarteaduste võtmemõisteks. Oluliseks tõukeks sellele on tarkvara arenguga kaasnevad võimalused, mis on humanitaaridele harjumuspärase lähilugemise kõrvale toonud kauglugemise, suurte tekstikorpuste ning metaandmete tõlgendamise jm. Digitaalse lugemise eripäraks on aga asjaolu, et see sisaldab peale sõnaliste tekstide lugemise ka vaatamist ja kuulamist (vt Ojamaa, Torop 2020). Väidame, et üleminek raamatukeskselt kultuurilt veebikesksele kultuurile on lugemise just sel moel varasemast hõlmavamaks muutnud. Samuti on digitaalses keskkonnas aktuaalseks saanud Juri Lotmani osutus, et lugemist ei peaks käsitlema mitte teksti ammendava tarbimisena, vaid loova suhtlusena teksti kui dialoogipartneriga (Lotman 2016 [1981]: 236). Erinevad teksti tõlgendamise viisid, sealhulgas erinevad modaalsused ja…
Kirjanduskeele kauglugemine
Digimeetodite kasutuselevõtt on kirjandusteadusse toomas uurimisviise, mis võivad põhjalikult ümber kujundada senised arusaamad kirjanduskeelest ja kirjandusajaloost laiemalt. Arvutilingvistid on välja arendanud tänuväärseid kvantitatiivse keeleanalüüsi meetodeid ja tööriistu, mis sobivad loomuliku keele uurimiseks ja töötlemiseks. Eesti keeleteaduses on arvutuslikud meetodid juba kanda kinnitanud, ent kirjandusteaduses on neil põhinevaid lähenemisi vaid põgusalt katsetatud. Miks? Keeleteaduses on deskriptiivsed uurimismeetodid (sh arvutustel ja mõõtmistel põhinevad) otseselt kohasemad, sest objekt on inimkeel ise ja eesmärk seda kirjeldada. Kirjanduse keel seevastu on kunstiline keel. Juri Lotmani (1991) traditsioonis mõtestatakse kunstilist keelt teisese modelleeriva süsteemina ehk omaette keelena, mis on tuletatud loomulikust keelest. See teeb kirjandusest märksa…
Erinevused, kaugused ja sõrmejäljed
Arvutuslikud meetodid ja töövahendid on viimasel ajal jõudsalt humanitaarteadustesse levinud. See on taaskäivitanud arutelu uurimisobjekti ning selle matemaatilise esituse või analüüsis kasutatava mudeli vahelise suhte üle. Kas midagi niivõrd kompleksset nagu romaan saab uurida nii lihtsal moel nagu selles esinevate sõnade loendamine? Ehkki mõned uurijad leiavad, et tänapäevased loomuliku keele töötluse tehnikad on kirjandusteaduse ja selle uurimisobjektide komplekssuse jaoks olemuslikult sobimatud (Da 2019), kasutavad teised siiski tekstide lihtsustatud esitusi, et uurida üldisi kirjandusloolisi ja kirjandusteoreetilisi probleeme, nagu ilukirjandusžanride eluiga (Underwood 2019), kirjutamisstiilide muutumine ja püsimine ajas (Hughes jt 2012; Storey, Mimno 2020), poeetilise vormi ja semantika suhe (Šeļa jt 2020)…
Digihumanitaariast kultuuriandmete analüüsini
Digihumanitaaria tõus ja langus
Digihumanitaaria (ingl digital humanities) on üks humanitaarteaduste kõige edukamaid lendsõnu viimasel viieteistkümnel aastal. Selle kiiluvees on tehtud ja tehakse mitmekesist ja sisukat uurimistööd ning võib julgelt tõdeda, et digihumanitaaria on kujundanud humanitaarteaduste praegust palet enam kui ükski teine uus lähenemine. Selle eduloo taustal ei saa jätta siiski tähelepanuta, et digihumanitaaria on mitmes mõttes probleemne nimetus. Väidame käesolevas artiklis, et kuigi see on olnud väga vajalik lipukiri humanitaarse teadustöö uuendamisel sajandi esimesel kahel kümnendil, siis praeguseks on nimetus oma potentsiaali suuresti ammendanud ning on aeg liikuda edasi täpsemate ja konkreetsemate mõistete ning lähenemiste poole.
Milles seisneb digihumanitaaria probleemsus? Kui…
Digihumanitaaria (ingl digital humanities) on üks humanitaarteaduste kõige edukamaid lendsõnu viimasel viieteistkümnel aastal. Selle kiiluvees on tehtud ja tehakse mitmekesist ja sisukat uurimistööd ning võib julgelt tõdeda, et digihumanitaaria on kujundanud humanitaarteaduste praegust palet enam kui ükski teine uus lähenemine. Selle eduloo taustal ei saa jätta siiski tähelepanuta, et digihumanitaaria on mitmes mõttes probleemne nimetus. Väidame käesolevas artiklis, et kuigi see on olnud väga vajalik lipukiri humanitaarse teadustöö uuendamisel sajandi esimesel kahel kümnendil, siis praeguseks on nimetus oma potentsiaali suuresti ammendanud ning on aeg liikuda edasi täpsemate ja konkreetsemate mõistete ning lähenemiste poole.
Milles seisneb digihumanitaaria probleemsus? Kui…
Digihumanitaaria Eestis
Keele ja Kirjanduse teemanumbri mõte tekkis seoses digikultuuri aasta toimumisega 2020. aastal. Numbri toimetajad on eest vedanud erinevaid digihumanitaaria-alaseid tegevusi Eestis ning pidevalt pidanud vastama küsimustele: mis on digihumanitaaria ja miks seda vaja on? Teemanumbri eesmärk ongi tutvustada eestikeelsele lugejaskonnale, mis on digihumanitaaria, milline on digihumanitaaria hetkeseis Eestis ja mida selle raames tehakse, ning püüda selle kaudu vastata, mida annab digi juurde humanitaariale. Siinsed artiklid kajastavad üsna hästi Eesti digihumanitaaria üldpilti: leidub mitmeid häid näiteid digihumanitaaria meetodite kasutamisest eri distsipliinide sees ja autorite seas on nii üksikuurijaid kui ka töörühmi, kes valdkonna arendamisega tegelevad. Loodetavasti annab käesolev artiklivalik parema arusaama…
Lühikroonika
9. juunil peeti Eesti Kirjandusmuuseumis Ühenduse Eesti Elulood avalik üldkoosolek. Esinesid Triinu Ojamaa („Kirjad Kanadast: sissevaade Vaike Labi kogusse”) ja Marie Pullerits („Kiri loos ja laval”). Maarja Hollo tegi ülevaate Ühenduse Eesti Elulood möödunud aasta tegevusest.
15. juunil toimus Eesti Keele Instituudi veebiseminar „Keeletehnoloogia vältimatusest sotsiaalias ja humanitaarias”. Algust tehti tutvumisürituste sarjaga, mille eesmärk on tuua üksteisele lähemale keeletehnoloogia ning sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkonnad. Esimese kohtumise teema oli tekstianalüüs. Esinesid Raul Sirel („TEXTA rakendused tööstuses ja humanitaarias”), Siim Orasmaa („Eestikeelsete tekstide automaatanalüüs EstNLTK abil”) ja Kais Allkivi-Metsoja, Pille Eslon („Keeletehnoloogia TLÜ digihumanitaaria kõrvalerialal”). Ettekannetele järgnesid rühmaarutelud ja järelduste tegemine.
16.–18. juunini peeti…
15. juunil toimus Eesti Keele Instituudi veebiseminar „Keeletehnoloogia vältimatusest sotsiaalias ja humanitaarias”. Algust tehti tutvumisürituste sarjaga, mille eesmärk on tuua üksteisele lähemale keeletehnoloogia ning sotsiaal- ja humanitaarteaduste valdkonnad. Esimese kohtumise teema oli tekstianalüüs. Esinesid Raul Sirel („TEXTA rakendused tööstuses ja humanitaarias”), Siim Orasmaa („Eestikeelsete tekstide automaatanalüüs EstNLTK abil”) ja Kais Allkivi-Metsoja, Pille Eslon („Keeletehnoloogia TLÜ digihumanitaaria kõrvalerialal”). Ettekannetele järgnesid rühmaarutelud ja järelduste tegemine.
16.–18. juunini peeti…
Lühidalt
Marju Kõivupuu. Eesti põrgute lood. Põrgu pärimuses ja maastikul. Tallinn: Varrak, 2021. 215 lk.
Teost sirvides tekib küsimus, millest see on: kas rahvapärasest põrgukujutelmast, vanapaganapärimusest, põrgu või kuradi nime kandvaist paikadest või üldisemalt koobastest? Kõigest on juttu natuke. Sissejuhatuses mainib autor raamatu idee sünnipaigana Tori põrgut ehk Pärnu jõe liivakivikaldas asuvat koobast (lk 8). Seega võib raamatut vast kõige julgemalt pidada kultuurilooliste koobaste teejuhiks. Ühtekokku on autor kirjeldanud 22 loodusobjekti, mida on nimetatud põrguks ja/või millel on seos vanapaganapärimusega. Raamatut läbibki pärimuses levinud motiiv, et koopad on vanapagana (põrguliste, tontide, vanajuuda, vanatikõ vms) elupaigaks. Ent nimekirja on kaasatud üksikuid muid vanapaganapärimusega…
Teost sirvides tekib küsimus, millest see on: kas rahvapärasest põrgukujutelmast, vanapaganapärimusest, põrgu või kuradi nime kandvaist paikadest või üldisemalt koobastest? Kõigest on juttu natuke. Sissejuhatuses mainib autor raamatu idee sünnipaigana Tori põrgut ehk Pärnu jõe liivakivikaldas asuvat koobast (lk 8). Seega võib raamatut vast kõige julgemalt pidada kultuurilooliste koobaste teejuhiks. Ühtekokku on autor kirjeldanud 22 loodusobjekti, mida on nimetatud põrguks ja/või millel on seos vanapaganapärimusega. Raamatut läbibki pärimuses levinud motiiv, et koopad on vanapagana (põrguliste, tontide, vanajuuda, vanatikõ vms) elupaigaks. Ent nimekirja on kaasatud üksikuid muid vanapaganapärimusega…
Ka pagulase tee kivil jätab jälje. Kalju Lepiku elu kirjanduses
Ükskord tabab see saatus iga suurt klassikut. Areenile astuvad inimesed, kes koguvad kokku kõik (või peaaegu kõik), mis ta on kirja pannud, ja avaldavad ära. Lugejateni jõuavad nii bibliograafia, loominguhetkede geniaalne tuum kui ka kõik muu. Nii on juhtunud ka Kalju Lepikuga (1920–1999).
Lepik on suurim pagulaspoeet (arvan, et nüüdseks on vaidlused tema ja Ivar Grünthali osas juba lõpetatud). Ja kindlasti ka üks suuri sõjajärgse kahe kümnendi eesti luuletajaid koos Artur Alliksaare, Karl Ristikivi ja ehk ka Uku Masinguga. Tema bibliograafia korjasid Anne Valmas ja Anne Klaassen kokku juba aastal 2000. Luuletused pani Hando Runnel kokku aastal 2002 pealkirja all…
Lepik on suurim pagulaspoeet (arvan, et nüüdseks on vaidlused tema ja Ivar Grünthali osas juba lõpetatud). Ja kindlasti ka üks suuri sõjajärgse kahe kümnendi eesti luuletajaid koos Artur Alliksaare, Karl Ristikivi ja ehk ka Uku Masinguga. Tema bibliograafia korjasid Anne Valmas ja Anne Klaassen kokku juba aastal 2000. Luuletused pani Hando Runnel kokku aastal 2002 pealkirja all…
Kuidas kuhjata romaani?
Romaani killustamise tehnikaist
Rahvuskonservatiivina tuntud Albert Kivikas heitis 1928. aastal Johannes Semperi radikaalsele naisminajutustajaga novellikogule „Ellinor” (1927) kõige muu hulgas ette pealkirja väikest algustähte raamatu kaanel.1 See olevat prantsuse kirjanike matkimine. Väikesed tähed pealkirjas märkisid Kivikale totrat ja „naiselikku” uuendusmeelsust, meeleheitlikku püüdu kaasaegsete lääne kirjandusstiilidega sobituda, mida Semper muidugi taotleski. Esimene andis väiketähelisusele ja selles sisalduvale esteetikale negatiivse, kuid teine positiivse tähenduse.
Ka Kaur Riismaa on oma uue mahuka kollakasoranžide kaantega romaani krüptilise pealkirja „jaanalind kägu kajakas” jätnud läbivalt väiketäheliseks. See on esimene paljudest modernismi vormilistest ja sisulistest tunnustest, millega lugejat sunnitakse romaani kallal pusides rinda pistma. Ja just rinda pistma, sest…
Rahvuskonservatiivina tuntud Albert Kivikas heitis 1928. aastal Johannes Semperi radikaalsele naisminajutustajaga novellikogule „Ellinor” (1927) kõige muu hulgas ette pealkirja väikest algustähte raamatu kaanel.1 See olevat prantsuse kirjanike matkimine. Väikesed tähed pealkirjas märkisid Kivikale totrat ja „naiselikku” uuendusmeelsust, meeleheitlikku püüdu kaasaegsete lääne kirjandusstiilidega sobituda, mida Semper muidugi taotleski. Esimene andis väiketähelisusele ja selles sisalduvale esteetikale negatiivse, kuid teine positiivse tähenduse.
Ka Kaur Riismaa on oma uue mahuka kollakasoranžide kaantega romaani krüptilise pealkirja „jaanalind kägu kajakas” jätnud läbivalt väiketäheliseks. See on esimene paljudest modernismi vormilistest ja sisulistest tunnustest, millega lugejat sunnitakse romaani kallal pusides rinda pistma. Ja just rinda pistma, sest…
Ikka sõnastikest, keelekorraldusest ja -toimetamisest
Keelekorraldusest ja õigekeelsussõnaraamatust (ÕS) ei ole väga kaua nii palju räägitud kui viimase poole aasta jooksul seoses sõnastikureformiga. On peetud hulk kõnekoosolekuid ja ilmunud on õige mitu artiklit. Kuigi keeleteemadest rääkimine on ääretult tähtis ja võib rõõmustada selle üle, et lõpuks ometi pakub keel ja keelekorraldus paljudele kõneainet, on aruteluteemad olnud mõnikord liigagi laialivalguvad ning tähelepanu on mõnelt oluliselt punktilt eemale nihkunud. Teemad on ulatunud sõnastikureformi tehnilistest üksikasjadest keelenormide muutmise vajaduseni, keelekorraldusteooria ja selle puudumise ning ka keeletoimetajate töö ja keeleõpetuse rõhuasetusteni. Üldiselt iseloomustab tekkinud arutelu aga teatav segaduses olek ja puudulik arusaam selle kohta, keda või mida täpselt sõnastikureform…
Meremehel piab olema kümme `keṕsi
Eesti keeles on sonimütsil mitu nimetust: soni ja kõnekeelne soge, murretes veel nt kepka ~ kipka, hurask ~ vurask ja keps. Need nimetused on eesti keelde laenatud.
Soni ja soge etümoloogia on esitanud Udo Uibo, need on laenatud saksa keelest: soni laenualus on baltisaksa Johnny–Mütze ’nahast või kangast nokkmüts, Inglise reisimüts, spordimüts’ ja sogel saksa Jockeimütze ’džokimüts’ (Uibo 2007: 308–310). Murdesõnad kepka ~ kipka ja hurask ~ vurask on vene laenud, millest on kirjutanud Mari Must, vrd vene кéпкa ’nokkmüts, soni(müts)’ ja фурáжка ’(sirmiga) müts, vormimüts’ (Must 1954: 68, 379, 2000: 94, 481).
Murdesõna keps päritolu ei ole seni uuritud. Sõna…
Soni ja soge etümoloogia on esitanud Udo Uibo, need on laenatud saksa keelest: soni laenualus on baltisaksa Johnny–Mütze ’nahast või kangast nokkmüts, Inglise reisimüts, spordimüts’ ja sogel saksa Jockeimütze ’džokimüts’ (Uibo 2007: 308–310). Murdesõnad kepka ~ kipka ja hurask ~ vurask on vene laenud, millest on kirjutanud Mari Must, vrd vene кéпкa ’nokkmüts, soni(müts)’ ja фурáжка ’(sirmiga) müts, vormimüts’ (Must 1954: 68, 379, 2000: 94, 481).
Murdesõna keps päritolu ei ole seni uuritud. Sõna…
Eesti keel XVII ja XVIII sajandil kiriku kirjalikus asjaajamises
Varauusajal kuulus eesti keeleala mitmekeelsesse kultuuriruumi, mille valitsevaks keeleks oli saksa keel (Johansen, zur Mühlen 1973: 1–27; Plath 2012; Bender 2021). Reformatsioonijärgsetel sajanditel, mil suuline suhtlus taandus üha jõulisemalt leviva kirjaliku dokumenteerimisviisi ees, hakati Martin Lutheri õpetuse ajel intensiivselt arendama eesti kirjakeelt. XVI sajandist on eri põhjustel säilinud vähe materjale, kuid kaks järgnevat sajandit pakuvad kirjutatud keele uurimiseks hulgaliselt ainest. Kõige pingelisemaks kirjakeele edendamise ajaks kujunes XVII sajand ning XVIII sajandi esimesel poolel jõuti nii kaugele, et oli olemas kaks erineva murdepõhjaga kirjakeelt, milles anti välja talurahvale suunatud tekste. Kogu kirjalik asjaajamine nii kiriku sees kui ka ilmalikes institutsioonides käis…
Radikaalne kodutus Ene Mihkelsoni luules
Artiklis võtan vaatluse alla lüürilise subjekti kodutuskogemuse Ene Mihkelsoni luules. Kodu(tuse) temaatikat esineb Mihkelsoni luules palju: kodu kujundit sisaldavaid luuletusi on üle 50, mingis eluruumis (toas, majas, harva ka korteris või talus) asumise kogemust või sellega suhestumist kirjeldab üle 100 luuletuse. Artiklis väldin lähenemist, mille järgi tõlgendatakse Mihkelsoni luule painavat atmosfääri tema proosas avaneva arheloo, metsavenna tütre autobiograafilise mineviku lahtirullumise võtmes (vt Kiin 2005: 30), millele kirjaniku varasem looming sai üksnes krüptiliselt vihjata (vt ka Sarapik 2005; Epner 2014). Kahtlemata on selle arheloo jälgi ka Mihkelsoni luules, kuid selles on palju teisigi aspekte, mille tõlgendamine omaeluloolise ja samal ajal rahvusliku…
„Kuid kirjanike liit pole seni veel kõiki suutnud liita ühiseks pereks”.
Teine maailmasõda lõhestas Eesti kirjanikkonna. Sõja lõppedes oldi silmitsi olukorraga, kus osa kirjanikke oli jäänud vabasse maailma ja teised okupeeritud Eestisse. Kujunev külm sõda ja maailma lõhestav raudne eesriie välistasid esialgu igasugused kirjanike institutsionaalsed ja isiklikud suhted. Kuid nii ühed kui ka teised pidid muutunud oludega kohanema ning läbi tegema uue institutsionaliseerumisprotsessi. Kui paguluses toimus see kirjanike endi soovil, demokraatliku iseorganiseerumise põhimõttel, siis nõukogude režiimi tingimustes oli tegemist võimu juhitud ja kontrollitud protsessiga.
Eestist lahkunud kirjanikud asutasid 6. detsembril 1945. aastal Rootsis Välismaise Eesti Kirjanike Liidu, millest kujunes paguluses kirjanike keskne esindusorganisatsioon (Uibopuu 2012). Pisut üle kolme nädala hiljem, 30. detsembril…
Eestist lahkunud kirjanikud asutasid 6. detsembril 1945. aastal Rootsis Välismaise Eesti Kirjanike Liidu, millest kujunes paguluses kirjanike keskne esindusorganisatsioon (Uibopuu 2012). Pisut üle kolme nädala hiljem, 30. detsembril…
Kaitstud doktoritööd
3. mail kaitses Helin Kask Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritöö „English-Estonian Code-copying in Estonian Blogs and Vlogs” („Inglise-eesti koodikopeerimine Eesti blogides ja vlogides”). Doktoritöö juhendaja oli professor Anna Verschik (TLÜ), oponendid professor Albert Backus (Tilburgi ülikool, Holland) ning kaasprofessor Virve-Anneli Vihman (TÜ).
Doktoritöö keskendub praegu aset leidvatele keelemuutustele ning analüüsib noorte eestlaste keelekasutust veebis. Tihedad kontaktid inglise keelega on tõstatanud küsimuse eesti keele kestlikkusest. Doktoritöö näitab, et noorte seas laenatakse (kopeeritakse) inglise sõnavara palju ja intensiivselt. Samas ei laenata kunagi põhisõnavara (nt ema või leib), vaid sõnu, millel on spetsiifiline tähendus (nt highlighter ja giveaway). Struktuurimuutuste näiteid on vähe ning need…
Doktoritöö keskendub praegu aset leidvatele keelemuutustele ning analüüsib noorte eestlaste keelekasutust veebis. Tihedad kontaktid inglise keelega on tõstatanud küsimuse eesti keele kestlikkusest. Doktoritöö näitab, et noorte seas laenatakse (kopeeritakse) inglise sõnavara palju ja intensiivselt. Samas ei laenata kunagi põhisõnavara (nt ema või leib), vaid sõnu, millel on spetsiifiline tähendus (nt highlighter ja giveaway). Struktuurimuutuste näiteid on vähe ning need…
Lühikroonika
3. mail toimus Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti-uuringute Tippkeskuse nädalaseminar protestikultuurist ja -folkloorist Valgevenes. 2020. aasta jooksul toimus Valgevenes põhjalik kultuurimuutus täielikust apoliitilisusest avangardse protestini. Yulia Rebase kõneles sellest, kuidas kultuuriline revolutsioon mõjutab ühiskondlike sündmuste käiku ning mis tähendus on kunstil meeleavaldustes. Protestiliikumise folkloorsetest tunnustest ja fenomenidest, ka poliitilisest folkloorist rääkis Tatsiana Marmysh. Ühiskondlikus liikumises luuakse uut, aga ka rakendatakse traditsioonilise pärimuse elemente, lauldakse rahvalaule, kasutatakse rahvuslikku värvisümboolikat, kaasatakse rahvakultuuris tähendusrikkaid esemeid.
7. mail korraldas Eesti Kirjandusmuuseum veebiseminari „Elulugu – elu, ajaloo ja kirjanduse kohtumispaik. Rutt Hinrikus 75”. Ettekannetega esinesid Janika Kronberg („Rutt Hinrikus ja teised kirjutavad naised”), Tiiu Jaago („Emad…
7. mail korraldas Eesti Kirjandusmuuseum veebiseminari „Elulugu – elu, ajaloo ja kirjanduse kohtumispaik. Rutt Hinrikus 75”. Ettekannetega esinesid Janika Kronberg („Rutt Hinrikus ja teised kirjutavad naised”), Tiiu Jaago („Emad…
Lühidalt
Dubravka Ugrešić. Romaanijõe forsseerimine. (Loomingu Raamatukogu, nr 6–9.) Tlk Madis Vainomaa. Tallinn: SA Kultuurileht, 2021. 204 lk.
Kaanetekst tutvustab autorit rahvusvaheliselt tuntuima ja loetuima horvaadi kirjanikuna. Eestindust on juba arvustatud Sirbis1 – see langeb osaks vaid valitud tõlketeostele. Ühtlasi kuulub romaan auväärsesse traditsiooni, kus tehakse nalja kirjanduse või kirjandusteaduse üle ning kus tegevusele annab aja- ja kohaühtsuse mõni vastava valdkonna üritus. Romaanijõge forsseeritakse nimelt 1980. aastate Zagrebis toimuval kirjanduskonverentsil. Eestis on varem olnud populaarne näiteks inglise kirjaniku David Lodge’i konverentsiromaan „Väike maailm” (1984, e k 1996 Kersti Undi tõlkes), üks osa triloogiast, mis vaatleb kirjandusteadlaste kirevat elu. Lodge’iga väga sarnaselt seiklevad…
Kaanetekst tutvustab autorit rahvusvaheliselt tuntuima ja loetuima horvaadi kirjanikuna. Eestindust on juba arvustatud Sirbis1 – see langeb osaks vaid valitud tõlketeostele. Ühtlasi kuulub romaan auväärsesse traditsiooni, kus tehakse nalja kirjanduse või kirjandusteaduse üle ning kus tegevusele annab aja- ja kohaühtsuse mõni vastava valdkonna üritus. Romaanijõge forsseeritakse nimelt 1980. aastate Zagrebis toimuval kirjanduskonverentsil. Eestis on varem olnud populaarne näiteks inglise kirjaniku David Lodge’i konverentsiromaan „Väike maailm” (1984, e k 1996 Kersti Undi tõlkes), üks osa triloogiast, mis vaatleb kirjandusteadlaste kirevat elu. Lodge’iga väga sarnaselt seiklevad…
Põhjalik murdeuurimus
Eesti keele uurimisvaldkondadest üks vanemaid on murdeuurimine. Kui praktilise keeleõpetamise, kirjakeele arendamise ja esimeste grammatikakirjelduste kõrvale hakkasid XIX sajandil kerkima teoreetilisemad suunad, siis oli esimeseks tulipunktiks murdekeel. Murrete sõnavara oli tohutu, murdekeele kogumine tähendas eelkõige murdesõnavara ja keelenäidete kogumist. Sellega rajati vundament eesti keele ja selle arengu dokumenteerimiseks.
Esimeseks uurijaks, kelle töö oli pikaajalise tähendusega järgnevatele põlvkondadele, peetakse F. J. Wiedemanni. Tänavune Wiedemanni keeleauhinna laureaat Jüri Viikberg on võtnud endale ülesandeks teha kokkuvõtteid: kui sõnavara tuntakse juba laialdaselt ja „Eesti murrete sõnaraamatu” väljaandmine edeneb sihikindlalt, siis on aeg pöörata pilk grammatika poole. „Eesti murrete grammatika” koosneb sissejuhatusest ja kolmest põhiosast, milleks…
Esimeseks uurijaks, kelle töö oli pikaajalise tähendusega järgnevatele põlvkondadele, peetakse F. J. Wiedemanni. Tänavune Wiedemanni keeleauhinna laureaat Jüri Viikberg on võtnud endale ülesandeks teha kokkuvõtteid: kui sõnavara tuntakse juba laialdaselt ja „Eesti murrete sõnaraamatu” väljaandmine edeneb sihikindlalt, siis on aeg pöörata pilk grammatika poole. „Eesti murrete grammatika” koosneb sissejuhatusest ja kolmest põhiosast, milleks…
Tonka võbikut laenates
Tauno Vahteri esimese raamatu kohta on ilmunud üksjagu arvustusi ning autor on juba pälvinud olulise tunnustuse vastavas žanris: lühiproosakogusse kuulub ka tänavu Tuglase novelliauhinna võitnud, varem Loomingus ilmunud „Taevas Tartu kohal”. Toon esile mõne joone, mis paistab Vahteri loomingut iseloomustavat.
Esiteks on talle omane muigamisi kirjutamine, mis iseloomustab mitut teistki praegust lühivormide viljelejat, näiteks Jüri Kolki, Ave Taavetit, P. I. Filimonovit ja Andrus Kivirähki. Üldisele naljategemisele novellistikas on osutanud Johanna Ross, kes on peatunud Vahteri raamatul lühiproosa aastaülevaates Loomingus ja arvustanud seda Vikerkaares: kontsentreeritud kujul novelli sarnanemine anekdoodiga (Mart Velskri täheldus 2019. aasta novelli kohta) ja koomilise elemendi või humoorika joone…
Esiteks on talle omane muigamisi kirjutamine, mis iseloomustab mitut teistki praegust lühivormide viljelejat, näiteks Jüri Kolki, Ave Taavetit, P. I. Filimonovit ja Andrus Kivirähki. Üldisele naljategemisele novellistikas on osutanud Johanna Ross, kes on peatunud Vahteri raamatul lühiproosa aastaülevaates Loomingus ja arvustanud seda Vikerkaares: kontsentreeritud kujul novelli sarnanemine anekdoodiga (Mart Velskri täheldus 2019. aasta novelli kohta) ja koomilise elemendi või humoorika joone…
Käib kokku
Lauri Sommeril on ilmunud viis proosaraamatut. Jutukogu „Lõputu soovid” võib tunduda eelnevatega võrreldes ebaühtlasem ja juhuslikum, kuid oleneb siiski, mis nurga alt vaadata. „Kolm yksiklast” (2010), „Räestu raamat” (2012), „Sealpool sood” (2014) ja „Lugusid lõunast” (2016) olid kokku pandud selge eesmärgiga: esimene oli kummaliste üksiklaste raamat, kaks järgmist ühe koha raamatud, neljas koondas vanu Lõuna-Eestis tehtud lindistuste kirjanduslikke versioone. „Lõputu soovide” jutud on esmapilgul ühtede kaante vahele sattunud ilma kontseptsioonita. Või kui kontseptsioon ongi, siis pole see silmatorkav, seda tuleb otsida. Paradoksaalselt hakkas mulle paistma, et just sellisena näitab uus raamat sommerlikkuse tuumseid jooni paremini kui eelmised: raamat ei mõju…
Kas linnuse rajajalt või tarvalt?
Nimede etümoloogiat on keerulisem selgitada kui üldsõnade algupära. Viimaste kohta on teada nii sõnakuju kui ka selle tähendus – tõsi küll, mõlemad võivad olla aja jooksul vähemal või suuremal määral muutunud. Seevastu nimedest on teada vaid nende kuju, kuid tähendus, st nimepaneku motiiv jääb enamasti aegade hämarusse. Nii on ilmselt ka praeguse Tartu linna, Muinas-Eesti Ugandi maakonna põhjapoolse keskuse nimega.
Toomemäel kõrgunud linnust mainiti esimest korda ladinakeelses Henriku Liivimaa kroonikas castrum Tharbatense kujul 1211. aasta sündmuste käsitlemisel; sama toponüüm esineb ajaraamatus veel Darbete, Tarbata, Tarbeta, Tarbete, Tharbata või Tharbete kujul (HLK: 126, 160, 210, 222, 234, 242). Lisaks on ühel korral…
Toomemäel kõrgunud linnust mainiti esimest korda ladinakeelses Henriku Liivimaa kroonikas castrum Tharbatense kujul 1211. aasta sündmuste käsitlemisel; sama toponüüm esineb ajaraamatus veel Darbete, Tarbata, Tarbeta, Tarbete, Tharbata või Tharbete kujul (HLK: 126, 160, 210, 222, 234, 242). Lisaks on ühel korral…
Verbi algvorm ja teised vormid
Artikli teemaks on eesti verbivormide moodustusmehhanism, kusjuures keskendutakse küsimustele: mis on verbi algvorm ning milline on muude vormide moodustamise võimalik sõltuvushierarhia?
Sõnastikes on tavaks kasutada eesti tegusõna esindajana ma-infinitiivi. Esimese, 1732. aastal trükis ilmunud eesti-saksa sõnastiku autor Anton Thor Helle pakkus välja ka omapoolsed reeglid, kuidas võiks ma-infinitiivist muid vorme moodustada (Helle 2006: B29–B31). XIX sajandi keskel kirjutas Eduard Ahrens omakorda: „Verbitüveks on imperatiiv, millest tuletatakse kõik teised vormid” (Ahrens 2003 [1853]: 171), kuid sellest hoolimata arvas, et „[—] tugevast vormist nõrka moodustada on palju lihtsam kui nõrgast tugevat ja kuna illatiiv on alati tugevas vormis, siis tundub otstarbekas käsitleda illatiivi…
Sõnastikes on tavaks kasutada eesti tegusõna esindajana ma-infinitiivi. Esimese, 1732. aastal trükis ilmunud eesti-saksa sõnastiku autor Anton Thor Helle pakkus välja ka omapoolsed reeglid, kuidas võiks ma-infinitiivist muid vorme moodustada (Helle 2006: B29–B31). XIX sajandi keskel kirjutas Eduard Ahrens omakorda: „Verbitüveks on imperatiiv, millest tuletatakse kõik teised vormid” (Ahrens 2003 [1853]: 171), kuid sellest hoolimata arvas, et „[—] tugevast vormist nõrka moodustada on palju lihtsam kui nõrgast tugevat ja kuna illatiiv on alati tugevas vormis, siis tundub otstarbekas käsitleda illatiivi…
Nimi ei riku meest
Esmakordsel kohtumisel eestlastega Siberis Krasnojarski krai Ülem-Suetuki külas üllatas mind siira uudishimuga esitatud küsimus: „Kelle omad te olete?” Oldi harjunud, et külas käivad külaelanike Eestis ja mujal elavad sugulased. Minul ega ka mu tookordsel reisikaaslasel Astrid Tuisul paraku seal sugulasi ei olnud. Oli vaid huvi Siberi eestlaste vastu, mis süvenes iga järgmise Siberi-reisiga.
Siinses artiklis käsitlen Siberi eestlaste eesnimesid ja nimepaneku traditsiooni. Siberi eestlaste perekonnanimed jäävad artiklist välja, need vääriksid omaette uurimust. Toon esile kogukondade populaarsed ja haruldased eesnimed, nimepanekuga seotud uskumused ja kombed ning aja jooksul traditsioonis toimunud muutused. Lisaks jälgin hüüd- ja lisanimede tekkimist ja kasutamist Siberi eestlaste kogukondades.…
Siinses artiklis käsitlen Siberi eestlaste eesnimesid ja nimepaneku traditsiooni. Siberi eestlaste perekonnanimed jäävad artiklist välja, need vääriksid omaette uurimust. Toon esile kogukondade populaarsed ja haruldased eesnimed, nimepanekuga seotud uskumused ja kombed ning aja jooksul traditsioonis toimunud muutused. Lisaks jälgin hüüd- ja lisanimede tekkimist ja kasutamist Siberi eestlaste kogukondades.…
„Eesti territooriumile lähetatud juut”
Artiklis vaatlen Juri Lotmani (1922–1993) retseptsiooni Eestis, kus teda, juudi soost teadlast, kes kirjutas vene keeles valdavalt vene kultuurist, hakati käsitama ühe väljapaistvama Eesti intellektuaalina. Mitme rahvusliku ja/või kultuurilise identiteedi kooslus tundub loomulikuna, kui lähtuda Marek Tamme ja Kalevi Kulli (2015) pakutud „Eesti teooria” kontseptsioonist, mis hõlmab ka Tartu–Moskva semiootikakoolkonda. Eesti teooria võimalikuks pidamine läheb esmapilgul vastuollu teaduse rahvusvahelise olemusega. Ent seesugused sõnaühendid nagu Prantsuse teooria, Vene teooria või Tšehhi teooria on teadusloos kinnistunud märkimaks arusaama, „et kultuurilise kommunikatsiooni kirjus võrgustikus kujunevad teooriate tihenemised, kohalikud eripärad ja paigapärasused, mis mõtlejate otsinguid toetavad ning mis vaimse õhustikuna on selle osalistele mõjuvaks…
Lühikroonika
5. aprillil toimus Tartus keldi rahvapärimuse seminar. Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna ning Eesti-uuringute Tippkeskuse usundi- ja müüdiuuringute töörühma ühisel seminaril esines Anna Muradova („Breton Christmas and other holidays in Ekaterina Balobanova’s traveler’s notes”).
9.–10. aprillil peeti Narva hotellis Inger hübriidvormis IX Agricola päeva konverents. Narvas on soome keele päeva ehk Agricola päeva peetud esimese soomekeelse aabitsa ja katekismuse autori, Uue Testamendi tõlkija Mikael Agricola surmapäeval, 9. aprillil alates 2013. aastast. Seekord oli osalejaid 30, pärit olid nad Venemaalt (Petroskoist, Peterburist, Moskvast, Iževskist, Hantõ-Mansiiskist, Sõktõvkarist, Permist), Gruusiast ja Ungarist. Eestit esindasid Elvira Küün, Piret Norvik, Mart Rannut, Jaan Bärenson. Konverentsi avas selle…
9.–10. aprillil peeti Narva hotellis Inger hübriidvormis IX Agricola päeva konverents. Narvas on soome keele päeva ehk Agricola päeva peetud esimese soomekeelse aabitsa ja katekismuse autori, Uue Testamendi tõlkija Mikael Agricola surmapäeval, 9. aprillil alates 2013. aastast. Seekord oli osalejaid 30, pärit olid nad Venemaalt (Petroskoist, Peterburist, Moskvast, Iževskist, Hantõ-Mansiiskist, Sõktõvkarist, Permist), Gruusiast ja Ungarist. Eestit esindasid Elvira Küün, Piret Norvik, Mart Rannut, Jaan Bärenson. Konverentsi avas selle…
Lühidalt
Øyvind Rangøy. Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid. Põltsamaa: Seitse Sõlme, 2020. 158 lk.
Siinses ajakirjanumbris toob Rutt Hinrikus näite sellest, kuidas „kirjandus toitub elust” (lk 441) – samasugune näide on Øyvind Rangøy, kes vahendab elamusi omanimeliselt pisisaarelt Norras ning kes muusuguse maastikukogemuse ja suhtevõrgustikuga oleks kindlasti teistsugune kirjanik. Täheldus haakub ka kultuurigeograaf Edmunds Valdemārs Bunkše väitega, et maastik ja miljöö mõjutavad inimese mõtte- ja tundemaailma.1
Mereäärsest elust tõukuvad ühtlasi poeetilised elamused ja metafoorsed suhted, näiteks Rangøy lapsepõlvefragmentide avangu unenäopildis on meri ja kirjandus/raamatud seatud sümbioosi: tõusuvesi teeb kaipealses raamatukogus n-ö kvaliteedikontrolli, hävitades „tühised või kahjulikud raamatud”, nõnda et…
Siinses ajakirjanumbris toob Rutt Hinrikus näite sellest, kuidas „kirjandus toitub elust” (lk 441) – samasugune näide on Øyvind Rangøy, kes vahendab elamusi omanimeliselt pisisaarelt Norras ning kes muusuguse maastikukogemuse ja suhtevõrgustikuga oleks kindlasti teistsugune kirjanik. Täheldus haakub ka kultuurigeograaf Edmunds Valdemārs Bunkše väitega, et maastik ja miljöö mõjutavad inimese mõtte- ja tundemaailma.1
Mereäärsest elust tõukuvad ühtlasi poeetilised elamused ja metafoorsed suhted, näiteks Rangøy lapsepõlvefragmentide avangu unenäopildis on meri ja kirjandus/raamatud seatud sümbioosi: tõusuvesi teeb kaipealses raamatukogus n-ö kvaliteedikontrolli, hävitades „tühised või kahjulikud raamatud”, nõnda et…
Lauri Sommeri Enno
Ernst Enno (1875–1934) kirjanduslikku pärandit on vähe uuritud. Tema eluajal ilmunud neli luuleraamatut ja üks õhuke proosakogu tekitasid palju vaidlusi ning väärtõlgendamist. Bernard Kangro koostatud „Valitud värsid” (1937) jäi aga aastakümneteks peaaegu ainsaks poeeti tutvustavaks teoseks. Samuti on tagasihoidlikult analüüsitud Enno lüürikat sisulisest küljest. Peamiselt on tuntud üksnes omaaegne Friedebert Tuglase ja Henrik Visnapuu diskussioon.
Nõukogude ajal ilmus näpuotsatäis värsse August Sanga valikul „Väikese luuleraamatu” sarjas (1964, 72 lk). 1950. aastal avaldas Bernard Kangro paguluses valimiku „Kadunud kodu” (80 lk). Tähelepanu Enno luulele on suurenenud viimase paarikümne aasta jooksul. Sellele aitas kaasa Enno tütretütre Elin Toona põhjalik uurimus „Rõõm teeb taeva…
Nõukogude ajal ilmus näpuotsatäis värsse August Sanga valikul „Väikese luuleraamatu” sarjas (1964, 72 lk). 1950. aastal avaldas Bernard Kangro paguluses valimiku „Kadunud kodu” (80 lk). Tähelepanu Enno luulele on suurenenud viimase paarikümne aasta jooksul. Sellele aitas kaasa Enno tütretütre Elin Toona põhjalik uurimus „Rõõm teeb taeva…
Vabanenud vaim pöördub keha poole
Väärikas ja kurioosne
Soliidne ja väärikas, mõtlesin, kui selle raamatu sisukorraga tutvusin. Ikkagi Tartu Ülikooli Kirjastus ja ligi pool tuhat suureformaadilist lehekülge, bibliograafia ja nimeregister, autori järelsõna ja saatesõna lugupeetud autorilt (Thomas Salumets).
Kurioosne, mõtlesin, kui hakkasin raamatut otsast peale lugema. Esimeste artiklite juures leidsin end korduvalt naeru mugistamas. See ei tulnud autori vaimukusest, ei, autor on kirglikkuseni tõsine. See oli ikka loetu üle naermine, mitte loetu peale naermine. Aga mitte pahatahtlikult, vaid võõristuse tõttu. See võõristus tuleb autori ja lugeja ealisest vahest (sünniaastad 1949 ja 1982) ja väga erinevast (kirjandus)elukogemusest.
Kohtasin juhuslikult raadiostuudio uksel Joosep Susit ja hakkasin õhinal muljeid jagama. „Tead,…
Soliidne ja väärikas, mõtlesin, kui selle raamatu sisukorraga tutvusin. Ikkagi Tartu Ülikooli Kirjastus ja ligi pool tuhat suureformaadilist lehekülge, bibliograafia ja nimeregister, autori järelsõna ja saatesõna lugupeetud autorilt (Thomas Salumets).
Kurioosne, mõtlesin, kui hakkasin raamatut otsast peale lugema. Esimeste artiklite juures leidsin end korduvalt naeru mugistamas. See ei tulnud autori vaimukusest, ei, autor on kirglikkuseni tõsine. See oli ikka loetu üle naermine, mitte loetu peale naermine. Aga mitte pahatahtlikult, vaid võõristuse tõttu. See võõristus tuleb autori ja lugeja ealisest vahest (sünniaastad 1949 ja 1982) ja väga erinevast (kirjandus)elukogemusest.
Kohtasin juhuslikult raadiostuudio uksel Joosep Susit ja hakkasin õhinal muljeid jagama. „Tead,…