Rubriik
Valdkond
Aasta
Baltisaksa pilk Teise maailmasõja eelsele Eestile
Tartu Linnamuuseum on tänuväärselt võtnud üheks oma südameasjaks kohaliku baltisaksa kultuuriloo tutvustamise. Selle jäävamaks vormiks on 2012. aastal alguse saanud baltisaksa mälestuste sari, mis on jõudnud kolmanda raamatuni. Kui esimesed kaks, Tartu ülikooli bibliotekaari Emil Andersi (1806–1887) mälestused1 ja professor Friedemann Goebeli (1794–1851) kirjad2 viisid lugeja XIX sajandi alguse Tartusse, siis viimati välja valitud Oswald Hartge (1895–1976) meenutused räägivad XX sajandi esimese poole Eestist.
Kui sarja on Hartge valitud kahtlemata oma meeleolukate Tartu mälestuste pärast, siis eesti lugeja jaoks on vahest olulisem asjaolu, et Hartge töötas 1920.–1930. aastatel Tallinnas Saksa kultuuromavalitsuse sekretärina ja aitas 1939. aastal korraldada sakslaste ümberasumist. Oswald…
Kui sarja on Hartge valitud kahtlemata oma meeleolukate Tartu mälestuste pärast, siis eesti lugeja jaoks on vahest olulisem asjaolu, et Hartge töötas 1920.–1930. aastatel Tallinnas Saksa kultuuromavalitsuse sekretärina ja aitas 1939. aastal korraldada sakslaste ümberasumist. Oswald…
Eesti folkloor ja nõukogude koloniaalsus
Valdkondlik ajalugu ei ole üksnes iga uurimisala oluline osa, mis suurendab kriitilist teadlikkust distsipliini tekkest, alustest ja piirangutest. Valdkondlik ajalugu on ka kultuuri mnemooniline vahend, mis pakub erinevatele ajaloolistele vaatenurkadele eneserefleksiooni ja enese teadvustamise võimalust. See on mälu kujunemisprotsess. Seega on mäluasutuste, nagu rahvaluulearhiivid, mälul kahekordne tähtsus. Sellest vaatenurgast ja humanitaarteaduste tänapäevast seisu silmas pidades on Kaisa Langeri doktoritöö „Eesti rahvaluulekogud hilisstalinistliku folkloristika kontekstis” kõrgeima akadeemilise tähtsusega. Töö koosneb neljast peatükist (eelretsenseeritud, varem avaldatud või avaldamiseks vastu võetud artiklid) ning ligikaudu 80-leheküljelisest sissejuhatusest.
Autor pakub hulga huvitavaid sissevaateid selle kohta, mis juhtub humanitaarteadustega olukorras, kus riigi okupeerib totalitaarne võim. See laseb…
Autor pakub hulga huvitavaid sissevaateid selle kohta, mis juhtub humanitaarteadustega olukorras, kus riigi okupeerib totalitaarne võim. See laseb…
Poeetiline kangas isikliku ja kollektiivse teadvuse vahel
Eve Pormeistri „Näen, kuulan, tunnetan. Vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil” koondab artikleid, esseid, intervjuusid ja mõtteluulet aastatest 1995–2021. Kirjanikke ja mõtlejaid, kellega koos, kelle kaudu või keda mainides Pormeister oma maailmatunnetuse teed kõnnib, on nimeregistris ligi 900. Enim on tähelepanu köitnud Ingeborg Bachmann, Viivi Luik, Kärt Hellerma. Palju on viidatud ka Mati Sirklile, mis on ootuspärane, sest Pormeister on ennekõike tegutsenud saksakeelse kirjanduse lugeja ning mõtestajana.
Kogumiku pealkiri on ambitsioonikas ja tekitab assotsiatsiooni kuulsa ütlusega „Tulin, nägin, võitsin”. Ja mitte ainult: samasuguseid innustavaid, legendaarseid „kolmkõlasid” leiab ajaloost veel. Näiteks „kuula, vaata, vaiki” või „kiiremini, kõrgemale, kaugemale”.
Omal moel…
Kogumiku pealkiri on ambitsioonikas ja tekitab assotsiatsiooni kuulsa ütlusega „Tulin, nägin, võitsin”. Ja mitte ainult: samasuguseid innustavaid, legendaarseid „kolmkõlasid” leiab ajaloost veel. Näiteks „kuula, vaata, vaiki” või „kiiremini, kõrgemale, kaugemale”.
Omal moel…
Nähtav vorm, väljanägemine
Raamat „Hasso Krulli mõistatus” on ideaalne objekt.
Lugeja võtab selle pahaaimamatult kätte kui soliidse teaduskogumiku. Sellele viitavad sarja pealkiri ja järjekorranumber, väga moodne, aga siiski pigem range, tarbetekstile osutav kaas, mille põhielemendiks on askeetlikud vihikujooned; kaanekirjete „asjalik” šrift ja väga korrektne paigutus ning koostaja ja toimetaja nimi – Neeme Lopp. Akadeemilist muljet kinnitavad väljaandjad tiitellehel – Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus ja Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut – ning tiitlipöördel info toetajate kohta: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeeriumi Eesti kirjanduse toetusprogramm ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi uuringufond. Kindlasti rõõmustab lugeja ebatavaliselt elegantse tervikkujunduse üle (Piia Ruber). Võib-olla paneb…
Lugeja võtab selle pahaaimamatult kätte kui soliidse teaduskogumiku. Sellele viitavad sarja pealkiri ja järjekorranumber, väga moodne, aga siiski pigem range, tarbetekstile osutav kaas, mille põhielemendiks on askeetlikud vihikujooned; kaanekirjete „asjalik” šrift ja väga korrektne paigutus ning koostaja ja toimetaja nimi – Neeme Lopp. Akadeemilist muljet kinnitavad väljaandjad tiitellehel – Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus ja Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut – ning tiitlipöördel info toetajate kohta: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeeriumi Eesti kirjanduse toetusprogramm ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi uuringufond. Kindlasti rõõmustab lugeja ebatavaliselt elegantse tervikkujunduse üle (Piia Ruber). Võib-olla paneb…
Romaan, mis on tuleviku poole kaldu
Kai Aareleiu kolmanda romaani alguspunktiks on „aastasaja, aastatuhande hämar alguspool” (lk 9). Kuigi lugeja seda kohe ei tea, on see kõige hilisem romaanis käsitletud, täpsemalt dateerituna 2010. aasta peale laiali laotuv ajalõik, millesse koonduvad aastakümnete, isegi aastasadade jooksul aset leidnud sündmuste loolõimed. Romaani alguspunkt, kõle märtsikuine hommikupoolik Peterburi Kolmainu sillal ei tundu just palju pakkuvat, kuid see on suunatud tulevikku, kätkedes tegelaste vaateväljade selginemise ja avardumise võimalusi mineviku jõujoonte nihutamise ja katkestamise kaudu. Kui suunduda romaani ajast eesti kirjanduse aja juurde laiemalt, on praegu aktuaalne juurelda selle üle, kuidas on XXI sajandi teise kümnendi möödudes selginenud aastatuhande alguse kirjanduspilt. Nii…
Keskeas mees tahab kodunt ära
„Kas nõndasamuti ta siis möödubki,
see mu elu teine pool?” mõtiskleb Tõnu.
Kunagi ammu oli selle üle mõelda nii ahvatlev ja mõnus:
kauge, salapärane tulevik terendamas kusagil eespool
nagu kuu tagumine, senitundmatu külg, mida enne pole võimalik näha,
kui ise kord kohal oled.
„Ja olen ma nüüd siis kohal? Olen ma siis,
kurat võtaks, oma eluga rahul?!”
(„Kuu teine külg”, VJ, lk 247)1
Iga suurte, kiirete ja pöördumatute muutuste periood äratab leppijaiski vaikset vastupanu: ära- ja endassepöördumist, kadunud aegade hõllandust, eskapismi ja eksootikaihalust, loodusmüstikat ja külaromantikat, kõduesteetikat ja tungi teispoolsusse. XXI sajandi avakümnendite eesti kirjanduses on Mehis Heinsaar kujunenud taolise leebe trotsi üheks juhthääleks. Vahel nopitakse ja võimendatakse sellest…
see mu elu teine pool?” mõtiskleb Tõnu.
Kunagi ammu oli selle üle mõelda nii ahvatlev ja mõnus:
kauge, salapärane tulevik terendamas kusagil eespool
nagu kuu tagumine, senitundmatu külg, mida enne pole võimalik näha,
kui ise kord kohal oled.
„Ja olen ma nüüd siis kohal? Olen ma siis,
kurat võtaks, oma eluga rahul?!”
(„Kuu teine külg”, VJ, lk 247)1
Iga suurte, kiirete ja pöördumatute muutuste periood äratab leppijaiski vaikset vastupanu: ära- ja endassepöördumist, kadunud aegade hõllandust, eskapismi ja eksootikaihalust, loodusmüstikat ja külaromantikat, kõduesteetikat ja tungi teispoolsusse. XXI sajandi avakümnendite eesti kirjanduses on Mehis Heinsaar kujunenud taolise leebe trotsi üheks juhthääleks. Vahel nopitakse ja võimendatakse sellest…
Eestikeelse akadeemilise teksti tunnustest
Artikkel on pühendatud Annile,
säravale teadlasele ja unustamatule kolleegile
Akadeemilised tekstid on enamasti kõrgkoolides ja teadusasutustes kirjutatavad lühemad ja pikemad argumenteerivad kirjutised, mille eesmärk on (uute) teadustulemuste dokumenteerimine, levitamine ja nende üle arutlemine. Akadeemiliste tekstide hulka kuuluvad nii teadlaste teadustekstid kui ka üliõpilaste õppetöö eesmärgil kirjutatud tekstid, olenemata sellest, kas need on mõeldud trükis avaldamiseks või jäävad käsikirjadeks (Jürine jt 2014). Akadeemilised tekstid moodustavad omaette tekstiliigi ehk žanri, mida defineerime kui kindla eesmärgiga sotsiaalsete suhtlussündmuste kogumit, millele on omane kindlaks kujunenud dünaamiline suhe autori ning vastuvõtja vahel (Swales 1990: 40; Donahue 2008: 333; vt ka Kasik 2005: 8). Nagu igal tekstiliigil, on…
säravale teadlasele ja unustamatule kolleegile
Akadeemilised tekstid on enamasti kõrgkoolides ja teadusasutustes kirjutatavad lühemad ja pikemad argumenteerivad kirjutised, mille eesmärk on (uute) teadustulemuste dokumenteerimine, levitamine ja nende üle arutlemine. Akadeemiliste tekstide hulka kuuluvad nii teadlaste teadustekstid kui ka üliõpilaste õppetöö eesmärgil kirjutatud tekstid, olenemata sellest, kas need on mõeldud trükis avaldamiseks või jäävad käsikirjadeks (Jürine jt 2014). Akadeemilised tekstid moodustavad omaette tekstiliigi ehk žanri, mida defineerime kui kindla eesmärgiga sotsiaalsete suhtlussündmuste kogumit, millele on omane kindlaks kujunenud dünaamiline suhe autori ning vastuvõtja vahel (Swales 1990: 40; Donahue 2008: 333; vt ka Kasik 2005: 8). Nagu igal tekstiliigil, on…
Uudiseid vanimatest aabitsatest
„Eestikeelse kirjanduse neljasaja-aastases ajaloos esineb teatavasti küllaltki tühikuid,” kirjutas Albert (Andrus) Saareste 1929. aastal (Saareste 1929: 57). Peaaegu sajand on möödunud ja eestikeelse raamatu 500 aasta juubel läheneb, aga Saareste osutatud tühikuid leidub endiselt, need on visad täituma. Mainitud artiklis tutvustas Saareste kaht eestikeelset aabitsat aastatest 1694 ja 1698, mille leidis läti keeleteadlane ja Läti Kirjanduse Seltsi esimees Jānis Zēvers1 (1928) Lundi ülikooli raamatukogust. Saareste jõudis järeldusele, et aabitsate autor on Bengt Gottfried Forselius (1660?–1688). Enne seda raamatuleidu peeti vanimaks säilinud eestikeelseks aabitsaks Otto Wilhelm Masingu aabitsat 1795. aastast.
Kuna aabits on raamat, mis aitab rahvad ajaloolises arengus laiema lugemisoskuseni, pole…
Kuna aabits on raamat, mis aitab rahvad ajaloolises arengus laiema lugemisoskuseni, pole…
Põgenev luule
Mihhail Gasparov lõpetab monograafia Euroopa värsikultuuri ajaloost tõdemusega, et igas kultuuris toimub pidev suulise ja kirjaliku luule interaktsioon: suuliselt loodud värsivormid (folkloor) sulandatakse kirjalikku luulesse, samal ajal kui kirjalik ehk raamatuluule laskub uuesti rahva hulka (Gasparov 1996: 295). Lüürilise luule kui kunstiliigi tähtsus on viimasel kümnendil, eriti viimasel viiel aastal jõuliselt kasvanud ning selle taga on just Gasparovi mainitud luuletüüpide, suulise ja kirjaliku lai levik. Ometi ei esinda suulist luulet enam folkloor, vaid suuresti räpp, ning kirjaliku puhul omandab raamatu kõrval üha rohkem tähtsust sotsiaalmeedia, ennekõike Instagram, ehkki ka raamatuluule on seoses viimasega tõusuteel. Mõlema luuletüübi populaarsus on kasvanud tänu…
Lühikroonika
5. veebruaril toimus Tallinnas seminar elu ja kunsti põimingust. See oli projekti „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940” avaseminar. Esinesid Mirjam Hinrikus („Projektist ja dionüüsilisest dekadentsist”), Merlin Kirikal („Semperi ja Vabbe dekadentlik koostöö”), Lola Annabel Kass („Eduard Wiiralti fleurs du Mal”), Viola Parente-Čapkova („L. Onerva, decadence and spiritual seekership”) ja Riikka Rossi („Spirituality and emotions in F. E. Sillanpää’s rural decadence”).
7. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna seminaril Tõnno Jonuks ettekandega „Mütoloogilised loomad Eesti muinasajal”. Esineja arutles, kuidas Eestis XI–XIII sajandini kujutatud mütoloogilisi loomi määrata, mida nad tähendavad, kas mütoloogilise looma taga on müüt ning miks neist nii vähe juttu…
7. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna seminaril Tõnno Jonuks ettekandega „Mütoloogilised loomad Eesti muinasajal”. Esineja arutles, kuidas Eestis XI–XIII sajandini kujutatud mütoloogilisi loomi määrata, mida nad tähendavad, kas mütoloogilise looma taga on müüt ning miks neist nii vähe juttu…
Aruandeid
Tänapäevase infoühiskonna juured on valgustusajastus. Just sel ajal kujunes välja meediamaastik ehk kirjanduslik avalikkus (Jürgen Habermas) selles tähenduses, nagu seda praegugi tunneme. Teadmised said uue ühiskonnakorralduse nurgakiviks. Teadmiste omandamine, vahendamine ja levik, mis esialgu oli elitaarse république des lettres’i privileegiks, haaras rahvavalgustuse levides viimaks kogu elanikkonna. Ka talurahva hulgas ei piisanud enam pärimuslikust teabevahendamisest. Infoühiskond eeldas lugemisoskust; lugemine ja loetu üle arvamuse avaldamine oli uudne kommunikatsioonivorm, mis muutis seniseid ja tõi kaasa uusi teadmise vahendamise kanaleid entsüklopeediast ja ajakirjandusest kuni kaasaegse romaanini.
Ka Baltimaad osalesid üle-euroopalises infoühiskonnas ja selle meedialistes praktikates. Siingi tekkisid uut tüüpi suhtlusvõrgustikud: vabamüürlaste loožid, klubid, (lugemis)seltsid, laenuraamatukogud,…
Ka Baltimaad osalesid üle-euroopalises infoühiskonnas ja selle meedialistes praktikates. Siingi tekkisid uut tüüpi suhtlusvõrgustikud: vabamüürlaste loožid, klubid, (lugemis)seltsid, laenuraamatukogud,…
Peeter Oleskist, mälestades ja mõtiskledes (25. XII 1953 – 25. XI 2021)
Foto: Lauri Kulpsoo.
Ka kuu või paar pärast Peetri lahkumist temale mõeldes, tema osalusel sündinud raamatuid ja ajakirjanduses ilmunud kirjatöid lehitsedes on varasemast veelgi enam labürinti sisenemise tunne ja mälus kerkib esile midagi uut ja raskesti hoomatavat, mille sõnades väljendamine ilma pikema uurimiseta tundub suisa võimatu, saati siis inimese ja tema elutöö monograafiline käsitlemine. Kuid Peetri elu ja pärand kahtlemata väärib monograafilist vaatlust samavõrd, kui oli üks tema viimaseid trükis ilmunud tekste, kümnendiku raamatu mahust moodustav saatesõna „Kirg vaimsuse järele” Rein Veidemanni mõtteloo-köitele „Eesti kirjanduse mõte” (2021). Nimelt selle kohta pruukis Peeter täiesti põhjendatud uhkusega just seda sõna: monograafiline.
Olles olnud…
Ka kuu või paar pärast Peetri lahkumist temale mõeldes, tema osalusel sündinud raamatuid ja ajakirjanduses ilmunud kirjatöid lehitsedes on varasemast veelgi enam labürinti sisenemise tunne ja mälus kerkib esile midagi uut ja raskesti hoomatavat, mille sõnades väljendamine ilma pikema uurimiseta tundub suisa võimatu, saati siis inimese ja tema elutöö monograafiline käsitlemine. Kuid Peetri elu ja pärand kahtlemata väärib monograafilist vaatlust samavõrd, kui oli üks tema viimaseid trükis ilmunud tekste, kümnendiku raamatu mahust moodustav saatesõna „Kirg vaimsuse järele” Rein Veidemanni mõtteloo-köitele „Eesti kirjanduse mõte” (2021). Nimelt selle kohta pruukis Peeter täiesti põhjendatud uhkusega just seda sõna: monograafiline.
Olles olnud…
Lühidalt
Linnar Priimägi. Eesti keele ruunid. Paarsada mõistatust, paar tuhat vastet. Iseõpik edasijõudnutele. Tartu: Ilmamaa, 2022. 252 lk.
„Eestlaste argikeel mandub. Arvutis väljendutakse üha vaesemalt. Ajakirjandusest kaob keeletunne, sünnib poolkeelsus,” leiab Priimägi raamatu sissejuhatuses (lk 8). Et selle vastu sõdida ja keeletaju virgutada, esitab ta tabeli kujul kakssada mõistatust, kus vasaku ja parema tulba elemente õigesti paaritades saab eesti keeles levinud püsiväljendid. Üks suvaline näide (tabel 91):
1. häda- laulik
2. karva- viiul
3. kiidu- trumm
4. kintsu- moonik
5. kõri- pasun
6. kõrva- pill
7. lõõts- kast
8. parmu- orel
9. plära- koor
10. õue- kannel
Enamasti on ülesande lahendus lihtne, aga mitte alati. Nii oli mulle uudiseks, et „korporanti rukitakse” või…
„Eestlaste argikeel mandub. Arvutis väljendutakse üha vaesemalt. Ajakirjandusest kaob keeletunne, sünnib poolkeelsus,” leiab Priimägi raamatu sissejuhatuses (lk 8). Et selle vastu sõdida ja keeletaju virgutada, esitab ta tabeli kujul kakssada mõistatust, kus vasaku ja parema tulba elemente õigesti paaritades saab eesti keeles levinud püsiväljendid. Üks suvaline näide (tabel 91):
1. häda- laulik
2. karva- viiul
3. kiidu- trumm
4. kintsu- moonik
5. kõri- pasun
6. kõrva- pill
7. lõõts- kast
8. parmu- orel
9. plära- koor
10. õue- kannel
Enamasti on ülesande lahendus lihtne, aga mitte alati. Nii oli mulle uudiseks, et „korporanti rukitakse” või…
Emakeelesajandi kroonika
23. märts on üle sajandi sidunud kõiki eesti lingviste ja filoloogide enamikku: sellel kuupäeval 1920. aastal asutati Tartus Emakeele Selts. Eriolukorras nihkus juubelikoosolek aasta võrra edasi, mis tagas ES-i kroonika valmimisel viimistlemisrahu: tähistamispäeval oli Jüri Valgel esitleda teose kaks versiooni. Pehmekaanelise lühiversiooni eraldi arvustamine teinuks koostajale ülekohut, kordades mahukama ja väärikas köites põhiversiooni arvustuslik kirjeldus jääb aga paratamatult pinnapealseks. Siin osutan neile kui suurkroonikale (SK) ja lühikroonikale (LK). Kuupäevalist suurkroonikat (I osa) täiendavad 16 akadeemilist teemakäsitlust 13 autorilt (II osa), 13 seltsiliikme meenutuskirjutised (III osa) ja lisad (IV osa). Kogumikku on nõustanud kuueliikmeline toimetuskolleegium ning retsenseerinud Raimo Raag ja Tõnu…
Kirevaid pildikesi vanast hallist ajast, kui loomad kõnelesid veel inimkeeli
„Monumenta Estoniae antiquae” on teadupoolest eesti rahvaluule akadeemiliste väljaannete koondseeria, idee autoriks ja esimeseks elluviijaks rahvaluule suurkoguja ja teadusliku publitseerimise algataja Jakob Hurt (1839–1907). Tema alustatud tööd jätkab visalt Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA), kelle põli pole Eesti teaduse kasina rahastatuse tõttu just kerge. Sestap on iga järjekordse alasarja köite ilmumine pidulik suursündmus meie humanitaarias.
Muinasjutuantoloogia koostamisse on peale põhitegijate ERA-st ja Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnast panustanud eri moel mitmed teised folkloristid ning arvukad kaastöölised, sealhulgas Tallinna Ülikooli emeriitprofessor, muinasjutu-uurija Pille Kippar, kes on koostanud ka eesti loomamuinasjuttude tüpoloogia1 ning mitu laiale lugejaskonnale mõeldud (looma)muinasjuttude kogumikku; käsikirja on retsenseerinud…
Muinasjutuantoloogia koostamisse on peale põhitegijate ERA-st ja Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnast panustanud eri moel mitmed teised folkloristid ning arvukad kaastöölised, sealhulgas Tallinna Ülikooli emeriitprofessor, muinasjutu-uurija Pille Kippar, kes on koostanud ka eesti loomamuinasjuttude tüpoloogia1 ning mitu laiale lugejaskonnale mõeldud (looma)muinasjuttude kogumikku; käsikirja on retsenseerinud…
Ühe vaimuaadlisugu isiku lugu
Eesti rahvusbibliograafia andmebaasi andmetel on Mart Laar olnud viimase viie aasta jooksul (2016–2021) üle kahekümne raamatu autor või kaasautor, arvestamata seejuures tema teoste tõlkeid teistesse keeltesse. Need teosed on väga mitmesugused: õpikud, ajalookäsitlused, teatmeteosed, ilukirjandus ja isegi kokaraamat. Sellise hämmastava produktiivsuse juures pole sugugi ootamatu, et autor jõuab paberile panna ka mõne elulooraamatu, nagu 2019. aastal Johann Voldemar Jannsenist.
Miks sedapuhku just Karl August Hindreyst? Kümnendi eest tõstis Arne Merilai seoses Sirje Kiini Underi-monograafiaga esile „vana hea biobibliograafia põlistavat jõudu”1 ning see iseloomustab ka Laari monograafiat. Tundub, et teose peamine eesmärk on Hindreyle taas tähelepanu tõmmata ning teda kui ebaõiglaselt unustatud…
Miks sedapuhku just Karl August Hindreyst? Kümnendi eest tõstis Arne Merilai seoses Sirje Kiini Underi-monograafiaga esile „vana hea biobibliograafia põlistavat jõudu”1 ning see iseloomustab ka Laari monograafiat. Tundub, et teose peamine eesmärk on Hindreyle taas tähelepanu tõmmata ning teda kui ebaõiglaselt unustatud…
Nähtav ja nähtamatu suur tuba
Romaanivõistlus. Kui tobe niisugune mõõduvõtt ka ei tundu, pakub see vähemasti võimaluse astuda avalikkuse ette seni vähe tuntud sõnameistritel, kes võib-olla ei söanda kirjastuse uksele koputada, kellel ei ole semusid mõjukate institutsioonide juhatustes ega väljaannete juures, kelle kordumatu sarm ei täida veerge ega eetrit, keda me ei tunne tänaval ära. Kirjastuse Loodus esimene romaanivõistlus (1927) tõi kirjandusse August Jakobsoni, Betti Alveri, Reed Morni ja seni vaid paar luulekogu avaldanud Mart Raua. Looduse romaanivõistluse idee jätkaja, Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse tähelepanuväärseim juhtum on olnud Vahur Afanasjevi „Serafima ja Bogdan”.
Uued autorid, uued teemad, vaikijad saavad hääle. Nii nagu Alver ja Morn…
Uued autorid, uued teemad, vaikijad saavad hääle. Nii nagu Alver ja Morn…
Kas katkihammustamatu etümoloogiline pähkel – linnased ’idandatud (odra)terad’?
Eesti-vadja linnasenimetus – ee linnas, tavaliselt mitm linnased, murdekeeles ka arhailisem linnaksed (EMS), vdj linnaz, linnahzõt (VOT 3: 122) – on pähkel, mille peale pole ühegi etümoloogi hammas seni hakanud. See näikse olevat kse-liiteline käändsõnatuletis, kuid sobivat tuletusalust pole võimalik osutada ei eesti ega vadja keelest; kummaski keeles ei ole ka muid linnasega samatüvelisi tuletisi. Murdelised lillakanimetused (Rubus saxatilis) linnas, linnaksed (Vilbaste 1993: 545) ja veel paljud teised selle metsamarja nimetused eesti ja teistes läänemeresoome keeltes lähtuvad algselt sõnast lind-lintu (SSA 2: sub lintikka) ja (õlle)linnastega pole neil etümoloogilist seost. Kõik seni pakutud sõna linnased seletused pakuvad pigem semantiliselt motiveerimata…
Kunst sünnib inimeksistentsi varjukülgedest
Tänavu tähistavad 50 aasta juubelit kauaaegsed kolleegid, kirjandusteadlased Mirjam Hinrikus (5. II) ja Eneken Laanes (4. V). Hinrikus uurib parasjagu XX sajandi alguse kultuurisituatsiooni Eestis, Põhjamaades ja Baltikumis ning Laanes XX sajandi lõpu kultuurisituatsiooni Ida-Euroopas.
Alustame eluloolisest teabest. Minu teadvusse tekkisite te üheskoos kusagil nullindatel: toimub Nüpli kirjandusteaduse kevadkool, suundute järve ujuma, rätik õlal, küllap on Epp Annus ka kaasas. Kus te õieti tutvusite, kas juba õppisite koos?
EL: Ei, me saime tuttavaks siis, kui ma läksin 2005. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusse tööle.
MH: Eneken õppis Eesti Humanitaarinstituudis, aga mina Tartu Ülikoolis. Pealegi läksin ülikooli kaks aastat hiljem, sest käisin Heino…
Alustame eluloolisest teabest. Minu teadvusse tekkisite te üheskoos kusagil nullindatel: toimub Nüpli kirjandusteaduse kevadkool, suundute järve ujuma, rätik õlal, küllap on Epp Annus ka kaasas. Kus te õieti tutvusite, kas juba õppisite koos?
EL: Ei, me saime tuttavaks siis, kui ma läksin 2005. aastal Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusse tööle.
MH: Eneken õppis Eesti Humanitaarinstituudis, aga mina Tartu Ülikoolis. Pealegi läksin ülikooli kaks aastat hiljem, sest käisin Heino…
Eesti laste kõne III
Kõneldes moodustame silpe ja sõnu, millest omakorda tekivad kuulajale mõistetavad sõnumid. Kõnelemiseks peab aju edastama motoorseid käske, et juhtida paljusid hingamis-, kõri-, näo- ja lõuapiirkonna lihaseid, aktiveerides samaaegselt erinevate keelesüsteemidega (semantika, süntaks, leksika, fonoloogia) seotud ajupiirkonnad. Artikulatoorsed ehk häälduslikud liigutused nõuavad ajalist ja ruumilist juhtimist, mis eeldab motoorse süsteemi ja keelesüsteemi koordineeritud koostoimet (Smith 2006). Kõne motoorse arengu uuringud (nt Sharkey, Folkins 1985; Smith, Goffman 1998; Goffman, Smith 1999; Green jt 2000; Schötz jt 2013; Barbier jt 2020) on näidanud, et laste artikulatoorsed liigutused on aeglasemad ja suurema variatiivsusega kui täiskasvanutel. Erinevate motoorsete ülesannete täitmiseks on täiskasvanutel välja kujunenud stabiilsed…
Sanitari tervisest
Teenisin mullu kirjandust Ants Orase kriitikaauhinna žüriis, mis pidi pärgama ühe ajavahemikus 1. XI 2020 kuni 30. X 2021 ilmunud retsensiooni. Töö käigus tuli läbi lugeda sadakond arvustust. Auhinnatava piire kitsendati seekord, loodetavasti ka edaspidiseks nii, et arvesse läheksid ainult arvustused äsjasele algupärasele ilukirjandusele. Seega jäid žürii pilgu, nagu ka järgneva ülevaate alt välja arvustused tõlkeraamatutele, kirjanduslikule esseistikale ja kirjandusloolistele publikatsioonidele, mida auhindamisel üksvahe arvesse võeti.
Miks auhinna vaatlusala niimoodi kitsendada? Vormiline põhjus on see, et kõiki raamatuarvustusi ei jõua niikuinii läbi lugeda, kusagile tuleb tõmmata piir. Aga leidub ka sisuline põhjus: kuigi tõlke- ja kriitikaraamatute arvustamine on väga vajalik…
Miks auhinna vaatlusala niimoodi kitsendada? Vormiline põhjus on see, et kõiki raamatuarvustusi ei jõua niikuinii läbi lugeda, kusagile tuleb tõmmata piir. Aga leidub ka sisuline põhjus: kuigi tõlke- ja kriitikaraamatute arvustamine on väga vajalik…
Rahvuse kujutamine eesti meremeeste Jaapani reisikirjades XIX sajandi teisel poolel
Rahvus ja rahvuslus eesti ajakirjanduses
Artikli eesmärk on uurida, kuidas mõistsid eestlased rahvust tärkavas Eesti ühiskonnas XIX sajandi teisel poolel. Kasutame empiirilise alusena eestikeelses ajakirjanduses avaldatud eesti meremeeste Jaapani reisikirju alates varaseimast reisikirjast 1867. aastal kuni XIX sajandi lõpuni. Need ilmusid ajal, mil Eestis toimus rahvuslik ärkamine alates esimestest ideedest kuni poliitiliste nõudmiste tekkeni. Meremehed olid laia silmaringiga ja mitmekülgse elukogemusega ametirühm, kes puutusid maailmas rännates kokku erinevate maade ja rahvastega. Nii tekkis oskus neid omavahel võrrelda ning kujunes arusaam rahvusest. Kõike seda kajastasid nad kodumaistele lugejatele Eesti ajalehtedes ilmunud reisikirjades. Need tekstid annavad võimaluse analüüsida „oma” ja „teise” kultuuri võrdlemise…
Artikli eesmärk on uurida, kuidas mõistsid eestlased rahvust tärkavas Eesti ühiskonnas XIX sajandi teisel poolel. Kasutame empiirilise alusena eestikeelses ajakirjanduses avaldatud eesti meremeeste Jaapani reisikirju alates varaseimast reisikirjast 1867. aastal kuni XIX sajandi lõpuni. Need ilmusid ajal, mil Eestis toimus rahvuslik ärkamine alates esimestest ideedest kuni poliitiliste nõudmiste tekkeni. Meremehed olid laia silmaringiga ja mitmekülgse elukogemusega ametirühm, kes puutusid maailmas rännates kokku erinevate maade ja rahvastega. Nii tekkis oskus neid omavahel võrrelda ning kujunes arusaam rahvusest. Kõike seda kajastasid nad kodumaistele lugejatele Eesti ajalehtedes ilmunud reisikirjades. Need tekstid annavad võimaluse analüüsida „oma” ja „teise” kultuuri võrdlemise…
Kaitstud doktoritööd
24. jaanuaril 2022 kaitses Merlin Kirikal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudis doktoritöö „„Olin lahti murdunud elule”: modernse soo ja keha kujutamine Johannes Semperi Teise maailmasõja eelses loomingus”. Doktoritöö juhendaja oli Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse vanemteadur Mirjam Hinrikus, oponendid Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktor ja Tallinna Ülikooli vanemteadur, akadeemik Jaan Undusk ning Tartu Ülikooli professor Raili Marling.
Doktoritöö uurib Johannes Semperi 1910.–1930. aastate proosa- ja esseeloomet värskest vaatenurgast. Töö eesmärk oli taasavada arutelu Semperi kompleksse loomingu ja selle kontekstide üle, teha soo- ja kehapõhiseid üldistusi tollase kiirelt moderniseeruva kultuuri kohta ning proovida muuta dekadentlik ja modernistlik kirjandus tänapäeva lugejale aktuaalseks,…
Doktoritöö uurib Johannes Semperi 1910.–1930. aastate proosa- ja esseeloomet värskest vaatenurgast. Töö eesmärk oli taasavada arutelu Semperi kompleksse loomingu ja selle kontekstide üle, teha soo- ja kehapõhiseid üldistusi tollase kiirelt moderniseeruva kultuuri kohta ning proovida muuta dekadentlik ja modernistlik kirjandus tänapäeva lugejale aktuaalseks,…
Lühikroonika
2. detsembril 2021 toimus tekstiuurijate aastalõpukonverents „Tekstipäev“. Esinesid Andrus Org, Riina Reinsalu (TÜ, „Millest kõnelevad raamatute kaanetekstid?”), Mari-Liis Madisson (TÜ, „Tänapäevasest patsutus- ja torkekultuurist”), Helen Hint, Helena Lemendik (TÜ, „Kas eestikeelsest magistritööst tasub otsida IMRaD-struktuuri?”) ja Ann Siiman (TÜ, „Vikipeedia artikli kirjutamine õppetöös: kas kasutamata võimalus?”). Ilona Tragel ja Külli Habicht (TÜ) juhatasid töötuba „Koroonapiirangute siltide intertekstuaalsus ja interpersonaalsus”. Tekstipäeva korraldas Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituut.
3. detsembril toimus Tartus Eesti Akadeemiline Usundiloo Seltsi konverents „Alternatiivsetest faktidest teadususuni”. Esinesid Siim Lill („Miks esoteerika ja vandenõuteooriad lahku ei koli?”), Kristel Kivari („Kalevipoeg ja hiiglased taevast: uusmütoloogia sõnumeid Para-Webi foorumist”), Marko…
3. detsembril toimus Tartus Eesti Akadeemiline Usundiloo Seltsi konverents „Alternatiivsetest faktidest teadususuni”. Esinesid Siim Lill („Miks esoteerika ja vandenõuteooriad lahku ei koli?”), Kristel Kivari („Kalevipoeg ja hiiglased taevast: uusmütoloogia sõnumeid Para-Webi foorumist”), Marko…
Ma kardan, et meie õnned on üksteisest eemal
Esmapilgul tundub verbiga kartma kõik selge olevat: see väljendab subjekti emotsionaalset seisundit, hirmunud olekut, mida põhjustab võimalik oht. Karta võib kurja koera, tigedat naabrit, äikest, sõda, koroonat, ebaõnnestumist ja mida kõike. Aga mis oht ähvardab seda, kes ütleb: Kardan, et olete valesti aru saanud või Ma kardan, et meie õnned on üksteisest eemal? Nendes näidetes on kartma-verbi leksikaalne tähendus tuhmunud ning vorm kardan väljendab kõneleja suhtumist et-lause sisusse (subjektiivsust) ja vestluskaaslasesse (intersubjektiivsust) (vt nt Narrog 2017). Sellistes liitlausetes on esiplaanil et-lause, vormiline pealause sisuliselt tagaplaanil. Järjendi ma kardan, et funktsioonis on toimunud nihe: see toimib diskursusemarkerina, nagu näiteks laialt levinud…
Diskursusemarker (ma) arvan (et) direktiivides
Artikli teema on igapäevases suhtluses esinevad lausungid, milles on kaks komponenti ja kaks suhtlustegevust: komplementlausega predikaadil põhinev arvamust väljendav diskursusemarker (edaspidi KP-marker) (ma) arvan (et) ja direktiiv. Näide 1 illustreerib artikli fookuses olevaid lausungeid.1 Vestluslõik on kõne infotelefonile, milles helistaja (H) soovib teada, mida peaks inimene tegema, kui ta on töötuks jäänud.
(1)
01
H:
.hhh tere. (.) .hhh öölge kas: te: oskate `öelda kuhu `elistada
02
kui inimene on jäänud `töötuks=et=mis: (.) ta peaks
03
`tegema=või.=h (.) .hhhh
04
(.)
05
V:
ma=arvan=et tööhõive`ametis peaks ennast=ää `kirja panema.
06…
(1)
01
H:
.hhh tere. (.) .hhh öölge kas: te: oskate `öelda kuhu `elistada
02
kui inimene on jäänud `töötuks=et=mis: (.) ta peaks
03
`tegema=või.=h (.) .hhhh
04
(.)
05
V:
ma=arvan=et tööhõive`ametis peaks ennast=ää `kirja panema.
06…
Komplementlausega predikaatidel põhinevate diskursusemarkerite kasutus eri registrites
Artiklis käsitleme diskursusemarkereid, mis on kujunenud kõnelejat tähistava tegevussubjektiga pealausest, millele järgneb komplementlause (Ma arvan, et see kana on surnud.). Selliseid markereid nimetatakse ingliskeelse terminiga complement-taking predicate markers (CTP-markers), meie kasutame eestikeelset terminit komplementlausega predikaatidel põhinevad markerid, lühidalt KP-markerid.
KP-markerid esinevad eri keeltes (nt ingl I think, I guess ’ma arvan’, sks ich denke ’ma arvan’, ich glaube ’ma usun’; pr je pense ’ma arvan’, je crois ’ma usun/arvan’; rts jag tycker ’ma arvan’, jag tror ’ma usun’ jm). Markereid on pragmaatikas uuritud palju, kuid ennekõike nende kujunemist, pragmatiseerumist (nt Aijmer 1997; Brinton 2017; Heine jt 2021). Markerite kasutust on…
KP-markerid esinevad eri keeltes (nt ingl I think, I guess ’ma arvan’, sks ich denke ’ma arvan’, ich glaube ’ma usun’; pr je pense ’ma arvan’, je crois ’ma usun/arvan’; rts jag tycker ’ma arvan’, jag tror ’ma usun’ jm). Markereid on pragmaatikas uuritud palju, kuid ennekõike nende kujunemist, pragmatiseerumist (nt Aijmer 1997; Brinton 2017; Heine jt 2021). Markerite kasutust on…
Partikkel VED’ udmurdi, komi ja ersa keeles
Idapoolsetes soome-ugri keeltes on diskursusepartiklid üldiselt hilise arenguga elemendid (Majtinskaja 2010) ja nende seas esineb märkimisväärne hulk laene kontaktkeeltest. Üks sagedasematest vene modaalpartiklitest ved’ (ведь ’ju, eks ole, ikka, ehkki’)1 on laenatud enamikesse vene keelega lähikontaktis olevatesse soome-ugri keeltesse (Majtinskaja 2010).
Artikli eesmärk on võrrelda partikli ved’ laenamismudelit kolmes soome-ugri keeles: ersa, komi ja udmurdi keeles. Ersa kuulub uurali keelte volga harusse mordva keelte hulka ning seda kõneldakse peamiselt Mordva Vabariigis ja selle naabruses olevatel aladel. Koos lähisugulaskeele mokšaga on mordva keelte kõnelejaid ligikaudu 432 000, neist 2/3 on ersa keele kõnelejad (Rueter 2013). Komi ja udmurdi keel kuuluvad permi harusse. Komi…
Artikli eesmärk on võrrelda partikli ved’ laenamismudelit kolmes soome-ugri keeles: ersa, komi ja udmurdi keeles. Ersa kuulub uurali keelte volga harusse mordva keelte hulka ning seda kõneldakse peamiselt Mordva Vabariigis ja selle naabruses olevatel aladel. Koos lähisugulaskeele mokšaga on mordva keelte kõnelejaid ligikaudu 432 000, neist 2/3 on ersa keele kõnelejad (Rueter 2013). Komi ja udmurdi keel kuuluvad permi harusse. Komi…
Sagedasemad diskursusepartiklid suulise liivi keele salvestistes
Diskursusepartiklid on osa partiklite sõnaklassist, mis on muutumatud ja lausungi süntaktilisest osast sõltumatud sõnad ning esinevad palju just suulises ja spontaanses keeles (Hennoste 2000: 1774; Erelt 2013: 19). Teistest partikliliikidest (nt suhtlus- ja toimetamispartiklitest) erinevad diskursusepartiklid eelkõige selle poolest, et nad ei esine kõnevoorus tavaliselt üksinda, vaid annavad pragmaatilise, kontekstist sõltuva lisatähenduse pigem lausungile (Hennoste 2000: 1777). Lausungis võivad mitu diskursusepartiklit esineda koos või moodustada ühendi, nagu näiteks eesti keele partikliühendid nii et, ja siis jm (Hennoste 2022 (ilmumas)). Diskursusepartiklitel on tekstis mitmeid funktsioone: nad võivad teksti liigendada, väljendada suhtumist või hoiakuid, märkida kõnes uut või juba teada olevat informatsiooni…
Diskursusepartiklid isuri keele Soikkola murdes
Artiklis antakse ülevaade diskursusepartiklitest, mida kasutavad isuri keele kõnelejad XXI sajandil. Partiklid üldiselt, eriti aga diskursusepartiklid, ei ole traditsioonilise keelekirjelduse keskne osa, seega ei ole üllatav, et grammatikates seesuguste perifeersete üksuste kohta enamasti infot napib. Isuri keele partiklite kohta puuduvad andmed pea täielikult.
Klara Majtinskaja (1982) esitab oma soome-ugri keelte kaassõnade, sidesõnade ja partiklite teemalises monograafias kümme isuri keele partiklit, millest vaid neljal on diskursusfunktsioon: Gā(n), Gǟ(n), Gi(n) ja kki(n). Mõni neist on selgelt teiste foneetiline variant, mis kahandab Majtinskaja nimetatud diskursusepartiklite arvu kaheni (minu andmetes vastavalt –ki ja –kaa/-kää). Mõlemaid on nimetatud emfaatilisteks (Majtinskaja 1982: 120).
Läänemeresoome keelte hulgas on isuri…
Klara Majtinskaja (1982) esitab oma soome-ugri keelte kaassõnade, sidesõnade ja partiklite teemalises monograafias kümme isuri keele partiklit, millest vaid neljal on diskursusfunktsioon: Gā(n), Gǟ(n), Gi(n) ja kki(n). Mõni neist on selgelt teiste foneetiline variant, mis kahandab Majtinskaja nimetatud diskursusepartiklite arvu kaheni (minu andmetes vastavalt –ki ja –kaa/-kää). Mõlemaid on nimetatud emfaatilisteks (Majtinskaja 1982: 120).
Läänemeresoome keelte hulgas on isuri…