Poolsaksa luule kui baltisaksa rahvaluule

Pärast Teist maailmasõda 1948. aastal Saksamaal Marburgis ilmumist alustanud baltisaksa kuukirja Baltische Briefe 1951. aasta juulinumbris avaldas Harry Schiller¹ artikli „Schanno bleibt trei” („Schanno jääb truuks”), kirjutades järgmist:

See oleks küllap suur tegemata jätmise patt, kui me vana hansalinna Riia juubeliaastal ei mõtleks ka „Schanno von Dinakantile”, ja võiksime hästi ette kujutada, kuidas see Dinakant bei Brickende² märjukeserõõmus filosoof ja juhuluuletaja kibedat kaebtust tõstaks, öeldes näiteks nõnda: „Hät keiner denn an mir gedacht, Wenn Jubiläum man jetzt macht! Was ist denn das fir Rigasch Fest, Wenn Schanno man zu Hause läßt?”³ [—] Tema sünniaasta on kadunud aegade hämusse, seltskonnakõlblikuks sai ta aga igatahes alles siis, kui huumoriküllased balti jutuvestjad Rudolf von Seuberlich ja N. Seemann von Jesersky ta oma hoole alla võtsid. Loendamatud tuntud ja ka anonüümsed autorid on tal sestsaadik samuti kõnelda lasknud ja see oli Otto Bongi teene, kes 1948. aastal oma brošüüris vähemalt osa neist värssidest, mida küllap ehtsa rahvaluulena vaadelda tohib, kokku koondas ja nõnda unustusehõlmast päästis. (Schiller 1951: 5)

Käesoleva artikli keskmes on baltisaksa kirjanduse üks allžanre, humoristlik poolsaksakeelne luule (sks halbdeutsche Dichtung) eriti selle lõppfaasis pärast Teist maailmasõda ja selle üks peategelasi, Schanno von Dinakant uusrahvaluulelise kollektiivse ja autori(te)st prii tegelaskujuna kajastamas baltisakslaste eneserefleksioone möödunud sündmustele ja hetkeolukorra kokkuvõttena. XIX sajandi baltisaksa literaatide viljeldud, segakeelse kunstluulena ja nn poolsakslaste ehk kadakate (väikesakslaste) keelepruugist alguse saanud poolsaksa poeesid hakkasid oma elukaare lõpus ilmutama rahvaluulelisi jooni. Baltisaksa luule ühe osa iseloomustamisel on esile tõstetud selle laenulist iseloomu: see võttis kodutunde tekitamisel ja avardamisel inspiratsiooniallikana appi eesti ja läti rahvaluule ja -pärimuse (vt Lukas 2009, 2011). Samal ajal tekkinud poolsaksa luule kohta võiks küsida: kas sellest sai lõpuks – või kogunisti pärast lõppu – baltisaksa päris oma rahvaluule, eesmärgiks samasugune kodutunde tekitamine ja avardamine?

Artiklis antakse esmalt ülevaade poolsaksa keelest, poolsaksakeelse luule tekkest, arenguloost ning uurimisseisust, vaadeldes seda kultuuriloolise, mitte aga lingvistilise nähtusena. Edasi vaadeldakse Schanno von Dinakandi tegelaskuju kujunemist ning muutumist teatavaks baltisaksa identiteedi kandjaks ja hääletoruks ning koduigatsuse kanaliseerimise objektiks. Vaadeldes ümberasumise ning Teise maailmasõja ajal ja järel kirja pandud ja käibel olnud poolsaksa luulet, mille üks peategelane Schanno oli, heidetakse esmane pilk ühele seni laiemalt tundmatule allikale: 1948. aastal Lääne-Saksamaal ilmunud Otto Bongi omakirjastuslikule Schanno-luuletuste kogule (Bong 1948) ja selle variantidele.

Keelest ja (rahva)luulest

Poolsaksa keel oli üks baltisaksa keelepruugi allvariante. Paul Ariste on toonud poolsaksa keele kreoliseerunud keelevariandi näiteks, mida eestlased tarvitanud suhtluses sakslastega:

Sakslased kutsusid seda keelt Halbdeutsch, s. o. poolsaksa keel. See nimetus on käigus ka rahvusvahelises keeleteaduslikus kirjanduses ja on eelistatavam kui kadakasaksa keel, sest kadakasaks tähendab meil ühemõtteliselt rahvuslikku renegaati. Poolsaksa keel polnud omane üksnes kadakatele, see oli omal ajal küllaltki ulatuslikult tarvitusel. Usutavasti oli juba keskajal ja uusaja alguses eestlasi, kes sakslastega rääkides tarvitasid eesti keele sugemetega alamsaksa keelt. [—] Poolsaksa keel oli meil ajalooliselt tingitud nähtus, nagu seda üldse on kreoliseerunud keeled. Ta taandus koos saksa keelega meie avalikust elust. (Ariste 1979: 403, 406)

Vanal-Liivimaal kõneldi hansaruumi lingua franca’na keskalamsaksa keelt. Selle baasil kujunes XVIII–XIX sajandiks ülemsaksa murretest ja kohalike kontaktkeelte mõjusfääris ning pideva sisserände kontekstis välja baltisaksa keel (vrd Schlau 2000: 18). Baltisaksa sõnaraamatut (BSS) 1920-ndate algul koostama asunud Oskar Masing (1874–1947) defineeris XX sajandi algupoolel baltisaksa keelt kui murdelise varjundiga ülemsaksa kõnekeelt (sks Umgangssprache), millel on „häälduses, vormistikus, süntaksis ja sõnavaras siiski selgelt äratuntav regionaalne varjund” (Masing 1923: 83). Kuna aga puudus saksakeelne talupoegkond nagu Balti provintsidele lähimal saksa keeleruumi alal Ida-Preisimaal, siis ei saa rangelt võttes baltisaksa keelt dialektiks nimetada, kuigi seda vahepealsed baltisaksa autorid on tihti ja muu hulgas pragmaatilistel kaalutlustel teinud. Baltisaksa keel oli valdavalt ühiskonna ülemkihtide kõnekeel, mille käsitlus- ja uurimisloo alates XVIII sajandist kuni 2014. aastani leiab baltisaksa keele annoteeritud bibliograafiast (Balode jt 2016). Olemas on ka eestikeelne lühiülevaade baltisaksa keelest ja mitmekeelsusest niinimetatud kolme kohaliku keele näitel (Bender 2021). Kahe maailmasõja vahel uuris mitmekeelsust Eestis baltisaksa kooliõpilaste näitel Andreas von Weiss (1954; 1959), viimastel aastatel on käsitletud seda baltisaksa anekdootide (Jänes 2024) või eri kirjandusteoste varal (Jänes, Saagpakk 2021). Paul Johanseni ja Heinz von zur Mühleni (1973) klassikaline kirjeldus Liivimaa keelte sotsiaalsest struktuurist kesk- ja varauusaegses Tallinnas kehtis põhijoontes sarnasena kuni tsaariaja lõpuni. Nii olevat ülemkihid rääkinud puhtamat ja paremat saksa keelt kui kesk- ja alamkihid kuni nn väikesakslaste (Kleindeutsche, Kleinbürger) ja saksa keelt väga loovalt purssivate poolsaksakeelsete nn kadakasakslaste (Halbdeutsche, Kaddikdeutsche, Wacholderdeutsche) kihini välja. Keelte alumise kihistuse moodustasid keskajal mittesakslased ehk Undeutsche (eestlased ja lätlased). Nagu edaspidi näeme, kanti mõnes hilisemas tõlgenduses puuduva saksa talupoegkonna roll – vähemalt, mis puudutas rahvaluule või -laulu küsimusi – üle väike- ja poolsakslaste kihile.

Ärkamis- ja venestusajal ning tärkavates rahvuskirjandustes tekkis saksastumisele alternatiive, poolsaksa keelepruugist sai eesti resp. läti rahvuslikus narratiivis pilamise sihtmärk. Nagu Walter von Wistinghausen (1954: 5) oma poolsaksakeelses luuleraamatukeses nentis: „poolsakslased on eestlaste rahvuslikust ärkamisest alates hakanud välja surema”. Eesti kirjanduses on tõenäoliselt tuntuim kadakasaksa keelepruugi näide August Kitzbergi novell „Veli Henn”, kus Kniks-Mariihen ehk talutüdruk Mari on mõne linnas veedetud kuuga juba sakslaseks saanud, rääkides ainult „puhast saksa keelt” ehk eestipärast poolsaksa keelt. Talle sekundeerib mõisateenijatest agraareliidi esindaja madam Muru. Läti kirjandusloost on võrdväärse kujuna tuntud Reinis ja Matīss Kaudzīte romaani „Mērnieku laiki” (Kaudsit, Kaudsit 1879) uhkeldava poolsakslase Švaukstsi tegelaskuju, kes kõneleb lätipärast poolsaksa keelt. Omaette uurimust vääriks tema repliikide kolmikvõrdlus, kuivõrd romaanist on olemas nii saksa- kui ka eestikeelne tõlge.⁴

Samas ei saa väita, et haritumate ja seisuslikult kõrgemal positsioonil olijate keelepruuk, see n-ö päris baltisaksa keel oleks ilmtingimata ja alati palju saksapärasem ja puhtam olnud. Mitmekeelses argikeskkonnas, kus mittesakslased olid enamuses ja ülemkihtide lapsed esimesed eluaastad tihtilugu kohalike teenijate seltsis veetsid, õppides esimesena ära pigem eesti või läti keele, oli kohalike keelte oskamine mingisuguseski osas tarvilik (vrd Bender 2025: 759–763). Või siis kui alamad seisused purssisid saksa keelt, kõneldi nendega parema mõistetavuse huvides mingis osas samalaadset murrakut. Juba XVIII sajandil märkis Hupel väike- ja poolsakslaste keelepruugist kõneldes, et ka kõrgemate seisuste esindajate keelepruuk on üsna kirev, „pööbellik” ning kohalike sõnadega pikitud: „Nii võib kuulda maal koguni isikute suust, kes mitte pööbli, vaid koguni haritud inimeste klassi kuuluvad, et nad näiteks ütlevad: „er fuhr mit einem W a n k e r in den K a s i k um M a r j a d zu sammeln”” (’ta sõitis vankriga kaasikusse marju korjama’, Hupel 1795: XIX). Ilmekalt on koduõpetajate pedagoogilisi vaevu oma õpilaste puhta saksa keele nimel kirjeldanud baltisaksa kirjanik Otto von Taube (1944: 163), kes esimestel eluaastatel tundis end eesti keeles kodusemalt kui saksa keeles. Kooliõpetaja Carl Hoheisel (1860: 5) nentis aga kibedusega, et baltisaksa koolinoorsoo saksa keeles valitsenud „Paabeli segadus, milles kool suudab suurt vaeva nähes mõningat korda luua, kuid mida harva õnnestub täiesti kõrvaldada”, pidades puhta saksa keele suurimateks vaenlasteks kohalikke keeli ja prantsuse keelt. Võib küllap nentida, et igapäevase keelekasutuse poolest leidus ilmselt igas korralikus baltisakslases ka sutike poolsakslast.

Ja kui juba sotsiaalse redeli ülemisel pulgal asuvat baltisaksa keelt ei saa päris lahus hoida mittesakslaste ja poolsakslaste keelest, siis on seda keerulisem teha poolsakslasest redelipulga võrra kõrgemal asuvate väikesakslaste ehk nn lihtsa mehe keelepruugiga (vrd Plath 2011). Kuidas eristada seda poolsaksa keelest? On proovitud poolsaksa keelt defineerida ja tüpologiseerida ning tõmmata piirjooni selle ja väikesakslaste keelepruugi vahel (nt Mitzka 1923; Stammler 1922; Kiparsky 1936; Stegmann von Pritzwald 1952), kuid need on siiski jäänud ähmasteks ja täit selgust pole. Nagu on nentinud Vahur Aabrams, ei võimaldanud „poolsakslaste paiknemine varju ja valguse vahel seda keelelist nähtust fikseerida, kuivõrd ka nende positsioon oli sarnaselt kogu Balti provintside ühiskonnaga pidevas muutumises” (Aabrams 2023: 804).

Georg Julius von Schultz (Schultz-Bertram, Dr. Bertram), „unistajakalduvusega” Halbdeutsch’i entusiast (Undusk 1992: 587) pidas poolsaksa keelt kui baltisaksa ja eesti resp. läti keele „sohilast” oma poolsaksakeelsete luuletuste kogu (1869) eessõnas hoopis Balti provintside tulevikukeeleks:

Aga mina tahaksin sellele lapsele hüüda: ära häbene ennast, kõnele nagu sa oskad ja peab. – Ja kes teab, mis tulevik sellele lapsele on määratud? – Ehk saab see keelemurre siis, kui vanemkeeled on kadunud, kord Läänemereprovintsides valitsevaks. Oma sellises tänases vormis oleks see kole! Aga ta on arenemisvõimeline – tal on tulevikku. Poolsaksa keel näib ebameeldiva ja madalana, kuna isikud, kes seda kasutavad, veel harimata seisusesse kuuluvad. Siiski on selles silmanähtavalt olemas elemendid, mis on vajalikud hästikõlava murde jaoks. (Bertram 1869: 2–3)

Kui poolsaksa ja väikesaksa keelepruugil on keerulisevõitu vahet teha, siis ei maksa ehk poolsaksa luulet – samamoodi nagu ka poolsaksa keelt – liialt tõsilingvistiliselt analüüsima ja tüpologiseerima hakata. Poolsaksa keeles kui keelelises vahekihis olid XIX sajandil käimas aktiivsed sulandumisprotsessid ja see oli „väga venivate piiridega, ka ajas kiiresti teisenev fenomen” ning „ei maksa loota, et kõik Halbdeutsch’i kasutanud kirjamehed võtsid näiteks sõnavara osas täpset mõõtu oma autentsest sotsiaalsest ümbrusest” (Undusk 1992: 588). Eriti XX sajandil valminud luuletuste puhul tuleb tõdeda, et tegu oli individuaalsete, teatud tüüpilisi ja seega äratundmisefekti tekitavaid jooni ilmutavate konstrueeringutega, loomingulise keeleseguga à la Karl Martin Uhhuu Tohuvabohu saare murrak (Keem 1987). Lisandusid erinevused keelealati: tuleb eristada eesti- ja lätipärast poolsaksa luulet, kuhu mõlemasse viskas sisse vene, aga kohati ka baltisaksa keeles samavõrra levinud prantsuse keele elemente. Guido Eckardt (1904: 35) nendib oma pajatuses kohaliku saksa keele eripäradest, et eestlase jaoks olnud saksa keel vähem suupärane kui lätlase jaoks, nii et eestipõhjaline Halbdeutsch olnud iseloomulikumate joontega kui läti oma. Poolsaksa luule kui kirjandusliku fenomeni puhul polegi oluline, kas tegu on puhta poolsaksa- või väikesaksakeelse luulega. Kas ja kuidas oleks neil võimalik vahet teha – ja kas see oleks, kui eesmärgiks pole lingvistiline analüüs, üldse vajalik?

Dr. Bertrami teos on Jaan Unduski (1992: 591) sõnul saksa ja eesti kirjanduse tekstisiseste kokkupuudete haripunkte, kus „kakskeelsus kui eluliselt või eetiliselt pealesunnitud valik ei mängi [—] enam märkimisväärset rolli, kakskeelsus on ühtäkki lihtsalt ehtbaltilik loomingulise vabaduse märk”, „vaba esteetiline eluavaldus”:

M. Kalda on [—] analüüsinud Malmi „Põltsamaa sõprust” kui makaroonilise, s. t. segakeelse poeesia näidet, mis üldplaanis ei tekita muidugi vastuväiteid, niivõrd kui selles tehakse panus sotsiaalse poolkeelsuse jäljendamisele või n.-ö. loomingulisele keelesegule. Ent küsimus seisneb selles, m i l m ä ä r a l, millises ulatuses on Halbdeutsch-luule igal konkreetsel juhul makarooniline ja mil määral „lihtsalt” baltisaksakeelne, olgugi siis, et selle keele madalstiilne esindaja. (Undusk 1992: 589)

Nagu näha, pälvis poolsaksa keel sakslaste huvi – ja seda nii praktilisest kui ka teoreetilisest vaatenurgast. Praktiline ehk luuleloomeline huvi leidis väljenduse trükisõnas XIX sajandi algupoolel. Keeleteaduslikult oli poolsaksa keele olemasolu küll juba Hupelist alates ära märgitud, kuid seda hakati koos teiste rahvalikumate keelekihistustega pragmaatiliselt väärtustama alles XX sajandil, kus seda toetas ka muutunud ideoloogiline hoiak. Juhtivad baltisaksa ringkonnad püüdsid pärast 1905. aasta revolutsiooni hõlmata saksa asja ajamisse võimalikult kõiki sakslaste kihte, teiste hulgas ka senisest poliitilisest ja kultuuritööst eemale jäänud väikesakslaste kirjut seltskonda, mida võiks tõesti nimetada kaheteistkümnendal tunnil appi võetud „eneseturgutusvahendiks” (Undusk 1992: 588). Üks selline keskne organisatoorne meede oli saksa ühingute (Deutsche Vereine) asutamine, mida on oma memuaarides valgustanud näiteks nii Eduard von Stackelberg (2017) kui ka Oswald Hartge (2021). Uus tähelepanu sai väike- ja poolsaksa keelepruugile osaks pärast Esimest maailmasõda seoses baltisaksa sõnaraamatu koostamisega (Bender 2009). Sellest perioodist pärineb ka järjekindel baltisaksa keele dialektiks nimetama hakkamine. 1930-ndate teisest poolest alates tärkas Saksamaal ühtäkki huvi siinsete sakslaste vastu, neid toetati rahaliselt ning võeti sealse murdesõnaraamatute võrgustiku liikmeks (Bender 2009). Nüüd sooviti keelenäiteid koguda ning uurida keelekasutust kogu spektri ulatuses, mis alles nii moodustab tervikliku „keelelise varanduse selle parimas tähenduses”, nagu rõhutas Masingu kolleeg ja kaasvõitleja, Riia muinasteaduste seltsi ning sõnaraamatutoimkonna esimene esimees Hermann von Bruiningk (Bruiningk jt 1921a: 6), pidades oluliseks ka rahvaluulelist ja argikultuurilist poolt. Toimkond seadis eesmärgiks „koguda kõike, mis omapärast koduses ja kõnekeeles, käsitööliste, õpilaste ja üliõpilaste keeles elab, ka tähenduse, häälduse, rõhu, grammatika või lauseehituse poolest tähelepanuvääriv on” (Bruiningk jt 1921b: 89). Riia ajalehes Rigasche Rundschau avaldatud sõnaraamatutöö alustamise üleskutses nimetati ka Schannot otse nimepidi: „Meie „Düünakandis” avaneb uus, kuid paljudele meist vana tuttav maailm. Seal võib ka „Schanno von Dinakant” sõna saada ja peab saama, võib kiruda ja põhjata, nii nagu talle harjumuspärane on. „Pirts-peen” ei tohi keeleuurija olla, ükski jämedus ei tohi tal kahe silma vahele jääda. Ka on meie baltisaksa keelel nii palju õrna ja kaunist pakkuda, et meil ei tarvitse sääraseid metsikuid võsusid peita.” (Bruingink jt 1921a: 5)

Aastakümnetega jõuti koguni niikaugele, et 1958. aastal, mil sõjas hukka saanud sõnaraamatukogu hakati taastama, nentis sõnaraamatuga alustamise aastal Riias sündinud ja sealses klassikalises saksa gümnaasiumis küllap ka Masingu õpilane olnud kohanimeuurija Wolfgang Laur (1921–2009): „Nüüd saab mõista, et keeleteadlast huvitab palju enam meie väikese rahvakihi väidetavalt „vale” ja „harimatu” saksa keel kui haritud ülemkihi keel” (Laur 1958: 205).

Baltisaksa sõnaraamatu koostaja Oskar Masing uuris ka baltisaksa (uuemat) rahvalaulu, avaldades 1930. aastatel kaks kogumikku. „Volkslieder aus neuerer Zeit” (Masing 1934) sisaldas kümmet rahvalikku laulu, ühes meloodiate ja eri tekstivariantidega XVIII sajandist alates. Need olid eesti kultuuriruumiski XIX sajandil ja hiljem laialt levinud kurbliku sisuga rahvaballaadid. Masingu avaldatud näidetes olid nende tegelasteks näiteks jääger või ritter Ewald, Eduard, Edmund või Hugo ja tema südamedaam Ida, Lina või Wilhelmina, lugu lõppes enamasti kas surnuaial või kloostris. 1937. aastal ilmunud uurimus XIX sajandi baltisaksa rahvalaulust (Masing 1937) ei olnud enam võrdlev allikapublikatsioon, vaid 113 laulu, sealhulgas baltisaksa üliõpilaslaulude, mitmekülgne analüüs. Palju näiteid pärines Walter Andersoni kogust. Masing (1937: 69) selgitab eessõnas, et baltisaksa rahvalaulude alalhoidmine, säilitamine ning edasikandmine käis Baltikumis peamiselt madalamate ühiskonnakihtide („käsitöölised, väikekaupmehed, õmblejannad, [—] mõisavalitsejad, mõisarentnikud, alammetsnikud, maamõõtjad, möldrid, kõrtsmikud, köstrid, koolmeistrid, virtinad”) toel ja seda põhjusel, et Baltikumis saksa talupoegkond peaaegu puudunud. Masing tõstab esile väikesakslaste tähendust, keda „toonase „ülemkihi” hariduskõrkus halvustavalt, paremal juhul üleolevalt” võttis kokku koondnimetuste „Knoten [’matsid’] ehk Kleindeutsche, väikesed inimesed” all. Masing (1937: 95) rõhutab, et Baltikumis polevat maa ja linna vahel kontakt kunagi katkenud ja samamoodi püsinud kontakt ülem- ja alamkihtide vahel. Ta nendib, et ka „nõudlikumates ühiskonna- ja haridusringkondades” olid levinud rahvaballaadid, mis parodeerisid poolsaksa keelepruuki, mida võib nimetada poolsaksa luuleks ja kus ülemkiht ise, harimatute väikesakslaste ning saksa keelt purssivate eestlaste ja lätlaste keelepruugi üle muiates seda karikeeris ning end sellega amüseeris (vt Masing 1937: 75–76). Ehk siis omistati enam-vähem tagantjärele vaates sellele sotsiaalselt liikuvale vahekihile kõrgemate seisuste ning pool- ja mittesakslaste vahel parema puudumisel talupoegkonna omadused ja roll. Kui eestlastel romantiseeritult tagasi lätete juurde igatsedes „ainult parsil elab luule, ainult vommil sigib suur idee” (Vilde 1913: 52), siis baltisakslaste idee ja luule elasid algupärasust otsides või kohati koguni seda natuke ihaledes mõisavalitseja, möldri ja käsitöölise majas. Ja ikkagi – kuna väike- ja poolsakslaste eraldusjoon oli väga ujuv, siis küllap võib tagantjärele ka kadakaid servapidi baltisaksa „rahvaks” pidada. Siit ongi ainult sammuke poolsaksa luuleni, mis oma arengu viimases etapis muutus baltisaksa rahvaluuleks ja koguni üheks baltisaksa identiteedi kandjaks.

Poolsaksakeelse luule algusest

Poolsaksakeelse luule ja selle tuntuimate autorite Jacob Johann Malmi, Dr. Bertrami, Arthur Usthali ja Rudolf Seuberlichi senised põhjalikumad käsitlused on peamiselt vaadelnud poolsaksa luule n-ö klassikalist perioodi XIX sajandil ja varasel XX sajandil. Seda on tehtud kas karnevalilikkuse võtmes (Aabrams 2007; 2023) või uuritud poolsaksa luulet ajaloolis-argikultuurilisest (Redlich 1937), lingvistilisest (vt nt Ariste 1979, 1981: 70–76; Lehiste 1965) või kirjanduslikust aspektist (Kalda 2000). Algust on tehtud ka Schanno tegelaskuju arenguloo visandamisega (Bender 2023). Teise maailmasõja järgne poolsaksa luule on käsitlemist leidnud Walter von Wistinghauseni loomingu (1954) näitel (vrd Aabrams 2007, 2023).

Alguse sai baltisaksa poolsaksakeelne luule XIX sajandi esimesel poolel, mil seda saksa-eesti-läti-vene-ja-kes-teab-mis-segakeelset humoristlikku luulet hakkasid viljelema baltisaksa literaadid. Esimene autor, kes selles žanris kirjutama hakkas, oli Jacob Johann Malm, kelle 1818. aastal valminud „Oberpahlsche Freundschaft” (vt Malm 1961) sai enneolematult populaarseks ning levis anonüümselt ja käsikirjaliselt, ilmudes trükis alles 1857. aastal autori nimega. Eespool nimetatutele lisaks viljelesid XX sajandi algul poolsaksa luulet Bernhard Semenow, Nikolai Seemann von Jesersky ja Walter von Wistinghausen. Wistinghausen kirjutas oma luuletused mõisavalitseja Pirki seiklustest küll alles pärast Teist maailmasõda, kuid paigutas tegevusaja Esimese maailmasõja eelsesse aega.

Nagu Oskar Masing möönis, olid poolsaksa rahvaballaadid ülemkihtide seas levinud. Poolsaksa luule parimad tsitaadid käibisid baltisakslaste seas ka pärast ümberasumist samaväärseina kõnekäändude ja kirjandustsitaatidega, kinnitab Robert von Lemm (1955: 9) oma arvustuses Wistinghauseni Pirki-poeesidele: Malmi „killud on baltisakslaste seas elavas kasutuses”. Undusk tõdeb sellele viidates, et „ilmselt pidi „Põltsamaa sõprus” peegeldama mingeid kogu balti seltskonnale hästi mõistetavaid elutundelisi erijooni” (Undusk 1992: 588). Seda kinnitab asjaolu, et lisaks poolsaksa luulele olid baltisaksa kultuuris käibel ka poolsaksa anekdoodid (Schroeder 1943), proosavormis tekste leidus samuti poolsaksa luulekogudes (nt Seuberlichil, Bertramil). Poolsaksa kirjandustraditsiooni eksistents nii luule- kui ka proosavormis vastas ilmselt millelegi olemuslikule baltisaksa elutunnetuses. Ja nagu nendib taas Undusk (1992: 589): nimekas baltisaksa ajaloolane, Riiast pärit Reinhard Wittram teadis, mida kirjutas, kui arvas, et mitte ainult juudid või eestlased ei pea eneseirooniat oma naljasoone tugevuseks, vaid ka baltisakslased.

Poolsaksa luule humoristlikuks meelisžanriks originaalloome kõrval olid üldtuntud (saksa) luuleklassika adapteeringud poolsaksa keelde ja olustikku. Palju kirjutati selliseid poolsaksa töötlusi, põimides madalat ja kõrget nii sisult kui ka keeleliselt, näiteks Johann Wolfgang von Goethe, Ludwig Uhlandi, Carl Theodor Körneri, Heinrich Heine või Gottfried August Bürgeri ballaadide tekstidele (vrd Usthal 1903). Usthali ümberluulendusi, aga ka originaaltekste koondava luulekogu pealkirigi „Goethe, Bürger, Uhland und ander’ in halbdeutsche lustije Zunge gesungen von Arthur Usthal” viitab adaptsioonidele. Iga luuletuse juures on antud viide originaali autorile, kuid mitte konkreetsele luuletusele, mis ilmselt üldtuntuse tõttu viidet ei vajanudki. Nii on Usthali kirjutatud poolsaksa variandis Goethe kuulsast „Nõmmeroosikesest” (Usthal 1903: 25–26) säilitatud küll värsimõõt ja rütm, kuid sisu on uus: lille imetleva poisi asemel imetleb uusvariandis murdvaras rahakappi („Sah ein Dieb ein Geldschrank stehn, / Geldschrank mit feste Thüre”), lubades ukse lahti murda. Poolsaksakeelsusele viitavad Usthali variandis tegelikult vaid kõrvalekalded grammatikas, mitte aga leksika: „mit feste Thüre” pro „mit fester Thüre” (’tugeva uksega’); „in Nacht” pro „in der Nacht” (’öösel’); „mit seine Blendlaterne” pro „mit seiner Blendlaterne” (’salalaternaga’).

Tuntud oli ka Ludwig Uhlandi (1787–1862) looming ning tema ballaad „Des Sängers Fluch”, mis eesti keeles on tuntud rahvaliku lauluna „Kaks laulijat”. Selle ballaadi luulendas Usthal ümber „Leierkastimehe needuseks” („Leierkastenmann seine Fluch”, Usthal 1903: 47–51), paigutades tegevuse lossi asemel Nõmme trahterisse Tallinna lähedal, kus kuninga, kuninganna ja trubaduuride asemel teotsevad „körtsmik”, kõrtsimamma ja leierkastimees ahviga, kellele antakse korraldus olla tragi ja tantsida nagu parun („sei traggi, liebe Sohn! / Mach uns nu ja nich Schande und tanz wie ein Baron”). Ahvi singiga söötmisest tekkinud tüli käigus saab ahv surma ja leierkastimees neab kõrtsi ära, et sinna keegi enam Tallinnast napsi võtma ei tuleks: „So daß kein Revalenser dein Krug nicht mehr besucht!” Uhlandil jääb loss varemeteks pärast seda, kui noor laulik armukadeduse tõttu tapetakse. Ent Nõmme trahteril läheb paremini ja taevas ei võta leierkastimehe needmissõnu kuulda: trahter ehitatakse veel suuremaks ja tallinlased tulevad endiselt väljasõitudele, ostes „Schnaps, Thee, Kaffe, Kwas, Limonade, Bier” (’napsi, teed, kalja, limonaadi, õlut’). Siiski valitseb maailmas teatav õiglus ja kõrtsirentnikku tabab saatuse kättemaks: „Bloß, wer vor lange Jahren es hätte arendiert, / starb kürzlich, letzte Winter – er wurde opperiert” (’ainult, et see, kes paljude aastate eest selle rendile võttis, / suri hiljuti, mullu talvel – teda opereeriti’).

Ilmselt vastas ballaadi retseptsioon samuti millelegi väga olemuslikule baltisaksa romantilise idealismiga pikitud pragmaatilises elutunnetuses, arvestades baltisaksa luule ballaadilembust (Lukas 2012), mis sai poolsaksa ümberluulendustes karnevalilikkuse võtmes (vrd Aabrams 2023) uue kuju. Pole nähtavasti vale oletada, et neid luuletusi sellisel uudsel kujul – nagu nende originaalegi – tõesti lauldi, sest originaalluuletused on valdavalt viisistatud ja uusversioonides on säilinud laulmise eelduseks tarvilik rütm ja meetrum. Seda enamgi, et luuletuste ümberpanijad isegi olid mitmekülgsed loojad ja näiteks Rudolf Seuberlich oli tuntud libretisti ja heliloojana.

„Nõmmeroosikesest” ja Uhlandi laulikute-ballaadist on olemas teisigi poolsaksa adapteeringuid, autoriks Riias tegutsenud ja Schanno üheks ristiisaks olnud Nikolai Seemann von Jesersky (1851–1921). Tema teoses „Dinakantsche Geschichten in Gedichten” (1904, 1913) ilmunud poolsaksa „Nõmmeroosikese” („Haideröschen”) kohta on märgitud, et see on ibersetzt (’tõlgitud’), ja see on paigutatud kuskile Düüna silla juurde. See, mis Goethel on öeldud läbi lillede, saab Jeserskyl toksilise maskuliinsuse tingimustes teoks: peategelane saab „weiβ un scheen” Mätchen’ilt (’valgelt ja ilusalt neiult’) matsuga musu kätte (Seemann von Jesersky 1913: 49). Uhlandi ballaadiga on lugu veel traagilisem. Jesersky variandis toimub tegevus samuti kõrtsis, mille lõpp on aga kurb: kõrts läheb põlema ja pärast „pasarnikute” (Puscharniks ’tuletõrjujad’) lahkumist on kõrts sarnaselt lossiga saanud ahervaremeks, millest on vaid korsten kurvalt püsti. (Seemann von Jesersky 1913: 74–78)

Schanno sünd ja elukäik

Poolsaksa luule üks tuntumaid tegelaskujusid, Riiast nn Düüna-kandist pärit „lihtne mees” Schanno alias Jeannot ühes oma naise Lina ja sõprade Willumiga ning teistega ilmus kirjandusse XIX sajandi lõpul ja temast sai enne Esimest maailmasõda populaarne kupleetekstide tegelane. Kahtlemata oli ta poolsaksa luule kõige elujõulisem ja pikaealisem tegelaskuju. Pärast baltisaksa kogukonna elu pöördeliselt muutnud ajaloosündmusi Schanno emantsipeerus, võttes kahe sõja vahelises baltisaksa ajakirjanduses sisse narri positsiooni, asudes nii luule- kui ka vestevormis vaatlema päevakajalisi sündmusi ja suundumusi. Riia saksa lehtedes ilmus koguni Schanno-koomiks. Eesti kultuuriloos võiks hilist Schannot võrrelda Kärna Ärni või Elisabeth Jõhviga või varasemast näitleja Mari Möldre (1890–1974) Joosep Tootsi tegelaskujuga, kes vestelis-naiivses stiilis ilmaelu ja poliitikat kommenteeris ja kelle suupruukimise pärast Möldre pea iga valitsuse ajal kinni istus või karistust kandis.

Teise maailmasõja ajal ja järel säilitas Schanno oma narripositsiooni, omandades aga teataval määral ka baltisaksa identiteedi kandja rolli. Argisem päevakajalisus oli asendunud pöördeliste sündmustega, mida Schanno endises stiilis tabavalt ja humoorikalt kommenteeris, reflekteerides baltisaksa kogukonna tundeid ja mõtteid. Selles arengus kristalliseerus Schanno (ühes oma kompanjonidega) poeet-filosoofiks, muutudes eriti produktiivseks vabas ühiskasutuses oleva tegelaskuju, baltisaksa rahvusgrupi folkloorse alter ego’na. Aastakümneid arvukate ümberkirjutustena ringlevates tekstides jälgis ta baltisakslaste tüüpilist saatust: ümberasumist 1939. aastal, elu Warthegaus okupeeritud Poola territooriumil, kuhu baltisakslasi ümberasumise järel paigutati, põgenemist 1945. aasta jaanuaris-veebruaris Nõukogude vägede eest läände ja elu sõjajärgsel Saksamaal ühes kohatise emigreerumisega üle mere. Schanno oli alati kohal, nii nagu väideti ka ülal viidatud Riia linna sünnipäeva puhuses Baltische Briefe 1951. aasta numbris. Oluliseks vaheks varasemate Schanno-luuletustega oli saanud anonüümsus: kuigi kohati üsna kindlale algallikale omistatavad, levisid need luuletused kergelt varieeruvate ohtrate ümberkirjutustena, omandades üsna ruttu rahvalaululise iseloomu. Walter von Wistinghausen (1954: 5) rõhutas oma poolsaksa luulekogu eessõnas selliste tekstide olulisust kodumaa-sideme ja -meenutuse alalhoidjana: „Mõte tuua see raamatuke avalikkuse palge ette tulenes soovist seda hääbuvat keelekõla, mis on meie jaoks ka kodumaakõla, vähemalt mõne näite varal talletada.” Raamatu esmaväljaanne ilmus 1954. aastal kirjastuses Kluge & Ströhm, mille viimane sõjaeelne omanik Kurt Weiss (1898–1976) jätkas pärast ümberasumist Tallinnast 1939. aastal tegevust Warthegau pealinnas Posenis (tänapäeva Poznań Poolas) ja seejärel Lääne-Saksamaal. Kordusväljaanne ilmus 1965. aastal teises baltisaksa kirjastuses, mille 1950. aastal asutas Riias sündinud Harro von Hirschheydt (1925–2017) Saksamaal uue ettevõttena ja mis tegutseb praeguseni, kuigi ainult antikvariaadina.

Schanno sündis Riias, kus tema kirjanduslik ristiisa Bernhard Semenow (1880–1924) töötas ajakirjanikuna. Semenow taaskasutas Schanno loomisel Rudolf Seuberlichi (1895a, 1895b) varasemaid tegelasi luuletustest „Eine Spuckgeschichte” („Sülitamisjutt”) ja „Kradowoi” („Kardavoi”), koondades kokku poolsaksa kardavoi Mikkel Kalningi, uulitsapoisid Schanno ja Carli ning nende vanema kolleegi Thompsoni (selle, kes oli „kõige parem sülitaja”). Uus kangelane sai nimeks Schanno von Dinakant. Seuberlich (1841–1913) oli kirjanduslike huvidega aktiivne ettevõtja ja seltskonnategelane Riias ning avaldas mitu humoristlikku poolsaksakeelset luulekogu (Seuberlich 1878a, 1878b, 1905). Tema luuletuste populaarsus küündis koguni selleni, et 1902. aastal ilmus Wilhelm Schefferti Kunstanstalti väljaandel postkaardiseeria, kus on kujutatud värvikaid tüüpe ja turunaisi Seuberlichi poolsaksakeelsetest luuletustest tuntud argifilosoofilisi elutarkusi jagamas (Schanno von Dinakant 2020). Näiteks võib tuua pitoreskse stseeni Riia turul munade värskust kontrolliva turueidega, mida ilmestab Seuberlichi luuletsitaat: „Mensch is akurat wie Ei: / Gute kann man durchsehn klar, / Aber is was schlecht dabei, / Bleibt es dunkel ganz und gar.”⁵ Mitmed Schanno von Dinakanti ehk läti keeli Žanis Daugavmalā ja sõpradega postkaardid illustreerivad ka Andris Caune (2020) raamatut Riia turu ajaloost. Seuberlichi nekroloogis tõstetakse teda esile kui rõõmsameelset meest, kellel „vaevalt oli kunagi ühtegi tõsist vaenlast” ja kelle loomingus tõusevad esile „baltische Schnurren” (’balti naljalood’), „mille kultuurilooline ja keeleline väärtus seisab küll kõrgemal nende poeetilisest vormist, millest hoolimata aga Seuberlichi võib täie õigusega ja ainukesena lisada kahe teise balti murdeluuletaja J. J. Malmi („Põltsamaa sõprus”) ja Schultz-Bertrami seltsi” (Schilling 1913: 149).

Bernhard Semenowi esimene Schanno-lugude vihk „Schanno von Dünakant. Eine Sammlung Dünakant’scher Original-Couplets und Lokal-Vorträge. Verfaßt und in Musik gesetzt von Bernhard Semenow” ilmus 1903. aastal. Järgnes kaheksa vihku aastatel 1906–1908. Semenowi humoristlikud luuletused olid kirjutatud kupleedena ja mõeldud esitamiseks muusikalise saatega, muu hulgas Riia vasakkaldal asuv Hagensbergi (lt Āgenskalns) suvemõisa kolooniana tekkinud eeslinna suveteatris. Semenowi tekstid peegeldavad poliitilisi ja sotsiaalseid sündmusi, nagu 1905. aasta revolutsiooni kajastav kuueosaline Schanno-luule sari: „Schanno auf „Feierabend”” („Schanno „jõudeõhtul””, 1906), „Schanno als ’Roter’” („Schanno „punasena””, Semenow 1906), „Schanno in der Tinte” („Schanno pigis”, 1906), „Schanno auf der Flucht” („Schanno põgenemas”, 1906), „Schanno auf der Reichsduma” („Schanno riigiduumas”, 1906), „Schanno als Waldbruder” („Schanno metsavennana”, Semenow 1907). Osa sarjast on hiljem ilmunud ka faksiimiletrükkidena.⁶ Revolutsiooni järel vaiksematesse vetesse maandunud Schanno tegemisi käsitlevad kaks ülejäänud vihku: „Schanno als Bräutigam” („Schanno peigmehena”, 1907) ja „Schanno als Ehemann” („Schanno naisemehena”, 1908). Vihkude kaanel oleva märkuse „Frei von der Leber und ohne Zensur, sowie nach gehöriger Korrektur” järgi lubati lisaks sõna- ja tsensuurivabadusele ka keelelist vabadust. Kaanepilt kujutab Schannot Riias jõe kaldal või looduses pikutava napsutrallist hulkurfilosoofina.

Enesekindla ja keki hoiakuga Schanno, kübar kuklas, meenutades vendade Kaudzītede tegelast Švaukstsi, seisab Nikolai Seemann von Jesersky teose „Dinakantsche Geschichten in Gedichten” (1904) kaanel. Linnasekretärist maksuametnik ja humoristlik poeet Jesersky esitas selles kogus hulgaliselt luuleklassika adapteeringuid, lisades 1913. aasta täiendatud väljaandele ka nn Riia sõnaraamatu, mille pea sada lehekülge moodustavad poole raamatu mahust.

Sarnaselt Semenowi ajakajalise Schannoga peegeldas ka kahe maailmasõja vaheline Schanno poliitilisi ja sotsiaalseid muutusi ning reageeris päevasündmustele ja tendentsidele. Ajalehes Rigasche Post oli Schannol koguni oma regulaarne luuleveerg koos koomiksiga. Seal kommenteeris ta poliitikat, autode arvu kasvu (Freiheit macht den Menschen glücklich 1936), tarbimisühiskonna algmeid, kus Schanno ja Lina satuvad allahindluste perioodil ostuhullusesse ning ostavad „kõike, mida tegelikult vaja pole, kuid mis ostutuhinas rõõmu pakub” (Ausverkauf 1936). Aga Schanno pruukis suud ka välispoliitika kohta, avaldades näiteks arvamust Saksa vägede sissemarssimise peale Reini demilitariseeritud tsooni 1936. aastal ja Euroopa jõuvahekordade kohta: „Wai, was wird hier Kraft verpufft…” (’Ai-vai, kuidas siin jõud tühja läheb…’, Im Theater dieser Welt 1936) või kommenteerides kaklust kommunistidega Läti seimis (Lustiger Lautsprecher 1933). Schanno väisas paljusid üritusi, täites erinevate baltisaksa organisatsioonide mitteametliku krooniku rolli. 1936. aastal, kui Riia saksa sõudeklubi tähistas oma 64. aastapäeva, oli piduürituse programmis muu hulgas luuletuse „Schanno auf Olympiafahrt” („Schanno olümpiaretkel”) ettekanne, milles Schanno jagas muljeid Berliini olümpiamängudelt (Rigaer Ruder-Club 1936; Der Rigaer Ruder-Club feierte… 1936). Samal aastal külastas Schanno Riia jahtklubi jõulupidu, esitades satiirilise aastakokkuvõtte („Steiga” gewinnt 1936).

Schanno tuntus ei piirdunud ainult baltisakslaste seltskonnaga: ta elas pärast ümberasumist ja Nõukogude okupatsiooni ajal edasi ka läti folklooritraditsioonis. Läti rahvaluule arhiivi digiarhiivis leidub Jānis Kučersi kogus mitmeid läti Schanno-luuletusi, nt anonüümne „Žanno fon Dīnakant atvadīšanās” („Schanno von Dinakanti hüvastijätt”, Žanno fon Dīnakant atvadīšanās 1950), mis väljendab ümberasumise aegset lätlaste rõõmu, et Schanno lahkub nüüd Lätist ja sõidab Saksamaale: „Es ir to Žann fon Dīnakant, / Es brauc uz fāterland ar tant” (’Ma olen Žann von Dinakant, / ma sõidan isamaale ühes tädiga’). 1950. aastal Siguldasse korraldatud rahvaluuleekspeditsiooni käigus kogutud versioon samast laulust oli palju pikem ja ajastu retoorikaga sobival kombel ka otsustavalt hukkamõistev. Selles kujutatakse Schannot mõisnike käepikendusena, keda ülemkihid vajavad ainult valimiste ajal ja kes on vaimustuses ümberasumisest Saksamaale füüreri juurde: „Tur gaid man Führer un Kultur” (’Seal ootab mind füürer ja kultuur’). Luuletus lõpeb sõnadega: „Gestorben Schanno von Dünakant – / Hoch lebe Schanno von Wislakant!” (’Surnud on Schanno von Dünakant – / elagu Schanno von Wislakant!’)⁷

Schanno pärast ümberasumist ja Otto Bongi poolsaksa luulekogu

Baltisaksa kollektsionäär Otto Bong avaldas 1948. aastal Lääne-Saksamaal põlve otsas tehtuna ehk hektograafil paljundatuna poolsaksa luule antoloogia „Schanno von Dinakant und sotergleichen”. Kogumikku kuulub kuni 42 luuletust. Luuletuste arv on „kuni”, sest teadmata tiraažiga väljaandest on arhiividesse ja kogudesse jõudnud erineva koosseisuga variante ja ümberkirjutusi. Siinkirjutajani on jõudnud neli erinevat. Tahtmatult tekib siin poolpatune soov tõmmata – nii nagu poolsaksa ümberluulendustes segati kõrget ja madalat – paralleele „Nibelungide laulu” käsikirjaversioonidega. Seega tohikski ehk pärast baltisaksa „jumalate hukku” koostatud kogumiku üks, Lüneburgis Carl Schirreni Seltsi arhiivis säilitatav 30-leheküljeline ja 27 teksti sisaldav eksemplar kanda tähist Schanno A (CSA AR 99 6a) ja võiks olla originaalvariant. Teine ja ühtlasi ka kolmas, Göttingeni ülikooli soome-ugri seminariraamatukogus olev eksemplar, kus ühtede kaante vahele on kopeeritud kaks käsikirja (31 lehekülge ja 27 teksti ning 44 lehekülge ja 39 teksti), saaksid tähised Schanno B ja C. Neljanda, Darmstadtis Baltisaksa Seltsi (Deutsch-Baltische Gesellschaft, 2007. aastani Deutsch-Baltische Landsmannschaft) valduses oleva, Frank Karnowsky täiendustega variandi võiks tähistada kui Schanno D (48 lehekülge ja 42 teksti). Kui „Nibelungide laulu” käsikirjaversioonide tähistamiseks on käiku läinud terve alfabeet nii suur- kui ka väiketähtedega, siis peaks süsteemse otsingu ja hea õnne peale olema ka Schanno-kogumikuga võimalik olemasolevat rida jätkata. Praeguseks on rahvaluulele omaselt ka Schanno D juba täienenud, selle 2., täiendatud käsikirjaline väljaanne (nn Schanno E) on dateeritud 2025. aasta veebruariga.⁸ Kuivõrd see jõudis käesoleva artikli autorini vahetult enne siinse artikli trükkijõudmist, tuleb alljärgnevas vaatluses leppida asjade varasema seisuga ja rõõmustada Schanno jätkuva elujõulisuse ning sellest tulenevate edasiste käsitluste üle.

Alg-Schanno koostaja Otto Bong ütleb saatesõnas järgmist:

Pretensioonitus kuues pakutakse kaasmaalastele siin väikest valikut tollest juhuluulest, mis, ülimal määral ajakajalisena, on olnud meie ajaloo saatjaks viimasel kümnel aastal ja enamasti ilma autori nime nimetamata on suust suhu liikunud. See luule elas üle põgenemise nõelasilma, millest meie rahvusgrupp pidi läbi mahtuma, sest ta oli enamale kui ühele meist nii sügavalt mällu sööbinud, et teda oli võimalik uuesti kokku korjata ja kasutusse võtta. Seega on tegu rahvaluulega, kaasaegse rahvaluulega ja kui ka mõni tundmatutest autoritest peaks veel elavate kirjas olema, siis olgu järgnevad leheküljed tervituseks neile, sest nad on loonud midagi, mis on nii mõnegi rahvaluule sisuks: väljendada meie valdava enamuse arvamust ja meeleolu, unustamata sealjuures vundamendina meie ehtsat rahvalikku huumorit. (Schanno ABCD)

Schanno oli kujunenud kroonikuks, kelle kaudu mõtestati ümberasumist, sõda, põgenemist, hävingut ja pagulust. Baltisaksa rahvusgrupi kaotused sõja ajal ulatusid ligikaudu 10%-ni ehk 8000 inimeseni (Pistohlkors 1994: 54). Schanno kui kodumaalt, kadunud maailmast pärit tuttav ja turvaline tegelaskuju pakkus läbi huumorivõtme võimalust käsitleda kollektiivset traumat, seda välja elada. Lisaks kujunes poolsaksa luule baltisaksa sõjajärgse mälukultuuri osaks, Heimat’i ehk kodumaa mäletamisest ning meeles pidamisest läbi kirjandus- ja huumoritraditsiooni teiste mälupraktikate kõrval. Nagu kirjutas Wistinghausen (1954: 5) oma luuleraamatu eessõnas: „[P]oolsaksa žargoon hääbub – ja koos sellega hääbub tükk kultuuriajaloost. Selle väikese raamatu avaldamise mõte tulenes soovist säilitada vähemalt osa nendest hääbuvatest häältest, mis meile on ühtlasi ka kodumaa hääled.” Esimestel sõjajärgsetel kümnenditel oli baltisaksa organisatsiooniline tegevus Saksamaal, aga ka ülemeremaades, näiteks Kanadas, kuhu osa baltisakslasi välja rändas, elav ja tegus – samalaadne väliseesti või -läti kogukonna tegevusega. Asutati või taasasutati mitu baltisaksa kirjastust, anti välja uusi teoseid, sealhulgas ilukirjandust, aga mida aeg edasi, seda enam ka memuaristikat, kordustrükke ja varasemate oluliste teoste faksiimileväljaandeid. Ja nii pole imestada, kui XIX sajandi teoste ja ajalookäsitluste kõrval ilmusid ka menukate poolsaksakeelsete luuletustega teoste faksiimileväljaanded.

Bongi kogumiku saatesõna, mis läheb üle luulevormis pöördumiseks lugejate poole, on ühine kõigil käsikirjavariantidel. Käsikirjas Schanno A on 27 luuletust, mis on jagatud nelja peatükki. „Aus alten Tagen” („Vanad ajad”, kaksteist luuletust), „Die Umsiedlung” („Ümberasumine”, kümme luuletust), „In der „Neuen Heimat”” („Uuel kodumaal”, neli luuletust) ja viimaseks „In neuen Wegen” („Uutel teedel”, üks luuletus). Samasugune on Schanno B sisu. Schanno C hõlmab 39 teksti, ülesehitus on sama kui Schanno A ja B oma. Enim on kasvanud Schanno C vanu häid aegu puudutav osa – selles on 22 teksti. Teises, ümberasumist kajastavas osas on lisandunud üks luuletus, nõnda et seal on 11 teksti. Kolmandas osas, Warthegaus viibimist käsitlevas „In der „Neuen Heimat”” on sarnaselt variantidega A ja B neli teksti. Neljandasse osasse, mis käsitleb sõjajärgset aega, on lisandunud aga üks tekst, nõnda et C-s on neid võrreldes A ja B-ga kaks. Sisukorra järele on lisatud viited allikatele – enamasti käsikirjalised koopiad koostaja valduses või ilmumisandmed ajalehis – ja mõnel üksikul juhul ka oletatava autori nimi. Nii on kõigis neljas käsikirjas esinev luuletus „Kollomatz” (Schanno A, nr 8), mis on Goethe „Metshaldja” paroodia, esmailmunud korporatsioon Estonia luulekogus „Estonenlieder” (1890) pealkirjaga „Der Milchkerl und sein Kind” („Piimapoiss ja tema laps”) ja arvatavaks autoriks E. v. Nottbeck.⁹ Schanno A nr 21 all oleva luuletuse „Umsiedlergedicht” („Ümberasujaluuletus”) autoriks on märgitud Ilse Mattis(s)on ja kirjutamisajaks 1939.

Neljas eksemplar, Schanno D kujutab endast edasiarendust ning see on jõudnud Darmstadti kogusse koos Frank Karnowsky (snd 1957) materjalidega. Karnowsky leidis selle oma lahkunud onu Leonhard Rambachi (snd 1924. aastal Pärnus, srn 2018) paberite hulgast ning lisas sinna 26. juuniga 2018 dateeritud omapoolse eessõna:

Kogumik nende „uute” luuletustega, mis on laadis, nagu Nikolai Seemann von Jesersky oma „Schanno von Dinakantil” kõnelda laskis, pärinevad ühest matriitside abil trükitud vihust aastast 1948, mille ma oma onu paberite seast leidsin ja järgnevatel lehtedel kokku panin. Illustratsioonid pärinevad sellest vihust ja on paigutatud algsetele asukohtadele.¹⁰ [—] Iga „tüki” pealkirja all on lisatud allikaandmed ja muu info. Selle raamatukesega olgu „uue Schanno” kirjanduslik pärand järelilmale talletatud. Praegu kehtivaid õigekirjareegleid arvesse ei võeta! (Schanno D: 2)

Karnowsky variandis on 42 teksti. Kolmest tekstist üks, „Dein Bix is weck!” („Su püksid on lännu!”), on lisandunud esimesse peatükki, mille nimeks on „vanade aegade” asemel saanud „Vanad head ajad” („Aus guten alten Tagen”), ülejäänud kaks on paigutatud vastavalt kahe uue, eraldi peatüki alla. Nendeks on luuletus „Der Staat und wir” („Riik ja meie”) peatükis „Schanno im neien Daitschland” („Schanno uuel Saksamaal”) ja luuletus „Gebet einer einfachen Frau aus Riga” („Lihtsa Riia naise palve”) kogu Schanno elukaart kokku võtvas epiloogis („Epilog”).

Kõigi eksemplaride ühise avaluuletuse, vene-saksa segakeelse „In gorod Riga” („Riia linnas”) kohta on allikate loendis märgitud, et see on „Riias üleüldiselt levinud” (Schanno A: 30). Seda kinnitab ka Friedich Redlichi (1937) uurimus, mis muu hulgas keskendub selle luuletuse eri variantidele. Luuletus algab nii:

In gorod Riga ja rodilsja, / erblickte ich das Licht der Welt. / I dolgo ja tam nochodilsja, / weil’s mir uschasno da gefällt. / Otjez wollt mich zum kupetz machen, / ich sollt mit Hering targowatj, / doch ich dacht’ an ganz andre Sachen, / na Krasnoi gorke w babki ’gratj. / Hatt ich zu Mittag einen Kringel, / war ich wesjol kak worobei. / Nun ist geworden große Schlingel / aus kleine kleine Alexei.¹¹

Edasise teksti põhjal saab tegevusaja paigutada 1812. aastasse, kuna „prantsus on maale tulnud” („Franzus ins Land gekommen”), mil peategelane arvab õigeks minna sõtta vaenlase vastu, kes Bjarezina jões osaliselt ära uppus ja kellest vaid õige sutike jõudis Pariisi tagasi („in Beresina – teils versoffen, klein Bißchen kam nun nach Paris”). Nõnda moodustab see paariku eesti rahvaluulelisele „Punapardi” ja „Kui prantsus Moskus käis” ainesele. Teksti üldisele levikule viitab selle esinemine ka ühes ligikaudselt aastatega 1894–1896 dateeritavas saksakeelses käsikirjalises köites, mis jõudis siinkirjutaja valdusesse 2005. aastal ühest Tartu antikvariaadist. See võiks olla ühe sõpruskonna omalaadne salmialbum, mis sisaldab luuletusi, mõtteteri, keerdküsimusi ja muud. Selles käsikirjas on Riia-luuletusel veel üks salm, kus nenditakse, et nüüd tuleb sõtta minna türklaste, inglaste ja prantslastega: „den Türk’ zu helfen, der англичанинъ und Franzos”, kel tuleb mõelda vaid 1812. aastale ja kes „kriegen wieder длинный носъ” (’saavad jälle pika nina’). Erinevalt Bongi kogumikust on venekeelsed tekstikohad käsikirjas kirillitsas.

Edasised „vanade heade aegade” luuletused käsitlevad isikliku elu teemasid: näiteks saab kahes eesti-poolsaksa variandis kuulda järjekordse kniksmariiheni mamsel Liisakese ja Tsimmer-Indreku keerulisest armastusloost. Sest süda otse tahab lõhkeda, kuid mamsel Liisake ei saa mitte Indrekuga abielluda, sest „pin Mamsel Liisake, / ich prech teuts mit teutse Tsunge, / er nur estnisch üksine, [—] ach, was wird tas maailm sagen, / wenn seine Wrau mina oleksin, / und mit ihm auf einem Wagen / auf Besuch ma söidaksin!” (’olen mamsel Liisake, / räägin saksa keelt saksa keelega,¹² / tema ainult eesti keelt, [—] ah, mida ütleks maailm, / kui mina oleksin tema naine / ja temaga koos vankriga / külaskäigule sõidaksin’; „Mamsel Liisake: Tsimmer-Indrek”, Schanno ABCD). On antud ka sama loo läti-poolsaksa variant, kus Indreku asemel on Heinrich („Mihla meiting”, Schanno ABCD), ja samal teemal on vene-poolsaksa luuletus („Lubju tebja”, Schanno ABCD). Eesti variant oli levinud enne Teist maailmasõda ka eesti ringkondades ja vähemasti Tartus – nii kandis selle 2006. aastal oma Eesti-külaskäigu ajal peast ette Peeter Põllu tütar Mai.¹³ Lisaks leidub vanade heade aegade peatükis ka ümberluulendusi – näiteks juba mainitud Goethe „Metshaldjas”, „Über allen Wipfeln ist Ruh’” („Rändaja öölaul”), Schilleri „Der Taucher” ja Puškini „Uppunu” („Утопленник”), aga ka Uhlandi „Kaks laulijat” (Jesersky variant). Dr. Bertramilt pärinevad näiteks Tartu tudengi eksamilugu „Hexamen” ja pitsballi kirjeldus „Werrolinnast” („Auf Pall”; Schanno ABCD). Aga leidub ka pikk lugulaul ilmasõjaaegses petroolisabas möllavatest kirgedest Tallinnas – „Mang revalsche Petroljumschlange” (Schanno ABCD).

Umsiedlung’i-tekstid algavad looga „Kadakasaksa’s Abschliedslaul” ja läti-poolsaksa lahkumislauludega Dina (’Düüna’) äärest. Neist üks, „Abschied von Dina” („Düünaga hüvastijätt”) on annotatsiooni järgi Otto Bongil õnnestunud vaid fragmentaarselt rekonstrueerida. Õnneks leiab selle tugevalt läti keele poole kaldu ja vaid üksikute saksakeelsete sõnadega täisversiooni ülalmainitud Sigulda 1950. aasta rahvaluulekspeditsiooni kogust (Žanno fon Dīnakant atvadīšanās 1950).

Edasised laulud kajastavad lahkumispalavikku, pakkimist, üleliigse majakraami müümist ja viitega Prantsuse kuningale Louis XV-le märgitakse: „Der gute Ludwig, Frankreichs König, / verstand von Volkswirtschaft recht wenig. / Sonst hätte von des Thrones Stufen, / er ganz gewiβlich ausgerufen / „Nach uns die UTAG!””¹⁴ (’Hea Louis, Prantsusmaa kuningas, / mõistis rahvamajandusest õige vähe. / Muidu oleks ta veel oma trooni järjelt / üsna kindlalt kuulutanud: / „Pärast meid tulgu või UTAG!”’; „Das Lied von der UTAG”, Schanno ABCD).

Edasi sõidetakse laeval Warthegausse, saadakse Saksa kodanikeks, kohtutakse bürokraatia ja paljude mundrikandjatega, magatakse õlgedel ja igatsetakse koju tagasi. Oma olemuselt on need luulevormis reisikirjad, kus vaadeldakse kogu kollektiivile ühiselt osaks saanud katsumusi. Tuntud jõululaulu „Ihr Kinderlein, kommet!” („Et tulge, oh lapsed”) viisil lauldav „Warthegau jõululaul” (Schanno ABCD) on olnud laialt levinud: „Da liegen die Balten auf Heu und auf Stroh, / Herr Himmler und Greiser¹⁵ betrachten sie froh. / Die volksdeutschen Polen stehn staunend davor. / Und oben schwebt jubelnd das NSV¹⁶-Chor!” (’Seal hingavad baltlased heinte ja õlgede peal, / härra Himmler ja Greiser nende juures on seal. / Ka volksdeutsche poolakad imestades au andvad neil’. / Ja NSV-koor kõik laulab „Au olgu neil!”’)

Esimeste sõjajärgsete aastate keerulisi olusid ja toimunut kajastavad „Schannos Meinung” (Schanno CD) ja Vera von Sassi anonüümsena trükitud „Schanno fährt nach Kanada” (Schanno ABCD). Viimane esines ka variandina USA-sse välja rändamisest (vrd DSHI DBWB FBII-04, Ortrud Uksche).

Uute Schanno-tekstide autorid polnud üldjuhul teada, tekstivariandid ringlesid käsikirjaliselt. Näiteks Vera von Sassi luuletus „Schanno fährt nach Kanada” (1946) ilmus trükis alles 1994. aastal (Kaehlbrandt 1994: 99–105). Selles kohtuvad kaks puupaljast Flichtling’it (’põgenikku’) Schanno ja Willum Hamburgi jaamas, räägivad sõjakaotustest, Hitlerist ja uuest algusest Ameerikas. Lõpus unistab jutustaja elust USA-s, mis võiks olla sama ilus kui kodumaal: „Un scheen is, wie in ‘Eimat, wenn die Zireen blieht!”¹⁷ Nende luuletuste proosavormis ajaliseks paarikuks võib pidada Lothar von Kaehlbrandti (1994) toonaste ajakajaliste baltisaksa anekdootide kogu.

Ümberasumist ja sõda käsitlevate tekstide sisu ja tõlgendusvõtme on kokku võtnud Harry Schiller 1951. aastal. Ta iseloomustab sõjajärgset Schannot, kes oli

kõigi nende töökate meeste kõneisik, kelle töö tegi meie linna rikkaks; kõneisik klassile, keda enamasti ei märgatud ja kes ei rääkinud korralikku saksa keelt, vaid omapärast Düünakandi dialekti, [—] kuid kelle süda oli õiges kohas ja kelle huumorimeel säilis kõige kiuste. [—] Schanno on saatnud oma kodumaakaaslasi läbi paksu ja vedela, ta „asus ümber”, oli Warthegaus ja hiljem „Sonderfihrer”,¹⁸ kuid oma huumorimeelt ei lasknud ta hiljem kogu põgenemise ja hävingu traagikal endalt võtta. Ta elab veel tänasel päeval kusagil Saksamaal oma kaasmaalaste keskel ning kritiseerib [riigisakslasi]: „Zu Gottchen tun sie beten, das Flichtlinge sollen jehn, und blumens nicht zertreten, was vor ohr Fenster stehn!”¹⁹ Koos mõnede kaasmaalastega on ta koguni söandanud ette võtta hüppe üle ookeani, kuid seal ei ole tal ikkagi seda õiget tunnet, sest oma südames on ta siiski oma vanale kodumaale truuks jäänud ja unistab kogu aeg vanast ilusast ajast Düüna ääres. (Schiller 1951)

Kaks Karnowsky poolt tagantjärele kogumikku lisatud luuletust (Schanno D) dokumenteerivad baltisaksa rahvusgrupi refleksioone elust Saksamaa Liitvabariigis ja koduigatsustundeid aastakümneid hiljem vanuigi ja võtavad kogu teema mõtteliselt kokku. Neist esimene, „Der Staat und wir” ilmus 1957. aastal kuukirjas Baltische Briefe (nr 7, lk 5) reaktsioonina Arvid von Nottbecki samanimelisele artiklile ajakirja eelmises numbris, autorina on kirjas A. Scheibel Husumist. Selles viiesalmilises luuletuses võetakse kokku riigisaksa ja baltisaksa elulaadi erinevused, mis olid hingel paljudel baltisakslasel. Saksamaa oma „tuhande paragrahviga, mida kõik tahavad ka kasutada”, tundus hirmus kitsas ja ülereguleeritud kodumaa oludega võrreldes, kus vähemalt tagantjärele vaadates kehtisid ühiskonnas kirjutamata käitumisreeglid – „Käituda tuleb korralikult” ja „Nii ei tehta!” –, mille sisu kõik teadsid ja millest üldjuhul piisaski. „Tausend Paragrafens schitzen / einen vor den andern – wott, / un ein jeder will sie nitzen, / drum jibt’s Zorres un Klapott. / War’n bei uns noch andre Sachen: / – zu was Pristaff und Jericht? – / „So muβt anstendlich Du machen” / und „Soetwas macht man nich!””²⁰ (Schanno D: 45)

Viimase, epiloogilise kümnesalmilise luuletuse „Gebet einer einfachen Frau aus Riga” („Lihtsa Riiast pärit naise palve”) autor oli Karnowsky onu Leonhard Rambachi nõbu Elsy [Else Luise] Specht (1914–2005), kes selle onule 1980. aastal saatis. Kuivõrd Elsy suguvõssa abiellus ka eesti verd,²¹ sobibki see poolsaksakeelne luuletus pool-, veerand- ja täissakslaste teemat kokku võtma. Selle luuletuse minategelane elab Lääne-Saksa vanadekodus head elu: „Kriej morjens Ei’ und Haferschlein, zu jede Mittag Vitamine, un’ abens Altersmargarine, an Freitag Fisch, an Sonntag Braten, fir extrawinsch’ jubt Automaten”.²² Tütar on külas käies kaasa toonud nailonöösärgi ja lapselaps on kirjutanud ingliskeelse kirja. Aga vanainimene tahaks olla taas Düünakandis, päevalilleseemneid vette sülitada, mandlitega kollast saia, peki- või köömnepirukaid küpsetada, naabrinaisega lobiseda, tütrele pluusi traageldada ja teda jälle Tschabuling’iks (’kullakeseks’) kutsuda ning sirelipõõsast riigisaksa Flieder’ite asemel taas baltisaksa Zireenen murda. Ja rääkida nii, nagu kodus räägiti, ja kullimängus hüüda „tšurr!”, ja suvel paljajalu mööda randa joosta ning naerda „iber baltisch’ Witze” (’balti naljade peale’). Ja kui siis kõike seda meenutades tulevad pisarad silma, siis saadab ta jumala poole ainsa palve: „Gottchen, jib, daβ ich kennt treimen!” (’Armas jumal, tee nõnna, et ma võiksin und näha!’)

Kokkuvõte

Algul täitis humoristlik poolsaksa luule puhtalt intellektuaalse meelelahutuse rolli. Aja jooksul arenes selle keskne kuju Schanno von Dinakant ühiskonnaelu ja päevasündmusi konstrueeritud poolsaksa keeles kommenteerivaks tegelaseks. Erilise rolli omandas Schanno Teise maailmasõja ajal ja järel, muutudes lõpuks omalaadseks traumade reflekteerijaks ja käsitlejaks, baltisaksa eneseidentiteedi ning kodu- ja kodumaaigatsuse kandjaks. Schanno asus koos baltisakslastega 1939. aastal ümber, katsus kohaneda Poolas, põgenes 1945. jaanuaris Nõukogude vägede eest ja otsis oma kohta DP-na²³ sõjajärgsel Saksamaal, mõtestades sündmusi ja oma senist käekäiku ning pidades muu hulgas ookeani taha väljarändamise plaani.

Nii kujunes temast baltisakslaste kollektiivne kõnetoru, kes arutles ajaloosündmuste ja saatuse keerdkäikude üle ning andis neile kollektiivse hinnangu. Ja ehkki poolsaksa keel ei kujunenud – nagu Dr. Bertram (1869) ennustas – Balti provintside või Eesti ja Läti ühiskeeleks, sai selle kõnelejast Schannost lõpuks üks baltisakslaste ühise elutunnetuse väljendusi ning konkse, millega end aja taha libiseva kodumaa ja selle mälestuse külge haakida.

Artikkel on valminud projekti „Baltisaksa ellujäämiskunstid – baltisakslaste lapsepõlvekogemused ja kodumaa (taas)loomine” (KUM-TA58) raames. Projekti on rahastatud Kultuuriministeeriumi teadus- ja arendustegevuse programmist „Eesti kultuuri teadus- ja arendusprogramm 2023–2026”.

Reet Bender (snd 1974), PhD, Tartu Ülikooli germanistika professor, baltisaksa uuringute keskuse juhataja (Lossi 3, 51003 Tartu), reet.bender@ut.ee

1 Harry Theodor Schiller (1902–1962) oli pärit Riiast, õppis õigusteadust ja töötas ajakirjanikuna mitme Riia saksa lehe juures, avaldades elliptilise pseudonüümi Hatschiall satiirilisi följetone. Pärast sõda oli ta Husumer Tageszeitungi peatoimetaja ameti kõrvalt Baltische Briefe püsiautor ning tegev baltisaksa organisatsioonides.

2 Daugava jõe saksakeelne nimi on Düna, sellele vastav vanem eestipärane nimi Düüna ja lätipärases poolsaksa keeles ü-hääliku puudumisel Dina; Dinakant bei Brickende tähendab ’Düünakandi sillaotsa juures’.

3 ’Kas siis mitte keegi ei mõelnud minu peale, kui praegu juubelit peetakse! Mis Riia pidu see üldse saab olla, kui Schanno koju jäetakse?’

4 „Maamõõtjate ajad” (1959) Karl Abeni tõlkes ja „Landvermesserzeiten” (2012) Valdis Bisenieksi tõlkes.

5 ’Inimene on akuraat kui muna: / headuse puhul paistab kõik selgelt läbi, / aga kui sees on miskit mäda, / on kõik pime ja tume.’

6 Siinkirjutaja valduses olevas neljas faksiimileväljaandes puuduvad küll väljaandja ja ilmumiskoha andmed, kuid Gottzmanni ja Hörneri (2007: 1187) leksikon omistab need Harro von Hirschheydti kirjastusele.

7 Viidatakse Wisła jõele, mis moodustas Warthegau kirdepiiri.

8 Selles nn 2. trükis on 56 luuletust ja kolm proosavormis teksti, mis on eri allikatest juurde otsitud, ja lisatud ka Frank Karnowsky täiendatud eessõna.

9 Oletatavasti Eduard von Nottbeck (1803–1880), kes õppis aastatel 1821–1824 Tartu ülikoolis õigusteadust ja töötas hiljem Eestimaa ülemmaakohtu juures ja kubermanguvalitsuses.

10 Schanno A, B ja C ainsad illustratsioonid olid esi- ja tagakaanepilt, käsikirjas D on silmanähtavalt sama käega joonistatud illustratsioonid aga ka iga peatüki ees.

11 ’Riia linnas sündisin, / nägin ilmavalgust. / Ja kaua seal ma asusin, / sest mulle väga meeldis seal. / Isa tahtis minust kaupmeest teha, / ma pidin heeringatega kauplema, / aga mina mõtlesin hoopis muudele asjadele, / Punase mäe turul kossi mängimisele. / Sõin lõunaks kringli, / olin rõõmus nagu varblane. / Nüüd on suur suli saanud / väiksest-väiksest Alekseist.’

12 Viide sellele, et saksa keeles on erinevalt eesti keelest kõneldava keele (Sprache) ja elundi (Zunge) tähistamiseks kaks eri sõna.

13 Mai Mirjam Veemehe (1923 Tartu – 2015 Vancouver) suuline teade (15. XI 2006).

14 UTAG (Umsiedlungs-Treuhand-Aktiengesellschaft) – usaldusühing, mis tegeles ümberasujate mahajäänud vara korraldamisega. Louis XV-le omistatav ütlus „pärast meid tulgu või veeuputus” kõlab saksa keeles: „Nach uns Sintfut, Ruin und Chaos!”

15 Arthur Greiser (1897–1946) oli Warthegau gauleiter ja asehaldur aastatel 1939–1945.

16 NSV (Nationalsozialistische Volkswohlfahrt) oli natsionaalsotsialistlikul Saksamaal sotsiaalhoolekande ülesandeid täitev 17 miljoni liikmega naiste tsiviilorganisatsioon, sõja ajal ülesannetelt (nt põgenike majutamise ja toitlustamise korraldamine) võrreldav Soome Lotta Svärdiga.

17 ’Ja on ilus nagu kodumaal, kui sirel õitseb!’

18 Sonderführer (sks sonder- ’eri-’) oli Saksa sõjaväes Teise maailmasõja ajal üldnimetus sõjaväelise väljaõppeta mobiliseeritud spetsialistidele, kellel oli mingi erialane ja sõja ajal kasutatav kompetents, baltisakslastel näiteks muu hulgas tõlgile vajalik keeleoskus.

19 ’Nad palvetavad jumala poole, et põgenikud peaksid ära minema, ja lilli ära ei talluks, mis akna ees kasvavad.’

20 ’Tuhat paragrahvi kaitsevad inimesi üksteise eest – vot, ja igaüks tahab neid paragrahve kasutada, seepärast on palju tüli ja pahandust. Meil olid asjalood hoopis teisiti – milleks pristav ja kohtuskäimine? – „Tuleb käituda korralikult”’ ja „Niimoodi ei tehta!”’

21 Elsy Specht oli Pärnu raehärra Justus Friedrich Spechti (1822–1907) pojapojatütar. Raehärra vend Johann David Adolph Specht (1828–1876) abiellus aga emakeelse Tartu Ülikooli rajaja Peeter Põllu emapoolse tädi Pauline Eriksiga (1847–1876), Jüri ja Anna Eriksi tütrega.

22 ’Hommikul saan muna ja vedelat kaeraputru, lõuna ajal vitamiine, õhtul vanainimeste margariini, reedeti kala, pühapäeval praadi, ekstrasoovide jaoks on müügiautomaadid.’

23 DP (ingl displaced person ’ümberasustatud isik’, eesti kõnekeeles ka dipii) – Teise maailmasõja järel teistest riikidest Saksamaale saabunud inimesed, kellel ei olnud põgeniku staatust.