Keelelised piirid ja raamid

[—] laskem siis aeg räägib oma
mitmekordse ja paljundet suuga,
oma tuhande keelega! Kel kõrvad, –
see kuulgu!…
(Barbarus 1932: 6)

XX sajandi alguse Eesti luuletajad raamistasid oma luulekogusid, luuletsükleid ja luuletusi ikka ja jälle muukeelsete, kaugematele ja lähedasematele kultuuriruumidele viitavate pealkirjade, motode ja sõnaseletustega, näiteks Henrik Visnapuu „Amores” (1917), Johannes Barbaruse „Fata-Morgana” (1918), August Alle „Carmina barbata” (1921). Nimetan seda võtet mitmekeelseks paratekstilisuseks, mis on üks silmatorkavamaid poeetilise mitmekeelsuse ilminguid XX sajandi esimese poole Eesti luules. Keele (tajutavat) muutumist paratekstis või parateksti ja põhiteksti piiril esineb seejuures nii eesti-, saksa-, vene- kui ka murdekeelsetes luulekogudes, teisisõnu rakendati seda erikeelsetel kirjandusväljadel ühtaegu. Samuti esineb see toonases luules läbivamalt kui tekstisisene mitmekeelsus. Artiklis käsitlen kahte silmapaistvat näidet: Valmar Adamsi ja Johannes Barbaruse enne 1940. aastat avaldatud luulekogusid. Analüüsin kuut Adamsi ja üheksat Barbaruse luulekogu. Materjali valikul lähtusin sellest, et raamatu põhitekstist erinevas keeles esitatud paratekste leidub mõlemal kirjanikul rikkalikumalt kui teistel kaasaegsetel. Vaadeldav periood alates 1918. aastal ilmunud Barbaruse debüütkogust „Fata-Morgana” kuni 1939. aastani (Barbaruse „Üle läve” ja Adamsi „Tunnetuse tund”) hõlmab Eesti esimest iseseisvusaega, mis on keelelise eksperimenteerimise poolest Eesti luule ajaloos omalaadne.

1. Eesti keeled ja luule 1918–1939

Aastad 1918–1939 olid pöördelised eesti kirjakeele ning sellega seotult Eesti luulekeel(t)e ajaloos. Eesti keel oli esimest korda riigikeele staatuses, alates 1929. aastast olid perioodilistes väljaannetes palgal keeletoimetajad ning esimene Eesti keeleseadus kehtestati 1934. aastal. Ajajärgu algust iseloomustab aavikliku keeleuuenduse ja teiste kirjakeele standardiseerimispüüete vastasseis, kusjuures esimese leeri poolehoidjate seas olid luuletajad (Chalvin 2023: 56–60; Hennoste 2016: 395–407). Luulekeele mitmekesisusest on näha, et kirjakeelt tajuti paindliku, alles kujuneva ja niisiis muudetavana. Toonase eestikeelse kirjanduse üldpildi muutumise kohta on öeldud:

1920. aastate poliitiline demokraatia võimaldas kirjanikele praktiliselt täielikku loominguvabadust, mida 1934. aastast autoritaarsemaks muutunud režiim küll tuntavalt piiras. Nii ongi varasem iseseisvusaegne kirjandus liikuvam, otsingulisem, maailmale avatum kui 1930. aastate traditsioonilisem ja rahvuskesksem looming. (Annus jt 2001: 201)

Samal ajal oli Eesti Vabariigi elanikkond mitmekeelne¹ ning seda kajastab tollane kirjandus. Aile Möldre (2018: 64–68) järgi avaldati Eesti Vabariigis lisaks murde- ja põhjaeestikeelsetele teostele raamatuid nii saksa, vene kui ka rootsi keeles, ehkki saksakeelse kirjanduse osakaal vähenes võrreldes varasemaga. Möldre (2018: 66) rõhutab, et Eestis ilmunud venekeelsest kirjandusest moodustasid suurema osa luulekogud. Siinses artiklis käsitlen põhiliselt eesti keeles kirjutanud autorite mitmekeelset poeetikat, ent nähtust esineb rohkelt ka sel perioodil Eestis avaldatud muukeelses kirjanduses, näiteks Igor Severjanini luules (vt Kotjuh 2024) ja mitmes siinmail avaldatud saksakeelses luulekogus (Aksel Kallase „Nervenvibrierungen im Tintengewande: Futuro-kubistisches” (1920), Charlotte Liliuse „Suum cuique: Gedichte” (1930), Françoise Ericki „Heute” (1935)).

Eesti Vabariigis kehtis 1925. aastast mujalgi maailmas kiidetud vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus, mis võimaldas vähemusrahvustel luua riigiasutusega sarnaneva poliitilise üksuse, mille ülesanne ja vabadus oli hoida ja arendada vähemusrahvuse kultuuri, sealhulgas tagada omakeelne haridus. 1930-ndatel aga halvenes valitsuse suhtumine rahvusvähemustesse ning kultuuriautonoomsete omavalitsuste tegevus lõppes 1940. aastal. (Lagerspetz 2018: 171–173) 1935. aastal loodi Riiklik Propagandatalitus, mille eesmärk oli süvendada rahvusühtsust ja takistada kultuurilist killustumist: muu hulgas keelati trükiteosed, mis võisid kahjustada ühist rahvuse ülesehitamise projekti (Hennoste 2022: 118–119). Samal ajal kui kultuuripoliitika muutus rahvuskesksemaks, arendati endiselt eestikeelset kultuuri teiskeelsete kultuuride eeskujul ja nooreestiliku pilguga Euroopa poole (näiteks hariduse aluseks peeti kõrgetasemelise tõlkekirjanduse olemasolu).

Võib järeldada, et „kosmopoliitse” ja rahvusliku perspektiivi vahelised pinged kandusid üle keelevalikutesse. Nõnda tundub viljakas vaadelda poeetilist mitmekeelsust kui väljapaistvat ja kunstitaotluslikku kirjandusvõtet ning analüüsida, mil moel see panustab luuletuste tähendusse alates Eesti iseseisvumisest kuni Teise maailmasõja alguseni. Käsitletava ajavahemiku Eesti luules on koodivahetusi ehk liikumisi ühelt keelelt teisele küll ka luuletusesiseselt (selle kohta vt Eva ja Mart Velskri artiklit siinses teemanumbris: Velsker, Velsker 2026), ent silmapaistvam mitmekeelsuse avaldumisvorm on paratekstilised koodivahetused. Seetõttu on siinse artikli fookus luuleteksti ümbritsevatel pealkirjadel, motodel, sõnaseletustel: analüüsin nende keeli, koodivahetusviise ja seda, kuidas parateksti muukeelsus suhestub luuleteksti poeetiliste valikute ja sõnumitega.

2. Luule paratekstid ja mitmekeelsus

Paratekstilisust mõistan Gérard Genette’i (1997) ja Peter Jonathan Freethi (2023) eeskujul tekstidevahelise suhtena, kus üht kultuuriteksti raamiv ja piiritlev tekst (paratekst) mõjutab teise vastuvõtmist ja tajumist. Paratekstilise ruumi all pean silmas raamatu visuaalset ja tekstilist osa, mis ümbritseb põhiteksti: pealkirjad, motod, joonealused märkused, tühi ruum leheküljel jm.

Kui Genette’i (1997: 2–4) järgi hakati teose lävel paiknevaid tekste nimetama paratekstideks, siis Freeth räägib tõlkeuuringute kontekstis ühe ja teise teksti paratekstilisest suhtest, loobudes niisiis eri paratekstide kaardistamisest ja määratlemisest. Freeth mõistab seda mittehierarhilise ja voolava suhtena, kus lugeja kohtumine ühe tekstiga mõjutab kohtumist teisega, ning rõhutab, et sellises tekstidevahelises suhtes ei ole oluline ainult algteksti autori taotlus (nagu Genette’i käsitluses), kuna paratekstilise suhte tekkimises osalevad ka teised. (Freeth 2023: 422–427) Freethi määratlus võimaldab paratekstilisust analüüsida märksa laiema nähtusena: vaadelda paratekstide omavahelisi suhteid ning pöörata tähelepanu sellele, mil moel võimaldab paratekst lugejatel teosega suhestuda ning kuidas asetub kirjandusteos oma paratekstidega kirjandusväljale.

Paratekstide uurimisloos on sageli esile toodud, et levinumad paratekstide näited kätkevad põhiteksti kommentaari (nt Kellman 1975: 154–155; Genette 1997: 157–158): pealkiri ja motod pakuvad lugejale eelhäälestust ning võimaldavad lugemise ajal ja järel kujuneda parateksti ja põhiteksti vahelistel metonüümilistel ja metafoorsetel suhetel. Nendes suhetes mängivad olulist rolli viited traditsioonile või mõttekaaslastele, mille ja kelle vaimu tekst kannab (vt Genette 1997: 156–160). Luulekogu paratekstiline ruum ja põhiteksti ruum mõjuvad tavaliselt romaani omadest võrdsemana (luuletuse pealkiri ja moto jäävad enamasti luuletuse põhitekstiga ühele leheküljele või vähemasti selle lähedale), mistõttu on paratekst lugeja jaoks lugemise ajal põhitekstiga pidevalt ja tugevalt seotud.

Nii nagu kirjanikud ei mahu oma identiteedi ega keeleoskusega ühe keele piiridesse, ei tee seda ka luule, kus keeltevahelised piirid on veel hägusamad kui igapäevasuhtluses, neid võib olla raske või isegi võimatu määratleda (vt Sakai 2009). Iga teksti mitmekeelne poeetika kujuneb teksti suhtest luuletraditsiooni konventsioonidega, tekstisiseste ja -väliste elementide vahelisest seoseloomest ja sellest, milline on teksti ülesehitus: kas koodi vahetatakse sujuvalt või järsult (näiteks kas keeled on eri fraasides või tekstitasanditel või põimuvad eri keelte grammatilised tunnused ja sõnavara raskesti eraldatavaks tervikuks, kas teine keel põimub teksti tsitaadina, grammatiliste elementidena, sõnavara kaudu). Mitmekeelne paratekstilisus on selle poeetilise võttestiku osa.

Kirjandusliku mitmekeelsuse puhul on muu hulgas uuritud, mil moel avalduvad ilukirjandusteostes keeltevahelised sotsiaalpoliitilised piirid, kuidas näidatakse nende piiride suhtelisust või vastupidi, osutatakse nende jäikusele (vt Grönstrand jt 2020). Minu andmetel ei ole kirjandusliku mitmekeelsuse uuringutes paratekstilisust kuigi põhjalikult käsitletud, ehkki põgusalt on seda vaadeldud näiteks lüürilise luule pealkirjastamistraditsioonides (Ferry 1996: 222–245) ja luuletajate tsiteerimistavade puhul (Dembeck 2017; Clemens 2022). Neil nähtustel on märgatav ühisosa, mis võiks ühiskäsitlust soodustada: mõlemal juhul on oluline see, mil viisil suunatakse lugeja tekstitaju (kas keeleoskuse või pealkirjas peituva viite kaudu) ning mängitakse kirjandusteksti visuaalsete (sh tüpograafiliste) ja grammatiliste piiridega.

Artiklis käsitlengi paratekstide keelelisi üleminekuid ehk koodivahetusi eelkõige piiri mõistest lähtuvalt (piiride esteetikast täpsemalt vt Schimanski 2019). Piiri käsitlen siinkohal lävena, sarnasuse ja erinevuse ühise ruumina. Vaadeldes, kuidas on luuletustes keeli piiritletud, on oluline pöörata tähelepanu, millises luuletuse osas millist keelt kõneldakse ning kas koodivahetus toimub nende osade vahel või sees, kas mingi tasandi erinevuse (näiteks kui eri keeltes kõneldakse eri asjust) või samasuse (näiteks foneetilise kokkukõla) kaudu. Seejuures on oluline märgata, mil moel rütmistavad lugemist luuletuse paigutus ja kõlakujundid. Üks märgatavamaid piire luuletuses paiknebki luuletuse ja selle paratekstide vahel, mida harilikult eristatakse tüpograafiliste võtetega: paratekst võib olla põhitekstist suuremas või väiksemas kirjas, paratekstid on üldiselt reavahetuste abil visuaalselt põhitekstist veidi eraldatud. Nõnda võib koodivahetus paratekstilise ruumi ja põhiteksti vahel mõjuda piiritletumalt ja piiritlevamana kui tekstisisene, kuna koodivahetusega samal ajal vahetub tekstitasand.

3. Mitmekeelne paratekstilisus Adamsi ja Barbaruse luulekogudes

Põhitekstist erinevas keeles paratekstid paistavad silma ka teiste sama perioodi luuletajate loomingus, näiteks August Alle luuletus „Nocturne’id” kogus „Üksinduse saartele” (Alle 1918: 41–44) ja „Vanitas” kogus „Karmid rütmid” (Alle 1934: 17), Visnapuu (1931: 6–7) luuletus „Umbra apocalyptica” kogus „Tuulesõel”. Kuid Adamsi ja Barbaruse luulekogudes esineb seda võtet rohkem: kokku 72 parateksti, mille hulgas on 38 pealkirja (nii luuletuste, tsüklite kui ka luulekogude pealkirjad), 22 motot (nii luuletusi, tsükleid kui ka tervet kogu raamivaid) ja 12 muud parateksti (joonealuseid märkusi ja sõnaseletusi). Nende näiliselt ühemõtteliste arvude taga leidub muidugi vahepealseid juhtumeid.²

Teiskeelsetele paratekstidele lähenesin küsimustega: kuidas mõjutab keelevahetus põhiteksti piiril luuletuse vastuvõttu? Mil moel suhestuvad luuletust ümbritsevad muukeelsed fragmendid omavahel ja luuletusega ning mõjutavad seda, kuidas teksti tajutakse? Kas ja mil määral ühtib koodivahetuse piir paratekstilise ruumi ja põhiteksti ruumi piiriga? Võrreldes analüüsimaterjaliks olnud paratekste ning nende funktsiooni luulekogude tähenduse kujunemises, tõusid esile viis peamist viisi, kuidas paratekstid suhestusid omavahel ja luuletustega:

1) parateksti ja luuletuse metafoorne suhe – luuletuse tekst ei viita paratekstis kasutatud keelele või motiividele, tekib kaudne, kujundlik suhe;

2) parateksti ja ümbritsevate tekstide tõlkeline suhe – paratekstis öeldut korratakse tõlkes kas luuletuses või mõnes teises paratekstis selle läheduses;

3) autori ja/või luulemina haridusele ja kultuurilisele kuuluvusele osutav suhe – paratekst on viide mõttekaaslastele, kunsti- või kirjandusvormidele ja nende päritolukeeltele, millega luuletuses suhestutakse (seejuures võivad need olla nii koolis õpitud kui ka ise valitud autorid ja kultuuritekstid);

4) parateksti sõnasõnaline kordus luuletuses – korratakse tervet teiskeelset parateksti või selles sisalduvat fraasi;

5) parateksti keelevalikute ja luuletuse metonüümiline suhe – luuletuses või teises paratekstis kõneldakse keeleruumist, millele parateksti keel viitab.

Need suhestumisviisid ei välista üksteist ühe teksti piires, ent nende eristamine võimaldas koodivahetuslikke paratekste ja nende suhestumist koodivahetustega kõige viljakamalt kirjeldada, võrrelda ja tõlgendada. Struktureerigu need suhestumisviisid järgnevat analüüsi ja seda, mil moel teiskeelsed paratekstid luulekogudes toimivad.

3.1. Paar eelmärkust

Mitmekeelse paratekstilise materjali hulgas leidub mõlema luuletaja kogudes küllaltki vähe otseseid tõlkeid, sõnaseletusi ja selgitavaid märkusi. Adams on esitanud lõpumärkused vaid luulekogus „Põlev põõsas” (1937) ning neis ei mainita kõiki luulekogus kasutatud muukeelseid fraase. Barbaruse luulekogudest on lõpumärkused „Tulipunktis” (1934) ja „Mementos” (1936). Esimesest on võõrkeelsed sõnad välja jäetud ja selgitatakse vaid „vähemtuntud sõnu” (Barbarus 1934: 157) ning ka teisest moodustavad suurema osa eestikeelsed sõnad, ehkki leidub mõni ladinakeelne fraas (Barbarus 1936: 63). Samuti leiab ühe tõlkega moto ja kaks joonealust tõlget Barbaruse kogust „Üle läve”. Kusjuures mõlema luuletaja loomingusse tekivad sellised märkused alles 1930-ndatel. On kiusatus järeldada, et seda on mõjutanud autorite otsustest ja poeetikast väljapoole jäävad asjaolud: Adams (1937: 89) nendib märkuste sissejuhatuses, et kommentaaridega varustatud kogu avaldamine „põrkab meie oludes tülitavalt paljude väliste raskuste vastu”, ning võib-olla oleks ta tõesti eelistanud algusest peale oma luulekogusid märkustega varustada. Ent ehk on oma osa siinjuures ka luulepoeetika muutumisel, millele juhtisin eespool tähelepanu 1920-ndate ja 1930-ndate võrdluses. Till Dembecki (2017: 203) sõnul ei ole XX sajandi alguse modernistlikus kirjanduses põhiteksti ja teiskeelse tsitaadi vahelised üleminekud nii sujuvad kui varem, kuna neid on harva selgitatud ja neid on raske läbi näha (klassikaline näide on T. S. Elioti ja Ezra Poundi luule). Kui vaadata 1920-ndate Eesti luule vabamat ja eksperimentaalsemat väljendust selle modernistliku poeetika taustal, võib oletada, et tolle kümnendi luules oli loomulikum jätta teiskeelsus tekstides selgitamata, kehtestades nõnda (teistlaadi haridusega lugeja jaoks) keelte vahele tugevama piiri kui 1930-ndate konservatiivsemas, ükskeelsust soosivas loomelaadis

Mitmekeelsete luulekogude toonases retseptsioonis ei pöörata teiskeelsetele fragmentidele küll suurt tähelepanu, ent kerkib esile kaks hoiakut: konservatiivne, mille järgi mitmekeelsusega mängivad tekstid mõjuvad poosi või haritud inimese edevusena, mis kuhugi ei vii, ja leplik suhtumine, mille järgi mitmekeelsus on luulepildi harjumuspärane osa (nt Jürgenstein 1925; Oras 2009: 136).

3.2. Valmar Adams

Valmar Adams oli üks esimesi Eesti luuletajaid, kes hakkas kavakindlalt irdriime kasutama. Eesti luule poeetikaga seoses on samuti silmatorkav Adamsi loomingu minakesksus. Seda peegeldab tema korduv nimemuutus: sünninimi Vladimir Karl Moritz Adams, pseudonüümid Vladimir Aleksandrovski-Adams ja Inno Vask, hilisemad ametlikud nimekujud Vilmar Adams, Valmar Meelend Adams. Seejuures seostuvad nimed eri kultuuridega, saksa-, vene- ja eestipärased nimed vahelduvad ja ühinevad. Käsitletaval perioodil avaldas Adams luulet kuues kogus ning mitmekeelset paratekstilisust esineb neis kõigis. Adamsi debüütluulekogu on „Suudlus lumme” (1924), kuid tema luulet ilmus raamatukaante vahel esimest korda venekeelses almanahhis „Via sacra” (1922), kusjuures almanahhi pealkiri pärineb Adamsi samanimelisest luuletusest. Niisiis oli luuletaja trükidebüüt raamatus vene keeles. Umbes kolmandik almanahhi luuletuste pealkirjadest ja paratekstidest on muus keeles kui vene keel.

Kõige enam avaldub Adamsi luulekogudes mitmekeelne paratekstilisus pealkirjades (20 näidet), seejärel motodes (8) ning motodega samal määral teistes paratekstides (8). Keeltest esineb enim ladina keelt (17 näidet), sellele järgnevad prantsuse (9) ja itaalia keel (8), lisaks leidub inglise (4), saksa (2), vene (1) ja eesti keelt (1). Adamsi 36 parateksti suhestumisviisid on toodud tabelis 1 (nagu öeldud, võib mõnel paratekstil olla mitu ümbritsevaga suhestumise viisi, eriti Adamsi puhul kipuvad metafoorne ja kultuuriline suhestumisviis ühte jalga käima, mistõttu olen leidnud kokku 55 suhestumisviisi).

Tabel 1. Adamsi mitmekeelsete paratekstide suhted ümbritsevate tekstidega.

3.2.1. Metafoorne paratekstilisus

Nagu tabelist näha, leidub Adamsi luulekogudes kõige sagedamini metafoorset parateksti ja luuletuse vahelist suhet (27 juhul). Vaadelgem lähemalt seda suhet luuletuses „The importance of being Earnest” (Adams 1924: 79–80), kus on kohal ka kultuuriline suhestumisviis.

Luuletuse pealkiri on laenatud Oscar Wilde’i tuntud näidendilt „Kui tähtis on olla tõsine” ning alapealkirja järgi on luuletus poeedi ja „keelmeistri” dialoog. Luuletuse keskmes on standardset väljendust nõudva keeletarga ja keeleliselt vabameelse poeedi vaheline konflikt, mille taustaks on eespool mainitud vaidlused keele standardiseerimise üle. Konflikti tekstisisene põhjus on kesksõnavormide järjekindluseta kasutamine. Keelmeister ütleb: „Sul pole mingit järjekindlust: / Kord – „nud” on sul, kord lihtsalt – „nd”” ja poeet vastab: „– Hää olla sinul, keeletargal, / Kui on sul „tatud” – pole „tet”, / Poeedil aga, päevavargal, / Ei ole terve ilm brünett.” (Adams 1924: 79) Keelmeistri sõnavõtule järgneb poeedi monoloog, kus ta kirjeldab poeedi keelelist vabadust, andes mõista, et eneseväljendust ei saa piirata kokkuleppeliste sõnadega. Luuletuse kulminatsioonis tuleb taas mängu Wilde, kelle nimi asetatakse kõrvuti eesti kirjaniku Eduard Vildega (toonases ortograafias veel Wilde). Sõltuvalt keeleruumist hääldatakse homograafilisi nimesid täiesti erinevalt ja Wilde’i riimipaariliseks Adamsi luuletuses on Põld. Keelte ja häälduste kõrvutamine toob esile, kui oluline on keelereeglite paindlikkus ja kuivõrd sõltuvad kokkulepped ajast, ruumist ja kontekstist. Luuletus kõneleb niisiis luulekeele väljumisest kokkulepete ruumist, poeedi vabadusest väljenduda vastavalt vajadusele ja olukorrale. Sellega on kooskõlas viimases stroofis mängulised riimid teta, peta, prantsuskeelne tête-à-tête ja lühike pöördelõpp –tet (Adams 1924: 80): kõla kaudu libisetakse sujuvalt teiskeelsesse tsitaatfraasi, mis on tõenäoliselt mõistetav ka lugejale, kes prantsuse keelt ei oska, ning nõnda kinnistub luuletuse tuum, osutus keelestandardi ebaolulisusele.

Pealkirja võib niisiis tõlgendada mitmekeelse metafoorina: järgneb aus ülestunnistus, ent Wilde’i näidendi sisu annab tsitaadile veel ühe tasandi. Nimelt selgub näidendi viimases, puänteerivas lauses „I’ve now realized for the first time in my life the vital Importance of Being Earnest” („[O]len nüüd elus esimest korda mõistnud, kui tähtis on olla tõsine”; Wilde 2022: 119), et näidendi pealkiri on sõnamäng, kuivõrd näidendi sisu keerleb mehenime Ernest ja nimega kaasneva identiteedi ümber. Näidendi viimaste sõnadega öeldakse, et terves loos polnud oluline olla surmtõsine ja aus, vaid kanda nime Ernest. Adamsi luuletuseski naeruvääristatakse keeletarka, kes nõuab tõsimeeli keelelist ühtsust.

3.2.2. Tõlkeline paratekstilisus

Tõlkelist paratekstilisust Adamsi loomingus kuigivõrd ei esine. Eelkõige toimib see kahes motos ja „Põleva põõsa” lõpumärkustes. Lisaks suhestub luuletekst tõlkeliselt kahe pealkirjaga: luuletuse „Histoire ordinaire” tõlge on pigem kaudne kui sõnasõnaline („Juhtus nii, nagu juhtunud ikka”; Adams 1926: 46) ning luuletuses „Maria maris” leiduvad read „Mereõhtupilkudega naine” ja „ja siis avaneb, et meri on Maria” (Adams 1939: 52).

Adamsi motod on tõlkeliselt seotud sageli just pealkirjaga, enamjaolt on eestikeelne pealkiri muukeelse moto tõlge, kuid võib olla ka vastupidi. Näiteks luuletsükli pealkirjale „Jalakiri” järgneb moto Nietzschelt „Ich schreib’ nicht mit der Hand allein / Der Fuss will stets mit Schreiber sein [—]” (Adams 1924: 77; ’Ma ei kirjuta ainuüksi käega / Mu jalg tahab alati kaasa kirjutada’). Adamsi loomingus eesti ja itaalia keele vahel edasi-tagasi liikuv moto on Dante kuulus värss „Põrgu” I laulu algusest: „Nel mezzo del cammin di nostra vita”. Esimene eestikeelne tõlge „Põrgu” I laulust ilmus 1910. aastal Noor-Eesti 3. albumis Villem Grünthal-Ridalalt ning eeltoodud värss kõlas seal järgnevalt: „Kesk meie elu vaevarikast rada” (Grünthal 1910: 223). Adamsi luulekogu „Maise matka poolel teel” (1932) ilmus 22 aastat hiljem, ent luuletaja näikse olevat otsustanud rea ise tõlkida, kuivõrd selle eestikeelne vaste tema loomingus on läbivalt „maise matka poolel teel”, mis jätab välja täpsustuse meie. Värsi eestikeelse vastega on pealkirjastatud nii luulekogu kui ka üks luuletus, itaaliakeelsena leiab värsi luulekogu tiitellehelt ning mainitud luuletuse pealkirja alt (Adams 1932: 11). Eestikeelne vaste antakse niisiis mõlemal korral enne itaaliakeelset originaali, mistõttu on Adamsi lähenemine sellele värsile lugejasõbralikum kui mitmes tema teises paratekstis. Adamsi luuletus „Maise matka poolel teel” kõneleb poeedist, kes on „maise matka poolel teel” olukorras, kus luule tähtsus on maailmas väike, ja lähtub Dante „Põrgu” alguse motiividest, eriti teises stroofis, kus lüüriline mina leiab end pimedas metsas: „Tumma päikse paistel seiran / pantrit, hunditari, lõvi… [—] Pääsu metsast pole mingit.” (Adams 1932: 11) Dante värss läbib luuletust refräänina kõigi kolme stroofi alguses. Võib küsida, miks ei lähtunud Adams juba olemasolevast Ridala tõlkest, ent pidades silmas, et Adams suhestub Dante värsiga mitmes tekstikohas, näib tõenäoline, et tal oli vaja Dante rida oma häälega läbi kirjutada, et sulandada see sujuvalt omaenese tekstidesse. Samuti tõi Adams nõnda esile otsese seose enda, oma loomingu ja kultuurilise eeskuju vahel.

3.2.3. Autori haridusele ja kultuurilisele kuuluvusele viitav paratekstilisus

Adamsi luuletuste pealkirjade ja motode teiskeelsus viitab sagedasti tema kultuurilisele kuuluvusele (12 juhul pealkirjas, viiel juhul motos, ühel juhul teistes paratekstides). Adamsi luuletused suhestuvad paratekstide ja nende keele abil sageli lääne kultuurikaanoniga, eelkõige antiikautorite, romaani keelte ja klassikalise haridusega: korduvalt viidatakse Ovidiuse teostele, Galileo Galileile omistatud fraasile „Eppur si muove!” („Ta liigub siiski!”) ja, nagu juba märgitud, Dantele ja Nietzschele. Ühelt poolt väljendab Adams niisiis poolehoidu (Lääne-)Euroopa kultuurile, teisalt paneb – lüürilisele luulele kohaselt – traditsioonid, millele ta viitab, suhestuma endaga ja (sageli) eestikeelse luulega.

Lisaks mõttekaaslusele kindlate autoritega toovad paratekstid esile seose mõne kirjandusžanri või kunstiliigiga. Adamsi pealkirjade keel osutab sageli luuletuste žanrile, mis on mingis keeleruumis kujunenud ja juurdunud: näiteks „Rondeau ainsale” (Adams 1924: 44), „Histoire ordinaire” (1926: 46) ja „Nugae” (1939: 23), samuti pealkirjad, mis viitavad teadaolevatele teostele (sealjuures autorit mainimata) – „Kuldne kiik – amores” (1924: 25), „Tristia” (1924: 87), „Ex libro amoris” (1939: 37) ja „Vita et miracula” (1939: 55, 57). Ka nende paratekstide keel ja sisu näitavad lähedust Lääne-Euroopa kultuuriga ja autori klassikalist haridust.

Luuletuste kultuuriruumi määratlevad samuti paratekstid, mis osutavad teistele kunstiliikidele, näiteks aktitraditsioonile kujutavas kunstis („Лирическое Nu”, Adams 1922: 35), tantsule („Armastus one-stepi tempos”, 1926: 69–70) ja muusikale, nagu tsükli pealkiri „Intermezzo sinises saalis” (1926: 91), luuletuse „Leelu hingeotsijast” moto „Lugeda con amore”³ (1926: 84) ja „Tema con variazione” (1937: 56). Sellised teiskeelsed pealkirjad ja motod suunavad luuletusi lugema kunsti taustal, koodivahetus aga viitab mitmekeelsele kultuurikontekstile, rõhutades mujalt lähtuvate kultuuriliste nähtuste päritolu. Teisisõnu loob Adams mitmekeelse metafoori, kus säilib teksti seos traditsioonile aluse pannud või luuletajale tähtsa kultuuriruumiga. Tsükkel pealkirjaga „Postscripta” (Adams 1924: 55) toimib mõneti sarnaselt: see koondab „järele kirjutatud” luuletusi, st tõlkeid ja pühendusluuletusi nii välismaistele kui ka eesti eelkäijatele. Tsükli teiskeelne pealkiri ühendab Adamsi luuletused varasema kirjandustraditsiooniga, samal ajal koondab eesti ja maailmaluule ühe ladinakeelse fraasi alla.

Sellesama paratekstide luuletustega suhestumise viisi erandlik näide on teiskeelne eneseleosutus: kogus „Suudlus lumme” on luuletusel „Sünd” joonealune märkus „Tõlge autori venekeelsest kogust „Житие” I, 1” (Adams 1924: 90). Niisugust luulekogu pole minu teada ilmunud. Ent arvestades tõika, et Adams debüteeris vene keeles, on see märkus omamoodi metafoorne viide tema teekonna alguspunktile.

3.2.4. Parateksti sõnasõnaline kordus luuletuses

Teiskeelse parateksti sõnasõnalisi kordusi on Adamsi luuletustes vähe: neid leidub vaid luuletustes „Armastus one-stepi tempos” (Adams 1926: 69–70) ja „Dissonance” (Adams 1926: 77–78). Adamsi puhul on pigem erandlik, et koodivahetused toimuvad ühe luuletuse raames nii paratekstis kui ka põhitekstis.

„Armastus one-stepi tempos” kõneleb kergemeelsest ja siirast armumisest ning selle jamb kulgeb tõesti one-step’i, toona populaarse Ameerika seltskonnatantsu rütmis: niisiis viitab pealkiri ühtlasi luuletuse vormile. Neljandast stroofist alates esinevad tekstis mõttekaaslastena Dante, Charlie Chaplin ja filosoofid: „Meil tuttav Hume ja Hegel, / Me ilmaga ei lepi. / Kuid täna Kant su – peegel / Ja tantsime one-stepi.” (Adams 1926: 70) Ingliskeelne tantsunimi on sobitatud meetrumisse ja ristriimi, ehkki irdriimina: lepi ja stepi välted erinevad. Keeleliselt püüeldakse seeläbi eestikeelsest ruumist välja, mis kajastub ka luuletuse lõpus: „Ja sellepärast tahe / Meil minna ära siit, / Et meie kahe vahel / Ei hõljuks kirju siid.” (Adams 1926: 70)

Luuletuses „Dissonance” on pealkirja kordust samuti kasutatud riimis ning luuletuse alapealkiri „Riimimäng” paigutabki riimid luuletuse keskmeks (Adams 1926: 77). Luuletuse ristriimist leiab paarid, nagu poeedid–taadid, kooleb–neelab, kurb–kirp – needki on irdriimid (või järgides luuletuse sõnamängu: dissonantsriimid), kus riimipaaride täishäälikud erinevad teineteisest. Luuletuse viimases reas riimitakse koguni keeleliselt võrdlemisi kaugeid foneeme: riimis konks–dissonance võib võõrsõna olla nii prantsuse kui ka inglise keeles (meetrumi poolest sobivad mõlemad), seejuures tullakse selle viimase riimsõnaga sujuvalt tagasi pealkirja juurde. Luuletus on luulemina (irooniline) mõtisklus sellest, et kui maailma valitseb surm ja „liigsed on KÕIK sihid”, siis miks peaks uskuma, et „me elus tähtis / On lõõrikasse peidet konks” (Adams 1926: 77–78).

3.2.5. Parateksti keelevalikute ja tekstis öeldava metonüümiline suhe

Paratekstide metonüümiline koodivahetus on Adamsi loomingus eelkõige seotud kahe varase venekeelse luuletusega: „Leidale” ja „Откровение” (Adams 1922: 40, 47). Mõlema teiskeelsed paratekstid pöörduvad kellegi poole: esimese luuletuse ladina tähestikus ja eesti käändevormis pealkirja põhjal on teksti adressaat Leida, teise luuletuse moto on „Else – dem Profil Ihrer Seele”, mis näib olevat saksakeelne pühendus Elsele. Kuna eesti ja saksa keelest ning kohtadest kummaski tekstis ei kõnelda, aga paratekstiline pöördumine eristub keelevaliku poolest tekstitervikust, jääb lugedes mulje, et parateksti keel seostubki luuletuse adressaadiga, viitab metonüümiliselt ehk adressaadi (ema)keelele ja keeleruumile.⁴

3.3. Johannes Barbarus

Johannes Barbaruse luules on olulisimad märksõnad hoog, vabameelne vorm, vasakpoolsus, mis – nagu on analüüsinud Aare Pilv (2024: 146–147) – muu hulgas avaldub individuaalse estetistliku loojaisiksuse ja stiihiliste masside vahelises pinges. Barbaruse loomingu kaasaegses retseptsioonis märgiti, et ühe luuletuse põhjal ei tule tema luule mõju esile, vaid looming hakkab huvitavana paistma pigem tekstimassiivi kujul (vt Oras 2009: 173, 285). Ka mitmekeelne paratekstilisus läbib Barbaruse luulet ning sellel on läbivalt sarnased mustrid ja eripärad. Barbarus avaldas vaadeldaval perioodil 12 algupärast luulekogu ning koodivahetusega paratekste esineb kõigis peale kolme („Inimene ja sfinks”, 1919; „Katastroofid”, 1920; „Kalad kuival”, 1937). Kõige enam on koodivahetusi teiskeelsetes pealkirjades (18) ja motodes (14), kõige vähem esineb neid sõnaseletustes ja joonealustes märkustes (4). Uurimismaterjalis on seega 36 Barbaruse parateksti, sama palju kui Adamsi omi. Eesti keele eel või järel on kõige sagedamini kasutatud prantsuse keelt (13), seejärel ladina (12) ja saksa keelt (8), ühel-kahel korral esineb itaalia (2), kreeka (2), jaapani (2) ja inglise keelt (1). Barbaruse elukäiku arvestades on ootamatu, et tema luuletuste koodivahetustes ei leidu vene keelt (seda aimub vaid luulekogu pealkirjas „Fata-Morgana” (1918), mis on kirjutatud vene keele päraselt sidekriipsuga).

Tabel 2. Barbaruse mitmekeelsete paratekstide suhted ümbritsevate tekstidega.

3.3.1. Metafoorne paratekstilisus

Nagu Adamsil, esineb Barbaruse luuleski parateksti ja luuletuste metafoorset suhet (23 juhtu) rohkem kui teisi suhestumisviise. Vaatlen lähemalt Barbaruse esikkogu motot „Die Fata Morgana ist ja nur eine Luftspiegelung, aber sie hilft dem Araber und dem Kamel über das Wüstenelend fort… // (Lendsõna.)” (Barbarus 1918: 7). Eesti keeles tähendab see umbkaudu: ’fatamorgaana on muidugi vaid õhupeegeldus, ent ta aitab araablase ja kaamli kõrbevaevadest üle’.

Luulekogu „Fata-Morgana” paistab mitmekeelsuse perspektiivist silma juba pealkirjaga. „Fata-Morgana” kordub fraasina ühe luuletuse pealkirjas, kahes tekstis ning tõlkeliselt paari tsükli pealkirjas („Kujutlused” ja „Ilmutused”). Saksakeelses motos on sõna kirjutatud teisiti: „Fata Morgana”. 1918. aastal välja antud „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamatus” seda sõna veel ei leidu, esmakordselt ilmub see eestikeelses vormis fatamorgaana „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu” I köites 1925. aastal (tähendusega ’terendus; kangastus’), ent nagu näha, erineb selle kirjapilt Barbaruse luulekogus esinevast vormist. Sidekriipsuga kirjutatud variandis võis Barbarus näha võimalust eestipärastada itaalia keelest pärinevat, ent ajapikku paljudes keeltes tsitaatsõnadena kohanenud fraasi. Keeltest, millega Barbarus oli eeldatavasti tuttav, leiab sidekriipsuga sõnakuju vene keelest (kus see on tänini samal kujul). Moto päritolu on siinkirjutajale teadmata, selle all olev märkus „lendsõna” võib tähendada, et mõte oli (vähemasti luuletaja arvates) mingil perioodil saksa keeles kõnekäänuna kasutusel. Mõte, et nägemused ei pruugi tõeluses vastet leida, ent aitavad sellegipoolest elusolendit, saadab tervet luulekogu: olgu nägemus viirastus, unistus, unenägu – selles peitub lootus. Barbaruse esikkogu metafoorsed kujutluspildid saavad nõnda justkui õigustuse ja põhjenduse. Moto keelevalikul on mitu võimalikku funktsiooni: suures kultuurkeeles tsiteeritud fraas annab öeldule suure kultuuri kaalu; saksakeelne mõistekuju Fata Morgana säilitab seose mõiste algse itaaliakeelse tähendusega ’haldjas Morgana’, paigutades luulekogu Euroopa kirjanduskaanoni taustale. Metafoorse tähenduse kõrval suhestub moto luulekogu tekstidega traditsioonile viidates, tõlkeliselt ja metonüümiliselt.

3.3.2. Tõlkeline paratekstilisus

Tõlkelist paratekstilisust esineb Barbaruse teostes küllaltki palju (kokku 18 juhtumit) ning rohkesti just teiskeelsetes motodes (9), mille mõnda fraasi korratakse luuletuses või sealsamas paratekstis eestikeelsena. Näiteks on moto „…Soyez plutôt maçon, si c’est votre talent! / (L’art poétique – Boileau)” (pr ’Olge parem müürsepp, kui see on teie anne! / (Luulekunst – Boileau)’) enne luuletust „Loov inimene”, kus nii kunsti kui ka enese „loomist” võrreldakse müürsepatööga: „Vaatke ise, kuis kannab oma südame telliskive, / omi tahtmisi vormiden hooneks!” (Barbarus 1927: 11) Luuletuste tsüklis „Maailma lävel”, mille eelviimane stroof algab ridadega „Kui maailm end laseb petta, / petetagu, mind küll vaevalt…” (Barbarus 1939: 15), on moto „Mundus vult decipi, ergo decipiatur! (Maailm tahab end petta lasta, petetagu teda siis!)” (1939: 11). Mängulisem variant paratekstis esitatud tõlkest leidub motos „Segui il tuo corso, e lascia dir le genti! (Geh’ deinen Weg, und lass die Leute reden!)… // Dante. // (Karl Marxi „Kapitali” eelsõnast)” (Barbarus 1934: 146; motost ja selle tähendusest tuleb lähemalt juttu edaspidi), samuti joonealuses märkuses „(kanapoeg, ehk sõnasõnalisen naljatõlken = Hühnersohn)” (Barbarus 1932: 35). Selle märkuse juurde juhatatakse lugeja pärast rida „Sakstel’ sõbralikult siutsub”, nii et taas on olemas ka metonüümiline suhe.

Kogus „Tulipunkt” leidub tõlkeline paratekst, milles luuletaja tsiteerib omaenda prantsuskeelset teksti. Nimelt algab kaheosaline luuletus „Ämblik koob võrku…” motoga „L’araignée porte-croix déploie sa toile sur toute l’Europe… // („Bifur”, 5.) J. B.” (Barbarus 1934: 68; ’Ristiämblik laotab oma võrgu üle kogu Euroopa…’). Moto suhestub luuletuse pealkirja ja esimeste ridadega „Reaktsiooni ristiämblik koob / võrku Euroopa nähtavasse nurka” (Barbarus 1934: 68). Luuletuses esitatakse poeetiline programm võitlemaks Euroopa heitlike aegade ja vägivallaga: „Üle Euroopa tank – mastodon rullub, / leidku ta suurima vastupanu luulen!…” (Barbarus 1934: 69) Luuletuse moto pärineb Barbaruse (1930a) artiklist „Lettre d’Estonie” (tlk E. Sakcas) prantsuse modernistlikus ajakirjas Bifur, mis andis kõlapinda peamiselt vasakpoolsetele kunstnikele ja kirjanikele. Nii luuletuses kui ka artiklis esinevad sarnased motiivid: luule kui valgustaja või päästja, lootus, üleskutse luuletajaile jääda luuleski väärtustele kindlaks ning mitte kaugeneda tavakodanikest, fašismivastasus. Oma prantsuse keelde tõlgitud artikli lausekatket luuletuse eeltaktiks seades ning sellega eesti keeles suhestudes näib Barbarus taas leidvat oma sõnadele justkui rahvusülese kinnituse. Prantsuse keel saab Barbarusel vaba Euroopa sümboliks.

Tõlkeliste paratekstide tähelepanuväärne paar on muukeelseid kohanimesid sisaldavad pealkirjad, mille motiivid esinevad eestikeelsetena luuletuse tekstis. Näiteks luuletustes „Gare du Nord” (Barbarus 1924: 107–109) ja „Rocca-al-mare” (Barbarus 1934: 95–96) ei tähista pealkirjad ainult paika, vaid tekitavad võõrkeelse fraasi ja luuletuses väljendatud kogemuse ning kujutluspildi vahele tõlkelise suhte. Gare du Nord on Pariisi raudteejaam ning eestikeelsed motiivid suhestuvad sellega: „Kosmose risttee: hype ruumi, / seisan neelaval teelahkmel, – / kuhu? kahtlen. / Põhja, kas Hommikusse, Lõunasse, / loodangusse, päiksesse tõusvasse? / Hype ruumi?” (Barbarus 1924: 107) Kaheosalise luuletuse „Rocca-al-mare”, mis kannab alapealkirja „Vaade Tallinnale”, esimeses osas antakse Tallinnast merelise, teises osas kivise linna pilt, suhestudes niisiis kohanime mõlema poole, nii kalju kui ka merega.

3.3.3. Kultuuritraditsioonile viitav paratekstilisus

Selle suhestumisviisiga paratekste leidub Barbaruse luuletustes 16, sealhulgas seitse pealkirja ja üks joonealune märkus. Nagu Adamsil, on ka Barbarusel žanrile viitavaid teiskeelseid paratekste, ent vähe, näiteks koodivahetuse poolest veidi ambivalentne pealkiri „Mõned hai-kai’d” (1930b: 94–96; tekstile järgneb märkus hai-kai päritolust) ning ladinakeelsed „Memento” (1936) ja „K. Č. – in memoriam” (Barbarus 1939: 78). Kaheksa teiskeelset motot viitavad Eesti-välisele kultuuriruumile või mõttekaaslusele: kaks tsitaati Goethelt, tsitaat Baudelaire’i „Väikestest poeemidest proosas”, Proudhoni hüüatus „Oh ironie, sainte ironie, viens que je t’adore!” (Barbarus 1924: 73; ’Oh iroonia, püha iroonia, tule, et saaksin sind kummardada!’). Suurelt jaolt on motod just saksa ja prantsuse keeles. Nagu eespool näha oli, leidub ka itaaliakeelne näide, Dante parafraas Karl Marxilt – luuletuse „Vastu tulevalle” teise osa moto (Barbarus 1934: 146).

Moto „Segui il tuo corso [—]” tähendus on ligikaudu ’Käi oma rada, las inimesed räägivad’ ja Barbarus on esitanud selle nii itaalia kui ka saksa keeles, tsiteerides justkui otsesõnu „Kapitali”. Ent Marx jättis lause tõlkimata ja see polegi tsitaat Dantelt, vaid parafraas Vergiliuse lausest „Purgatooriumis” („Käi minu järel, las nad arutada”; Dante Alighieri 2016: 48; vt Bhattacharya 2015: 611). Võib-olla oli Barbaruse loetud „Kapitali” väljaandes lause juba tõlgitud, ent tõenäoliselt polnud tõlkija Marx, vaid mõni hilisem kommenteerija, kuivõrd „Kapitali” esimestes väljaannetes ja tõlgetes parafraasi tõlget ei leidunud (Bhattacharya 2015: 610–612). Motoga varustatud luuletuse keskmes on julgustus liikuda edasi, jätta „vana maailm” ja kaotatud mõttekaaslased seljataha. Read „Ära kunagi astu enam üle sest purdest, / mis hävitet lõplikult kahe ilma vahel!” (Barbarus 1934: 146) väljendavad sedasama, olles dialoogis Dante „Jumaliku komöödiaga”, elu ja surma vahelise purdega. Seoseid leidub teisigi. Kuivõrd tsiteeritakse just Marxi tõlgendust Dante reast, seostuvad siinjuures omavahel Barbaruse võitlev ja poliitiline uue maailma (ja revolutsiooni) ihalus ning kõrgkultuur ja maailmakirjandus. Samal ajal seostab Barbarus nõnda Marxi tugevamini Euroopa kirjandustraditsiooniga, soovides näha teda sama lääne intellektuaalse traditsiooni jätkajana, mille varasema osalisena Barbarus näeb Dantet.

Teiskeelsete paratekstidena tõusevad esile tantsule ja kujutavale kunstile viitavad pealkirjad „La danse du ventre” (Barbarus 1924: 103), „Five-o’clock dancing” (Barbarus 1927: 87), „Nature vive & värssasjad” (Barbarus 1927: 81) ja moto „…De la peinture…” (Barbarus 1930b: 23), mis sarnaselt ülal mainitud Adamsi paratekstiliste viidetega seovad koodivahetuse teiste kunstiliikide käsitlemisega luules. Eriti huvitavad on kaks tantsust rääkivat luuletust: neis on poeet-luulemina kõrvaltjälgija, mitte kaasatantsija („Tantsin kaasa ajuga, sydamega”; Barbarus 1924: 104) ning sellele justkui viitab võõrkeelne pealkiri, millega luulemina distantseerib end toimuvast. Miks mitte asetada poeedi üksildus kõrvuti Eesti kultuuri üksilduse või väiksusega? Kuuludes küll mitmekeelsesse maailmakultuuri, tajutakse end ikkagi sellest eraldiseisva, mahajäänuna.

3.3.4. Parateksti sõnasõnaline kordus luuletuses

Paratekste Barbaruse luuletustes eriti ei korrata sõnasõnaliselt (kokku kolm juhtu), ent on üks silmapaistev näide: luuletus „Suum cuique”, kus pealkirjast saab luuletust läbiv refräänilaadne kordus (Barbarus 1922: 38–39). Ladinakeelse fraasi tähendust ’igale oma’ ehk igaüks saab selle, mida väärib, eestikeelses luuletuses välja ei öelda. Luuletus suhestub fraasiga irooniliselt, kõneldes eri inimeste rollidest ühiskonnas ja luuletaja eraldiseismisest, kohatusest, kuna ta ei nõustu valitsevat korda kiitma („Näeks tõusik pigemini, et poeet tal laulaks kyll: / hosianna! jalataldadel / suud annaks”). Luuletus pöördub „põlat luuletaja” poole ja fraas „Suum cuique!” sunniks justkui luuletajat omaks võtma oma tühja kohta ühiskonnas („sa aegsast vaata / valmis nöör ja oks”). Seejuures tundub, et ladina keelt kasutatakse sõnumile kaalu andmiseks: ladina keel oli hariduse ja teadmiste allikas ning niisugune oluline roll tagab, et selles keeles öeldu on ainuõige. Ent luuletuse viimases stroofis kõneleja muutub, temast saab poeet, keda eelnevalt sõideldi, ta näitab oma tõlgendust ladinakeelsest tõdemusest seda fraasi korrates: „Suum cuique! yle kassatähte virna, viissada kilo- / meetrit tõukan ajukuuli, / löön sisse väravaist, kun kaitseks politsei, protestiks / mõttegoali – vuhiseva palli” (Barbarus 1922: 39).

3.3.5. Parateksti keelevalikute ja tekstis öeldava metonüümiline suhe

Suur hulk Barbaruse paratekste viitab geograafilistele paikadele, kus tekst on kirjutatud või mille ruumi luuletuse tekstis kujutatakse (kokku 12 juhtu). Selgeim on see muukeelsete kohanimede puhul, nt „Closerie-des-lilas – Pariisi maastik” (Barbarus 1930b: 41) ja „Gare du Nord” (Barbarus 1924: 107). Nõnda võib tõlgendada ka Karel Čapekile pühendatud mälestusluuletuse „K. Č. – in memoriam” pealkirja ning joonealust märkust kanapojast ehk „Hühnersohnist”. Ka luuletuse „La danse du ventre” tegevus on seostatav Prantsusmaaga ning „Five-o’clock dancing” ingliskeelse ruumiga, mida kinnistavad jazz-bändi kujutus ja luuletusesisene koodivahetus „banjo on pisarain lämbuman baby” (Barbarus 1927: 87).

Huvitav näide on luuletsükkel „Mina ja Pariis”, mille motod on naljatlevalt riimuvad värsipaarid prantsuse keeles ning nende all on märkus „Kirjast Pariisi sõbrale”: „Paris et moi, – / c’est: Boeuf sur le toit”, „Ho! je suis mari: / j’épouse la ville de Paris” ja „Mon dernier cri: / Paris! Paris!” (Barbarus 1927: 32–34; ’Pariis ja mina – see on: Härg katusel’, ’Oo! olen abielumees: / naitu[si]n Pariisi linnaga’ ja ’Mu viimne karje: / Pariis! Pariis!’). Luuletsükkel on Pariisi tähistest tulvil ning mõjub eelkõige armastusavaldusena tollele paljukõneldud linnale: „Pariis – daam saledam maine / [—] Siin mu: amour sans fil, / oled nõus? / oleme mees ja naine!” (Barbarus 1927: 33) Prantsuskeelsed motod rõhutavad geograafilist ruumi ning toovad esile kirjutaja ja Pariisi vahelise otseseose. Kuivõrd paratekstilise märkusena on öeldud, et luuletus on „Pühendus Asmile” ning Johannes Semperi ja Barbaruse sõprus ja kirjavahetus on tuntud kirjanduslooline tõik, ilmneb ka pühenduse ja motode vaheline seos: tähtsal kohal on adressaadi (Asmi) keeleoskus. Kui lugeda aga Semperi ja Barbaruse kirjavahetust, selgub, et luuletsükkel „Mina ja Pariis” on Barbaruse väitel kirjutatud hoopis tema unenäo põhjal ning tsitaadid „Kirjast Pariisi sõbrale” pärinevad unenäos kirjutatud kirjast Paul Derméele, kes unenäo lõpuks siiski muutus Semperiks (EEE 2020: 296–297). See detail polnud toonasele lugejale ilmselt teada ning esmane mõju, mida vemmalvärsilised prantsuskeelsed motod avaldavad, oli keelepõhine: seos Pariisi ja prantsuse kultuuriga.⁵

Kokkuvõte

Valmar Adamsi ja Johannes Barbaruse luuletuste mitmekeelset paratekstilisust analüüsides nähtus, et kirjanike loomingus esinesid paratekstid mõnevõrra erinevates funktsioonides ning kõige tugevamalt langesid paratekstide funktsioonid kokku autori haridusele ja kultuurilisele kuuluvusele viitavas aspektis. Huvitaval kombel oli materjalis võrdselt paratekste kummaltki luuletajalt (36), ehkki Barbaruse materjal pärines üheksast, Adamsi oma kuuest luulekogust. Barbaruse luulekogudes oli märkimisväärselt rohkem motosid, Adamsil aga joonealuseid märkusi; samuti oli Adamsi luules enam teiskeelseid pealkirju.

Vaadeldes, kuidas mitmekeelne paratekstilisus keelte- ja kultuuridevaheliste piiridega suhestub, ilmnes, et kõige tugevamini mõjub parateksti ja põhiteksti vaheline koodivahetus keeleruumide ühendajana tõlkelise suhte puhul, kuna öeldut mitmes keeles korrates astutakse üle paratekstilise ruumi piiri. Huvitaval viisil toob keele- ja kultuuriruume kokku ka traditsioonile viitav paratekst, näiteks kui luuletaja loob mujalt pärit kinnisvormis teksti eesti keeles või suhestub teiskeelse luuletaja tsitaadiga oma tekstis. Ehkki mõlema luuletaja paratekstides viidati enamjaolt Lääne-Euroopa kultuurile ja kirjandusele, kirjutasid luuletajad teiskeelset kultuuriruumi eeskujuks seades või oma sõnadele sealt kinnitust otsides omal moel läbi ka eestikeelse luule seisundi.

Luuletajate loomingu paratekstilisust võrreldes tuli esile, et parateksti ja ülejäänud tekstide tõlkelist suhet esines rohkem Barbaruse loomingus, seevastu mitmekeelsele kultuurile ja muukeelsetele kirjanikele või mõtlejatele viitasid luuletajad enam-vähem võrdselt. Barbaruse loomingu paratekstides leidus ka rohkem metonüümilist mitmekeelsust, kus luuletuse paratekstide keelevalik seostus luuletustes käsitletud kohtadega. Adamsi paratekstide teiskeelsuse metonüümiline tasand seostus hoopis pühendustega üksikisikutele. Parateksti ja luuletuse metafoorset seost leidus rohkem jällegi Adamsil. Nõnda jäi kahelt luuletajalt kogutud materjali võrdluses mulje, et Barbaruse puhul tuleneb parateksti teiskeelsus otsesemalt luuletusest, Adamsil on seos sageli kaudsem, kujundlikum ja mängulisem.

Arvestades ajaloolist konteksti, keeletoimetamistava muutumist uuritaval perioodil ja seda, et teiskeelsust selgitavate paratekstide osakaal oli mõlema luuletaja kogudes võrdlemisi väike ning seostus eelkõige 1930-ndate loominguga, leiaks tõenäoliselt arhiivis luuletajate käsikirjadest nii mõndagi huvitavat luuletuste keeleliste valikute kohta, milleni vaid trükis ilmunud tekste vaadeldes ei jõua.

Artikli kirjutamist toetas Eesti Teadusagentuuri projekt „Lüürilise luule tegur väikeste kirjanduste kujunemisel” (PRG1106). Tänan toe, nõu ja kaasamõtlemise eest Tartu Ülikooli kirjandus- ja teatriteaduse doktoriseminaride osalisi ning anonüümset retsensenti.

Saara LottaLinno (snd 1999), MA, Tartu Ülikooli võrdleva kirjandusteaduse nooremteadur (Ülikooli 16, 51003 Tartu), saara.lotta.linno@ut.ee

1 1922. aasta rahvaloenduse järgi oli Eesti rahvuslik koosseis järgmine: eestlasi 87,7%, venelasi 8,2%, sakslasi 1,7%, rootslasi 0,7%, juute 0,4% ja muudest rahvustest inimesi 1,3% (1922. a rahvaloendus 1924: 31). 1934. aastal oli eestlasi 88,1% (neist 1,5% setod, keda 1922. aasta loenduses eraldi ei arvestatud), venelasi 8,2%, sakslasi 1,5%, rootslasi 0,7%, juute 0,4%, muudest rahvustest 1% ja teadmata rahvusest inimesi 0,1% (1934. a rahvaloendus 1937: 12).

2 Mitmekeelsete juhtumite kokkulugemise tulemus pole alati ükssama: näiteks luuletajate kasutatud keelte loetelus olen mõne sõna lugenud mitme keele alla korraga (luuletuse „Dissonance” juhtmotiiv võib olla nii prantsuse kui ka inglise keeles), samuti kasutatakse mõnes paratekstis mitut keelt, mistõttu keelte esinemise hulk ei ühti paratekstide arvuga.

3 Seesama on juhis järgmise luulekogu tiitellehe pöördel, vt Adams 1932: 4.

4 Mõneti sarnaseid mitmekeelse luule koodivahetuse näiteid leidub varases Eesti luules, näiteks XVII sajandi pulmaluules, kus koodivahetus võis märkida üleminekut ladina keelelt, mida oskas peigmees, mõnele rahvakeelele, mida oskas pruut (Kaju 2006: 80). Tänan selle tähelepaneku eest retsensenti.

5 Barbarus kirjutas sellest unenäost ja neist luuletusist Semperile, ent kahtles, kas need luuletused saaks perioodikas ilmuda märkusteta (EEE 2020: 297). Siiski trükiti Barbaruse luuletus ja Semperi vastus sellele Loomingus 1925, nr 6 (lk 457–459), sõnaseletuste ja märkusteta. Semperi vastus matkis Barbaruse teksti segakeelsust, ent mitte motosid.