On the actants and chronotope of “The Star Bride”
Toward the life-maintaining core
Keywords: folklore, mythical runosong, Juri Lotman, Algirdas Greimas, non-human agency, agency of the environment
The article examines the Estonian runosong type “The Star Bride” using the conceptual framework of theories elaborated by Juri Lotman as well as Algirdas Julien Greimas and Mikhail Bakhtin (subspace of text, actants, metamorphosis, chronotope). The analysis focuses on relationships between space or the environment and human beings, movements and transformations, corresponding agencies (including those of non-human actants). The study briefly highlights similar features appearing in the broader Finno-Ugric mythical space and in the Estonian runosong types “Creation” and “The Great Oak”.
Every literary chronotope allows for certain kinds of agencies, each subspace favours or allows some kind of activity or events. In the runsong types examined, a certain specific growth and transformation associated with the mythical cycle of life, growth, death and rebirth is often situated in the protected space of home, centre and core. The passage of time and the protective space could here be seen as having agency. Certain qualities of this space could be comparable to the southern and life-favouring space of Finno-Ugric mythical geography. Also, variants of songs are relatively more different in spaces farther from home and converge towards greater similarity in the central home space; this could be termed as field-likeness and point-likeness. Movement associated with growth is directed from the periphery to the centre, whereas movement associated with reduction is directed away from the core. The narrative of “The Star Bride” runosong type could be generalised into three wider groups of activities or functions (in the Proppian sense): 1) movement toward the core; 2) growth and metamorphosis within protected space; 3) departure into an altered state, multiplicity.
The narratives of the runosong types “Creation” and “The Great Oak” include features similar to this schema. Both the space or environment and the human being are actants in this chronotope. In order to maintain the world and the rebirth of life, both must participate and co-operate. The anthropomorphic character of the narrative bears the responsibility for equilibrium. Among the Greimasian narrative programs, narratives analysed here could be termed as being guided by a “creative narrative program”.
Eve Randvere (b. 1967), MA, doctoral student, Department of Semiotics, University of Tartu (Jakobi 2, 51005 Tartu), eve.randvere@ut.ee
References
VEEBIVARAD
ERAB = Eesti regilaulude andmebaas. Koost Janika Oras, Liina Saarlo, Mari Sarv, Kanni Labi, Merli Uus, Reda Šmitaite. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv.
https://www.folklore.ee/regilaul/andmebaas
Eesti muinasjuttude tüübiloend. Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakond.
https://www.folklore.ee/muinasjutt/tyybid
ARHIIVIALLIKAD
Eesti Kirjandusmuuseumi (EKM) Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA)
E – Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogu
E, StK – Matthias Johann Eiseni stipendiaatide rahvaluulekogu
EKmS – Eesti Kirjameeste Seltsi rahvaluulekogu
H – Jakob Hurda rahvaluulekogu
KIRJANDUS
Alvre, Paul 1970. „Tähe mõrsja” oletatavaist kohanimedest. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 161–162.
Arukask, Madis 2003. Jutustava regilaulu aspektid. 19. sajandi lõpu setu lüroeepiliste regilaulude žanr ja struktuur. (Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 3.) Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Bahtin, Mihhail 1987. Valitud töid. Koost Peeter Torop, tlk Mall Jõgi, Astrid Kabur, Pärt Lias, Linnart Mäll, Malle Salupere. Tallinn: Eesti Raamat.
Bateson, Gregory 2022 [1972]. Sammud vaimuökoloogia poole. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Tanel Pern, Silver Rattasepp. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Burke, Peter 2006 [1997]. Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Tlk Ainiki Väljataga. Tallinn: Varrak.
Courtés, Joseph 1991. Analyse sémiotique du discours: De l’énoncé à l’énonciation. Paris: Hachette.
Descola, Philippe 2022. Teispool loodust ja kultuuri. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Hasso Krull. Tallinn: EKSA.
EMj I:1 = Eesti muinasjutud. Kd I:1. Imemuinasjutud. (Monumenta Estoniae antiquae V. Fabulae populares estonicae I:1.) Koost, toim Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan, toim Inge Annom. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2009.
ER I = Eesti rahvalaulud Dr. Jakob Hurda ja teiste kogudest. I kd. (Eesti Kirjanduse Seltsi toimetused 21.) Toim Matthias Johann Eisen, Kaarle Krohn, Vihtori Alava, Oskar Kallas, Walter Anderson, Villem Grünthal. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1926.
ER II = Eesti rahvalaulud Dr. Jakob Hurda ja teiste kogudest. II kd. (Eesti Kirjanduse Seltsi toimetused 21. Monumenta Estoniae Antiquae 5.) Toim Matthias Johann Eisen, Oskar Kallas, Vihtori Alava, Walter Anderson, Villem Grünthal, Kaarle Krohn, Oskar Loorits, Elmar Päss. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1932.
ERL = Eesti rahvalaulud. Antoloogia. I–IV kd. Toim Ülo Tedre. Tallinn: Eesti Raamat, 1969–1974.
Ferraro, Guido 2019. Semiotica 3.0. 50 idee chiave per un rilancio della scienza della significazione. (I Saggi di Lexia 31.) Roma: Aracne.
Frog 2011. Distinguishing continuities: Textual entities, extra-textual entities and conceptual schemas. – RMN Newsletter, nr 2, lk 7–15.
Goršič, Matej 2011. „Suure tamme” laul – süntees. – Mäetagused, nr 48, lk 111–126. https://doi.org/10.7592/MT2011.48.gorshitsh
Greimas, Algirdas Julien 1987. On Meaning: Selected Writings in Semiotic Theory. (Theory and History of Literature 38.) Tlk Paul J. Perron, Frank H. Collins. Minneapolis: University of Minnesota Press.
Greimas, Algirdas Julien 1992. Of Gods and Men: Studies in Lithuanian Mythology. (Folklore Studies in Translation.) Tlk Milda Newman. Bloomington–Indianapolis: Indiana University Press.
Greimas, Algirdas Julien; Courtés, Joseph 1982. Semiotics and Language: An Analytical Dictionary. (Advances in Semiotics.) Tlk Larry Crist, Daniel Patte, James Lee, Edward McMahon II, Gary Phillips, Michael Rengstorf. Bloomington: Indiana University Press.
Heinapuu, Ott 2024. Konflikt ja vägivald looduslike pühapaikadega seotud kohapärimuses. – Keel ja Kirjandus, nr 8–9, lk 847−860.
https://doi.org/10.54013/kk800a9
Hiiemäe, Mall 1997. Nelikümmend lindu eesti rahvausundis II. – Mäetagused, nr 3, lk 7–18. https://doi.org/10.7592/MT1997.03.linnud2
Hiiemäe, Reet 2025. Mida on rohekommunikatsioonil õppida keskkonnapärimusest. – Keel ja Kirjandus, nr 3, lk 179–196. https://doi.org/10.54013/kk807a1
Jaago, Tiiu 2001. Regilaulu asustuslooline taust. Karuse. – Regilaul – keel, muusika, poeetika. Toim T. Jaago, Mari Sarv. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, lk 57–81.
Kaplinski, Jaan 1970. „Mõned „Tähe mõrsjast” virgutatud mõtted”. – Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 543–550.
Kreutzwald, Friedrich Reinhold 1961. Kalevipoeg. Eesti rahva eepos. Toim Elmar Elisto. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Kreutzwald, Friedrich Reinhold 2014. Aeg ärgata. Kakskümmend kaheksa eesti rahvalaulu. Kirja pannud Friedrich Reinhold Kreutzwald Järvamaalt Viisu külast 1828. aastal. Time to Wake: Twenty-Eight Estonian Folk Songs. Written Down by Friedrich Reinhold Kreutzwald in 1828 in Viisu Village, Järva County. Koost Ottilie Kõiva, toim Janika Oras, Liina Saarlo, Kadri Tamm. Tartu–Paide: Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv, Ajakeskus Wittenstein, Järvamaa Muuseum.
Krull, Hasso 2012. Jumalanna pesa. Mütopoeetiline essee. – Loomingu Raamatukogu, nr 19–20. Tallinn: SA Kultuurileht.
Krull, Hasso 2024. Kosmiline trikster eesti mütoloogias. (Dissertationes Academiae Artium Estoniae 46.) Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia.
Köngas-Maranda, Elli-Kaija; Maranda, Pierre 1971. Structural Models in Folklore and Transformational Essays. (Approaches to Semiotics 10.) The Hague–Paris: Mouton. https://doi.org/10.1515/9783110900552
Lévi-Strauss, Claude 2012 [1958]. Müütide struktuur. – C. Lévi-Strauss, Strukturaalantropoloogia. Valik artikleid. (Bibliotheca anthropologica.) Koost Marek Tamm, tlk Anti Saar. Tallinn: TLÜ Kirjastus, lk 92–130.
Lintrop, Aado 2000. Suur tamm ja õde-venda. – Mäetagused, nr 13, lk 24–42. https://doi.org/10.7592/MT2000.13.suurtamm
Lintrop, Aado 2014. Loomisaja lood. Uurimusi ja tõlkeid Põhja-Euraasia rahvaste usundist. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetused 32.) Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.
Lotman, Juri 1987. Kutse dialoogile. Tlk Malle Salupere. – Mihhail Bahtin, Valitud töid. Koost Peeter Torop, tlk Mall Jõgi, Astrid Kabur, Pärt Lias, Linnart Mäll, Malle Salupere. Tallinn: Eesti Raamat, lk 5–14.
Lotman, Yuri M. 1990. Universe of the Mind: A Semiotic Theory of Culture. Tlk Ann Shukman. London: I. B. Tauris.
Lotman, Juri 1999 [1984]. Semiosfäärist. – J. Lotman, Semiosfäärist. (Avatud Eesti raamat.) Koost, tlk Kajar Pruul. Tallinn: Vagabund, lk 7–33.
Lotman, Juri 2005 [1992]. Kultuur ja plahvatus. (Ajalugu. Sotsiaalteadused.) Tlk Piret Lotman, toim Kajar Pruul. Tallinn: Varrak.
Lotman, Juri 2006 [1970]. Kunstilise teksti struktuur. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Pärt Lias. Tallinn: Tänapäev.
Lotman, Juri 2016 [1992]. Tekst ja kultuuri mitmekeelsus. Tlk Silvi Salupere. – Acta Semiotica Estica, nr 13, lk 211–217.
Lotman, Juri 2022 [1977]. Kultuur kui kollektiivne intellekt ja tehismõistuse probleem. – J. Lotman, Mida inimesed õpivad. (Eesti mõttelugu 163.) Koost Silvi Salupere, Peeter Torop. Tartu: Ilmamaa, lk 191–205.
Lotman, Juri; Mints, Zara 1991 [1981]. Kirjandus ja mütoloogia. – J. Lotman, Kultuurisemiootika. Tekst – kirjandus – kultuur. Tlk Pärt Lias, Inta Soms, Rein Veidemann. Tallinn: Olion, lk 317–346.
Lotman, Juri; Uspenski, Boris 1999 [1973]. Müüt−nimi−kultuur. – J. Lotman, Semiosfäärist. (Avatud Eesti raamat.) Koost, tlk Kajar Pruul. Tallinn: Vagabund, lk 187−218.
Maran, Timo 2023. Meanings for the degrowth society: From the Great Acceleration to the semiosis of the living. − Sign Systems Studies, kd 51, nr 1, lk 153−170. https://doi.org/10.12697/SSS.2023.51.1.07
Masing, Uku 2011 [1974]. „Salmelaulu” paralleelidest. – U. Masing, Aarded tellistes. Koost, toim Mari-Liis Tammiste, Risto Järv, Kristi Salve. Tartu: Ilmamaa, lk 245–261.
Napolskikh, Vladimir 1992. Proto-Uralic world picture: A reconstruction. Northern Religions and Shamanism. (Ethnologica Uralica 3.) Toim Mihály Hoppál, Juha Pentikäinen. Budapest–Helsinki: Akadémiai Kiadó, Finnish Literature Society, lk 3–20.
Oinas, Felix 1994. Tähemõrsja. – F. Oinas, Surematu Kalevipoeg. (Keele ja Kirjanduse raamatusari 1.) Tallinn: Keel ja Kirjandus, lk 58–65.
https://www.folklore.ee/rl/folkte/myte/kalev/tahemorsja.html
Paulson, Ivar 1997. Vana eesti rahvausk. Usundiloolisi esseid. 2. tr. Toim Aivo Lõhmus. Tartu: Ilmamaa.
Peegel, Juhan 2004. Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides. 2., läbivaadatud ja ühtlustatud tr. Toim Ülo Tedre. (Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised 15 (62).) Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Propp, Vladimir 2023 [1928]. Imemuinasjutu morfoloogia. (Avatud Eesti raamat.) Tlk Madis Arukask. Tartu: Ilmamaa.
Puhvel, Jaan 1996. Heliaadid Hindustanist Helmerannikuni. – Keel ja Kirjandus, nr 7, lk 433–437.
Päll, Lona 2022. An ecosemiotic dimension of folklore: Reframing the concept of place-lore. – Sign Systems Studies, kd 50, nr 2–3, lk 185−216.
https://doi.org/10.12697/SSS.2022.50.2-3.01
Randvere, Eve 2026. Milleks (taas)luua maailma? Greimase narratiivimudeli rakendamine regilaulu analüüsis. Magistritöö. Tartu Ülikool, filosoofia ja semiootika instituut, semiootika osakond.
Ribenis, Karin 1994. (Lüro)eepilise laulu struktuurist. „Loomine”. – Loomine. (Pro Folkloristica 2.) Toim Janika Oras. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Keele Instituut, lk 32–36. https://www.folklore.ee/era/nt/PF2/2Ribenis.htm
Roos, Eduard 1969. „Tähe mõrsja” Salme ja tema kosilased. − Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 658–670; nr 12, lk 727–736.
Siikala, Anna-Leena 2012. Itämerensuomalaisten mytologia. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 1388.) Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura.
Souriau, Étienne 1950. Les deux cent mille situations dramatiques. (Bibliothèque d’esthétique.) Paris: Flammarion.
SL = Setukeste laulud. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud, ühes Räpinä ja Vastseliina lauludega, välja annud Dr. Jakob Hurt. I–III kd. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 104:I–III. Monumenta Estoniae antiquae I:1–3.) Helsingi: Soome Kirjanduze Selts, 1904–1907.
Särg, Taive 2023. Loomislaul alguste kiigel. − Keel ja Kirjandus, nr 11, lk 1076−1103. https://doi.org/10.54013/kk791a2
Todorov, Tzvetan 1995. Mikhail Bakhtin: The Dialogical Principle. (Theory and History of Literature 13.) Tlk Wlad Godzich. Minneapolis–London: University of Minnesota Press.
Torop, Peeter 2020. The chronotopical aspect of translatability in intersemiotic space. – Punctum. International Journal of Semiotics, kd 6, nr 1, lk 265−284.
https://doi.org/10.18680/hss.2020.0013
Undusk, Jaan 1988. Traktaat ja manifest. Bahtin avangardismi rõngas. − Keel ja Kirjandus, nr 12, lk 705–715.
Undusk, Jaan 2003. Eesti regivärsi parallelism ja maagilise elutunde taandumine. − Mäetagused, nr 24, lk 37−57. https://doi.org/10.7592/MT2003.24.undusk
Valsiner, Jaan 2024. Dynamic Semiosis. (SpringerBriefs in Theoretical Advances in Psychology.) Cham: Springer International Publishing.