Mitmed viimastel aastatel doktorikraadi pälvinud kirjandusuurimistest osutavad valmisolekule ümber kirjutada eesti kirjanduslugu. Erilise tähelepanu alla on sattunud XIX–XX sajandi vahetuse murrangulised protsessid ning XX sajandil keskset rolli etendanud, tänaseks n-ö klassikute klassikuteks kujunenud Friedebert Tuglas ja Anton H. Tammsaare. Fokusseerimine üle-eelmisele sajandivahetusele ja eriti Noor-Eestile on mõistetav. Esiteks laoti just sel ajal eesti XX sajandi kirjandusloo alusmüür, teiseks on võimaldanud uute uurijapõlvkondade võõrkeelteoskus, radikaalselt avardunud võimalused ning vahetu ligipääs sellesama Euroopa ja angloameerika kirjandus- ja kultuuriteoreetilisele ning filosoofilisele väljale, kuhu nooreestlased eesti haritlasi minema õhutasid, rakendada omandatud kogemust eesti kirjanduse analüüsiks, selle läbivalgustamist mingi kindla, sageli end uuena esitava teoreetilise…

1974. aastal ilmus Haldur Õimult Mosaiigi sarjas raamat „Semantika”.(1) See rõõmustas semantikahuvilisi lugejaid aastakümneid, uusi keeleteaduslikule tähenduse uurimisele pühendatud monograafiaid ei ilmunud pikki aastaid. 2007. aastal käivitus Haridus- ja Teadusministeeriumi algatatud uute eestikeelsete kõrgkooliõpikute projekt, tänu millele ilmus esimeste hulgas Renate Pajusalu „Sõna ja tähendus” (2009). Aasta pärast järgnes sellele Euroopa Sotsiaalfondi keeleõppe arendamise programmist tuge saanud Silvi Tenjese „Semantika” (2010). Mõeldes tühimiku peale, mis eestikeelse keeleteadusliku semantika õppe- ja populaarteadusliku kirjanduse valdkonnas on pikalt valitsenud, tuleb kõigepealt öelda, et mõlema ilmumine on olnud iseenesest äärmiselt tänuväärne.
Semantika ehk tähendusõpetus on lai valdkond ja seostub ka muude distsipliinidega peale keeleteaduse. Tähenduslikkuse…

Alustan ühest ehmatavast ja samal ajal ka veidra kergendustunde tekitanud lausest. Leheküljel 111 kirjutab Valle-Sten Maiste Vaino Vahingu päevaraamatute kohta: „Kvalitatiivselt ei lisanud nad Vahingu mõistmiseks palju uut.”
Esmalt see veider kergendustunne: oh, ma siis polegi ainus, kes nii tundis! Juba „Noort Unti” lugedes (s.t enne Vahingu täismahus päevaraamatute ilmumist) oli mul tekkinud kummaline küsimus: kust ma seda kõike juba tean? Kuidas saab kõike juba teada? Mida tähendab: kõike? Ja kas see kõik, mida tundsin või kujutlesin end juba teadvat, oli imbunud ja ladestunud minusse Vahingu tekstidest, kultuurilisest keskkonnast, mingist ühisteadmiste varamust?
Kerge ehmatuse tekitas aga ketserlik mõte, et kui juba Vahingu päevaraamatud…

ma olen öelnud peast shakespeare’i
blake’i lord byroni puškini poe ja
majakovski värsse ning saanud üdini pühaks üdini jüriks
(Jürgen Rooste)
Rooste on mulle alati meeldinud. Ta on mõjuv – mõjuv nagu raua ja rooste liit. Harper Lee ainus menuk oli mu lapsepõlve ja noorukiaja üks lemmikuid. Kahtlen, kas Jürgen Rooste selle kogu ja Harper Lee üksiklase vahel erilist sidet on. Ja kas peabki olema? Sõnamäng ja kogu lugu. Olen lugenud Tiit Kändleri, Andres Langemetsa ja Arno Oja arvustusi. Kõik kolm on erimeelsed ja isepäised. Mina lähtun Rooste tekstist, mulle imponeerivast Roostest. Olenalati pidanud teda eesti biitluule elavaks kehastajaks, mitte kaverdajana, vaid eesti esimese…