„. . . .jäätanud tänavatel liikus lumetuisk ja sööklarestoranis „Võit” tõusis paks kibe sigaretisuits lakke. Seina ääres aga istus eesti luuletaja Alliksaar nagu selle varakustuva päeva hing käsipõsakil hernesupitaldrikutega täidetud laua taga. Suitsuse lae all ujusid maailmalinnad.
Ta vaatas otse enda ette ja kirjutas terava pliiatsiga kollakale paberipoognale: „mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev.”
Tema truud pruunid silmad jooksid realt reale ja käe vari liibus tihedalt vastu lehte.”
(Viivi Luik, „Seitsmes rahukevad”,  lk 32–33)
Üllatusin, kui leidsin Margit Mõistliku Alliksaare-raamatust peaaegu sellesama pildi ja sellesama tunde, mille kohta võiks öelda, et need on minusse eluks ajaks sööbinud ja mida proovivad väljendada need eespool tsiteeritud…

Kuidas kirjutada kirjandusest? See on küsimus, millega end vaevavad kirjanduse erialade üliõpilased oma esimeste tööde puhul, üritades leida õiget häält, sobivat paika, vaheala, kus loetuga oleks distants, aga kus teos siiski silmist ei kaoks. See küsimus kaob kirjutamiskogemuse kasvades ja hääl ning paik annavad ennast ise kätte. Lihtsam on võib-olla neil kirjandusuurijail, kes kirjutavad mitmes registris, luuletajana või prosaistina, ajalehekriitikuna, süvenenud uurijana. Siis saab oma häält rahulikult laiali jaotada, pole pakitsust, et midagi jääb formaadi taha kinni, ütlemata. Mõnele sobib muidugi vaid üks formaat. Ülitõsisele süvitsiminejale toob mõte ajalehe- või ajakirjaarvustusest külmavärinad, sest mida saaks üldse öelda sellises painavalt lühikeses,…

Vaadeldes eesti raamatuturu dominante viimasel kümmekonnal aastal, tõusevad seal ühe selgeima jõuna esile elulooraamatud. Üsna vähe on neid, kes oleks suutnud võistelda tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelaste värvikirevate biograafiatega, kusjuures selle tendentsi lõppu ei ole endiselt näha. Samal ajal on seni küllalt vähe olnud juttu elulooraamatute menu põhjustest ja tähendustest: enamasti on neid küsimusi käsitletud vaid ääremärkustena mõnes raamatuarvustuses või ülevaateartiklis. Nõnda näiteks on Rutt Hinrikus Karl Ristikivi päevaraamatut arvustades nentinud: „Elulookirjandus, nii dokumentaalne kui ka fiktsionaalne, tasakaalustab ilmselt üldist fantaasialembust ja vajab Harry imedemaa menu kõrvale midagi väga argist ja omamaist mõistmaks, kus me oleme.”(1)  Sofi Oksanen, üks viimaste aastate menukamaid…

Meie isikliku, nii kohaliku kui ka rahvusliku identiteedi juured peituvad suuresti meie maastikes, kuid me loome maastikke ka oma kujutelmades. Maastik on jalgrada meie mälestustesse ning ta kõneleb selle sees olijaga teist keelt kui väljastpoolt tulijaga, võõraga. Seetõttu on maastiku rolli identiteediloome seisukohalt ja ajaloolise mälu kujundajana raske alahinnata. Sest eks ole ju paigad ja pärimus – kui parafraseerida taani folkloristi Axel Olriku (1864–1917) sõnastatud muinasjuttude eepilisi seadusi – otsekui kaksikud, kellele on määratud käia koos, jagada ühist saatust.
Inimtegevus jätab maastikku oma jäljed – nähtavad või ammu nähtamatuks muutunud –, ning need jäljed peegelduvad kultuuris selle maastiku paikadega seotud lugude…

7. novembril 2011 kaitses Jelena Rjabina Tartu Ülikooli Teadusnõukogu ees doktoriväitekirja „Permi keelte põhivärvinimed”, mille eest talle omistati filosoofiadoktori teaduslik kraad. Töö juhendajaks oli filosoofiadoktor professor Urmas Sutrop (Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool), kaitsmisel oponeeris filoloogiadoktor professor Anatoli Rakin (Vene TA Komi Teaduskeskus). Dissertatsiooni eesmärgiks oli: 1) välja selgitada udmurdi ja sürjakomi põhivärvinimed; 2) võrrelda udmurdi, sürjakomi ja vene põhivärvinimede fookusi; 3) analüüsida udmurdi keelejuhtide vastuseid sotsiolingvistilisest aspektist. Need ülesanded on töös täidetud. Lisaks sellele käsitleb autor udmurdi ja sürjakomi värvinimetuste päritolu ja värviadjektiivide struktuuri. Niisiis ei hõlma töö kõigi kolme permi keele, vaid ainult kahe, udmurdi ja sürjakomi ainest.
Uuritud…

Mitmed viimastel aastatel doktorikraadi pälvinud kirjandusuurimistest osutavad valmisolekule ümber kirjutada eesti kirjanduslugu. Erilise tähelepanu alla on sattunud XIX–XX sajandi vahetuse murrangulised protsessid ning XX sajandil keskset rolli etendanud, tänaseks n-ö klassikute klassikuteks kujunenud Friedebert Tuglas ja Anton H. Tammsaare. Fokusseerimine üle-eelmisele sajandivahetusele ja eriti Noor-Eestile on mõistetav. Esiteks laoti just sel ajal eesti XX sajandi kirjandusloo alusmüür, teiseks on võimaldanud uute uurijapõlvkondade võõrkeelteoskus, radikaalselt avardunud võimalused ning vahetu ligipääs sellesama Euroopa ja angloameerika kirjandus- ja kultuuriteoreetilisele ning filosoofilisele väljale, kuhu nooreestlased eesti haritlasi minema õhutasid, rakendada omandatud kogemust eesti kirjanduse analüüsiks, selle läbivalgustamist mingi kindla, sageli end uuena esitava teoreetilise…

1974. aastal ilmus Haldur Õimult Mosaiigi sarjas raamat „Semantika”.(1) See rõõmustas semantikahuvilisi lugejaid aastakümneid, uusi keeleteaduslikule tähenduse uurimisele pühendatud monograafiaid ei ilmunud pikki aastaid. 2007. aastal käivitus Haridus- ja Teadusministeeriumi algatatud uute eestikeelsete kõrgkooliõpikute projekt, tänu millele ilmus esimeste hulgas Renate Pajusalu „Sõna ja tähendus” (2009). Aasta pärast järgnes sellele Euroopa Sotsiaalfondi keeleõppe arendamise programmist tuge saanud Silvi Tenjese „Semantika” (2010). Mõeldes tühimiku peale, mis eestikeelse keeleteadusliku semantika õppe- ja populaarteadusliku kirjanduse valdkonnas on pikalt valitsenud, tuleb kõigepealt öelda, et mõlema ilmumine on olnud iseenesest äärmiselt tänuväärne.
Semantika ehk tähendusõpetus on lai valdkond ja seostub ka muude distsipliinidega peale keeleteaduse. Tähenduslikkuse…

Alustan ühest ehmatavast ja samal ajal ka veidra kergendustunde tekitanud lausest. Leheküljel 111 kirjutab Valle-Sten Maiste Vaino Vahingu päevaraamatute kohta: „Kvalitatiivselt ei lisanud nad Vahingu mõistmiseks palju uut.”
Esmalt see veider kergendustunne: oh, ma siis polegi ainus, kes nii tundis! Juba „Noort Unti” lugedes (s.t enne Vahingu täismahus päevaraamatute ilmumist) oli mul tekkinud kummaline küsimus: kust ma seda kõike juba tean? Kuidas saab kõike juba teada? Mida tähendab: kõike? Ja kas see kõik, mida tundsin või kujutlesin end juba teadvat, oli imbunud ja ladestunud minusse Vahingu tekstidest, kultuurilisest keskkonnast, mingist ühisteadmiste varamust?
Kerge ehmatuse tekitas aga ketserlik mõte, et kui juba Vahingu päevaraamatud…

ma olen öelnud peast shakespeare’i
blake’i lord byroni puškini poe ja
majakovski värsse ning saanud üdini pühaks üdini jüriks
(Jürgen Rooste)
Rooste on mulle alati meeldinud. Ta on mõjuv – mõjuv nagu raua ja rooste liit. Harper Lee ainus menuk oli mu lapsepõlve ja noorukiaja üks lemmikuid. Kahtlen, kas Jürgen Rooste selle kogu ja Harper Lee üksiklase vahel erilist sidet on. Ja kas peabki olema? Sõnamäng ja kogu lugu. Olen lugenud Tiit Kändleri, Andres Langemetsa ja Arno Oja arvustusi. Kõik kolm on erimeelsed ja isepäised. Mina lähtun Rooste tekstist, mulle imponeerivast Roostest. Olenalati pidanud teda eesti biitluule elavaks kehastajaks, mitte kaverdajana, vaid eesti esimese…