Rubriik
Valdkond
Aasta
Tänapäeva kirjandusteaduse väärikas kollaaž
Nüüdseks kohe kuusteist aastat käigus olnud Interlitteraria, neljakeelse võrdleva kirjandusteaduse rahvusvahelise aastaraamatu senini kõige mahukama numbri kahes köites on kokku 42 artiklit neljakümne kahelt autorilt. Olgu kohe märgitud, et oma keelepuudulikkuses jätsin käesoleva ülevaate jaoks lugemata Monica Spiridoni, Vincent Ferré, Fernando Ángel Moreno, Kerli Ilvese, Luis Martínez-Falero, Enrique Serrano Asenjo, Mónica Domínguez Pérezi ja Ladislav Franeki kirjutised. Olgu ära öeldud seegi, et kuna siinse ülevaate mahupiirangud ei võimalda nagunii kõiki artikleid tutvustada, siis jäävad alljärgnevas käsitlemata need eesti kirjutajate tekstid, mis on kodumaise lugejani juba jõudnud kas siis eestikeelsete versioonidena (nt Rein Veidemanni, Ivo Heinloo, Jüri Talveti, Virve Sarapiku, Mele…
PÄRTEL LIPPUSE DOKTORIVÄITEKIRI EESTI KEELE VÄLDETEST
14. novembril 2011 kaitses Pärtel Lippus Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis doktoriväitekirja teemal „Eesti välte akustilised tunnused ja taju”. Töö juhendajaks oli professor Karl Pajusalu ning oponendiks Stefan Werner Joensuus asuvast Ida-Soome Ülikoolist. Kaitsmisnõukogu andis väitekirjale kõrge hinnangu. Töö tugineb kaheksale publikatsioonile. Nende seas leiame kaks artiklit ajakirjale Journal of Phonetics (üks 2009. aastal ilmunud ja teine äsja avaldamiseks loovutatud), kaks rahvusvahelistel foneetikateaduste kongressidel peetud ettekannet (2007. aastal Saarbrückenis ja 2011. aastal Hongkongis), kaks Kümnendal Põhjamaade prosoodiakonverentsil Helsingis 2008. aastal peetud ettekannet, 2010. aastal Chicagos toimunud prosoodiakonverentsi ettekande ning Springeri kirjastuse kogumikus 2011. aastal avaldatud artikli. Seitse publikatsiooni kaheksast…
Kalev Kesküla elu tuli
Varalahkunud sõbra Kalev Kesküla luuletuste kogumikule on koostaja Märt Väljataga kirjutanud autori omailma hästi avava järelsõna, mis ta enda väitel tugineb seitsmele märksõnale. Tegelikult saab märksõnu kokku kümme, sest kolm neist esineb seotud paarikuina. Sellist paratamatut paariskäiku arendavad materialism ja idealism, ajalugu ja isamaa, armastus ja surm.
Kõige tähtsam Kesküla luuleteel oli viimane paarik, kus ka surm oli tavalisest kogukam ja algusest peale kohal (lk 386), nagu koostaja õigesti osundab. Kesküla oli euroopaliku meelelaadiga eesti luuletaja, kuid tänase päeva vaateveerult võib isegi öelda, et kogu Euroopa vaimuilm tuli ta loomingu juurde suuresti kui Surma and. Pean silmas just Jacques Derrida samanimelisest…
Kõige tähtsam Kesküla luuleteel oli viimane paarik, kus ka surm oli tavalisest kogukam ja algusest peale kohal (lk 386), nagu koostaja õigesti osundab. Kesküla oli euroopaliku meelelaadiga eesti luuletaja, kuid tänase päeva vaateveerult võib isegi öelda, et kogu Euroopa vaimuilm tuli ta loomingu juurde suuresti kui Surma and. Pean silmas just Jacques Derrida samanimelisest…
Irratsionaalne Tammsaare
Maarja Vaino doktoriväitekiri A. H. Tammsaare poeetilisest kontseptsioonist (juhendaja Rein Veidemann) on läbimurdeline, põhjapanev ja seega uuenduslik. Suurkirjaniku varasem hoolas tõlgendus, millest uurimuse sissejuhatus pakub hea kokkuvõtliku ülevaate, ei leidnud paraku üldist võtit tema sulguva salapärasuse avamiseks. Käsitluste positiivsed aspektid olid üldistusjõuliselt seni lõpuni koondumata, tekitades kestva rahuldamatuse tunde, et midagi määravat jääb ikka kättesaamatult varjule. Kahtlemata, nagu selgitab Wolfgang Iseri „lünklik” lugejafenomenoloogia, peabki kujundlikkusel põhinev sõnakunst viimaks hämaraks osutuma ja lõputult uusi andmeid juurde tootma (nagu põhjendab kultuurisemiootika), miska teosed tunduvad alati elulisemad ja rikkamad kui neile lootusetult lähenev illusoorne vastuvõtt. Siiski tundub Tammsaare ligipääsmatuse mulje tavapärasest oluliselt tugevam.
Olen…
Olen…
Pöide valla kohanimede muutumine
1. SISSEJUHATUS
Artikkel põhineb 2008. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööl (Alas 2008b), mille eesmärk oli anda ülevaade kohanimede muutumist puudutavast teooriast ning uurida nimede muutumist, et teada saada, kui suur ja milline osa nimedest on viimasel kolmel sajandil säilinud või muutunud. Kolme andmekogu võrdluses on vaadeldud nii lingvistilisi kui ka ekstralingvistilisi tegureid ja tegurikimpe, mis on kohanimede muutumist põhjustanud või suunanud. Kohanimede muutumise uurimisega on Eestis vähe tegeldud (vt Simm 1971; 1976), selline kohanimede säilimist, tekkimist, vahetumist ning kadu puudutav sotsioonomastiline uurimus on eesti onomastikas esmakordne. Selle uurimuse põhjal on võimalik näha Pöide nimevara praegust seisu ning suhet varasemate nimekogudega. Samuti…
Artikkel põhineb 2008. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud magistritööl (Alas 2008b), mille eesmärk oli anda ülevaade kohanimede muutumist puudutavast teooriast ning uurida nimede muutumist, et teada saada, kui suur ja milline osa nimedest on viimasel kolmel sajandil säilinud või muutunud. Kolme andmekogu võrdluses on vaadeldud nii lingvistilisi kui ka ekstralingvistilisi tegureid ja tegurikimpe, mis on kohanimede muutumist põhjustanud või suunanud. Kohanimede muutumise uurimisega on Eestis vähe tegeldud (vt Simm 1971; 1976), selline kohanimede säilimist, tekkimist, vahetumist ning kadu puudutav sotsioonomastiline uurimus on eesti onomastikas esmakordne. Selle uurimuse põhjal on võimalik näha Pöide nimevara praegust seisu ning suhet varasemate nimekogudega. Samuti…
TOSINKONNAST LÄTI LAENUST, MIS ENAMASTI POLE SEDA
Hiljuti arvustas läti ja soome keelest tõlkijana tuntud Kalev Kalkun (2012) Eesti Keele Instituudi leksikograafi Inge Käsi koostatud „Vanapärase Võru murde sõnaraamatut”, kus tuuakse muu hulgas näiteid ka võimalikest vene, saksa ja läti laenudest. Vaadeldavas sõnaraamatus pole oma- ja laensõnu eristatud, seega on arvustaja laenuallika omapäi välja otsinud. Tavaliselt pole kombeks arvustust arvustada, aga et on eksimusi, siis ei saa mitte vaiki olla. Lisaks loodab siinkirjutaja kirjutisega veidi täiendada lõunaeesti sõnade päritolu ja keelekontaktide uurimist.
K. Kalkuni esitatud vähesed vene (arvult viis) ja saksa päritolu sõnade näited (kolm) on õiged, ent vastuväiteid kutsub esile enamik läti laensõnu. Paraku näib arvustaja olevat…
K. Kalkuni esitatud vähesed vene (arvult viis) ja saksa päritolu sõnade näited (kolm) on õiged, ent vastuväiteid kutsub esile enamik läti laensõnu. Paraku näib arvustaja olevat…
Impersonaali objekt
SISSEJUHATUS
Artikli eesmärk on analüüsida impersonaalse lause objekti käände ja asukoha seoseid. Põhiküsimuseks on, kas täisobjekt, mis on nominatiivis (s.t käändes, mis on tavaliselt subjekti käändeks), kaldub paiknema lauses enne verbi nagu subjektki.
Artikli taustaks on laiem küsimus, mil määral on eesti impersonaalil passiivile iseloomulikuks peetavaid tunnuseid. Passiivi temaatika on tüpoloogilises keeleteaduses olnud aktuaalne juba pikka aega. Arutletud on selle üle, mis on passiivi põhifunktsioon ja milliseid konstruktsioone passiivina määratleda (vt nt Comrie 1977; Siewierska 1984; Keenan 1985). Tüüpilise passiivi funktsiooniks on peetud patsiendi esiletõstmist kahel tasandil: esiteks infostruktuuriliselt sõnajärjega ja teiseks süntaktiliselt, andes patsiendile subjekti omadused (Keenan 1985: 243; Siewierska 1984:…
Artikli eesmärk on analüüsida impersonaalse lause objekti käände ja asukoha seoseid. Põhiküsimuseks on, kas täisobjekt, mis on nominatiivis (s.t käändes, mis on tavaliselt subjekti käändeks), kaldub paiknema lauses enne verbi nagu subjektki.
Artikli taustaks on laiem küsimus, mil määral on eesti impersonaalil passiivile iseloomulikuks peetavaid tunnuseid. Passiivi temaatika on tüpoloogilises keeleteaduses olnud aktuaalne juba pikka aega. Arutletud on selle üle, mis on passiivi põhifunktsioon ja milliseid konstruktsioone passiivina määratleda (vt nt Comrie 1977; Siewierska 1984; Keenan 1985). Tüüpilise passiivi funktsiooniks on peetud patsiendi esiletõstmist kahel tasandil: esiteks infostruktuuriliselt sõnajärjega ja teiseks süntaktiliselt, andes patsiendile subjekti omadused (Keenan 1985: 243; Siewierska 1984:…
Lõhnav Palanumäe
Lõhn on inimesele üks kõige võimsamaid aistinguid – mälupiltide avaja, n-ö võti mineviku meelelaekasse. Juhuslik lõhnaviirg võib meid hetkega kanda igapäevategemiste juurest minevikuradadele. Elustuvad pildid, mis on ehk aastakümneid püsinud puutumatult kusagil mälusopis.
Kuidas see toimub? Kõiki aroome võetakse vastu tuhandete imepisikeste retseptoritega, mis asuvad väikeses piirkonnas otse ninajuure ees. Retseptorid edastavad aistinguid mööda närvikiudusid peaaju erinevatesse piirkondadesse. Üheks selliseks osaks on limbiline süsteem – ajupiirkond, mis tegeleb muuhulgas lõhnataju, emotsioonide ja mälestustega. Limbiline süsteem ongi pikaajalise mälu hoidja, tänu millele võib inimene mäletada näiteks lapsepõlves tajutud lõhnu veel pikki aastaid. Aegade jooksul on inimese haistmismeel tublisti mandunud, ometi on sellel…
Kuidas see toimub? Kõiki aroome võetakse vastu tuhandete imepisikeste retseptoritega, mis asuvad väikeses piirkonnas otse ninajuure ees. Retseptorid edastavad aistinguid mööda närvikiudusid peaaju erinevatesse piirkondadesse. Üheks selliseks osaks on limbiline süsteem – ajupiirkond, mis tegeleb muuhulgas lõhnataju, emotsioonide ja mälestustega. Limbiline süsteem ongi pikaajalise mälu hoidja, tänu millele võib inimene mäletada näiteks lapsepõlves tajutud lõhnu veel pikki aastaid. Aegade jooksul on inimese haistmismeel tublisti mandunud, ometi on sellel…
ERINEVAID EETIKAID MÄRGATA PÜÜDES
Ajaloo uurimine on loomulikult vajalik, kes võiks selles kahelda. Samamoodi on vajalik ka kirjanduse ajaloo uurimine. Loomingu 2011. aasta aprillinumbris kirjutasin essees „Tuvisitt ja kipsbüst” sellest, et kirjanduse ajaloo uurimise olukord on tänapäeval Eestis üsna kehv. Ülikoolid toodavad mingit seltskonda küll, aga see seltskond on peamiselt teooria baasil rammusaks aretatud ega paista faktides kuigi julgelt orienteeruvat. Nad vestleksid heal meelel ilmselt pigem sellest, mis üldse on fakt kui selline ja mis üldse on olemine kui selline, kui sellest, kes tegi mis aastal mida ja mis sellele järgnes. Teooria on tuiskliiv, mida tuul toob ja tuul viib, aga faktid on kalju,…
Kellele kuulub keel?
Vaadeldava raamatu põhjal („Keeleideoloogiad tänapäeva Eesti avalikus diskursuses, fookusega lõunaeesti keelel”) kaitses sotsioloog Kadri Koreinik Tartu Ülikoolis 29. augustil 2011. aastal doktoritöö [juhendaja Veronika Kalmus, oponent Nico Carpentier (Brüsseli Ülikool)].
Alustuseks tahaksin peatuda töö vormil. Tegu on ingliskeelse artikliväitekirjaga, mis on Eestis doktoritööde hulgas kujunemas lausa normiks. Samal ajal oleks oodanud just selle töö puhul, kus uuritakse lõunaeesti keele (de)legitimeerimist ja ohustatust, et kas või üks töö aluseks olevatest artiklitest oleks teadlikult välja antud eesti keeles või – miks mitte – võru keeles.(1) Eestikeelsete teadustööde avaldamine on missiooniküsimus, võimaldades ka muukeelse teooria eesti keelde ümberpanemisel asjad enda jaoks selgemaks mõelda.(2) Seda enam, et…
Alustuseks tahaksin peatuda töö vormil. Tegu on ingliskeelse artikliväitekirjaga, mis on Eestis doktoritööde hulgas kujunemas lausa normiks. Samal ajal oleks oodanud just selle töö puhul, kus uuritakse lõunaeesti keele (de)legitimeerimist ja ohustatust, et kas või üks töö aluseks olevatest artiklitest oleks teadlikult välja antud eesti keeles või – miks mitte – võru keeles.(1) Eestikeelsete teadustööde avaldamine on missiooniküsimus, võimaldades ka muukeelse teooria eesti keelde ümberpanemisel asjad enda jaoks selgemaks mõelda.(2) Seda enam, et…
Väikese rahva „suured lood” – rahvajuttude kaudu konstrueeritud eneseesitlusest
Identiteedile omistatakse lihtsustatult kahetist iseloomu: esmalt peaks ta väljendama kestvust, jäävaid väärtusi ja tundeid, teisalt aga ka teistest eristumist (Mathisen 1993: 37). Identiteeti on defineeritud kui sotsiaalse suhtlemisega seotud mõtlemis- ja käitumismalli, mida rahvus oluliseks peab. Rahva enesemääratlus muutub pidevalt vastavalt inimestevahelistele suhetele riigi sees ja riikide vahel (Aarelaid 2012). Kõik need kontseptid viitavad sellele, et identiteeti tuleks suhtuda kui ajalooliste protsessidega seotud dünaamilisse fenomeni.
Eestlaste rahvusliku ärkamise ajal XIX sajandil oli tollaste autorite Jakob Hurda, Carl Robert Jakobsoni, Johann Voldemar Jannseni jt kultuuritegelaste põhimureks kinnitada ühiskondlikku mõtet ja usku nii väikese rahva püsimisse ja elujõusse (Kruus 1939). Rahvusliku ajaloomälu loojaid…
Eestlaste rahvusliku ärkamise ajal XIX sajandil oli tollaste autorite Jakob Hurda, Carl Robert Jakobsoni, Johann Voldemar Jannseni jt kultuuritegelaste põhimureks kinnitada ühiskondlikku mõtet ja usku nii väikese rahva püsimisse ja elujõusse (Kruus 1939). Rahvusliku ajaloomälu loojaid…
MIS SAABUB JA MIDA MA SOOVIN, ON JUBEDALT ERINEV…
„. . . .jäätanud tänavatel liikus lumetuisk ja sööklarestoranis „Võit” tõusis paks kibe sigaretisuits lakke. Seina ääres aga istus eesti luuletaja Alliksaar nagu selle varakustuva päeva hing käsipõsakil hernesupitaldrikutega täidetud laua taga. Suitsuse lae all ujusid maailmalinnad.
Ta vaatas otse enda ette ja kirjutas terava pliiatsiga kollakale paberipoognale: „mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev.”
Tema truud pruunid silmad jooksid realt reale ja käe vari liibus tihedalt vastu lehte.”
(Viivi Luik, „Seitsmes rahukevad”, lk 32–33)
Üllatusin, kui leidsin Margit Mõistliku Alliksaare-raamatust peaaegu sellesama pildi ja sellesama tunde, mille kohta võiks öelda, et need on minusse eluks ajaks sööbinud ja mida proovivad väljendada need eespool tsiteeritud…
Ta vaatas otse enda ette ja kirjutas terava pliiatsiga kollakale paberipoognale: „mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev.”
Tema truud pruunid silmad jooksid realt reale ja käe vari liibus tihedalt vastu lehte.”
(Viivi Luik, „Seitsmes rahukevad”, lk 32–33)
Üllatusin, kui leidsin Margit Mõistliku Alliksaare-raamatust peaaegu sellesama pildi ja sellesama tunde, mille kohta võiks öelda, et need on minusse eluks ajaks sööbinud ja mida proovivad väljendada need eespool tsiteeritud…
Logos, ethos, pathos, ehk Kuidas kirjutada kirjandusest?
Kuidas kirjutada kirjandusest? See on küsimus, millega end vaevavad kirjanduse erialade üliõpilased oma esimeste tööde puhul, üritades leida õiget häält, sobivat paika, vaheala, kus loetuga oleks distants, aga kus teos siiski silmist ei kaoks. See küsimus kaob kirjutamiskogemuse kasvades ja hääl ning paik annavad ennast ise kätte. Lihtsam on võib-olla neil kirjandusuurijail, kes kirjutavad mitmes registris, luuletajana või prosaistina, ajalehekriitikuna, süvenenud uurijana. Siis saab oma häält rahulikult laiali jaotada, pole pakitsust, et midagi jääb formaadi taha kinni, ütlemata. Mõnele sobib muidugi vaid üks formaat. Ülitõsisele süvitsiminejale toob mõte ajalehe- või ajakirjaarvustusest külmavärinad, sest mida saaks üldse öelda sellises painavalt lühikeses,…
Palanumäe lugu ja keele lugu
I
Mats Traadi „Minge üles mägedele” sisaldab endas mitut lugu, klassikaliselt panoraamse ja suure proosateose puhul on see ootuspärane. Kriitika on jõudnud juba mitmele aspektile tähelepanu pöörata, eriti on rõhutatud seda, et „Minge üles mägedele” on ühe koha lugu, Palanumäe lugu. On asutud eesti kultuuri osaks rääkima ka Traadi protomaastikke, Kuutsemäge ja Kuudse talu, mis asub mäe jalamil (nt Palli 2010; Annus 2011). Omaette pikaks looks on saanud ka kirjutamis- ja avaldamisprotsess. Hiljem sarja proloogiks nimetatud romaan „Puud olid, puud olid hellad velled” ilmus 1979. aastal, sarja põhiosa (kokku kaksteist romaani) ajavahemikus 1988– 2010. Koondpealkirja all ilmunud esimese köite tiitellehel on…
Mats Traadi „Minge üles mägedele” sisaldab endas mitut lugu, klassikaliselt panoraamse ja suure proosateose puhul on see ootuspärane. Kriitika on jõudnud juba mitmele aspektile tähelepanu pöörata, eriti on rõhutatud seda, et „Minge üles mägedele” on ühe koha lugu, Palanumäe lugu. On asutud eesti kultuuri osaks rääkima ka Traadi protomaastikke, Kuutsemäge ja Kuudse talu, mis asub mäe jalamil (nt Palli 2010; Annus 2011). Omaette pikaks looks on saanud ka kirjutamis- ja avaldamisprotsess. Hiljem sarja proloogiks nimetatud romaan „Puud olid, puud olid hellad velled” ilmus 1979. aastal, sarja põhiosa (kokku kaksteist romaani) ajavahemikus 1988– 2010. Koondpealkirja all ilmunud esimese köite tiitellehel on…
Marie von BruiningkI tundeline revolutsioon
Der Doctor Fehlmann wird dich schelten,
thust du nicht den Mantel an.
Lastelaulust
Suurest Lievenite suguvõsast pärit Marie (Méry) von Bruiningki, Liivimaa maanõuniku Karl Axel Christer von Bruiningki noorema poja Ludolf August von Bruiningki abikaasa nimi ei ole Eesti kultuuriloos päris tundmatu. Bruiningkite perekonna liikmena kuulus ta XIX sajandi esimesel poolel selle ümber koondunud sõprusringi, millele on eriti eesti nõukogude historiograafias omistatud tähtis roll. Ringi olemasolu on tähistanud küll valgustuslik-demokraatliku iseloomuga, eesrindliku, talurahva huve väljendava ideoloogia tekkimist (Eesti NSV ajalugu 1955: 627), küll radikaalse mõttesuuna esilekerkimist ühiskondlik-poliitilises elus XIX sajandi esimesel poolel (Strods 1992: 105), küll pärisorjusevastase, 1848. aasta revolutsiooni ideid pooldanud kodanlik-demokraatliku…
thust du nicht den Mantel an.
Lastelaulust
Suurest Lievenite suguvõsast pärit Marie (Méry) von Bruiningki, Liivimaa maanõuniku Karl Axel Christer von Bruiningki noorema poja Ludolf August von Bruiningki abikaasa nimi ei ole Eesti kultuuriloos päris tundmatu. Bruiningkite perekonna liikmena kuulus ta XIX sajandi esimesel poolel selle ümber koondunud sõprusringi, millele on eriti eesti nõukogude historiograafias omistatud tähtis roll. Ringi olemasolu on tähistanud küll valgustuslik-demokraatliku iseloomuga, eesrindliku, talurahva huve väljendava ideoloogia tekkimist (Eesti NSV ajalugu 1955: 627), küll radikaalse mõttesuuna esilekerkimist ühiskondlik-poliitilises elus XIX sajandi esimesel poolel (Strods 1992: 105), küll pärisorjusevastase, 1848. aasta revolutsiooni ideid pooldanud kodanlik-demokraatliku…
Kommenteerida või mitte?
Mälestused – ja nendega haakuvad nn elulooraamatud – tunnukse olevat nii avaldajate kui ka lugejate eelistuste esirinnas. Mälestusi ilmub sarjadena – näiteks monumentaalne sari „Eesti mälu” –, omaette teostena, aga samuti kildudena asutuste, organisatsioonide, koolide ja muude üksuste juubeliväljaannetes. Olgu siin näitena mainitud „Pärnu Ühisgümnaasium. Algusest aastani 1952” (Tallinn, 2006), mille 784 leheküljest kaugelt üle poole hõlmavad mälestused.
On vististi loomulik, et huvitutakse eeskätt omainimeste – eestlaste ja eestimaalaste – mälestustest. Neist loodetakse tuttavate inimeste või tuntud asjaolude nägemist erinevast vaatepunktist. Väga sageli loodetu täitubki: Eesti on ju väike ja paljud tunnevad paljusid. Nii leidsin Harri Jõgisalu mälestustest „Märjamaalt Tallinna ja…
On vististi loomulik, et huvitutakse eeskätt omainimeste – eestlaste ja eestimaalaste – mälestustest. Neist loodetakse tuttavate inimeste või tuntud asjaolude nägemist erinevast vaatepunktist. Väga sageli loodetu täitubki: Eesti on ju väike ja paljud tunnevad paljusid. Nii leidsin Harri Jõgisalu mälestustest „Märjamaalt Tallinna ja…
Luuletajaks kujunemine
Selle aasta 18. märtsil 100. sünnipäeva tähistav Liidia Tuulse (Haas) on oma põlvkonna hulgas ainus, kellest Rootsis ligemale kahekümne aasta möödudes 1944. aasta põgenemisest sai luuletaja. Liidia Tuulse ei ole kunagi kahetsenud, et luuletamine tuli tema ellu küpses eas. Oma kirjanduslikke kulgemisi alustas ta 1930. aastal noorteajakirjas Kevadik ilmunud Rabindranath Tagore luuletõlgetega ja ajalehes Postimees avaldatud reisikirjadega 1937. aastal. Luuletustega astus Liidia Tuulse lugejate ette 1961. aasta kevadel ajakirjas Tulimuld, esimene luulekogu „Liiv ja lumi” ilmus 1968. aastal.
Tuulse loominguline teekond sisaldab paljude märgilise tähendusega inimeste ning kohtade nimesid. Kohale ja paigale projitseeruvad ka inimsuhted ning koht on seotud oma „mina”…
Tuulse loominguline teekond sisaldab paljude märgilise tähendusega inimeste ning kohtade nimesid. Kohale ja paigale projitseeruvad ka inimsuhted ning koht on seotud oma „mina”…
Eesti õpilaste keelehoiakud 2011. aastal
Aastal 2003 viisid Martin Ehala ja Katrin Niglas kooliõpilaste seas läbi esindusliku uuringu, mille eesmärk oli saada ülevaade hoiakutest, mis võiksid mõjutada noorte keele-eelistusi olukordades ja keskkondades, kus on võimalik valida eesti ja inglise keele vahel, näiteks veebisuhtluses, meelelahutust tarbides, koolis ja ülikoolis, tööelus ning segaperekonnas (vt Ehala, Niglas 2004). Valimisse arvatud 1887 õpilase vastustest ilmnes, et noored küll väärtustavad oma emakeelt identiteedi osana, kuid on samal ajal üsna skeptilised eesti keele kui vahendi tulevikuperspektiivide suhtes (Ehala, Niglas 2004: 2139). Seega võib öelda, et eesti keelel oli 2003. aastal õpilaste silmis üsna tugev integratiivne väärtus, sama ei saa aga öelda…
Trikster ja mütoloogiline turist
Alguses oli maa tasane. Ta loodi täiesti tasasena, ilma mägede ja orgudeta, ilma silmapaistva reljeefita: oli vaid ühtlane, ääretu ruum, silmapiirist silmapiirini kõikjal ühesugune. Vanaisa ise tahtis nõnda, võib-olla sellepärast, et sile tasandik sobis tema lihtsa geomeetrilise vaimuga – erinevused, fraktaalsed kõverad ja ootamatud üleminekud talle eriti ei meeldinud. Maa oli täiuslik, ideaalse vormiga, käimine ei nõudnud mingit pingutust ja põldu võis harida vähemagi vaevata. Rasket tööd polnud vaja teha, maaharimine polnud sugugi väsitav ja kurnav. Aga sellest hoolimata tundis Vanaisa end pärast loomistööd natuke väsinuna, ja nii vallanduski sündmuste kulg, mille tagajärjel maa sai oma praeguse kuju. Kõik see…
Hilise Aaviku radikaalne keeleuuendus
„IDEEPE”(1)
Johannes Aaviku sõjaaegne isiklik päevik (31. jaanuarist 1942 kuni 1. detsembrini 1943), mis üllitati tema 130. sünniaastapäevaks (8. XII 2010), muudab kindlasti järelpõlve pilti Aaviku isiksusest ning tema keeleuuendusest. „Ideepe” (< idee + päevik) pidi Aaviku kavatsuse järgi esitama „kogu Keeleuuenduse filosoofia ja ideoloogia. . . ..” (697(2)). Koos Aaviku isiksuse detailvaadetega näitab päevaraamat ka radikaalset keeleuuendust uudses rakenduslikus valguses, sest päeviku keel on keeleuuenduslik.
Keeleuuendusest on eesti avalikkuses kõneldud-kirjutatud palju üldsõnalist pateetikat. Radikaalse lõpmatuseni ulatuva keeleuuenduse hukatuslikkust pole teoreetiliselt kuigi põhjalikult analüüsitud (Valter Tauli ütleb siiski mõndagi, kuid tal polnud lugeda „Ideepet”, vt Tauli 1982a; 1982b). „Ideepe” kirjutamise ajal üle 60-aastase Aaviku keeleuuendus…
Johannes Aaviku sõjaaegne isiklik päevik (31. jaanuarist 1942 kuni 1. detsembrini 1943), mis üllitati tema 130. sünniaastapäevaks (8. XII 2010), muudab kindlasti järelpõlve pilti Aaviku isiksusest ning tema keeleuuendusest. „Ideepe” (< idee + päevik) pidi Aaviku kavatsuse järgi esitama „kogu Keeleuuenduse filosoofia ja ideoloogia. . . ..” (697(2)). Koos Aaviku isiksuse detailvaadetega näitab päevaraamat ka radikaalset keeleuuendust uudses rakenduslikus valguses, sest päeviku keel on keeleuuenduslik.
Keeleuuendusest on eesti avalikkuses kõneldud-kirjutatud palju üldsõnalist pateetikat. Radikaalse lõpmatuseni ulatuva keeleuuenduse hukatuslikkust pole teoreetiliselt kuigi põhjalikult analüüsitud (Valter Tauli ütleb siiski mõndagi, kuid tal polnud lugeda „Ideepet”, vt Tauli 1982a; 1982b). „Ideepe” kirjutamise ajal üle 60-aastase Aaviku keeleuuendus…
EESTI PINDAROS
PINDAROSE-KULTUS
Renessansist alates sai tavaks pidada vanakreeka luuletajat Pindarost (V saj eKr) poeedi võrdkujuks ja sageli ka kõigi aegade suurimaks lüürikuks.(1)Nii nagu Homeros eepilises, nii oli Pindaros lüürilises luules siitpeale ületamatu-jäljendamatu looja. Kui taheti esile tõsta mõne rahvusliku luuletaja erilist väge või algupära, siis nimetati ta selle rahva Pindaroseks. Prantslane Pierre de Ronsard avaldas 1550. aastal oma menuka esikkogu „Oodid”, mis hakkas pihta tosina pindarosliku ülistuslauluga ning jätkus seejärel Horatiuse ja Anakreoni oodidest inspiratsiooni ammutanud värssidega. Tema sõber ja võitluskaaslane „Plejaadi” luulevennaskonnast, Joachim Du Bellay, ei ristinud teda seepeale aga sugugi mitte näiteks „prantsuse Horatiuseks”, vaid andis talle „prantsuse Pindarose” (…
Renessansist alates sai tavaks pidada vanakreeka luuletajat Pindarost (V saj eKr) poeedi võrdkujuks ja sageli ka kõigi aegade suurimaks lüürikuks.(1)Nii nagu Homeros eepilises, nii oli Pindaros lüürilises luules siitpeale ületamatu-jäljendamatu looja. Kui taheti esile tõsta mõne rahvusliku luuletaja erilist väge või algupära, siis nimetati ta selle rahva Pindaroseks. Prantslane Pierre de Ronsard avaldas 1550. aastal oma menuka esikkogu „Oodid”, mis hakkas pihta tosina pindarosliku ülistuslauluga ning jätkus seejärel Horatiuse ja Anakreoni oodidest inspiratsiooni ammutanud värssidega. Tema sõber ja võitluskaaslane „Plejaadi” luulevennaskonnast, Joachim Du Bellay, ei ristinud teda seepeale aga sugugi mitte näiteks „prantsuse Horatiuseks”, vaid andis talle „prantsuse Pindarose” (…
Tundekausatiivikonstruktsioon eesti moodi
1. SISSEJUHATUS
Kogemissündmust väljendavates konstruktsioonides on tüüpiliselt kaks osalist: kogeja (K), kelle sisemist seisundit mingi väline tegur mõjutab, ning stiimul (St), mis selle seisundi või seisundimuutuse põhjustab. Olulisem on kahtlemata kogeja ise, kes tajub, tunneb ja mõtleb, stiimulit ei pruugi aga alati olla üldse olemas või pole see oluline: näiteks lauses Mul on igav on olemas küll kogeja (mina), ent mitte stiimulit, mis seda seisundit kuidagi põhjustaks. Reeglina ongi kogemissündmuses kogeja prominentsem osaleja kui stiimul (Bickel 2004: 77) ja seda ilmselt seetõttu, et tüüpiline kogeja on inimene.
Kogejat sisaldavatel lausetel on võrreldes muude lausetüüpidega paljudes keeltes mitmesuguseid eripärasid. Eelkõige puudutab see kogeja ja…
Kogemissündmust väljendavates konstruktsioonides on tüüpiliselt kaks osalist: kogeja (K), kelle sisemist seisundit mingi väline tegur mõjutab, ning stiimul (St), mis selle seisundi või seisundimuutuse põhjustab. Olulisem on kahtlemata kogeja ise, kes tajub, tunneb ja mõtleb, stiimulit ei pruugi aga alati olla üldse olemas või pole see oluline: näiteks lauses Mul on igav on olemas küll kogeja (mina), ent mitte stiimulit, mis seda seisundit kuidagi põhjustaks. Reeglina ongi kogemissündmuses kogeja prominentsem osaleja kui stiimul (Bickel 2004: 77) ja seda ilmselt seetõttu, et tüüpiline kogeja on inimene.
Kogejat sisaldavatel lausetel on võrreldes muude lausetüüpidega paljudes keeltes mitmesuguseid eripärasid. Eelkõige puudutab see kogeja ja…
Lümanda, Lümandu ja Lümatu
Eestis leidub kohanimepesa, mille liikmed on silmapaistvalt sarnased ja mida hääldusvariandid ning vanemad kirjapildid veelgi lähendavad. Need on Saaremaa küla ja mõis Lümanda, vanal Harjumaal Hageris küla ja mõis Lümandu, vanal Läänemaal Märjamaal küla ja mõis Lümandu, Virumaal Lüganusel küla Lümatu, Põhja-Tartumaal küla Lümati, Võrumaal küla Lümatu (Lümätü), Pärnumaal Kaisma vallas põlistalu Lümandu, endine mõisaase.
Lauri Kettunen on mõne kõnealuse nime tüve võrrelnud sõnadega lima ja lüma ning oletanud, et tuletis *limand võiks olla märkinud mudast kohta. Samuti on ta pakkunud võrdluseks eesti sõnu lümama ’niederlegen’ [’maha panema’], lümakil ’niedergedruckt’ [’maha surutud’] ja soome sõnu lymytä ’sich verbergen’ [’ennast varjama’], lymypaikka ’Versteckplatz’ [’peidukoht’] jt. Kolmanda võimalusena…
Luuletaja ilmumine
Merel ihalen kallast
ja kaldal merd.
Pimedast surmavallast
läbi viib mõtete lend.
Tuul aina puhub ja puhub.
Aiman tas iseend
nägevat päevades, kuhu
õisi on varisend.
Artur Alliksaar
Omaenese inimese- ja luuletajakogemuse põhjal võin kinnitada: jah, luule väljendab tõepoolest seda, mis mõistuspäraselt peaks olema keele abil väljendamatu, võimatu. Jah, luules võib võimatu võimalikuks saada.
Siin peaks muidugi arvesse võtma seda, et enamik tekste, mis teesklevad luuletusi, ei ole luule, sest neis puudub see kaasahaarav jõud ja intensiivsus, ilma milleta jääb tekst surnud tekstiks. Surnuist ülestõusmise müsteeriumi ei toimu, silda inimesest inimeseni ei ehitata.
Ei piisa ka sellest, kui väljendamatu on mingis keeles ükskord täiuslikult väljendatud. Iga elavana püsiv keel vajab, et…
ja kaldal merd.
Pimedast surmavallast
läbi viib mõtete lend.
Tuul aina puhub ja puhub.
Aiman tas iseend
nägevat päevades, kuhu
õisi on varisend.
Artur Alliksaar
Omaenese inimese- ja luuletajakogemuse põhjal võin kinnitada: jah, luule väljendab tõepoolest seda, mis mõistuspäraselt peaks olema keele abil väljendamatu, võimatu. Jah, luules võib võimatu võimalikuks saada.
Siin peaks muidugi arvesse võtma seda, et enamik tekste, mis teesklevad luuletusi, ei ole luule, sest neis puudub see kaasahaarav jõud ja intensiivsus, ilma milleta jääb tekst surnud tekstiks. Surnuist ülestõusmise müsteeriumi ei toimu, silda inimesest inimeseni ei ehitata.
Ei piisa ka sellest, kui väljendamatu on mingis keeles ükskord täiuslikult väljendatud. Iga elavana püsiv keel vajab, et…
“Santa Maria” forever
Järgnev motiivisõrmitsus on ajendatud Paul-Eerik Rummo luuletusest „Santa Maria”, mis ilmus tema teises kogus „Tule ikka mu rõõmude juurde” (1964). Luuletuse moto viitab Aleksander Suumani samanimelisele maalile ja sealt edasi luuletuse reaalelulisi taustu uurides avaneb väike narratiiv, mis oma olemuslikus suurejoonelisuses on just sobiv pidulikuks meenutuseks luuletaja 70. sünnipäeva puhul. Niisiis –
1960. aastate algupoole sularomantilises luules on kesksel kohal laeva, mere, meresõidu ja maailma avastamise kujutelm. Tõsi küll, võib-olla mõjutavad seda muljet tähtsaima sulaluuletaja, Jaan Krossi mõned eriti jõulised tekstid, mis pretendeerivad meie mälus esindama tervet ajastut. Pean tunnistama, et praegusel juhul see mulle sobib, ma ei kavatse seda muljet…
PILGUHEIT EESTI OMAELULOOKIRJUTUSELE: NÄHTUS JA SELLE AJALUGU
Vaadeldes eesti raamatuturu dominante viimasel kümmekonnal aastal, tõusevad seal ühe selgeima jõuna esile elulooraamatud. Üsna vähe on neid, kes oleks suutnud võistelda tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelaste värvikirevate biograafiatega, kusjuures selle tendentsi lõppu ei ole endiselt näha. Samal ajal on seni küllalt vähe olnud juttu elulooraamatute menu põhjustest ja tähendustest: enamasti on neid küsimusi käsitletud vaid ääremärkustena mõnes raamatuarvustuses või ülevaateartiklis. Nõnda näiteks on Rutt Hinrikus Karl Ristikivi päevaraamatut arvustades nentinud: „Elulookirjandus, nii dokumentaalne kui ka fiktsionaalne, tasakaalustab ilmselt üldist fantaasialembust ja vajab Harry imedemaa menu kõrvale midagi väga argist ja omamaist mõistmaks, kus me oleme.”(1) Sofi Oksanen, üks viimaste aastate menukamaid…
Mõtsast löütü muistõjutu´, paigapealne pärimus
Meie isikliku, nii kohaliku kui ka rahvusliku identiteedi juured peituvad suuresti meie maastikes, kuid me loome maastikke ka oma kujutelmades. Maastik on jalgrada meie mälestustesse ning ta kõneleb selle sees olijaga teist keelt kui väljastpoolt tulijaga, võõraga. Seetõttu on maastiku rolli identiteediloome seisukohalt ja ajaloolise mälu kujundajana raske alahinnata. Sest eks ole ju paigad ja pärimus – kui parafraseerida taani folkloristi Axel Olriku (1864–1917) sõnastatud muinasjuttude eepilisi seadusi – otsekui kaksikud, kellele on määratud käia koos, jagada ühist saatust.
Inimtegevus jätab maastikku oma jäljed – nähtavad või ammu nähtamatuks muutunud –, ning need jäljed peegelduvad kultuuris selle maastiku paikadega seotud lugude…
Inimtegevus jätab maastikku oma jäljed – nähtavad või ammu nähtamatuks muutunud –, ning need jäljed peegelduvad kultuuris selle maastiku paikadega seotud lugude…
DOKTORIVÄITEKIRI UDMURDI JA SÜRJAKOMI VÄRVINIMEDEST
7. novembril 2011 kaitses Jelena Rjabina Tartu Ülikooli Teadusnõukogu ees doktoriväitekirja „Permi keelte põhivärvinimed”, mille eest talle omistati filosoofiadoktori teaduslik kraad. Töö juhendajaks oli filosoofiadoktor professor Urmas Sutrop (Eesti Keele Instituut, Tartu Ülikool), kaitsmisel oponeeris filoloogiadoktor professor Anatoli Rakin (Vene TA Komi Teaduskeskus). Dissertatsiooni eesmärgiks oli: 1) välja selgitada udmurdi ja sürjakomi põhivärvinimed; 2) võrrelda udmurdi, sürjakomi ja vene põhivärvinimede fookusi; 3) analüüsida udmurdi keelejuhtide vastuseid sotsiolingvistilisest aspektist. Need ülesanded on töös täidetud. Lisaks sellele käsitleb autor udmurdi ja sürjakomi värvinimetuste päritolu ja värviadjektiivide struktuuri. Niisiis ei hõlma töö kõigi kolme permi keele, vaid ainult kahe, udmurdi ja sürjakomi ainest.
Uuritud…
Uuritud…