Rubriik
Valdkond
Aasta
Haldur Õim 70
Oma järjekordse juubelini on jõudnud akadeemik Haldur Õim, Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse emeriitprofessor, eesti arvutilingvistika alusepanija ja teoreetilise keeleteaduse mitme koolkonna rajaja.
Haldur Õim sündis 22. jaanuaril 1942 Valgamaal Helme vallas. Lapsepõlvest on ta ise esile toonud võimalust palju lugeda: nii ilukirjandust kui ka ajalugu käsitlevaid teoseid. Lõpetanud Tõrva Keskkooli, astus ta 1960. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli sooviga õppida kirjandust ja „ehk koguni saada kirjanikuks”, nagu ta ise ühes hiljutises intervjuus on tunnistanud. Ülikoolis sattus ta aga keeleteaduse uute suundade – generatiivse grammatika ja matemaatilise lingvistika – mõju alla, oluliseks innustajaks tollane eesti keele kateedri dotsent Huno Rätsep, kes oma säravate loengutega…
Haldur Õim sündis 22. jaanuaril 1942 Valgamaal Helme vallas. Lapsepõlvest on ta ise esile toonud võimalust palju lugeda: nii ilukirjandust kui ka ajalugu käsitlevaid teoseid. Lõpetanud Tõrva Keskkooli, astus ta 1960. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli sooviga õppida kirjandust ja „ehk koguni saada kirjanikuks”, nagu ta ise ühes hiljutises intervjuus on tunnistanud. Ülikoolis sattus ta aga keeleteaduse uute suundade – generatiivse grammatika ja matemaatilise lingvistika – mõju alla, oluliseks innustajaks tollane eesti keele kateedri dotsent Huno Rätsep, kes oma säravate loengutega…
Viies keelefoorum Tallinnas
29. septembril 2011 toimus Tallinnas Teaduste Akadeemia saalis järjekordne keelefoorum, mis ühelt poolt võttis kokku keelevaldkonna viimaste aastate olulised tegevused ja arengud, teisalt vaatles ja analüüsis tänapäeva Eesti keelekeskkonna seisundit ja probleeme.
Foorumit tervitasid pikemate sõnavõttudega Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo.
Toomas Hendrik Ilves tõi oma esinemises välja, et kunagi varem pole eesti keelel olnud praegusega – Euroopa Liidu ametliku keelega – võrreldavat kõrget ametlikku staatust ning et uhkuse ja põhjusega saame eesti keelt pidada kultuurkeeleks. Teisalt on ja jääb eesti keel üsnagi väikeseks keeleks, mida seitsmest miljardist maailma inimesest räägib emakeelena umbes…
20 aastat antiikaega
1889. aastal kirjutas saksa klassikalise filoloogi Eugen Peterseni naine Ida oma mehe endisele õpilasele ja peresõbrale Franz Studniczkale, kellele pakuti klassikalise filoloogia ja arheoloogia professori kohta Tartus, et ta läheks „immer tausendmal lieber nach Dorpat als nach Athen”(1) (lk 327). Eugen Petersen oli Tartus mainitud professuuri pidanud aastail 1873–1879, Studniczka, tulevane mõjukas arheoloog, valis aga viimasel hetkel professorikoha Freiburgi ülikooli juures Breisgaus, kuna temani jõudsid kuuldused järjest süvenevast venestuspoliitikast, mille tulemusel pidi saama Universität Dorpat’ist Императорский Юрьевский университет, kus professorid on vene päritolu ja õppekeeleks vene keel.
3.–4. detsembril 2010 toimus Tartus konverents „Quattuor Lustra”, mis tähistas 20 aasta(2) möödumist klassikalise…
3.–4. detsembril 2010 toimus Tartus konverents „Quattuor Lustra”, mis tähistas 20 aasta(2) möödumist klassikalise…
Kääritöö peenem mudeldamine
Käesolev tsensori-raamat on juba kolmas, olgugi imepisike köide Aksel Tamme mälestusi, mis kirjeldavad lugejale Nõukogude Eesti kirjandusmaailma telgitaguseid ja seal asju ajanud inimesi. Alustama aga peakski ehk lõpust ja kõige esimesena lugema just viimase raamatu viimast peatükki, „Kõnet Raamatuaasta avakonverentsil” aastast 2000. Lausa manifestina kuulutab see autori suhtumist minevikku: Tamm hoiatab lahterdamast nõukogude perioodi läbinisti kultuuripimedaks ajaks, laskumast usuni, nagu algaks kõik alles meist ja meiega. „Pool sajandit ühe rahvuskultuuri elus on periood, mis on ära teeninud käsitlemise viha ja eelistuseta” (lk 174), ütleb ta rõhukalt. Selle tõestuseks, et tehtud sai ka mäletamisväärilist, loetleb autor mitmeid väikesi võite kirjastamisalalt: kõigest…
Vastumõtleja omas elemendis
Jan Blomstedt on Eestis küllaltki tuntud kuju. Ta on esinenud mitmel konverentsil, tema kirjutisi on avaldanud Vikerkaar, Looming ja Akadeemia, Vagabund on välja andnud kaks Blomstedti esseekogumikku: „Kosmopoeetika” (1994) ja „Salamets” (2001). Vahepeal tekkis tunne, et ta on meil kuulsamgi kui Soomes, aga see oli ilmselt optiline pete. Tunnustust on tal jätkunud kodumaalgi. Juba Esa Saarisega kahasse kirjutatud „Punkakadeemia” („Punk-akatemia: Kirjallinen pamfletti”) vallandas 1980. aastal tulise mõttevahetuse. Sealtpeale on ta olnud pidevalt mängus, osatanud lugejate eelarvamusi Helsingin Sanomate, Kaleva ja Suomen Kuvalehti kolumnistina, avaldanud seitse esseekogumikku, proovinud kätt ilukirjanduses (romaanid „Sibeliuksen pyörä”, 2005; „Esileikit”, 2006).
Ometi oli Blomstedtil kergem lõigata loorbereid…
Ometi oli Blomstedtil kergem lõigata loorbereid…
Eesti folkloristika grand old lady. Mall Hiiemäe 75
Tänapäeva uurijad kasutavad arvutit: valid aineala, mõiste, teose, autori ja mõne hetkega on sul vajalik ainestik käes. Ometi on oma eelis ka kartoteegil. Tõsi, materjali otsimine nõuab rohkem aega, ent kartoteeki lapates põrkud paratamatult ka kõrvalistele motiividele, mis võivad äratada huvi ja suunata neid jälgima. Pole kahtlustki, et kartoteegi usin kasutamine süvendab aine tundmist ja toob kaasa mitmekülgsuse. Ilmselt on Mall Hiiemäe olnud usin kartoteegilappaja. Tundub, et ta on praegu parim rahvaluulekogude ja -materjalide tundja. Pole ka imestada, arvestades tema uurijategevuse laiust: esmased huvid olid rahvajutt, jutustamine ja jutustajad, loodus rahvaluules, rahvakalender, historiograafia, teisesed kõik muu ning kokkuvõtvalt rahvausund. Aga…
Eesti kooliõpilaste lugemisharjumused
Viimastel aastatel kostab õpetajate ja hariduselu pärast muretsejate suust üha sagedamini, et noored ei taha tänapäeval lugeda. Lugemise all peavad kurtjad silmas eelkõige ilukirjanduse lugemist, kuigi igapäevaselt loevad inimesed mitmel eesmärgil. Ka noored loevad uurimuste andmetel iga päev mitut liiki tekste, mis küll alati ei pruugi olla ilukirjandus.
Lugedes kulgeb ainuüksi arvuti taga üsna suur osa koolijärgsest päevast. Seal veedab umbes kolmveerand koolilapsi kaks kuni neli tundi ja enam. Pooled õpilastest loevad arvutis peale vahetu kirjaliku suhtluse veel tekste nii mõnest neid ennast huvitavast valdkonnast kui ka õppimise eesmärgil ja jälgivad uudiseid. Ajalehti loeb 80 % ja ajakirju 72 % teismelistest,…
Lugedes kulgeb ainuüksi arvuti taga üsna suur osa koolijärgsest päevast. Seal veedab umbes kolmveerand koolilapsi kaks kuni neli tundi ja enam. Pooled õpilastest loevad arvutis peale vahetu kirjaliku suhtluse veel tekste nii mõnest neid ennast huvitavast valdkonnast kui ka õppimise eesmärgil ja jälgivad uudiseid. Ajalehti loeb 80 % ja ajakirju 72 % teismelistest,…
Kaks hõbekeelset kannelt helisemas taas…
Taas kord on trükivalgust näinud raamatutäis eesti regilaule – „Monumenta Estoniae antiquae” I, „Vana Kandle” kümnes osa, mis sisaldab naaberkihelkondade Paide ja Anna laule. Seeria üheksas osa Lüganuse kihelkonna lauludega ilmus 2009. aastal.(1)
Iga „Vana Kandle” (edaspidi VK) osa ilmumisega tavatsetakse naljatledes meenutada esimeste Jakob Hurda koostatud köidete ilmumisaastaid (1875– 1886) ning koostamise põhimõtet – iga kihelkonna regilauluvara avaldatakse ühes raamatus – ja siis arvutada, mitmesaja aasta pärast saaks kõik eesti regilaulud sel moel ja kiirusel ilmutatud. Nüüdne, kümnes osa ärgitab veel eriti selliseid arvutusi ja mõtisklusi.
Neist kahest „Vanast Kandlest” ülevaadet kirjutades süvenes tunne, et ehk ei olegi vajalik hakata arvustusele…
Iga „Vana Kandle” (edaspidi VK) osa ilmumisega tavatsetakse naljatledes meenutada esimeste Jakob Hurda koostatud köidete ilmumisaastaid (1875– 1886) ning koostamise põhimõtet – iga kihelkonna regilauluvara avaldatakse ühes raamatus – ja siis arvutada, mitmesaja aasta pärast saaks kõik eesti regilaulud sel moel ja kiirusel ilmutatud. Nüüdne, kümnes osa ärgitab veel eriti selliseid arvutusi ja mõtisklusi.
Neist kahest „Vanast Kandlest” ülevaadet kirjutades süvenes tunne, et ehk ei olegi vajalik hakata arvustusele…
Nulltuletus ja konversioon eesti keeles
SÕNALIIGIVAHETUSEST TEOREETILISELT
Paljudes keeltes, kaasa arvatud eesti keeles, on tuttav protsess, millega leksikaalsed üksused muudavad oma sõnaliigilist kategooriat ilma sõnatüve vormiliste muutusteta. Kõige üldisemalt tuntakse seda nähtust konversiooni nime all. Konversiooni olemusest ja kohast keelekirjelduses on lingvistilises kirjanduses diskuteeritud alates 1960. aastatest, ülevaate konversiooni käsitluse ajaloost kuni 1990. aastateni on esitanud Jan Don (1993), hilisematest uurimustest Rochelle Lieber (2005). Põhilised teoreetilised seisukohad on järgmised.
1. Konversioon on derivatsiooniga võrreldav sõnamoodustuse osa, mida nimetatakse nulltuletuseks. Konversioon kujutab endast fonoloogilise nullafiksi lisandumist sõnatüvele ja konversiooni tulemus on paralleelne afiksilise moodustuse tulemusega, s.t tähendusseose põhjal on eristatav alussõna ja sellest moodustatud tuletis.
2. Konversioon on morfosüntaktiline…
Paljudes keeltes, kaasa arvatud eesti keeles, on tuttav protsess, millega leksikaalsed üksused muudavad oma sõnaliigilist kategooriat ilma sõnatüve vormiliste muutusteta. Kõige üldisemalt tuntakse seda nähtust konversiooni nime all. Konversiooni olemusest ja kohast keelekirjelduses on lingvistilises kirjanduses diskuteeritud alates 1960. aastatest, ülevaate konversiooni käsitluse ajaloost kuni 1990. aastateni on esitanud Jan Don (1993), hilisematest uurimustest Rochelle Lieber (2005). Põhilised teoreetilised seisukohad on järgmised.
1. Konversioon on derivatsiooniga võrreldav sõnamoodustuse osa, mida nimetatakse nulltuletuseks. Konversioon kujutab endast fonoloogilise nullafiksi lisandumist sõnatüvele ja konversiooni tulemus on paralleelne afiksilise moodustuse tulemusega, s.t tähendusseose põhjal on eristatav alussõna ja sellest moodustatud tuletis.
2. Konversioon on morfosüntaktiline…
Raamatud XVIII sajandi Tallinna varaloendites
1. SISSEJUHATUSEKS
Tallinna raamatuväljast XVIII sajandil on teada nii mõndagi. Viimastel kümnenditel on teiste seas põhjaliku ülevaate XVIII sajandi piirkonna trükinduse loost andnud Tiiu Reimo (2001, 2003), kommertsraamatu-kogudele ja raamatukaubandusele on süvaanalüüse pühendanud Indrek Jürjo (2000, 2011). Osnabrücki õpetlane Klaus Garber (nt 2007) on mitmeid raamatuid kirjutanud Tallinna ja laiemalt Balti piirkonna suurematest kogudest, et mainida vaid mõningaid näiteid. Nende autorite uurimused põhinevad omakorda varasemate perioodide uurijate tööl.(1) Editsioonidest väärib eraldi ära märkimist terve köite jagu Raimo Pullati editeeritud Tallinna (ja Pärnu) eraraamatukogude loendeid aastast 2009.(2)
Need käsitlused ja publikatsioonid annavad kõigest hoolimata tõenäoliselt sissevaate vaid osasse selle perioodi raamatuloost, millest paljugi…
Tallinna raamatuväljast XVIII sajandil on teada nii mõndagi. Viimastel kümnenditel on teiste seas põhjaliku ülevaate XVIII sajandi piirkonna trükinduse loost andnud Tiiu Reimo (2001, 2003), kommertsraamatu-kogudele ja raamatukaubandusele on süvaanalüüse pühendanud Indrek Jürjo (2000, 2011). Osnabrücki õpetlane Klaus Garber (nt 2007) on mitmeid raamatuid kirjutanud Tallinna ja laiemalt Balti piirkonna suurematest kogudest, et mainida vaid mõningaid näiteid. Nende autorite uurimused põhinevad omakorda varasemate perioodide uurijate tööl.(1) Editsioonidest väärib eraldi ära märkimist terve köite jagu Raimo Pullati editeeritud Tallinna (ja Pärnu) eraraamatukogude loendeid aastast 2009.(2)
Need käsitlused ja publikatsioonid annavad kõigest hoolimata tõenäoliselt sissevaate vaid osasse selle perioodi raamatuloost, millest paljugi…
Kellel on, sellele antakse
Järgides toimetuse palvet vaadelda seda Mihhail Lotmani 60. sünnipäevaks ilmunud raamatut, annan endale aru, et tegu on kolmeosalise koguteose esimese osa esimese poolköitega – millest kõneleb ka pikk pealkiri. Seisaksin just nagu jäämäe ees – suurem jagu jääb alles vee alla. Kui ma siiski söandan sõna võtta, siis naiivse mõistuse veendest, et jäämäe veealune osa pole tehtud muust ainest kui veepealnegi.
ADRESSAADI KÜSIMUS
Väike Lydia uuris isalt: „Kellele sa kirjutad?” Postipapa vastas: „Eesti rahvale.” See anekdoot osutab kultuurikommunikatsiooni põhilisele, adressaadi küsimusele. Raamatu adressanti Mihhail Lotmanit me juba tunneme tema meisterlikest loengutest ning sümpaatsetest intervjuudest, kuigi ehk mitte piisavalt. Aga kellele ta räägib?…
ADRESSAADI KÜSIMUS
Väike Lydia uuris isalt: „Kellele sa kirjutad?” Postipapa vastas: „Eesti rahvale.” See anekdoot osutab kultuurikommunikatsiooni põhilisele, adressaadi küsimusele. Raamatu adressanti Mihhail Lotmanit me juba tunneme tema meisterlikest loengutest ning sümpaatsetest intervjuudest, kuigi ehk mitte piisavalt. Aga kellele ta räägib?…
Komparativismi sära
Maire Jaanuse eestikeelse esseekogumiku ilmumine 2011. aasta hiliskevadel oli värskendav vihm üha põuasemaks muutuval teadusmaastikul, eriti kui seda lugeda akadeemiliste lõputööde kaitsmisjärgses väsimuses. Kui kirjanduse uurimine on üpris kiiresti lähenenud ohtlikule piirile, mil käsitlustest on hoopiski kadumas tekstimõnu, lugemisnauding ning uudishimu, siis pealkiri „Kirg ja kirjandus” tõotas uudistavaid ning uuendavaid lähenemisi nii kirjandusele kui ka teooriale. Alapealkirigi on täpne: raamat koosneb esseedest selle sõna algses tähenduses – katsetused mõelda koos sellega kaasneva julguse, ebamäärasuse, avastus- ning kaotusrõõmuga. Esseed on raamatu kolmteist kirjatükki ka mahult: tänapäeval „teadusartikliks” nimetatud humanitaarsed käsitlused jätavad sageli liiga vähe ruumi vaba mõtte tõsisemale proovilepanekule. Madallennulisus aga…
Regivärsist rahvuslikku esoteerikasse
„Mütoloogia on välja kasvanud vanast selgeltnägevast teadvusest, mis on omane kõigile rahvastele aegadel, mis eelnesid mõistetes mõtlemise algusele. See teadvus oli pilditeadvus. Suured inimest ja kogu maailma seletavad tarkuseõpetused olid väljendatud piltides. Nii mõistsid neid vanadel aegadel kõik inimesed. Meie ajani on nad säilinud muinasjuttude, muistendite, saagade ja eeposte kujul.”(1) Niimoodi kirjutab Sirje Purga oma monograafias, mis esitab eesti rahvuseepose antroposoofilise tõlgenduse. Hasso Krulli raamatu põhiteemaks on meie vanarahva kosmogoonilised laulud, mis visandavad piltide rea, kus kangastuvad lind, vesi, tuul, õunapuu, pesa ja teised ürgolendid ning -asjad kui igipõlised tarkuse tunnistähed. Kui neid pilte suure sisseelamise ja tähelepanelikkusega silmitseda, paistab…
Mati Hindi auks
korraldasid Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituut ning Emakeele Selts 6. septembril Tallinnas kõnekoosoleku. Rohkele kuulajaskonnale esitleti verivärsket „Pühendusteost emeriitprofessor Mati Hindi 75. sünnipäevaks”, kus kaks päevakorras olevat ettekannet oli juba ka visuaalse kuju võtnud.
Pärast pidulikke pöördumisi sai sõna Krista Kerge (TLÜ) teemal „Õigekeelsus eile, täna ja homme”. Kerge andis linnulennulise ülevaate meie keelekorralduse suundumustest läbi aegade. Kui veel 1910. aastal lükati gümnaasiumi avamise taotlused tagasi põhjendusega, et eesti keeles ei saa välja anda moodsat õppekirjandust, siis 1938. aastal oli see probleem minevikku vajunud ja avati oma Teaduste Akadeemia. Pärast sõda eesti keele staatus muutus, kuid eesti keelekorraldus sai…
Pärast pidulikke pöördumisi sai sõna Krista Kerge (TLÜ) teemal „Õigekeelsus eile, täna ja homme”. Kerge andis linnulennulise ülevaate meie keelekorralduse suundumustest läbi aegade. Kui veel 1910. aastal lükati gümnaasiumi avamise taotlused tagasi põhjendusega, et eesti keeles ei saa välja anda moodsat õppekirjandust, siis 1938. aastal oli see probleem minevikku vajunud ja avati oma Teaduste Akadeemia. Pärast sõda eesti keele staatus muutus, kuid eesti keelekorraldus sai…
Noppeid võru keelest
On ilmunud „Vanapärase Võru murde sõnaraamat”, mille on koostanud Eesti Keele Instituudi teadur Inge Käsi. Raamatut avamatagi on selge, et selle on andnud välja Tallinnas asuv instituut, sest Võru Instituut käsitleb Võru murret eraldi keelena. Neil on ilmunud ka Sulev Iva „Võro-eesti synaraamat” umbes 15000 sõnaga. „Vanapärase Võru murde sõnaraamatus” on ligi 10000 märksõna. Kui vaadelda meil ilmunud kakskeelseid sõnaraamatuid, siis on nende mahud erinevad. Tundub, et alla 23000 märksõna ikka ei saa põhisõnavara esitada, alles 30 000 on piisav ühe keele hõivamiseks.
Mul Võru murde igapäevase kasutajana on ükskõik, kas tegemist on keele või murdega, kui seda ei püütaks ära…
Juveel, vist
Hasso Krull on üks neist vähestest autoritest, kelle looming saab enamasti positiivset vastukaja. Selle põhjuseks on muidugi tema luulekogude terviklik poeetiline maailm, kus kindel süsteem aitab hajusaid luuletusi oskuslikult kokku sõlmida. Kuid kui hakata vaatama tema üldkontseptsioonidest kaugemale, jäävad üksikud luuletused ikkagi salapäraseks. Neis on midagi intuitiivselt tajutavat, aga loogiliselt määratlematut. Nende iseloomustamiseks võib kasutada sõnu mängvõi müütilisus, aga ega selline sildistamine vii nendest arusaamisele lähemale.
Krulli viimane luulekogu „Veel ju vist” omab kindlasti ühisosa tema muu loominguga. Sellegi ülesehitus põhineb kindlal süsteemil, mille aluseks on seekord kolm modaalsõna veel, ju ja vist. Kõigil nendel modaalsõnadel on luulekogu tervikus oma tsükkel,…
Krulli viimane luulekogu „Veel ju vist” omab kindlasti ühisosa tema muu loominguga. Sellegi ülesehitus põhineb kindlal süsteemil, mille aluseks on seekord kolm modaalsõna veel, ju ja vist. Kõigil nendel modaalsõnadel on luulekogu tervikus oma tsükkel,…
Emakeeleõpetus hämmingus
„1970. aastatel [—] uurisid Heino Liimets ja Ülo Vooglaid, kui palju noored õpetajad ülikoolis õpitud uusi põhimõtteid koolis rakendavad. Selgus, et vaid mõned üksikud. Ülejäänud ütlesid, et neile meeldib õpetada nii, nagu nende õpetajad neid kunagi õpetasid.”(1)
Kõrge haridusametnik: „Mitmes seoses oli jutuks õpetajate osa õpikute kirjutamisel. On ilmselge, et parima tulemuseni saab jõuda õpetamiskogemusega autor; teiselt poolt ei ole tegevõpetajal üldjuhul võimalik käsikirja kirjastusele sobiva ajaga valmis saada või toob kiirustamine kaasa kvaliteedilanguse. Ilmselt on õpetaja tööd hinnates senisest rohkem vaja väärtustada õpikukirjutamist. . . .”(2)
Eesti emakeeleõpetus vajab tõsist tuulutamist. Ei ole meeliülendav tajuda, et emakeeleõpetuses peetakse esmatähtsaks ortograafiamuutuste drilli või siis valmistutakse…
Kõrge haridusametnik: „Mitmes seoses oli jutuks õpetajate osa õpikute kirjutamisel. On ilmselge, et parima tulemuseni saab jõuda õpetamiskogemusega autor; teiselt poolt ei ole tegevõpetajal üldjuhul võimalik käsikirja kirjastusele sobiva ajaga valmis saada või toob kiirustamine kaasa kvaliteedilanguse. Ilmselt on õpetaja tööd hinnates senisest rohkem vaja väärtustada õpikukirjutamist. . . .”(2)
Eesti emakeeleõpetus vajab tõsist tuulutamist. Ei ole meeliülendav tajuda, et emakeeleõpetuses peetakse esmatähtsaks ortograafiamuutuste drilli või siis valmistutakse…
Ilmasõja kauged hääled
Meie ajaloo ja kultuuri jaoks olulisi allikmaterjale leidub paljude erinevate riikide arhiivides ja mitte alati ei ole me nende olemasolust teadlikud. Viimase väite ilmekaks tõestuseks on tutvustatav raamat. Õigupoolest sai kõik alguse 2005. aastal, mil Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Jaan Ross avastas Berliinis asuvatest arhiividest Esimese maailmasõja ajast pärinevad eestikeelsed laulude või laulu- ja tekstikatkete heliülesvõtted, millest seni Eestis midagi ei teatud.(1) Tänaseks on sellest Berliini leiust välja kasvanud esinduslik artiklikogumik, mille andis välja Saksamaa tuntud teaduskirjastus Böhlau sarjas „Das Baltikum in Geschichte und Gegenwart”. Kogumikus on avaldatud üheksa artiklit, autoriteks keele- ja muusikateadlased, folkloristid, ajaloolased ja arhivaarid Eestist…
Aeg elada, aeg arvustada
Valimik Tõnu Õnnepalu kirjanduskriitikat on rikkalik raamat. See sisaldab põhjalikke tõlgendusi üksikautoritest (Tammsaare, Alver, Suuman, Luik) ja -teostest (Alveri „Suured voogajad”, François Mauriaci „Thérèse Desqueyroux” ja „Öö lõpp”) kõrvuti päevakriitikaga, s.t ajakirjanduses ilmunud arvustustega vastilmunud raamatutele. „Ainus armastus” näitab Õnnepalu meie kõige parema kriitikuna, ta on avarapilguline süveneja ja sisseelamisvõimeline mõtestaja, kes on hinnangutes suveräänne ja kirjutab kaunis stiilis. Õigem oleks siiski öelda, et Õnnepalu võiks olla meie kõige parem kriitik, kui ta seda põldu vähegi järjekindlamalt viljeleks. Seda aga oleks tema puhul liiga palju tahta, sest järjekindluse ja professionaalsusega kaasnev rutiin on just see, mis Õnnepalu temperamendile kõige enam…
Rist ja rõõm
Aastal 1932 Looduse romaanivõistlusel debüteerinud Leida Kibuvits (1907–1976) oli 1930. aastatel lootustandvaim ja viljakaim naisprosaist. Tema loomingu võtsid heatahtlikult vastu nii lugejad kui ka kriitikud. Oma „elavhõbeda temperamendiga” pakkus ta huvi ja materjali ka ajakirjandusele, kus teda kirjeldati kui „tumedaverelist naist, kelle silmad pilluvad tuld ja hambad välguvad naerdes” (Ehrmann 1936: 135). 1930. aastatel avaldas ta viis romaani(1) ja kaks novellikogu(2). Romaanile „Kass arvab, e t. . . .” ning novellikogule „Rist ja Rõõm” tegi mõned aastad kunstikoolis Pallas õppinud autor ise ka kujunduse ning illustratsioonid.
Leida Kibuvitsa kirjanikunime varjusurma vajumisel on kahtlemata teistsugused põhjused kui teoste „aegumine”. Ennekõike peegeldub tema saatusest totalitarismi hammasrataste…
Leida Kibuvitsa kirjanikunime varjusurma vajumisel on kahtlemata teistsugused põhjused kui teoste „aegumine”. Ennekõike peegeldub tema saatusest totalitarismi hammasrataste…
Mati Hint ja lõunaeesti lumm
Mati Hindi suhet lõunaeesti keelega iseloomustab ehk kõige paremini tema enda lause raamatu „Keel on tõde on õige ja vale” (2002) annotatsioonist: „Olen sündinud lõunaeestlasena ja suudan tartukeelsesse (halvemini võrukeelsesse) jutuajamisse lülituda praktiliselt kohe.” Hindist nooremad eesti kultuuriinimesed sageli ainult arvavad, et nad saavad selles keeles hakkama. Hint teab, et lõunaeesti, nii tartu kui võru variandis, on keel – autonoomne süsteem, mille mõistmine või mittemõistmine on intuitiivselt tajutav peaaegu igaühele, kes seda keelt lapsest saadik on piisavalt palju kuulnud ja kõnelnud. Hint teab, aga ei kiitle sellega. Kiitlemine, bravuur on üldse midagi sellist, mis tundub Mati Hindi loomuses täielikult puuduvat…
Karl Ristikivi rändav Arkaadia
Kojuigatsus – kauguseigatsus. . . . See vastandeid kätkev sõnapaar juhatab sisse eesti kirjanduse ühe mõjukaima luulekogu – Karl Ristikivi „Inimese teekonna” (1972). Ja kuivõrd Karl Ristikivi ise käsitas oma luulet psühhoteraapiana, osutab see sõnapaar ühtlasi katsele lepitada indiviidi unistusi ja lootusi karmi tegelikkusega. Silmas pidades luuletuse kirjutamise ligikaudset aega (tõenäoliselt jääb see 1950. aasta ja kogu ilmumisele eelnenud komponeerimise avarasse vahemikku) ja tingimusi, nähkem siin autoripoolset rõhu asetamist sõnapaari teisele poolele. Nimelt on kuue aasta jooksul end maapagulase leivaga harjutanud – kui sellega üldse saab harjuda! – Ristikivi usalduslikult kirjutanud oma sõbrale Otto A. Webermannile Saksamaale, et vaevalt teda rõõmustaks päev, mil…
“Popi ja Huhuu” ning tema eelkäija eesti kirjanduses
SISSEJUHATUS(1)
Friedebert Tuglase „Popi ja Huhuu” (1914) näib olevat üksikasjadeni läbivalgustatud teos. Selle lähilugemine on andnud arvukalt põnevaid tõlgendusi ning tekstist on leitud intrigeerivaid allusioone. Teose saamislugugi on teada: Tuglast inspireerisid 1911. aastal Louvre’is nähtud „ühe flaami teise järgu meistri paar natüürmorti”, muuseumides kogutud materjalid ja muljed välisreisidelt, kuni novell 1914. aastal mõne päeva jooksul valmis. Alles hiljem märganud ta, et Huhuu tegelaskujul on nime poolest kokkupuuteid Huhuga Henrik Ibseni „Peer Gyntis” ja tegelasega „ühes Jack Londoni novellis” (Tuglas 1966b: 194–195).
On mõnevõrra ootamatu, et ei Tuglase ega XIX sajandi (aja)kirjanduse uurijad ole seni tähelepanu pööranud Rudolf Põldmäe märkusele artiklis Meelejahutajast(3): „Ahvi…
Friedebert Tuglase „Popi ja Huhuu” (1914) näib olevat üksikasjadeni läbivalgustatud teos. Selle lähilugemine on andnud arvukalt põnevaid tõlgendusi ning tekstist on leitud intrigeerivaid allusioone. Teose saamislugugi on teada: Tuglast inspireerisid 1911. aastal Louvre’is nähtud „ühe flaami teise järgu meistri paar natüürmorti”, muuseumides kogutud materjalid ja muljed välisreisidelt, kuni novell 1914. aastal mõne päeva jooksul valmis. Alles hiljem märganud ta, et Huhuu tegelaskujul on nime poolest kokkupuuteid Huhuga Henrik Ibseni „Peer Gyntis” ja tegelasega „ühes Jack Londoni novellis” (Tuglas 1966b: 194–195).
On mõnevõrra ootamatu, et ei Tuglase ega XIX sajandi (aja)kirjanduse uurijad ole seni tähelepanu pööranud Rudolf Põldmäe märkusele artiklis Meelejahutajast(3): „Ahvi…
Pühaduste kaardistamine maastikul
Usun, et maailmas ei leidu kultuuri, millel poleks pühadusi. Need ei pruugi tingimata olla pühadused usulises või religioosses tähenduses, ent alati leidub midagi, mille väärtust nähakse rahva käekäigu või hingekosutuse jaoks erilisena. Oma kultuuri pühaduste mäletamine, teadvustamine ja mõtestamine on seejuures küllap üks olulisi jõude, mis tagab kultuuri dünaamilisuse ja kestvuse. Marju Kõivupuu kirjutatud ning Varraku kirjastatud „101 Eesti pühapaika” – raamat, mis tuletab meelde ja aitab meil teadvustada pühadusi meie omal maastikul – on seepärast vägagi tänuväärne väljaanne. Ta on tänuväärne juba ainuüksi oma olemasolu tõttu, isegi kui Kõivupuu ei tegele raamatus süvitsi pühaduse kui nähtuse mõtestamisega. Ta kaardistab…
XIX SAJANDI PILK XX SAJANDI KIRJANDUSELE XXI SAJANDIL
Rein Veidemanni kogumikul „101 eesti kirjandusteost” on saatesõna, kust tasub raamatu mõistmiseks meelde jätta paar-kolm juhtmõtet. Esiteks, suurem osa valitud teostest kuulub valija meelest „eesti (kirjandus)kultuuri kaanonisse”, mis omakorda tähendab, et „nad esindavad teatud telge, mille ümber on vormunud eesti identiteet”. Teiseks, „iga valitud kirjaniku tekst tohiks olla tema visiitkaardiks”. Kolmandaks, valitud teosed kujutavad endast ühtlasi „valija lugemissoovitust” (lk 9).
Need punktid on olulised, kui arutada, kas mina inimese, naise ja kirjandushuvilisena olen häiritud sellest, et Veidemanni nimekirjas olevatest teostest kuulub vaid kolmteist naisautoritele. Küsimusest pääsu ei ole: vähe sellest, et ettepanekus teost arvustada sooviti otsesõnu kuulda „vastukaja noorema põlvkonna naiskriitikult”,…
Need punktid on olulised, kui arutada, kas mina inimese, naise ja kirjandushuvilisena olen häiritud sellest, et Veidemanni nimekirjas olevatest teostest kuulub vaid kolmteist naisautoritele. Küsimusest pääsu ei ole: vähe sellest, et ettepanekus teost arvustada sooviti otsesõnu kuulda „vastukaja noorema põlvkonna naiskriitikult”,…
Korüfee ja tema kirjad
Kultuuritegelaste, eriti kirjanike kirjavahetuste publitseerimine on Eestis pikaaegne traditsioon (Kreutzwaldi ja Koidula ja kirjavahetus anti välja juba 1910. aastal)(1) ja enamasti on need publikatsioonid ka asjatundlikult ette valmistatud. Samal ajal on eesti kultuuritraditsioonis, ilmselt katkestuste tõttu, ilmunud vähe kirjanike elulugusid, põhjalikke monograafiaid või elu ja loomingu ülevaateid, mida mujal nimetatakse life and letters-tüüpi tekstideks. Teisalt muidugi on usaldusväärne publikatsioon rohkem väärt kui kesine või vananenud biograafia/monograafia. Friedebert Tuglase elu ja loomingu kohta on meil Nigol Andreseni lühimonograafia (1968) ja Tartusse jäänud käsikirja põhjal välja antud Ants Orase raamat „Friedebert Tuglase ilukirjanduslik looming: kriitiline etüüd” (1997). Neid ei saa kumbagi kesiseks nimetada,…