Artiklite arhiiv

Rubriik

Valdkond

Aasta

Almanakkide aegu

Seilates sadamata. Omakirjastus okupeeritud Eestis. Koostanud Kersti Unt ja Marja Unt. Tallinn, 2012. 397 lk.

Oli kord aeg, mil iga endast vähegi lugupidav keskkool andis välja kirjandus-kunstilist trükist. Tartu 8. Keskkoolis ilmus Vello Saage tuunitud „Tipa-tapa”, Nõo Keskkoolis „Nõo tanumatel”, Tallinna 2. ja 7. Keskkoolil olid teisaselt pealkirjastatud, aga siiski antud kooli vaimsust kandvad paberkandjad. Kõrvuti koolialmanahhidega käis korralik nakitsemine. Nii Tallinnas kui ka Tartus Kirjanike Liidu juurde loodud Noorte Autorite Koondised (NAK-id) kujutasid endast parajasti järelkasvuvaeguses vireleva institutsioneeritud kirjanduse jätkusuutlikkuse ametlikke triiphooneid. Omaaegne Oskar Kruusi kureeritud stalinismimaiguline NAK-i „Võitlev Sõna” oli küll lõplikult kuhtunud, ent ametlik press pakkus siiski noorte loomingule mingitmoodi väljundeid. Kuid võrk, mis läbida tuli, oli ideoloogiliselt äärmiselt tihedaks punutud. Seetõttu…

Arhiivileid: laste pildiraamat „Robinson” (1880)

Ühel 2011. aasta detsembrikuu õhtul Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogus Johann Georg Eisenile kuulunud trükiseid katalogiseerides tuli päevavalgele haruldane lasteraamat. Leituks osutus H. Laakmanni trükikojas välja antud pildiraamat „Robinson” (1880).
Heinrich Laakmannist (1802–1891) kujunes XIX sajandi Eestis silmapaistev trükkal, kirjastaja ja raamatukaupmees. Oma tegevusega andis Laakmann märkimisväärse panuse eestikeelse raamatu arengusse ning aitas kaasa rahva lugemishuvi ja -oskuse edenemisele. Juba sajandi keskel trükiti tema trükikojas peamiselt ilmalikke eestikeelseid raamatuid. Aastal 1867 asutas Laakmann Tartus esimese eestikeelsete raamatute kaupluse.(1)
1860.–1870. aastail kirjastas Laakmann rohkesti ka lasteraamatuid, mis soodustas lastekirjanduse arengut ning levikut.(2) Illustreeritud lasteraamatuid on siiski teada vaid mõned üksikud ning nendegi kujundus jäi…

Keegi ketrab ETIS-es

Arne Merilai. Vokimeister. Kriitilisi konstruktsioone 1990–2011. Tartu, 2011. 615 lk.

Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna kultuuriteaduste ja kunstide instituudi eesti kirjanduse professoril Arne Merilail oli hiljuti viiekümnes sünnipäev. Seda sündmust tähistas ta teadlikult või alateadlikult kahe mahuka kogumiku üllitamisega: „Õnne tähendus. Kriitilisi emotsioone 1990–2010” ning „Vokimeister. Kriitilisi konstruktsioone 1990– 2011”. Mõlemad teosed jõudsid ka Kultuurkapitali esseistikapreemia nominentide hulka.
Raamatuid tuleks võtta paarisrakendina, seda rõhutavad nii alapealkirjad kui ka kujundus. Kõrvalmärkuse korras olgu mainitud, et kujundus ei ole eriti hästi õnnestunud. Näiteks „Vokimeistri” kaant vaadates ei pruugi huvilisele pähegi tulla, et tegemist on kirjandusteadusliku kogumikuga. Pigem kahtlustaks folkloorisugemetega romaani või pärimustekstide kommenteeritud väljaannet. Sari Studia litteraria Estonica võiks kaaluda mingit läbivat joont, kõnekat ühendavat detaili,…

Neegri-küsimusest

Keelepoliitika vaatenurgast on eesti abolitsionisti Urmas Sutropi mõtteavaldusi kommenteeritud küllalt, seda minagi.(1) Sõnast neeger kerkinud nägelus(2) äratab ent ka kultuuripsühholoogilist huvi.
UUDISSÕIM & -EUFEMISMID
Eesti inimesed protestivad võõra kombestiku vastu: „poliitilise korrektsuse” sildi all sunnitakse meid muutma oma emakeele uusust. „Poliitiline korrektsus”, ütleb „Propaganda sõnastik”, on „USAst imporditud eufemismide komplekt. . . . mis moonutab mitteameerika avalikkusemõtlemist ning on sel eesmärgil kasutatav propagandavahendina”.(3) Meid, sõbrad, töödeldakse.
Musta muret sünnitab sõna neeger. See, ütleb Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop, „on eesti keeles kindlasti halvustav”.(4) Uus sõimusõna.
Sama sõnasolvang on närvi mustaks ajanud rajatagustel „poliitkorrektoritel” (kellega Urmas Sutrop ühte heidab). Selle tulemusel on nad angloameerika keelde…

Aus, aga siiras

Kihnu pulma protokoll näeb ette järgmist:
4.7. Pruuti ehitakse.
4.8. Pruut tantsib.
4.9. Pruut häbeneb.
See meenub mulle alati, kui kuulen räägitavat eesti kirjanduses maadvõtvast „uussiirusest” või „uusaususest”. Aja Käsk on olla siiras ja aus. „Nüüd on taas lubatud lihtsus ja naiivsus.   [—] Naeruväärsus laotab end häbenemata naermiseks välja. See kõik on vaatamata oma võimalikule teesklusefaktorile [?] siiski endisest ausam.”(1) Mis värk see on? Väljamaa värk, importkaup new sincerity. „Irony was dead. . . . It was to be replaced by soft, sweet sincerity,” kuulutab uussiiruse manifest.(2)
Sama jõulisi deklaratsioone on nüüd ilmunud meiegi pressis: „Postmodernism rääkis teiste sõnadega, uussiirus räägib oma sõnadega. Postmodernism kasutab teoste…

„Kolm kõrd meie isa enne lugeda, siis…”

Meieisapalve kasutamine loitsuna eesti rahvausundis

Eesti rahvausund on väga mitmekihiline ja kätkeb endas palju erinevaid uskumusi ja kombeid. Meieni jõudnud rahvausundi kirjeldused pärinevad peamiselt XIX sajandi lõpust ja XX sajandi algusest, mil kristlus oli juba sajandeid olnud usuelu autoriteet. Üks religioosse sünkretismi eredamaid näiteid on meieisapalve kasutamine maagilistel eesmärkidel. Järgnevas käsitluses vaatlen, kuidas sulandus kristlik meieisapalve loitsulisse lausumisse. Aines, millel käesolev töö põhineb, on pärit M. J. Eiseni ja tema stipendiaatide rahvaluulekogudest. Kuna Eiseni lähenemine oli mõnevõrra asjaarmastajalik (Tedre 1995: 167–171), on tema kogude uurimisse suhtutud veidi skeptiliselt. Ometi on Eiseni kogud oluline osa talletatud pärimusest ning tema pärand väärib uurimist. Vaatluse all on arhiivitekstid,…

Valgustuse postihobused

Tõlkijad ja toimetajad enne ja nüüd

Valgustuse postihobusteks nimetas omal ajal tõlkijaid Puškin ja kohane on selline võrdlus kahtlemata ka siin ja praegu. Tõlkekirjandus on olnud eesti kultuuri ja keele ämmaemandaks ja käepikenduseks, ka meie kaasaegsesse kirjandusse annab ta algupärase loomingu kõrval mahult, kaalult ja loetavuselt igati võrdväärse panuse. Nagu on öelnud Ott Ojamaa (2010 [1969]: 63): „[T]õlkekirjandus pole originaalkirjanduse vaenlane ega hävitaja. Ta realiseerib ainult neid keeles peituvaid võimalusi, mida ükski eesti kirjanduse teos mitte kunagi ei realiseeriks. Rahuldab ainult neid vajadusi, mis muidu jääksid rahuldamata”. Sellest tuleneb otseselt ja enesestmõistetavalt tõsiasi, mis küll laiemale üldsusele on sageli teadvustamata: kui suur on tõlkijate ja toimetajate…

Kalle Kasemaa 70

30. detsembril k.a tähistab Tartu Ülikooli usuteaduskond oma taasasutaja ja esimese dekaani, Vana Testamendi ja semitistika professori, Uppsala ja Haifa ülikooli audoktori Kalle Kasemaa 70. sünnipäeva.
Usuteaduskonna 380-aastases ajaloos on aastad 1991–1996, mil taasavatud teaduskonna eesotsas oli professor Kasemaa, ilmselt üks kõige viljakamaid ja intensiivsema töö perioode. Küsimusele, mis selle viljakuse põhjustas, tuleb kindlasti vastust otsida, sest see on teaduse mineviku ja tuleviku üks põhiküsimusi: mis paneb ühe akadeemilise institutsiooni sellise entusiasmiga tööle, et ei küsita ei tööaja pikkusest ega palgast, ei tööruumide olukorrast ega õppevahendite olemasolust jne? Mitte et see kõik ei oleks tähtis, aga isegi kui kõik ainelised tingimused…

Luule ja klassika

14. septembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis seminar „Luule ja klassika”, mille korraldajad olid Eesti Kirjandusmuuseum ja Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia osakond. Seminari juhatas klassikalise filoloogia osakonna dotsent Maria-Kristiina Lotman. Avasõnad lausus Kirjandusmuuseumi vanemteadur Sirje Olesk, kes osutas luule muutuvale positsioonile uute lugemisviiside mõjuväljas ning märkis sellest sõltuvalt seminari kokkukutsumise vajadust, et pöörata tähelepanu värsiuurimise probleemidele ja tõlgendusvõimalustele tänapäeval.
I sektsiooni põhiteemaks oli luule intertekstuaalsus. Eve Annuk (EKM) tõi ettekandes „Luule piirimail” esile kolm erinevat lähenemist luule mõistestamisel ja mõtestamisel, tuginedes Juri Lotmani („Luule olemus”, 1972), Jaan Kaplinski („Mis on luule?”, 1975) ja Hasso Krulli („Mis on luule?”, 2011) käsitlustele. Annuk tõi näiteid…

Lühikroonika

• 1. novembril pidas Laur Vallikivi Eesti Akadeemilises Usundiloo Seltsis ettekande „Misjonär ja konvertiit: isikute ja ideoloogiate kohtumine neenetsi tundras”, mis oli loengusarjas „Isik religioonis: rollid ja kangelased” viimane. Esineja käsitles neenetsi põhjapõdrakasvatajate kohtumist kristlike misjonäridega postsovetlikul Venemaal, taustaks pikaajalistel etnograafilistel välitöödel (2000–2012) Vorkuta linnas ja seda ümbritsevas tundras põhjapõdrakasvatajate rändlaagrites tehtud fotod.
• 1.–2. novembril toimus Kirjandusmuuseumis rahvusvaheline seminar „(Re)visiting Relationality: Gender and Life Writing”. Lisaks inglise, soome jt uurijatele Hollandist, USA-st ja Leedust esinesid ettekannetega Leena Kurvet-Käosaar, Eve Annuk ja Janika Oras. Seminari korraldasid Kirjandusmuuseum ja Tartu Ülikool.
• 9. novembril tähistati Tallinna Ülikoolis Krista Kerge 60. sünnipäeva konverentsiga „Kerged tekstid”.…

Leitmotiivide poeetika Jaan Krossi romaanis „Keisri hull”

Jaan Krossi romaani „Keisri hull” (1978) leitmotiivide kasutamise eripära(1) (nagu ka kogu tema romaaniloomingu mikropoeetikat) ei ole uurijad veel kirjeldanud. Teeme siis esimese katse, mis võimaldab mitte ainult läheneda kirjaniku kunstiilma arhitektoonikale tervikuna, vaid ka lähemalt konkretiseerida tervet hulka aspekte, mis on seotud Krossi teosega ning mida on juba varem käsitletud artiklites ja arvustustes.
Leitmotiivi all on vastavalt kirjandusteaduses väljakujunenud traditsioonile mõistetud tekstis korduvat elementi (selleks võivad olla sõna, sõnaühend, paralleelsed episoodid jne), mis koos teiste talle sarnaste elementidega moodustab mitmekordsete korduste kaudu erilise kompositsioonilise struktuuri. Korduvad motiivid (või leitmotiivid) on jutustuse struktureerimise viis (selle kompositsioonitüüp), mis vältimatult toob empiiriliste kujundite…

Odüsseuse maaletulek

Mõtteid Karl Ristikivist

Muutub kõik, mis elab. Ainult surnud ei muutu enam.
Sellepärast tõmbabki meid kauge minevik,
et leida sealt midagi, mis on püsiv.
Rooma päevik, 1976, lk 16.
Ristikivi juubeliaasta hakkab ümber saama, on peetud sümpoosione ja  lausutud tooste. Sademel on olnud aega settida ning võib öelda, et vaikne Solna haigekassa ametnik oli paguluse väljapaistvaim romaanikirjanik. Kõige kaugemale rännanud eesti autor, seda nii ajas ja ruumis. Liigsesse sentimentaalsusesse laskumata: ma ei ole kindel, et Ristikivi looming kujutaks endast fuugakunsti või kirjanduslikku katedraali, mille iga kivi on ettemääratud kohal ja mille varjatud tähendus pühendunuile ilmsiks tuleb. Ei ole mina ka säärase kiviloendamise asjatundja. Kavatsen seetõttu…

Tartu Ülikooli V kirjandustudengite kevadkool

16.–17. juunil toimus Võrumaal Urvaste vallas Liinakuru talus viies kirjandustudengite kevadkool. Eesti kirjanduse õppetooli professor ning Liinakuru peremees Arne Merilai tõdes avasõnades, et nüüd võib kirjandustudengite kevadkooli juba traditsiooniks pidada. Seda kinnitab ka tõik, et teist aastat järjest lööb osavõtjate arv rekordeid. Ühtlasi jõudis tudengite kevadkool tänavu internetti: aadressilt  liinakuru. wordpress.com  leiab nii eelnevate aastate kavad, juhised kohalejõudmiseks, pildimaterjali, bibliograafia kui ka olmet tutvustava rubriigi.
Kevadkooli kutsusid viis aastat tagasi ellu Mart Velsker ja Jaak Tomberg eesmärgiga võimaldada tudengitel, kel välja kujunenud või kujunemas oma teema, teistelegi huvilistele oma uurimisvaldkonda tutvustada. Hiljem on kevadkooli korraldamisega aktiivselt seotud olnud ka Eesti Kirjanduse…

XLV Veski päev

teemal „Keelte, murrete ja nimede ringist. Valdek Pall 85” toimus 27. juunil Tartu Ülikooli J. V. Veski auditooriumis.
Marja Kallasmaa ettekanne „Valdek Palli jälgedes ja sammuke kõrvale” keskendus laenuliste isikunimede probleemile eesti kohanimedes. Raskesti seletatavate eesti kohanimede puhul on Valdek Pall nimede lähtekohana näinud eeskätt saksa eesnimevara. Hilisemad uurimused on osutanud, et kokkulangevused saksa nimevaraga on nii sagedased, et need ei saa olla juhuslikud. Ettekandes on astutud samm veelgi kaugemale: pakuti eesti kohanimele Kirna vasteks ülemsaksa apellatiiv kirn, kürn ’veski’.
Niina Aasmäe andis oma ettekandes „Valdek Palli töödest mordva keelte alal” ülevaate Palli uurimustest, mis järgnesid kandidaadiväitekirja „Ajad ja kõneviisid mordva keeltes” kaitsmisele…

Nüpli II suvekool „Peegeldused kirjanduse sees ja ümber”

6.–7. juulini peeti Nüplis Gustav Wulff-Õie muuseumi õuel Eesti Kirjandusmuuseumi suvekool „Peegeldused kirjanduse sees ja ümber”. Temaatiliselt tõukus seekordne, teine suvekool esimesest („Kaotatud klassika: lähilugemine”), jätkates arutlust eesti kirjanduse tiheda tuuma üle. Laia lähenemiste ampluaad võimaldav teemapüstitus tõi esinema distsiplinaarselt kirju uurijaskonna. Kahe päeva jooksul peeti 21 ettekannet, lisaks neile oli kavas vestlusring jm.
Milliste eesti kirjanduse probleemide üle peeti elavaimaid arutelusid? Üldistades võib öelda, et raskus seisneb ikka eesti kirjanduse tsentri määratlemises. Mida ütlevad eesti kirjanduse tiheda tuuma kohta ja kuidas mõjutavad seda tema peegeldused äärealadel – olgu siis keskuse ja ääreala eristamise aluseks keelelised, geograafilised, ideoloogilised, tehnilised, žanrilised vm…

Lühikroonika

• 2. oktoobril peeti Eesti Keele Instituudi saalis UTKK seminar „Rahvusliku ajaloo kujutus eesti näitekirjanduses ja teatris”, mida juhatas Piret Kruuspere.
• 5. oktoobril korraldasid Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Tartu Ülikooli rahvaluule osakond muinasjuttude töörühma sügisseminari „Muinasjutud ja jutupärimus. Lood kui identiteedi loojad”, mis seekord toimus Saare maakonna keskraamatukogus Kuressaares. Kõneldi maailma tõlgendamisest läbi lugude, jutuvestmisest paigaidentiteedi kujundajana, muinasjuttude tõlgendustest filmi- ja telemaailmas, Sõrve pärimustest, Saaremaa libahundimuistenditest jpm. Esinesid Taive Särg, Helen Kästik, Moon Meier, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan, Reeli Reinaus, Eda Kalmre, Merili Metsvahi ja Risto Järv.
• 11.–12. oktoobril toimus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse soome ja eesti ajalooromaani teemaline…

Lühikroonika

 
• 28. maist 3. juunini toimus Tallinna Ülikoolis Rahvusvahelise Filosoofia ja Kirjanduse Assotsiatsiooni (International Association of Philosophy and Literature) 36. aastakonverents, mille teemaks oli sedakorda „Archeologies of the Future: Tracing Memories, Imagining Spaces”. Konverentsi ettekanded käsitlesid peale filosoofia ja kirjanduse ka filmi, maalikunsti, kujutavat kunsti, arhitektuuri ja muusikat. IAPL 2012 peaesinejad olid prantsuse üks mõjukamaid filosoofe Jacques Rancière, Erkki-Sven Tüür ja Sofi Oksanen. Konverentsil esines 220 uurijat rohkem kui 30 riigist. Esinejate hulka kuulus ka eesti kultuuriuurijate paremik, sealhulgas Luule Epner, Sirje Helme, Tiina Kirss, Eha Komissarov, Urve Lippus, Rein Raud, Jaan Ross, Virve Sarapik, Jaan Undusk, Tõnu Viik, Piret…

11. rakenduslingvistika kevadkonverents

Järjekordne rakenduslingvistika kevadkonverents – seekord peateemaga „Keele mõõtmed” – toimus 26.–27. aprillini 2012 Tallinnas Eesti Keele Instituudis ja Tallinna Ülikoolis. Enamjagu ettekandeid käsitles keele eri aspektide mõõdetavust, mõõtmise ja hindamise viise, aga puudutati ka muid rakenduslingvistilisi teemasid. Töötasid lapsekeele, teise keele omandamise ja sotsiolingvistika töötoad.
Konverentsi kutsutud külalisena esines esimesel päeval Jyväskylä Ülikooli keeleoskuse mõõtmise professor Ari Huhta, kes analüüsis oma ettekandes „Current trends and research in foreign and second language assessment”keeleoskuse mõõtmises ja selle uurimises viimase poolsajandi vältel toimunud arenguid Euroopas ja laiemaltki, kirjeldas ala hetkeseisu ja visandas tulevikusuundumusi. Huhta peatus pikemalt Euroopa keeleõppe raamdokumendil ja sellega seotud uurimustel, samuti…

Lühikroonika

• 6.–7. juulini toimus Palal üheaegselt 48. Baltimaade esperantopäevadega konverents „Interlingvistika ja identiteet”, mis oli pühendatud slavisti ja interlingvisti, Tartu Ülikooli emeriitprofessori Aleksandr Dulitšenko 70. sünnipäevale. Giorgio Silfer (Šveits) rääkis rahvusvahelisest plaankeelest identiteedi näitajana, Michael Cwik (Belgia) kultuurilisest, keelelisest ja religioossest identiteedist Euroopa Liidus, Enn Ernits vadjalase Dmitri Tsvetkovi keele- ja rahvustundest, Aleksandr Dulitšenko interlingvistika kohast oma elus, Pavel Varunin vanausuliste kultuurist Eestis, Madis Linnamägi Johannes Aaviku keeleuuendusest ning Valdas Banaitis (Leedu) ja Brian R. Moon (Luksemburg) esperanto baasgrammatikast. Eesti Interlingvistika Selts kuulutas interlingvistikaalaste teenete eest auhinna   Academicus Ariste  laureaatideks Michael Cwiki, Giorgio Silferi ja  Zlatko Tišljari (Horvaatia).
• 6.–7.…

Lühikroonika

• 3. septembril toimus Tallinna Ülikoolis Mihhail Lotmani 60. sünnipäevale pühendatud sümpoosion. Ettekannetega esinesid Tõnu Viik („Semiootika, fenomenoloogia, psühhoanalüüs: kolm provokatsiooni”), Rein Raud („Miks ma ei mõista vene luulet?”), Ülar Ploom („Aspektist mina-luules”), Marek Tamm („Kuidas kirjutada tõe ajalugu?”) ja Daniele Monticelli („Kuidas sünnib uus: muutuse kaks mudelit”).
• 5. septembril esines Tartus Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolekul Janika Päll, kes kõneles teemal „„Vale toel ei kõnet ma värvi, vaid tõtt räägin, nii nagu käsib mind rinnus hing”. Tartu humanistide juhuluule ja kreeka keel: mõtteterast dissertatsioonini”.
• 14.–16. septembrini toimus Tallinnas Eesti Lastekirjanduse Keskuse, Soome Instituudi ja Soome Kirjanduse Teabekeskuse (FILI) eestvõttel esimene eesti-soome/soome-eesti…

Emakeele Seltsis

2. mail toimus Tallinnas kõnekoosolek „Aktuaalset soome-ugri teemadel”.
Nikolai Kuznetsov (TÜ) tutvustas prolatiivi käände semantikat komi keeles. Kohakäändeid klassifitseeritakse suuna ja orientatsiooni märkimise järgi. Erinevatest suunatüüpidest tähistab komi prolatiiv marsruuti. Orientatsiooni alusel see ei klassifitseeru, sest ei viita ei sisekohale, ei välispinnale ega muule topoloogilisele tsoonile. Tüpoloogiliselt prolatiivi semantilise tuuma moodustavatest põhifunktsioonidest markeeritakse komi keeles prolatiivi käändega kolme: 1) marsruut, nt туйöд ’mööda teed’; 2) läbikäik, nt öшиньтi ’läbi akna’; 3) lava, nt вöртi ’läbi metsa’. Komi prolatiivi perifeerseteks funktsioonideks on puutekoha märkimine, nt киöд ’käest (kinni võtta)’, ja kindlas kontekstis ka lokatiivne funktsioon.
Elena Ryabina (Udmurdi Riiklik Ülikool) kõneles udmurdi värvileksika…

Rahvusvaheline Lotmani kongress

 
Tavaliselt on vene kirjanduse kateeder igal aastal tähistanud Juri Lotmani sünnipäeva rahvusvahelise seminariga, millest võtavad osa Eesti teadlased ja 10–15 külalist teistest maadest. Kuid seekord, teadlase 90. sünniaastapäeval toimus seminari asemel 28. veebruarist kuni 2. märtsini rahvusvaheline kongress teemal „Kultuuri mitmekeelsus”. Tartusse kogunes üle 130 kirjandusteadlase ja semiootiku kahekümne ühest riigist, alates Jaapanist ja Austraaliast kuni USA ja Kanadani.
Kongressi teadusosa algas ülikooli aulas rektor Alar Karise tervitussõnade ja kahe plenaarettekandega. Boriss Uspenski (Moskva) esitas oma ettekandes Euroopa ja Venemaa suhetest ajaloo vältel originaalse semiootilise kontseptsiooni, mis selgitas, miks Venemaad juba keskajast alates käsitleti mitte Euroopa osana, vaid „teisena”. Margherita De…

Eesti ajalooromaani ajaloo poole

Konverents „Ajalooromaan: poeetika ja poliitika”

 
XIX sajandi walterscottiliku ajalooromaani esiletõus ja menu laia lugejaskonna hulgas toimusid käsikäes progressiusule rajaneva ajakäsitluse võimendumisega (György Lukács) ning modernse maailmapildi kujunemisega laiemalt. Sealhulgas seostatakse klassikalist ajalooromaani, mis tüüpiliselt kujutab erinevaid ühiskonnarühmi ning erineva klassilise või etnilise tagapõhjaga peategelaste vahel põimuvaid suhteid, uusaegsete rahvuslike liikumiste tekkega ja väljakujunenud rahvusriikide puhul ühisel ajaloomälul põhineva solidaarsuse edendamisega. Huvi žanri vastu on nii lugejate-kirjanike kui ka teoreetikute seas ajas ja ruumis oluliselt varieerunud. Hoolimata sellest on žanr elujõuliseks jäänud ka XX ja XXI sajandil, levides Euroopast väljapoole, taasluues end varasemast erinevates kirjanduskultuurilistes ja poliitilistes reaalsustes ning astudes kooslustesse uute meediatega, nagu film ja…

Tartu Ülikooli magistreid 2011

 
Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudis kaitsti 2011. aastal 31 magistritööd.
Eesti keeleerialal said magistrikraadi kolm üliõpilast.
Grethe Juhkasoni uurimus „Võru momentaanid ja frekventatiivid” (juhendajad Riho Grünthal ja Karl Pajusalu, retsensent Liina Lindström) vaatleb võru momentaanide ja frekventatiivide tuletussüsteemi, analüüsib ja kirjeldab verbide tähenduslikku ja morfofonoloogilist struktuuri deskriptiivsünkroonilise meetodiga. Töö tuletusanalüüsi ja selle tulemusi on võimalik kasutada õppematerjalide koostamisel ning võru keele õpetamisel.
Katri Kralli töö „Parandav tagasiside keelekümblusklassis” (juhendajad Renate Pajusalu ja Kristiina Praakli, retsensent Sirli Parm) uurib, milliseid parandusmehhanisme õpetaja kõige rohkem kasutab ning millised neist on kõige efektiivsemad. Uurimuse informantideks on ühe Kohtla-Järve vene õppekeelega kooli keelekümblusklassi õpilased.
Triin Lõbu magistritöö…

Lühikroonika

 
• 2. mail korraldas Emakeele Selts Tallinnas kõnekoosoleku „Aktuaalset soome-ugri teemadel”. Esinesid Nikolay Kuznetsov („Prolatiivi käände semantika komi keeles”), Valentina Semenova („Traditsiooniline maailmapilt ja kujundid mari rahvaastronoomias”) ja Elena Ryabina („Udmurdi värvileksika kujunemisest”).
• 8.–11. maini peeti Tartu Ülikoolis XXVIII soome-ugri üliõpilaskonverents (IFUSCO). Konverentsi peamiseks eesmärgiks on soome-ugri üliõpilaste omavaheliste kontaktide loomine, uurimistulemuste tutvustamine ning soome-ugri teadustööde populariseerimine üliõpilaste seas. Kohale oli saabunud ligikaudu 150 üliõpilast ja nende juhendajat. Kõige enam üliõpilasi oli tulnud Venemaalt, kuid osavõtjaid oli ka Eestist, Soomest, Ungarist, Saksamaalt ja mujaltki. Osalejate seas on pea kõigi soome-ugri rahvaste esindajaid. Ettekanded jagati teemade järgi viide sektsiooni: keeleteadus, etnograafia, rahvaluuleteadus ja pärimus, arheoloogia, ajalugu…

Pühade kivide raamat

Pühad kivid Eestimaal. Koostanud Mall Hiiemäe. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Rahvaluule Arhiiv. Tammerraamat, 2011. 152 lk.

 
Saatesõna ehk kahekordse sissejuhatusega – Mall Hiiemäelt ja Mari-Ann Remmelilt – varustatud raamat jaguneb seitsmeks peatükiks, hõlmates 107 arhiiviteksti ja 15 tsitaati asjakohasest kirjandusest ning 36 fotot. Enesestmõistetavaks abivahendiks tekstidele on kohanimede, arhiiviallikate ja kirjanduse loendid. Maakondade ja kihelkondade kaardid on edastatud kaante sisekülgedel.
Valimik tutvustab meid esmalt ohvrikividega hiies (lk 25–41, kaks tsitaati, 23 teksti). Paraku ei seo kõik tekstid vastavat ohvrikivi hiiega (nt lk 28, 30 jt). „Vanapagana lingukivi” (lk 37) on sattunud sootuks valesse kohta: see peaks olema viimases peatükis. Veel on siin tekste, mis ei pajata ohverdamisest ega hiiest: „Tumala suur kivi” (lk 35), „Lapsi viheldi Ellukivi…

Eesti keele ajalugu ja optimaalsusteooria

Külli Prillop. Optimaalsusteoreetiline käsitlus eesti keele fonoloogilisest kujunemisest. Dissertationes philologiae Estonicae Universitatis Tartuensis 28. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011. 260 lk.

 
Külli Prillopi uurimuse eesmärgiks on kirjeldada eesti keele fonoloogilise süsteemi kujunemist optimaalsusteooria alusel. Optimaalsusteooria (edaspidi OT) on tänapäevases fonoloogias kõige levinum formaalne keeleteooria, mille esimese versiooni esitasid 1990. aastate algul Alan Prince ja Paul Smolnensky. Keskset rolli mängivad OT-s nn kitsendused, mis generatiivse grammatika standardteooriatest erinevalt ei ole absoluutsed ega keelespetsiifilised. Keelespetsiifiline on OT järgi vaid kitsenduste hierarhia. Kitsenduste hierarhia võib keele ajaloos muutuda ja iga keelesüsteemi muutus ongi tõlgendatav kitsenduste hierarhia muutusena.
Kitsendused on OT-s kahte tüüpi. Ustavuskitsenduste ülesandeks on säilitada väljundid (ehk pindvormid) sisenditega (ehk süvavormidega) võimalikult sarnasena, markeerituskitsenduste ülesandeks jälle nõuda või takistada teatavate segmentide kasutamist väljundvormides. Kui…

Keel ja kirjandus