Rubriik
Valdkond
Aasta
Ajakirjandus Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogumise mõtestajana
Aga mis tuleb hr Eiseni korjamisest meie kõrval arvata? Iseenesest on auustatud suguvennal täis õigus vanavara koguda. Keegi ei ole vanavara põldu enesele päriseks ostnud. Niisamati ei või ka korjajatele keegi ette kirjutada ehk käskida, kuhu nad omad korjandused peavad saatma. Töö ja kaastöö on täiesti vabad. Siiski – asja enese sees on ometi oma kindel siht ja sund, mis meie tähele peame panema, kui tõesti vanavara edasi tahame korjata ja auuga lõpetada. Ma arvan hr Eiseni korjamist enam kahjuliseks kui kasuliseks.
(Jakob Hurt, 1893)
Ülaltoodud kirjalõik pärineb Jakob Hurda 88. rahvaluule kogumise aruande lõpust ning sellisele alustusele järgneb põhjalikum selgitus,miks Matthias…
(Jakob Hurt, 1893)
Ülaltoodud kirjalõik pärineb Jakob Hurda 88. rahvaluule kogumise aruande lõpust ning sellisele alustusele järgneb põhjalikum selgitus,miks Matthias…
VIII folkloristide talvekonverents
28. veebruaril ja 1. märtsil k.a korraldasid Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi maastiku ja kultuuri keskus, Kultuuriteooria tippkeskus ja Akadeemiline Rahvaluule Selts Tallinna Ülikoolis konverentsi „Folkloor linnas ja linnast”. Nagu pealkirigi ütleb, oli konverentsi fookuses eelkõige linnafolkloor, kuigi käsitlemist leidsid ka muud sellega piirnevad teemad ja rahvaluuleliigid. Ühe folklooriallikana on tõhusalt kasutatud internetti.
Ehti Järv ja Pille Runnel (mõlemad ERM) tutvustasid uue linnateemalise näituse jaoks korraldatud laste essee- ja joonistusvõistluse „Mina linnas” tulemusi (ettekanne „Koolilaste lood linnakogemustest – uurimisprojekti kaardistamine”). Ühest küljest näitab võistlusel kirjeldatud „oma kohtade” teema, millised võimalused on lastel linnaruumi kasutamises kaasa rääkida, teisalt on nende kirjeldatud kohtadel kokkupuuteid…
Mälestades Abel Nagelmaad
1. veebruaril 2013 lahkus meie hulgast Tartu vanema põlvkonna kirjandusteadlane ja bibliofiil Abel Nagelmaa. Ta oli sündinud 9. mail 1926 Võrumaal Räpina vallas Kurekülas taluperes. Lahtise peaga pesamuna sai lugemise selgeks juba viieaastaselt ja raamatuhuvilises peres sirgudes jõudis ta ruttu väärtkirjanduse juurde. Nagelmaa õppis Raadama algkoolis ja Petseri gümnaasiumis. Nooruk oli sunnitud uue Nõukogude okupatsiooni alguses end mõne aja Petseri kandis varjama, sest oli 1944. aasta Saksa mobilisatsioonist pääsemiseks astunud omakaitsesse ja saadetud Tallinna politseipataljoni õppekompaniisse. Terane gümnasist leidis paopäevil rakendust õpetajana Ojavere algkoolis. Et ta lahingutes polnud osalenud, siis õnnestus tal legaliseeruda. Nagelmaa töötas veel ühe õppeaasta (1945–1946) kodukandi…
Lühikroonika
• 2.–3. märtsini korraldas Emakeele Selts keelepäeva Berliinis. Ettekanded pidasid Aune Valk („Kakskeelselt üleskasvava lapse identiteet”), Mall Pesti („Ülemaks kui hõbevara tunnistame sõnavara. Vaateid leksikakesksele õpetusele”), Eha Jakobson („Emakeele õpetamise metoodikast liitklassides”) ja Piret Kärtner („Eesti keelepoliitika ja eesti keele poliitika”). Samuti oli avatud kolm töötuba Renate Pajusalu, Veronika Mittingu ja Raina Reiljani juhtimisel.
• 7.–8. märtsil toimus Tartu Ülikoolis rahvusvaheline konverents „Läänemeresoome keeled, kultuurid ja kohavaim”, mis oli pühendatud TÜ läänemeresoome keelte emeriitprofessorile Tiit-Rein Viitsole, kes tähistas konverentsi eel 75. sünnipäeva. Kõrvuti keeltega oli konverentsi huvifookuses läänemeresoome rahvaste kultuurilugu, mis peegeldub erinevates folkloorižanrides, ühiskondlikes protsessides ja ainelises kultuuris ning koos…
• 7.–8. märtsil toimus Tartu Ülikoolis rahvusvaheline konverents „Läänemeresoome keeled, kultuurid ja kohavaim”, mis oli pühendatud TÜ läänemeresoome keelte emeriitprofessorile Tiit-Rein Viitsole, kes tähistas konverentsi eel 75. sünnipäeva. Kõrvuti keeltega oli konverentsi huvifookuses läänemeresoome rahvaste kultuurilugu, mis peegeldub erinevates folkloorižanrides, ühiskondlikes protsessides ja ainelises kultuuris ning koos…
Jäädvustades ühe väsimatu koguja nime ja tööd
Koguja mõiste sai meie rahva seas tuttavaks seoses Jakob Hurda ulatusliku tööga. Mõistagi võttis see aega, kui esialgsest vanavarakogujast sai kas Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Rahvaluule Arhiivi või Akadeemilise Emakeele Seltsi koguja-korrespondent. Muidugi võidi materjali koguda teistelegi asutustele. Esialgu veidrikuks peetu ja külaühiskonnas kui mitte tõrjutu, siis pilkealuse seisund paranes nii hariduse süvenemise ja laienemisega kui ka omariiklusega. Teadagi pidi neil olema huvi kogutava ainese vastu ja entusiasmi seda tööd teha.
Kindlasti oli ka Marta Mäesalul (1893–1984) nii üht kui teist. Ta oli põline kooliõpetaja: 31 aastat Kabli koolis, aasta Võidukülas ja kuus aastat Rannametsas – kokku 38 aastat pedagoogitööd, millest…
Mesilastest ja mittekangelastest
Meelis Friedenthali „Mesilased” on auga välja teeninud juba terve rea kiitvaid arvustusi, millele eriti Marju Lepajõe särava, asjatundliku kirjutise(1) järel on võimalik vaid õige vähe lisada. Muidugi on teretulnud romaani temaatika ning muljetavaldavad autori eruditsioon ja keelevõime, kindlasti jätkab „Mesilased” eesti ajaloolise romaani parimaid traditsioone ja lülitub väärikalt ülikooliromaanide ritta. Leidub veel ka käsitlemata paralleele, näiteks ei ole kõrvutatud „Mesilaste” Laurentiust Jaan Krossi Balthasariga või Friedenthali enda väitekirja Limoges’i Petrusega.
Miks aga ikkagi just „mesilased”? Otseselt mesilastel romaanis rolli ju ei olegi, arvatavasti valmistusid mesilased peategelase Laurentiuse Tartusse saabudes hoopis talveuneks. Romaanis kirjeldatav sügisene Tartu on üsna ebaõdus koht – rõske,…
Ajaloolane kui elukutse ja kutsumus
Marek Tamme väga tihe esseekogu pakub rohkesti võimalusi kaasamõtlemiseks, vastuvaidlemiseks, kommenteerimiseks jne. Žanri valik kujundab juba loomult toetuspunkte mõttevahetuseks teemadel, mille tõstatamine Eesti vaimukultuuri arendamise vaatenurgast on hädatarvilik. Näib, et kogumiku missiooni, Tamme peamise sõnumi tõlgendamiseks on viljakas eristada tema subjektipositsioonis juba Max Weberi poolt edukalt kasutatud elukutse ja kutsumuse jooni. Ilmselt rohkem kui mõne muu tegevusala puhul on ajaloolase töös elukutse ja kutsumuse rollid hästi eristatavad. See tuleneb tõigast, et mitte kõik ajaloohuvilised ei ole ajaloolased. Ka sügav huvi ei ole veel tingimata kutsumus. Ajaloolase kutsumus saab nähtavaks ajaloolase eneseteadvustuses, oma elukutse problematiseerimises, vaikimisi korratud küsimuses, mida võiks tähendada…
Hajamärkusi kauaoodatud etümoloogiate puhul
Eesti etümoloogiasõnaraamatu(1) (edaspidi ETS) tutvustuseesimene osa käsitleb sõnaartiklite ülesehitust ja esitustehnilisi küsimusi. Soome keelega ühiste tüvede puhul saab materjali võrrelda koguteosega „Suomen sanojen alkuperä” (SSA) ja soome keele varasemate etümoloogiasõnaraamatutega; see töö on eesti sõnaraamatu tegijatel kindlasti tehtud. Ülejäänud sõnavara etümoloogiate kogumisel ja süstematiseerimisel on sellises mahus sõnaraamat suurel määral teerajaja – tänuväärne ja samas tänamatu roll. Kes see ikka aru saab, kui riskantne on etümoloogia.
Esimene küsimus selle sõnaraamatu puhul on: kellele see on mõeldud, kes on adressaat? Keeleteadlastel võib sõnaraamatule olla pretensioone, laiatarbesõnaraamatuna aga temast praktilisele inimesele kasu ei ole. Kuid huvi sõnaraamatu vastu oli hämmastavalt suur, kiiresti tuli teha…
Esimene küsimus selle sõnaraamatu puhul on: kellele see on mõeldud, kes on adressaat? Keeleteadlastel võib sõnaraamatule olla pretensioone, laiatarbesõnaraamatuna aga temast praktilisele inimesele kasu ei ole. Kuid huvi sõnaraamatu vastu oli hämmastavalt suur, kiiresti tuli teha…
Kirjandusteaduse kolmaastak
SISSEJUHATUS(1)
Rahvuskultuuri ilmingute järjepidev seire on kultuuri kestmiseks vajalik autokommunikatsiooni mehhanism. Kirjandusteaduse ülevaade on eeldatavasti üks viis saada lähemat teavet ühes olulises vaimse tegevuse valdkonnas toimuvast ning teha järeldusi meie kultuuri kui terviku käekäigu kohta.
Käesoleva käsitluse ajaliseks raamiks on aastad 2010–2012. Kolm aastat on just sellise pikkusega aeg, mis Eesti Teadusfondi teadusrahastuse süsteemi juures enam-vähem võrdub ühe grandi elutsükliga. Seoses üleminekuga uuele rahastusmudelile on kahtlemata asjakohane heita põgus tagasipilk möödunud kolmele aastale, et näha, milliseid tulemusi andis see periood meie kirjandusteaduses. Mõne aasta pärast on loodetavasti põhjust tulemusi võrrelda nendega, mis saadakse Eesti Teadusagentuuri poolt juurutatava IUT-ide ja PUT-ide süsteemi(2) raames.…
Mis on luule? II
(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 3)
Kuigi luule teoreetiliseks käsitlemiseks värsiõpetusest, figuuride retoorikast ja üksikluuletajate loomingu tõlgendustest ei piisa, ei ole nüüdisaegsel kirjandusteadusel palju enamat pakkuda olnud. Rainer Warning tõdes 1997. aastal: „Ei ole olemas lüürikateooriat samasugusel moel, nagu on olemas näite- või jutukirjanduse teooria” (tsit: Müller-Zettelmann, Rubik 2005: 7). Lüürikateooria vaeslapseolukorra üle on korduvalt kurtnud ka Jonathan Culler: „Neil juhtudel, kui kirjandus teoorias tähtsustamist leiab, esineb ta pigem narratiivsena” (2001: viii). Selline olukord on mõnevõrra üllatav, arvestades, et moodne kirjandusteadus XX sajandi algul tuletas oma algsed mudelid kirjandusliku ehk poeetilise keele jaoks just nimelt lüürikast. Nii nagu poeesia hakkas romantismist…
Kreutzwaldi päevad 2012
19.–20. detsembril 2012 toimusid Eesti Kirjandusmuuseumis 56. Kreutzwaldi päevad. Avaettekande pidas Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel, kes kõneles muudatustest Eesti teaduspoliitikas ning esimestest saadud õppetundidest. Kõneleja puudutas ka küsimust, kuidas tagada institutsionaalsete huvide kaitsmine ja kindlustamine: teaduskorralduses tuleks võimaldada asutuse ajapikku kehtestunud kvaliteedi arvestamist.
Iga-aastases aruandekõnes rõhutas direktor Janika Kronberg, et teadustöö püsis Kirjandusmuuseumis eelmiste aastatega samal tasemel. Suurimad materiaalsed projektid olid tõukefondide toetatud juurdeehitus ja renoveerimine ning teadusaparatuuri ja laborisisustuse ostud. Kronberg tõstis esile olulisemaid sündmusi iga osakonna töös ning lõpetas ettekande hiljuti Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi laekunud Argentiina Eesti Seltsi Lootus varasid demonstreerides.
Kalle Kasemaa kõneles „Pühast Maast tänapäeval juutide,…
In memoriam. Sergei Issakov
Teatud aastatel oli Sergei Issakov Keele ja Kirjanduse aktiivsemaid autoreid. Tema koostöö meie ajakirjaga kestis ligemale pool sajandit. Issakovi sulest on Keeles ja Kirjanduses ilmunud umbes 60 artiklit, enamasti ulatuslikud ja olulised, rohkele andmestikule toetuvad uurimused eesti kultuurist ja kultuurisuhtlusest erinevate rahvastega. See on pisut üle kümnendiku tema rohkem kui viiesajast teadustööst.
Sergei Issakovist sai Keele ja Kirjanduse autor kohe ajakirja esimesel ilmumisaastal. Tema artikkel käsitles Lydia Koidula jutustust „Olesja” (Eesti Postimehe juttotubba 5. VI 1869, nr 26 ja 12. VI 1869, nr 27), mis on ukraina naiskirjaniku Marko Vovtšoki „Kasakaneiu” tõlge. Issakov oli avastanud jutustuse allika Riias ilmunud ajakirjas Die…
Lühikroonika
• 5. veebruaril toimunud Kirjandusmuuseumi teisipäevaseminaril astus üles Vjatka-eestlaste uurija Irina Truškova, kes tutvustas Venemaa diasporaaeestlaste ja -lätlaste uurimisprojekti.
• 6. veebruaril peeti Kirjandusmuuseumis Õpetatud Eesti Seltsi ettekandekoosolek ja allkirjastati ÕES-i raamatukogu deponeerimisakt. Jaanuaris jõudis ÕES-i raamatukogu tervikuna Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukokku. Kuulati Kersti Taali ettekannet „Õpetatud Eesti Seltsi raamatukogu läbi aegade”.
• 14.–16. veebruarini korraldas Tallinna Ülikooli slaavi keelte ja kultuuride instituut XIV rahvusvahelise noorfiloloogide konverentsi. Ettekannetega esinesid tudengid, magistrandid, doktorandid ja aspirandid Eestist, Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, Poolast, Lätist jm. Ettekannetes keskenduti võrdlevale kirjandusteadusele, vene kirjanduse ajaloole, poeetikale ja lingvistikale. Konverentsi avaettekanded pidasid Stephen Lovell (Londoni King’s College) ja Kira Rogova (Peterburi…
Eesti keeleala piirid
Aastal 1919, kui pandi alus eestikeelsele Tartu ülikoolile, loodi ka esimene eesti keele professori ametikoht maailmas. 2012. aastal ehk 93 aastat hiljem asutati Tartu Ülikoolis kümme rahvus-professuuri, millest kolm on eesti keele professuurid: need on tänapäeva eesti keele, eesti keele võõrkeelena ning eesti keele ajaloo ja murrete professuur. Eesti keele õpetamine Tartu ülikoolis lektori tasemel algas küll juba rohkem kui 200 aastat tagasi, kui 1803. aastal loodi eesti ja soome keele lektoraat (Tamul 2003). Tollal oli kohaliku põliskeele kohta kõige tavalisem kasutada mõistet undeutsch – mittesaksa. Samas oli neid kohalikke keeli rohkem kui üks, eesti keeligi oli tookord kirjakeelena kasutusel kaks:…
Reis ilma sõiduplaanita
Juri Lotmani kirjad Boriss Jegorovile publitseeris adressaat juba 1997. aastal.(1) Nüüd moodustab üks osa neist koos mõnede Zara Mintsi kirjadega poole Tallinnas ilmunud raamatust. Teiseks pooleks on Boriss Jegorovi kirjad, nii et lugejal on võimalik tutvuda kahe kolleegi mõttevahetusega.
Isiklike paberite (kirjade, päevikute) publitseerimine, kui see on küllalt ulatuslik, võib pakkuda huvi mitmest vaatepunktist. Ühed ja samad tekstid pööravad lugejate poole, kes on huvitatud erinevatest asjadest, oma eri küljed.
Esimese tähenduste kihi ammutab lugeja kirjavahetusest, lugedes kirju kui ajastu o l u s t i k u d o k u m e n t i. Igasugune kirjavahetus (sealhulgas ka inimeste vahel,…
Ühes mõttevälguga süttib põlema su keel
Minu esimene „iseloetud” kokkupuude Juhan Liiviga pärineb Edgar Kase värvilisest fotoalbumist „Värviliste liblikate lend” (1978), mis ühendab võrratu tundlikkusega autori loodusfotod ja omapärase antoloogiana nende juurde valitud katkendid eesti luulest. Nõnda on moodustunud oma vaba vormiga võluv tervik, mis minu jaoks toona määratult erines lasteluulest. Looduse vabaduse ääretust fotodel sai ühtäkki sõnadesse ja pilti panna; sõnad jäid pähe: Lumi tuiskab, mina laulan, / laulan kurba laulukest; / lumi kogub aia äärde, / valu minu südame. Palju hiljem sain teada, et see Liivi luuletus kannab pealkirja „Lauliku talveüksildus”.
Lugedes Jüri Talveti monograafiat Juhan Liivi luulest, tajusin äratundmist toonasest: terviku moodustavad nüüd piltide…
Eduard Vilde, eurooplane ja naisõiguslane
XXI sajandi elulookirjanduse lainevallil on biograafiast saanud lausa omaette kirjandusžanr. Võrguajakirja Hortus Semioticus avanumbris (2006) nägi Jüri-Franciscus Lotman kirjanike elulugude kirjutamises „katset „omastada” autori loomingut”(1) ning seadis biograafiad loomealaste mittekunstiliste tekstide seas kirjandusteooria ja -kriitika kõrvale. Uut žanri lähemalt uurinud Eve Annuk sedastab Pierre Bourdieule tuginedes, et elu ongi lugu ja biograafia narratiiv.(2) Seejuures tekkivad illusioonid ja biomütograafia võimalused jätkem antud juhul kõrvale, kuid nentigem, et kirjanike elulugude loomingulisest ülestähendamisest on nüüdis-Eestis saamas naisautorite monopol.
Livia Viitoli kirja pandud Vilde-biograafia on salgamatult naiselik ja varasemate meesautorite taustal uudse lähenemisnurgaga. Kirjaniku selle aastasaja esimese „korteriperenaise” (aastail 2001–2005 töötas Livia Viitol Kadriorus Vilde…
Sõnavõistlusel väljapakutud sõnade juurdumisest
SISSEJUHATUS
Aastal 2002 otsiti sõnavõistlusel eestlasele suupärasemaid vasteid kaheteistkümnele Euroopa Liidu tekstides tihti esinevale sõnale või sõnaühendile [ad hoc-komisjon,globaliseerumine, (Euroopa) integratsioon, kriisireguleerimine, nulltolerants, opt-in/opt-out, subsidiaarsus, struktuurifondid, task force, twinning, valitsusväline organisatsioon ja (ühenduse)acquis] (Erelt 2003). Võistlusest on möödas enam kui kümme aastat, mis võimaldab teha esmaseid järeldusi väljapakutud sõnade juurdumise kohta eestlaste keelekasutuses. Autorile teadaolevalt on siinse uurimuse näol tegemist esimese kvantitatiivse analüüsiga sellel teemal.
Sõnavõistlus on keelekorralduse vaatepunktist mitmes mõttes ainulaadne vahend. Esiteks aitab ürituse võistluslik moment kaasata keeleloomesse inimesi, kes igapäevaselt keeleküsimustega ei tegele. Nii 2002. kui ka 2010. aasta sõnavõistlused üllatasid korraldajaid rahva aktiivse osavõtuga (Erelt 2003; Rekand, Ratt 2010).…
„Kalevipoeg” kui tüvitekst
Küsimus eesti rahvuskultuuri keskmest ja/või kestvusest on nõudmas järjest enam tähelepanu. Ühe võimaluse selle üle arutleda pakub tüviteksti mõiste ning sellega seonduv (rahvus)kultuuri tekstuaalse eneseteadvuse probleem.(1) Just selleni jõuti ka paari aasta taguses tihedas mõttevahetuses eksistentsiaalsusest.(2) Selles põnevas diskussioonis osalejana arutleb eesti kultuuri põhja üle artiklis „Heroism ja eksistentsialism” teiste hulgas Tiit Hennoste, avaldades muuhulgas arvamust, et „eesti kultuur on kindlasti kirjanduskeskne” ning kõik „muud kunstid on tulnud rahvusele ligi kirjanduse kaudu, olgu koorilaulu sõnade või kirjandusteoste lavastamise ja filmimise kaudu” (Hennoste 2011: 1146). Artikli lõpus jõuab Hennoste aga tõdemuseni, et eesti kultuuri põhjaks siiski ei ole kirjandus, vaid „tekst…
Meenutades Leenu Siimiskeri
Leenu Siimisker oli meeldejääv inimene. Tänapäeval öeldakse – karismaatiline. Kirjandusmuuseumi kultuuriloolises arhiivis on töötanud mitmeid nimekaid kirjandusinimesi. Enamasti on nad tulnud ja läinud ning mälestused nendest on seotud teiste paikadega. Ka Siimisker läks. Eesti Kultuuriloolise Arhiivi 75. sünnipäevaks kirjutatud mälestused „Kirjandusmuuseumist minu elus” (Mnemosyne teenistuses. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2004) on Siimiskeri väheseid tagasivaateid.
Helene Siimisker võeti toonase nimega Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonda tööle 1958. aastal pärast aspirantuuriaja lõppemist. Üheksa aastat muuseumis oli ta elu kõige püsivam töökoht. Ta ise on kinnitanud, et see aeg oli „nagu igavik või – ainult üks päev”. Kas ta just sel ajal ei hüljanud oma endise kesta…
Lühikroonika
• 21.–23. detsembrini 2012 Hiinas Yichangis toimunud eetika ja kirjanduse suhteid käsitlenud rahvusvahelisest kirjanduskonverentsist võttis osa TÜ maailmakirjanduse professor Jüri Talvet. Ta valiti sealsamas asutatud uue kirjandus- ja kultuuriuurijate ühenduse, Rahvusvahelise Eetilise Kirjanduskriitika Assotsiatsiooni (IAELC – International Association of Ethical Literary Criticism) juhtkonda, ühena selle asepresidentidest. Eeskätt Wuhani Ülikooli hiina kirjanduse professori Nie Zhenzhao ja Oslo Ülikooli Ibseni keskuse juhataja professor Knut Brynhildsvolli eestvedamisel asutatud assotsiatsiooni presidendiks sai Hiina teenekamaid väliskirjanduse uurijaid, professor Wu Yuanmai.
• 27. detsembril kaitses Nikolai Kuznetsov Tartu Ülikoolis doktoritöö teemal „Komi keele kohakäänete ruumisemantika (kognitiivne analüüs)”. Väitekirja juhendaja oli TÜ dotsent Tõnu Seilenthal, oponent filoloogiakandidaat Galina…
Mis on luule? I
Kajar Pruulile(1)
Mis on luule? Esmapilgul kuulub see – nagu küsimus õnnest või elu mõttest – niisuguste igaveste küsimuste hulka, millele selget ja ammendavat vastust ei tahetagi. Samas võib see üles kerkida ka argiolukordades, kus tekstide liigitamine osutub praktiliselt tähtsaks: alates bibliograafitööst kuni õiguslike vaidlusteni. Enne vastuse otsimist uurigemgi, millistes olukordades ja missuguse tagamõttega seda küsimust esitatakse.
Sageli teevad seda luuletajad eneserefleksioonis, kui püüavad oma tegevust iseenda või teiste jaoks põhjendada. Näidetena meenuvad Jaan Kaplinski ja Hasso Krulli sellenimelised esseed, Jüri Üdi luuletus „Mis on see luuletaja luule?” (Kaplinski 2004; Krull 2011; Üdi, Viiding 1998: 286) või kogumikku „Kius olla julge” koondatud…
Konverents „Karl Ristikivi 100”
2012. aasta oktoobris tähistati Karl Ristikivi 100. sünniaastapäeva kaheosalise kirjanduskonverentsiga: 16. oktoobril Tartus Kirjandusmuuseumis ja 17. oktoobril Tallinnas Kirjanike Majas.
Tartu konverentsipäeva esimese kõnelejana andis Janika Kronberg ülevaate Karl Ristikivi loometeest, tema teoste vastuvõtust ja tõlkimisest. Pikemalt rääkis Kronberg Ristikivi muuseumi rajamise raskustest nõukogude ajal ning Helgi Ebberi väsimatust tööst kirjaniku tutvustamisel. Samuti kirjeldas oma kirjanduslikku detektiivitööd Ristikivi pärija otsimisel, esitledes pärijat, Korfu saarelt pärit Spiridonis (Spyro) Arvanitist, paar kuud varem ülesvõetud video vahendusel. Selgus ka kõnekas fakt, et Ristikivi lubanud temast romaanigi kirjutada, kuid jõudis kauaaegset sõpra kujutada ainult kõrvaltegelasena. Kas Spyrost kunagi ka mõne romaani peategelane saanuks, jääb saladuseks.
Eluloolistel…
Akadeemilise Rahvaluule Seltsi kogumiskonverents „Pildi sisse minek”
On tavaks saanud, et igal sügisel vaatavad folkloristid tagasi suvistele kogumisretkedele, et anda ülevaadet uuest materjalist. Samuti on need arupidamised mõeldud kogumistegevuse mõtestamiseks, tekkinud probleemide avamiseks ning metoodilisteks aruteludeks.
Seekordne, 24. oktoobril 2012 Eesti Kirjandusmuuseumi saalis toimunud konverents „Pildi sisse minek” pakkus võimalusi jätkata osalt ka eelmise aasta koguja eetika ja valikute teemat. Samal ajal aga inspireeris see kogumistööd iseloomustav poeetiline metafoor välitöö tegijaid arutlema kogumistöö inimlike aspektide üle ning esitama uurijapoolseid tõlgendamisvõimalusi.
Piret Õunapuu (Eesti Rahva Muuseum) vaatles kogujate päevikuid kui ajastut peegeldavaid dokumente. Ettekanne andis ülevaate sellest, millisena nägid vanavarakorjajad Eestimaad enne Esimest maailmasõda ja millisena paistis Eestimaa läbi vanavarakorjajate…
Kerged tekstid
9. novembril 2012 tähistati Tallinna Ülikooli rakenduslingvistika professori Krista Kerge 60. sünnipäeva kõnekoosolekuga „Kerged tekstid”. Konverentsi sisse juhatades nentis kunagine Krista Kerge üliõpilane ja praegune kolleeg Jaanus Vaiksoo, et loengutel antud harjutustekstid olid kõike muud kui kerged, aga see-eest väga õpetlikud.
Helin Puksand (TLÜ) kõneles kooliõpilaste lugemist mõjutavatest teguritest 2009. aastal läbiviidud PISA funktsionaalse lugemisoskuse uuringu põhjal. Uuriti, mida õpilased loevad (ilukirjandust, koomikseid, veebitekste), kuidas nad loetust aru saavad ja näiteks ka seda, kas nad naudivad lugemist. Selgus, et lugemismaterjali valik sõltub lugemisoskusest. Lugemistulemuste parandamiseks on vaja muuta suhtumist lugemisse. (Samal teemal vt KK 2012, nr 11, lk 824–835.)
Hille Pajupuu (EKI)…
Poeetika kool
27. novembril tähistati Eesti Kirjandusmuuseumis seminariga „Poeetika kool” Karl Muru 85. sünnipäeva ja Jaak Põldmäe 70. sünniaastapäeva. Muuseumi fuajees sai tutvuda väikese isikuloolise näitusega. Rein Veidemanni avasõnad luges ette muuseumi direktor Janika Kronberg, kaht ettekandepaneeli juhtisid Sirje Olesk ja Mart Velsker.
Marja Undi ettekanne „Luuleseletaja Karl Muru” andis ülevaate Muru kriitikukarjäärist ja valikutest (näiteks on Muru harva võtnud arvustada debüüte) ning jõudis järeldusele, et arvustajana on Muru olnud pigem lahke mõistja ja kaasamõtleja kui karm kaaluja ja hindaja. Peeter Olesk rääkis Jaak Põldmäest kirjandusteaduse õppejõuna, tuginedes Tartu Ülikooli arhiivis säilinud materjalidele ja omaenese üliõpilaspõlvemälestustele. Kui Unt ja Olesk esinesid juubilaride õpilastena,…
Seminar „Fragmente eesti tõlkeloost. Nõukogude aeg”
13. detsembril toimus Eesti Kirjandusmuuseumi saalis eesti tõlkeloo seminar, mille korraldasid Tallinna Ülikooli germaani-romaani keelte ja kultuuride instituut ning Eesti Kirjandusmuuseum. Eestvedajateks olid Anne Lange ja Daniele Monticelli Tallinna Ülikoolist. Monticelli rääkis avasõnas, et eesmärgiks on täita eesti tõlkeloo seniseid valgeid laike, ning andis lootust, et selline ettevõtmine ei jää viimaseks, sest kuigi tõlketeooria huviliste ring on Eestis küllalt väike, on antud diskurss kultuuri(ajaloo) mõtestamise seisukohalt väga oluline.
Seminar algas Aile Möldre (TLÜ) ettekandega, mis andis põhjaliku statistilise ülevaate tõlkekirjanduse suhtarvudest ENSV-s. Kuigi teiste liiduvabariikide rahvaste kirjanduse tõlkimine oli omaette poliitiline programm, et pidevalt taasluua vendluse illusiooni, ilmus väliskirjandus (s.t kirjandus…
Tõlge. Eesti keeles leitud
Ajakiri Methis. Studia humaniora Estonica on üks väheseid väljaandeid maailmas, kus humanitaarteadusest saab kirjutada puhtas eesti keeles. Mitmesajamiljonilise kõnelejaskonnaga keelte vahele lõksu jäänud eestikeelse teaduse jaoks on see kingitus, mida pole võimalik üle hinnata. Eesti keelde tõlkimisest tulebki eesti keeles rääkida. Siinkirjutaja kui tõlkija jaoks on kõige põnevamad need vestlused ja arutelud, kus avaneb uks tõlkija teadvusse, otsuste taha, ehkki praktikute puhul ei ole neil otsustel enamasti vähimaidki seoseid erinevate tõlketeooriatega. Niisama oluline on aga kaardistada ka aega, mil raamatud ilmuvad, ja seda kirjeldav tõlkelugu hõlmabki suure osa ajakirja mahust. Kui selles numbris on uurijad järjega jõudnud esimese Eesti Vabariigi lõpuni,…
Poliitilisuse keel
Käesoleva arvustuse alustuseks kõlagu kõhklus ja kimbatus. Semiootikaajakirja erinumber kõneleb poliitilisusest, seega ennekõike võimusuhetest keeles: võimust märkide vahel, erinevate märgisüsteemide vahel, märkide vastuvõtmise ja tõlgendamise võimuaspektidest. Kui heita kriitikuna pilk uurimisobjekti peeglisse, selle asemel et neelduda kohemaid kirjutamise hoogu, siis meenutab kogumik seda, mis ammugi teada: võimusuhted läbivad keele kasutamise viise kõikjal; ei ole nii, et leidub mingi piiritletud poliitilisuse valdkond, mida õnnestuks mittepoliitilisest keelest isoleerida ning eraldi uurida. Seejuures on kriitika üks keelevõimu ehedamaid väljendusvorme, mis ei luba kriitikul tegeleda pelgalt teksti nautimisega — vaja on analüütilist struktuuri ja normatiivseid hinnanguid. Hoomates kriitika võimu ja sellega kaasnevat vastutust, tunneb…