Rubriik
Valdkond
Aasta
Saksameelse õpetlase mälestused
XIX ja XX sajandi vahetuse silmapaistev indoloog Leopold von Schroeder sündis 1851. aastal „tublis evangeelses maailmas, vanas Tartus, Baltimaades, selles vanimas ja ustavaimas koloonias, mis nii paljude teiste kõrval läks vastureformatsiooni segaduses Saksa riigile kaduma” (lk 275). Ta kasvas ja õppis samuti Tartus, mis on „kujunenud tänu saksa vaimujõule säravaks kultuurikantsiks” (lk 15). Kasvanud kaheteistlapselises peres – kolm õde surid küll lapseeas –, muutusid kuus venda ja kolm õde lähedasteks. Sestap pole imestada, et memuarist käsitleb eeskätt suhtlust omastega, abikaasaga ja tema sugulastega. Kaugemale jäävad sõbrad, veel kaugemale töökaaslased. Tegu näikse olevat enesekeskseimate mälestustega, mida olen lugema sattunud.
Autor õppis Tartu…
Autor õppis Tartu…
Ustav süda ja truu käsi
„Mõtle ja pea meles, et Jummala ja innimeste ees sinnult nõutakse, et so südda ustaw ja so kässi truu peab ollema,” kirjutab Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenplänter 1833. aasta 14. mail oma päevaraamatusse ümber siis juba rohkem kui sada aastat tagasi ilmunud eestikeelseid manitsussõnu. Vaimulik elamisejuhatusraamatuke aastast 1726 on Rosenplänterile lugemisel sedavõrd meeldinud, et ta avaldab selle redigeeritud uustrükina 1834. aasta kalendrisabas. Küllap võime selle ridadest leida midagi talle endale tõepoolest iseloomulikku: aktiivne enesevaatlus ja püüd paremaks muutuda, igapäevane tegus ligimesearmastus ja omakasupüüdmatus kui tee Jumala juurde. Kui lisame siia valgustus- ja romantismiajastu optimistliku unistuse, et loodud asju ja algupäraseid…
Arutlusi kirjanduste vaheruumis(t)
Kolmkümmend autorit, neist kümme eestlast, kuus rumeenlast, kolm lätlast, kaks leedulast, kaks sloveeni, kaks hiinlast, ameeriklane, slovakk, luksemburglane, prantslane, Eestis õpetav sakslane – niisugune on kirjandusteadlaste koosseis, kes astub esile seekordses „kirjanduste vaheruumis”, milleks ju väikese sõnalisandiga võib Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni (EVKA) 1996. aastal asutatud ja nüüd 17. numbrini jõudnud rahvusvahelise eelretsenseeritava ajakirja Interlitteraria pealkirja tõlkida.
Valdavas enamuses (28) ingliskeelsete artiklite kõrval on üks prantsuse ja kaks hispaania keeles, millega osutatakse nendegi akadeemilises maailmas oluliste suhtluskeelte kõrgele staatusele, samuti avaldatakse tunnustust prantsuse ja hispaania keeles määratul hulgal ilmuvale objekt- ja metakirjandusele. Varasemates Interlitteraria numbrites on ilmunud ka saksakeelseid artikleid, ikka…
Valdavas enamuses (28) ingliskeelsete artiklite kõrval on üks prantsuse ja kaks hispaania keeles, millega osutatakse nendegi akadeemilises maailmas oluliste suhtluskeelte kõrgele staatusele, samuti avaldatakse tunnustust prantsuse ja hispaania keeles määratul hulgal ilmuvale objekt- ja metakirjandusele. Varasemates Interlitteraria numbrites on ilmunud ka saksakeelseid artikleid, ikka…
Teejuht vene kultuuri juurde
Nelikümmend aastat tagasi, 1973. aastal, ilmusid esmakordselt „Kultuurisemiootika teesid (slaavi tekstidest lähtuvalt)”, mida laiem üldsus tunneb kui Tartu-Moskva koolkonna kultuurisemiootika alusteksti. Koos Vjatšeslav Ivanovi, Juri Lotmani, Aleksandr Pjatigorski ja Vladimir Toporoviga oli üks selle autoreid Boriss Uspenski, kelle artiklitevalimiku eestindus „Vene kultuuri jõujooni. Valik artikleid” jõudis raamaturiiulitele möödunud aastavahetusel. Vaatamata sellele, et Tartu-Moskva semiootikakoolkonda võib liialdamata pidada eesti humanitaaria üheks lipulaevaks, on tegemist (kui Juri Lotmani tööde eestindused välja arvata) esimese eestikeelse tõlkega nimetatud autorite teaduspärandist.
Boriss Uspenski sedastab käesolevale tõlkele kirjutatud eessõnas (lk 20), et Tartu-Moskva koolkonna esindajad ei kuulutanud kunagi, nagu oleks neil olemas ühtne, ühisel platvormil põhinev uurimissuund.…
Boriss Uspenski sedastab käesolevale tõlkele kirjutatud eessõnas (lk 20), et Tartu-Moskva koolkonna esindajad ei kuulutanud kunagi, nagu oleks neil olemas ühtne, ühisel platvormil põhinev uurimissuund.…
Keelelise küsitluse tõlgendamise ohud
SISSEJUHATUS
Kui arvame, et keeleteaduslik teooria peab vastama faktidele, siis ei pääse me mööda ka küsimusest, mis on keelefakt ja kuidas seda kindlaks teha. Keelealased tähelepanekud võivad pärineda erinevatest allikatest: uurija intuitsioon, keelekorpus, küsitlus, keeleline katse. Üldjuhul peaksid eri allikad olema omavahel kooskõlas, nt kui üks väljend tundub uurijale imelik, siis sellist väljendit ei leidu ka tekstikorpustes, katseisikud väldivad tema moodustamist ja küsitlusele vastajate arvates on see väljend samuti imelik. Aga kui eri allikatest pärit faktid on omavahel vastuolus, siis tuleb kontrollida, kas faktide kogumise viis on olnud korrektne või kas keelenähtus, mida on märgatud, on üldse tõlgendatav faktina. (Nimelt mitte…
Kui arvame, et keeleteaduslik teooria peab vastama faktidele, siis ei pääse me mööda ka küsimusest, mis on keelefakt ja kuidas seda kindlaks teha. Keelealased tähelepanekud võivad pärineda erinevatest allikatest: uurija intuitsioon, keelekorpus, küsitlus, keeleline katse. Üldjuhul peaksid eri allikad olema omavahel kooskõlas, nt kui üks väljend tundub uurijale imelik, siis sellist väljendit ei leidu ka tekstikorpustes, katseisikud väldivad tema moodustamist ja küsitlusele vastajate arvates on see väljend samuti imelik. Aga kui eri allikatest pärit faktid on omavahel vastuolus, siis tuleb kontrollida, kas faktide kogumise viis on olnud korrektne või kas keelenähtus, mida on märgatud, on üldse tõlgendatav faktina. (Nimelt mitte…
Lühikroonika
• 3. aprillil EKI-s toimunud hõimuklubi õhtul „Marid, eestlased ja linnud” tutvustas TÜ doktorant Kristina Juzijeva mari linnunimesid ja seda, kuidas need hääbumas on, ning Sven-Erik Soosaar (EKI) vaatles, kui lähedased on marid eestlastele ühise omasõnavara põhjal ja milline osa on selles linnunimetustel.
• 4. aprillil kaitses TLÜ eesti keele ja kultuuri instituudi doktorant Jelena Kallas oma doktoritöö „Eesti keele sisusõnade süntagmaatilised suhted korpus- ja õppeleksikograafias”. Juhendajad olid Asta Õim (Eesti Kirjandusmuuseum) ja Margit Langemets (EKI), oponendid Raili Pool (TÜ) ja Kadri Muischnek (TÜ).
• 7. aprillil korraldasid Laurentsiuse selts ja EELK Kuusalu kogudus Kuusalu vanas pastoraadis konverentsi „Eduard Ahrens 210”. Esinesid…
• 4. aprillil kaitses TLÜ eesti keele ja kultuuri instituudi doktorant Jelena Kallas oma doktoritöö „Eesti keele sisusõnade süntagmaatilised suhted korpus- ja õppeleksikograafias”. Juhendajad olid Asta Õim (Eesti Kirjandusmuuseum) ja Margit Langemets (EKI), oponendid Raili Pool (TÜ) ja Kadri Muischnek (TÜ).
• 7. aprillil korraldasid Laurentsiuse selts ja EELK Kuusalu kogudus Kuusalu vanas pastoraadis konverentsi „Eduard Ahrens 210”. Esinesid…
Poeedirahu – Andrus Kasemaa kirjanduslik omailm
Käesolevas artiklis vaatlen ning piiritlen kirjandusliku omailmana üht poeetilist-subjektiivset maailma: Andrus Kasemaa ilukirjanduslike tekstidega aegamööda kujundatud ning nähtavaks tehtud Poeedirahu. Termini „omailm” kasutamisel olen lähtunud küll biosemiootilisest Umwelt’ist, aga ilukirjanduslikus kontekstis muundub see vältimatult rohkem või vähem metafoorseks ja antud juhul puutub servapidi ka kultuurigeograafiliste käsitluste valda. Sellisel kujul ühendab omailm endas tõeluse ja väljamõeldise, autobiograafia ja ilukirjanduslikkuse, hõlmates nii tekstides loodud maastikke kui ka nende prototüübiks olevat reaalset, kirjaniku kodupiirkonnaga kattuvat keskkonda; nii autori geograafilist taju, tema siseilma, sihipärast valikut ümbruskonna objektidest ning tema kujutlusi kui ka selle kõige projitseeritust teostesse lüürilise mina või minajutustaja ruumi kuuluvate eksplitsiitsete ja…
Nimede kirjutamisest XIX sajandi hauatähistel ja meetrikaraamatutes
Meetrikaraamatud on uurijate huviorbiiti sattunud sageli, kuid vanemad eestikeelsed hauatähiste tekstid on senini teenimatult tähelepanuta jäänud. Kui meetrikaraamatusse tegi sissekanded pastor, siis hauakirja kirjutajaks oli üldjuhul risti valmistanud sepp või kiviraidur. Puuristile võis talupoeg ka ise teksti kirjutada, kuid sellised ristid ei ole paraku säilinud. Nii tekib võrdlusvõimalus pastorite (aga ka teiste õppinud kirjameeste) ja meistrite ning talupoegade kirjutustavade vahel.
Perekonnanimede paneku ajal oli võimalik talupoegadel ise nimed valida, erinevatel põhjustel võis seda teha ka mõisnik. Mõisnike pandud nimed olid tihti saksakeelsed või moonutatud eesti nimed. Seevastu pastorite mõju oli pigem vastupidine. Kirikuraamatutesse on sageli nimi kirjutatud eestipärasemal kujul kui hauatähisel,…
Lühidalt
Культура русской диаспоры: эмиграция и мифы. Сборник статей. Редакторы-составители А. Данилевский, С. Доценко. Acta Universitatis Tallinnensis. Tallinn: Izdatelxstwo Tallinskogo uniwersiteta, 2012. 260 lk.
Vene kultuuris on emigratsiooni peetud küll peaaegu infernaalseks nähtuseks, kuid XX sajand muutis Venemaalt lahkumise massiliseks. Nii sündis ka varem tundmatu nähtus: vene diasporaa kultuur. Tallinna ja Tartu Ülikoolis on vene diasporaa kultuuriga tegeldud juba palju aastaid, korraldatud konverentse, käsitletud pagulaskultuuri eri aspekte. Eriti põhjalikult on uuritud Eestis elanud venelaste kultuurielu.
Tallinna Ülikooli väljaandel ilmunud artiklikogu „Vene diasporaa kultuur: emigratsioon ja müüdid” annab professor Mihhail Lotmani hinnangul tähelepanuväärse panuse vene emigratsiooni fenomeni teoreetilisse mõtestamisse. Teoses on käsitletud esmajoones…
Vene kultuuris on emigratsiooni peetud küll peaaegu infernaalseks nähtuseks, kuid XX sajand muutis Venemaalt lahkumise massiliseks. Nii sündis ka varem tundmatu nähtus: vene diasporaa kultuur. Tallinna ja Tartu Ülikoolis on vene diasporaa kultuuriga tegeldud juba palju aastaid, korraldatud konverentse, käsitletud pagulaskultuuri eri aspekte. Eriti põhjalikult on uuritud Eestis elanud venelaste kultuurielu.
Tallinna Ülikooli väljaandel ilmunud artiklikogu „Vene diasporaa kultuur: emigratsioon ja müüdid” annab professor Mihhail Lotmani hinnangul tähelepanuväärse panuse vene emigratsiooni fenomeni teoreetilisse mõtestamisse. Teoses on käsitletud esmajoones…
Ettekandeseminar „Siuru kevad. Marie Under 130”
27. märtsil tähistas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus seminariga eesti ühe armastatuima luuletaja Marie Underi 130. sünniaastapäeva. Seminarisarja „Siuru kevad” on peetud märgilise rühmituse liikmete ümmarguste tähtpäevade puhul, viimati Friedebert Tuglase 125. ja Johannes Semperi 120. juubeli ajal. Seminari toimumispaik, Marie Underi, Artur Adsoni ning Friedebert ja Elo Tuglase endine kodu Nõmmel Väikese Illimari tänaval, praegune UTKK muuseumiosakond, võikski omamoodi olla kunagise Pika tänava Siuru torni teine korrus – siin on elanud kolm siurulast ning sellega olnud mitmel viisil seotud ka mitmed teised rühmituse liikmed.
Päev algas Marie Underi mälestusnäituse avamisega Riigikogus, kus eksponeeriti väljapanekut Eesti Kirjandusmuuseumist pärit fotodest.Ka Tartus Oskar Lutsu…
Päev algas Marie Underi mälestusnäituse avamisega Riigikogus, kus eksponeeriti väljapanekut Eesti Kirjandusmuuseumist pärit fotodest.Ka Tartus Oskar Lutsu…
Maailmamehe minek. Kai Laitinen
Kai Laitinen oli Soome kirjanduselus üks kõige rahvusvahelisemaid mehi. Samas – suheldes kolleegidega Saksamaalt ja Rootsist, Itaaliast ja Prantsusmaalt, oli ta pikka aega parimaid eesti kirjanduse tundjaid Soome akadeemilises maailmas. Aino Kallase uurija puhul ongi see ju normaalne, kuid Laitise huvi eesti keele ja kirjanduse vastu ei alanud Kallase uurimisest, vaid juba varem, kodust Savos, kus tema vanemad olid rahvakooli õpetajad. Juba kooliajal kirjutas Kai Laitinen arvustusi kodulinna ajalehte.
Hiljem sai temast Helsingin Sanomate tunnustatud kriitik (1950–1958) ja kirjandusajakirja Parnasso peatoimetaja (1958–1965). Kirjandusliku modernismi läbimurre Soomes 1950. aastatel on kirjutatud legendaarseks ja siin on Kai Laitisel olnud oma suur roll. Soome…
Hiljem sai temast Helsingin Sanomate tunnustatud kriitik (1950–1958) ja kirjandusajakirja Parnasso peatoimetaja (1958–1965). Kirjandusliku modernismi läbimurre Soomes 1950. aastatel on kirjutatud legendaarseks ja siin on Kai Laitisel olnud oma suur roll. Soome…
Mõneti ehk kriitiline
Jan Kaus on südametunnistusega lugeja. Ta on üks neist tänuväärsetest inimestest, kes püüavad eesti kirjanduses toimuvast pidevalt üldpilti luua, ilmuval silma peal hoida ja – kasutades Kausi enda üht lemmiksõna – seda mõtestada. Nii mõnelgi korral on Kaus võtnud meedias enda kanda kirjanduse ja ühiskonna sidustaja, vahel isegi lepitaja missiooni.
Eelmisel aastal, peaaegu kümmekond aastat pärast esimese esseekogu „Läbi Minotaurose” avaldamist, koondas Kaus oma rohkest artikliloomingust raamatuks üksteist kirjutist, mis on ilmunud aastatel 2004–2011 Loomingus, Sirbis ja Vikerkaares. Kõikelubava pealkirjaga kogumikus „Elu ja kirjandus” ei selgitata kirjutiste valikupõhimõtteid ja jääb üle arvata, et mõni artikkel on pääsenud kaante vahele eelkõige väärika…
Eelmisel aastal, peaaegu kümmekond aastat pärast esimese esseekogu „Läbi Minotaurose” avaldamist, koondas Kaus oma rohkest artikliloomingust raamatuks üksteist kirjutist, mis on ilmunud aastatel 2004–2011 Loomingus, Sirbis ja Vikerkaares. Kõikelubava pealkirjaga kogumikus „Elu ja kirjandus” ei selgitata kirjutiste valikupõhimõtteid ja jääb üle arvata, et mõni artikkel on pääsenud kaante vahele eelkõige väärika…
Maagiline Ehin
Käesolevas tõlgenduskogumikus on rakendatud n-ö uut tüüpi lähenemist, mis materjalide laia lehviku tõttu sarnaneb veidi varasema Mehis Heinsaare loomingule pühendatud kogumikuga.(1) Eks sellisel materjali esitusviisil on omad head ja halvad küljed, sisaldub ju siin tekste järelehüüetest ja kirjavahetusest kuni konverentsimaterjalideni ja bibliograafiani. On selge, et just mälestusliku taustaga lood teevad kogumiku läve madalamaks, kutsuvad lugema ehk laiematki lugejaskonda. Nii on ilmselt parema loetavuse mõttes õigustatud ka kogumikus ohtralt esineva mõiste „alateadvus” kasutamine, kuigi ma ise eelistaksin terminina „mitteteadvust” (päris äärepealsed variandid oleksid ka veel „ebateadvus”, „teadvustamatus” ja isegi laabanlik „irdteadvus”).
Asudes lugema sellist eripalgelist suurteost, tekib muidugi kõigepealt tahtmine paljude kõrvaltpilkude…
Asudes lugema sellist eripalgelist suurteost, tekib muidugi kõigepealt tahtmine paljude kõrvaltpilkude…
Noor Johannes Semper prantsuskeelse luule tõlkijana
Oma loometee alguses, võttes kokku arutlust lüürika koha üle kaasaegses maailmas, arutles Johannes Semper nõnda: „. . . .eeldades võimet teisesse tungida, igasse läbielatavasse kujusse, ja seega teise hinge mõista, avab lüürik suure valdkonna uusi ilmu. . . ..” (Semper 1912: 167). Nõnda on ta varakult sõnastanud veendumuse, mis aitab suuresti kaasa tema enese mõistmisele lüürilise luuletaja ja luuletõlkijana. Seda enam, et juba osutatud arutluseski toetub Semper lüürika mõtestamisel peamiselt Émile Verhaereni loomingule, ilmutades ka sel moel äratundmist, et luulele on omane paljuhäälsus, individuaalseid maailmu ja kultuure ühendav universaalsus, tõlgitavus ja tõlkivus. Nii Semperi algupärane luule kui ka tema viljakus luuletõlkijana seavad esiplaanile lüürilise luule reflekteeriva…
Kujundavast hindamisest humanitaarteadustes
Koolides on hindamise alused muutumas, hindamise juures ei peeta tähtsaks enam mitte niivõrd õpilaste teadmiste ja võimete mõõtmist ja nende paremusjärjestusse seadmist, kuivõrd võimalust anda õpilastele tagasisidet, motiveerida neid oma võimeid arendama. Seda uut lähenemist kutsutakse kujundavaks hindamiseks ja vähemalt kavatsuste kohaselt peaks see olema õpilaste arengut toetav ning seega igati tervitatav uuendus.
Hindamiseta ei pääse teisteski eluvaldkondades, järjest olulisemad on hindamine ja selle tagajärjed teaduses. Hindamise kaudu kujundatakse ka teadlaste tegevusi, hinnangud on aluseks vahendite jagamisel ja uurimisrühmade moodustamisel, kuid küsimus on selles, milliseks hindamine uurimistöö kujundab.
Mida üldse ja kuidas teaduses hinnatakse? Hindamisest võib teaduse puhul rääkida mitmes tähenduses ja…
Hindamiseta ei pääse teisteski eluvaldkondades, järjest olulisemad on hindamine ja selle tagajärjed teaduses. Hindamise kaudu kujundatakse ka teadlaste tegevusi, hinnangud on aluseks vahendite jagamisel ja uurimisrühmade moodustamisel, kuid küsimus on selles, milliseks hindamine uurimistöö kujundab.
Mida üldse ja kuidas teaduses hinnatakse? Hindamisest võib teaduse puhul rääkida mitmes tähenduses ja…
Eesti kirjakeele tüvevara päritolu arvudes
1. SISSEJUHATUS
Eesti keele tüvede päritolu selgitamine on kestnud juba mitu sajandit. Viimase suurema kokkuvõtte tegemisest on möödunud ligi 30 aastat (Rätsep 1983). Selle aja jooksul on täpsustatud paljude tüvede etümoloogiat ning esitatud hulgaliselt uusi. Äsja ilmunud „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (2012, edaspidi EES) võtab kokku eesti tüvede päritolu alase uurimistöö praeguse seisu. EES-ile tuginedes anname käesolevas artiklis uue, uurimistöö praegust seisu kajastava arvulise ülevaate eesti kirjakeele tüvevara päritolust.
1.1. TÜVE MÄÄRATLUSEST
Terminil tüvi on lingvistikas kaks tähendust. Sellega võidakse mõelda (1) mis tahes sõnaosa, millele liide liitub, või (2) lihtsalt juurmorfeemi (Karlsson 2002: 128). Näiteks „Eesti keele grammatika” annab tüve mõistele laiema tähenduse (1): tüvi…
Eesti keele tüvede päritolu selgitamine on kestnud juba mitu sajandit. Viimase suurema kokkuvõtte tegemisest on möödunud ligi 30 aastat (Rätsep 1983). Selle aja jooksul on täpsustatud paljude tüvede etümoloogiat ning esitatud hulgaliselt uusi. Äsja ilmunud „Eesti etümoloogiasõnaraamat” (2012, edaspidi EES) võtab kokku eesti tüvede päritolu alase uurimistöö praeguse seisu. EES-ile tuginedes anname käesolevas artiklis uue, uurimistöö praegust seisu kajastava arvulise ülevaate eesti kirjakeele tüvevara päritolust.
1.1. TÜVE MÄÄRATLUSEST
Terminil tüvi on lingvistikas kaks tähendust. Sellega võidakse mõelda (1) mis tahes sõnaosa, millele liide liitub, või (2) lihtsalt juurmorfeemi (Karlsson 2002: 128). Näiteks „Eesti keele grammatika” annab tüve mõistele laiema tähenduse (1): tüvi…
Ajakirjandus Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogumise mõtestajana
Aga mis tuleb hr Eiseni korjamisest meie kõrval arvata? Iseenesest on auustatud suguvennal täis õigus vanavara koguda. Keegi ei ole vanavara põldu enesele päriseks ostnud. Niisamati ei või ka korjajatele keegi ette kirjutada ehk käskida, kuhu nad omad korjandused peavad saatma. Töö ja kaastöö on täiesti vabad. Siiski – asja enese sees on ometi oma kindel siht ja sund, mis meie tähele peame panema, kui tõesti vanavara edasi tahame korjata ja auuga lõpetada. Ma arvan hr Eiseni korjamist enam kahjuliseks kui kasuliseks.
(Jakob Hurt, 1893)
Ülaltoodud kirjalõik pärineb Jakob Hurda 88. rahvaluule kogumise aruande lõpust ning sellisele alustusele järgneb põhjalikum selgitus,miks Matthias…
(Jakob Hurt, 1893)
Ülaltoodud kirjalõik pärineb Jakob Hurda 88. rahvaluule kogumise aruande lõpust ning sellisele alustusele järgneb põhjalikum selgitus,miks Matthias…
VIII folkloristide talvekonverents
28. veebruaril ja 1. märtsil k.a korraldasid Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi maastiku ja kultuuri keskus, Kultuuriteooria tippkeskus ja Akadeemiline Rahvaluule Selts Tallinna Ülikoolis konverentsi „Folkloor linnas ja linnast”. Nagu pealkirigi ütleb, oli konverentsi fookuses eelkõige linnafolkloor, kuigi käsitlemist leidsid ka muud sellega piirnevad teemad ja rahvaluuleliigid. Ühe folklooriallikana on tõhusalt kasutatud internetti.
Ehti Järv ja Pille Runnel (mõlemad ERM) tutvustasid uue linnateemalise näituse jaoks korraldatud laste essee- ja joonistusvõistluse „Mina linnas” tulemusi (ettekanne „Koolilaste lood linnakogemustest – uurimisprojekti kaardistamine”). Ühest küljest näitab võistlusel kirjeldatud „oma kohtade” teema, millised võimalused on lastel linnaruumi kasutamises kaasa rääkida, teisalt on nende kirjeldatud kohtadel kokkupuuteid…
Mälestades Abel Nagelmaad
1. veebruaril 2013 lahkus meie hulgast Tartu vanema põlvkonna kirjandusteadlane ja bibliofiil Abel Nagelmaa. Ta oli sündinud 9. mail 1926 Võrumaal Räpina vallas Kurekülas taluperes. Lahtise peaga pesamuna sai lugemise selgeks juba viieaastaselt ja raamatuhuvilises peres sirgudes jõudis ta ruttu väärtkirjanduse juurde. Nagelmaa õppis Raadama algkoolis ja Petseri gümnaasiumis. Nooruk oli sunnitud uue Nõukogude okupatsiooni alguses end mõne aja Petseri kandis varjama, sest oli 1944. aasta Saksa mobilisatsioonist pääsemiseks astunud omakaitsesse ja saadetud Tallinna politseipataljoni õppekompaniisse. Terane gümnasist leidis paopäevil rakendust õpetajana Ojavere algkoolis. Et ta lahingutes polnud osalenud, siis õnnestus tal legaliseeruda. Nagelmaa töötas veel ühe õppeaasta (1945–1946) kodukandi…
Lühikroonika
• 2.–3. märtsini korraldas Emakeele Selts keelepäeva Berliinis. Ettekanded pidasid Aune Valk („Kakskeelselt üleskasvava lapse identiteet”), Mall Pesti („Ülemaks kui hõbevara tunnistame sõnavara. Vaateid leksikakesksele õpetusele”), Eha Jakobson („Emakeele õpetamise metoodikast liitklassides”) ja Piret Kärtner („Eesti keelepoliitika ja eesti keele poliitika”). Samuti oli avatud kolm töötuba Renate Pajusalu, Veronika Mittingu ja Raina Reiljani juhtimisel.
• 7.–8. märtsil toimus Tartu Ülikoolis rahvusvaheline konverents „Läänemeresoome keeled, kultuurid ja kohavaim”, mis oli pühendatud TÜ läänemeresoome keelte emeriitprofessorile Tiit-Rein Viitsole, kes tähistas konverentsi eel 75. sünnipäeva. Kõrvuti keeltega oli konverentsi huvifookuses läänemeresoome rahvaste kultuurilugu, mis peegeldub erinevates folkloorižanrides, ühiskondlikes protsessides ja ainelises kultuuris ning koos…
• 7.–8. märtsil toimus Tartu Ülikoolis rahvusvaheline konverents „Läänemeresoome keeled, kultuurid ja kohavaim”, mis oli pühendatud TÜ läänemeresoome keelte emeriitprofessorile Tiit-Rein Viitsole, kes tähistas konverentsi eel 75. sünnipäeva. Kõrvuti keeltega oli konverentsi huvifookuses läänemeresoome rahvaste kultuurilugu, mis peegeldub erinevates folkloorižanrides, ühiskondlikes protsessides ja ainelises kultuuris ning koos…
Jäädvustades ühe väsimatu koguja nime ja tööd
Koguja mõiste sai meie rahva seas tuttavaks seoses Jakob Hurda ulatusliku tööga. Mõistagi võttis see aega, kui esialgsest vanavarakogujast sai kas Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Rahvaluule Arhiivi või Akadeemilise Emakeele Seltsi koguja-korrespondent. Muidugi võidi materjali koguda teistelegi asutustele. Esialgu veidrikuks peetu ja külaühiskonnas kui mitte tõrjutu, siis pilkealuse seisund paranes nii hariduse süvenemise ja laienemisega kui ka omariiklusega. Teadagi pidi neil olema huvi kogutava ainese vastu ja entusiasmi seda tööd teha.
Kindlasti oli ka Marta Mäesalul (1893–1984) nii üht kui teist. Ta oli põline kooliõpetaja: 31 aastat Kabli koolis, aasta Võidukülas ja kuus aastat Rannametsas – kokku 38 aastat pedagoogitööd, millest…
Mesilastest ja mittekangelastest
Meelis Friedenthali „Mesilased” on auga välja teeninud juba terve rea kiitvaid arvustusi, millele eriti Marju Lepajõe särava, asjatundliku kirjutise(1) järel on võimalik vaid õige vähe lisada. Muidugi on teretulnud romaani temaatika ning muljetavaldavad autori eruditsioon ja keelevõime, kindlasti jätkab „Mesilased” eesti ajaloolise romaani parimaid traditsioone ja lülitub väärikalt ülikooliromaanide ritta. Leidub veel ka käsitlemata paralleele, näiteks ei ole kõrvutatud „Mesilaste” Laurentiust Jaan Krossi Balthasariga või Friedenthali enda väitekirja Limoges’i Petrusega.
Miks aga ikkagi just „mesilased”? Otseselt mesilastel romaanis rolli ju ei olegi, arvatavasti valmistusid mesilased peategelase Laurentiuse Tartusse saabudes hoopis talveuneks. Romaanis kirjeldatav sügisene Tartu on üsna ebaõdus koht – rõske,…
Ajaloolane kui elukutse ja kutsumus
Marek Tamme väga tihe esseekogu pakub rohkesti võimalusi kaasamõtlemiseks, vastuvaidlemiseks, kommenteerimiseks jne. Žanri valik kujundab juba loomult toetuspunkte mõttevahetuseks teemadel, mille tõstatamine Eesti vaimukultuuri arendamise vaatenurgast on hädatarvilik. Näib, et kogumiku missiooni, Tamme peamise sõnumi tõlgendamiseks on viljakas eristada tema subjektipositsioonis juba Max Weberi poolt edukalt kasutatud elukutse ja kutsumuse jooni. Ilmselt rohkem kui mõne muu tegevusala puhul on ajaloolase töös elukutse ja kutsumuse rollid hästi eristatavad. See tuleneb tõigast, et mitte kõik ajaloohuvilised ei ole ajaloolased. Ka sügav huvi ei ole veel tingimata kutsumus. Ajaloolase kutsumus saab nähtavaks ajaloolase eneseteadvustuses, oma elukutse problematiseerimises, vaikimisi korratud küsimuses, mida võiks tähendada…
Hajamärkusi kauaoodatud etümoloogiate puhul
Eesti etümoloogiasõnaraamatu(1) (edaspidi ETS) tutvustuseesimene osa käsitleb sõnaartiklite ülesehitust ja esitustehnilisi küsimusi. Soome keelega ühiste tüvede puhul saab materjali võrrelda koguteosega „Suomen sanojen alkuperä” (SSA) ja soome keele varasemate etümoloogiasõnaraamatutega; see töö on eesti sõnaraamatu tegijatel kindlasti tehtud. Ülejäänud sõnavara etümoloogiate kogumisel ja süstematiseerimisel on sellises mahus sõnaraamat suurel määral teerajaja – tänuväärne ja samas tänamatu roll. Kes see ikka aru saab, kui riskantne on etümoloogia.
Esimene küsimus selle sõnaraamatu puhul on: kellele see on mõeldud, kes on adressaat? Keeleteadlastel võib sõnaraamatule olla pretensioone, laiatarbesõnaraamatuna aga temast praktilisele inimesele kasu ei ole. Kuid huvi sõnaraamatu vastu oli hämmastavalt suur, kiiresti tuli teha…
Esimene küsimus selle sõnaraamatu puhul on: kellele see on mõeldud, kes on adressaat? Keeleteadlastel võib sõnaraamatule olla pretensioone, laiatarbesõnaraamatuna aga temast praktilisele inimesele kasu ei ole. Kuid huvi sõnaraamatu vastu oli hämmastavalt suur, kiiresti tuli teha…
Kirjandusteaduse kolmaastak
SISSEJUHATUS(1)
Rahvuskultuuri ilmingute järjepidev seire on kultuuri kestmiseks vajalik autokommunikatsiooni mehhanism. Kirjandusteaduse ülevaade on eeldatavasti üks viis saada lähemat teavet ühes olulises vaimse tegevuse valdkonnas toimuvast ning teha järeldusi meie kultuuri kui terviku käekäigu kohta.
Käesoleva käsitluse ajaliseks raamiks on aastad 2010–2012. Kolm aastat on just sellise pikkusega aeg, mis Eesti Teadusfondi teadusrahastuse süsteemi juures enam-vähem võrdub ühe grandi elutsükliga. Seoses üleminekuga uuele rahastusmudelile on kahtlemata asjakohane heita põgus tagasipilk möödunud kolmele aastale, et näha, milliseid tulemusi andis see periood meie kirjandusteaduses. Mõne aasta pärast on loodetavasti põhjust tulemusi võrrelda nendega, mis saadakse Eesti Teadusagentuuri poolt juurutatava IUT-ide ja PUT-ide süsteemi(2) raames.…
Mis on luule? II
(Algus Keeles ja Kirjanduses nr 3)
Kuigi luule teoreetiliseks käsitlemiseks värsiõpetusest, figuuride retoorikast ja üksikluuletajate loomingu tõlgendustest ei piisa, ei ole nüüdisaegsel kirjandusteadusel palju enamat pakkuda olnud. Rainer Warning tõdes 1997. aastal: „Ei ole olemas lüürikateooriat samasugusel moel, nagu on olemas näite- või jutukirjanduse teooria” (tsit: Müller-Zettelmann, Rubik 2005: 7). Lüürikateooria vaeslapseolukorra üle on korduvalt kurtnud ka Jonathan Culler: „Neil juhtudel, kui kirjandus teoorias tähtsustamist leiab, esineb ta pigem narratiivsena” (2001: viii). Selline olukord on mõnevõrra üllatav, arvestades, et moodne kirjandusteadus XX sajandi algul tuletas oma algsed mudelid kirjandusliku ehk poeetilise keele jaoks just nimelt lüürikast. Nii nagu poeesia hakkas romantismist…
Kreutzwaldi päevad 2012
19.–20. detsembril 2012 toimusid Eesti Kirjandusmuuseumis 56. Kreutzwaldi päevad. Avaettekande pidas Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimees Andres Koppel, kes kõneles muudatustest Eesti teaduspoliitikas ning esimestest saadud õppetundidest. Kõneleja puudutas ka küsimust, kuidas tagada institutsionaalsete huvide kaitsmine ja kindlustamine: teaduskorralduses tuleks võimaldada asutuse ajapikku kehtestunud kvaliteedi arvestamist.
Iga-aastases aruandekõnes rõhutas direktor Janika Kronberg, et teadustöö püsis Kirjandusmuuseumis eelmiste aastatega samal tasemel. Suurimad materiaalsed projektid olid tõukefondide toetatud juurdeehitus ja renoveerimine ning teadusaparatuuri ja laborisisustuse ostud. Kronberg tõstis esile olulisemaid sündmusi iga osakonna töös ning lõpetas ettekande hiljuti Eesti Kultuuriloolisse Arhiivi laekunud Argentiina Eesti Seltsi Lootus varasid demonstreerides.
Kalle Kasemaa kõneles „Pühast Maast tänapäeval juutide,…