Rubriik
Valdkond
Aasta
Tartu ja Riia kirjanduses
9.−10. mail toimus Tartu Ülikooli saksa filoloogia osakonnas konverents „Tartu und Riga in der Literatur” („Tartu ja Riia kirjanduses”). Kahe päeva jooksul kuulati neljateist ettekannet, millega astusid üles saksa, läti, eesti ja klassikalised filoloogid Göttingenist, Riiast ja Tartust. Viimastel aastatel on Saksa germanistikas ja võrdlevas kirjandusteaduses tekkinud huvi Ida-Euroopa ajalooliste interferentsiruumide vastu, kus saksa keel ja kultuur on olnud ajaloos olulisel kohal. Konverentsi üheks tõukejõuks oli Tartu ja Göttingeni ülikooli saksa filoloogia osakondade vaheline koostööleping.
Konverentsil vaadeldi Tartut ja Riiat kui Liivimaa kaht poolust ja uuriti nende linnade representatsiooni eesti, läti ja baltisaksa kirjanduses. Peamisteks küsimusteks, millele vastuseid otsiti, olid: kuidas…
Realism!!!!
17. mail kogunesid Tartus Eesti Kirjandusmuuseumi saali noored humanitaarteadlased, et vahetada mõtteid selle üle, mida me peame silmas, kui kõneleme tänapäeval realismist, olgu siis üldisema tunnetusvormi või kitsamalt žanri tähenduses. Kas pole võimalik, et modernses, simulaakrumitega täidetud ühiskonnas on realism kui selline juba ületatud ning sellest kõnelemine ebaadekvaatne? Või toob tarbimisühiskonna läbinisti materiaalne tegelikkus esile just realismi teisenenud ja intensiivistunud avaldumisvorme, millele võiks viidata kas või realistliku kujutusmeetodi taas kasvanud aktuaalsus nüüdisaegsetes kunstilistes praktikates? Viimane oli ka üks nimetatud konverentsiteema ellukutsumise ajendeid, näidates, et inimeste kinnisidee realismist pole hoopiski ammendatud ning kõrvaleheitmise asemel vajab realismiküsimus pigem taas läbimõtlemist.
Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuri-…
Konverents „Grammatika ja kontekst”
6.–8. juunini 2013 toimus Tartus rahvusvaheline konverents „Grammatika ja kontekst: uued vaatenurgad Uurali keelte uurimises”. Tegu oli juba neljanda konverentsiga samateemaliste sümpoosionide sarjas, varasemad on toimunud 2004. aastal Budapestis, 2007. aastal Helsingis ja 2011. aastal taas Budapestis. Tänavune üritus osutus suuremaks kui varasemad. Ettekandeid oli kokku 88 ja ettekandjaid lisaks Eestile, Soomele ja Ungarile ka Saksamaalt, Venemaalt, Inglismaalt, Hollandist, Tšehhist, Poolast, Ameerika Ühendriikidest, Rootsist, Belgiast ja Hispaaniast.
Konverentsisarja eesmärk on iga paari-kolme aasta tagant kokku tuua Uurali keeltega tegelevad teadlased, kelle huviorbiidis on eelkõige keele grammatiliste vahendite ning kasutussituatsioonide vahelised suhted. Sellest lähtuvalt kujunesid ka konverentsil käsitletavad teemad, mis ulatusid ühe…
Lühikroonika
• 1.–4. juulini toimus Tartus etnoloogide ja folkloristide maailmaorganisatsiooni SIEF (Société Internationale d’Ethnologie et de Folklore) 11. rahvusvaheline kongress, millel osales ligi 430 esinejat 41 riigist. Tänavune kongress keskendus ringlusele, sh kultuurivormide ringlusele ning kultuuriliste praktikate ja uskumuste ringlust kujundavatele poliitilistele ja majanduslikele teguritele. Tartu Ülikooli aulas toimunud seitsmel plenaarloengul esinesid Tine Damsholt (Kopenhaageni Ülikool), Michael Herzfeld (Harvardi Ülikool), Robert G. Howard (Wisconsini Ülikool), Kristin Kuutma (TÜ), Joep Leerssen (Amsterdami Ülikool), Alessandro Portelli (Sapienza Ülikool Roomas) ja Greg Urban (Pennsylvania Ülikool). Kongressi korraldasid TÜ kultuuriteaduste ja kunstide instituut koostöös Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti Rahva Muuseumi, kultuuriteooria tippkeskuse, Tallinna Ülikooli ning Tartu…
Õpetaja iga liigutus võib näidata probleemi
Krista Mihkelsi väitekiri käsitleb õpetaja algatatud parandusi eesti algkoolitundides. Materjaliks on 440 minutit videosalvestusi 1., 2. ja 4. klassi tundidest, kus kokku leidus 264 parandus-sekventsi. Uurimus annab ülevaate verbaalsetest parandusalgatustest, kuid põhirõhk on mitteverbaalsete vahendite analüüsil nii rangelt parandussekventsi osana kui ka selle lähiümbruses. Täpselt vaadeldakse kehahoiakut ja liigutusi paranduse jooksul, selle eelpositsioonis ning lahenduses. Väitekiri jõuab intrigeeriva järelduseni, et koolitunnis ei määragi suhtlusüksusi niivõrd keelelised tegevused kui osalejate kehaline orientatsioon: näiteks võib probleemile osutada see, kui õpetaja vastuse lõppedes kummargile jääb, aga ka see, et kaardikepp ei liigu edasi järgmise ülesande juurde. Mitteverbaalsete vahenditega võib parandusprotsessi nii alustada kui…
Mälestuste varjuteatri vastu
„Allikate ülevaatamine ongi aeg-ajalt vajalik selleks, et ajalugu ei hakkaks meenutama telefonimängu, kus esialgne sõnum moondub tundmatuseni.”
Malle Salupere (kogumiku lakatekstist)
Kultuuriloole pühendatud raamatute puhul on alati üheks võtmeküsimuseks nende seos tänapäevaga. Kuivõrd võib teadmine ammu minevikus toimunud sündmustest meid mõjutada või kuidagi lihvida meie arusaamu iseenda ja teiste kohta, korrigeerida mõningaid vaateid ja lõpuks pakkuda ka nauditavat kultuuri (taas)avastamise võimalust? Kuigi Malle Salupere raamat „Kultuuriloolisi vaatlusi Tartu teljel” keskendub põhiliselt möödunud sajandite oludele ja inimestele, on selle kirglik ja poleemiline seos tänapäeva maailmaga väga teretulnud ning igati aktuaalne. Nagu ka tema eelmise kogumiku puhul („Tõed ja tõdemused. Sakste ja matside jalajäljed…
Kuidas Hurta kokku panna?
Jakob Hurdalt on mõtteloo sarjas varem ilmunud kogumik „Looja ees” (2005), nii et „Keelemehega” tõusis Hurt nende väheste hulka, kes kajastub sarjas rohkem kui ühe raamatuga. Internetis leiduvatest mõtteloo ülevaatetabelitest nähtub, et Karl Ast Rumorilt ja Lennart Merelt on ilmutatud kummaltki koguni kolm raamatut, kaks köidet on avaldatud lisaks Hurdale veel Juhan Luigalt, Uku Masingult, Ants Oraselt, Konstantin Pätsilt, Gustav Suitsult ja Jaan Tõnissonilt. Asjaolu, et sarja valik peegeldab selgelt peatoimetaja Hando Runneli ja tema mõttekaaslaste maitsemaailma ega anna piisavalt mitmekülgset ja terviklikku pilti eestlust mõjutanud mõttevooludest, on küllap põhjusega kritiseeritud,(1) aga Hurda koha pealt ei saa teise köite lisamisele…
Raudsepp: olemas!
Raamatuid ostetakse üldiselt kahel põhjusel. Esiteks muidugi lugemiseks. Muretsetakse endale raamat, viiakse koju ja loetakse läbi. Vahel, kui tegemist on eriti põneva teosega, siis ülikiiresti, raatsimata öösel magadagi, kui aga raamat eeldab rahulikku süvenemist, siis loetakse teda kiirustamata, tundes tekstist samasugust mõnu nagu aegamisi suus sulavast šokolaadist. Mõnda raamatut loetakse veel mitu korda ja pannakse ta seejärel riiulile kõige nähtavamasse kohta kui hädavajalik ning sagedasti kasutamist leidev tarbeese, mõni aga laenatakse igaveseks sugulasele või sõbrale, kuna teatakse juba ette, et ega seda enam teist korda kätte ei võta ja mis ta siis ikka niisama kapis vedeleb.
Teine põhjus raamatute ostmiseks on…
Tossutäkuga Euroopas, revolvriga Türgis
Kõigi kurtmiste kiuste on eesti suurkirjanikud ajapikku hakanud saama neile pühendunud uurijaid, kellel on jätkunud jõudu ja tahtmist artiklikeste asemel ka ulatuslikumaid, raamatu mõõtu käsitlusi ette võtta. Ma ei kõnele siin üldse tasemest, möönan vaid viimastel aastatel silma paistnud kirjanikubiograafiaid nagu näiteks Sirje Kiini „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (2009, 2., teoreetilise ballasti väljaheitmisega lugejasõbralikumaks tehtud trükk alapealkirjaga „Elu ja luule”, 2011), Leili Iheri „Gustav Suitsu jälil” (2011), Livia Viitoli „Eduard Vilde” (2012), Margit Mõistliku „On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust” (2011). Enamasti on sellistel puhkudel tegemist juba aastakümneid kestnud kiindumuse kaua oodatud viljaga,…
Eesti Kultuuriloolise Arhiivi laekumisi 2010–2012
2010
Eesti Kultuuriloolise Arhiivi (EKLA) kogud täienesid kultuuriajalooliste materjalidega traditsiooniliselt vabatahtlike annetustena. Suuremad laekumised käsikirjade kogusse olid Ralf Parve, Anton Vaarandi ja Ants Järve käsikirjalised arhiivid, juba varem üle antud personaalarhiividele tõid lisa August Eelmäe ja Erast Parmasto.
Hoiustati taas õpilaste iga-aastased ajalooalased võistlustööd, Ivar Vilde andis üle oma matkapäevikud aastatest 1953–2005, arvele võeti poolsada elulugu ning eluloovõistluse „Minu elu ja seltsitegevus” 31 laekunud tööd. Ei saa alahinnata ka kultuuriajalooliselt olulisi üksiklaekumisi.
Väliseesti materjalidest olid mahukamad erinevate Uppsala Eesti organisatsioonide ja Ilmar Loorandi arhiivid, mõlemad sisaldasid ka fotosid. Ottawa Eesti saatkonna vahendusel ja BaltHerNeti kaasabil jõudis kultuuriloolisesse arhiivi kõvaketas Ottawas Kanada Arhiivis ja…
Museaalne saaste
Mul on probleem.
Enne surma andis Debora Vaarandi mulle üle suure pataka Kersti Merilaasi kirju, mis too oli talle ligi kolmekümne aasta jooksul saatnud. Mida teeks korralik kodanik? Loovutaks need Kirjandusmuuseumile. Aga ma ei saa. Nimelt vannutab Kersti oma kirjades korduvalt Deborat, et too saadud kirjad põletaks: „Kõik Su kirjad ma põletan ära, ei maksa karta, tulevastele põlvedele ei jää midagi sorida. Tee Sina sedasama” (2. IV 1978). Ja põhjendab seda nii: „Meie omi kirju ju Kirjandusmuuseumi ei vii. Viimane asjaolu teebki mulle igasuguse kirjavahetuse vastikuks – kirjutad näiteks oma lapsepõlve kaaslasele, aga tuleb välja, et oled kirjutanud hoopis „rahvale”” (2.…
Lisandusi omakirjastuslike väljaannete arhipelaagi kaardistamiseks
Kogumiku „Seilates sadamata” põhiteksti autor ja koostaja Kersti Unt ning kaaskoostaja Marja Unt on teinud kiiduväärt katse anda teatud kogupilt 1960.–1980. aastate almanahhideajast.(1) Hannes Varblane on aga selle teose tutvustamise/arvustamise käigus teinud rea tähendusrikkaid vihjeid, mis paraku jäävad enamjaolt täpsustamata ja teabelises mõttes avamata. Näiteks toob H. Varblane ära raamatus esitatud periodiseeringu, olles eelnevalt teinud paljuütleva märkuse: „On antud ka almanahhiliikumise periodiseering, kuigi eks sedalaadi sedastamine jääb tahes-tahtmata vaieldavaks” (Varblane 2013: 66). Kuid toodud periodiseeringu algusaasta 1968 pole mitte vaieldav, vaid lausa väär. Raamatu tekstist küll selgub, et esimene almanahh „Hees” ilmus 1967. aastal, kuid miskipärast periodiseering sellest aastanumbrist ei…
Eksiil, trauma ja nostalgia Bernard Kangro „Sinises väravas”
On märkimisväärne, et Bernard Kangro esimesed neli Rootsis ilmunud romaani, „Igatsetud maa” (1949), „Kuma taevarannal” (1950), „Peipsi” (1954) ja „Taeva võtmed” (1956), ei kõnele eksiilist ja koduigatsusest, samal ajal kui Kangro luulesse sugenevad need teemad kohe pärast eksiili jõudmist ja omandavad sestpeale aina uusi variatsioone. „Nagu palavikugraafik haige peatsis peegeldab Kangro luule meie meeleolusid pagulaspõlves, ja sellel võib tuleviku jaoks olla koguni dokumentaalne väärtus. [—] See, mis „Põlenud puus”(1) oli olevik, lahtine valutav haav, on saanud minevikuks, kinnikasvanud armiks, mida võib julgemini puudutada, mis mõnikord ilmamuutuse puhul küll valu teeb, aga teinekord isegi ununema kipub”, kirjutab Karl Ristikivi 1950. aastate…
Kultuurimälu transmeedialisus
SISSEJUHATUS
Kunstitekstid(1) on oluliseks allikaks, mille põhjal kujuneb kultuurikandjate arusaam ajaloost. Nende toime sündmuste modelleerimisele kultuurimälus pole sugugi vähemtähtis ajalooteaduslike, pedagoogiliste või memuaarsete tekstide omast. Üht ja sama episoodi vahendavad teosed ei asetse kultuurimälus mitte eraldiseisvatena, vaid sulanduvad kokku uue tasandi tervikuks. Nii on õigustatud ka suure ajalise distantsiga või muude tunnuste poolest erinevate käsitluste koos vaatlemine. Artiklis uuritavaks materjaliks on kolmes erinevas meediumis eri aegadel loodud kunstitekstid, mille keskmes on üle mere põgenemised Teise maailmasõja ja Nõukogude okupatsiooni eest. Põhiküsimuseks on seejuures, kuidas mõjutavad ajaloosündmuse kujutamist erinevate meediumide väljendusvahendid, mis on loomulikult tihedalt seotud ka küsimustega autori stiilist, sotsiokultuurilisest kontekstist…
Lahjendamata Luther
Kui süsteem on välja kujunenud ning toimib tõhusalt – ja teiseneb vaid tasapisi –, ei ole traditsioonis püsimiseks tingimata tarviline algallikate uurimine. Keskajal ei vajanud külapreester piiblit.
Sada aastat tagasi, 1913. aastal, enne Esimese ilmasõja algust, kui luteri usu kirik oli Herrenkirche, kasutasid Eesti- ja Liivimaa pastorid, ka need, kes olid kohalike hulgast võrsunud, oma-vaheliseks suhtlemiseks saksa keelt. Ja nad olid gümnaasiumis omandanud korralikult ladina keele, nii et võisid vanas eas lustaias patseerides skandeerida peast Horatiuse värsse. Lugesid Lutherit originaalis, muidugi kui ikka lugesid. Maakeeles trükiti ainult „Väikest katekismust”, mis pidi leerilastel sõna-sõnalt peas olema.
Tollal ei muretsetud luterliku identiteedi pärast, mis…
Sada aastat tagasi, 1913. aastal, enne Esimese ilmasõja algust, kui luteri usu kirik oli Herrenkirche, kasutasid Eesti- ja Liivimaa pastorid, ka need, kes olid kohalike hulgast võrsunud, oma-vaheliseks suhtlemiseks saksa keelt. Ja nad olid gümnaasiumis omandanud korralikult ladina keele, nii et võisid vanas eas lustaias patseerides skandeerida peast Horatiuse värsse. Lugesid Lutherit originaalis, muidugi kui ikka lugesid. Maakeeles trükiti ainult „Väikest katekismust”, mis pidi leerilastel sõna-sõnalt peas olema.
Tollal ei muretsetud luterliku identiteedi pärast, mis…
Dialoog ja demarkatsioonijoon ajalooteaduse ja kirjanduse vahel
Essee põhineb kahel ettekandel: „Jaan Krossi (ja Lennart Mere) heitlused ajaloomuusaga” UTKK konverentsil „Ajalooromaan: poeetika ja poliitika” 9. märtsil 2012 ja „Historical fiction as cognitive instrument?” Tallinna Ülikooli 4. Juri Lotmani päevadel 8. juunil 2012.
Kultuuri moderniseerumine tähendab valdkondadevahelist tööjaotust. Seatakse sisse võimude lahusus; poliitika, kõlblus, kunst ja teadus hakkavad toimima oma seaduste järgi. Ometigi jääb spetsialistide kõrval roll ka sünteesijatele. Pinge spetsialiseerumise tsentrifugaal- ja sünteesi tsentripetaaljõu vahel avaldub igas kultuuris natukene isemoodi, vastavalt moderniseerumistee eripärale. Oma rolli mängib ka kultuuri suurus: väikeses kultuuris peab üks suurvaim ära tegema töö, mis suures jaotub mitme teaduskonna ja pädevussfääri vahel.
Tööjaotus kujuneb uusajal välja…
Aino Kallas: põgenemine ajalukku ja ajaloo eest
Kirjaniku ja inimesena oli Aino Kallas (1878–1956) piiripealne nagu kaheks jagatud hingega „Hundimõrsja” libahunt, kellega ta end loojanatuurina kõige enam samastas (vt Kallas 2012: 78): ühe jalaga Soomes, teisega Eestis, nimeka soome professori Julius Krohni tütar, abielus eesti rahvaluuleteadlase ja hilisema diplomaadi Oskar Kallasega, pidetu mõlemal kodumaal, otsimas juuri ja püüdlemas rahvusvahelist läbilööki, kirjutades soome keeles Eesti ajaloo ainetel. „Naine, kel oli aju”, kui tsiteerida ühe tema novelli pealkirja. See piiripealne asend (vt Olesk 2011) lubab esitada mitmes suunas küsimusi ja tõlgendusi mitte ainult Aino Kallase ja tema loomingu, vaid ka laiemalt XX sajandi alguse ühiskonna ja selle kirjanduslike peegelduste…
Rudolf Sirge ajalooromaanidest
1. SISSEJUHATUSEKS
Rudolf Sirge teoste uurimine pakub hea võimaluse vaadelda küsimust, mis varjatult kummitab tänapäeva kirjanduslikku mälu nii Eestis kui ilmselt ka teistes sarnase minevikuga maades: kuidas me saaksime ja peaksime lugema nõukogudeaegseid kirjandusteoseid, millel on teatav kirjanduslik väärtus, kuid mis ei sobi tänapäeva vastuvõturuumi ideoloogilisse raamistikku ning on seetõttu pidevalt (mõnikord õigustatud, mõnikord mitte) kahtluse all, et nad valetavad või moonutavad tõde? Rudolf Sirge ajalooromaanid on hea näide mitmes mõttes. Esiteks tõstatab ajalooromaani žanr ise tõepärasuse probleemi selgemini kui mõned teised žanrid. Teiseks, kuigi Sirge oli nõukoguliku kirjanduse kanooniline autor, ei saa teda kergesti sildistada „õukonnalaulikuks” selle sõna kõige pejoratiivsemas…
Mahtrad
Bernard Kangro sõnutsi tegi 1890. aastail ning sajandipöördel eesti algupärane romaan „esimesi arglikke samme, või õigemini, pikem jutustus hakkas tiitli all kandma pretensioonikamat liignimetust” (Kangro 1940: 332). Eduard Vilde nn ajaloolist triloogiat, romaane „Mahtra sõda” (1902), „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903) ja „Prohvet Maltsvet” (1908), tuleks seega pidada mitte kitsalt ajaloolise romaani alustekstiks eesti kirjanduses, vaid eestikeelse romaanivormi kinnistajaks üleüldse.(1) Kuid ajaloolise romaani mõiste raames võiks Vilde triloogiat käsitleda mitmest aspektist: 1) histoorilisuse ning fiktsionaalsuse suhted; 2) lähiminevikust kirjutamisega kaasnev avatus mitmesugustele suulistele ning kirjalikele allikatele, sellest tulenevalt ka teksti krobeline ehk kirju faktuur; 3) anakroonia probleemistik romaani kui…
Väljatung kui väljakutse
Tänan heade nõuannete eest uurimisrühma „Ajalooromaan kui kultuurimälu meedium” liikmeid, eriti Piret Peikerit ning samuti Marek Tamme.
Hellar Grabbi meenutab 1938. aasta üldlaulupeo ajal etendatud muistse vabadusvõitluse ainelist vabaõhulavastust „Maa vabaduse eest” nii: „Ratsanikud kihutasid väljaku ühest servast teise, sõdalased kisendasid ja jooksid rahva vahelt läbi, taprid tuhisesid, odad vihisesid ja laululaval käis armutu mõõgavõitlus, rahvarõivas naised leelotasid ja Eesti vanemad pidasid kõnesid. Poisile oli see kõik väga põnev ja rahvale meeldis” (2008: 172).(1) Militarism, rahvuslus ja etenduslikkus võtavad hästi kokku tendentsid, mis valitsesid 1930. aastate mälupoliitikat ehk minevikuga ringikäimist nii riiklikul, teaduslikul kui ka populaarsel tasandil.(2) Käesoleva artikli huvikeskmes seisab…
Ajaloost kirjanduseks ja tagasi
Kui me küsime, millest on tehtud ajalooline romaan, siis ühe olulise, võiks öelda, et defineeriva osa sellest moodustab ajalugu (vrd Suits 1938). Siinjuures ei olegi vahet, kas ajalooks pidada kunagi sündinud asju endid, nende representatsiooni ajalookirjutuses või mõlemat. Kui me ei tunneks ajalugu romaanist ära, ei suudaks me ka romaani ajaloolisena identifitseerida ja paigutaksime ta mõttes „Sõrmuste isanda” vaimus utoopiate sekka. Igal juhul ei ole üleliigne küsida, mismoodi suhestub ajalooline romaan teiste mineviku representeerimise viisidega. Vastuse otsimisel on võimalik vaadata mitmesse suunda: uurida mälestusi, muistiseid, monumente, poliitilisi narratiive vms. Omaette uurimisteema võiks olla, millised suhted valitsevad ajaloolise romaani ja ajalooteaduse…
Rahvusvaheline kultuurimälu ja ümberkirjutus Koidula „Juuditis”
Lydia Koidula jutustus „Juudit ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased” ilmus 1870. aastal, XIX sajandi rahvusliikumise kõrgajal, kuid esmapilgul tundub, et see jääb käärivast Eesti kontekstist üsna eemale. Tõenäoliselt on tegemist tõlkeadaptsioonilise teosega (sellest pikemalt järgmises alapeatükis), mille tegevus leiab aset pealkirjas mainitud Jamaica saarel aastal 1795. Sel aastal toimus Jamaical Prantsuse revolutsiooni kiiluvees teine maroonide sõda, kus kogukond maroone (mägedesse põgenenud orje) astus võitlusse kreooli istanduseomanike ja Briti sõjaväelaste vastu, viimaks siiski alla jäädes.(1) Osa jutustuse laiemast ajaloolisest taustast on ka naabruses aset leidnud tuntum Haiti revolutsioon (1791–1794), mis lõppes orjuse kaotamise ja maailma esimese mustanahaliste vabariigi asutamisega.
Ajalooliste sõjasündmustega põimuva…
Noorte hääled 2013
24. ja 25. aprillil toimus kaheksandat korda Eesti Rahva Muuseumi (ERM) ja Eesti Kirjandusmuuseumi ühiskonverents „Noorte hääled”. Noorte folkloristide kevadsessioon Kirjandusmuuseumis on toimunud 1978. aastast, etnoloogide kevadisi konverentse on peetud alates 1999. aastast. 2006. aastast on konverentse korraldatud üheskoos, eesmärgiks on noorte uurimisteemade tutvustamine laiemale ringile ning lootustandvate teadlaste avastamine.
Konverentsi ERM-i näitusemajas toimunud esimene pool algas ümberkorraldustega päevakavas – ilmnes, et kaks programmis olnud esinejat ei osale. Vältimaks konverentsipäeva alustamist pooletunnise tühimikuga, oli eksprompt-avaettekande nõus pidama Tartu Ülikooli (TÜ) etnoloogiaprofessor Art Leete. Leete on noortekonverentsidega lähedalt seotud: 1999. aastal algatas just tema nooretnoloogide foorumi ERM-is. Ettekandes (kaasautoriks Vladimir Lipin Komi…
Konverentsi ERM-i näitusemajas toimunud esimene pool algas ümberkorraldustega päevakavas – ilmnes, et kaks programmis olnud esinejat ei osale. Vältimaks konverentsipäeva alustamist pooletunnise tühimikuga, oli eksprompt-avaettekande nõus pidama Tartu Ülikooli (TÜ) etnoloogiaprofessor Art Leete. Leete on noortekonverentsidega lähedalt seotud: 1999. aastal algatas just tema nooretnoloogide foorumi ERM-is. Ettekandes (kaasautoriks Vladimir Lipin Komi…
Hubane tubakonverents Tallinnas
Eesti Kognitiivse Keeleteaduse Ühing (asutatud aastal 2006) pidas 29. aprillil Tallinnas Eesti Keele Instituudis korralise aastakonverentsi. Uurijate ettekannetes oli esindatud kognitiivse lähenemise eri suundi: nii kognitiivne grammatika kui ka metafooriteooria, lisaks konstruktsioonigrammatika ja kehapõhisuse hüpoteesist tõukuv eksperimentaalne psühholingvistika. Esindatud oli ka korpuste uurimine ja lisaks filosoofilisem lähenemine. Korraldajatel oli hea meel tõdeda, et esinejate seas oli nii kogenud õppejõude, doktorante kui ka tudengeid.
Piia Taremaa (TÜ) ettekanne „Verb, liikumine ja heli” käsitles huvitavat lõikumispiirkonda liikumis- ja hääleverbide vahel. Osutub, et hääleverbe kasutatakse sageli liikumise väljendamiseks (nt Ratas kääksutas õuele); täpsemat eritlemist leidis ettekandes see, kuidas hääleverbid liigituvad ja mis tingimustel saab…
Piia Taremaa (TÜ) ettekanne „Verb, liikumine ja heli” käsitles huvitavat lõikumispiirkonda liikumis- ja hääleverbide vahel. Osutub, et hääleverbe kasutatakse sageli liikumise väljendamiseks (nt Ratas kääksutas õuele); täpsemat eritlemist leidis ettekandes see, kuidas hääleverbid liigituvad ja mis tingimustel saab…
Lühikroonika
• 31. maist 2. juunini korraldasid Tallinna Ülikool ja SA Eesti Semiootika varamu 5. Juri Lotmani päevad, mille raames toimus rahvusvaheline konverents „Tekst ja auditoorium”. Keskenduti teksti pragmaatikale, eriti Lotmani tähendusloome alase mõtte potentsiaalile tänapäeva tekstiteooria jaoks ning humanitaar- ja ühiskonnateaduste jaoks laiemalt. Peaesinejad olid Mihhail Lotman (Tallinn) ja Suren Zoljan (Jerevan, ühisettekanne „Tekst kui multisemantiline ja polüfunktsionaalne objekt”) ning Stefano Garzonio (Pisa, „Vene muusikaline poeesia ja selle vastuvõtt ajaloolises perspektiivis”). Konverentsil osales 70 õpetlast 13 riigist. Eestist pidasid ettekanded Tõnu Viik, Oliver Laas, Sergei Dotsenko, Tatjana Kuzovkina, Tarass Boiko, Galina Ponomarjova, Tatjana Šor ja Irina Paert.
• 4.–7. juunini toimus…
• 4.–7. juunini toimus…
Eesti ajalooromaani poeetika ja poliitika
Francis Haskell (1971: 109) on tabavalt märkinud, et vaevalt on ühegi teise kunstižanri prestiiž teinud läbi drastilisema languse kui ka ajaloomaali oma. XIX sajandil valitses ajaloomaal akadeemilist kunstimaailma ning oli publiku ja tellijate jaoks ligitõmbav nii emotsionaalses kui intellektuaalses plaanis. Ometigi kaotas ta oma positsiooni XX sajandi alguses sedavõrd lõplikult, et praegu tunduvad isegi XIX sajandi tippkunstnike katsed ajalugu pildis taaselustada banaalsetena. Ajalooromaani langus ei ole olnud ehk nii dramaatiline, kuid ka see on ennekõike XIX sajandi žanr nii oma sisult, vormilt kui ka ideoloogialt. Ajalooromaani ja -pildi esiletõus oli seotud XIX sajandi alguse suurte sotsiaalsete ja kultuuriliste murrangutega: muutunud…
Kirjanike päevikutest Johannes Semperi näitel
„Võib arvata, ja on ka andmeid, et mõnelgi meie kirjanikest ei puudu päeviku laadi märkmed. Ent raske on meie oludes kujutleda, et neid avaldataks, või et mõni neist oleks kirjutatud avaldamise eesmärgiga. Ainus meil avaldatud kirjaniku päevik, Kr. J. Petersoni oma, on pigem väike mõttemärkmik kui päevik.”(1)
Nii kirjutas Johannes Semper aprillis 1940 Loomingus avaldatud essees „Kirjanike päevikud”. Vahepeal on olukord kõvasti muutunud – eesti kirjanike ja literaatide sulest on pärast Teist maailmasõda, eriti aga uuel sajandil, ilmunud järjest mahukaid päevikuid. Klassikaks on siin Aino Kallase vastav teos, mis ilmus Soomes juba 1950. aastatel. Torontos ja Lundis ilmunud tõlge eesti keelde…
Väitekiri suulise kõne grammatikast. Lõpuks ometi
20. veebruaril kaitses Tiit Hennoste esimesena Eestis suulise kõne grammatika alase väitekirja.
Hennoste on kogenud uurija ja suulise kõne temaatikaga tegelenud juba rohkem kui 15 aastat. Selle aja jooksul on ta pidanud suulise kõne grammatikast ettekandeid ja kirjutanud uurimistulemustest hulga artikleid. Kõik on oodanud tervikuks sidumist ja üldise raamistiku sees esitamist juba ammu. Nüüd ongi mõned valitud artiklid koondatud teema alla „Keele abil tehtavate sotsiaalsete tegevuste keeleline vormistamine suulises spontaanses eestikeelses suhtluses”.
Tiit Hennoste väitekiri koosneb seitsmest artiklist ja neid ühendavast raamiosast. Artiklid moodustavad mahuka terviku, nende valik on sisuliselt väga hästi põhjendatud. Kõik artiklid koonduvad doktoritöö peamise uurimiseesmärgi ümber ning käsitlevad…
Emakeele Seltsis
15. novembril 2012 Tallinnas toimunud Emakeele Seltsi kõnekoosolekul „Leksikaalsetest suhetest” kõlas kolm ettekannet.
Margit Langemets käsitles oma ettekandes semantilisi tüüpe teoorias ja praktikas (eesti keele tesauruses, uue üheköitelise eesti keele sõnaraamatu koostamisel), ennekõike nende võimalikku tulu tegeliku keelekasutuse analüüsimisel korpusematerjali põhjal, samuti polüseemia tuvastamise ja esitamise abivahendina leksikograafias.
Heili Orava ettekanne „Eesti Wordneti leksikaalne teadmus” keskendus uuema põlvkonna arvutisõnastiku, Eesti Wordneti leksikaalsetele suhetele. Leiti, et keeletehnoloogias on sellised andmebaasid endiselt uudsed (ennekõike mõistetevaheliste seoste poolest) ja nende potentsiaal kasutamata. Üheks põhjuseks on semantiliste suhete ebaregulaarsus, esindatud on vaid lingvistiliselt olulised suhted, kuid kontekstist sõltuvad ähmased suhted jäävad tihti fikseerimata.
Asta Õim rõhutas oma…
Margit Langemets käsitles oma ettekandes semantilisi tüüpe teoorias ja praktikas (eesti keele tesauruses, uue üheköitelise eesti keele sõnaraamatu koostamisel), ennekõike nende võimalikku tulu tegeliku keelekasutuse analüüsimisel korpusematerjali põhjal, samuti polüseemia tuvastamise ja esitamise abivahendina leksikograafias.
Heili Orava ettekanne „Eesti Wordneti leksikaalne teadmus” keskendus uuema põlvkonna arvutisõnastiku, Eesti Wordneti leksikaalsetele suhetele. Leiti, et keeletehnoloogias on sellised andmebaasid endiselt uudsed (ennekõike mõistetevaheliste seoste poolest) ja nende potentsiaal kasutamata. Üheks põhjuseks on semantiliste suhete ebaregulaarsus, esindatud on vaid lingvistiliselt olulised suhted, kuid kontekstist sõltuvad ähmased suhted jäävad tihti fikseerimata.
Asta Õim rõhutas oma…