Rubriik
Valdkond
Aasta
Lisandusi omakirjastuslike väljaannete arhipelaagi kaardistamiseks
Kogumiku „Seilates sadamata” põhiteksti autor ja koostaja Kersti Unt ning kaaskoostaja Marja Unt on teinud kiiduväärt katse anda teatud kogupilt 1960.–1980. aastate almanahhideajast.(1) Hannes Varblane on aga selle teose tutvustamise/arvustamise käigus teinud rea tähendusrikkaid vihjeid, mis paraku jäävad enamjaolt täpsustamata ja teabelises mõttes avamata. Näiteks toob H. Varblane ära raamatus esitatud periodiseeringu, olles eelnevalt teinud paljuütleva märkuse: „On antud ka almanahhiliikumise periodiseering, kuigi eks sedalaadi sedastamine jääb tahes-tahtmata vaieldavaks” (Varblane 2013: 66). Kuid toodud periodiseeringu algusaasta 1968 pole mitte vaieldav, vaid lausa väär. Raamatu tekstist küll selgub, et esimene almanahh „Hees” ilmus 1967. aastal, kuid miskipärast periodiseering sellest aastanumbrist ei…
Eksiil, trauma ja nostalgia Bernard Kangro „Sinises väravas”
On märkimisväärne, et Bernard Kangro esimesed neli Rootsis ilmunud romaani, „Igatsetud maa” (1949), „Kuma taevarannal” (1950), „Peipsi” (1954) ja „Taeva võtmed” (1956), ei kõnele eksiilist ja koduigatsusest, samal ajal kui Kangro luulesse sugenevad need teemad kohe pärast eksiili jõudmist ja omandavad sestpeale aina uusi variatsioone. „Nagu palavikugraafik haige peatsis peegeldab Kangro luule meie meeleolusid pagulaspõlves, ja sellel võib tuleviku jaoks olla koguni dokumentaalne väärtus. [—] See, mis „Põlenud puus”(1) oli olevik, lahtine valutav haav, on saanud minevikuks, kinnikasvanud armiks, mida võib julgemini puudutada, mis mõnikord ilmamuutuse puhul küll valu teeb, aga teinekord isegi ununema kipub”, kirjutab Karl Ristikivi 1950. aastate…
Kultuurimälu transmeedialisus
SISSEJUHATUS
Kunstitekstid(1) on oluliseks allikaks, mille põhjal kujuneb kultuurikandjate arusaam ajaloost. Nende toime sündmuste modelleerimisele kultuurimälus pole sugugi vähemtähtis ajalooteaduslike, pedagoogiliste või memuaarsete tekstide omast. Üht ja sama episoodi vahendavad teosed ei asetse kultuurimälus mitte eraldiseisvatena, vaid sulanduvad kokku uue tasandi tervikuks. Nii on õigustatud ka suure ajalise distantsiga või muude tunnuste poolest erinevate käsitluste koos vaatlemine. Artiklis uuritavaks materjaliks on kolmes erinevas meediumis eri aegadel loodud kunstitekstid, mille keskmes on üle mere põgenemised Teise maailmasõja ja Nõukogude okupatsiooni eest. Põhiküsimuseks on seejuures, kuidas mõjutavad ajaloosündmuse kujutamist erinevate meediumide väljendusvahendid, mis on loomulikult tihedalt seotud ka küsimustega autori stiilist, sotsiokultuurilisest kontekstist…
Lahjendamata Luther
Kui süsteem on välja kujunenud ning toimib tõhusalt – ja teiseneb vaid tasapisi –, ei ole traditsioonis püsimiseks tingimata tarviline algallikate uurimine. Keskajal ei vajanud külapreester piiblit.
Sada aastat tagasi, 1913. aastal, enne Esimese ilmasõja algust, kui luteri usu kirik oli Herrenkirche, kasutasid Eesti- ja Liivimaa pastorid, ka need, kes olid kohalike hulgast võrsunud, oma-vaheliseks suhtlemiseks saksa keelt. Ja nad olid gümnaasiumis omandanud korralikult ladina keele, nii et võisid vanas eas lustaias patseerides skandeerida peast Horatiuse värsse. Lugesid Lutherit originaalis, muidugi kui ikka lugesid. Maakeeles trükiti ainult „Väikest katekismust”, mis pidi leerilastel sõna-sõnalt peas olema.
Tollal ei muretsetud luterliku identiteedi pärast, mis…
Sada aastat tagasi, 1913. aastal, enne Esimese ilmasõja algust, kui luteri usu kirik oli Herrenkirche, kasutasid Eesti- ja Liivimaa pastorid, ka need, kes olid kohalike hulgast võrsunud, oma-vaheliseks suhtlemiseks saksa keelt. Ja nad olid gümnaasiumis omandanud korralikult ladina keele, nii et võisid vanas eas lustaias patseerides skandeerida peast Horatiuse värsse. Lugesid Lutherit originaalis, muidugi kui ikka lugesid. Maakeeles trükiti ainult „Väikest katekismust”, mis pidi leerilastel sõna-sõnalt peas olema.
Tollal ei muretsetud luterliku identiteedi pärast, mis…
Dialoog ja demarkatsioonijoon ajalooteaduse ja kirjanduse vahel
Essee põhineb kahel ettekandel: „Jaan Krossi (ja Lennart Mere) heitlused ajaloomuusaga” UTKK konverentsil „Ajalooromaan: poeetika ja poliitika” 9. märtsil 2012 ja „Historical fiction as cognitive instrument?” Tallinna Ülikooli 4. Juri Lotmani päevadel 8. juunil 2012.
Kultuuri moderniseerumine tähendab valdkondadevahelist tööjaotust. Seatakse sisse võimude lahusus; poliitika, kõlblus, kunst ja teadus hakkavad toimima oma seaduste järgi. Ometigi jääb spetsialistide kõrval roll ka sünteesijatele. Pinge spetsialiseerumise tsentrifugaal- ja sünteesi tsentripetaaljõu vahel avaldub igas kultuuris natukene isemoodi, vastavalt moderniseerumistee eripärale. Oma rolli mängib ka kultuuri suurus: väikeses kultuuris peab üks suurvaim ära tegema töö, mis suures jaotub mitme teaduskonna ja pädevussfääri vahel.
Tööjaotus kujuneb uusajal välja…
Aino Kallas: põgenemine ajalukku ja ajaloo eest
Kirjaniku ja inimesena oli Aino Kallas (1878–1956) piiripealne nagu kaheks jagatud hingega „Hundimõrsja” libahunt, kellega ta end loojanatuurina kõige enam samastas (vt Kallas 2012: 78): ühe jalaga Soomes, teisega Eestis, nimeka soome professori Julius Krohni tütar, abielus eesti rahvaluuleteadlase ja hilisema diplomaadi Oskar Kallasega, pidetu mõlemal kodumaal, otsimas juuri ja püüdlemas rahvusvahelist läbilööki, kirjutades soome keeles Eesti ajaloo ainetel. „Naine, kel oli aju”, kui tsiteerida ühe tema novelli pealkirja. See piiripealne asend (vt Olesk 2011) lubab esitada mitmes suunas küsimusi ja tõlgendusi mitte ainult Aino Kallase ja tema loomingu, vaid ka laiemalt XX sajandi alguse ühiskonna ja selle kirjanduslike peegelduste…
Rudolf Sirge ajalooromaanidest
1. SISSEJUHATUSEKS
Rudolf Sirge teoste uurimine pakub hea võimaluse vaadelda küsimust, mis varjatult kummitab tänapäeva kirjanduslikku mälu nii Eestis kui ilmselt ka teistes sarnase minevikuga maades: kuidas me saaksime ja peaksime lugema nõukogudeaegseid kirjandusteoseid, millel on teatav kirjanduslik väärtus, kuid mis ei sobi tänapäeva vastuvõturuumi ideoloogilisse raamistikku ning on seetõttu pidevalt (mõnikord õigustatud, mõnikord mitte) kahtluse all, et nad valetavad või moonutavad tõde? Rudolf Sirge ajalooromaanid on hea näide mitmes mõttes. Esiteks tõstatab ajalooromaani žanr ise tõepärasuse probleemi selgemini kui mõned teised žanrid. Teiseks, kuigi Sirge oli nõukoguliku kirjanduse kanooniline autor, ei saa teda kergesti sildistada „õukonnalaulikuks” selle sõna kõige pejoratiivsemas…
Mahtrad
Bernard Kangro sõnutsi tegi 1890. aastail ning sajandipöördel eesti algupärane romaan „esimesi arglikke samme, või õigemini, pikem jutustus hakkas tiitli all kandma pretensioonikamat liignimetust” (Kangro 1940: 332). Eduard Vilde nn ajaloolist triloogiat, romaane „Mahtra sõda” (1902), „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (1903) ja „Prohvet Maltsvet” (1908), tuleks seega pidada mitte kitsalt ajaloolise romaani alustekstiks eesti kirjanduses, vaid eestikeelse romaanivormi kinnistajaks üleüldse.(1) Kuid ajaloolise romaani mõiste raames võiks Vilde triloogiat käsitleda mitmest aspektist: 1) histoorilisuse ning fiktsionaalsuse suhted; 2) lähiminevikust kirjutamisega kaasnev avatus mitmesugustele suulistele ning kirjalikele allikatele, sellest tulenevalt ka teksti krobeline ehk kirju faktuur; 3) anakroonia probleemistik romaani kui…
Väljatung kui väljakutse
Tänan heade nõuannete eest uurimisrühma „Ajalooromaan kui kultuurimälu meedium” liikmeid, eriti Piret Peikerit ning samuti Marek Tamme.
Hellar Grabbi meenutab 1938. aasta üldlaulupeo ajal etendatud muistse vabadusvõitluse ainelist vabaõhulavastust „Maa vabaduse eest” nii: „Ratsanikud kihutasid väljaku ühest servast teise, sõdalased kisendasid ja jooksid rahva vahelt läbi, taprid tuhisesid, odad vihisesid ja laululaval käis armutu mõõgavõitlus, rahvarõivas naised leelotasid ja Eesti vanemad pidasid kõnesid. Poisile oli see kõik väga põnev ja rahvale meeldis” (2008: 172).(1) Militarism, rahvuslus ja etenduslikkus võtavad hästi kokku tendentsid, mis valitsesid 1930. aastate mälupoliitikat ehk minevikuga ringikäimist nii riiklikul, teaduslikul kui ka populaarsel tasandil.(2) Käesoleva artikli huvikeskmes seisab…
Ajaloost kirjanduseks ja tagasi
Kui me küsime, millest on tehtud ajalooline romaan, siis ühe olulise, võiks öelda, et defineeriva osa sellest moodustab ajalugu (vrd Suits 1938). Siinjuures ei olegi vahet, kas ajalooks pidada kunagi sündinud asju endid, nende representatsiooni ajalookirjutuses või mõlemat. Kui me ei tunneks ajalugu romaanist ära, ei suudaks me ka romaani ajaloolisena identifitseerida ja paigutaksime ta mõttes „Sõrmuste isanda” vaimus utoopiate sekka. Igal juhul ei ole üleliigne küsida, mismoodi suhestub ajalooline romaan teiste mineviku representeerimise viisidega. Vastuse otsimisel on võimalik vaadata mitmesse suunda: uurida mälestusi, muistiseid, monumente, poliitilisi narratiive vms. Omaette uurimisteema võiks olla, millised suhted valitsevad ajaloolise romaani ja ajalooteaduse…
Rahvusvaheline kultuurimälu ja ümberkirjutus Koidula „Juuditis”
Lydia Koidula jutustus „Juudit ehk Jamaika saare viimsed Maroonlased” ilmus 1870. aastal, XIX sajandi rahvusliikumise kõrgajal, kuid esmapilgul tundub, et see jääb käärivast Eesti kontekstist üsna eemale. Tõenäoliselt on tegemist tõlkeadaptsioonilise teosega (sellest pikemalt järgmises alapeatükis), mille tegevus leiab aset pealkirjas mainitud Jamaica saarel aastal 1795. Sel aastal toimus Jamaical Prantsuse revolutsiooni kiiluvees teine maroonide sõda, kus kogukond maroone (mägedesse põgenenud orje) astus võitlusse kreooli istanduseomanike ja Briti sõjaväelaste vastu, viimaks siiski alla jäädes.(1) Osa jutustuse laiemast ajaloolisest taustast on ka naabruses aset leidnud tuntum Haiti revolutsioon (1791–1794), mis lõppes orjuse kaotamise ja maailma esimese mustanahaliste vabariigi asutamisega.
Ajalooliste sõjasündmustega põimuva…
Noorte hääled 2013
24. ja 25. aprillil toimus kaheksandat korda Eesti Rahva Muuseumi (ERM) ja Eesti Kirjandusmuuseumi ühiskonverents „Noorte hääled”. Noorte folkloristide kevadsessioon Kirjandusmuuseumis on toimunud 1978. aastast, etnoloogide kevadisi konverentse on peetud alates 1999. aastast. 2006. aastast on konverentse korraldatud üheskoos, eesmärgiks on noorte uurimisteemade tutvustamine laiemale ringile ning lootustandvate teadlaste avastamine.
Konverentsi ERM-i näitusemajas toimunud esimene pool algas ümberkorraldustega päevakavas – ilmnes, et kaks programmis olnud esinejat ei osale. Vältimaks konverentsipäeva alustamist pooletunnise tühimikuga, oli eksprompt-avaettekande nõus pidama Tartu Ülikooli (TÜ) etnoloogiaprofessor Art Leete. Leete on noortekonverentsidega lähedalt seotud: 1999. aastal algatas just tema nooretnoloogide foorumi ERM-is. Ettekandes (kaasautoriks Vladimir Lipin Komi…
Konverentsi ERM-i näitusemajas toimunud esimene pool algas ümberkorraldustega päevakavas – ilmnes, et kaks programmis olnud esinejat ei osale. Vältimaks konverentsipäeva alustamist pooletunnise tühimikuga, oli eksprompt-avaettekande nõus pidama Tartu Ülikooli (TÜ) etnoloogiaprofessor Art Leete. Leete on noortekonverentsidega lähedalt seotud: 1999. aastal algatas just tema nooretnoloogide foorumi ERM-is. Ettekandes (kaasautoriks Vladimir Lipin Komi…
Hubane tubakonverents Tallinnas
Eesti Kognitiivse Keeleteaduse Ühing (asutatud aastal 2006) pidas 29. aprillil Tallinnas Eesti Keele Instituudis korralise aastakonverentsi. Uurijate ettekannetes oli esindatud kognitiivse lähenemise eri suundi: nii kognitiivne grammatika kui ka metafooriteooria, lisaks konstruktsioonigrammatika ja kehapõhisuse hüpoteesist tõukuv eksperimentaalne psühholingvistika. Esindatud oli ka korpuste uurimine ja lisaks filosoofilisem lähenemine. Korraldajatel oli hea meel tõdeda, et esinejate seas oli nii kogenud õppejõude, doktorante kui ka tudengeid.
Piia Taremaa (TÜ) ettekanne „Verb, liikumine ja heli” käsitles huvitavat lõikumispiirkonda liikumis- ja hääleverbide vahel. Osutub, et hääleverbe kasutatakse sageli liikumise väljendamiseks (nt Ratas kääksutas õuele); täpsemat eritlemist leidis ettekandes see, kuidas hääleverbid liigituvad ja mis tingimustel saab…
Piia Taremaa (TÜ) ettekanne „Verb, liikumine ja heli” käsitles huvitavat lõikumispiirkonda liikumis- ja hääleverbide vahel. Osutub, et hääleverbe kasutatakse sageli liikumise väljendamiseks (nt Ratas kääksutas õuele); täpsemat eritlemist leidis ettekandes see, kuidas hääleverbid liigituvad ja mis tingimustel saab…
Lühikroonika
• 31. maist 2. juunini korraldasid Tallinna Ülikool ja SA Eesti Semiootika varamu 5. Juri Lotmani päevad, mille raames toimus rahvusvaheline konverents „Tekst ja auditoorium”. Keskenduti teksti pragmaatikale, eriti Lotmani tähendusloome alase mõtte potentsiaalile tänapäeva tekstiteooria jaoks ning humanitaar- ja ühiskonnateaduste jaoks laiemalt. Peaesinejad olid Mihhail Lotman (Tallinn) ja Suren Zoljan (Jerevan, ühisettekanne „Tekst kui multisemantiline ja polüfunktsionaalne objekt”) ning Stefano Garzonio (Pisa, „Vene muusikaline poeesia ja selle vastuvõtt ajaloolises perspektiivis”). Konverentsil osales 70 õpetlast 13 riigist. Eestist pidasid ettekanded Tõnu Viik, Oliver Laas, Sergei Dotsenko, Tatjana Kuzovkina, Tarass Boiko, Galina Ponomarjova, Tatjana Šor ja Irina Paert.
• 4.–7. juunini toimus…
• 4.–7. juunini toimus…
Eesti ajalooromaani poeetika ja poliitika
Francis Haskell (1971: 109) on tabavalt märkinud, et vaevalt on ühegi teise kunstižanri prestiiž teinud läbi drastilisema languse kui ka ajaloomaali oma. XIX sajandil valitses ajaloomaal akadeemilist kunstimaailma ning oli publiku ja tellijate jaoks ligitõmbav nii emotsionaalses kui intellektuaalses plaanis. Ometigi kaotas ta oma positsiooni XX sajandi alguses sedavõrd lõplikult, et praegu tunduvad isegi XIX sajandi tippkunstnike katsed ajalugu pildis taaselustada banaalsetena. Ajalooromaani langus ei ole olnud ehk nii dramaatiline, kuid ka see on ennekõike XIX sajandi žanr nii oma sisult, vormilt kui ka ideoloogialt. Ajalooromaani ja -pildi esiletõus oli seotud XIX sajandi alguse suurte sotsiaalsete ja kultuuriliste murrangutega: muutunud…
Kirjanike päevikutest Johannes Semperi näitel
„Võib arvata, ja on ka andmeid, et mõnelgi meie kirjanikest ei puudu päeviku laadi märkmed. Ent raske on meie oludes kujutleda, et neid avaldataks, või et mõni neist oleks kirjutatud avaldamise eesmärgiga. Ainus meil avaldatud kirjaniku päevik, Kr. J. Petersoni oma, on pigem väike mõttemärkmik kui päevik.”(1)
Nii kirjutas Johannes Semper aprillis 1940 Loomingus avaldatud essees „Kirjanike päevikud”. Vahepeal on olukord kõvasti muutunud – eesti kirjanike ja literaatide sulest on pärast Teist maailmasõda, eriti aga uuel sajandil, ilmunud järjest mahukaid päevikuid. Klassikaks on siin Aino Kallase vastav teos, mis ilmus Soomes juba 1950. aastatel. Torontos ja Lundis ilmunud tõlge eesti keelde…
Väitekiri suulise kõne grammatikast. Lõpuks ometi
20. veebruaril kaitses Tiit Hennoste esimesena Eestis suulise kõne grammatika alase väitekirja.
Hennoste on kogenud uurija ja suulise kõne temaatikaga tegelenud juba rohkem kui 15 aastat. Selle aja jooksul on ta pidanud suulise kõne grammatikast ettekandeid ja kirjutanud uurimistulemustest hulga artikleid. Kõik on oodanud tervikuks sidumist ja üldise raamistiku sees esitamist juba ammu. Nüüd ongi mõned valitud artiklid koondatud teema alla „Keele abil tehtavate sotsiaalsete tegevuste keeleline vormistamine suulises spontaanses eestikeelses suhtluses”.
Tiit Hennoste väitekiri koosneb seitsmest artiklist ja neid ühendavast raamiosast. Artiklid moodustavad mahuka terviku, nende valik on sisuliselt väga hästi põhjendatud. Kõik artiklid koonduvad doktoritöö peamise uurimiseesmärgi ümber ning käsitlevad…
Emakeele Seltsis
15. novembril 2012 Tallinnas toimunud Emakeele Seltsi kõnekoosolekul „Leksikaalsetest suhetest” kõlas kolm ettekannet.
Margit Langemets käsitles oma ettekandes semantilisi tüüpe teoorias ja praktikas (eesti keele tesauruses, uue üheköitelise eesti keele sõnaraamatu koostamisel), ennekõike nende võimalikku tulu tegeliku keelekasutuse analüüsimisel korpusematerjali põhjal, samuti polüseemia tuvastamise ja esitamise abivahendina leksikograafias.
Heili Orava ettekanne „Eesti Wordneti leksikaalne teadmus” keskendus uuema põlvkonna arvutisõnastiku, Eesti Wordneti leksikaalsetele suhetele. Leiti, et keeletehnoloogias on sellised andmebaasid endiselt uudsed (ennekõike mõistetevaheliste seoste poolest) ja nende potentsiaal kasutamata. Üheks põhjuseks on semantiliste suhete ebaregulaarsus, esindatud on vaid lingvistiliselt olulised suhted, kuid kontekstist sõltuvad ähmased suhted jäävad tihti fikseerimata.
Asta Õim rõhutas oma…
Margit Langemets käsitles oma ettekandes semantilisi tüüpe teoorias ja praktikas (eesti keele tesauruses, uue üheköitelise eesti keele sõnaraamatu koostamisel), ennekõike nende võimalikku tulu tegeliku keelekasutuse analüüsimisel korpusematerjali põhjal, samuti polüseemia tuvastamise ja esitamise abivahendina leksikograafias.
Heili Orava ettekanne „Eesti Wordneti leksikaalne teadmus” keskendus uuema põlvkonna arvutisõnastiku, Eesti Wordneti leksikaalsetele suhetele. Leiti, et keeletehnoloogias on sellised andmebaasid endiselt uudsed (ennekõike mõistetevaheliste seoste poolest) ja nende potentsiaal kasutamata. Üheks põhjuseks on semantiliste suhete ebaregulaarsus, esindatud on vaid lingvistiliselt olulised suhted, kuid kontekstist sõltuvad ähmased suhted jäävad tihti fikseerimata.
Asta Õim rõhutas oma…
Eleegia kaduvale ülikoolile
Rein Veidemanni nüüd juba kahe romaani peategelane Andreas Wiik on suure südamega mees. Jättes kõrvale eelmise romaani „Lastekodu” (2003), nähtub igavikueelseski tunnis, et Wiigi südamesse mahub mitu naist alates õppejõust kuni tudengini, paar seaduslikku kaasat, Wiigi vaimne isa Karl Moorits ja rahvusülikool kõigi oma sammastega. Takkapihta ka Eesti Vabariik tervikuna. Sest mille muu kui Eesti riigi kodanikkonda alma mater’i nisad imetama on asutatud ja seatud. Kui asjad on paigast ära rahvusülikoolis, loksuvad need kreeni hiljemalt järgmisena ka riigis.
Nagu Wiigil, nii on jätkunud ka tema loojal Veidemannil hoogu ja elaani kuldseiks nimetatud kuuekümnendate lõpust läbi s***te seitsmekümnendate kuni iseseisvuse taastamiseni, otsekui…
Koiaugud raudeesriides
Alguseks pean teatama, et publitseeritud kirjavahetused pole kuulunud mu lemmiklektüüri hulka. Pean nende avaldamist kasutuks asendustegevuseks, selmet kirjutada uurimusi, kus talletatud kirjad võiksid olla allikmaterjaliks. Huvitada võivad need vaid kitsast eriteadlaste ringi ja ehk ka teatud tüüpe, kellel on vastupandamatu huvi võõraste erakirjade lugemise vastu, mida üldiselt pole peetud heaks tooniks. Jaan Roos on oma päevikus öelnud, et mälestuste kirjutamine on puhtas pesus esinemine. Veel enam kehtib see metafoor teisele inimesele saadetud kirjade kohta: igaüks tahab neis ikka parema ja targemana näida ning mingit tõde sealt otsida on mõttetu. Vanad kommunistid, kelle kirju on avaldatud, valetavad niikuinii ning ausad inimesed…
Doktorikool „Tõde ja meetod: väärtustest vabaduseni”
Humanitaarteadused on Eestis ajalooliselt olnud suhteliselt hinnatud, viimasel ajal ning eriti XXI sajandi edenedes on niisugune tunnustus aga oluliselt kõikuma löönud. Tõtt-öelda osutub humanitaarteaduste positsioon olevat poleemiline päris ulatuslikult, vähemalt Euroopa lõikes kindlasti. Need arengud on omakorda sundinud meid n-ö ridu koondama, leidmaks uusi lahendusi tekkinud oludega hakkama saamiseks. Üheks abivahendiks sel teel võib pidada interdistsiplinaarsust, st mitmekesiste võimaluste teadvustamist ja rakendamist ning koostöövormide ja -võimaluste otsimist. Koostöövajadust kannustab tahe ühise eesmärgi nimel lahkhelid ületada, ent kaunitel ideaalidel on ka pragmaatilised põhjused, nagu võimalus hankida majanduslikku tuge. Tulemiks on võrgustike loomine, sidemete sõlmimine nii distsipliini sees kui ka väljas, kooli…
Konverents „Läänemeresoome keeled, kultuurid ja kohavaim”
7.–8. märtsil toimus Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi ning kultuuriteaduste ja kunstide instituudi ühisel korraldamisel rahvusvaheline konverents, mis oli pühendatud Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitprofessorile Tiit-Rein Viitsole, kes tähistas konverentsi eel 75. sünnipäeva.
Kummardusena Tiit-Rein Viitso uurimisvaldkondade mitmekesisusele ja avarusele kandis konverents pealkirja „Läänemeresoome keeled, kultuurid ja kohavaim”, ettekandeid peeti eesti, soome, vepsa, inglise ja vene keeles.
Kõrvale jäeti eesti- ja soomekesksed teemakäsitlused ning keskenduti ennekõike väiksematele läänemeresoome keeltele ja rahvastele. Paljude ettekannetega oli esindatud vepsa temaatika, kõige rohkem oli liivi keelt ja liivlaste kultuuri- ja ajalugu käsitlevaid ettekandeid. Kaks mahukat konverentsipäeva pakkusid osalejatele võimalust kaasa mõelda kahes paralleelsektsioonis peetud 37 ettekandele…
In memoriam. Professor Valdek Pall
Ühel päikselisel aprillikuu päeval lahkus meie hulgast Tallinna Ülikooli emeriitprofessor, väljapaistev lingvist, F. J. Wiedemanni keeleauhinna laureaat, filoloogiadoktor Valdek Pall.
Valdek Pall sündis 30. juunil 1927 Tartumaal Laius-Tähkvere vallas Pedasi külas. Mitme kooli kaudu jõudis ta 1947 Tartu Riiklikku ülikooli, mille lõpetas 1952 soome-ugri keelte alal, täpsemaks erialaks mordva keeled. Mordva keelte aegade ja kõneviiside uurimine viis Valdek Palli ka kandidaadikraadini 1955. Sealtpeale oli Valdek Palli töökäik seotud põhiliselt Tallinna Pedagoogilise Instituudi/Tallinna Pedagoogikaülikooli ning Keele ja Kirjanduse Instituudi/Eesti Keele Instituudiga. Õpetamine TPedI-s/TPÜ-s on küll olnud Valdek Palli oluline töötahk, kuid siiski vaid ääristanud tema teadlasteed. Ehkki tema esimesed publikatsioonid olid mordva…
Lühikroonika
• 9.–10. maini leidis Tartu Ülikooli saksa filoloogia osakonnas aset kirjandusteaduslik konverents „Tartu ja Riia kirjandus” („Tartu und Riga in der Literatur”). Konverentsil rõhutati nende kahe linna rolli Liivimaal ja otsiti vastuseid küsimusele, kuidas need linnad on leidnud peegeldamist kirjanduses. Komparativistliku suunitlusega konverentsil kohtusid saksa, eesti, läti, slaavi ja klassikalised filoloogid Göttingenist, Tartust ja Riiast.
• 16.–18. maini toimus Tartus Saksa Keele ja Luule Akadeemia (Deutsche Akademie für Sprache und Dichtung) kevadkonverents. Tartusse olid tulnud selle akadeemia liikmed – kirjanikud, luuletajad, tõlkijad, keele- ja kirjandusteadlased, ajaloolased, filosoofid –, et vahetada kogemusi Eesti kolleegidega. Lisaks ettekannete kuulamisele ja autoritega kohtumisele anti üle…
• 16.–18. maini toimus Tartus Saksa Keele ja Luule Akadeemia (Deutsche Akademie für Sprache und Dichtung) kevadkonverents. Tartusse olid tulnud selle akadeemia liikmed – kirjanikud, luuletajad, tõlkijad, keele- ja kirjandusteadlased, ajaloolased, filosoofid –, et vahetada kogemusi Eesti kolleegidega. Lisaks ettekannete kuulamisele ja autoritega kohtumisele anti üle…
Kääbustest ja hiiglastest
Dokumentaalfilmis „Derrida”(1) (2002) küsib ajakirjanik Amy Kofman filosoof Jacques Derrida raamatukokku astudes, kas too on lugenud kõiki neid raamatuid. Derrida vastab justkui teravmeelitsedes, et „sugugi mitte, ainult nelja”, kuid lisab pärast väikest järelemõtlemist: „Ent selle eest väga põhjalikult.” Selline sentiment lugemise suhtes ei ole mõistagi midagi uut. Inglise esseist Francis Osborne kirjutab XVII sajandi keskpaigas oma pojale nõuandeks, et too ei langeks üliagara lugemise ohvriks, sest „vähesed raamatud, mis on hästi läbi töötatud ja põhjalikult läbi seeditud, toidavad arusaamist paremini kui sajad, mida on vaid põgusalt mälutud” (vt Frasca-Spada, Jardine 2000: 302–303).
Põhimõtteliselt sedasama märgati juba varakeskajal: lugeda on võimalik rohkem…
Etümoloogilisi märkmeid (XIV)
a s i m a
Eesti keele seletav sõnaraamat peab verbi asima murdeliseks ja annab selle tähenduseks ’kahmama, krahmama, rabama’ (EKSS 1: 158). Suur murdesõnaraamat pakub sama sõna tähenduseks ’kinni haarama, kinni võtma’ (EMS I: 472). Ehkki määratlused on lähedased, tundub murdesõnaraamatus kasutatud ’haarama’ (resp. ’kinni haarama’) universaalsem ja hõlmavam ka seletava sõnaraamatu lausenäidetest lähtudes: Asis ’haaras’ tüdrukul ümbert kinni. Asisin ’haarasin’ viljakoti sülle. Poisid läksid rüselema, asisid ’haarasid’ teineteisel rinnust kinni.
Murdeliselt on asima põhiliselt Kirde- ja Ida-Eesti sõna, mille kompaktne levila ulatub XX sajandi murdekogude andmeil kirderannikult Kodavereni (VMS I: 53). Eesti Keele Instituudi kirjakeele arhiivis pärinevad selle sõna esimesed…
Kaua oodatud sõnaraamat
Rahvusvahelisel liivi keele ja kultuuri aastal 2011 ilmus trükist märkimisväärne hulk liivi keelt, kultuuri ja ajalugu tutvustavaid raamatuid. Loodeti väga, et aasta saab pidulikult lõpetada värskelt trükivalgust näinud liivi-eesti-läti sõnaraamatu esitlusega. Õnneks või kahjuks see nii ei läinud. Kahjuks seetõttu, et kärsitud pidid veel ootama. Õnneks seetõttu, et sõnaraamat sai kindlasti parem kui varem. Läbi aegade mahukaim liivi sõnaraamat vajas veel veidi aega, et täiustuda ja kaante vahele jõuda.
Ühe väikese läänemeresoome rahva keele kohta on liivlastel nüüd päris soliidne sõnaraamatute pagas. Sõnaraamatute ilmumine sai alguse liivi keele teadusliku uurimise alustamisega XIX sajandil, mil esimesed uurimisreisid liivi aladele võtsid ette Peterburi…
Ühe väikese läänemeresoome rahva keele kohta on liivlastel nüüd päris soliidne sõnaraamatute pagas. Sõnaraamatute ilmumine sai alguse liivi keele teadusliku uurimise alustamisega XIX sajandil, mil esimesed uurimisreisid liivi aladele võtsid ette Peterburi…
Karl Pajusalu muutuvas ajas
Räägitakse, et kui Karl Pajusalu sai kolmekümneaastaseks, toimus Veljestos salongiõhtu „Karl Pajusalu muutuvas ajas”. Karl ise seal vist ei osalenudki, ilmselt oli ta kuskil sõidus, ja väga võimalik, et ta ise ei teagi sellest midagi. Aga see pealkiri sobib Karl Pajusalust rääkimiseks mitmel põhjusel. Esiteks on Karl ju sellest kuulsast võitjate põlvkonnast, kellest ei saagi teisiti kui ainult muutuva aja kujundi kaudu rääkida. Teisalt pole Karl uue aja tuultest end ka liigselt segada lasknud, vaid jäänud kindlaks põhiväärtustele ja sammub mööda Wiedemanni sissetallatud rada.
Karl lõpetas Tartu ülikooli 1986. aastal diplomitööga „Muutusi Karksi murraku mõnede verbivormide tarvitamisel”. Siis, kui aeg muutuma…
Karl lõpetas Tartu ülikooli 1986. aastal diplomitööga „Muutusi Karksi murraku mõnede verbivormide tarvitamisel”. Siis, kui aeg muutuma…
Teine eesti teaduskeele konverents
Tallinna Ülikoolis toimus 7. detsembril 2012. aastal II eesti teaduskeele konverents, mille korraldas TLÜ teaduskeelekeskus. Esimene samalaadne peeti 2009, millele 2011 järgnes rahvusvaheline konverents „Rahvuskeeled teaduses ja kõrghariduses”.
Keel on paljuski nagu nägemine. Mõlemad on suurepärased info vahendajad ja talletajad. Kuidas oskame n-ö näha teadust eesti keeles? Täpseid oskussõnu selges eestikeelses tekstis on vaja peale teadlaste ka kõigil teistel eesti keele kasutajatel. Palju teadlaste avastatust ja kirjeldatust jõuab õppekirjandusse, mille kaudu omandab maailma kohta teadmisi uus põlvkond.
Paljudes keeltes nägemine ei ole teaduse arengut tõkestanud, pigem vastupidi. Kuni keelt kasutati üksnes suhtlemisvahendina – ka teadlaste vahel –, jäi suureks mõistatuseks, miks teadus…
Keel on paljuski nagu nägemine. Mõlemad on suurepärased info vahendajad ja talletajad. Kuidas oskame n-ö näha teadust eesti keeles? Täpseid oskussõnu selges eestikeelses tekstis on vaja peale teadlaste ka kõigil teistel eesti keele kasutajatel. Palju teadlaste avastatust ja kirjeldatust jõuab õppekirjandusse, mille kaudu omandab maailma kohta teadmisi uus põlvkond.
Paljudes keeltes nägemine ei ole teaduse arengut tõkestanud, pigem vastupidi. Kuni keelt kasutati üksnes suhtlemisvahendina – ka teadlaste vahel –, jäi suureks mõistatuseks, miks teadus…
Eesti ja Poola huumoriuurijate koostöö päädis artiklikogumikuga
Ingliskeelne artiklikogumik kajastab aastail 2010–2012 Eesti ja Poola teadlaste ühistöö tulemusi. Uurimustes keskenduvad kahe riigi kultuuriuurijad teemadele, mis on kõik suuremal või vähemal määral seotud huumori kui uurimisobjektiga. Kolm aastat väldanud koostöö siht oli keskenduda kahe postsotsialistliku regiooni kultuuritekstidele ja žanritele, milles on nähtav samaaegne globaliseerumine ja lokaliseerumine, st ühest küljest avatus välismõjudele (eelkõige angloameerika kultuuriruumile) ning teisalt püüd defineerida endale ainuomane, selgelt kohaliku värvinguga stiil või omapära mis tahes žanris.
Kogumikku koondatud uurimused pakuvad põnevaid kõrvutavaid sissevaateid postsotsialistlikku huumorisse ja selle kujunemislukku, alates poliitiliselt ebakorrektsetest anekdootidest kuni huumoritekstide tsensuuri põhimõteteni. Poola autorite tekstid annavad huvitava võrdlusvõimaluse, sest sarnase lähiajaloo tõttu…
Kogumikku koondatud uurimused pakuvad põnevaid kõrvutavaid sissevaateid postsotsialistlikku huumorisse ja selle kujunemislukku, alates poliitiliselt ebakorrektsetest anekdootidest kuni huumoritekstide tsensuuri põhimõteteni. Poola autorite tekstid annavad huvitava võrdlusvõimaluse, sest sarnase lähiajaloo tõttu…