Rubriik
Valdkond
Aasta
Exegi monumentum
Olen omal ajal juurelnud pikalt imagoloogia valda kuuluvate küsimuste üle: kuivõrd tasub kirjanikul oma maist isikut eksponeerida, kuidas kirjaniku elukäik ja selle pinnalt kujunev isikumüüt mõjutab tema teoste vastuvõttu, mil määral võib kriitika ja kirjandusteadus hinnangu andmisel isikulooliste andmetega opereerida jne.(1) Arvasin, et olen selle temaatika enda jaoks ammendanud, aga Linnar Priimäe hiljutised mõttearendused autorikujundi asjus andsid tõuke nimetatud küsimusteringi juurde tagasi pöörduda. Pealegi võib nüüd toetuda Juri Lotmani asjaomasele käsitlusele.
Priimägi kirjutab: „Kui vaadata noort eesti kirjandust, nii luulet kui ka proosat, siis ei suudeta enam autorikujundit luua – igaüks laseb sirgest rauast nagu ajakirjanik.”(2)
„Kirjanik on inimene, keda võib kohata…
Priimägi kirjutab: „Kui vaadata noort eesti kirjandust, nii luulet kui ka proosat, siis ei suudeta enam autorikujundit luua – igaüks laseb sirgest rauast nagu ajakirjanik.”(2)
„Kirjanik on inimene, keda võib kohata…
Tõeline armastus ja armastuse tõerežiimid
Minu kümneaastane tütar küsis minu käest hiljaaegu: emme, kuidas ära tunda tõelist armastust? Keeruline küsimus, pidin nentima. Ise aga hakkasin juurdlema selle üle, miks me tunneme vajadust vaagida armastust tõe ja vale skaalal. Miks on ikka neid, kes otsustavad, et mõni armastus on tõeline, mõni mitte (kusjuures sageli on need otsustajad just kõrvalseisjad)? Ja mis on need kaalukeeled, mis aitaksid armastuse tõesust kindlaks teha?
Üks võimalik, kuigi ehk küünilisena tunduv vastus võiks tulla Michel Foucault’lt: igal ühiskonnal on oma tõerežiim, teatud diskursusetüüpe võetakse tõestena ja need hakkavad toimima tõe etalonidena. Ühiskonnas pannakse paika strateegiad, mille abil saab eristada tõeseid ja vääraid…
Üks võimalik, kuigi ehk küünilisena tunduv vastus võiks tulla Michel Foucault’lt: igal ühiskonnal on oma tõerežiim, teatud diskursusetüüpe võetakse tõestena ja need hakkavad toimima tõe etalonidena. Ühiskonnas pannakse paika strateegiad, mille abil saab eristada tõeseid ja vääraid…
Vene formalism ning eesti kirjandus
VENE FORMALISMI SAATUS
Formalism oli vene kirjandusteaduse koolkond(1) aastail 1914–1928. Formaliste ei huvitanud mitte kirjandus, vaid kirjandusteadus. Kirjandus pälvis nende tähelepanu üksnes kui objekt, mis erineb kõikidest teistest ja mida tuleb uurida talle ainuomaste vahenditega. Nois vahendeis, omaenda teaduslikus aparatuuris püütigi eeskätt selgusele jõuda.
Ent kuidas roog, nõnda kahvel. Esmalt tuli selgeks teha, mis on kirjanduslikkus, ilukirjanduse differentia specifica. Võtmeks võeti veendumus, et tekst on tehtud sõnadest ja lähtuda tuleb keeleteadusest. Lingvistika oli viimasel ajal ju tähelepanuväärselt lihtsustunud: noorgrammatikute häälikuseadused ja Saussure’i üldkeeleteadus süstematiseerisid keelestiihiat eeskujulikult. Sama tahtsid formalistid teha kirjandusteaduses. Leida võtted, mille abil tavatekstist valmib kirjandustekst.
Paraku selgus esiteks, et keeleteadusest…
Formalism oli vene kirjandusteaduse koolkond(1) aastail 1914–1928. Formaliste ei huvitanud mitte kirjandus, vaid kirjandusteadus. Kirjandus pälvis nende tähelepanu üksnes kui objekt, mis erineb kõikidest teistest ja mida tuleb uurida talle ainuomaste vahenditega. Nois vahendeis, omaenda teaduslikus aparatuuris püütigi eeskätt selgusele jõuda.
Ent kuidas roog, nõnda kahvel. Esmalt tuli selgeks teha, mis on kirjanduslikkus, ilukirjanduse differentia specifica. Võtmeks võeti veendumus, et tekst on tehtud sõnadest ja lähtuda tuleb keeleteadusest. Lingvistika oli viimasel ajal ju tähelepanuväärselt lihtsustunud: noorgrammatikute häälikuseadused ja Saussure’i üldkeeleteadus süstematiseerisid keelestiihiat eeskujulikult. Sama tahtsid formalistid teha kirjandusteaduses. Leida võtted, mille abil tavatekstist valmib kirjandustekst.
Paraku selgus esiteks, et keeleteadusest…
Kirjutamine kui püsikestev peeglistaadium
Kirjandus ei saa kahjuks inimest millegagi aidata,
sest seda kirjutab ju samuti inimene.
Andrei Ivanov „Jahedus südame all”
Mis tähendab kirjaniku jaoks seitse aastat? Mida ta selle ajaga jõuab? USA-s ilmuv venekeelne ajakiri Novõi Žurnal avaldas 2007. aastal Andrei Ivanovi jutustuse „Minu Taani onuke”. Autori kohta kirjutati, et ta on sündinud Tallinnas ja lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikooli. Jutustus tõi tundmatule autorile Mark Aldanovi nimelise kirjanduspreemia(1) laureaadi tiitli noorsooteema parima käsitluse eest. Sama konkursi põhipreemia sai kirjanik juba järgmisel, 2008. aastal, jutustuse „Tuhk” eest.
Väljaspool Venemaad elavatele ja vene keeles kirjutavatele autoritele mõeldud Juri Dolgoruki fondi preemia sai Andrei Ivanov 2009. aastal. Samal aastal ilmunud teoste…
Nüpli IV kirjandusteaduse suvekool
20.–21. juunil toimus Nüplis Gustav Wulff-Õie majamuuseumis IV Eesti Kirjandusmuuseumi ja Eesti Kirjanduse Seltsi korraldatud suvekool (XXI kevadkool), seekordseks teemaks „Pulbitsev perifeeria”. Teemavalik tulenes tähelepanekust, et 2013. aastal võis eesti kirjanduse äärealadel täheldada mitmeid põnevaid momente, olgu nendeks siis eestivene kirjanduse aina tugevam teadvustumine eesti lugejale eesti kirjanduse osana, murdekeelse kirjanduse taas märgatavam esiletõus, liivikeelsete luulekogude ilmumine või avangardkirjanduse/kirjastuste jõulised meediakära tekitanud sammud. Suvekooli ettekanded käsitlesidki perifeeria mõiste erinevaid tähendusi ja nendest lähtuvaid tekstianalüüse, kaasatud olid ka kirjandusajaloolised ja võrdleval kirjandusteadusel põhinevad lähenemised.
Suvekooli kutses olid oodatud arutelud ka selliste küsimuste üle, kas noor mässav naisluuletaja on klišee või ikka veel…
Suvekooli kutses olid oodatud arutelud ka selliste küsimuste üle, kas noor mässav naisluuletaja on klišee või ikka veel…
Rahvusvaheline sümpoosion „Scala naturae”
18. augustil toimus Tallinnas Eesti Teaduste Akadeemia majas sümpoosion „Scala naturae: Symposium in honour of Arvo Krikmann’s 75th birthday”. Rahvusvahelise nõupidamisega tähistati Eesti ühe mitmekülgsema ja viljakama folkloristi, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteaduri ja Eesti Teaduste Akadeemia liikme Arvo Krikmanni juubelit.
21. juulil 75-aastaseks saanud Krikmann on olnud vaieldamatult üks interdistsiplinaarsemaid folkloriste, mida kinnitab selle aasta algul pälvitud tunnustus: Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind. Tema hingelähedasimad uurimisteemad on eesti ja läänemeresoome folkloori lühivormide allikalugu, historiograafia ja tekstoloogia (sh eesti fraseoloogia ja rahvaretoorika vanemate allikate uurimine); folkloori lühivormide struktuuritasandid ja nende seosed: süntaks, loogika, modaliteedid, kujundisemantika; parömioloogilised klassifikatsioonid; kujundkõne teooria, huumoriteooriad ja poliitiline huumor; folkloori…
21. juulil 75-aastaseks saanud Krikmann on olnud vaieldamatult üks interdistsiplinaarsemaid folkloriste, mida kinnitab selle aasta algul pälvitud tunnustus: Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind. Tema hingelähedasimad uurimisteemad on eesti ja läänemeresoome folkloori lühivormide allikalugu, historiograafia ja tekstoloogia (sh eesti fraseoloogia ja rahvaretoorika vanemate allikate uurimine); folkloori lühivormide struktuuritasandid ja nende seosed: süntaks, loogika, modaliteedid, kujundisemantika; parömioloogilised klassifikatsioonid; kujundkõne teooria, huumoriteooriad ja poliitiline huumor; folkloori…
Lühikroonika
• 7. novembril toimus Tartu Ülikoolis kümnes muutuva keele päev. Ettevõtmine on kümne aastaga üha laienenud, nii olid ettekanded sedapuhku jagatud üldsektsiooni ja nelja töötuppa (teemad „Eesti keel ja keelekontaktidest johtuvad keelemuutused”, „Keeleoskuse muutumine ja õppijakeel”, „Keele varieerumine” ja „Etümoloogia”).
• 19. novembril peeti Eesti Keele Instituudis seminar „Soome-ugri keelte andmebaasid ja e-leksikograafia”. Plenaarettekandega „Digitization project of kindred languages. Material, methods and tools for researchers” esines Jussi-Pekka Hakkarainen (Soome rahvusraamatukogu). Esinesid veel Liina Lindström („TÜ eesti murrete ja sugulaskeelte arhiiv ja murdekorpus”), Iris Metsmägi ja Meeli Sedrik („Uuest eesti etümoloogilisest sõnaraamatust”), Liis Raasik („Enne ja pärast andmebaasi. Andmete säilitamine, kaitse ja…
• 19. novembril peeti Eesti Keele Instituudis seminar „Soome-ugri keelte andmebaasid ja e-leksikograafia”. Plenaarettekandega „Digitization project of kindred languages. Material, methods and tools for researchers” esines Jussi-Pekka Hakkarainen (Soome rahvusraamatukogu). Esinesid veel Liina Lindström („TÜ eesti murrete ja sugulaskeelte arhiiv ja murdekorpus”), Iris Metsmägi ja Meeli Sedrik („Uuest eesti etümoloogilisest sõnaraamatust”), Liis Raasik („Enne ja pärast andmebaasi. Andmete säilitamine, kaitse ja…
Johannes Semper ja prantsuse vaim
4. juunil 2014. aastal toimus Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ja Tartu Ülikooli koostöös seminar „Johannes Semper ja prantsuse vaim”, mis võttis sihiks hekseldada läbi iga tahk Semperi loomest: vaatluse alla tulid nii proosa kui ka luule, nii reisikirjad kui ka esseistika, samuti uuriti Semperit kujutava kunsti kriitikuna. Kaheksa uurija sõnavõttudes oli rõhu all prantsuse ja saksa vaimu dialoog Semperi loomingus ning kirjaniku suhestumine oma kaasajaga – modernsuse diskursustega.
Seminari juhatas sisse Elle-Mari Talivee (UTKK), kelle visuaalsel materjalil rajanev ettekanne tegi ülevaatliku sissepõike Semperite fotodesse Tuglase fotokogus, mida on kõikidel huvilistel võimalik tutvumiseks nõutada kirjanduskeskuse muuseumiosakonnast. Ettekanne tõlgendas Semperit…
Seminari juhatas sisse Elle-Mari Talivee (UTKK), kelle visuaalsel materjalil rajanev ettekanne tegi ülevaatliku sissepõike Semperite fotodesse Tuglase fotokogus, mida on kõikidel huvilistel võimalik tutvumiseks nõutada kirjanduskeskuse muuseumiosakonnast. Ettekanne tõlgendas Semperit…
Tartu Ülikooli VII kirjandustudengite kevadkool
7.–8. juunil toimus Võrumaal Urvaste vallas Liinakuru talus seitsmes kirjandustudengite kevadkool. Pea poolesaja osavõtjaga kevadkool erines eelnevatest selle poolest, et esinejate hulgas oli mitmeid välistudengeid ja -autoreid. Esmakordselt korraldati ka kirjandusteemaline viktoriin, milles võtsid omavahel mõõtu õppejõud ning üliõpilased.
Tänavustest esinejatest pooled olid Liinakurul ettekandega üles astunud varemgi. Kõige staažikam kõneleja oli Kadri Naanu, kes rääkis M. NourbeSe Philipi teoses „Zong!” (2008) kujutatud orjade massimõrvast XVIII sajandil, kui hulk orjastatud aafriklasi üle parda heideti. Ettekanne tõstatas küsimused, kuidas sellistest lugudest rääkida, milline on lugeja vastutus ning kas on üldse eetiline sellesisulist teost nautida. Kaisa Ling tegi sissevaate Ladina-Ameerika postbuumi, mille tunnusteks…
Tänavustest esinejatest pooled olid Liinakurul ettekandega üles astunud varemgi. Kõige staažikam kõneleja oli Kadri Naanu, kes rääkis M. NourbeSe Philipi teoses „Zong!” (2008) kujutatud orjade massimõrvast XVIII sajandil, kui hulk orjastatud aafriklasi üle parda heideti. Ettekanne tõstatas küsimused, kuidas sellistest lugudest rääkida, milline on lugeja vastutus ning kas on üldse eetiline sellesisulist teost nautida. Kaisa Ling tegi sissevaate Ladina-Ameerika postbuumi, mille tunnusteks…
III rahvusvaheline tõlkeuurijate konverents
13.–14. juunil toimus Tartus rahvusvaheline tõlkeloo konverents „Between policies and poetics: itineraries in translation history” („Poliitika ja poeetika vahel: suundumused tõlkeajaloos”).(1) Konverentsi korraldas Tartu Ülikooli tõlkeuuringute keskus koostöös Tallinna Ülikooliga ning see oli järjekorras kolmas, üritused on seni toimunud üle aasta. Konverents, mille töökeeleks oli inglise keel, vältas kaks päeva ning suuremas osas ajast toimus töö kahes paralleelsektsioonis, nii et järgnev ülevaade on paratamatult poolik.
Konverentsi mõlemad päevad algasid plenaarettekandega. Avapäeva alustas Reine Meylaertsi (Leuveni ülikool) loeng „Translation policies and superdiversity” mitmekeelsete kogukondade puhul rakendatavast tõlkepoliitikast flaamide näitel Belgias. Teise päeva plenaarkõneleja Maria Tymoczko (Massachusettsi ülikool) teemaks olid tõlkeuuringud: „Re-mapping the…
Konverentsi mõlemad päevad algasid plenaarettekandega. Avapäeva alustas Reine Meylaertsi (Leuveni ülikool) loeng „Translation policies and superdiversity” mitmekeelsete kogukondade puhul rakendatavast tõlkepoliitikast flaamide näitel Belgias. Teise päeva plenaarkõneleja Maria Tymoczko (Massachusettsi ülikool) teemaks olid tõlkeuuringud: „Re-mapping the…
Wiedemanni mälestused eesti keeles ilmunud
Ilmamaa kirjastus on keelemeeste ja keelemeestest kirjutatud teoseid pakkunud varemgi, tänavu siis Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatava masinakirjas teksti (koopia saksakeelsest käsikirjast „Nachrichten und Aufzeichnungen von und über Personen meiner Verwandtschaft, Erinnerungen aus meinem Leben, zusammengetragen St. Petersburg 1858 u. ff. Ferd. Joh. Wiedemann” – EKLA, f 169, m 20 : 1) eestinduse „Mälestusi minu elust”. Tõlkinud Anti Lääts, toimetanud Jaak Peebo.
Tõlke kvaliteedi kohta kirjutab Peebo: „Nii peaks siinne tõlge küllalt täpselt originaalteksti edasi andma” (lk 6). Toimetaja pädevuses pole mõtet kahelda: tegemist on XIX sajandi eesti keele ja keelemeeste ühe parema tundjaga. Kuna autoriga nõu pidada polnud võimalik, siis ei saanud…
Tõlke kvaliteedi kohta kirjutab Peebo: „Nii peaks siinne tõlge küllalt täpselt originaalteksti edasi andma” (lk 6). Toimetaja pädevuses pole mõtet kahelda: tegemist on XIX sajandi eesti keele ja keelemeeste ühe parema tundjaga. Kuna autoriga nõu pidada polnud võimalik, siis ei saanud…
Täheldused Ristikivi hälbimustest ja ainulisusest
Ilmar Vene esseistlik monograafia Karl Ristikivist tegeleb eeskätt kirjaniku isiksuse ainulisuse põhjendamise ja tema hälbimuse astme mõõtmisega, seades orientiirideks kolm kaugenemisteks nimetatud loomeperioodi. Võime kõhklusteta nõustuda, et „[p]üüd kaugeneda ilmub Ristikivi elus ja loomingus kesksena” ning et „Ristikivi kuulus kutsumuslike „Ära-maale” püüdlejate hulka” (lk 98). Mida aga Vene peab täpsemalt silmas esimese, teise ja kolmanda kaugenemise all, seda selgitab ta aegamööda samuti. Esimene, „sihituks kaugenemiseks” nimetatu hõlmab Ristikivi n-ö põnevusjuttudega ettevalmistavat loomisperioodi, „mil kirjanik suutis kirjutada kõigest” ja mille kokkuvõtlik sõnastus kõlaks kafkaliku hüüdena: „Ainult ära siit!” (lk 149). Teine kaugenemine tähendab seda, et noorsoo- ja põnevusjuttude autor tahtis saada…
Oktsidentaalne Mutt
Tegu on Mihkel Muti järjekorras juba viienda artiklikoguga. Varasemad olid „Kõik on üks ja seesama” (1986), „Meedia, mu meedia” (1996), „Muti tabloid” (2000) ning „Sise ja väli” (2003). Siia juurde võib lisada veel paar eraldi raamatutena ilmunud esseed.
Kogumiku pealkiri ei ole minu jaoks üllatav, Õhtumaa käekäik on Mutil jätkuvalt hinges. Kunagi tellisin talt Keelele ja Kirjandusele „Päevateemadel” rubriiki loo. Mutt kirjutaski artikli „Kultuurid, kultuurimõjud ja meie” (KK 1982, nr 10, lk 544–546). Selles oli seatud mõnevõrra kahtluse alla tolleaegne moodne orientalistikaharrastus. Kui siis mõni aeg hiljem kohtasin Tartus Linnart Mälli, oli too muidugi väga ärritunud ja veinine ning lubas kõik…
Kogumiku pealkiri ei ole minu jaoks üllatav, Õhtumaa käekäik on Mutil jätkuvalt hinges. Kunagi tellisin talt Keelele ja Kirjandusele „Päevateemadel” rubriiki loo. Mutt kirjutaski artikli „Kultuurid, kultuurimõjud ja meie” (KK 1982, nr 10, lk 544–546). Selles oli seatud mõnevõrra kahtluse alla tolleaegne moodne orientalistikaharrastus. Kui siis mõni aeg hiljem kohtasin Tartus Linnart Mälli, oli too muidugi väga ärritunud ja veinine ning lubas kõik…
40 aastat noorteadlaste konverentse
Nõukogude Eestis oli Keele ja Kirjanduse Instituudi (KKI) ja Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi (KM) teadlastel võimalusi konverentsidel üles astuda napilt. Samal ajal täienesid asutuste koosseisud ülikooli lõpetanud noortega, kellel oli vanemate kolleegide kõrvalt veelgi raskem esinema pääseda. Sellest vajadusest kasvas välja noorteadlaste konverentside traditsioon, mida on algusest peale iseloomustanud tihe asutuste- ja erialadevaheline koostöö. Ettekannetega on saanud üles astuda ka üliõpilased, kes viimastel aastakümnetel ongi peamised esinejad. Käesolevas ajaloolises tagasivaates on keskendutud noortele folkloristidele ja 40 aasta folklooriteemadele.(1)
NOORED ALUSTAVAD
19. veebruaril 1974 loodi KKI noorte teadlaste nõukogu, mille esimesel istungil 22. veebruaril otsustati korraldada instituudisisene noorte teadlaste konverents. Sündmus pühendati…
NOORED ALUSTAVAD
19. veebruaril 1974 loodi KKI noorte teadlaste nõukogu, mille esimesel istungil 22. veebruaril otsustati korraldada instituudisisene noorte teadlaste konverents. Sündmus pühendati…
Etümoloogilisi märkmeid (XV)
KADA
aga ükskord algab aega
mil ma tulen mootorsaega
läbi kadrioru pargi
lõikan kada tarvis hargi
(Olavi Ruitlane)
Sõnale kada ’ragulka’ pole „Eesti etümoloogiasõnaraamat” etümoloogiat esitanud ja märksõna järel seisab: „Tundmatu päritoluga tüvi” (EES: 112). Tegin selle sõna päritolust juttu etümoloogiasõnaraamatu esitlusel ja seda on kajastatud ka ajakirjanduses (Postimees 16. V 2012). Olgu see nüüd ka väärikate teadusannaalide tarvis üle korratud.
F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamat sõna kada ’ragulka’ veel ei tunne ja XX sajandi murdekogudes kajastub see napilt. „Eesti murrete sõnaraamat” on seda noteerinud üksnes Kodaverest (EMS II: 450; VMS I: 149 mainib ka Tartu-Maarjat), varianti kata Pöidest (EMS II: 831; keeleteadlase Paul Kokla väitel oli…
Aleksander Kesküla kirjandustegelasena
Aleksander Eduard Kesküla (1882–1963) on kindlasti üks müstilisemaid mehi Eesti (ja mitte ainult Eesti) ajaloos. Tema põrandaaluses rollis 1905. aasta revolutsiooni ajal ning suurejoonelises, ehkki üksiküritajalikus poliitilises tegevuses Esimese maailmasõja päevil pole kellelgi seni õnnestunud täit selgust saada. Osalt on sellise olukorra põhjustanud Kesküla ise, kes elu lõpuni järgis konspiratsioonireegleid ning eelistas tegutseda suuremat tähelepanu äratamata. Teiseks ja eelmisega seotud probleemiks on raskesti leitavad allikad, mis tähendab, et Kesküla biograafiat tuleb kild killu haaval kokku panna üle kogu maailma hajali asuvatest arhiivimaterjalidest, millest märkimisväärne osa on kahtlemata veel üles leidmata.
Laiemalt tuntud ja avaldatud materjalist piisab müüdi- ja kirjandusloomeks enam kui…
Laiemalt tuntud ja avaldatud materjalist piisab müüdi- ja kirjandusloomeks enam kui…
Lühidalt
Alguses oli Juhan. Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist. Koostajad ja toimetajad Maarja Lõhmus, Sulev Uus, Peeter Vihalemm. Tartu: Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, Postimees, 2012. 192 lk; „Ma lõpetan selle jama ära.” Ajakaaslaste meenutuslood Juhan Peeglist. Koostajad ja toimetajad Sulev Uus, Maarja Lõhmus, Peeter Vihalemm. Tartu: Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2014. 192 lk.
Paari aasta jooksul on Juhan Peeglist ilmunud kaks mälestusteraamatut, üks tema õpilaste, teine kolleegide tekstidega. Üks täiendab teist ja koostaja Sulev Uus ütlebki teise raamatu saatesõnas, et otsekohe tõdeti: esimesele raamatule peab järgnema teine.
Vaikne, mõnus ja humoorikas Juhan Peegel on olnud ju üks kõige mitmekülgsemaid inimesi meie kultuuris: ajakirjandusõpetuse rajaja…
Paari aasta jooksul on Juhan Peeglist ilmunud kaks mälestusteraamatut, üks tema õpilaste, teine kolleegide tekstidega. Üks täiendab teist ja koostaja Sulev Uus ütlebki teise raamatu saatesõnas, et otsekohe tõdeti: esimesele raamatule peab järgnema teine.
Vaikne, mõnus ja humoorikas Juhan Peegel on olnud ju üks kõige mitmekülgsemaid inimesi meie kultuuris: ajakirjandusõpetuse rajaja…
Emakeele Seltsis
28. märtsil k.a Tartus toimunud Emakeele Seltsi aastakoosolekul esitas akadeemilise ettekande „Laps, keel ja grammatika ehk mis on eesti keele omandamises erilist” Reili Argus. Laps hakkab keelelisi kategooriaid, mis keeliti erinevad, ehitama kognitiivsetele kategooriatele. On suhteid, mida mõni keel väljendab grammatikaga, teine leksikaga (nt aspekt, objektide kategoriseerimine omaduste kaudu), mõnes keeles on mõne kategooria väljendamine kohustuslik, mõnes vabatahtlik (nt evidentsiaalsus on eesti keeles valikuline, aga korea ja türgi keeles kohustuslik). Sellest tulenevad erinevused, eelkõige omandamise järjekorras. Ka moodustusmehhanismide produktiivsus varieerub keeliti. Mis on nii produktiivne kui ka sage, omandatakse esmajärjekorras. Esineja tõi arvukaid näiteid kolme eesti lapse keelematerjali põhjal. Mida…
Lühikroonika
• 3. oktoobril toimus Tallinnas Emakeele Seltsi sotsiolingvistika teemaline kõnekoosolek. Esinesid Kristiina Bernhardt („Kaks eesti keele õpikut muulastele ja keeleõppe diskursus 1930ndatel”), Andra Kütt („Erineva sotsiolingvistilise keskkonna mõju eesti keelt emakeelena omandavate laste keelekasutusele”) ja Anna Verschik („Ukraina keelesituatsioon sotsiolingvisti pilgu läbi”).
• 8. oktoobril korraldas rahvusraamatukogu oskuskeele päeva. Jüri Valge rääkis „Eestikeelse terminoloogia programmist (2013–2017)”, Triin Vakker terminoloogiastipendiumidest, Tõnis Nurk tutvustas uut e-keelenõu portaali, Margit Jõgi kõneles standardi tõlkimise koordineerimisest, Anu Lepp andis põgusa ülevaate paberiajalooga seotud oskussõnavarast ja Liina Laumets selgitas uue terminikomisjoni loomise vajalikkust.
• 15. oktoobril toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes II”. Avaettekande…
• 8. oktoobril korraldas rahvusraamatukogu oskuskeele päeva. Jüri Valge rääkis „Eestikeelse terminoloogia programmist (2013–2017)”, Triin Vakker terminoloogiastipendiumidest, Tõnis Nurk tutvustas uut e-keelenõu portaali, Margit Jõgi kõneles standardi tõlkimise koordineerimisest, Anu Lepp andis põgusa ülevaate paberiajalooga seotud oskussõnavarast ja Liina Laumets selgitas uue terminikomisjoni loomise vajalikkust.
• 15. oktoobril toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis rahvusvaheline konverents „Vabaduse kontsept Ida-Euroopa kirjandustes II”. Avaettekande…
Elulooline läbilõige varasemast eesti ajakirjandusest
Esimese eestikeelse ajakirjandusloolise teatmeteose ilmumine sel aastal on kindlasti märkimisväärne sündmus. Mõneti üllatav, et selline teatmeteos, arvestades ajakirjanduse olulisust meie ajaloo kontekstis, siiski alles nüüd – otsapidi juba digiajastul – trükivalgust nägi. Tõsi, ajakirjandusega seotud isikute eluloolisi andmeid on avaldatud varemgi. Esmalt väärib äramärkimist 1909. aastal ajalehe Postimees 50 aasta juubeliga seoses ilmunud koguteos, mis sisaldab ajalehe 322 kaastöölise biograafiaid. Ka Eesti Vabariigi algusaastail ilmunud Eesti Ajakirjanike Liidu aastaalbumites „Õitsituled” (1922–1925) avaldati ajakirjanike elulugusid, biograafilist materjali sisaldasid samuti mitmed Eesti NSV Ajakirjanike Liidu väljaanded ning viimaste aastakümnete Tartu Ülikoolis ajakirjanduse õpetamise ajaloole pühendatud publikatsioonid ja elulugude kogumikud. Ilmunud on ka…
Haridusmõisteid kuues kuues
2007. aastal andis Õpetajate Leht teada, et 18. oktoobri mõttetalgutega on Haridus- ja Teadusministeeriumi (HTM) eestikeelse terminoloogia toetamise programmi (2008–2012) raames alanud haridussõnastiku koostamine, mida hakkab juhtima Rain Mikser. Kohe jagunesid kaasatud teadlased kaheks töörühmaks: Airi Liimetsa eestvõttel hakati koostama filosoofilise plaaniga haridusleksikoni, Viivi Maanso juhtimisel viiekeelset haridussõnastikku.(1) Kahe viimase aasta jooksul on mõlemad jõudnud kaante vahele. Tõsi, toona loodetud põhikoostajaid on kõrvale jäänud ja uusi lisandunud, kuid kaasatute lõppnimestik on äärmiselt esinduslik ja hõlmab kokku enam kui pooltsada inimest.
Haridusleksikoni(2) 30-liikmeline autorkond on seadnud eesmärgiks kirjeldada eesti haridus- ja kasvatusteaduste kontekstis „valdkonna olulisemaid märksõnu, nendega tähistatavate mõistete arengulugu ning vastavate…
Haridusleksikoni(2) 30-liikmeline autorkond on seadnud eesmärgiks kirjeldada eesti haridus- ja kasvatusteaduste kontekstis „valdkonna olulisemaid märksõnu, nendega tähistatavate mõistete arengulugu ning vastavate…
Mitmus, hägusus, nimed
Kui inimesest rääkides kasutame tema nime mitmuse vormis, on sellel halvustav tähendus. Mäletan uue iseseisvusaja eel peetud poleemikast fraasi „Need Savisaared ja. . . .”. Stalini-aegsetes tekstides võisid „Tuglased ja Semperid” või „Zoštšenkod ja Ahmatovad” kõlada otse kurjakuulutavalt.
Inimväärikus tähendab seda, et inimene on indiviid, on tema ise, mitte osa mingist ebamäärasest kogumist. Mitmuse kasutamine eitab meie individuaalsust, alandab meie väärikust, teeb meist isegi mingid Untermensch’id, mitte-päris-inimesed. Mitmuses nimi on lähedane nimetusele, nimeta-olemisele. Ligikaudu sama efekt on sellel, kui kellestki rääkides kasutame sõnu keegi, mingi või mingisugune ~ mingisugused: keegi Kaplinski, mingid Kaplinskid. . . ., niisama ka igasugused. Ka siin on tavaline mitmusevorm.
Mitmusevormi kasutades räägime eesti…
Inimväärikus tähendab seda, et inimene on indiviid, on tema ise, mitte osa mingist ebamäärasest kogumist. Mitmuse kasutamine eitab meie individuaalsust, alandab meie väärikust, teeb meist isegi mingid Untermensch’id, mitte-päris-inimesed. Mitmuses nimi on lähedane nimetusele, nimeta-olemisele. Ligikaudu sama efekt on sellel, kui kellestki rääkides kasutame sõnu keegi, mingi või mingisugune ~ mingisugused: keegi Kaplinski, mingid Kaplinskid. . . ., niisama ka igasugused. Ka siin on tavaline mitmusevorm.
Mitmusevormi kasutades räägime eesti…
Adsoni luulekogu, lõpuks ometi
Kummaline, et Artur Adsoni luule koondkogu tuli aastakümneid oodata, ja kena, et see lõpuks siiski ilmus. Varem on tema luulest kokku pandud kaks saleda seljaga valikkogu, „Värsivakk” 1959. aastal Rootsis ja „Väike luuleraamat” 1990. aastal Eestis, nendesse mahtus aga ikkagi tunduvalt vähem tekste, kui autor kirjutas. Kui praegu oleks tegemist lühiarvustusega, siis võikski piirduda kiidusõnade ja tänukummardustega köite koostaja ja toimetaja Õnne Kepi ning toimetaja Tiia Allase suunas. Salmid on hoolikalt kokku kogutud ja läbi vaadatud, toimetamistöösse tõsiselt suhtutud, kujundus kena ja siia sobivad hästi ka Adsoni joonistused. Need tõdemused ongi kõige olulisemad, mida raamatu „Varjuliste puie all” kohta peab…
Naljakatel eluseikadel rajanevad lood kogukonnapärimuses
Küsimus Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) kogudesse laekunud naljandite folkloristlikust kuuluvusest kerkis 1930. aastatel žanripõhiste koopiakartoteekide loomise käigus. Adudes, et isikujutud kohalikest inimestest võivad olla naljandite algmaterjaliks, kutsus naljandite temaatilise süsteemi loomisega põhjalikult tegelenud Rudolf Põldmäe rahvaluulekogujaid selliseid lugusid (nt lapsesuunalju ja ehalkäimiste meenutusi) kirja panema ning ERA-le saatma (vt Põldmäe 1938, 1939, 1940). Õhku jäi küsimus eesti rahvanaljandi traditsionaalsusest, sest selgus, et ligi pooled kirjapanekutest ERA kogudes on esindatud üheainsa variandiga (Krikmann 1965: 21). Geograafilis-ajaloolise uurimismeetodi domineerimise aegsetes arusaamades oli küll kohta folklooriteose algkuju, algkodu ja levikuteede otsimisele, ent reaalelu naljakaid juhtumeid kajastavate lugude arvamine rahvaluule hulka oli välistatud. Ometi…
Eesti retrospektiivne rahvusbibliograafia – kellele ja miks?
Retrospektiivne rahvusbibliograafia – mis asi see veel on, oleksin mõni aasta tagasi kirjanduse ja kultuuriteaduste doktorandina täiesti süüdimatult küsinud. Kurb, aga samas on tõsiasi, et Eesti praeguse aja humanitaarteadused, nagu ka teaduse hindamise süsteem, ei pane suurt rõhku käsikirjade või tõlkeeditsioonide, käsiraamatute, entsüklopeediliste ülevaateteoste ega bibliograafiate väärtustamisele. Nagu on tõsi ka see, et tänapäeva Eesti ülikoolides ei pea (võõr)filoloogid reeglina enam õppima n-ö filoloogilisi käsitööoskusi.
Hirmutavalt kõlava sõnadeühenduse „Eesti retrospektiivne rahvusbibliograafia” taga seisab ambitsioonikas ettevõtmine, mida võiks iseloomustada nii sõnadega kuiv, raamatukogunduslik, pedantne kui ka hoopis teisiti. Tegemist on teatud mõttes detektiivse ülesandega registreerida kõik tänapäevase Eesti alal ilmunud trükised. Õieti…
Hirmutavalt kõlava sõnadeühenduse „Eesti retrospektiivne rahvusbibliograafia” taga seisab ambitsioonikas ettevõtmine, mida võiks iseloomustada nii sõnadega kuiv, raamatukogunduslik, pedantne kui ka hoopis teisiti. Tegemist on teatud mõttes detektiivse ülesandega registreerida kõik tänapäevase Eesti alal ilmunud trükised. Õieti…