Rubriik
Valdkond
Aasta
LÜHIKROONIKA
• 3. veebruaril leidis Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Nõmmel aset järjekordne murdeluule hommik, kus näitleja Margus Tabor kõneles hiiu keelest ja meelest.
• 6. veebruaril avati Eesti Kirjandusmuuseumis Loomingu Raamatukogu 60. aastapäevale pühendatud näitus. Ettekannetega esinesid Sirje Olesk, Anu Saluäär, Kalle Kasemaa ja Janika Kronberg. Õhtu lõppes vestlusringiga LR ajaloost ja tänapäevast.
• 8. veebruaril toimunud Hõimuklubi õhtul Tallinnas esines Oliver Loode teemal „Soome-ugri rahvad maailma põlisrahvaste liikumises”. Eestit aastail 2014–2016 ÜRO põlisrahvaste püsifoorumil esindanud Loode rääkis, kuidas soome-ugri rahvad rahvusvahelisel areenil silma paistavad.
• 10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse soouuringute töörühma seminar. Diskursiivsete meetodite kasutamisest soouuringutes kõneles Raili Marling.
•…
• 6. veebruaril avati Eesti Kirjandusmuuseumis Loomingu Raamatukogu 60. aastapäevale pühendatud näitus. Ettekannetega esinesid Sirje Olesk, Anu Saluäär, Kalle Kasemaa ja Janika Kronberg. Õhtu lõppes vestlusringiga LR ajaloost ja tänapäevast.
• 8. veebruaril toimunud Hõimuklubi õhtul Tallinnas esines Oliver Loode teemal „Soome-ugri rahvad maailma põlisrahvaste liikumises”. Eestit aastail 2014–2016 ÜRO põlisrahvaste püsifoorumil esindanud Loode rääkis, kuidas soome-ugri rahvad rahvusvahelisel areenil silma paistavad.
• 10. veebruaril toimus Eesti Kirjandusmuuseumis Eesti-uuringute Tippkeskuse soouuringute töörühma seminar. Diskursiivsete meetodite kasutamisest soouuringutes kõneles Raili Marling.
•…
Trauma keelde tõlgitud
Kui Imbi Paju 2005. aastal Soomes esilinastunud filmi „Tõrjutud mälestused” näidati sama aasta novembris esmakordselt Eestis, tõi see uue viisi stalinistlike repressioonide ja võib-olla kogu nõukogude aja mäletamisse Eestis. Film tekitas suure emotsionaalse vastukaja nii väljapaistvate kultuurikriitikute kui ka laiema publiku hulgas, justkui oleks küüditamisest ja Nõukogude vangilaagritest räägitud esimest korda (vt nt Luik 2005). Jäi mulje, et nende sündmuste mõju inimeste elule õnnestus pärast pea kaht aastakümmet kestnud mälutööd näidata alles selles filmis.
„Tõrjutud mälestused” oli uudne mitmes mõttes. Esiteks on see väga isiklik lugu režissööri emast ja tädist, kaksikõdedest, kes võeti vaevalt täisealiseks saanutena 1948. aastal NKVD poolt kinni…
„Tõrjutud mälestused” oli uudne mitmes mõttes. Esiteks on see väga isiklik lugu režissööri emast ja tädist, kaksikõdedest, kes võeti vaevalt täisealiseks saanutena 1948. aastal NKVD poolt kinni…
Birute Klaas-Langi 60 kevadet
19. märtsil täitub ümmargune arv aastaid keeleteadlasel ning keele- ja hariduspoliitika eksperdil, Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena professoril Birute Klaas-Langil. Tõele au andes pani kuuekümnes märtsikuu nii mõnegi meist kahtlevalt kalendrisse vaatama ning arvutustehteid tegema. Birutele mõeldes tuleb aga tõdeda, et talle loomuomased reipus, kirglikkus ja nooruslikkus ei tulene mitte trenditeadlikkusest, vaid need ongi isikuomadused, mis on teda alati tippvormis hoidnud ning uusi väljakutseid otsima ja leidma pannud. Birute särava isiku taga seisab teadus- ja ühiskondlike tegevuste ja saavutuste pikk rida: professor, keeleteadlane, keele- ja hariduspoliitika ekspert, keele- ja kultuurivahendaja, arvamusartiklite kirjutaja, oodatud esineja, plenarist ja debateerija; suhete looja, hoidja…
Üks väsimatu rügaja vaimupõllul
Hindrik Prantsu (1858–1932) on ühes tema nekroloogis nimetatud Eesti vanimaks ajakirjanikuks ja ajaloo andmete kogujaks,(1) rõhutades seega paralleelselt tema ülipikka ajakirjanduslikku aktiivsust ning eluaegset huvi ajaloo ja muinasteaduste vastu. Umbes samasugusest arusaamast Prantsu tegevuse kohta lähtub ka Hando Runneli koostatud artiklikogumiku pealkiri „Eesti asi ja maailma lugu”. Nagu koostaja on märkinud (lk 403), on teose kaante vahele mahtunud tekste peamiselt kahest kitsamast ainevaldkonnast: veidi alla poole raamatust moodustavad Setumaa ja Lõuna-Eesti (st Prantsu enda lapsepõlvekodu) teemalised kirjutised, ülejäänu võtavad enda alla Eesti ja selle lähemate sugulas- ja naaberrahvaste ajaloo käsitlused. Raamatust saab välja tuua mõned temaatilised dominandid, mis Prantsu loomingut tervikuna…
Kohanimeraamat Aast Üüvereni
Pealkirjas toodud kohanimed on sümboolsed mitmeski mõttes. Lisaks tähestikuotstele raamistavad nad kohanimevalikut ka geograafiliselt, asetsedes teine teisel pool Eestit: Ida-Virumaal ja Saaremaal. Kui ilmus etümoloogiasõnaraamat (2012),(1) tundus, et sõnasaladustelt on kate langenud. Kui varemalt pidi mõne sõna tähendust ja päritolu uurima erinevatest allikatest ja sageli edutult, siis nüüd olid kõik saladused ühe raamatuga rahva ette toodud. Sama saatus tabas kohanimesid. Ava vaid raamat ja sinu ees on Eesti kohanimed oma mitmekesisuses. Õnneks pole tegemist siiski lõpliku tõega ja ammendava uurimusega Eesti kohanimedest. Pigem võib raamatut võrrelda väärika verstapostiga, vahefinišiga, millest ei pääse mööda keegi, kes tulevikus tahaks Eesti kohanimedega tegeleda.
Ilmselt on…
Ilmselt on…
Usalduse küsimus
„Matsini romaan on seejuures enamat kui lihtsalt raamat, see on kirjandussündmus, tõeline lugemiselamus.”(1) Jutt on Paavo Matsini romaanist „Gogoli disko”, ja selle rõõmusõnumi peale läksin ma poodi ja ostsin raamatu. Suutsin seda lugeda ainult paar-kolm lehekülge ja panin pettunult käest – diletantlik kapustnik, Pelevini hale jäljendus. Kahtlustades ennast vanusest tulenevas puitumises, kontrollisin oma lugemiselamust mitme noorema inimese peal, kelle arvamust ma hindan. Mõni neist oli veelgi resoluutsem: grafomaania. Kõik see aga ei takistanud teose võidukäiku. Asjaolu, et romaan võitis Euroopa Liidu kirjandusauhinna, on veel mõistetav: nad seal ei oska eesti keelt ja pärgavad kõike, mis neile ette söödetakse. Mõistatuseks aga jääb „Gogoli…
Surma vend uni
Mudlumil on selgelt äratuntav loominguline käekiri, mis jätkub ka tema uues novellikogus. Olgu siiski juba alustuseks mainitud, et nii mõnestki „Linnu silmades” sisalduvast novellist on näha autori loomingulist arengut, kujutamislaadi avardumist ja keelelist tihenemist. Esmalt üritan visandada Mudlumi käekirja piirjooned, mis jäid meelde juba autori eelmise kogu „Tõsine inimene” (2014) lugemisest ning toimisid kõnealuse raamatuga kohtumisel (täitumist leidnud) eelootusena.
Mudlumi loomingu keskmes on nostalgiamaiguline argielu poeetika, pööraseid sündmusi enamasti ei toimu. Kujutuslaad jätab tugevalt omaeluloolise mulje; sageli kujutatakse esimeses isikus kadunud lapsepõlvemaad kusagil nõukogude aja lõpul (vt eriti „Naiste saun”). Nostalgitsemine pole heietav, see on läbi põimitud sooja (enese)irooniaga. Kirjelduskeel on…
Mudlumi loomingu keskmes on nostalgiamaiguline argielu poeetika, pööraseid sündmusi enamasti ei toimu. Kujutuslaad jätab tugevalt omaeluloolise mulje; sageli kujutatakse esimeses isikus kadunud lapsepõlvemaad kusagil nõukogude aja lõpul (vt eriti „Naiste saun”). Nostalgitsemine pole heietav, see on läbi põimitud sooja (enese)irooniaga. Kirjelduskeel on…
Kirjanduslike omailmade kütkes, kirjandusteadusliku omailmastumise kartuses
Brita Meltsi doktoriväitekiri „Kirjanduslikud omailmad ja nende autobiograafilised lätted” on originaalne, a(s)jakohane, põhjalik ning metodoloogiliselt sidus teadustöö, mis teoreetilises plaanis uurib Jakob von Uexküllilt pärineva omailma (sks Umwelt) mõiste ü h t k o n k r e e t s e t rakendamisvõimalust kirjandusteoste analüüsimiseks. Vaatluse all on hulk viimase aja eesti kirjanduse omanäolisi kirjutajaid, kelle teoste keskmes on äratuntavalt maastikukogemused ja keskkonnapeegeldused, „mis lähtuvad autori omaeluloolisest tajukogemusest ja tegeliku geograafilise ümbrusega seotud elamustest, ent mis ilukirjanduses vahenduvad valikuliselt ja sihipäraselt kujutatud ruumidena, moodustades omaette mentaalsed maailmad, mingid iseäralikud subjektiivsed ja tuletuslikud versioonid pärismaailmast” (lk 9). Selliste „kirjanduslike omailmadena” avastatakse töös esmajoones Andrus Kasemaa Poeedirahu, Tõnu Õnnepalu Paradiisi, Lauri Pilteri Airootsit,…
„Jälle uudist, mis on uus…”
Eesti uuemate riimiliste rahvalaulude seas on mitmeid dramaatilistest ja traagilistest sündmustest jutustavaid laule. Enamik neist on kunagi levinud vaid kihelkonna ja naaberkihelkonna piires, mõned on ka laiemalt tuntuks saanud. Nii suuliselt kui ka käsikirjaliste laulikute kaudu levis näiteks rahvalaul „Viljandi kreisis Võisikul”, mis vahendab poeetilisel moel Viljandimaal tõenäoliselt reaalselt aset leidnud loo ühe kohaliku noormehe mõrvamisest. Ei ole teada, millal see lugu täpselt juhtus, aga laul on olnud populaarne veel XX sajandi teisel poolel mitte ainult Viljandimaal, vaid ka kaugemal. Folkloristid on välitöödel nii laulust lindistusi teinud kui ka selle sõnu üles märkinud. Laulus endas räägitakse pruudist ja peigmehest, nende…
LÜHIKROONIKA
• 6. jaanuaril tähistati Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis Oskar Lutsu 130. sünniaastapäeva ettekandepäevaga „Müüdid ja tegelikkus”. Esinesid Toomas Muru (Betti Alveri muuseum, „Poetess ja nukker naabrimees”), Maarja Vaino (A. H. Tammsaare muuseum, „Kumb oli enne, muna või kana? Müütide loomisest”), Aule Sepp (Luunja keskkool, „Teatrietenduse „Nukitsamees” retseptsioonist esimeses kooliastmes”) ja Juuli Puusepp (TÜ, „Mati Undi „Täna õhtul viskame Lutsu” tegelaskonna analüüs”).
• 8. jaanuaril toimus Elva gümnaasiumis konverents „Elva luuletark. Karl Muru 90”. Kõnelesid kirjandusteadlased ja kultuuritegelased Arne Merilai („Murulugemine”), Rein Veidemann („Karl Muru luuleakadeemia”), Peeter Olesk („Kummardus lüürikale – ilma poeesiata”), Aare Pilv („Murkast alates”), Ly Seppel („Julgusest „kahte” välja panna”), Janika…
• 8. jaanuaril toimus Elva gümnaasiumis konverents „Elva luuletark. Karl Muru 90”. Kõnelesid kirjandusteadlased ja kultuuritegelased Arne Merilai („Murulugemine”), Rein Veidemann („Karl Muru luuleakadeemia”), Peeter Olesk („Kummardus lüürikale – ilma poeesiata”), Aare Pilv („Murkast alates”), Ly Seppel („Julgusest „kahte” välja panna”), Janika…
Me kiretu kirjanduskriitika
I. KÜMME EREDAT HETKE
ESIMENE. Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingel”
„Ainus, mida kunst tõeliselt suudab, on äratada meie südames natuke rõõmu. Õnnetunnet, ükskõik kui võltsi. Ta ei muuda maailma, ta ei pane inimesi mõistma oma eksitusi, või kui, siis vaid mõnda ja pisut, kui elu neid juba nii kaugele on küpsetanud. Ta ei tee meid targemaks, sest mitte miski ei tee meid targemaks, kui me juba oleme. Aga natuke rõõmu südames. Sellega saab ta mõnikord hakkama. Mõnikord väga harva. See ongi ainuke suur kunst.” (Õnnepalu 2015: 54–55) Tõnu Õnnepalu mõtisklused liiguvad paradokside ja vastuolude kaudu kunsti, iseäranis kirjanduse ja luule olemuse lähistel, analüüsides…
ESIMENE. Tõnu Õnnepalu „Lõpetuse ingel”
„Ainus, mida kunst tõeliselt suudab, on äratada meie südames natuke rõõmu. Õnnetunnet, ükskõik kui võltsi. Ta ei muuda maailma, ta ei pane inimesi mõistma oma eksitusi, või kui, siis vaid mõnda ja pisut, kui elu neid juba nii kaugele on küpsetanud. Ta ei tee meid targemaks, sest mitte miski ei tee meid targemaks, kui me juba oleme. Aga natuke rõõmu südames. Sellega saab ta mõnikord hakkama. Mõnikord väga harva. See ongi ainuke suur kunst.” (Õnnepalu 2015: 54–55) Tõnu Õnnepalu mõtisklused liiguvad paradokside ja vastuolude kaudu kunsti, iseäranis kirjanduse ja luule olemuse lähistel, analüüsides…
Mööndus: millal kuid ja millal kuigi?
Liitlauseliste tähendussuhete üks liike on vastandus. Vastandav ehk adversatiivne suhe jaguneb kolmeks: kontrastiivseks, möönvaks ja korrektiivseks (Izutsu 2008: 648–649). Mööndust kui semantilist suhet on kirjeldatud mitmeti. Möönev vastandussuhe valitseb kahe situatsiooni vahel, mis tavaolukorras koos esinema ei peaks. Eesti keeles on seda võimalik väljendada nii rinnastava sidendiga (1a) kui ka alistava sidendiga (1b). Lausete 1a ja 1b esimese osalause sisust tuleneb ootus ehk eeldus, et teise osalause sündmus ei toimu (’vihmaga ei minda tavaliselt jalutama’), kuid teise osalause sisu lükkab selle ootuse ümber (’lapsed lähevad ikkagi jalutama’).
(1a)
Vihma sadas, kuid lapsed läksid jalutama.
(1b)
Kuigi vihma sadas, läksid lapsed jalutama.
Mööndust väljendavad põimlaused liigitatakse adverbiaalseteks, rindlauseid käsitlevad…
(1a)
Vihma sadas, kuid lapsed läksid jalutama.
(1b)
Kuigi vihma sadas, läksid lapsed jalutama.
Mööndust väljendavad põimlaused liigitatakse adverbiaalseteks, rindlauseid käsitlevad…
In memoriam. JAAK PEEBO (25. X 1933 – 2. XII 2016)
Andres Tennuse foto.
2. detsembril 2016 lahkus meie hulgast teenekas keeleteadlane ja õppejõud, Tartu Ülikooli emeriitdotsent, Emakeele Seltsi auliige Jaak Peebo.
Jaak Peebo sündis 1933. aastal Tartus. 1952. aastal lõpetas ta Elva keskkooli ning tema hilisem elutee ja -töö oli peaasjalikult seotud Tartu ülikooliga, kus ta asus pärast keskkooli lõppu eesti filoloogiat õppima. 1957. aastal lõpetas J. Peebo Tartu ülikooli eesti filoloogina ning jätkas aastatel 1960–1963 eesti keele aspirantuuris. 1963. aastal sai temast tollase eesti keele kateedri vanemlaborant, kelle tööülesannete hulka kuulus ka vene osakonna üliõpilastele eesti keele õpetamine. Uut etappi õppejõutöös tähistas 1969. aastal vanemõpetaja ametikoht. 1981. aastast sai J. Peebo eesti keele…
2. detsembril 2016 lahkus meie hulgast teenekas keeleteadlane ja õppejõud, Tartu Ülikooli emeriitdotsent, Emakeele Seltsi auliige Jaak Peebo.
Jaak Peebo sündis 1933. aastal Tartus. 1952. aastal lõpetas ta Elva keskkooli ning tema hilisem elutee ja -töö oli peaasjalikult seotud Tartu ülikooliga, kus ta asus pärast keskkooli lõppu eesti filoloogiat õppima. 1957. aastal lõpetas J. Peebo Tartu ülikooli eesti filoloogina ning jätkas aastatel 1960–1963 eesti keele aspirantuuris. 1963. aastal sai temast tollase eesti keele kateedri vanemlaborant, kelle tööülesannete hulka kuulus ka vene osakonna üliõpilastele eesti keele õpetamine. Uut etappi õppejõutöös tähistas 1969. aastal vanemõpetaja ametikoht. 1981. aastast sai J. Peebo eesti keele…
Suundumusi inimsuhtluse keelelises analüüsis ja modelleerimises (II)
3. Keele genereerimine suhtlussüsteemides
Amanda Stenti ja Srinivas Bangalore’i toimetatud raamat „Loomuliku keele genereerimine interaktiivsetes süsteemides” ühendab kahte valdkonda: loomuliku keele genereerimist ja dialoogsüsteemide (DS) loomist.
Interaktiivsed (dialoog)süsteemid on sellised arvutisüsteemid, mis suhtlevad ühe või mitme kasutajaga. Suhtlus võib esineda erinevates vormides: näiteks interaktiivne fotoalbum suhtleb kasutajaga piltide kaudu, robot füüsiliste tegevuste kaudu. Raamatus keskendutakse sellistele süsteemidele, mis kasutavad suhtlemisel loomulikku keelt – teksti või kõnet. Peatükkidel on erinevad autorid ja käsitletakse erinevaid teemasid, alustades suhtluskavatsuste modelleerimisest ja mõistmise saavutamise vahenditest kuni kultuuriliste tegurite modelleerimiseni ja genereerimissüsteemide hindamiseni.
3.1. Genereerimistehnikad
Varased kommertssüsteemid kasutasid tekstiväljundi genereerimiseks mallipõhist lähenemist, st DS-is oli hulk lünkadega valmisšabloone, mida…
Amanda Stenti ja Srinivas Bangalore’i toimetatud raamat „Loomuliku keele genereerimine interaktiivsetes süsteemides” ühendab kahte valdkonda: loomuliku keele genereerimist ja dialoogsüsteemide (DS) loomist.
Interaktiivsed (dialoog)süsteemid on sellised arvutisüsteemid, mis suhtlevad ühe või mitme kasutajaga. Suhtlus võib esineda erinevates vormides: näiteks interaktiivne fotoalbum suhtleb kasutajaga piltide kaudu, robot füüsiliste tegevuste kaudu. Raamatus keskendutakse sellistele süsteemidele, mis kasutavad suhtlemisel loomulikku keelt – teksti või kõnet. Peatükkidel on erinevad autorid ja käsitletakse erinevaid teemasid, alustades suhtluskavatsuste modelleerimisest ja mõistmise saavutamise vahenditest kuni kultuuriliste tegurite modelleerimiseni ja genereerimissüsteemide hindamiseni.
3.1. Genereerimistehnikad
Varased kommertssüsteemid kasutasid tekstiväljundi genereerimiseks mallipõhist lähenemist, st DS-is oli hulk lünkadega valmisšabloone, mida…
LÜHIDALT
Lumivalgukeste raamatuke. Koostanud ja tõlkinud Urmas Sutrop. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2016. 64 lk.
Eesti Keele Instituudi direktorina koostas Urmas Sutrop terve hulga raamatuid mitmesugustel teemadel. Nüüd Eesti Kirjandusmuuseumis töötades on ta kokku pannud folkloristikateemalise brošüüri – topeltdeminutiivse pealkirjaga „Lumivalgukeste raamatukese”. Sellesse õhukesse vihikusse on koondatud lisaks vendade Grimmide kolmele eri aegadel ilmunud muinasjutuvariandile ja kahele artiklile (mis täidavad rohkem kui pool raamatut) ka vene, inglise, suahiili ja läänejuguri (halhimongoli) muinasjutte, pealekauba veel inglise komöödia, kanada-prantsuse rahvalaul ja šveitsi muistend. Mõni neist on Lumivalgukese muinasjutuga seotud vaid kõrvalmotiivi kaudu (kolme karu lugu). Ka läänejugurite muinasjutt on „Lumivalgukesest” üsna kaugel, seevastu suahiili lugu…
Eesti Keele Instituudi direktorina koostas Urmas Sutrop terve hulga raamatuid mitmesugustel teemadel. Nüüd Eesti Kirjandusmuuseumis töötades on ta kokku pannud folkloristikateemalise brošüüri – topeltdeminutiivse pealkirjaga „Lumivalgukeste raamatukese”. Sellesse õhukesse vihikusse on koondatud lisaks vendade Grimmide kolmele eri aegadel ilmunud muinasjutuvariandile ja kahele artiklile (mis täidavad rohkem kui pool raamatut) ka vene, inglise, suahiili ja läänejuguri (halhimongoli) muinasjutte, pealekauba veel inglise komöödia, kanada-prantsuse rahvalaul ja šveitsi muistend. Mõni neist on Lumivalgukese muinasjutuga seotud vaid kõrvalmotiivi kaudu (kolme karu lugu). Ka läänejugurite muinasjutt on „Lumivalgukesest” üsna kaugel, seevastu suahiili lugu…
Kuidas portreteerida koolkonda?
Marina Grišakoval ja Silvi Saluperel on tulnud suurepärane idee koondada ühte kogumikku analüütilised ülevaateartiklid XX sajandi humanitaarteaduste, konkreetsemalt kirjandusteooria, ajaloo ja filosoofia tähtsamatest koolkondadest ja ringidest. Idee on suurepärane, sest sellise fookusega üldkäsitlusi pole minu teada varem ilmunud. Kui vaadata koguteose sisukorda, siis võib koostajaid õnnitleda väga esindusliku ja õnnestunud autorkonna puhul: kirjutajate seast leiab nii elavaid klassikuid (nagu Lubomír Doležel või Joseph Hillis Miller) kui ka valdkonna vaieldamatuid korüfeesid (nagu Patrick ffrench, Renate Lachmann, Brian McHale või Jacques Revel). Nende tõdemustega võikski tänulik lugeja oma arvustuse lõpetada, sest on ütlematagi selge, et sellise kaliibriga kogumikke, pealegi suures rahvusvahelises kirjastuses,…
Sõprus kui kultuurifenomen
Lotmani ja Uspenski kirjavahetus ilmub kirjakorpusena juba kolmandat korda. Esimene, 179 kirjast koosnev valik ilmus Boriss Jegorovi ette valmistatud kirjaköites.(1) Kümne aasta pärast ilmus Lotmani ja Uspenski kirjavahetusest eraldi väljaanne:(2) raamat sisaldas 376 Lotmani ja Uspenski kirja ning lühemat läkitust. Eelmisel aastal Tallinnas ilmunud köide esitleb seda kirjavahetust veel täielikumalt: 424 mitmesugust kirja, lühiläkitust ja telegrammi, mis Moskva ja Tartu teadlane vahetasid omavahel peaaegu 30 aasta jooksul (1964–1993). Samuti on selles teoses publitseeritud 18 Boriss Uspenski pereliikme kirja Juri Lotmanile ja Zara Mintsile, 48 kirja ja telegrammi Vladimir Uspenskilt ja Svetlana Uspenskajalt. Järelsõna asemel on publitseeritud mitu varem vene keeles avaldamata kirjutist:…
Rännak kannatuse linnades
Oma uusimas raamatus, autobiograafilises esikromaanis „Klaaslaps” räägib Maarja Kangro peamiselt isiklikest asjadest: lapse saamise soovist, katsetest seda teostada, väärarenguga lootest ja abordist ning sellele järgnenud kaotusvalust, traumast ja leinast. Isiklike asjade kõrval tulevad romaanis jutuks suured eksistentsiaalsed teemad, nagu elu ja surm, iha ja kannatus, naise bioloogiline taak – emadus kui seesmine ja ühiskondlik sund – ning „uus orgaaniline metafüüsika”, nagu on Kangro sõnastanud lapsevanemaks olemise rõõmu kirjutises „Oma jama – teistsugune vaade emadusele”.(1) Isikliku trauma üksikasjaliku, aeg–ajalt peaaegu masohhismi kalduva läbivalgustamise käigus viib autor lugeja ajaliselt täpselt dokumenteeritud rännakule oma lähiminevikku (seda täpsust rõhutab ka päeviku vorm ja teose määratlus dokumentaalromaanina(2)), otse nende…
Raamat sünnib kuulata
1. Sissejuhatus
Elektroonilisel kujul raamatute levik, raamatukogu kirjalike materjalide digiteerimine ja kõnetehnoloogiliste vahendite areng on teinud võimalikuks pakkuda raamatukoguteenuseid ja e-raamatuid sünteeskõnes etteloetuna ning ilmuvaid ja ilmunud paberile trükitud väljaandeid heliraamatute vormis. Seda teenust pakutakse mitmes veebikeskkonnas. Eesti Rahvusraamatukogu (RR) digitaalarhiivi DIGAR kasutajakeskkonnas on võimalus spetsiaalse audiovaaturi abil lasta endale ette lugeda raamatuid, ajakirjaartikleid ja muud elektroonilisel kujul eestikeelset trükisõna. Elisa Raamatu rakendus sisaldab ligi 2000 eestikeelset e-raamatut, mida lisaks nutitelefoni või tahvelarvuti ekraanilt lugemisele saab ka kuulata. Eesti Keele Instituudi kõneserveris on avaliku teenusena helindamissüsteem Vox Populi, millega on kõigil võimalus mis tahes tekste helindada: laadides artikli, ettekande, raamatu või…
Elektroonilisel kujul raamatute levik, raamatukogu kirjalike materjalide digiteerimine ja kõnetehnoloogiliste vahendite areng on teinud võimalikuks pakkuda raamatukoguteenuseid ja e-raamatuid sünteeskõnes etteloetuna ning ilmuvaid ja ilmunud paberile trükitud väljaandeid heliraamatute vormis. Seda teenust pakutakse mitmes veebikeskkonnas. Eesti Rahvusraamatukogu (RR) digitaalarhiivi DIGAR kasutajakeskkonnas on võimalus spetsiaalse audiovaaturi abil lasta endale ette lugeda raamatuid, ajakirjaartikleid ja muud elektroonilisel kujul eestikeelset trükisõna. Elisa Raamatu rakendus sisaldab ligi 2000 eestikeelset e-raamatut, mida lisaks nutitelefoni või tahvelarvuti ekraanilt lugemisele saab ka kuulata. Eesti Keele Instituudi kõneserveris on avaliku teenusena helindamissüsteem Vox Populi, millega on kõigil võimalus mis tahes tekste helindada: laadides artikli, ettekande, raamatu või…
Teooriakultusest
Lugenud möödunud aasta detsembrikuisest Keelest ja Kirjandusest Mirjam Hinrikuse arvustust minu raamatu „Tammsaare irratsionaalsuse poeetika” kohta,(1) liikus mu mõte iseenesest teemale, mis on mind (aga erinevate vestluste põhjal ka mitmeid teisi) häirinud juba mõnda aega. Väga üldistavalt võiks selle teema kokku võtta sõnaga „teooriakultus”.
Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu…
Doktoritööd kirjutama asudes tuli mul langetada üsna põhimõtteline otsus: kas jätkata umbes samas suunas, nagu olin teinud bakalaureuse- ja magistritöödega,(2) või valida teistsugune lähenemine. Olles ülikoolis üsna lähedalt ja korduvalt kokku puutunud teooriakeskse lähenemisviisiga, leidsin, et oma doktoritööd ma ei tahaks kirjutada ühegi teoreetiku raamistikus, sest see võib osutuda kitsendavaks ja uurimistööd liigselt suunavaks. Selgitan pisut, mis on minu…
Kaitstud doktoritööd
• 2. detsembril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Anna Rubtsova doktoritöö „Стихосложение Владислава Ходасевичa” / „Vladislav Hodassevitši värsistus”. Doktoritöö juhendajad olid Tallinna Ülikooli lektor Grigori Utgof ja Tallinna Ülikooli professor Irina Belobrovtseva, oponendid Pisa ülikooli (Itaalia) professor Guido Capri ja Moskva riikliku ülikooli juhtivteadur Marina Akimova.
• 5. detsembril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Olga Mjod doktoritöö „Писатель-протагонист в литературном произведении как частный случай „текста в тексте”” / „Kirjanikust peategelane kirjandusteoses kui ’tekst tekstis’ erijuhtum””. Doktoritöö juhendaja oli Tallinna Ülikooli professor Irina Belobrovtseva, oponendid Słupski Pomorze ülikooli (Poola) professor Galina Nefagina ja Euroopa ülikooli (Venemaa) professor Olga Demidova.
• 5. detsembril kaitses Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi doktorant Olga Mjod doktoritöö „Писатель-протагонист в литературном произведении как частный случай „текста в тексте”” / „Kirjanikust peategelane kirjandusteoses kui ’tekst tekstis’ erijuhtum””. Doktoritöö juhendaja oli Tallinna Ülikooli professor Irina Belobrovtseva, oponendid Słupski Pomorze ülikooli (Poola) professor Galina Nefagina ja Euroopa ülikooli (Venemaa) professor Olga Demidova.
Kongeniaalsusest antiikkirjanduse tõlkimisel
Eesti Liviana täienes möödunud aasta kevadel uue osaga. „Ab urbe condita” („Linna asutamisest alates”) 1930. aastal Hugo Pärna tõlkes välja antud 21. raamatule „Hannibali pealetung” ning Ervin Roosi, Leo Metsari ja Richard Kleisi tõlgitud katkenditele üldajaloo lugemikus ja rooma kirjanduse antoloogiates (1933, 1971, 2009) saab nüüd lisaks lugeda ka teose sissejuhatust, mis varem oli avaldatud vaid lühendatud tõlkena,(1) ja esimest raamatut tervikuna. Titus Livius on kindlasti armastatuim Rooma ajaloolane: kuigi algselt 142 raamatust on säilinud kolmkümmend viis (1–10, 21–45), loetakse mitmeid neist ikka ja jälle üle ning jutustatakse ümber. Tema ajalooteose esimesest raamatust on pärit mitmed ammutuntud lood, nagu Rooma asutamine,…
Põimiv mina
Käesoleva artikli väide, et „põimunud kirjanduse” metodoloogiline eeldus on Jaan Krossi romaaniloomingu puhul kõige paremini realiseeritav algoritmi „põimiv mina” abil, ei peaks mõjuma iseenesest eriti kummastavalt. Sest võimalus sellise algoritmi olemasoluks on meile tegelikult antud kolme välise, kuid vägagi arvestatava argumendi poolt. Esiteks on enamik Krossi romaane kirjutatud mina-vormis sisekaemustena, teiseks on Kross ise lahti seletanud autobiografismi „kui kirjanduse võimalust ja vältimatust” oma loengutes vabade kunstide professorina Tartu Ülikoolis (Kross 2003: 7 jj), ja kolmandaks on romaanižanri väljapaistev uurija Mihhail Bahtin näinud mina-eluloolisuses romaani kui proteuslikult ähmaste piiridega žanri üht tunnust (Bahtin 1987: 33, 43; vt ka Logan 2011: 511–513).…
Lühikroonika
• 1. detsembril toimus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas loengusarja „Nõmme loeb” 3. õhtu, kus esines luuletaja Veronika Kivisilla.
• 1.–2. detsembril peeti Eesti Rahva Muuseumis lasteaiaõpetajate eesti keele koolitusseminar „Naer ja nutt on kaksikvennad”, kus tutvustati emotsioonide temaatikat keeles, kultuuripärandis ja folklooris. Toimusid töötoad, milles õpiti, kuidas mängude kaudu rikastada tunnetealast sõnavara ja lahendada emotsioonidega seotud probleeme lasteaiakeskkonnas. Esinesid Signe Raudik (TÜ, „Laps räägib siis, kui . . . .”), Angela Jakobson (TÜ, „Tunnete kaardid – mis, kellele, kuidas?”), Liisi Laineste (EKM, „Mis tuleb pika ilu peale? Huumor kollektiivis”), Piret Voolaid (EKM, „Siin lasteaias on kõik sõbrased: Lapsesuunaljad kui emotsionaalne rühmapärimus”), Reet Hiiemäe…
• 1.–2. detsembril peeti Eesti Rahva Muuseumis lasteaiaõpetajate eesti keele koolitusseminar „Naer ja nutt on kaksikvennad”, kus tutvustati emotsioonide temaatikat keeles, kultuuripärandis ja folklooris. Toimusid töötoad, milles õpiti, kuidas mängude kaudu rikastada tunnetealast sõnavara ja lahendada emotsioonidega seotud probleeme lasteaiakeskkonnas. Esinesid Signe Raudik (TÜ, „Laps räägib siis, kui . . . .”), Angela Jakobson (TÜ, „Tunnete kaardid – mis, kellele, kuidas?”), Liisi Laineste (EKM, „Mis tuleb pika ilu peale? Huumor kollektiivis”), Piret Voolaid (EKM, „Siin lasteaias on kõik sõbrased: Lapsesuunaljad kui emotsionaalne rühmapärimus”), Reet Hiiemäe…
In memoriam. Ülo Tonts (6. V 1931 – 19. XI 2016)
Alar Madissoni foto.
Ülo Tontsu kriitiku ja kirjandusteadlase tee algas 1950. aastate lõpus. Sel ajal alustasid paljud möödunud sajandi lõpukümnenditel eesti kriitika ja kirjandusteaduse ilmet kujundanud autorid: Maie Kalda (1929–2013), Endel Mallene (1933–2002), Oskar Kruus (1929–2007), Reet Krusten (snd 1934) jmt. Nad õppisid Tartu ülikoolis erineval ajal ja ka erinevaid erialasid (näiteks Endel Mallene kuulus hoopis Juhan Peegli esimesse ajakirjanike lendu). Maie Kalda on üsna kategooriliselt eitanud, et tema ja ta eakaaslased oleksid olnud mingi ühtekuuluv ja -hoidev põlvkond. Kuid nad on siiski elanud ühes ajas ja selle aja mõtteilmas, lugenud raamatuid, mida neil aastatel loeti, kirjutanud oma artikleid tolle areneva…
Ülo Tontsu kriitiku ja kirjandusteadlase tee algas 1950. aastate lõpus. Sel ajal alustasid paljud möödunud sajandi lõpukümnenditel eesti kriitika ja kirjandusteaduse ilmet kujundanud autorid: Maie Kalda (1929–2013), Endel Mallene (1933–2002), Oskar Kruus (1929–2007), Reet Krusten (snd 1934) jmt. Nad õppisid Tartu ülikoolis erineval ajal ja ka erinevaid erialasid (näiteks Endel Mallene kuulus hoopis Juhan Peegli esimesse ajakirjanike lendu). Maie Kalda on üsna kategooriliselt eitanud, et tema ja ta eakaaslased oleksid olnud mingi ühtekuuluv ja -hoidev põlvkond. Kuid nad on siiski elanud ühes ajas ja selle aja mõtteilmas, lugenud raamatuid, mida neil aastatel loeti, kirjutanud oma artikleid tolle areneva…
Vaimulooline Undusk
Kogumiku pealkirjaks tõstetud „Eesti kirjanike ilmavaatest” tundub sellesse koondatut arvestades piisavalt avar ja samas asjakohane. Raamatu lehekülgedel põrkame küll üsna sageli ka sõnale „maailmavaade”, kuid see ei muuda sisu. Isiklikult olen eelistanud pigem „ilmavaadet”. Ilmavaade tundub hõlmavat nii vaadet eluilmale (sks Lebenswelt) kui ka olemise kosmilisele mõõtmele, kui mitte veel kaugemalegi. Jaan Undusk ise on raamatu ühe võtmesõna tähendusel pikemalt peatunud vaid korra. Nähtavasti võinuks Tuglase elutundesse süüvivas essees sõnastatut tutvustada ka sissejuhatavas artiklis. Seal põhjendab Undusk oma uurimisfookust järgmiselt: „Enamasti arvatakse, et vaimse töö tegija määratlusse kuulub maailmavaade juba nii-öelda loomu poolest. Iseasi, kuidas see suudetakse näiteks kirjaniku kunstiliste…
Suundumusi inimsuhtluse keelelises analüüsis ja modelleerimises (I)
Järgnevas ülevaateartiklis kirjeldame viithiljuti ilmunud (ja TÜ raamatukokku tellitud-saabunud) raamatut. Põhjus, miks neid koos käsitleme, on neid ühendav teema. Kõige lihtsamini võib seda iseloomustada väljendiga „inimsuhtlus ja selle analüüs”, kuid vahetu põhjus on see, et need raamatud (täpsemini 2–4) esindavat üht suhteliselt uut, kuid seejuures selgelt piiritletavat suunda selles valdkonnas. Selleks on suhtlusviisid, kus suhtlusvahendiks on keel, suhtluskeskkond on sotsiaalmeedia ning selle analüüsi- ja uurimisvahendina kasutatakse tekstide arvutitöötluse meetodeid. Nende raamatute kaudu püüame anda ülevaate selle temaatika käsitlemisest, probleemidest ja praegusest seisust. Ühtlasi loodame selgitada, miks see temaatika KK lugejale oluline on.
Kuivõrd inimloomus on eeldatavasti jäänud samaks, nagu ta aastatuhandeid…
Kuivõrd inimloomus on eeldatavasti jäänud samaks, nagu ta aastatuhandeid…
Ei?
Ajastul, mil (enam) ei ole üldkehtivat tõde, ei ole ka alust tegelikkuse ja väljamõeldise eristamiseks. Kui oletada, et just tõetul ajastul me parajasti elamegi, siis tekib küsimus, mida see kaasa toob. Näiteks J. G. Ballard tuletab siit uue rolli kirjanikule: „Tasakaal fiktsiooni ja reaalsuse vahel on viimastel aastakümnetel märkimisväärselt muutunud. Nende rollid on järjest rohkem ümber pööratud. Me elame maailmas, mida valitsevad kõiksugu fiktsioonid – lauskaubandus, reklaamitööstus, poliitika, mis on käsitletav reklaamitööstuse alamharuna, igasuguse kogemusele vastava originaalse reaktsiooni ennetav tühistamine teleekraani poolt. Me elame hiiglaslikus romaanis. Kirjanikul on nüüd üha vähem tarvis oma romaanile fiktsionaalset sisu leiutada. Fiktsioon on juba…
Mittekuulumise valu ja võimalus
Oma esimeses tekstis, New Yorgi ajakirjas Novõi Žurnal trükivalgust näinud jutustuses „Tuhk” pakub Andrei Ivanov välja määratluse, mis on ühel või teisel viisil jäänud iseloomustama kõiki tema romaanide peategelasi ja mõneti ka ta enda autorikuvandit – a non-belonger, a man in between. Ivanov kasutab inglise keelt, sest need väljendid pärinevad 1990. aastate alguse rahvusvahelistest kosmopoliitsuse teemalistest aruteludest, mida „Tuha” peategelase jaoks esindab Salman Rushdie kuju. Jutustuse oluliselt muudetud taastrükis kogumikus „Kopenhaga”(1) (Ivanov 2011a) on autor pidanud vajalikuks need nimetused joone all lahti seletada. Selle järgi on a non-belonger „mitteliitunu; mingisse konkreetsesse kohta mitte kuuluv; võõras, kõrvaline” (Ivanov 2011a: 319), a man…
Faktofiili galaktika
Ei juhtu iga päev, et ühe raamatu ilmumisele pühendatakse sümpoosion. Geograafi, kultuuri- ja teadusloolase Vello Paatsi (1948–2015) artiklikogumikule „Rännates Gutenbergi galaktikas” see au osaks sai. Sümpoosionil „Olemise ja teaduse piiridest” Eesti Kirjandusmuuseumis pidasid 30. septembril 2016 ettekande Ülo Matjus, Tõnu Tannberg ja Erki Tammiksaar. Imestasin kuulates, kui vähe ikkagi Vello Paatsist tean. Jagades huvi XIX sajandi eesti kirjanduse ja kultuuriloo vastu, olen temaga korduvalt kokku puutunud konverentsidel, veebikeskkonna „Kreutzwaldi sajand” sisu koostamisel ja toimetamisel, aga näiteks seda ei teadnud, et Paatsi oli kirglik bibliofiil ja haruldaste raamatute koguja. Ei olnud jutuks tulnud.
Vello Paatsi oli hariduselt geograaf. ESTER-i kataloogis on „Rännates Gutenbergi galaktikas”…
Vello Paatsi oli hariduselt geograaf. ESTER-i kataloogis on „Rännates Gutenbergi galaktikas”…