Rubriik
Valdkond
Aasta
Kes oled ise?
Üle kolme kümnendi on Triin Soometsa luule tõukunud neistsamadest igavikulistest küsimustest: kes olen mina? Kuidas ennast ära tunda ja mõista, st kuidas jõuda minani? Need rangelt isiklikud otsingud hõlmavad omakorda võimalikest kõige üldisemaid küsimusi: kes on ülepea inimene? Kuidas inimesest aru saada, st kuidas jõuda inimeseni? Eks ole needsamad küsimused lüürikale igi- ja loomuomased, ja kui mitte algusest peale, siis vähemasti viimased kaks sajandit on nendega maadelnud valdav osa luulest. Asi on nimelt selles, et neid küsimusi ei saa lahendada, ilma et arvesse võetaks kõike ümbritsevat (ühiskondlik-poliitilist konteksti, üksikisiku ja globaalsete sündmuste suhet, mind ja sind, mind ja maailma, kogu…
Kes või mis oli Jörru?
„Jörru, Jörru! Jooks ma tulen?” algab vanim trükis ilmunud ja palju tähelepanu pälvinud eesti rahvalaul. Laulu esmaavaldaja, Järva-Jaani pastor Christian Kelch (1657–1710) kirjutas selle oma kroonikaraamatusse järgmisel kujul:
Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?
Erra tulle Ellaken.
Micks ep ella eile tulnut:
Eile ollin Ella üxinesse
Nüht ollen Wirbi wiekesse
Tulle Home Homikulla
Sies ollen Jelle üxinesse
Karkotella Kaste Ella
Siuka Sittika Willula
Sieß ollen Walmis Wainijull
Kaunis karja Satemalle.
(Kelch 1695: 14)
Kelch oli tulnud Saksamaalt Eestisse 23-aastasena. Enne Järva-Jaani teenima asumist töötas ta koduõpetajana Põltsamaal ja Laiusel. Arvestades, et Kelch õppis kiiresti ja hästi ära eesti keele ning suhtles palju talupoegadega, on tõenäoline, et ta oli „Jörru” üles kirjutanud otse rahvasuust (Kubjas…
Jörru! Jörru! jooks Ma Tullen?
Erra tulle Ellaken.
Micks ep ella eile tulnut:
Eile ollin Ella üxinesse
Nüht ollen Wirbi wiekesse
Tulle Home Homikulla
Sies ollen Jelle üxinesse
Karkotella Kaste Ella
Siuka Sittika Willula
Sieß ollen Walmis Wainijull
Kaunis karja Satemalle.
(Kelch 1695: 14)
Kelch oli tulnud Saksamaalt Eestisse 23-aastasena. Enne Järva-Jaani teenima asumist töötas ta koduõpetajana Põltsamaal ja Laiusel. Arvestades, et Kelch õppis kiiresti ja hästi ära eesti keele ning suhtles palju talupoegadega, on tõenäoline, et ta oli „Jörru” üles kirjutanud otse rahvasuust (Kubjas…
Mõistemetafoorid sõnaga aeg eesti keeles
Aeg ja ruum on inimese jaoks olulised kategooriad nii kogemuslikult (peame pidevalt ajas ja ruumis orienteeruma) kui ka keeleliselt (meil on vaja väljendada enda ja sündmuste asukohta ajas ja ruumis). William Frawley (1992: 337–339) järgi on inimeste igapäevamaailm üles ehitatud mugavale lihtsustatud ettekujutusele ajast. Artikkel võtab vaatluse alla selle, kuidas eesti keeles ajast räägitakse. Täpsemalt on artikli aluseks mõistemetafooride teooria (Lakoff, Johnson 1980; e k 2011) ning uurimise all sõna aeg näitel see, milliste mõistemetafooride abil eesti keeles ajast räägitakse.
Mõistemetafooriks nimetatakse mõtlemise tasandi nähtust, mis annab võimaluse paljudeks keelelisteks väljenditeks, kus mingist (keerulisemast) nähtusest räägitakse nii, nagu see kuuluks mingite…
Mõistemetafooriks nimetatakse mõtlemise tasandi nähtust, mis annab võimaluse paljudeks keelelisteks väljenditeks, kus mingist (keerulisemast) nähtusest räägitakse nii, nagu see kuuluks mingite…
Kuidas lugeda kaaneteksti?
Lugeja tutvus paberraamatuga algab tavapäraselt selle puudutamisest ja sirvimisest, samal ajal ka kaantele trükitud teabe silmamisest. Raamat – ühtaegu nii intellektuaalne omand kui ka kultuuriline artefakt – köidab esiti tähelepanu oma välise kesta ehk kaanekujunduse ja -tekstiga. Kuigi raamatuga suhtlemise esmane kanal on visuaalne, muutub teksti lugemine lähemal tutvusel möödapääsmatuks. Kaanetekst kui raamatu esi-, taga- või sisekaanele paigutatud lühitutvustus on just selline žanr, mis vahendab potentsiaalsele lugejale valikulist teavet trükise omaduste kohta. Sealjuures on oluline raamatukaanele trükitud teksti koostamise strateegia, mis võimaldab olulist teavet ebaolulisest eristada, ühtlasi kinnistada ühed tähendused ja jätta kõrvale teised.
Enamasti rõhutab kaanetekst raamatu suhtluseesmärki, kuid hõlmab…
Enamasti rõhutab kaanetekst raamatu suhtluseesmärki, kuid hõlmab…
Kunglat otsides
Kungla on sõna, mida teab vast iga eestlane ja eesti kultuuriga kokkupuutunu. Sõna kindlasti tuntuim kasutuskoht on 1869. aastal loodud laulurida „Kui Kungla rahvas kuldsel a’al”, mida ühiselt lauldes ilmselt ei mõelda, millisest rahvast seal täpselt juttu on. Üldrahvaliku laulu sõnade autor Friedrich Kuhlbars sai mõjutusi Friedrich Reinhold Kreutzwaldi „Kalevipojast” ning ennemuistsetest juttudest, kus sõna Kungla esineb mitmeski paigas. Kungla mõiste paistab olevat varasem, kuid mitte palju: trükitult leidub sõna Alexander Heinrich Neusi „Eesti rahvalaulude” („Estnische Volkslieder”) kolmandas köites paralleelselt eesti ja saksa keeles avaldatud laulus „Kojutulek” („Die Heimführung”, Neus 1852: 428–434). Huvitava nüansi lisab asjale see, et laulu on…
Lühikroonika
2. mail esines Eesti Kirjandusmuuseumi veebiseminaril Anna Troitskaja. Ettekandes „Embleemid Euroopa varauusaegsetel portreedel kujutatud peakatetel ning identiteedi probleem” vaatles ta XVI sajandi Euroopa portreedel kujutatud mütsiembleemide tähendusi. Embleemidel on ühine ajalugu palverändurite märkide kristliku traditsiooniga. Mütsiembleemid omandasid portreedel erilise tähenduse portreteeritava tunnete, meeleolude ja kavatsuste väljendajana.
3. mail toimus Eesti Rahva Muuseumi 60. aastakonverents „Relevance / Mõjukad muuseumid”. Konverentsi peateema oli muuseumide ja kultuuriasutuste mõju ühiskonnas ja selle hindamise võimalused. Kutsutud esineja oli Jette Sandahl („No time for denial”, Euroopa Muuseumifoorum). Esinejaid oli Lätist, Soomest, Eesti Vabaõhumuuseumist, Vabamust ja ERM-ist.
5.–6. mail toimus Tallinnas ja Tartus konverents „Sovetiaja kirjandus- ja kultuurielu. Uued allikad,…
3. mail toimus Eesti Rahva Muuseumi 60. aastakonverents „Relevance / Mõjukad muuseumid”. Konverentsi peateema oli muuseumide ja kultuuriasutuste mõju ühiskonnas ja selle hindamise võimalused. Kutsutud esineja oli Jette Sandahl („No time for denial”, Euroopa Muuseumifoorum). Esinejaid oli Lätist, Soomest, Eesti Vabaõhumuuseumist, Vabamust ja ERM-ist.
5.–6. mail toimus Tallinnas ja Tartus konverents „Sovetiaja kirjandus- ja kultuurielu. Uued allikad,…
Kuulsaks pärast surma
Lõunaeesti keelesaarte ajaloo, keele ja pärandkultuuriga on tegeldud pikemat aega, esile tuleb tõsta kauast kogumistööd, allikapublikatsioone ja artikleid ning viimatisi ülevaatlikke koguteoseid. Varaseimad märkmed emamaast eemal elunevatest eestlastest ilmusid juba XVIII ja XIX sajandil. Leivusid, Eestile kõige lähemaid keelesaarlasi, tutvustasid kirjasõnas esmalt August Wilhelm Hupel (1782) ja Harald von Brakel (1841), leivu keelenäiteid esitasid Andreas Johan Sjögren (1849) ning Ferdinand Johann Wiedemann (1869). Oma ajastu teadmiste kokkuvõtetena ilmusid Oskar Kallase „Lutsi maarahvas” (1894) ja „Kraasna maarahvas” (1903). Neist ei ole võimalik mööda vaadata ka praegustel uurijatel.
Huvi keelesaarte vastu tõusis XX sajandil. Leivu ja Kraasna keelematerjali kogus esmalt Helsingi ülikooli stipendiaat…
Huvi keelesaarte vastu tõusis XX sajandil. Leivu ja Kraasna keelematerjali kogus esmalt Helsingi ülikooli stipendiaat…
Kool ja kirik, keel ka
Rahvusraamatukogu toimetiste allseeria „Raamat ja aeg” varasemad väljaanded – artiklikogumikud ja üks monograafia – on toonud lugeja ette kõrgetasemelisi teadustöid Eesti- ja Liivimaa vanema ajaloo, eelkõige varauusaegse kultuuriloo vallast. Nii võib ka sellele kogumikule läheneda kõrgete ootustega. Koostajaks on jätkuvalt Piret Lotman, kes on seekord valinud teemaks Eesti- ja Liivimaa haridusideed varauusaja perioodil. Sama temaatika on olnud tähelepanu all kahes Rahvusarhiivi toimetiste seerias ilmunud soliidses artiklikogumikus, „Kroonikast kantaadini” (2013) ja „Kroonikast epitaafini” (2017). Varauusaegsed haridusolud seisid lahutamatus seoses kirikliku sfääriga ning vaatlusaluse kogumiku mõni artikkel tegeleb suuremal või vähemal määral veel mitmesuguste keeleküsimustega, mis kõik kokku põhjendab kenasti üldpealkirja valikut.
Koostaja saatesõnale…
Koostaja saatesõnale…
Teadus väljaspool kitsast akadeemilist maailma. Vestlused Juri Lotmaniga
Teadusintervjuude žanr pole veel saanud piisavat epistemoloogilist põhjendust, kuigi teadlastega tehtud intervjuusid on teadusajaloolaste töödes kaua kasutatud. Võib-olla kõige kuulsam näide intervjuudest venekeelse humanitaarteadlasega on see, mille viis läbi ja salvestas kirjanduskriitik Viktor Duvakin 1973. aasta vestlustes Mihhail Bahtiniga,1 millele tänapäeval ei viita üksnes Bahtini uurijad, vaid ka laiem teadlaste ring. Lisaks on teadusintervjuud suunatud laiemale lugejaskonnale kui suhteliselt suletud teadlaskond, omades nõnda ühtlasi hariduslikku funktsiooni. Lõpuks on iga teadusintervjuu oma ajastu dokument, mis annab ettekujutuse tolleaegsest teaduselust ja selle korraldusest.
Raamat „Vestlused Lotmaniga” toob n-ö teaduskäibesse 41 intervjuud Juri Lotmaniga. Vestlustele eelneb koostaja Marek Tamme tutvustav artikkel „Lotman in…
Raamat „Vestlused Lotmaniga” toob n-ö teaduskäibesse 41 intervjuud Juri Lotmaniga. Vestlustele eelneb koostaja Marek Tamme tutvustav artikkel „Lotman in…
Semperi soolised sekeldused
Viimasel kahekümnel aastal on Eestis pidevalt lisandunud kirjandusteadlasi, keda huvitab sootemaatika ja kes soovivad uuesti tõlgendada kirjanduskaanonit, otsides sellest soolisi sekeldusi ja pimetähne. Eriti põnevad on uurimused, mille tähelepanu all on moderniseerumise periood, sest Eestis nagu ka mujal Euroopas tõi ühiskondlike, majanduslike ja poliitiliste muutuste keeris kaasa vajaduse revideerida kivistunud arusaamu naiste ja meeste rollidest, sh kirjanduses ja kunstiloomes. Näiteks inglise keeles on sel teemal kirjutatud sadu uurimusi, milles on esmasest soovist leida üles naised ja anda neile sõnaõigus liigutud keerukamate analüüsideni, kus vaadatakse nais- ja meeskuvandeid vastastikuses mõjus ning mõjutatuna klassist, rassist, rahvusest jms. Selle perioodi Eesti kultuurimaastiku oluline…
Goethe tõlkeid lugedes ehk Sanga meistriklass
Esmalt jagan oma rõõmu ja rahulolu: tundmuste ring, mis võib vallata inimest, kes on läbi lugenud kõik Goethe eesti keelde tõlgitud luuletused, on suurepärane. Jagugu meil elus rohkem mahti ette võtta selliseid totaalseid, ennast harivaid ja vaimu rikastavaid tutvumisprojekte.
„Nõmmeroosike” on kogukas raamat, kus luuletused paiknevad lehekülgedel 36–595 ning lõpus on muu hulgas põhjalikud kommentaarid ja väga mahukas tõlkijate tutvustus. Raamat sisaldab 628 tõlget 391 Goethe luuletusest, esimene trükki jõudnud tõlge pärineb 1841. aastast, värskeimad on kogumiku koostamise ajast. Enim tõlkeid on teinud August Sang (200) ja Ants Oras (108), hulk eestindusi on ka Ain Kaalepilt (22), samuti Leida Kibuvitsalt…
„Nõmmeroosike” on kogukas raamat, kus luuletused paiknevad lehekülgedel 36–595 ning lõpus on muu hulgas põhjalikud kommentaarid ja väga mahukas tõlkijate tutvustus. Raamat sisaldab 628 tõlget 391 Goethe luuletusest, esimene trükki jõudnud tõlge pärineb 1841. aastast, värskeimad on kogumiku koostamise ajast. Enim tõlkeid on teinud August Sang (200) ja Ants Oras (108), hulk eestindusi on ka Ain Kaalepilt (22), samuti Leida Kibuvitsalt…
Folkloristil on head eeldused kogukonnatööks
F o t o: Ahto Sooaru
25. juunil tähistab 50 aasta juubelit folklorist, õppejõud ja Kodavere kogukonna eestvedaja Ergo-Hart Västrik.
Mis viis sind Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima?
Mul tekkis huvi keele ja kirjanduse vastu Tallinna 44. Keskkoolis (praegune Mustamäe Gümnaasium). Olin inglise keele, tänapäeva mõistes humanitaarkallakuga klassis. Toonased eesti keele ja kirjanduse õpetajad Regina Peet ja Saima Velling pugesid oma malbe olekuga kuidagi hinge, klassijuhataja ning inglise keele õpetaja Tiina Metsma oma pühendumusega andis samuti head eeskuju. See, et eesti filoloogia valisin, oli samas vastuoluline, sest kirjandite kirjutamine käis mul keskkoolis väga raskelt, reaalainetes olin märksa tugevam, näiteks aitasin klassikaaslasi…
25. juunil tähistab 50 aasta juubelit folklorist, õppejõud ja Kodavere kogukonna eestvedaja Ergo-Hart Västrik.
Mis viis sind Tartu Ülikooli eesti filoloogiat õppima?
Mul tekkis huvi keele ja kirjanduse vastu Tallinna 44. Keskkoolis (praegune Mustamäe Gümnaasium). Olin inglise keele, tänapäeva mõistes humanitaarkallakuga klassis. Toonased eesti keele ja kirjanduse õpetajad Regina Peet ja Saima Velling pugesid oma malbe olekuga kuidagi hinge, klassijuhataja ning inglise keele õpetaja Tiina Metsma oma pühendumusega andis samuti head eeskuju. See, et eesti filoloogia valisin, oli samas vastuoluline, sest kirjandite kirjutamine käis mul keskkoolis väga raskelt, reaalainetes olin märksa tugevam, näiteks aitasin klassikaaslasi…
Sooliselt markeeritud sõnad eesti spordiuudistes
Feministliku lingvistika uurijad on lähtunud hüpoteesist, et keelekasutus peegeldab sugudevahelisi suhteid ning osaleb mitmesuguste soostereotüüpide taastootmises. Soolistatud keele uurimine ja ühtlasi selle neutraliseerimise vajadus on olnud aktuaalne paljudes keeltes (vt nt Gerritsen 2002; Pauwels 2003; Kirey-Sitnikova 2021). Ehkki Eestis on sotsiaal- ja humanitaarteadustes sooteemat käsitletud, on vaid üksikud uurimused sooliselt markeeritud sõnavara või laiemalt soospetsiifilise keelekasutuse kohta (vt Olt 2004; Puna 2006; Raadik 2016), ent mitte feministliku keeleteaduse vaatepunktist, samuti pole selle fookusega lähenetud spordiuudistele. Oluline on see uurimislünk täita, sest puudub uuem, sellest kümnendist pärit info sooliselt markeeritud sõnavara kohta eesti keeles. Keeles väljenduvate sookäsituste uurimine aitab tuvastada ja…
Eesti nõukogude entsüklopeedia
Artikkel võtab vaatluse alla entsüklopeedia rolli ja selle teisenemise nõukogude ühiskonnas „Eesti nõukogude entsüklopeedia” (ENE) näitel. Keskendun kolmele küsimusele: 1) millistesse kontekstidesse ENE asetub; 2) kuidas algas ENE koostamine ning kuidas vormusid selles kohalikud pürgimused ja võimuambitsioonid; 3) kuidas suhtles ENE toimetus tulevase lugejaga ja millised dialoogimudelid ENE väljaandmisel esile tulevad.
ENE väljaandmise kaudu on võimalik jälgida sulaajale iseloomulikke teadmiste esitamise viise ning lugeja kui teadmiste vastuvõtja konstrueerimist. Entsüklopeediaartiklite lühivorm ja faktilisus, lai autor- ja lugejaskond lõid omalaadse totalitaarsele teadmusmudelile vastanduva demokraatiavormi. ENE märkimisväärselt suur tellijate hulk eeldas lugejaga suhtlemist ja tema seisukohtadega arvestamist. Ühtaegu tuleb esile, et otsene või kaudne…
ENE väljaandmise kaudu on võimalik jälgida sulaajale iseloomulikke teadmiste esitamise viise ning lugeja kui teadmiste vastuvõtja konstrueerimist. Entsüklopeediaartiklite lühivorm ja faktilisus, lai autor- ja lugejaskond lõid omalaadse totalitaarsele teadmusmudelile vastanduva demokraatiavormi. ENE märkimisväärselt suur tellijate hulk eeldas lugejaga suhtlemist ja tema seisukohtadega arvestamist. Ühtaegu tuleb esile, et otsene või kaudne…
Demokraatliku sõna poole!
Peaaegu täpselt Peeter Sauteri „Indigo” keskel leidub lühike fragment, mis, nagu paljud teised „Indigo” fragmendid, võiks olla ka eraldiseisev laast. Peategelasele O. V-le tuleb korraga mõte kirjutada oma Leedu juhututtavale. Kõigepealt vene ja siis inglise keeles kirjutatud tekstis annab ta ülevaate oma eelmise päeva algusest: ärkamine kell kümme, imestamine selle üle, miks pole vannitoal akent (kust oleks ometi nii hea rahulikult välja vaadata), suitsetamine, võileiva söömine. Argiste kirjelduste vahele on pikitud laused, mis kuuluvad aga hoopis teise modaalsusse: need puudutavad keele ja väljenduse küsimust, olles tungilise, vältimatu iseloomuga, justkui väljapursked argise kirjeldustasandi alt: „Nikto nje znajet patšemu eta tak što ja…
Lühikroonika
6. aprillil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus konverentsi „Gustav Ränk 120. Tartust laiemasse maailma”. Esimeses sektsioonis „Gustav Ränga pärand Eesti etnoloogias” esinesid Indrek Jääts (ERM, „Gustav Ränga vadja välitööd (1942, 1943)”, Marleen Metslaid (ERM, „Sissevaateid Gustav Ränga kirjavahetusse kolleegidega Nõukogude Eestist”), Heiki Pärdi (Eesti Vabaõhumuuseum, „Gustav Ränk ja Eesti maaehituspärand”). Sektsioonis „Eesti rahvusteadused paguluses” kõnelesid Raimo Raag (Eesti Teaduste Akadeemia välisliige, „Eesti pagulaste organiseeritud teadustegevus Rootsis”), Mari Tõrv, Kristiina Johanson (TÜ, „Richard Indreko: arheoloog paguluses”), Enn Küng (TÜ, „Arhiiviajaloolane Arnold Soom paguluses”), Lea Kõiv (Tallinna Linnaarhiiv, „Ajaloolasena võõrsil: Evald Blumfeldti elu ja töö paguluses”) ja Liisa Pakosta (soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse…
„Ma ütlen teile, mis seal on: prillid, hommikumantel, kirjutuslaud…”
Viimased 15 aastat on Eesti muuseumidele olnud soodne aeg. Paljud hooned ja ekspositsioonid on uuenenud ning muutunud atraktiivseteks elamuskeskusteks. Ettevalmistused muutusteks algasid muidugi varem. 2010. ja 2019. aasta võrdluses kasvas muuseumikülastuste arv ühe miljoni võrra, rohkem kui 3,5 miljoni külastuseni.1 Isikumuuseumid, mis Eestis on peamiselt maja-, korter- või talumuuseumid, on selle valguses keerulises olukorras, nagu on märkinud ka Tammsaare muuseumi ja Tallinna Kirjanduskeskuse kauane juht Maarja Vaino: „[Isiku]muuseumi ajalooline keskkond on ise justkui „ese”, mille väärtus seisneb tema terviklikkuses ja muutumatuses ning millele ei ole võimalik anda „uut nägu”.”2 Olukorda näitlikustab teiselt poolt pealkirjas ära toodud Tiit Hennoste ennustus oma…
Humanismi radadel – remis velisque
Foto: Eve Joosing.
2021. aastal ilmus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse väljaandel Saksa kirjastuses LIT Verlag balti kirjakultuuri sarjas raamat pealkirjaga „Sub velis poeticis. Lateinische Gedichte” („Luulepurje all. Ladinakeelsed luuletused”), mis koondab Liivimaa juristi ja humanisti, Riia raesekretäri, sündiku, Võnnu maasekretäri ja Poola kuninga sekretäri David Hilcheni (1561–1610) ladinakeelset luulepärandit. Selles sisalduvad luuletused on Eesti, Läti, Poola ja Saksamaa raamatukogudest ja arhiividest üles otsinud, kokku kogunud, tõlkinud, eessõna ja kommentaaridega varustanud Kristi Viiding.1 Tegu pole pelgalt luulekoguga: ilukirjanduslikule materjalile on lisatud mahukad uurimuslikud osad, mis avavad lugejale Hilcheni elu ja tegevust, luule tähtsat rolli tema elus, luulet kui tema ideede kandjat ja…
2021. aastal ilmus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse väljaandel Saksa kirjastuses LIT Verlag balti kirjakultuuri sarjas raamat pealkirjaga „Sub velis poeticis. Lateinische Gedichte” („Luulepurje all. Ladinakeelsed luuletused”), mis koondab Liivimaa juristi ja humanisti, Riia raesekretäri, sündiku, Võnnu maasekretäri ja Poola kuninga sekretäri David Hilcheni (1561–1610) ladinakeelset luulepärandit. Selles sisalduvad luuletused on Eesti, Läti, Poola ja Saksamaa raamatukogudest ja arhiividest üles otsinud, kokku kogunud, tõlkinud, eessõna ja kommentaaridega varustanud Kristi Viiding.1 Tegu pole pelgalt luulekoguga: ilukirjanduslikule materjalile on lisatud mahukad uurimuslikud osad, mis avavad lugejale Hilcheni elu ja tegevust, luule tähtsat rolli tema elus, luulet kui tema ideede kandjat ja…
Lühidalt
Vooremaa pärimusraamat. Koostaja Reet Hiiemäe. [Juula]: MTÜ Loomemõis, 2021. 130 lk.
Kui öelda Vooremaa, kerkib suure tõenäosusega silme ette eripärane lainjas voorte ja järvedega maastik. Sama märksõna annab ESTER-i kataloogis vastuseks 40 väljaannet, millest 38 puudutavad loodust, enamasti geoloogiat – jääaegsed pinnavormid on Vooremaal väga silmapaistvad. Pärimusraamatu koostaja möönab, et Vooremaa „piirid ei olegi ajalooliselt väga täpselt määratletud” ja laias laastus ulatub Vooremaa Puhtaleivalt Palamusele ja Laiuselt Luuani, kattudes enam-vähem samanimelise maastikukaitsealaga (lk 4). Ajalooliselt on järvine-künklik ala jaotunud Maarja-Magdaleena, Palamuse, Laiuse ja Äksi kihelkondade vahel. Vooremaa määratlemine omaette kultuurilise (st inimkeskse) piirkonnana, nagu on tehtud kõnealuses pärimusraamatus, on eelkõige tänapäevase…
Kui öelda Vooremaa, kerkib suure tõenäosusega silme ette eripärane lainjas voorte ja järvedega maastik. Sama märksõna annab ESTER-i kataloogis vastuseks 40 väljaannet, millest 38 puudutavad loodust, enamasti geoloogiat – jääaegsed pinnavormid on Vooremaal väga silmapaistvad. Pärimusraamatu koostaja möönab, et Vooremaa „piirid ei olegi ajalooliselt väga täpselt määratletud” ja laias laastus ulatub Vooremaa Puhtaleivalt Palamusele ja Laiuselt Luuani, kattudes enam-vähem samanimelise maastikukaitsealaga (lk 4). Ajalooliselt on järvine-künklik ala jaotunud Maarja-Magdaleena, Palamuse, Laiuse ja Äksi kihelkondade vahel. Vooremaa määratlemine omaette kultuurilise (st inimkeskse) piirkonnana, nagu on tehtud kõnealuses pärimusraamatus, on eelkõige tänapäevase…
Juri Lotman: (tulevase) teadlase sõjakirjavahetusest
Juri Mihhailovitš Lotmani (1922–1993) sajanda sünniaastapäeva puhul avaldati eri riikides ja eri keeltes palju tema intellektuaalsele pärandile pühendatud väljaandeid, nende seas „Lotmanid. Perekonna kirjavahetus 1940–1946”.1
Juri Lotmani vaimne pärand on tänapäeval väärtuslik mitte ainult teaduslikust, vaid ka üldinimlikust seisukohast – sealhulgas kontekstis, kus on vaja lahendada peale akadeemiliste ka moraalseid, eetilisi probleeme, mille ees inimkond praegu seisab. Nagu Lotmani kohta sai öeldud mõni aasta tagasi intervjuus tema lähedase sõbra ja kolleegi Boriss Uspenskiga, „tema puhul oli teadus moraalist lahutamatu”.2 Samal ajal võiks Lotmani kõige argisemateski mõtetes ilmneda midagi tema (tuleviku) mõtisklustest teadusprobleemide üle, ja vaadeldav raamat seda tõepoolest näitab.
Mahukas raamat…
Juri Lotmani vaimne pärand on tänapäeval väärtuslik mitte ainult teaduslikust, vaid ka üldinimlikust seisukohast – sealhulgas kontekstis, kus on vaja lahendada peale akadeemiliste ka moraalseid, eetilisi probleeme, mille ees inimkond praegu seisab. Nagu Lotmani kohta sai öeldud mõni aasta tagasi intervjuus tema lähedase sõbra ja kolleegi Boriss Uspenskiga, „tema puhul oli teadus moraalist lahutamatu”.2 Samal ajal võiks Lotmani kõige argisemateski mõtetes ilmneda midagi tema (tuleviku) mõtisklustest teadusprobleemide üle, ja vaadeldav raamat seda tõepoolest näitab.
Mahukas raamat…
„Eesti kirjanduse mõtte” mõte
Rein Veidemann on temperamentne ning kiire kirjutaja, seetõttu ei pea imestama, et 2021. aastal ilmus tal koguni kaks artiklikogu. Uuemaid tekste, mis peamiselt ilmunud veebiajakirjas Edasi.org, koondab „Pudelposti randumine”, praegu tuleb aga jutuks „Eesti kirjanduse mõte”, kus on kirjutisi aastatest 1987–2019. Tähelepanu väärt raamatud mõlemad, esimene kui tõendusmärk erksa vaimu jätkuvast tegevusest, teine valik neist töödest, mis autori meelest peaksid sobima teda esindama „Eesti mõtteloo” sarjas. Osa „Eesti kirjanduse mõtte” tekstidest on ka varem raamatutes ilmunud, näiteks Veidemanni kogumikes „Mälestus Golfi hoovusest” (1993), „Isiku tunnistus. Eluloousutlus” (2006), „Tuikav tekst” (2006) ja „Eksistentsiaalne Eesti” (2010). Aga mitu teksti ilmuvad „Eesti kirjanduse…
Avalikud laulud
Hasso Krulli „Ava” on möödunud aasta parim luulekogu. Tegu on ühtlasi Krulli tugevaima luulekoguga viimasel kümnel aastal. Mitte kuigi paks raamat on ülimalt polüfooniline, selles kohtuvad pidevalt erinevad, isegi vastandlikud hääled, lausujad, tundetoonid, süžeeliinid ja meeleolud, mida üritan järgnevalt jõudumööda eritleda. Öeldu vihjab võimalusele, nagu oleks raamat eklektiline või sisuldasa laialivalguv, kuid asjalood on sootuks vastupidi.
„Ava” on tihedalt läbikomponeeritud tervik, isegi poeem, milles domineerib maagilise loitsu vormis poeetiline joovastus. Seda kannavad eri liine kokku põimivad rütmiliselt korduvad juhtmotiivid eesotsas avaga (aga oluline on ka vari). N-ö nimimotiiv tuleb mängu juba esimeses luuletuses kogu raamatut võimaldava ruumina („üks ava tuleb…
„Ava” on tihedalt läbikomponeeritud tervik, isegi poeem, milles domineerib maagilise loitsu vormis poeetiline joovastus. Seda kannavad eri liine kokku põimivad rütmiliselt korduvad juhtmotiivid eesotsas avaga (aga oluline on ka vari). N-ö nimimotiiv tuleb mängu juba esimeses luuletuses kogu raamatut võimaldava ruumina („üks ava tuleb…
Oma reeglid avastab igaüks ise
Foto: Cärol Liis Metsla.
19. mail saab 60-aastaseks Heiki-Jaan Kaalep, kes keelerahva hulgas on eelkõige tuntud kui eesti morfoanalüüsi ja spelleri tegija ning ebamugavate küsimuste esitaja morfoloogia teooria teemal.
Kuidas sa morfoloogia juurde sattusid?
Minu tulemine keele juurde oli praktiline. Ülikooli diplomil on kirjas majandusteadlane-matemaatik, seejärel tegin informaatika magistri ja üldkeeleteaduse doktori.
Kui ma hakkasin programmeerimist õppima, siis selle võlu mu jaoks oli, et teed ühte asja, kirjutad mingit programmiteksti, ja arvuti hakkab selle peale tegema midagi hoopis muud. Selline lapsik võlu, et vajutad lülitit ja hoopis teises kohas läheb lamp põlema. Sedasama lapsikut võlu üritasin siis kasutada keele töötlemisel, kus jõudsin mõtteni, et…
Pritskookidest lõhnakuuskedeni
Tänapäeva eesti keeles on kasutusel kaks rööpset sõnakuju – vanill ja vanilje. Olgugi et tegu on eksootilise asjaga – troopilise orhidee ja sellest saadava maailmas hinna poolest safrani järel teise maitseainega –, on seda tähistavad sõnakujud praegusajal pigem sagedasti kasutatavad, igapäevased. Üldkeele korpuse (ÜK 2021) 50 000 sagedasema sõna seas on vanill sageduselt 25 814. positsioonil ja vanilje 22 353. positsioonil. Siinne kirjutis püüab jälile saada, kust need rööpvormid tulevad, mispuhul kumbagi neist kasutatakse ning lõpuks – kas üks neist on parem kui teine.
Mida ütlevad allikad?
Kui sisestada ÕS 20181 otsingusse märksõna vanilje, saame: vanilje kok parem vanill. Seda infot tuleks käsitada järgmiselt: vanilje…
Mida ütlevad allikad?
Kui sisestada ÕS 20181 otsingusse märksõna vanilje, saame: vanilje kok parem vanill. Seda infot tuleks käsitada järgmiselt: vanilje…
Kuidas ma nüd juhatan teile tähendap
Hädaabinumbrile 112 helistatakse eeskätt politsei, kiirabi või pääste erakorralise abi saamiseks. Operatiivliinile omaselt on kõnedes oluline kiirus ja täpsus, sh juhtumi täpse koha välja selgitamine: mida kiiremini helistajalt vajalik kohainfo kätte saadakse, seda kiiremini jõutakse abivajajani. Selles artiklis käsitlen hädaabikõnedes koha selgitamisel tekkivaid infoprobleeme.
Kohainfo hankimine ei tekita hädaabikõnedes alati tõrkeid. Probleemideta infosaamise all mõistan olukorda, kus päästekorraldaja esitab kohainfo soovi ning saab tema jaoks sobiva ja piisava vastuse. Probleemi puudumisele viitab see, et vastusele järgnevas kõnevoorus minnakse üle uuele (ala)teemale ja asukohast kõnes rohkem ei räägita.
Probleemseks ei saa pidada ka koha määramisi, mida ei ole võimalik ühe küsimusega realiseerida.…
Kohainfo hankimine ei tekita hädaabikõnedes alati tõrkeid. Probleemideta infosaamise all mõistan olukorda, kus päästekorraldaja esitab kohainfo soovi ning saab tema jaoks sobiva ja piisava vastuse. Probleemi puudumisele viitab see, et vastusele järgnevas kõnevoorus minnakse üle uuele (ala)teemale ja asukohast kõnes rohkem ei räägita.
Probleemseks ei saa pidada ka koha määramisi, mida ei ole võimalik ühe küsimusega realiseerida.…
Kuulub – ei kuulu
Artikli eesmärk on tutvustada teoreetilist sõnavara, mis on loodud uurimaks argist ühiselu ja erinevustega toimetulekut tänapäeva mitmekultuurilistes ja -keelsetes ühiskondades ehk teemasid, mis on pälvinud mujal palju tähelepanu, kuid mida uuemad Eestis ilmunud identiteedi- ja kultuurikäsitlused otseselt ei puuduta (nt Viik 2012; Ehala 2018; Raud 2018). Ülevaate keskmes on mõiste kuulumine ja sellest lähtuv identiteedi mõiste kriitika, põgusamalt tuleb juttu kohapealsusest ehk autohtoonsusest ning konviviaalsusest kui koos elamise kunstist.1 Vaadeldakse mõisteid ning lühidalt nende kujunemist, kasutust ja omavahelisi suhteid mitmete autorite uurimustes, keskendudes aspektidele, millest võiks abi olla Eesti kontekstis etnilisusest, lõimumisest, rändest ja mitmekultuurilisusest mõeldes.
Sõna rahvus tähistab eesti…
Sõna rahvus tähistab eesti…
Võõristusest läheduseni
Ma ei ole kuskilt kunagi otsinud mitte midagi muud kui seda.
Kõikidest linnadest, kuhu olen läinud.
Kõikidest linnadest, kuhu ma olen unistanud minna.
Kõikidest küladest, mida ma olen näinud bussi- või rongiaknast
ja kuhu ma juba mõttes olen jõudnud ta elama paigutada. [—]
Ilma et ma oskaksin öelda, mis on see s e e.
Või kirjeldada, milline oleks see tema.
Mul on raske nõustuda väitega, et see on seksuaalkogemus.
(Tode 2002: 231)
Emil Tode proosadebüüt „Piiririik” (1993) on eesti kirjanduses kanoniseeritud küll üleminekuaja pingeid kujutava esimese euroromaanina, küll esimese geiromaanina. Tode järgmised romaanid, eeskätt „Raadio” (2002), on kirjandusloos ja -kriitikas saanud märgatavalt vähem tähelepanu. „Raadio” kohta on ilmunud mõni uurimus, mis…
Kõikidest linnadest, kuhu olen läinud.
Kõikidest linnadest, kuhu ma olen unistanud minna.
Kõikidest küladest, mida ma olen näinud bussi- või rongiaknast
ja kuhu ma juba mõttes olen jõudnud ta elama paigutada. [—]
Ilma et ma oskaksin öelda, mis on see s e e.
Või kirjeldada, milline oleks see tema.
Mul on raske nõustuda väitega, et see on seksuaalkogemus.
(Tode 2002: 231)
Emil Tode proosadebüüt „Piiririik” (1993) on eesti kirjanduses kanoniseeritud küll üleminekuaja pingeid kujutava esimese euroromaanina, küll esimese geiromaanina. Tode järgmised romaanid, eeskätt „Raadio” (2002), on kirjandusloos ja -kriitikas saanud märgatavalt vähem tähelepanu. „Raadio” kohta on ilmunud mõni uurimus, mis…
Kaitstud doktoritööd
4. veebruaril kaitses Janek Kraavi Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktoritöö „Transgressioon ja transgressiivsuse poeetika eesti nüüdiskirjanduses”. Juhendaja oli professor Arne Merilai (TÜ), oponent kaasprofessor Mart Kuldkepp (Londoni ülikooli kolledž, Ühendkuningriik).
Keelud ja piirangud on tänapäeval inimkogemust painav globaalne probleem. Sotsiaalsete normide muutumine iseloomustas sajandivahetuse ühiskonnaelu, kuid on aktuaalne ka praeguste poliitiliste, tehnoloogiliste ja esteetiliste arengute kontekstis. Doktoritöös käsitletakse ühiskonnas ja kunstis esinevat ambivalentset suhet piiridesse ja normidesse transgressiooni mõiste kaudu. Transgressioon on sotsiaalsete või kultuuriliste keeldude rikkumine, lubatu või sündsa piiridest üleastumine. Väitekirja sissejuhatuses tutvustatakse transgressiooni teoreetilist ja kultuuriajaloolist konteksti (tabu, patt, sotsiaalne norm), peatutakse kunstilise sõnakasutuse ja seaduse kokkupuutel…
Keelud ja piirangud on tänapäeval inimkogemust painav globaalne probleem. Sotsiaalsete normide muutumine iseloomustas sajandivahetuse ühiskonnaelu, kuid on aktuaalne ka praeguste poliitiliste, tehnoloogiliste ja esteetiliste arengute kontekstis. Doktoritöös käsitletakse ühiskonnas ja kunstis esinevat ambivalentset suhet piiridesse ja normidesse transgressiooni mõiste kaudu. Transgressioon on sotsiaalsete või kultuuriliste keeldude rikkumine, lubatu või sündsa piiridest üleastumine. Väitekirja sissejuhatuses tutvustatakse transgressiooni teoreetilist ja kultuuriajaloolist konteksti (tabu, patt, sotsiaalne norm), peatutakse kunstilise sõnakasutuse ja seaduse kokkupuutel…
Lühikroonika
2. märtsil esitleti Tallinnas Teaduste Akadeemias Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse artiklikogumikku „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson””. Seminaril esinesid Jaan Undusk („Felix Ormusson – mees kui müüt”), Katrin Puik („Irooniast Tuglase esimeses romaanis”), Merlin Kirikal („Modernsed pygmalionid ja narkissosed”) ja Lola Annabel Kass („Värvikas raskemeelsus”).
2. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul pidas Heiko Pääbo ettekande „Identiteediloome Eesti ajalooõpikutes: rahvusliku meie ja oluliste teiste kuvand”. Ettekandes analüüsiti seda, kuidas Eesti ajaloo viimase põlvkonna õpikutes on proovitud läbi kahe erineva prisma (rahvuslik ajalookäsitlus ja territoriaalne ajalookäsitlus) kajastada Eesti ja eestlaste lugu ning seda, milline on meie grupi roll ja…
2. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul pidas Heiko Pääbo ettekande „Identiteediloome Eesti ajalooõpikutes: rahvusliku meie ja oluliste teiste kuvand”. Ettekandes analüüsiti seda, kuidas Eesti ajaloo viimase põlvkonna õpikutes on proovitud läbi kahe erineva prisma (rahvuslik ajalookäsitlus ja territoriaalne ajalookäsitlus) kajastada Eesti ja eestlaste lugu ning seda, milline on meie grupi roll ja…
Lühidalt
Õpetaja elav sõna. Pühendusteos Vello Saage 100. sünniaastapäevaks. Koostajad Airi Liimets, Krista Aru, Kertu Uri. Tallinn: EKSA, 2022. 308 lk.
81 autoriga raamat on „kunagiste õpilaste kummardus ja tänu oma õpetajale” (lk 11), pea 30 aastat Tartu 8. keskkoolis (praeguses Forseliuse koolis) eesti keelt ja kirjandust õpetanud Vello Saagele (1922–1991), kes oli legend juba eluajal ja küllap on senimaani – vähemasti TÜ kirjandusloengutes tuleb jätkuvalt jutuks Saage kui eripärase kirjandusklassi ja almanahhi „Tipa-tapa” vedaja. Kogumikku on mälestustekstid laekunud valdavalt spetsiaalse üleskutse peale, sekka mõni varem trükis ilmunud pala – samuti pigem viimasest ajast. Seega pole tegu vahetute kujutustega, sest nagu…
81 autoriga raamat on „kunagiste õpilaste kummardus ja tänu oma õpetajale” (lk 11), pea 30 aastat Tartu 8. keskkoolis (praeguses Forseliuse koolis) eesti keelt ja kirjandust õpetanud Vello Saagele (1922–1991), kes oli legend juba eluajal ja küllap on senimaani – vähemasti TÜ kirjandusloengutes tuleb jätkuvalt jutuks Saage kui eripärase kirjandusklassi ja almanahhi „Tipa-tapa” vedaja. Kogumikku on mälestustekstid laekunud valdavalt spetsiaalse üleskutse peale, sekka mõni varem trükis ilmunud pala – samuti pigem viimasest ajast. Seega pole tegu vahetute kujutustega, sest nagu…