Rubriik
Valdkond
Aasta
Sooliselt markeeritud sõnad eesti spordiuudistes
Feministliku lingvistika uurijad on lähtunud hüpoteesist, et keelekasutus peegeldab sugudevahelisi suhteid ning osaleb mitmesuguste soostereotüüpide taastootmises. Soolistatud keele uurimine ja ühtlasi selle neutraliseerimise vajadus on olnud aktuaalne paljudes keeltes (vt nt Gerritsen 2002; Pauwels 2003; Kirey-Sitnikova 2021). Ehkki Eestis on sotsiaal- ja humanitaarteadustes sooteemat käsitletud, on vaid üksikud uurimused sooliselt markeeritud sõnavara või laiemalt soospetsiifilise keelekasutuse kohta (vt Olt 2004; Puna 2006; Raadik 2016), ent mitte feministliku keeleteaduse vaatepunktist, samuti pole selle fookusega lähenetud spordiuudistele. Oluline on see uurimislünk täita, sest puudub uuem, sellest kümnendist pärit info sooliselt markeeritud sõnavara kohta eesti keeles. Keeles väljenduvate sookäsituste uurimine aitab tuvastada ja…
Eesti nõukogude entsüklopeedia
Artikkel võtab vaatluse alla entsüklopeedia rolli ja selle teisenemise nõukogude ühiskonnas „Eesti nõukogude entsüklopeedia” (ENE) näitel. Keskendun kolmele küsimusele: 1) millistesse kontekstidesse ENE asetub; 2) kuidas algas ENE koostamine ning kuidas vormusid selles kohalikud pürgimused ja võimuambitsioonid; 3) kuidas suhtles ENE toimetus tulevase lugejaga ja millised dialoogimudelid ENE väljaandmisel esile tulevad.
ENE väljaandmise kaudu on võimalik jälgida sulaajale iseloomulikke teadmiste esitamise viise ning lugeja kui teadmiste vastuvõtja konstrueerimist. Entsüklopeediaartiklite lühivorm ja faktilisus, lai autor- ja lugejaskond lõid omalaadse totalitaarsele teadmusmudelile vastanduva demokraatiavormi. ENE märkimisväärselt suur tellijate hulk eeldas lugejaga suhtlemist ja tema seisukohtadega arvestamist. Ühtaegu tuleb esile, et otsene või kaudne…
ENE väljaandmise kaudu on võimalik jälgida sulaajale iseloomulikke teadmiste esitamise viise ning lugeja kui teadmiste vastuvõtja konstrueerimist. Entsüklopeediaartiklite lühivorm ja faktilisus, lai autor- ja lugejaskond lõid omalaadse totalitaarsele teadmusmudelile vastanduva demokraatiavormi. ENE märkimisväärselt suur tellijate hulk eeldas lugejaga suhtlemist ja tema seisukohtadega arvestamist. Ühtaegu tuleb esile, et otsene või kaudne…
Demokraatliku sõna poole!
Peaaegu täpselt Peeter Sauteri „Indigo” keskel leidub lühike fragment, mis, nagu paljud teised „Indigo” fragmendid, võiks olla ka eraldiseisev laast. Peategelasele O. V-le tuleb korraga mõte kirjutada oma Leedu juhututtavale. Kõigepealt vene ja siis inglise keeles kirjutatud tekstis annab ta ülevaate oma eelmise päeva algusest: ärkamine kell kümme, imestamine selle üle, miks pole vannitoal akent (kust oleks ometi nii hea rahulikult välja vaadata), suitsetamine, võileiva söömine. Argiste kirjelduste vahele on pikitud laused, mis kuuluvad aga hoopis teise modaalsusse: need puudutavad keele ja väljenduse küsimust, olles tungilise, vältimatu iseloomuga, justkui väljapursked argise kirjeldustasandi alt: „Nikto nje znajet patšemu eta tak što ja…
Lühikroonika
6. aprillil korraldas Eesti Rahva Muuseum Tartus konverentsi „Gustav Ränk 120. Tartust laiemasse maailma”. Esimeses sektsioonis „Gustav Ränga pärand Eesti etnoloogias” esinesid Indrek Jääts (ERM, „Gustav Ränga vadja välitööd (1942, 1943)”, Marleen Metslaid (ERM, „Sissevaateid Gustav Ränga kirjavahetusse kolleegidega Nõukogude Eestist”), Heiki Pärdi (Eesti Vabaõhumuuseum, „Gustav Ränk ja Eesti maaehituspärand”). Sektsioonis „Eesti rahvusteadused paguluses” kõnelesid Raimo Raag (Eesti Teaduste Akadeemia välisliige, „Eesti pagulaste organiseeritud teadustegevus Rootsis”), Mari Tõrv, Kristiina Johanson (TÜ, „Richard Indreko: arheoloog paguluses”), Enn Küng (TÜ, „Arhiiviajaloolane Arnold Soom paguluses”), Lea Kõiv (Tallinna Linnaarhiiv, „Ajaloolasena võõrsil: Evald Blumfeldti elu ja töö paguluses”) ja Liisa Pakosta (soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse…
„Ma ütlen teile, mis seal on: prillid, hommikumantel, kirjutuslaud…”
Viimased 15 aastat on Eesti muuseumidele olnud soodne aeg. Paljud hooned ja ekspositsioonid on uuenenud ning muutunud atraktiivseteks elamuskeskusteks. Ettevalmistused muutusteks algasid muidugi varem. 2010. ja 2019. aasta võrdluses kasvas muuseumikülastuste arv ühe miljoni võrra, rohkem kui 3,5 miljoni külastuseni.1 Isikumuuseumid, mis Eestis on peamiselt maja-, korter- või talumuuseumid, on selle valguses keerulises olukorras, nagu on märkinud ka Tammsaare muuseumi ja Tallinna Kirjanduskeskuse kauane juht Maarja Vaino: „[Isiku]muuseumi ajalooline keskkond on ise justkui „ese”, mille väärtus seisneb tema terviklikkuses ja muutumatuses ning millele ei ole võimalik anda „uut nägu”.”2 Olukorda näitlikustab teiselt poolt pealkirjas ära toodud Tiit Hennoste ennustus oma…
Humanismi radadel – remis velisque
Foto: Eve Joosing.
2021. aastal ilmus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse väljaandel Saksa kirjastuses LIT Verlag balti kirjakultuuri sarjas raamat pealkirjaga „Sub velis poeticis. Lateinische Gedichte” („Luulepurje all. Ladinakeelsed luuletused”), mis koondab Liivimaa juristi ja humanisti, Riia raesekretäri, sündiku, Võnnu maasekretäri ja Poola kuninga sekretäri David Hilcheni (1561–1610) ladinakeelset luulepärandit. Selles sisalduvad luuletused on Eesti, Läti, Poola ja Saksamaa raamatukogudest ja arhiividest üles otsinud, kokku kogunud, tõlkinud, eessõna ja kommentaaridega varustanud Kristi Viiding.1 Tegu pole pelgalt luulekoguga: ilukirjanduslikule materjalile on lisatud mahukad uurimuslikud osad, mis avavad lugejale Hilcheni elu ja tegevust, luule tähtsat rolli tema elus, luulet kui tema ideede kandjat ja…
2021. aastal ilmus Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse väljaandel Saksa kirjastuses LIT Verlag balti kirjakultuuri sarjas raamat pealkirjaga „Sub velis poeticis. Lateinische Gedichte” („Luulepurje all. Ladinakeelsed luuletused”), mis koondab Liivimaa juristi ja humanisti, Riia raesekretäri, sündiku, Võnnu maasekretäri ja Poola kuninga sekretäri David Hilcheni (1561–1610) ladinakeelset luulepärandit. Selles sisalduvad luuletused on Eesti, Läti, Poola ja Saksamaa raamatukogudest ja arhiividest üles otsinud, kokku kogunud, tõlkinud, eessõna ja kommentaaridega varustanud Kristi Viiding.1 Tegu pole pelgalt luulekoguga: ilukirjanduslikule materjalile on lisatud mahukad uurimuslikud osad, mis avavad lugejale Hilcheni elu ja tegevust, luule tähtsat rolli tema elus, luulet kui tema ideede kandjat ja…
Lühidalt
Vooremaa pärimusraamat. Koostaja Reet Hiiemäe. [Juula]: MTÜ Loomemõis, 2021. 130 lk.
Kui öelda Vooremaa, kerkib suure tõenäosusega silme ette eripärane lainjas voorte ja järvedega maastik. Sama märksõna annab ESTER-i kataloogis vastuseks 40 väljaannet, millest 38 puudutavad loodust, enamasti geoloogiat – jääaegsed pinnavormid on Vooremaal väga silmapaistvad. Pärimusraamatu koostaja möönab, et Vooremaa „piirid ei olegi ajalooliselt väga täpselt määratletud” ja laias laastus ulatub Vooremaa Puhtaleivalt Palamusele ja Laiuselt Luuani, kattudes enam-vähem samanimelise maastikukaitsealaga (lk 4). Ajalooliselt on järvine-künklik ala jaotunud Maarja-Magdaleena, Palamuse, Laiuse ja Äksi kihelkondade vahel. Vooremaa määratlemine omaette kultuurilise (st inimkeskse) piirkonnana, nagu on tehtud kõnealuses pärimusraamatus, on eelkõige tänapäevase…
Kui öelda Vooremaa, kerkib suure tõenäosusega silme ette eripärane lainjas voorte ja järvedega maastik. Sama märksõna annab ESTER-i kataloogis vastuseks 40 väljaannet, millest 38 puudutavad loodust, enamasti geoloogiat – jääaegsed pinnavormid on Vooremaal väga silmapaistvad. Pärimusraamatu koostaja möönab, et Vooremaa „piirid ei olegi ajalooliselt väga täpselt määratletud” ja laias laastus ulatub Vooremaa Puhtaleivalt Palamusele ja Laiuselt Luuani, kattudes enam-vähem samanimelise maastikukaitsealaga (lk 4). Ajalooliselt on järvine-künklik ala jaotunud Maarja-Magdaleena, Palamuse, Laiuse ja Äksi kihelkondade vahel. Vooremaa määratlemine omaette kultuurilise (st inimkeskse) piirkonnana, nagu on tehtud kõnealuses pärimusraamatus, on eelkõige tänapäevase…
Juri Lotman: (tulevase) teadlase sõjakirjavahetusest
Juri Mihhailovitš Lotmani (1922–1993) sajanda sünniaastapäeva puhul avaldati eri riikides ja eri keeltes palju tema intellektuaalsele pärandile pühendatud väljaandeid, nende seas „Lotmanid. Perekonna kirjavahetus 1940–1946”.1
Juri Lotmani vaimne pärand on tänapäeval väärtuslik mitte ainult teaduslikust, vaid ka üldinimlikust seisukohast – sealhulgas kontekstis, kus on vaja lahendada peale akadeemiliste ka moraalseid, eetilisi probleeme, mille ees inimkond praegu seisab. Nagu Lotmani kohta sai öeldud mõni aasta tagasi intervjuus tema lähedase sõbra ja kolleegi Boriss Uspenskiga, „tema puhul oli teadus moraalist lahutamatu”.2 Samal ajal võiks Lotmani kõige argisemateski mõtetes ilmneda midagi tema (tuleviku) mõtisklustest teadusprobleemide üle, ja vaadeldav raamat seda tõepoolest näitab.
Mahukas raamat…
Juri Lotmani vaimne pärand on tänapäeval väärtuslik mitte ainult teaduslikust, vaid ka üldinimlikust seisukohast – sealhulgas kontekstis, kus on vaja lahendada peale akadeemiliste ka moraalseid, eetilisi probleeme, mille ees inimkond praegu seisab. Nagu Lotmani kohta sai öeldud mõni aasta tagasi intervjuus tema lähedase sõbra ja kolleegi Boriss Uspenskiga, „tema puhul oli teadus moraalist lahutamatu”.2 Samal ajal võiks Lotmani kõige argisemateski mõtetes ilmneda midagi tema (tuleviku) mõtisklustest teadusprobleemide üle, ja vaadeldav raamat seda tõepoolest näitab.
Mahukas raamat…
„Eesti kirjanduse mõtte” mõte
Rein Veidemann on temperamentne ning kiire kirjutaja, seetõttu ei pea imestama, et 2021. aastal ilmus tal koguni kaks artiklikogu. Uuemaid tekste, mis peamiselt ilmunud veebiajakirjas Edasi.org, koondab „Pudelposti randumine”, praegu tuleb aga jutuks „Eesti kirjanduse mõte”, kus on kirjutisi aastatest 1987–2019. Tähelepanu väärt raamatud mõlemad, esimene kui tõendusmärk erksa vaimu jätkuvast tegevusest, teine valik neist töödest, mis autori meelest peaksid sobima teda esindama „Eesti mõtteloo” sarjas. Osa „Eesti kirjanduse mõtte” tekstidest on ka varem raamatutes ilmunud, näiteks Veidemanni kogumikes „Mälestus Golfi hoovusest” (1993), „Isiku tunnistus. Eluloousutlus” (2006), „Tuikav tekst” (2006) ja „Eksistentsiaalne Eesti” (2010). Aga mitu teksti ilmuvad „Eesti kirjanduse…
Avalikud laulud
Hasso Krulli „Ava” on möödunud aasta parim luulekogu. Tegu on ühtlasi Krulli tugevaima luulekoguga viimasel kümnel aastal. Mitte kuigi paks raamat on ülimalt polüfooniline, selles kohtuvad pidevalt erinevad, isegi vastandlikud hääled, lausujad, tundetoonid, süžeeliinid ja meeleolud, mida üritan järgnevalt jõudumööda eritleda. Öeldu vihjab võimalusele, nagu oleks raamat eklektiline või sisuldasa laialivalguv, kuid asjalood on sootuks vastupidi.
„Ava” on tihedalt läbikomponeeritud tervik, isegi poeem, milles domineerib maagilise loitsu vormis poeetiline joovastus. Seda kannavad eri liine kokku põimivad rütmiliselt korduvad juhtmotiivid eesotsas avaga (aga oluline on ka vari). N-ö nimimotiiv tuleb mängu juba esimeses luuletuses kogu raamatut võimaldava ruumina („üks ava tuleb…
„Ava” on tihedalt läbikomponeeritud tervik, isegi poeem, milles domineerib maagilise loitsu vormis poeetiline joovastus. Seda kannavad eri liine kokku põimivad rütmiliselt korduvad juhtmotiivid eesotsas avaga (aga oluline on ka vari). N-ö nimimotiiv tuleb mängu juba esimeses luuletuses kogu raamatut võimaldava ruumina („üks ava tuleb…
Oma reeglid avastab igaüks ise
Foto: Cärol Liis Metsla.
19. mail saab 60-aastaseks Heiki-Jaan Kaalep, kes keelerahva hulgas on eelkõige tuntud kui eesti morfoanalüüsi ja spelleri tegija ning ebamugavate küsimuste esitaja morfoloogia teooria teemal.
Kuidas sa morfoloogia juurde sattusid?
Minu tulemine keele juurde oli praktiline. Ülikooli diplomil on kirjas majandusteadlane-matemaatik, seejärel tegin informaatika magistri ja üldkeeleteaduse doktori.
Kui ma hakkasin programmeerimist õppima, siis selle võlu mu jaoks oli, et teed ühte asja, kirjutad mingit programmiteksti, ja arvuti hakkab selle peale tegema midagi hoopis muud. Selline lapsik võlu, et vajutad lülitit ja hoopis teises kohas läheb lamp põlema. Sedasama lapsikut võlu üritasin siis kasutada keele töötlemisel, kus jõudsin mõtteni, et…
Pritskookidest lõhnakuuskedeni
Tänapäeva eesti keeles on kasutusel kaks rööpset sõnakuju – vanill ja vanilje. Olgugi et tegu on eksootilise asjaga – troopilise orhidee ja sellest saadava maailmas hinna poolest safrani järel teise maitseainega –, on seda tähistavad sõnakujud praegusajal pigem sagedasti kasutatavad, igapäevased. Üldkeele korpuse (ÜK 2021) 50 000 sagedasema sõna seas on vanill sageduselt 25 814. positsioonil ja vanilje 22 353. positsioonil. Siinne kirjutis püüab jälile saada, kust need rööpvormid tulevad, mispuhul kumbagi neist kasutatakse ning lõpuks – kas üks neist on parem kui teine.
Mida ütlevad allikad?
Kui sisestada ÕS 20181 otsingusse märksõna vanilje, saame: vanilje kok parem vanill. Seda infot tuleks käsitada järgmiselt: vanilje…
Mida ütlevad allikad?
Kui sisestada ÕS 20181 otsingusse märksõna vanilje, saame: vanilje kok parem vanill. Seda infot tuleks käsitada järgmiselt: vanilje…
Kuidas ma nüd juhatan teile tähendap
Hädaabinumbrile 112 helistatakse eeskätt politsei, kiirabi või pääste erakorralise abi saamiseks. Operatiivliinile omaselt on kõnedes oluline kiirus ja täpsus, sh juhtumi täpse koha välja selgitamine: mida kiiremini helistajalt vajalik kohainfo kätte saadakse, seda kiiremini jõutakse abivajajani. Selles artiklis käsitlen hädaabikõnedes koha selgitamisel tekkivaid infoprobleeme.
Kohainfo hankimine ei tekita hädaabikõnedes alati tõrkeid. Probleemideta infosaamise all mõistan olukorda, kus päästekorraldaja esitab kohainfo soovi ning saab tema jaoks sobiva ja piisava vastuse. Probleemi puudumisele viitab see, et vastusele järgnevas kõnevoorus minnakse üle uuele (ala)teemale ja asukohast kõnes rohkem ei räägita.
Probleemseks ei saa pidada ka koha määramisi, mida ei ole võimalik ühe küsimusega realiseerida.…
Kohainfo hankimine ei tekita hädaabikõnedes alati tõrkeid. Probleemideta infosaamise all mõistan olukorda, kus päästekorraldaja esitab kohainfo soovi ning saab tema jaoks sobiva ja piisava vastuse. Probleemi puudumisele viitab see, et vastusele järgnevas kõnevoorus minnakse üle uuele (ala)teemale ja asukohast kõnes rohkem ei räägita.
Probleemseks ei saa pidada ka koha määramisi, mida ei ole võimalik ühe küsimusega realiseerida.…
Kuulub – ei kuulu
Artikli eesmärk on tutvustada teoreetilist sõnavara, mis on loodud uurimaks argist ühiselu ja erinevustega toimetulekut tänapäeva mitmekultuurilistes ja -keelsetes ühiskondades ehk teemasid, mis on pälvinud mujal palju tähelepanu, kuid mida uuemad Eestis ilmunud identiteedi- ja kultuurikäsitlused otseselt ei puuduta (nt Viik 2012; Ehala 2018; Raud 2018). Ülevaate keskmes on mõiste kuulumine ja sellest lähtuv identiteedi mõiste kriitika, põgusamalt tuleb juttu kohapealsusest ehk autohtoonsusest ning konviviaalsusest kui koos elamise kunstist.1 Vaadeldakse mõisteid ning lühidalt nende kujunemist, kasutust ja omavahelisi suhteid mitmete autorite uurimustes, keskendudes aspektidele, millest võiks abi olla Eesti kontekstis etnilisusest, lõimumisest, rändest ja mitmekultuurilisusest mõeldes.
Sõna rahvus tähistab eesti…
Sõna rahvus tähistab eesti…
Võõristusest läheduseni
Ma ei ole kuskilt kunagi otsinud mitte midagi muud kui seda.
Kõikidest linnadest, kuhu olen läinud.
Kõikidest linnadest, kuhu ma olen unistanud minna.
Kõikidest küladest, mida ma olen näinud bussi- või rongiaknast
ja kuhu ma juba mõttes olen jõudnud ta elama paigutada. [—]
Ilma et ma oskaksin öelda, mis on see s e e.
Või kirjeldada, milline oleks see tema.
Mul on raske nõustuda väitega, et see on seksuaalkogemus.
(Tode 2002: 231)
Emil Tode proosadebüüt „Piiririik” (1993) on eesti kirjanduses kanoniseeritud küll üleminekuaja pingeid kujutava esimese euroromaanina, küll esimese geiromaanina. Tode järgmised romaanid, eeskätt „Raadio” (2002), on kirjandusloos ja -kriitikas saanud märgatavalt vähem tähelepanu. „Raadio” kohta on ilmunud mõni uurimus, mis…
Kõikidest linnadest, kuhu olen läinud.
Kõikidest linnadest, kuhu ma olen unistanud minna.
Kõikidest küladest, mida ma olen näinud bussi- või rongiaknast
ja kuhu ma juba mõttes olen jõudnud ta elama paigutada. [—]
Ilma et ma oskaksin öelda, mis on see s e e.
Või kirjeldada, milline oleks see tema.
Mul on raske nõustuda väitega, et see on seksuaalkogemus.
(Tode 2002: 231)
Emil Tode proosadebüüt „Piiririik” (1993) on eesti kirjanduses kanoniseeritud küll üleminekuaja pingeid kujutava esimese euroromaanina, küll esimese geiromaanina. Tode järgmised romaanid, eeskätt „Raadio” (2002), on kirjandusloos ja -kriitikas saanud märgatavalt vähem tähelepanu. „Raadio” kohta on ilmunud mõni uurimus, mis…
Kaitstud doktoritööd
4. veebruaril kaitses Janek Kraavi Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse erialal doktoritöö „Transgressioon ja transgressiivsuse poeetika eesti nüüdiskirjanduses”. Juhendaja oli professor Arne Merilai (TÜ), oponent kaasprofessor Mart Kuldkepp (Londoni ülikooli kolledž, Ühendkuningriik).
Keelud ja piirangud on tänapäeval inimkogemust painav globaalne probleem. Sotsiaalsete normide muutumine iseloomustas sajandivahetuse ühiskonnaelu, kuid on aktuaalne ka praeguste poliitiliste, tehnoloogiliste ja esteetiliste arengute kontekstis. Doktoritöös käsitletakse ühiskonnas ja kunstis esinevat ambivalentset suhet piiridesse ja normidesse transgressiooni mõiste kaudu. Transgressioon on sotsiaalsete või kultuuriliste keeldude rikkumine, lubatu või sündsa piiridest üleastumine. Väitekirja sissejuhatuses tutvustatakse transgressiooni teoreetilist ja kultuuriajaloolist konteksti (tabu, patt, sotsiaalne norm), peatutakse kunstilise sõnakasutuse ja seaduse kokkupuutel…
Keelud ja piirangud on tänapäeval inimkogemust painav globaalne probleem. Sotsiaalsete normide muutumine iseloomustas sajandivahetuse ühiskonnaelu, kuid on aktuaalne ka praeguste poliitiliste, tehnoloogiliste ja esteetiliste arengute kontekstis. Doktoritöös käsitletakse ühiskonnas ja kunstis esinevat ambivalentset suhet piiridesse ja normidesse transgressiooni mõiste kaudu. Transgressioon on sotsiaalsete või kultuuriliste keeldude rikkumine, lubatu või sündsa piiridest üleastumine. Väitekirja sissejuhatuses tutvustatakse transgressiooni teoreetilist ja kultuuriajaloolist konteksti (tabu, patt, sotsiaalne norm), peatutakse kunstilise sõnakasutuse ja seaduse kokkupuutel…
Lühikroonika
2. märtsil esitleti Tallinnas Teaduste Akadeemias Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse artiklikogumikku „Mäng ja melanhoolia. Friedebert Tuglase romaan „Felix Ormusson””. Seminaril esinesid Jaan Undusk („Felix Ormusson – mees kui müüt”), Katrin Puik („Irooniast Tuglase esimeses romaanis”), Merlin Kirikal („Modernsed pygmalionid ja narkissosed”) ja Lola Annabel Kass („Värvikas raskemeelsus”).
2. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul pidas Heiko Pääbo ettekande „Identiteediloome Eesti ajalooõpikutes: rahvusliku meie ja oluliste teiste kuvand”. Ettekandes analüüsiti seda, kuidas Eesti ajaloo viimase põlvkonna õpikutes on proovitud läbi kahe erineva prisma (rahvuslik ajalookäsitlus ja territoriaalne ajalookäsitlus) kajastada Eesti ja eestlaste lugu ning seda, milline on meie grupi roll ja…
2. märtsil Tartus toimunud Õpetatud Eesti Seltsi koosolekul pidas Heiko Pääbo ettekande „Identiteediloome Eesti ajalooõpikutes: rahvusliku meie ja oluliste teiste kuvand”. Ettekandes analüüsiti seda, kuidas Eesti ajaloo viimase põlvkonna õpikutes on proovitud läbi kahe erineva prisma (rahvuslik ajalookäsitlus ja territoriaalne ajalookäsitlus) kajastada Eesti ja eestlaste lugu ning seda, milline on meie grupi roll ja…
Lühidalt
Õpetaja elav sõna. Pühendusteos Vello Saage 100. sünniaastapäevaks. Koostajad Airi Liimets, Krista Aru, Kertu Uri. Tallinn: EKSA, 2022. 308 lk.
81 autoriga raamat on „kunagiste õpilaste kummardus ja tänu oma õpetajale” (lk 11), pea 30 aastat Tartu 8. keskkoolis (praeguses Forseliuse koolis) eesti keelt ja kirjandust õpetanud Vello Saagele (1922–1991), kes oli legend juba eluajal ja küllap on senimaani – vähemasti TÜ kirjandusloengutes tuleb jätkuvalt jutuks Saage kui eripärase kirjandusklassi ja almanahhi „Tipa-tapa” vedaja. Kogumikku on mälestustekstid laekunud valdavalt spetsiaalse üleskutse peale, sekka mõni varem trükis ilmunud pala – samuti pigem viimasest ajast. Seega pole tegu vahetute kujutustega, sest nagu…
81 autoriga raamat on „kunagiste õpilaste kummardus ja tänu oma õpetajale” (lk 11), pea 30 aastat Tartu 8. keskkoolis (praeguses Forseliuse koolis) eesti keelt ja kirjandust õpetanud Vello Saagele (1922–1991), kes oli legend juba eluajal ja küllap on senimaani – vähemasti TÜ kirjandusloengutes tuleb jätkuvalt jutuks Saage kui eripärase kirjandusklassi ja almanahhi „Tipa-tapa” vedaja. Kogumikku on mälestustekstid laekunud valdavalt spetsiaalse üleskutse peale, sekka mõni varem trükis ilmunud pala – samuti pigem viimasest ajast. Seega pole tegu vahetute kujutustega, sest nagu…
Baltisaksa pilk Teise maailmasõja eelsele Eestile
Tartu Linnamuuseum on tänuväärselt võtnud üheks oma südameasjaks kohaliku baltisaksa kultuuriloo tutvustamise. Selle jäävamaks vormiks on 2012. aastal alguse saanud baltisaksa mälestuste sari, mis on jõudnud kolmanda raamatuni. Kui esimesed kaks, Tartu ülikooli bibliotekaari Emil Andersi (1806–1887) mälestused1 ja professor Friedemann Goebeli (1794–1851) kirjad2 viisid lugeja XIX sajandi alguse Tartusse, siis viimati välja valitud Oswald Hartge (1895–1976) meenutused räägivad XX sajandi esimese poole Eestist.
Kui sarja on Hartge valitud kahtlemata oma meeleolukate Tartu mälestuste pärast, siis eesti lugeja jaoks on vahest olulisem asjaolu, et Hartge töötas 1920.–1930. aastatel Tallinnas Saksa kultuuromavalitsuse sekretärina ja aitas 1939. aastal korraldada sakslaste ümberasumist. Oswald…
Kui sarja on Hartge valitud kahtlemata oma meeleolukate Tartu mälestuste pärast, siis eesti lugeja jaoks on vahest olulisem asjaolu, et Hartge töötas 1920.–1930. aastatel Tallinnas Saksa kultuuromavalitsuse sekretärina ja aitas 1939. aastal korraldada sakslaste ümberasumist. Oswald…
Eesti folkloor ja nõukogude koloniaalsus
Valdkondlik ajalugu ei ole üksnes iga uurimisala oluline osa, mis suurendab kriitilist teadlikkust distsipliini tekkest, alustest ja piirangutest. Valdkondlik ajalugu on ka kultuuri mnemooniline vahend, mis pakub erinevatele ajaloolistele vaatenurkadele eneserefleksiooni ja enese teadvustamise võimalust. See on mälu kujunemisprotsess. Seega on mäluasutuste, nagu rahvaluulearhiivid, mälul kahekordne tähtsus. Sellest vaatenurgast ja humanitaarteaduste tänapäevast seisu silmas pidades on Kaisa Langeri doktoritöö „Eesti rahvaluulekogud hilisstalinistliku folkloristika kontekstis” kõrgeima akadeemilise tähtsusega. Töö koosneb neljast peatükist (eelretsenseeritud, varem avaldatud või avaldamiseks vastu võetud artiklid) ning ligikaudu 80-leheküljelisest sissejuhatusest.
Autor pakub hulga huvitavaid sissevaateid selle kohta, mis juhtub humanitaarteadustega olukorras, kus riigi okupeerib totalitaarne võim. See laseb…
Autor pakub hulga huvitavaid sissevaateid selle kohta, mis juhtub humanitaarteadustega olukorras, kus riigi okupeerib totalitaarne võim. See laseb…
Poeetiline kangas isikliku ja kollektiivse teadvuse vahel
Eve Pormeistri „Näen, kuulan, tunnetan. Vaatlusi, mõtisklusi maailma tajumisest ja eneseotsingutest sõna abil” koondab artikleid, esseid, intervjuusid ja mõtteluulet aastatest 1995–2021. Kirjanikke ja mõtlejaid, kellega koos, kelle kaudu või keda mainides Pormeister oma maailmatunnetuse teed kõnnib, on nimeregistris ligi 900. Enim on tähelepanu köitnud Ingeborg Bachmann, Viivi Luik, Kärt Hellerma. Palju on viidatud ka Mati Sirklile, mis on ootuspärane, sest Pormeister on ennekõike tegutsenud saksakeelse kirjanduse lugeja ning mõtestajana.
Kogumiku pealkiri on ambitsioonikas ja tekitab assotsiatsiooni kuulsa ütlusega „Tulin, nägin, võitsin”. Ja mitte ainult: samasuguseid innustavaid, legendaarseid „kolmkõlasid” leiab ajaloost veel. Näiteks „kuula, vaata, vaiki” või „kiiremini, kõrgemale, kaugemale”.
Omal moel…
Kogumiku pealkiri on ambitsioonikas ja tekitab assotsiatsiooni kuulsa ütlusega „Tulin, nägin, võitsin”. Ja mitte ainult: samasuguseid innustavaid, legendaarseid „kolmkõlasid” leiab ajaloost veel. Näiteks „kuula, vaata, vaiki” või „kiiremini, kõrgemale, kaugemale”.
Omal moel…
Nähtav vorm, väljanägemine
Raamat „Hasso Krulli mõistatus” on ideaalne objekt.
Lugeja võtab selle pahaaimamatult kätte kui soliidse teaduskogumiku. Sellele viitavad sarja pealkiri ja järjekorranumber, väga moodne, aga siiski pigem range, tarbetekstile osutav kaas, mille põhielemendiks on askeetlikud vihikujooned; kaanekirjete „asjalik” šrift ja väga korrektne paigutus ning koostaja ja toimetaja nimi – Neeme Lopp. Akadeemilist muljet kinnitavad väljaandjad tiitellehel – Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus ja Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut – ning tiitlipöördel info toetajate kohta: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeeriumi Eesti kirjanduse toetusprogramm ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi uuringufond. Kindlasti rõõmustab lugeja ebatavaliselt elegantse tervikkujunduse üle (Piia Ruber). Võib-olla paneb…
Lugeja võtab selle pahaaimamatult kätte kui soliidse teaduskogumiku. Sellele viitavad sarja pealkiri ja järjekorranumber, väga moodne, aga siiski pigem range, tarbetekstile osutav kaas, mille põhielemendiks on askeetlikud vihikujooned; kaanekirjete „asjalik” šrift ja väga korrektne paigutus ning koostaja ja toimetaja nimi – Neeme Lopp. Akadeemilist muljet kinnitavad väljaandjad tiitellehel – Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi Eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus ja Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituut – ning tiitlipöördel info toetajate kohta: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeeriumi Eesti kirjanduse toetusprogramm ja Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi uuringufond. Kindlasti rõõmustab lugeja ebatavaliselt elegantse tervikkujunduse üle (Piia Ruber). Võib-olla paneb…
Romaan, mis on tuleviku poole kaldu
Kai Aareleiu kolmanda romaani alguspunktiks on „aastasaja, aastatuhande hämar alguspool” (lk 9). Kuigi lugeja seda kohe ei tea, on see kõige hilisem romaanis käsitletud, täpsemalt dateerituna 2010. aasta peale laiali laotuv ajalõik, millesse koonduvad aastakümnete, isegi aastasadade jooksul aset leidnud sündmuste loolõimed. Romaani alguspunkt, kõle märtsikuine hommikupoolik Peterburi Kolmainu sillal ei tundu just palju pakkuvat, kuid see on suunatud tulevikku, kätkedes tegelaste vaateväljade selginemise ja avardumise võimalusi mineviku jõujoonte nihutamise ja katkestamise kaudu. Kui suunduda romaani ajast eesti kirjanduse aja juurde laiemalt, on praegu aktuaalne juurelda selle üle, kuidas on XXI sajandi teise kümnendi möödudes selginenud aastatuhande alguse kirjanduspilt. Nii…
Keskeas mees tahab kodunt ära
„Kas nõndasamuti ta siis möödubki,
see mu elu teine pool?” mõtiskleb Tõnu.
Kunagi ammu oli selle üle mõelda nii ahvatlev ja mõnus:
kauge, salapärane tulevik terendamas kusagil eespool
nagu kuu tagumine, senitundmatu külg, mida enne pole võimalik näha,
kui ise kord kohal oled.
„Ja olen ma nüüd siis kohal? Olen ma siis,
kurat võtaks, oma eluga rahul?!”
(„Kuu teine külg”, VJ, lk 247)1
Iga suurte, kiirete ja pöördumatute muutuste periood äratab leppijaiski vaikset vastupanu: ära- ja endassepöördumist, kadunud aegade hõllandust, eskapismi ja eksootikaihalust, loodusmüstikat ja külaromantikat, kõduesteetikat ja tungi teispoolsusse. XXI sajandi avakümnendite eesti kirjanduses on Mehis Heinsaar kujunenud taolise leebe trotsi üheks juhthääleks. Vahel nopitakse ja võimendatakse sellest…
see mu elu teine pool?” mõtiskleb Tõnu.
Kunagi ammu oli selle üle mõelda nii ahvatlev ja mõnus:
kauge, salapärane tulevik terendamas kusagil eespool
nagu kuu tagumine, senitundmatu külg, mida enne pole võimalik näha,
kui ise kord kohal oled.
„Ja olen ma nüüd siis kohal? Olen ma siis,
kurat võtaks, oma eluga rahul?!”
(„Kuu teine külg”, VJ, lk 247)1
Iga suurte, kiirete ja pöördumatute muutuste periood äratab leppijaiski vaikset vastupanu: ära- ja endassepöördumist, kadunud aegade hõllandust, eskapismi ja eksootikaihalust, loodusmüstikat ja külaromantikat, kõduesteetikat ja tungi teispoolsusse. XXI sajandi avakümnendite eesti kirjanduses on Mehis Heinsaar kujunenud taolise leebe trotsi üheks juhthääleks. Vahel nopitakse ja võimendatakse sellest…
Eestikeelse akadeemilise teksti tunnustest
Artikkel on pühendatud Annile,
säravale teadlasele ja unustamatule kolleegile
Akadeemilised tekstid on enamasti kõrgkoolides ja teadusasutustes kirjutatavad lühemad ja pikemad argumenteerivad kirjutised, mille eesmärk on (uute) teadustulemuste dokumenteerimine, levitamine ja nende üle arutlemine. Akadeemiliste tekstide hulka kuuluvad nii teadlaste teadustekstid kui ka üliõpilaste õppetöö eesmärgil kirjutatud tekstid, olenemata sellest, kas need on mõeldud trükis avaldamiseks või jäävad käsikirjadeks (Jürine jt 2014). Akadeemilised tekstid moodustavad omaette tekstiliigi ehk žanri, mida defineerime kui kindla eesmärgiga sotsiaalsete suhtlussündmuste kogumit, millele on omane kindlaks kujunenud dünaamiline suhe autori ning vastuvõtja vahel (Swales 1990: 40; Donahue 2008: 333; vt ka Kasik 2005: 8). Nagu igal tekstiliigil, on…
säravale teadlasele ja unustamatule kolleegile
Akadeemilised tekstid on enamasti kõrgkoolides ja teadusasutustes kirjutatavad lühemad ja pikemad argumenteerivad kirjutised, mille eesmärk on (uute) teadustulemuste dokumenteerimine, levitamine ja nende üle arutlemine. Akadeemiliste tekstide hulka kuuluvad nii teadlaste teadustekstid kui ka üliõpilaste õppetöö eesmärgil kirjutatud tekstid, olenemata sellest, kas need on mõeldud trükis avaldamiseks või jäävad käsikirjadeks (Jürine jt 2014). Akadeemilised tekstid moodustavad omaette tekstiliigi ehk žanri, mida defineerime kui kindla eesmärgiga sotsiaalsete suhtlussündmuste kogumit, millele on omane kindlaks kujunenud dünaamiline suhe autori ning vastuvõtja vahel (Swales 1990: 40; Donahue 2008: 333; vt ka Kasik 2005: 8). Nagu igal tekstiliigil, on…
Uudiseid vanimatest aabitsatest
„Eestikeelse kirjanduse neljasaja-aastases ajaloos esineb teatavasti küllaltki tühikuid,” kirjutas Albert (Andrus) Saareste 1929. aastal (Saareste 1929: 57). Peaaegu sajand on möödunud ja eestikeelse raamatu 500 aasta juubel läheneb, aga Saareste osutatud tühikuid leidub endiselt, need on visad täituma. Mainitud artiklis tutvustas Saareste kaht eestikeelset aabitsat aastatest 1694 ja 1698, mille leidis läti keeleteadlane ja Läti Kirjanduse Seltsi esimees Jānis Zēvers1 (1928) Lundi ülikooli raamatukogust. Saareste jõudis järeldusele, et aabitsate autor on Bengt Gottfried Forselius (1660?–1688). Enne seda raamatuleidu peeti vanimaks säilinud eestikeelseks aabitsaks Otto Wilhelm Masingu aabitsat 1795. aastast.
Kuna aabits on raamat, mis aitab rahvad ajaloolises arengus laiema lugemisoskuseni, pole…
Kuna aabits on raamat, mis aitab rahvad ajaloolises arengus laiema lugemisoskuseni, pole…
Põgenev luule
Mihhail Gasparov lõpetab monograafia Euroopa värsikultuuri ajaloost tõdemusega, et igas kultuuris toimub pidev suulise ja kirjaliku luule interaktsioon: suuliselt loodud värsivormid (folkloor) sulandatakse kirjalikku luulesse, samal ajal kui kirjalik ehk raamatuluule laskub uuesti rahva hulka (Gasparov 1996: 295). Lüürilise luule kui kunstiliigi tähtsus on viimasel kümnendil, eriti viimasel viiel aastal jõuliselt kasvanud ning selle taga on just Gasparovi mainitud luuletüüpide, suulise ja kirjaliku lai levik. Ometi ei esinda suulist luulet enam folkloor, vaid suuresti räpp, ning kirjaliku puhul omandab raamatu kõrval üha rohkem tähtsust sotsiaalmeedia, ennekõike Instagram, ehkki ka raamatuluule on seoses viimasega tõusuteel. Mõlema luuletüübi populaarsus on kasvanud tänu…
Lühikroonika
5. veebruaril toimus Tallinnas seminar elu ja kunsti põimingust. See oli projekti „Tsiviliseeritud rahvuse teke: dekadents kui üleminek 1905–1940” avaseminar. Esinesid Mirjam Hinrikus („Projektist ja dionüüsilisest dekadentsist”), Merlin Kirikal („Semperi ja Vabbe dekadentlik koostöö”), Lola Annabel Kass („Eduard Wiiralti fleurs du Mal”), Viola Parente-Čapkova („L. Onerva, decadence and spiritual seekership”) ja Riikka Rossi („Spirituality and emotions in F. E. Sillanpää’s rural decadence”).
7. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna seminaril Tõnno Jonuks ettekandega „Mütoloogilised loomad Eesti muinasajal”. Esineja arutles, kuidas Eestis XI–XIII sajandini kujutatud mütoloogilisi loomi määrata, mida nad tähendavad, kas mütoloogilise looma taga on müüt ning miks neist nii vähe juttu…
7. veebruaril esines Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna seminaril Tõnno Jonuks ettekandega „Mütoloogilised loomad Eesti muinasajal”. Esineja arutles, kuidas Eestis XI–XIII sajandini kujutatud mütoloogilisi loomi määrata, mida nad tähendavad, kas mütoloogilise looma taga on müüt ning miks neist nii vähe juttu…
Aruandeid
Tänapäevase infoühiskonna juured on valgustusajastus. Just sel ajal kujunes välja meediamaastik ehk kirjanduslik avalikkus (Jürgen Habermas) selles tähenduses, nagu seda praegugi tunneme. Teadmised said uue ühiskonnakorralduse nurgakiviks. Teadmiste omandamine, vahendamine ja levik, mis esialgu oli elitaarse république des lettres’i privileegiks, haaras rahvavalgustuse levides viimaks kogu elanikkonna. Ka talurahva hulgas ei piisanud enam pärimuslikust teabevahendamisest. Infoühiskond eeldas lugemisoskust; lugemine ja loetu üle arvamuse avaldamine oli uudne kommunikatsioonivorm, mis muutis seniseid ja tõi kaasa uusi teadmise vahendamise kanaleid entsüklopeediast ja ajakirjandusest kuni kaasaegse romaanini.
Ka Baltimaad osalesid üle-euroopalises infoühiskonnas ja selle meedialistes praktikates. Siingi tekkisid uut tüüpi suhtlusvõrgustikud: vabamüürlaste loožid, klubid, (lugemis)seltsid, laenuraamatukogud,…
Ka Baltimaad osalesid üle-euroopalises infoühiskonnas ja selle meedialistes praktikates. Siingi tekkisid uut tüüpi suhtlusvõrgustikud: vabamüürlaste loožid, klubid, (lugemis)seltsid, laenuraamatukogud,…
Peeter Oleskist, mälestades ja mõtiskledes (25. XII 1953 – 25. XI 2021)
Foto: Lauri Kulpsoo.
Ka kuu või paar pärast Peetri lahkumist temale mõeldes, tema osalusel sündinud raamatuid ja ajakirjanduses ilmunud kirjatöid lehitsedes on varasemast veelgi enam labürinti sisenemise tunne ja mälus kerkib esile midagi uut ja raskesti hoomatavat, mille sõnades väljendamine ilma pikema uurimiseta tundub suisa võimatu, saati siis inimese ja tema elutöö monograafiline käsitlemine. Kuid Peetri elu ja pärand kahtlemata väärib monograafilist vaatlust samavõrd, kui oli üks tema viimaseid trükis ilmunud tekste, kümnendiku raamatu mahust moodustav saatesõna „Kirg vaimsuse järele” Rein Veidemanni mõtteloo-köitele „Eesti kirjanduse mõte” (2021). Nimelt selle kohta pruukis Peeter täiesti põhjendatud uhkusega just seda sõna: monograafiline.
Olles olnud…
Ka kuu või paar pärast Peetri lahkumist temale mõeldes, tema osalusel sündinud raamatuid ja ajakirjanduses ilmunud kirjatöid lehitsedes on varasemast veelgi enam labürinti sisenemise tunne ja mälus kerkib esile midagi uut ja raskesti hoomatavat, mille sõnades väljendamine ilma pikema uurimiseta tundub suisa võimatu, saati siis inimese ja tema elutöö monograafiline käsitlemine. Kuid Peetri elu ja pärand kahtlemata väärib monograafilist vaatlust samavõrd, kui oli üks tema viimaseid trükis ilmunud tekste, kümnendiku raamatu mahust moodustav saatesõna „Kirg vaimsuse järele” Rein Veidemanni mõtteloo-köitele „Eesti kirjanduse mõte” (2021). Nimelt selle kohta pruukis Peeter täiesti põhjendatud uhkusega just seda sõna: monograafiline.
Olles olnud…