Eesti keelekorraldus on oma pika ajaloo1 vältel lahendanud üsna erinevaid üles­andeid. Kui eelmise sajandi algul tegeleti ennekõike murrete põhjal ühtse kirjakeele loomisega ja selle kodifitseerimisega (ühiste normingute loomisega; vt Plado 2022; Kasik 2011; Erelt 2002; Tauli 1938; Tuglas 1932), siis hilisematel perioodidel on tegeletud ka normingute ja soovituste ülevaatamisega ning nende ajakohasuse küsimusega (vt nt EKI teatmik: Keelekorralduse teisenemine; EKI teatmik: Mis on muutunud; Erelt 2002: 224–250; Risberg, Langemets 2021; Paet, Risberg 2021; Risberg 2021, 2022; Paet 2022a, 2022b).
Tänapäeval, mil ühiskeelel on tugev positsioon ning murrete kasutus on taandunud, on päevakorral pigem küsimus, kas kunagi seatud normingud vastavad ühiskeele tegelikele…

Moderniseeruv loodusekäsitlus
Moderniseerumisprotsess mõjutas XIX sajandi inimese elu mitmel tasandil. Muu hulgas tõi see kaasa inimese ja looduse suhte teisenemise. Modernne suhtumine loodusesse väljendus üldiselt kahel moel: esiteks tähendas see loodusteadusliku maailmapildi levitamist, teiseks looduse estetiseerimist kunstis ja kirjanduses. Kui esimene viis rõhutab inimese ja looduse vahelist erinevust, samal ajal ka suurt erinevust loodusteadusliku ja varasema – religioosse – maailmapildi vahel, siis teine justkui üritab seda ületada. Ka Eestis võib XIX sajandi teisel poolel näha mõlema pooluse olemasolu. Ühelt poolt jõudsid eestlasteni valgustajate vahendusel esimesed teadmised nii loodusteaduslikust maailmapildist kui ka uuematest maaharimisviisidest, teiselt poolt tõi rahvuslik ärkamine kaasa rahvus­romantilise lüürika,…

on sel vahet, kas elu hääbub
varjatult ja nimetult, jõudmata ühtegi
loetellu, määrajasse, luuletusse
või kaob kirglike vaidluste ja
täpsete mõõtmiste saatel?
(Pärtna 2019: 58)
Möödunud sügisel nägin elus esimest korda lähedalt metskurvitsat, kelle mängulende olin maikuus harrastusteadlasena loendanud. Imeilus pruunikirju pika nokaga lind oli lennanud Londonis Saint Pauli katedraali juures kontorihoone suurte klaas­akende vastu surnuks ning keegi oli tõstnud ta prügikasti kaanele. Võib-olla oli temagi tulnud Eestist – siinsete kurvitsate talvitusalade kese on nihkunud lääne poole, Prantsusmaalt Ühendkuningriiki. Miks, seda ei osata veel öelda. Talvitusalad võivad muutuda näiteks küttimissurve või häiringute suurenedes, sobivate elu­paikade puuduse, nende kadumise ja toidunappuse tõttu, lisaks globaalse kliimamuutuse või kõigi…

Kirjandusajalugu käsitleb enamjaolt kirjanike isikuid, teoste ilmumisega seonduvat ning kirjanduslikke tähtsündmusi. Olemas on ka Katrin Raidi (2002) ja Sirje Oleski (2022) monograafiad Eesti Kirjanike Liidu ajaloost, mis valgustavad kirjanduse tähtsaima organisatsiooni n-ö bürokraatlikku poolt. Senini on põhjalikumalt uurimata kirjandusloo see tahk, mis puudutab kirjandusõpet koolides.
Ilmunud on küll Katrin Kalamees-Ruubeli doktoritöö „Eesti keele ja kirjandusõpetuse roll eesti õppekeelega üldhariduskooli õppekavas 1917–2014. Ajaloolis-analüütiline käsitlus” (2014), mis on inspireerinud siinset artiklit. Kalamees-Ruubel (2014: 11) nendib samuti, et eesti keele ja kirjanduse rolli üldhariduses ei ole vastavate dokumentide (eeskätt õppekavade) põhjal seni kuigivõrd uuritud.
Käsitlemata on ka keele ja kirjanduse õpetajate koolitamine, millest…

Kultuurist sai Hruštšovi ajal välismaailmaga suhtlemisel vahetuskaup (Mikkonen 2013: 44). Läänega kultuurisidemete loomise poliitika kaudu sooviti propageerida sotsialismi saavutusi välismaal ja kasvatada Nõukogude Liidu sõprade arvu (David-Fox 2014: 30–35; Kozlov, Gilburd 2013: 362–401). Ühtlasi avas see ukse välis­turismile ning kontaktidele läänega, mille vastu stalinismi ajal jõhkralt oli võideldud (Jones 2006). Mõlemal pool piiri intensiivistusid kadunud pereliikmete, sõprade ja kolleegide otsingud. ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee 2. osakonna juurde moodustati 1956. aastal uus jaoskond nii välismaale sõitvate Nõukogude turistide kui ka välismaalt Eestisse saabuvate turistide teenindamiseks ja kontrollimiseks (Ojamaa, Hion 2000: 37).
Muutunud oludes hinnati ümber varasem Balti põgenike poliitika. Teise maa­ilmasõja…

1944. aasta sügisel langes Eesti pea viiekümneks aastaks Nõukogude Liidu uue okupatsiooni alla, mis tähendas Eesti ja maailma vahelise suhtluse ranget kontrolli. Eriti raskeks kujunes stalinismi aeg. Kuigi eestlased ei pääsenud enam välismaale, lubati kuni 1949. aasta märtsiküüditamiseni siit kirju saata (Raudsepp 2018: 264–265). Välismaale said stalinismi ajal sõita ainult üksikud inimesed.
Stalini surm 1953. aastal andis NSV Liidus lootuse muutusteks ja raudse eesriide murenemiseks, suurem pööre toimus pärast Stalini isikukultuse hukkamõistmist NLKP XX kongressil (14.–26. II 1956). Kirjavahetus läänega oli hakanud taastuma aastail 1954–1955 (Olesk 2002: 151; Talve 1998: 262–264) ja hoogustus 1956. aastal (Raudsepp 2018: 265–266, 274; Kurvet-Käosaar 2015). NSV…

Eesti maastikuökoloogi ja kultuuriloolase Jaan Eilarti raamatus „Inimene, öko­süsteem ja kultuur. Peatükke looduskaitsest Eestis” leidub tsitaat Tammsaare 1930. aasta lühipalast „Raamatute raamat”:
„On olemas imeline raamat, tõeline raamatute raamat, mida loeti enne inimest, loeb inimene ja loetakse ka pärast teda. [—] Et aga inimene isegi on pisitillukene osa tõelisest raamatute raamatust – loodusest, siis ei saa tema enesegi raamatus muud olla kui ikkagi midagi, mis leidub raamatute raamatuski.” (Eilart 1976: 91)
„Inimene, ökosüsteem ja kultuur” esitab tundliku kriitikupilguga sissevaate looduskujutusse eesti kirjanduses ja kunstis – bioloogiharidusega autori ülevaade ühendab loodushoiu ja looduskirjutuse maailmavaateliseks tervikuks. Selline vaade kultuurile polnud toona erandlik,…

Siinse artikli fookuses on naisfiloloogi kuju hilisnõukogude (1970.–1980. aastate) Eesti kultuuris. Seda vaatlema ajendasid mind vastava perioodi ilukirjandusteosed, kus korduva motiivina esines naisfiloloog kui naeruväärne figuur, saamatu ja õnnetu nii töö- kui ka pereelus. Keerdküsimuse tüüpi rahvalik nali ütleb: „Mis vahet on mees- ja naisfiloloogil?” – „Meesfiloloog ei ole mees, aga naisfiloloog ei ole filoloog.” Siin kajastub irooniline suhtumine mõlemast soost filoloogidesse, mind aga huvitab esmajoones naisfiloloogi kuvand, kes, nagu allpool näitan, osutus puudulikuks nii filoloogi kui ka naisena. Siiski tuleb seda pilti käsitleda komplementaarselt pildiga meesfiloloogist.
Seesugust kuvandit võib nimetada kultuuriliseks representatsiooniks (vt Hall jt 2018: 12), kultuuriliseks kujutelmaks (vt…

Artiklis tuleb vaatluse alla Kaarel Irdi (1909–1986) töö Vanemuise teatrijuhina põhirõhuga 1960.–1970. aastatel.1 Käsitletakse eeskätt tema seost nõukogude kultuuri­poliitika mitmesuguste suunistega, riiklikult oluliste tähtpäevade tähistamisega ja parteilis-ideoloogiliste ettekirjutustega – ning Irdi strateegiaid nende olukordade lahendamiseks. Juttu tuleb Vanemuise teatri tähtpäevadest, mida Ird osavalt vastandas riiklikele korraldustele, samuti Vanemuise üleliidulistest ja rahvusvahelistest suhetest ning loomingulisest tasemest neil aastail. Riiklike suuniste all on siin mõeldud peamiselt valitsusorganitest teatritele saadetud juhtnööre, ettekirjutusi ja ­nõudeid, mille eesmärk oli hoida teatreid ideoloogiliselt n-ö õigel kursil. Peamiselt sisaldusid need kultuuriministeeriumi ja -ministri käskkirjades ja kirjades. Kuna teatrite rolli elanikkonna ideoloogilisel kasvatamisel peeti väga oluliseks, said teatri­juhid…

Kirjanik – inimhingede insener ei „vaatle” tegelikkust, vaid e h i t a b,
kujundab elu, hinnates kõiki kujutatavaid elunähtusi parteilisest seisukohast.
(Jermilov 1950)
Kirjandus oli Nõukogude Liidu kultuuripoliitikas oluline ideoloogiatöö vahend, millel oli ühiskondlikult suur roll: selle kaudu sai kasvatada uut, nõukogude inimest. Ka artikli alguses toodud tsitaat rõhutab kirjanduse ühiskonda kujundavat osa. Sirje Olesk (2014a: 132) on tõdenud: „Kirjandus oli Nõukogude ühiskonnas mõõtmatult olulisem nähtus, kui ta on seda praegu. Ja selle ühiskonna kõike ja kõiki kontrolliv ja ohjav Suur Vend – kommunistlik partei – jälgis kirjandust väga tähelepanelikult.”
Nõukogude kultuurieliit osales aktiivselt sovetiseerimises. Kultuurieliidi liikmeid nähti võimu ja ühiskonna vahendajatena ning neil oli kohustus näidata…

1. Kirjanike ja kirjanduse roll nõukogude ideoloogiatöös
Eestis alustasid kommunistliku partei esindajad juba esimesel nõukogude võimu kehtestamise aastal selgitustööd kirjanike ideoloogiliselt kasvatava rolli olulisuse kohta nõukogude ühiskonnas. Retoorika oli kantud üldisest uue ühiskonna üles­ehitamise vaimust ning kirjanikud tituleeriti inimhingede insenerideks, nagu neid oli nimetanud Jossif Stalin 1932. aastal mitteformaalsel kohtumisel nõukogude kirjanikega, kus ta selgitas sotsialistliku realismi meetodit (Jemeljanov 2006: 177–178). Võimude ülevõetud ajakirjandusväljaanded võtsid väljendi kiiresti omaks, näiteks ilmus 24. augustil 1940 nädalalõpu ajalehes Esmaspäev artikkel „Kirjanik – inimhinge insener” nõukogude kirjanikest, kes peavad teenima kommunistliku ühiskonna üles­ehitamise ideed. 1941. aasta esimeses Sirbi ja Vasara numbris selgitas Eesti NSV hariduse…

Jaak Urmet (2016) on sovetiaja uurimise kohta kirjutanud:
Olen muuhulgas jõudnud tõdemuseni, et mitte midagi, absoluutselt mitte midagi Eesti ajaloo nõukogude perioodi puutuvat ei saa uurida ilma, et ei jõuaks varem või hiljem välja EKP1 keskkomiteesse. Ei saa kirjandust, kunsti ega teatrit; ei saa põllumajandust, kalandust ega metsandust; ei saa ehitust, rahandust ega sporti. Sest kogu elu Nõukogudemaal juhtis partei.
See kõlab muidugi liialdusena, sest koguni kõikvõimsaks peetud kommunistlikul parteil ei läinud korda endale allutada kogu inimtegevust Nõukogude Liidus. Pealegi sõltub allikate valik suurel määral uurimisprobleemi püstitusest. Nõnda võivad partei allikad olla ühe või teise teema käsitlemisel ülearused, kuid hoopis sagedamini…

Nõukogude ühiskonnas kontrollis poliitiline võim vaimuelu erinevate meetodite ja vahenditega. Kontrollimehhanismid olid nii eripalgelised repressioonid, institutsionaalne surve, tsensuuri rakendamine kui ka võimudepoolne n-ö õlale patsutamine ehk eri laadi tunnustused loomeinimeste kaasamiseks režiimi teenistusse. Kui seni on uurijate huviorbiidis olnud enamasti ühiskonna vaimuelu suukorvistamise repressiivne pool (ehk „piits”), siis vähem tähelepanu on osutatud sellele, kuidas nõu­kogude võim surus ühiskonda ideoloogiliselt sobivatesse raamidesse „präänikut” pakkudes ehk tunnustades ning esile tõstes. Viimast eesmärki teenis ka Stalini preemia institutsiooni sisseseadmine NSV Liidus.
„Suure juhi” nimeline preemia asutati 1939. aasta detsembris Jossif Stalini 60. sünnipäevaks. Preemia väljaandmise täpsemad põhimõtted pandi paika järgmisel aastal. Uut kõrgeimat riiklikku preemiat…

Ida-Virumaalt pärit kirjanik Maarja Pärtna on oma värskes proosaluulekogus ­kirjutanud:
Kannan südame siseküljel murtud maastikku nagu sõrmega udusele aknaklaasile joonistatud panoraami. Põlevkivikarjääri neelatud külade, kuivendatud rabade, reostatud jõgede hääletuid paigahaavu, mille vereurmadesse tuleviku tuul külvab ülestõusmise lootust. Vägivallale otsa vaadates toetun toibumisvõimele, lakkamatule ­elujanule, oskusele võrsuda seal, kus teised veel ei võrsu. (Pärtna 2022: 71)
Pärtna on ühe hingetõmbega maininud mitut eelkõige nõukogude ajal põlev­kivitööstuse löödud haava Eesti maastikesse. Siinse artikli eesmärk on ­vaadelda seda, kuidas ulatuslikke keskkonnaprobleeme tekitama hakanud põlevkivitööstust on erinevail perioodidel õigustatud: põlevkivi kui rahvuslik uhkus või okupatsiooni­võimule tähtis maavara on saja aasta jooksul rohkesti kõlapinda saanud,…

Stalinistlikus keelediskursis ehk 1920.–1950. aastate keelepoliitilisel võitlusväljal NSV Liidus on kaks autoritaarset peategelast, kõik ülejäänud on enam või vähem kaasajooksikud. Need kaks on Nikolai Jakovlevitš Marr (1864–1934) ning Jossif ­Vissarionovitš Stalin (1878–1953). Esimene neist, Nikolai Marr, oli väljaõppelt Peterburi ülikooli lõpetanud orientalist ning kutsumuselt kaukaasia keelte uurija, aastast 1912 Peterburi, seejärel – pärast ümbernimetamisi – Venemaa ja viimaks NSV Liidu Teaduste Akadeemia (TA) liige, elu lõpuaastail ka selle asepresident Leningradis. Teine, Jossif Stalin, oli Nõukogude Liidu kompartei peasekretär ja paljude muude juhtivate ametite pidaja, bolševistliku liitriigi diktaator Moskvas ja ühtlasi Nõu­kogude Liidu TA auliige 22. detsembrist 1939 ehk enam-vähem täpselt…

Teemanumbri aluseks on 5.–6. mail 2022. aastal toimunud konverentsi „Sovetiaja kirjandus- ja kultuurielu. Uued allikad, lähenemisviisid, tõlgendused” ettekanded. Konverentsil esinesid uurijad Eesti Kirjandusmuuseumist, Tartu Ülikoolist, Tallinna Ülikoolist, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest, Tallinna Kirjanduskeskusest ning Eesti Mälu Instituudist. Ürituse korraldamine lasus Tartu Ülikooli Eesti ajaloo rahvus­professuuri, Rahvusarhiivi ja Eesti Teaduste Akadeemia õlul.
Nõukogude aja kirjandus- ja kultuurielule pühendatud konverentsi korraldamine tundus siinkirjutajale mõttekas mitmel põhjusel. Perioodi uurimisel on ühiskonna vaimuelu seni leidnud poliitilise ajaloo kõrval vähem tähelepanu, kusjuures enim on käsitletud sõjajärgseid aastaid. Kirjandus- ja kultuuriteemade käsitlemine on aga kindlasti vajalik mõistmaks nõukogude ühiskonna toimimist laiemalt: võimu ja vaimu sümbioosis kogu…